kolmapäev, 11. oktoober 2017

Etapp nr. 3

Panin just mõngli tema esimesse pikemasse päevaunne ja tundsin, et nüüd on tunne peal. See kirjutamistunne, mille ajel alati kiirelt läpaka lahti pean tegema ja mõtted kirja panema. Egas see siin viimasel ajal just liiga tihti peale ei tule aga tõele au andes ei toimu meil igapäev siin ka mingit kirjutamisväärset möllu. Pigem selline mõnusalt väsitav beebielu ja täna sellest pisut räägingi.
Mäletate, et eelmises postituses lahterdasin enda jaoks beebi esimese elukuu kolme etappi - haiglas olek, beebiga kojutulek ja koduse eluga harjumine, isa tööle minek ja üksi olek beebiga kahekesi koju jäämine. Nils sai nimelt meiega koos aega veeta tervelt kolm nädalat. Olgugi, et nipet-näpet pidi ta ka tööasju ajama ja sai aega ära kasutada nii trennis käimiseks kui muudeks oma valitud tegevusteks, oli see siiski ülioluline, et ta mulle nii pikalt toeks sai olla. Ilmselgelt on tema jaoks trennis käimine ja tööasjade ajamine samamoodi vajalik kaine mõistuse säilitamiseks nagu minu jaoks kodus koristamine ja kokkamine, millest ka eelmine kord juba pikemalt rääkisin.


Nüüd olen aga mõngelpoisiga kolmandat päeva üksi kodus ja eks mul oli ikka närv sees küll. Hetkel saan tõdeda aga, et närv oli sees täiesti ilmaasjata, sest saame kahekesi absoluutselt suurepäraselt hakkama. Tundub, et olen kolme nädalaga elutemposse parajalt sisse elanud ja saan juba mõnglikese mõmisemistest üsna hästi sotti. Paanikal enam kergekäeliselt tekkida ei lase ja pigem olen orienteeritud kiirelt lahenduse leidmisele. Selle üle on mul ausaltöeldes hirmus hea meel, sest vahepeal oli küll tunne, et see melanhoolia ei kavatsegi üle minna ja väsimus lajatab muudkui kaikaid kodaratesse. Ei tea kas tegu on algaja õnnega aga hetkel on mul tunne, et kui Nils on päeval tööl, suudan olla kodus vähemalt poole produktiivsem kui tema kodusoleku ajal...
Kui hästi ajastada, saab vabalt koristada, süüa teha, maniküüri teha, mõngliga jalutada ja isegi poes käia. Ainuke asi mis hetkel veel pisut segadust tekitab on söömine, sest see kipub rohkem snäkkide näol end ära lahendama. Või noh... saan küll süüa aeg-ajalt, aga üldiselt kipub mu toit juba selleks ajaks ära jahtuma kui ma kord selleni Nikolase kõrvalt jõuan. Seetõttu võtsingi eile vastu otsuse, et mõngel on juba suur kolmenädalane poiss ja aeg on teha käruga esimene poeskäik.
Jalutamas käime iga ilmaga ikka tund-poolteist korraga ja mõtlesin mina, et mis see mõned kiltsad suures poes snäkijahil siis käia ole... Kuna eilne ilm otsustas meid kostitada aga millegi sajandi tormi sarnasega, olin ma lõpuks poodi jõudes läbimärg ja kõige tipuks otsustas Niko makaroniriiuli vahel, et talle ikka eriti ei meeldi seal ja pistis nutma... Sel hetkel kattusin küll koheselt higiga ja üritasin om beebikest seal šuššutada ja kussutada.
*vahemärkusena väike beebielu reaalsus - arvasin, et hetkel on käes esimene pikem uni aga läbi une kostuvate prääksude peale selgus, et koheselt on vaja teha mähkuvahetus. Mähkud eemaldatud - sain kraevahele suure kaarega hunniku pissi 😅  Peale järjekordset Niko jaoks šokeerivat mähkuvahetust, mille poindist ta veel hästi läbi ei ole närinud, istub ta mul nüüd tissiotsas ja kirjutan postitust ühe käega edasi. *
Poeskäik päädis sellega, et tormasin eluturboga läbi poe ja viskasin kaasa võetud riidest kottidesse igasugust nodi, mis snäkkide arvele kirja saab panna. Kuna imetamine on üsnagi kurnav ülesanne, on just snäkkimine see tegevus, mis mind läbi päeva veab. Ainuke asi mille mästerdamiseni ma pole veel jõudund, on üksi olles duši all käimine. Tänane päeva ülesanne ongi välja mõelda, et kuhu beebs nii kauaks turvaliselt asetada, et saaksin turboga pesemas käia.


