teisipäev, 29. september 2015

Trennijuttu - toitumisest/retseptidest

Olen siin pajatanud teile mõndade postituste raames trennijutte, milledes põgusalt mainitud ka toitumisteemat. Kuna toitumine on raudpolt kindlalt kõige suurema tähtsusega aspekt tervisliku ja hea enesetunde saavutamiseks, tahtsin enda toitumis-uskumustest teha täitsa eraldi postituse.
Olen saanud ka teilt toredatelt lugejatelt mõned küsimused just sel teemal, et mis kus ja mida ma heaks toitumistavaks pean ning kuidas see kõik treeningrutiiniga koostöös toimib.

Mulle väga meeldib süüa teha. Jumal tänatud, et meeldib, sest kokkama olen "sunnitud"pea, et iga päev, ja tihtipeale tähendab iga päevane kokkamine ka seda, et valmimas on vähemalt kaks erinevat rooga. Kuna mina olen oma toidueelistustes üsna karmikäeline ja jälgin (tihtipeale enda meelehärmiks) liigagi palju mida endale suhu pistan, siis Nils jällegi toitub veidi vabamalt ning seega teen talle tihtipeale hoopis muud rooga kui endale. Aga sellest pole üldse lugu, olen mitme aasta vältel sellega täiesti ära harjunud ja köögis toimetamine mulle istub :)



Aastaid tagasi, kui toitumise jälgimisega põhjalikumalt tegelema hakkasin, puhastasin toidulaua ikka korralikult ära. See tähendab seda, et jätsin kokreetselt kõrvale absoluutselt kõik toiduained, mis tundusid minu puhul seedimist aeglustavat ja mitte sobivat. Mõne teise jaoks võib see olla üsna ekstreem, jätta ühekorraga menüüst välja kõik jahutooted, kartul, riis, kõik maiustused jms, aga minu jaoks ei olnud see raske kuna siht oli silme ees selge ja tahtejõudu jagus. Aastate jooksul olen kergelt mõndasid toidugruppe menüüsse tagasi lisanud, et toidulauda ühtlustada ja balansseerida.
Minu jaoks kõige raskem proovikivi on see, et mulle meeldib väga küpsetada...ja siis neid küpsetisi kahesuupoolega süüa, ups.
Õnneks Nils niivõrd suur magusasõber ei ole kui mina, seega ma liiga tihti kodus küpsetamist ette ei võta. Kuigi tunnistan, et ma tahaks teoorias igal õhtul pannkooke süüa...aga praktikas seda õnneks ei juhtu :D.




Olen aastatega suutnud välja töötada püsiva ja regulaarse toitumisrütmi, mis lubab mul siiski külas või kohvikus või reisil olles mõistuse piires patustada just nende asjadega mida väga tahan.
Üldse olen tähele pannud, et veidral kombel õnneks on viimasel ajal hakanud mu peas liikuma rohkem mõtted sinnapoole, et ma ei tunne enam absoluutselt kõikide menüüväliste toitude osas hirmsuurt aukartust. See tähendab seda, et kui varem keelasin ma endale kõike menüüvälist kategooriliselt, siis nüüd ma enam nii väga ei põe ja tunnen end vabamalt ja enesekindlalt.

Mul on ka üks veider komme. Nimelt, kui mul on hiigelsuur isu millegi magusa või ebatervisliku järgi, mõtlen enda jaoks peas välja, et lähen nüüd täna poodi ja ostan selle kindlalt! No excuses!
Poes olles tiirutan aga käruga nende asjade juurde, uurin pakendeid ja vaatan tootedisaini...uurin veel mõnda konkurendi toodetki, tõden, et küll on huvitavad pakendid ja tooted ja lõpuks ikkagi mitte ühtki neist ei osta. Ma ei tea mis värk sellega on aga ma ei suuda poes raha kulutada ebatervislike cravingute peale. Küll aga kulutan nende peale raha väljas süües, kinos ja muudes taolistes kohtades.
Üldiselt ei kuulu mu cravingute alla sellised lihtsad ja normaalsed asjad nagu näiteks pasta...vaid pigem unistan ma sellisest olukorrast, et ma vaatan päev läbi kodus voodis filme ja söön hommikust õhtuni mäki friikaid hapukoore kastmega :D Okei...ma saan aru kui ma unistaks, et ma söön ühe paki friikaid (sellest poleks ju iseenesest midagi nii hullu ja võiksin seda vabalt teha) AGA ma tahan terve päev läbi süüa. Superweird.

Nagu te olete nüüd lugenud, siis minu toidumõtted vaaruvad täielikult seinast seina..normaalsest ebanormaalseni aga enamjaolt püsin ma siiski koduse toitumise lainel.
Kodune kokkamine on väga suur raha kokkuhoid. Eriti arvestades seda, et mul on iga päev nö. 5 toidukorda. Kõik need toidukorrad on mul ettevalmistatud kodus ja tööle võtan söögid alati karbiga kaasa. Tuleb ette väga väga üksikuid kordi, kui mul tööjuures lõunasööki kaasas pole ning pean sööma kontorist väljas. Õnneks ma lihtsalt ei raaaatsi oma raha sellise "luksuse" peale tihti kulutada, seega üritan alati siiski oma toidu ise kaasa võtta.

Et see toiduloba aga liiga pikaks ei läheks, lisan siia postitusse ka listi söökidest, mida kodus valmistan. Üritan lisada söögid valmistamistiheduse järjekorras, ehk et ülevalpool need, mida tihemini teen. Kui ma seda listi vaatan, tundub, et eelistan pigem lihtsaid toite...selliseid, mis on kodused, tervislikud, värvilised ja kiirelt valmivad. Ma ei ole eriline gurmee-katsetaja ja tunnen end selles vallas pigem ebakindlalt. Erilisemate toiduelamuste saamiseks püüangi käia vähemalt mõned korrad kuus õhtuti kuskil väljas söömas ja nautlemas :)



 Hommikusöök - kell 10.00
Tööpäeva hommikul teen endale ALATI kaasa täistera kaerahelbe pudru ning söön seda peaasjalikult külmutatud kirssidega. Teinekord lisan ka mandlilaaste või mõnda muud puuvilja.
Nädalavahetuse hommikuti võtame kodus rohkem aega ja valmistame midagi muud....kuigi väga tihti juhtub, et teen endale ikkagi putru.