Sünnitusest on nüüdseks möödas pisut üle kolme nädala ja mulle tundub, et õmblused on paranenud.  Kuna hetkel on minu liikumistrajektooriks iga päev vaid kärutamine, tegelen siin nipet-näpet ka julgemast füüsilisest trennist unistamisega. Mitte muidugi selle eesmärgiga, et end nüüd koheselt rannavormi ajada vaid peaasjalikult selleks, et seljavalusid vähendada. Kuna imetamise ja beebiga ühes voodis magamisega olen sunnitud pidevalt veidratesse sundasenditesse, tunnen, et lihased vajaksid pisut tugevdamist.
Oleks lihtne öelda, et pane siis beebi enda voodisse ja laiuta muudkui rahuliku südamega aga reaalsus ei ole teps mitte nii lihtne. Kuna Niko vajab aeg-ajalt gaaside korral massaazi ja üldse rohkem lähedust ja kõht-kõhu vastas olekut, on mul ju ilmselgelt lihtsam teda enda kõrval hoida, sest noh... mina ju tema voodisse minna ei saa 😅  Ja otseloomulikult on ta ka nii nunnu, et raske on teda endast isegi 20cm kaugusele magama asetada. Mulle lihtsalt jubedalt meeldib see kuidas ta mulle vaikselt peale nohiseb ja väikeste jalakestega vastu kõhtu togib 😋  Hetkel kipub öine ajakava olema selline, et Niko teeb maksimaalselt kaks pikemat und - kahe või kolme tunnist ja ülejäänud sutsakad on tunni - pooleteisesed. Seega - mitte just kõige unerohkemad ööd minu seisukohalt aga saame hakkama.


Kuna oleme gaaside leevendamisega juba mitu nädalat tegelenud, olen jõudnud ka järeldusele, et hetkel toimib meie puhul üsna hästi Cuplatoni gaasirohi. Infacoli katsetamisel erilisi tulemusi kahjuks ei näinud. Üritan ka oma söökidega Niko olukorda leevendada ja plaanis on ka proovida mõned päevad üldse ilma D-vitamiinita olla, et näha kas gaasid tulenevad ehk siiski sellest ja seejärel siis jälle vajadusel uut katsetada. Eks need beebi esimesed elukuud olegi üks paras katsetamine.

Nüüd kui sain jälle esmaema murekohad lahti harutada, on aeg uhkustada oma pöialpoisi saavutustega. Kolme nädalaga on meie minibeebist kasvanud juba üsna suur poiss. Kaalu juba üle kolme kilo ja tundub, et pikkust ka ikka parajalt, sest mõned uhked rõivad on juba pisikeseks jäänud. Tundub, et vaikselt-vaikselt hakkab ta end ümbritsevat keskkonda ka rohkem teadvustama ja näitab häälte-värvide vastu üles rohkem huvi. Haarab juba kõvasti meie kätest kinni ta üritab peadki hoida nii kuis oskab. Kõige enam naudib kutt iga päev õues kärutamist ja õhtuseid vanniskäike. Lihtsalt uskumatult kift on selliseid arenguid päevast-päeva kõrvalt jälgida. 💙  Olgugi, et minibeebiga tuleb  paratamatult veeta alguses üsna palju aega koduseinte vahel, oleme üritanud ikka pisut ka inimeste sekka saada, et täitsa ära ei ununeks kuidas täiskasvanutega juttu puhuda. Näiteks on peale Niko sündi muutunud oluliselt tihedamaks suhtlus vanematega, sest just nende käest saab ju väärt nõu ja usaldusväärseid abikäsi. Olemegi siin üsna tihedalt vanemaid külastanud, saunatamas ja õhtusöögil käinud, et mitte päris elust täitsa võõranduda. Eks see üks paras planeerimine ole, sest päevad ei ole ju vennad. Kolmenädalasega võivad plaanid nihkuda silmapilkselt edasi viie tunni võrra, sest kimbutamas on gaasid või nutt aga mis seals muud kui end lihtsalt olukorraga adapteerida ja go with the flow.
Tundub, et pean nüüd mõnglil ette võtma taaskordse mähkuvahetuse ja teda vaikselt õue minekuks ette valmistama. Seega tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

esmaspäev, 2. oktoober 2017

Mõnglikese esimesed nädalad ja emotsionaalne emakaru

Enne veel, kui end ametlikult unevõlglaseks nimetan ja tähtsaid arenguid viimastest nädalatest unustama hakkan, on need paslik kiiremas korras blogisse kirja panna.
Möödunud korral saite täitsa kohe päriselt tuttavaks meie väikese armsa mõnglikesega, kes sai endale uhkelt möödunud kolmapäeval nimeks Nikolas. See väike mõnglike on meile tänaseks päevaks peaaegu, et kaks nädalat rõõmu ja oi-kui-palju emotsioone veel toonud. Ei hakka üldse salgama, et emaroll ja vastsündinuga kodusolek, on hoopis midagi muud kui ma olin endale ette kujutanud.

Lugesin täna öösel, ühel kümnest Nikolase toidupausist, üleval olles artiklit, et beebi esimesed kolm kuud päris maailmas, on naise jaoks justkui neljas trimester. Just seetõttu, et beebi ootab esimeselt kolmelt kuult võimalikult kõhusarnast keskkonda - soojust, lähedust, hämarust. Just seda ma talle otseloomulikult kogu väest ka pakkuda püüan.
Minule aga tundub, et beebi esimene kuu on justkui jaotatud kolme etappi - haiglas olek, mil adrenaliin ja emotsionaalsus on nii kõrgeks kruvitud, et maailmas ei saakski enam miski paremaks minna ja kõik mida sa vajad on su beebi. Samal ajal olles muidugi ülimas õnnejoovastuses, et see pikalt oodatud va sünnitus on selleks korraks tehtud ja kõik kehalised ootused ületatud. 😅  Kõik tegevused alustades mähkimisest, toitmise ja pesemiseni, on haiglas tehtud nii hõlpsaks ja loogiliseks, et ühes papaga mästerdad need oskused üsna kärmelt.

Etapp kaks, kujutab endas koju minekut ja uuesti põhimõtteliselt nullist kõikide juba selgeks õpitud tegevuste harjutamist - pesemine, toitmine, mähkimine, unele kussutamine jne. Kõik tuleb ju nüüd adapteerida oma kodu võimaluste järgi. Uued lõhnad, värvid, helid.
Tänaseks päevaks saan öelda, et oleme kodusesse ellu rahulikult sisse elanud aga esimene nädal ei olnud sealjuures teps mitte lihtne. Olin kui üks suur emotsionaalne emakaru, kes valimatult iga jumala asja peale nutma puhkes. Olgu see siis õnnest tingitud armastusest pakatav nutt või härdast südamest ja melanhooliast pakatav õnnetu töinamine - kõik sai läbi elatud. Nutma ajas pelgalt see, et mõnglike on nii armas ja kogeb absoluutselt kõike siin maailmas esmakordselt - lihtsalt nii imeline on millegi sellise tunnistajaks olla. Samas valasin lohutamatult pisaraid kui Niko tegi esimesed kõvemad nutud või kui Nils veetis trennis liiga pikad tunnid. Nüüd, kui mõnglikesel täitub homme kaks nädalat, on ka minu hormoonid natuke küpsemaks saanud ja enam nii hirmus palju ennast pisarakanalitest välja ei pressi. Pigem on hormoonid suunanud mu suunurgad üles ja pisarakraanid kinni.