  • Täistera kaerahelbepuder külmutatud marjadega (puder valmistatud vesi/piim pooleks)
  • Omlett 
  • Munapuder
  • Smuuti marjadest, piimast, puuviljadest ja kaerahelvestest
  • Munavõi võileivad
  • Munamuffinid ahjus
  • Banaanipannkoogid (teen üliharva, pigem teen juba tavalisi pannkooke või proteiinikaid)

Lõunasöök - kell 13.00 / Õhtusöök - kell 19.00 ja 21.00 vahel
Kuna lõunasöök = tavaliselt õhtusöök ja vastupidi, siis on nende list ühine. Olen ka enne maininud, et kokates teen ühte toitu alati väga palju korraga, et jaguks mitmeks toidukorraks ja vajadusel kahele inimesele.
  • Borši supp
  • Vürtsine kanawokk (lisandiks tatar või harvem juurviljadega pruun riis)
  • Kapsasupp (värske või hapukapsa) / frikadellisupp
  • Tatrasalat hapukurgi või värske kurgiga
  • Täistera wrapid kana või hakkliha täidisega
  • Hakkliha-kapsahautis (lisandiks tatar)
  • Kana tikka masala
  • Caesari salat
  • Suvikõrvitsa lasanje
  • Kuskus salat pestokastme ja morazellaga
  • Lehtsalati sisse mähtiud kana või hakkliha täidisega wrapid
  • Kanakarri
  • Chili con carne
  • Täidetud ahjukana
  • Täidetud paprikad
  • Täistera wrapi põhjal tehtud pitsa
  • Ahjukala juurviljadega
  • Kodujuustu-suitsulõhe quiche tatrajahu põhjal
  • Kana- või veiseliha hautis
Ülal väljatoodud road on meie põhimenüüs. Loomulikult kuuluvad siia juurde veel mitmed erinevad kastmed, lihtsad lisandid ja niisama juurde hakitavad/segatavad salatid, mis niivõrd eraldi väljatoomist ei vääri.


Vahepalad - kella 11 ja 19 vahel

  • Puuviljad, puuviljad, puuviljad
  • Pähklid/mandlid
  • Kodujuust lisandiga
  • Porgandid
  • Maisigaletid
Kõige enam läheb vahepaladena käiku siiski puuvili, sest neid on lihtne kodust kaasa haarata ja päeva jooksul kotis kaasas kanda. Mõnikord on meie köögis selline tunne, et oled sattunud Rimi puuviljaletti, sest neid on lihtsalt niii-ii-ii palju.



Yummi-Yummerz ehk magustoidud
Pereüritustele maiust kaasa tehes üritan alati katsetada miskit uut. Ja pea et kunagi ei ole see mingi eriline tervislikkusest pakatav üllitis. Pigem alati miskit klassikalist - toscast besee ja napoleoni koogini välja.
Küll aga olen avastanud mõned mõnusad tervislikumad magusad ampsud, mida soovitan kodus proovida.

  • Täidetud ahjuõun või ahjupirn (täidiseks murakamoosiga kodujuust ja kookoshelbed)
  • Kookospallid (kookoshelbed+mesi+muna)
  • Puuviljad tumedas ja valges šokolaadis kaetud pähkli või mandlipuruga
  • Porgandikook tatrajahu põhjal
  • Banaanist, tumedast šokolaadist ja maapähklivõist külmutatud "vale-Snickers"
  • Õunasõõrikud (mandlijahus ja kohupiimas küpsetatud õunarattad)
  • Pulgajäätised kookosveest ja banaanist / jogurtist ja marjadest
  • banaanijäätis kreekapähklitega


Oehhh küll nüüd sai pikk postitus. Kui teil peaks mõne retsepti kohta tekkima küsimusi või huvi siis andke aga julgelt teada ja võin neist eraldi kirjutada. 
Praeguseks aga tsauki! 





laupäev, 26. september 2015

Teatrijuttu - Aju Jaht




Olen end hetkel mõnusasse kodusesse kookonisse kerinud, et kirja panna lühike arvustus Linnateatri tükist Aju Jaht. Olgugi, et praegune kodu-kookon on mõnus ajaviide, ei oska ma pea, et paremat ajaviidet ette kujutadagi kui reedeõhtune teatrikülastus. Tegelikult on teatrikülastused vägagi tervitatavad ükskõik mis nädalapäeval, aga no reedel on ju omane nädalalõpu-puhkuse žarm.
Ma tunnen juba ammu, et klubis rokkimine ei ole enam minu jaoks see kõige mõnusam nädalavahetuse veetmise viis. See on asendunud hoopis sooviga end harida...eriti just kultuurselt harida. Ma ei väida siin, et ma nüüd enam ükski nädalavahetus linnapeale lounge'itama ei lähe, teen seda kindlasti kuna sügis-talvine hooaeg seda mingil määral lausa nõuab. Aga on lihtsalt tore kui vahelduseks saab teha midagi muud. Ja on ka tore kui seda väärtust hindavad sinu lähedalseisvad inimesed.
Olen ise Aju Jahti varasemalt juba Linnateatris vaatamas käinud. Absoluutselt kohe peale lavastuse lõppemist, kui veel aplodeerimine polnud lõppu saanud, teadsin, et tahan seda vaatama minna ka koos Nilsiga. Ma usun, et meestele pakub see lavastus ehk rohkem põnevust kui mõni muu seda teeks, kuna lavastusel on kandev maskuliinne ja intensiivne omapära.
Olen alati mõelnud, et mida küll huvitav tähendab filmide puhul kasutatav žanr horror-komöödia. Kõlab ju üsna jaburalt. Aju Jahi lõppedes on aga vast kogu publikumil selge horror-thriller-komöödia žanri olemus.