Ma ei hakka üldse salgama, et mul oli kohe päriselt natukene aega täitsa raske. Raske aktsepteerida, et see ongi nüüd reaalsus - öösel 3-10x üles ärgata ja mõnglikest kussutades ja toites uuesti unele aidata. Samuti olin ma üsna segaduses meie uue peredünaamika osas. Haiglas oli kõik kuidagi hästi loogiline, täitsime Nilsiga kõiki ülesandeid koos ja lihtsalt imetlesime oma väikest maailmaime. Koju saabudes lisandusid ju ka kõik need ülesanded millega haiglas end vaevama ei pidanud - koristamine, kokkamine, pesupesemine, nõudepesu jne...
On lihtne öelda, et alguses ei peagi su kodu beebi kõrvalt ideaalne välja nägema aga, et vähegi enda peas reaalsustaju normaliseerida, tahtsin, et kodu oleks korras, söök laual ja pesu pestud. Ma lihtsalt oleksin veel rohkem endast välja läinud kui oleksime siia tolmurullide ja peshunnikute otsa istuma jäänud. Et mõnglike sündis meil nii pisikesena, said ootamatult kodus kõik sobivad riided mustaks, sest mähkud lasid lihtsalt igast otsast läbi. Ja jah - me kasutasime pisikesi enneagsete mähkmeid.
Perekonnadünaamika oli sassis ka kuidagi minu ja Nilsi vahel, sest väsimus tekitas mus pingeid ja ma ei saanud päris hästi aru, et kuidas me kolm siin nüüd siis toimima hakkame. Nils küll abistas nii kuis võimalik, tehes igal hommikul putru ja koristades-pestes-kraamides aga tundsin, et tahan neid tegevusi ise teha. Tahan neid ise teha nende üürikese pauside arvelt, mil Niko päeval magab, lihtsalt selle jaoks, et enda jaoks päevarutiin taaskord paika seada. Ja mul on tunne, et see toimis. Võttis ta küll aega omajagu päevi, aga loogika vähemalt minu peas on taaskord korras. Lihtsalt minu näol on nüüd tegemist emaga, Nilsi näol isaga ja meiega on koos see pisike mõngelmees, kelle tulekuks ju tegelikult nii pikalt valmistuda saime. Samuti on mulle pähe tagasi jõudnud arusaam, et mina ja Nils ei ole mitte ainult ema ja isa, vaid siiski ka üksteist armastav dünaamiline duo ja seda ei tohi kindlasti unustada.

Mõnglike kandmas suurus 56 riideid
Olukorrale lisas vürtsi ka veel asjaolu, et pidime alguses mõnglikese kaalu kõvasti jälgima, et meie enneaegne pisike ikka täie tervise juures püsiks. Jumaltänatud, et piimabuffee voolab ojadena mistõttu hakkas poiss hirmkiirelt kaalu koguma ja on kõikide arstitädide sõnul elu parimas vormis! 😄
Et Nikolas sõi (ja sööb siiani) hästi palju, olin algselt hirmus närvis, et kindlasti tuleb mul piimapais ja veel igasuguseid ebameeldivusi. Reguleerisin ülima täpsusega imetamist, et paisust pääseda ja olgu öeldud, et kuigi paisust ma pääsesin, ei olnud ma kohe üldse valmis selleks, et meie pisike Niko ei saanud ju kõhus päris lõpuni valmis küpseda ja seetõttu on tema seedimine pisut nõrgem kui ehk aegsetel lastel. Seetõttu sisenes meie igapäevaellu vaid mõned päevad peale koju naasmist üks hirmus nähtus - gaasid. Ohsajuudas kui kahju on beebikest vaevlemas näha. Sel hetkel saabub arusaam, et oled temaga üleval kasvõi ööpäev läbi ja kannatad ära igasuguse piimapaisu, peaasi, et tema ei peaks vaevlema.
Kui algselt oli meie beebike hästi vaikne, tuli välja, et ta on nö. säästureziimil, sest oli üksjagu enneaegne. Mõni nädal on möödunud ja Nikolas on häälepaelad valla lasknud 😅 Õnneks ei ole tema gaasivalud nii hullud (ptüi ptüi ptüi), et ta nende käes kõvahäälselt vaevleks aga tundideviisi punnitamist on talle tuttav küll.
Leevendamiseks olen ilmselt läbi lugenud ööhämaruses üleval olles terve interneti ja kasutusele võtnud abiväed alates kõhumassaazist ja võimlemisest kuni gaasirohtude ja kõhuõlideni. Ühesõnaga kõik mis võimalik, proovin ära. Pärisin ka arstilt nõu, et kas D-vitamiini vahetamine ja gaasirohud ja oma toitumise jälgimine saavad midagi beebi jaoks ära teha aga sain kahjuks vastuseks, et gaasid on beebide arengus nii tavaline nähtus, et pakutud leevendused on pigem platseeboks vanematele. Mis seals ikka, eks ootame ja aitame teda nii kuis oskame. 💙

Oeh, olgugi, et tänane öö möödus minul jällegi üsna unetult, läheb see üsna kiirelt hommikutundidel meelest, sest mõnglike on juba pikemalt ärkvel ja see aeg on lihtsalt nii hinnaline. Ta on juba äärmiselt uudishimulik ja kui gaasid ei vaeva, nii mõnusalt rahulik ja lihtsalt tõeline nunnuke. See on müstiline kuidas oma beebi krooksud ja puuksud on justkui maailma õnnistus ja toovad vaid naeratuse näole. Mähkmevahetus ja õhtune vannitamine on juba nii tavaliseks saanud ja tundub, et lõpuks hakkab saabuma rutiin, noh, nii palju kui seda vaid kahenädalasega kujundada on võimalik.