Lavastuse algus seab publiku koheselt pilkase pimeduse ja kummaliselt ärevust tekitava muusikalise mänglusega olukorda, mis kerib ootusärevuse üsna teravaks. Taaskord on lavastuse muusikaline pool minu jaoks niivõrd lummav, et lisan lavastuse muusikalise põhiteema teile siia kuulamiseks...noh kasvõi meeleolu tekitamiseks. Lavastuse põhiteema on kuulatav vajutades SIIA.
Kummaline, et vaid kolme näitlejaga on võimalik terve saalitäis rahvast nö. ära lollitada ning pikk lavastus pingelise põnevusega täita. Ära lollitamisega pean ma silmas seda, et näidend on pikitud täis niivõrd mitmeid süžeepöördeid, et publikum jõuab kahe-poole-tunniga endale ettekujutada umbes viite erinevad lõpplahendit...võin aga etteruttavalt ära öelda, et ükski neist ei pruugi olla lõpuks tõene. Ma ei lahka siinkohal rohkem lavastuse süžeed, juhuks kui mõni teist soovib seda lavastust lähiajal vaatama minna.
Küll aga tuleb tunnistada, et on täiesti kummastav kuidas saab niivõrd palju huvi ja intriige pakkuda vaimuhaigla hirmutav õhkkond, üks tõeline hulluarst, kummaline haiglaõde ning täiesti tavaline kirjanik. Kõigest eelmainitust Aju Jaht just pajatabki.



Siinkohal tuleb vast kiidusõnad teele panna oma rollid suurepäraselt välja mänginud Indrek Ojarile, Allan Noormetsale ning Piret Kaldale.
Võin kohe ära öelda, kes veel ei tea, siis Indrek Ojari on juba ammuilma kasvanud välja "Kodu keset linna" aegsest teenager'likust  noormehest ja täidab ükskõik mis rolli lihtsalt suurepärase meisterlikusega. Tema poolt antud näidendis ka üks väga kummituslik ja meeldejääv seik...kes näinud see teab.
Küll aga ei olnud seekord Ojari meeldejäävaim. Ma usun, et mitte keegi ei ole varem Allan Noormetsa niivõrd intrigeerivas ja sõna otses mõttes hullumeelses rollis ei ettekujutanud ega ka näinud. On aga tore tõdeda, et lavastaja nägi siinkohal ära antud näitleja maskuliinsuse ning intensiivsuse, mis sobisid tema vastuolulist rolli kandma lihtsalt suurepäraselt.
Samuti tuleks ära mainida kolmas - Piret Kalda - kelle naiselikult õrn, hirmunud kuid samas salakaval roll tõi muige näole üsna mitmel korral.
Esimese vaatuse lõppedes võib publikum tabada end mõttelt, et miks olid kõik sisupöörded niivõrd lihtsakoeliselt ja ettearvatavalt ettesöödetud ning kas teisest vaatusest üldse midagi oodata ongi...
Ütlen teile saladuskatte all ära, et lavastus just sellise emotsiooni ja kontseptsiooni peale üles ehitatud ongi, et publikumi teise vaatusega korralikult šokeerida.

Kokkuvõtvalt võib öelda seda, et soovitan lavastust vaatama minna neil, kel huvi kriminullide ning koomiliselt krutskeid täis süžee vastu. Samuti ei teeks paha külm närv ning tolerants ka mõne verepiisa osas siin-seal. Just selliste kummaliste omaduste peale on minu arvates antud tükk üles ehitatud.

Tsauki!



kolmapäev, 23. september 2015

Trennijuttu - katsetused ja kogemused

Kirjutan teile käesolevas postituses kuidas on minu trennirutiin muutunud võrreldes sellega kui 2012 aastal regulaarsete treeningutega alustasin. Kel veel eelmine teema lugemata siis võite piiluda SIIA lingile, kus nähtavad mõned põnevad pildid minu teekonnast ja juttu kuidas alustada - mida süüa ja millist trenni teha, et tulemused oleksid ka reaalselt käega katsutavad
.
On ju täitsa loogiline, et aastaid regulaarselt trenni tehes füüsis areneb ning hakkab vormis püsimiseks nõudma aina vaheldusrikkamat ning püsivamat treeningut.
Seda olen üritanud enda füüsisele ka järjepidevalt pakkuda. Olen nö. poolaastate lõikes pendeldanud varieeruvate kardio trenažööride peal. Peamisteks abivahenditeks on kujunenud jooksulint, ratas või elliptiline trenažöör. Valin nende vahel täiesti tuju järgi või siis vastavalt füüsise seisukorrale ja vajadustele. Vaheldust on aga kehale vaja, et tuua ta rutiinist välja ja anda tööd erinevatele lihasgruppidele.
Kardio treeningule üritan alati lisada kas veidi väiksema mahulise või  parematel päevadel samamahulise jõutreeningu rutiini. See tähendab siis seda, et kui teen 1h jooksulindil, võtan aega ka kuni 1h teha rahulikus tempos jõutrenni. Olen endale välja töötanud jõukava, mille järgi hetkel toimin. Ühe trennisessiooni vältel teen tavaliselt läbi kaks lihasgruppi. Kui keegi tunneb, et ei oska endale harjutusi kohe kuidagi välja valida, siis ehk on minu valikust kasvõi veidikenegi abi. Raskused tuleb muidugi igaühel endal paika panna vastavalt vajadusele



Millegipärast on mul välja kujunenud selline rütm, mis tolereerib ühte kardio trenažööri korraga. Ehk kui olen rattaperioodi peal...siis elliptilise peale ei kipu ja vastupidi. Siin tuleb ilmselt jälle välja minu sisemine rutiini-friik ja korra-armastaja, kes suudab händeldada vaid täielikku korrapärasust.
Taoline rütm aga võib kergelt esile kutsuda vigastusi, kuna koormuse all on pidevalt samad lihasgrupid ning treeningvarustus (ennekõike jalanõud) saab vatti kõige enam just valitud treeningstiili põhjal. Olen sellega ise väga lähedalt kokku puutunud, kui mõned aastad tagasi olin enda jooksujalatsid nii läbi jooksnud, et tekitasin endale põlvevigastuse, mille tõttu veetsin järgneva aasta (!!!) vaid rattal rahulikult vändates kuna jooksu ja isegi ülesmäge kõndimist põlv välja ei vedanud. See andis aga nii korraliku õppetunni, et edaspidi on kasutuses vaid korralikud vastavale treeningule mõeldud jalatsid.

Viimane poolaasta olen olnud peamiselt jooksulindi usku. Peamiselt selle tõttu, et jooksmine tundub kardio treeninguna kuidagi üdini loogiline, lihtne ja kiire lahendus. Et aga jooksurutiini veidi vürtsitada, võtsin käesoleva aasta maikuus ette sõbranna soovitusel nö. jooksuväljakutse. Lisasin tavapärasele treeningrutiinile eesmärgi joosta maikuu jooksul 100km. See ei pruugi tunduda miskine teab-mis-suur-kilometraaž, aga uskuge mind...lihtne see ka ei olnud! :D
Juunikuus üritasin end veel rohkemgi proovile panna ning võtsin ette 120km. Mõeldud-tehtud!


Praegu tagasi vaadates mõtlen, et jumal tänatud nende väljakutsete eest, kuna pea et terve ülejäänud suve olin täielik laiskvorst ja lasin nö vana rasva pealt.
Selliseid treening-vabu perioode nagu möödunud suvel, on mul olnud eelnevalt tegelikult vähe. Kui neid ette on tulnud, on nad ka päris lühikeseks jäänud. Varem valmistas mitte-treenimine mulle meeletut frustratsiooni ja irratsionaalseid hirme - a la - ma paisun nädalaga 5kg. Suht totter eksole.


Nüüd aga kui tuli sisse pikem paus, nägin et olen saavutanud siiski mingigi enesekindluse ning taolised meeletud hirmud mind enam pidevalt ei vallanud.
Okei - need kimbutasid mind aeg-ajalt siiski aga üritasin nendega mingil määral võidelda.
Ma ei tea kas see on vaid minu peas kinni või on selliste mõtetega võidelnud ka teised inimesed, kes kaalu kaotanud. Ausaltöeldes muutub mõtlemine üsna obsessiiv-kompulsiivseks ja võib hakata mingil määral isegi elu häirima. Ma ei hakka valetama, et viimaste aastate jooksul käib mul pea iga päev (!) peast vähemalt korra läbi sundmõte, et peaksin trenni minema. Veel veidramini töötab aju toidumõtteid mõlgutades ning söögivalikuid tehes. Olukord on küll viimase aasta jooksul paremaks läinud, olen enda elu kergemaks teinud ja võtan vabamalt aga üsna omamoodi tiksuvad mu mõtted siiski.
Toitumise teemat tahaksin lahata ja retsepte jagada aga tegelikult täitsa eraldi postituses, seega pöördun hetkel tagasi trennilainele.

Käesoleval aastal on sotsiaalmeedias tuule alla saanud Kayla Itsines Bikini Body treeningkavad.
Võtsime meiegi sõbrannaga Veebruaris need kavad käsile ning tegime läbi 12 nädalase programmi. Kava nägi ette täiesti uue kontseptsiooniga treeningut kui ma varem teinud olin ja seega ka tulemused olid varasemast erinevad. Põhiliseks tulemuseks Kayla kavaga oli oluliselt suurenenud lihasmass (lihasmassi arvelt ka suurenenud kaalunumber). Kuna kardioaktiivsust nägi kava ette palju vähem kui minu organism harjunud saama oli, kasvaski kava täites kõige enam lihasmass.
Võib-olla toimib see mõne teise katsetaja peal erinevalt, aga minu soovitus on seda kava jälgida inimestel, kelle sooviks defineeritumad lihased ja mitte niivõrd kaalulangetus. Kava lõppedes olin ma isegi veidi pettunud, et uus kaunis lihasmass kardio-vaese-toonimata keha pealt nii palju välja ei paistnud kui oleks soovinud, sest vaeva oli 12 nädala vältel nähtud meeletult. Seda olukorda parandas aga kava-järgne aktiivne treening, mis tõi keha kava-rutiinist välja ja kena defineeritud lihas hakkas ka ilusti paistma.





Kui aga mõnel teist peaks parasjagu käsil olema periood kus mingil põhjusel ei saa/taha/ei ole võimalik kodust väljaspool trenni teha, siis soovitan väga väga kodusteks treeninguteks Youtube FitnessBlenderi kanalit. Nende treeningvideod on mõnusalt hoogsad kuid samas piisavalt lihtsad, et koduste vahenditega hakkama saada. Olgugi, et mõned videod nõuavad matti või hantleid, on alati võimalik leida loominguline lahendus. Näiteks mina kasutan kodus mati asemel tekki ja hantlite asemel ca. 4kg öökappe taburetilaadseid voodi kõrval asetsevaid raamatuhoidjaid.
FitnessBlenderi kanali leiad SIIT

Postituse lõpetamiseks mainin veelkord ära, et minu trenniteadmisi ei tasu võtta sulakullana ning 100% tõepähe, kuna teen kõike täpselt nii nagu endal pähe tuleb ja õige tundub. Võin enda näitel öelda, et on väga lihtne kukkuda omaenda mõtete nö. musta auku ja jääda sinna siplema ilmatuma pikaks ajaks. Küll aga loodan, et kõik kes sellisesse sinust teravate küüntega kinni hoidvasse keerisesse on sattunud, suudavad sealt siiski terve mõistusega ja enesekindluse leidmisega välja tulla nagu oli minu puhul.
Käesolev aasta on möödunud minu jaoks täielikult piiride tunnetamise ja endaga katsetamise lainel, et leida üles see kõige õigem treeningstiil ja selle käigus ka enda enesekindlus. Olen õppinud aktsepteerima seda, et kaalunumber kõigubKI mõni kilo siia-sinna olenevalt perioodist (khmmkhmm you know what I mean ladies) , ja see on täiesti normaalne!
Loodan, et see postitus liiga keerukas ja ebaselge ei tulnud ning kui kellegil teist on mõnda vahvat soovitust või küsimust siis ootan neid alati :)
Praeguseks aga tsauki!







teisipäev, 22. september 2015

Igapäevajutud & meigijutud

Olen täheldanud, et mind ennast huvitab blogisid sirvides kõige enam just see teiste inimeste täiesti tavaline igapäevane elu. Ei tea küll miks aga inimeste eludesse piilumine tundub jube põnev.  Tuleb tunnistada, et eks ma olen tegelikult jube uudishimulik kah.
Ehk on põnevus tingitud sellest, et oskad end seeläbi teistega samastada ja ühiseid jooni leida. Avastad inimesi, kellest varem aimugi polnud ja üllatuslikul kombel on nad sinuga veel jube sarnased ka.
Või on see ehk teinekord just sellepärast põnev, et avastad kuivõrd erinevaid inimesi on olemas?
Öeldakse ju, et erinevus rikastab...tundub, et erinevus ka huvitab, intrigeerib ja tekitab kõneainet.

Olen käesolevasse blogisse teinud veidi rohkem kui ühe kuu jooksul 17 postitust. Ma ei tea kas see on palju või vähe...pigem on see vast tavaline. Selle aja jooksul ei ole ma ikka veel päris hästi selgeks saanud, mis võiks olla selle blogi identiteet. Selge on see, et kirjutada mulle meeldib ja tundub, et teile meeldib lugeda ka. Küll aga, ei ole mul kirjutada igapäevaselt ülimalt intrigeerivatel juhtumistel või teemadel. Usun, et oskate end sellega samastada kuna igapäevaelu on ju more or less kõikidel üsna tavaline. Tunnen, et minul on see kohe eriti tavaline kuna tihtipeale olen ülimalt tubane inimene ja pean vahvaid tegemisi väljamõtlema kodus nelja seina vahel. See ei tähenda muidugi seda, et ma päevast-päeva kodus istuksin, käin ikka tööl, trennis, kinos ja väljas kohvikutes ka...aga kodus meeldib mulle kõige rohkem :D. Kui mõni teist peaks olema nagu mina, siis peaks teile ka nendest nö. tavalistest asjadest lugemine ju huvi pakkuma... Eriti meeldiks mulle muidugi kui mõni teist teada annaks, mis teemad teile kõige rohkem meeldivad. Tunnen, et saaksin seeläbi kirjutamiseks indu ja enesekindlust kohe kamaluga juurde.


Üks päev taas kodus endale tegevust välja mõeldes (kui keegi nüüd mõtleb siis jah... ma ei ole ikka veel raamatute lugemislainele sattunud, but I'm working on it!) , et teen lihtsalt katse-eksitus-meetodil niiöelda everyday makeup video. Mulle endale meeldib selliseid klipikesi vaadata ja jagan enda väikest videokest ka teiega. Ütlen kohe ära - et tegelikult ma kontuurimisvahendeid igapäevaselt siiski ei kasuta, pigem pintseldan end nendega üsna harva. Küll aga sain ma oma esimese kontuurimiskiti alles mõned nädalad tagasi ja olen sellega katsetamisest ikka veel vaimustuses niiet minu pintseldamis-katsetused on näha ka videos :D



Kui mingil põhjusel peaks kedagi huvitama täpsemalt mis vahendeid ma videos kasutan, siis andke aga julgelt teada ja annan küsimustele vastused. Seniks aga head muusika nautlemist ja video vaatamist!
Tsauki!


neljapäev, 17. september 2015

Retseptijutud - Krõbe ja vürtsine suvikõrvitsa lasanje

Olin alati suvikõrtsa osas ülimalt skeptiline kuna ma ei ole just selle maailma suurim fänn. Aus oleks öelda, et suvikõrvits ei maitse mulle :D.
Küll aga võtsin ma ükskord julguse rindu ja otsustasin valmistada suvikõrvitsa lasanjet. Asja iva peitub sellest, et lasanje plaatide asemel kasutada suvikõrvitsaviile. Kohandasin retsepti veidi enda maitse-eelistuste põhiselt, lisasin vürtsise elemendi ning konservmaisi. Tundub, et peale esmakordset valmistamist tabas mind tõeline imedeime, sest lasnaje oli lihtsalt suu-re-pä-ra-ne !!!


Et aga antud roas on pisut rohkem juustu kui ma tavaliselt süüa armastan, valmistan seda rooga veidi harvem kui mõnda muud. Küll aga tasuks vürtsi ja vormiroa lembelistel inimestel just see lasanje kindlasti ära proovida. Võin igaühega teist kihla vedada, et ka kõige suurem pastaarmastaja saab suvikõrvitsa lasanjega juurika usku pööratud! :D

Sul läheb vaja:
Kookosõli hakkliha praadimiseks
400g veisehakkliha
Pool valget sibulat
200g tomatipüreed
150g Adžika kastet
1 keskmine või suurem suvikõrvits
1,5 pakki mozarella juustu (minul oli 1 mozarella pall ja pool pakki mozarella riivjuustu)
1 väike purk konservmaisi
Murulauk (valikuline)


Esmalt viiluta suvikõrvits köögiviljade koorimisnoaga ning aseta kihiti soolaga kaetult majapidamispaberi kihtide vahele seisma. Suvikõrvits peab kergelt soolatuna umbes 10 minutit seisma, et üleliigne vedelik jõuaks välja imbuda. Kui vedelik jätta suvikõrvitsa viilude sisse, tuleb vormiroog üsna vedel, ning oluliselt keerulisem on hiljem tulikuumast vormist vedelikku eemaldada.


Seejärel prae veisehakkliha koos poole hakitud sibulaga. Kui hakkliha on pooleldi valmis, lisa segule 200g tomatipüreed, 150g Adžika kastet ning väike purk konservmaisi.


Kui segu on mõned minutid podisenud, keera kuumus maha ning hakka ahjuvormi sisse kihiti laduma suvikõrvitsaviilusid, riivjuustu ning hakklihasegu. Vasakpoolsel pildil on näha kihtide läbilõige nind parempoolsel lõpptulem. Ühe keskmise suvikõrvitsaga saavutad kolm suvikõrvitsa kihti.


Kõige viimasele suvikõrvitsa kihile lao peale viilutatud mozarella pall ning aseta vorm 180 kraadisesse ahju 50 minutiks. Selle ajaga muutub roog pealt ülimalt krõbedaks ja maitsvaks.


Väikesest vormitäiest piisab ca. viieks toidukorraks. Mina lisasin serveerides lasanjele murulauku. aga soovitaksin juurde teha veel värsket salatit, mis balanseeriks roa vürtsikust.


ENJOY!




kolmapäev, 16. september 2015

Trennijuttu - before & after

Ma olen seda postitust siin terve igaviku edasi lükanud, sest olen müstilisel veidral kombel viimase paari kuu jooksul trennilainelt kuidagi maha kukkunud. Ma tundsin, et ei ole kuidagi aus (?) kirjutada enda teekonnast kui ise kodus looderdan ja logelen. Õnneks õnneks õnneks olen nüüd enam-vähem härjal sarvist haaranud ja liigun vaikselt korraliku trennirutiini poole tagasi. 
Mind häiris ko-hu-ta-valt see, et terve suve (olgu Juulis ja Augustis) ei teinud ma pea, et üldse trenni kuna olen muidu regulaarset trennirutiini suutnud hoida ca. 4 aastat. 
Ütlen ausalt, et mulle meeldib rutiin. See võib kõlada veidralt aga ma tunnen end rutiinis olles ja sellest kinni pidades, teades mis päev ja järgnev ja järgnev mulle toob, kindlalt. 

Minu teekond tervisliku elustiilini on olnud üsna pikk ja muutuv aastate lõikes. Kuna juttu on palju, alustan seda postitust kõige kõige algusest, ehk siis nö. kaalukaotuse jutukesest.
Otsustasin teha täieliku kannapöörde oma elus aastal 2012 kui kaalunumber näitas 71,1kg. Mainin ka ära, et olen 168cm pikk. 
Mul on siiani meeles iga viimane kui üks kommentaar, mis mulle kasvanud kehakaalu kohta tehti ja see häiris mind kohutavalt. Enesekindlus oli suhteliselt nullilähedane.

Alustasin teekonda hästi kergelt - tegin õues pikemaid jalutuskäike kuni lõpuks olin võhma kasvatanud nii palju, et suutsin ka veidi joosta. Sellest hetkest hakkasin käima ka Rocca al Mare Myfitnessis, kus umbes aastake tegin trenni suuremalt jaolt cardio rütmis. Jalutasin/jooksin jooksumasinal ning sõitsin rattaga. Jooksudistantsid piirdusid enamjaolt kuni 7km ja rattasõidu distantsid olenevalt päevast 10-30km.
Üks väga väga tähtis motivaator trenniteekonnal oli minu jaoks väikeste eesmärkide seadmine ja nende ajapikku täitmine. 
Koju seinale asetasin kalendri kuhu märkisin päevad mil tegin trenni ning samuti seadsin eesmärgiks, et mõne kuuga pean suutma saavutada vajaliku vormi Maijooksu 7km jooksudistantsi läbimiseks.
Mõeldud - Tehtud!
Samuti oli üheks väga väga tähtsaks punktiks millest kinni pidada see, et nädalas ei tohi kaotada kaalu rohkem kui 500g-700g. Pidasin sellest rangelt kinni, et tulemused oleks püsivad ja nahale ei tekiks kaalukaotusega nö. šokki.

Kui tundsin, et olen cardiotreeninguga korraliku põhja alla saanud, hakkasin lisama ka lihastreeningut. Üritasin keskenduda tervele kehale, aga tihtilugu läks see käest ära ja treenisin vaid neid murekohti, mis olid silmale kõige rohkem häirivad (minu puhul olid selleks käsivarred).




Nüüd aga mainin ära kõige kõige kõige tähtsama asja tervisliku elustiili muutumise juures - toitumine!
Kui ma enda toitumist ei oleks muutnud, ei oleks sellest korralikust trennirutiinist vast suuremat kasu ka olnud.
Alustasin väga lihtsalt ja loogiliselt. Vältisin jahutooteid (sai/leib, makaron), valge riis, kartul, maiustused. Mainitud toiduaineid vältisin 100% mitu kuud järjest. See oli lihtne, ausalt! 

Vaatamata sellele, ei muutunud mu toidulaud üksluiseks, vastupidi!
Avastasin enda jaoks mitmeid uusi ja huvitavaid maitseid. Erinevaid kokkamisviise ning retsepte.

Tänan end nende valikute eest tänase päevani ja olen õnnelik, et suutsin nii otsustuskindlalt oma toidulauda muuta. Tuleb küll tunnistada, et täna, pea 4 aastat hiljem ei väldi ma ülalmainitud toiduaineid sajaprotsendiliselt, kuid koju ma neid siiski ei osta.

Söön palju puu- ja juurvilju, teraviljatooteid, suppe, vähesel määral ka liha(ma ei ole suur lihalemb), kala, hautiseid, wokke, salateid jne.

Palun pidage siiski meeles, et ma ei ole ei toitumisnõustaja ega mingil määral suur spordispetsialist seega palun ärge mind nende valikute pärast risti lööge! :D 

Kirjeldatud valikud toimisid lihtsalt minu puhul suurepäraselt.



Töötasin välja endale kohe algusest süsteemi, et päevas peab olema 5 toidukorda. Pean sellest tänase päevani kinni ja see on rutiiniarmastajale üks igati mõnus eluviis :D.
Absoluutselt iga päev võtan kodust kontorisse kaasa nii hommiku- kui ka lõunasöögi ning vahepalad, mis täidavad ära vahepealsed söögikorrad. 
Koduste toitude kontorisse kaasa võtmine hoiab kokku kõvasti raha ja annab turvatunde, kuna tead, mis, millal ja kelle poolt sinu toidu sisse pandud on! :)

Kokkuvõtvalt ütlen veel ära, et esimesi märgatavaid tulemusi nägin ca. 3 kuu möödumisel.
Aastaga suutsin kaotada oma rahulikul teekonnal 15kg ja viimased aastad olen tegelenud vaid kaalunumbri säilitamisega. 
Aasta võib tunduda hiiglama pikk aeg, aga 15kg kaotamiseks on see tegelikult väga mõistlik ja nahk jõuab kenast järgi tulla.

Et see postitus ei veniks kahe kilomeetri pikkuseks, räägin järgmises postituses praegusest trennirutiinist (mis on algusega võrreldes üsna erinev), lemmikretseptidest, ületreenimisest ja vigastustest, mis mind sporti tehes tabanud on ja kuidas neid vältida.

Tsauki!


teisipäev, 15. september 2015

Nädalavahetus pildis

Möödunud nädalavahetuseks olin teinud hirmus palju plaane, sest ilmajaam lubas hirmus head ilma.
Plaanidest sai reaalselt teoks vaid üks, kuna laupäeval haigestusin pooleks päevaks kahtlastel asjaoludel.
Reedel saatsime Saksamaa poole teele oma armsad sõbrad, kes sinna aastaks elama suundusid.
Tegime Nilsiga neile reispassiks suure korvitäie Eesti teemalisi snäkke/jooke.
Laupäeva hommikul tegime kodus max hommikusöögi ja päevaste plaanide juurde kuulus algselt jalutamine vanalinnas, Restoran Trühvel külastus Telliskivis ja võibolla ka KUMU. Kõik need plaanid läksid aia taha aga õnneks päästis mind mu sõbranna Kats, kes oli valmis koos minuga filmima ühe vahva videokese siia blogisse, peale mida külastasime õhtul meie kodukohvikut  kodu lähedal asuvat kohvikut.
Pühapäeval külastasin koos õega Paavli kaltsukat, kust skoorisin endale täiesti uued Zara sügissaapad. Pean tunnistama, et kontsasid kannan harva - eriti veel selliseid killerkontsasid - aga need saapad olid lihtsalt niii-iii-iiii ilusad.
















pühapäev, 13. september 2015

Eesti näkid VS Aasia snäkid

Hei-hei ja kena päikeselist pühapäeva armsad inimesed!
Tegin koos oma kalli sõbranna Katriniga ühe vahva video, mille panen siia teile vaatamiseks :)
Have fun!



reede, 11. september 2015

Suve parimad palad - Juuli osa II

Enne seda kui sügis täielikult uksest sisse pressib, teen veel väikese pika suvepostituse Juulikuu teise poole kohta.
Juulikuu esimeses postituses pajatasin puhkusest ja Laiul käigust.
Kui olime laiult Tallinnasse tagasi saabunud pidasime maha vaikselt Kertukese kahekümne viienda sünnipäeva, peale mida põrutasime Leetu Palangale.


Ma olen selline inimene, kellel käivad iga kahe nädala tagant peal tujud mis dikteerivad mul-on-seda-kohe-vaja mõtteid. Täiesti ausalt tunnistan, et kahe nädalaste intervallidega on mul vaja maja või koera või last või reisi. Otseloomulikult on need soovid ebareaalselt suuremõõdulised. Ma ei obsessi pea, et kunagi riiete või jalanõude vms väikeste asjade pärast, sest neid ma ei raatsi niikuinii eriti kunagi osta. Mõtlen ikka ainult suurelt ja kõrgelennuliselt eksole :D.
Suudan oma soovidega Nilsi igakord ära kurnata neist pidevalt rääkides aga mingi hetk läheb see tuju üle...ja naaseb kahe nädala pärast taas :D.


Möödunud kevadel, kui viimasest puhkusest oli juba jupp aega möödas ja tööstress kasvas üle pea, tundsin, et tahan niiii-ii-iii väga kuskile reisile minna ja kuna me kahekesi oleme juba üsna palju reisinud, võiks seekord teha reisi kellegiga koos. Sellise lõbusa mini-reisi.  Õnneks oli meil kohe Kertu ja Mikk varnast võtta, seega mõeldud - tehtud.
Esimene mõte oli Rootsi kruiis aga selle mõtte hävitas kruiiside kallis maksumus ja lühike kestvusaeg.
Kuna Rootsi kruiisi mõte vajus ära, arutasime, et reisi võiks planeerida ju suvepuhkuse ajaks, et oleks soe ilm ja rohkem aega koha peal olemiseks. Valituks osutus autotripp Leetu Palangale.
Meist neljast oli ainukesena pädev vene keeles otsinguid teostama ja vajadusel vestlema Kertu, kes otsis meile välja väga vinge kahe magamistoaga ja terrassiga apartmendi vaid kilomeetri kaugel Palanga peatänavast.
Sõit Palangale algas kolmapäeva hommikul kell 9. Mina sõitsin Tallinnast Lätti Salacgrivasse ja Nils vapra sõdurina sõitis ülejäänud tee kuni Palangani välja.
Esimesel õhtul kohale jõudes läksime peatänavat uudistama ja ausaltöeldes tuli kohe täitsa välismaa tunne peale. Peatänav lookles restoranidega ääristatult mitmesaja meetri pikkuselt kuni mereni ja päikeseloojang oli äärmiselt ilus.



Esimese õhtu restoraniks valisime deCuba, mida soovitan külastada. Tänavalt paistab kätte vaid restorani väga pisike osa. Liikudes aga maja taha restorani õuepoolele, leiate end eest väga lahedast purskkaevu pargist.
Kuna teise päeva hommik paistis olevat vihmane, hüppasime autosse ja sõitsime praamiga Nida poolsaarele, millel asub delfinaarium. Delfiinide show oli väga väga lahe ja nägime selliseid trikke, mida varem näinud ei olnud. Näiteks oskasid delfiinid laulda, joonistada Leedu lippu ja korvpalli mängida. Müstika I say!
Teisel õhtul otsisime õhtusöögiks uut kohta ja üsna ranna ääres paistis meile silma üks hiiglama suure ja fancy looking  terrassiga koht nimega Terasa Vasara. Selgus, et see koht sai meie täielikuks lemmikuks ja külastasime seda mõne päeva jooksul mitu korda. Kõik toidud olid imehead ja selle koha kindlaks tõmbenumbriks on lisaks maitsvatele toitudele hiiiiiiiigel suured 8€ maksvad kokteilid.
Kui te ei usu, et need olid hiigelsuured siis palun vaadake ise :D




Samal õhtul kõndisime umbes 5km jääkülmal rannaliival paljajalu (sest kontsadega ei ole see võimalik), et leida üles rannalounge, millest Mikk oli meile terve reisi pajatanud. Kohale jõudes selgus, et lounge suletakse 2 minuti pärast ja et koht mida me esialgu otsisime asub hoopis peatänaval ja on sellel õhtul suletud :D
Mis seal ikka, külastasime hoopis üht ööklubi ja pidasime seal vastu lausa 15 minutit!
Kuna päev oli olnud pikk ja seiklusterohke otsustasime järgmiseks rannapäevaks välja puhata.
Iga Palangal veedetud hommikut alustasime oma korteri terrassil hommikusöögiga, aga kolmanda päeva hommikul oli poistel niivõrd kange tahtmine peatänavalt endale üle-elu-suuruseid kebabe skoorida. Seda nad ka said.


Kuulus Palanga ranna-ala tervitas meid üli külma tuulega ja lendava liivaga. Peale 30 minutit hambad risti pikutamist liival läksime peatänavale uurima, et ehk leiame kuskilt peesitamiseks parema koha.
Kuna kõik inimesed olid end suures suve-nautlemise tungis randa pressinud, avastasime peatänavalt ühe täiesti tühja lebotamise lounge'i, kus nautisime veel mitu tundi päikest.


Järgneval päeval pidime aga pakkima asjad ja võtma ette pika pika teekonna tagasi Tallinnasse, millega ühtlasi ka meie suvepuhkus lõppes. Reis oli täpselt nii lahe kui me seda planeerides ette kujutasime. Seda tänu Vahemere hõngulisele Palangale ja toredale reisiseltskonnale!
Postituse lõppu panen veel hulga pilte reisi meenutuseks.

Tsauki!
Meie tuvikesed



Korteri terrass



kolmapäev, 9. september 2015

Teatrijuttu - KRABAT



Eilne Linnateatris nähtud Krabat tekitas palju huvitavaid emotsioone, seega jagan neid siin ka teiega.
Krabati süžee põhineb originaaljutustuse põhjal 17.sajandil elanud kerjuspoisil, kes ühel põrgulikult külmal uusaastaööl kuuleb hääli, mis kutsuvad teda tungivalt mõni küla edasi asuvasse vanasse veskisse. Jättes maha oma sõbrad, võtab Märt Piusi kehastatud Krabat teekonna ette ning kohale jõudes avastab enda eest maailma, millega varem kokkupuude puudus.
Nimelt tervitab teda veskis Andrus Vaariku poolt mängitav Meister, kes on veski peremees. Meister meelitab Krabati musta maagiaga vürtsitatud veskiellu veskipoisiks, sest just sel samal uusaastaööl oli kummalistel asjaoludel surnud eelmine veskipoiss ning tema ametikoht vajas täitmist.
Vanas veskis toimub jahvatamise kõrval mitmeid müstilisi juhtumisi ning aastad liiguvad edasi linnutiivul. Veski elanikud vananevad kiiresti ning igal uusaastööl kordub sama - sureb üks veskipoistest. Veskimüstikat ma siinkohal rohkem lahti seletama ei hakka, juhuks kui kellegil on plaanis lavastust vaatama minna.

Küll aga, jutustan veidi lavastuse üldilmest. Veidi häiris, et esimene vaatus, mis vältas ühtekokku 1 tund ja 40 minutit, venis kohutavalt kaua. Terve esimese vaatuse jutustati hirmpikalt veski elust ja olust. Õnneks vürtsitas pikka venimist pidev mustkunsti trikkide vahele pikkimine, mis tuli Linnateatri näitlejatel imetabaselt hästi välja.
Teine vaatus keris aga põnevuse kohe esimestel minutitel väga kõrgeks ja püsis kuni lõpuni mil selgus müstilise loo lahend.
Mis tegi aga lavastuse minu jaoks täiesti erakordseks, oli täiesti suurepärane visuaalne tehniline lahendus. Niivõrd huvitavat ja hästi lahendatud visualiseeringut Linnateatri seintel polnud mina varem näinud. Valguslahenduse ja näitlejate koostöö oli lihtsalt suurepäraselt välja mängitud. Oli näha, et näidendi kaasajastamisega oli kõvasti tööd ja vaeva nähtud ja see tuli neil väga hästi välja.
Minimalistlik lavalahendus toimis valguslahenduste koostöös justkui oleksid ise laval olnud.

Samuti muutis tüki ülimalt müstiliseks ja isegi veidikene hirmutavaks kasutatud originaalmuusika, mis andis edasi sajanditetagust olustikku. Muusika oli kohe niivõrd hea, et panen siia lingi, millelt lavastuse peateemat kuulata saab.

Lavastuse peateema on kuulatav sellel lingil

Veel eraldi sooviksin välja tuua mõned meisterlikud näitlejatööd.
Tõnn Lamp'i mängitud Tonda mõjus erilise müstilise rahulikkusega. Tonda karakter oli veskipoistele justkui mingil määral isafiguur ja mõistuse hääl mille Tõnn suutis suurepäraselt välja mängida.
Oma tuntud headuses oli teiseks lemmikuks kindlasti ka Indrek Ojari mängitud Juro. Ojari puhul on täiesti imetabane see, et ta suudab oma rollidesse sisse elada väga elutruult. Vastavalt rollile suudab ta edasi anda koomilist tegelast publikut naerutades või täiesti surmtõsiselt rõhudes muudele emotsioonidele.
Põigates korra teemast kõrvale, soovitan väga vaatama minna Linnateatris mängitavat Aju Jaht'i, milles üheks peaosaliseks samuti Indrek Ojari.
Võib vast öelda, et Aju Jaht on läbi aegade üks minu lemmiknäidendeid.

Kokkuvõtvalt võib Krabati kohta öelda seda, et lavastus rabab ajastutruult välja mängitud müstilisusega. Nooremale vaatajaskonnale mõjub kindlasti tõmbavana mustkunstitrikkide rohkus.
Kui tunned, et sinus on veidi rohkem kannatust pikka lavastust vaadata ja huvi müstika vastu, siis soovitan Krabatit kindlasti vaatama minna.
Pragusel ajal domineerivate noorte Eesti näitlejate trupp Linnateatris mängis selle tüki üsna hästi välja!

Tsau!