Sain nüüd oma mured teile südamelt ära kurta ja jätkan pajatustega sellest, et meie beebi on lihtsalt maailma nunnum ja kuidas meie perekond on tänaseks päevaks täiesti loogiline...
Oleme Nikoga juba üsna mitu korda mõnetunnistel jalutuskäikudel käinud ja selle eest saan tänada ainult ilmataati, et ta meid nii imeliste suveilmadega vastu oktoobrit kostitada otsustas. Vankrisõidud meeldivad Nikole väga, sama ei saaks aga öelda riietamise kohta, mis tekitab talle ilmselt tunde, et vanemad on peast lolliks läinud ja millegipärast teda nendesse imelikesse materjalidesse toppida üritavad. 😄
Aaa eriti tore lugu oli meil ka vaid mõnepäevase Nikoga koduseinte vahel kui boiler otsustas saba anda... Saate aru jah, sooja vett meil lihtsalt ei olnud. Olin niigi üliemotsionaalne ja kurnatud ja siis veel selline laks. Õnneks leidsime mõne päevaga sobiva asendusboileri ja tuldi paigaldati see siia ka kärmelt ära. Huhh, soe vesi on ikka soe vesi ma ütlen teile - hinnake seda kuniks teda on! 😄
Samal ajal kui boilerimees siin kopsis ja klopsis, võtsin mina südame rindu ja tegin Nikoga esimese pikema jalutuskäigu puhta üksipäi, et end pisut saabuva uue reaalsusega harjutada, kui Nils järgmisest nädalast tööle naaseb. Ei olnud üldse nii hirmus kui ma kartsin. 😅 Ainuke asi, mis mind veel pisut tagasi hoiab on õmblused, mille paranemist kärsitult ootan. Kindlasti huvitab teid ka see naiste kõige põletavam küsimus - kaal. Raseduse alguses oli mu kaalunumber 60kg ja sünnitama läksin numbriga 72kg. Haiglast koju saabusin 8kg võrra kergemana ja vaid mõne päevaga jäi kaal pidama imetades stabiilselt 61-62kg vahele. Seega võiks öelda, et täitsa tiptop tulemus. 😃 Olen tõesti endale tänulik, et raseduse ajal aktiivne olin, sest ausaltöeldes oli sünnitus nii kurnav protsess, et seda lihasvalu mis sealt tulla võib, ei taha kohe üldse ettekujutada. Tunnen, et keha jaksab meie pisipoisiga ka pisut rohkem mürgeldada ja ainuke koht mis mul ehk suurema pinge alla kannatab, on ülaselg, sest beebi kussutamist ja imetamist istuvas asendis on ööpäeva jooksul ikka päris palju.


Nüüd siis jõuamegi kolmanda etapi juurde, milleks on beebiga kahekesi koju jäämine. Õnneks on meie heaoluühiskonnas kord juba ettenähtud nii, et alguses saab kätt harjutada kolmekesi ja siis õige vaikselt peaks hakkama üle minema kahekesi toimetamise peale. Nilsist on meile tõesti kodus korralikult abi olnud, kasvõi söögitegemise või mähkuvahetamise näol aga eks Niko jaoks on praeguses staadiumis kõige olulisem ikkagi ema kehasoojus ja võimalikult palju minuga koos olemine. Minule tekitab see muidugi ainult heameelt, aga et isaroll ka Nikole varakult kinnistuks, võib mõnglikest üsna tihti siiski papsi kõhu pealt chillimas leida. Niko lemmik tuduasend on justnimelt kõhu peal.


Mul on hea meel, et jõudsin lõpuks läpaka avada ja oma südamelt kõik rõõmu ja mured ära puistada. Tundsin, et seda on lihtsalt vaja teha. On vaja endast välja kirjutada, et elu beebiga ei võrdu automaatselt idülliga vaid suure tõenäosusega põhjustab uus elukorraldus meeletus koguses emotsioone ja segadust, millega lihtsalt tuleb tegeleda. Kindlasti ei tohiks oma murekoorma alla settima jääda vaid pigem see kärmelt lahendada ja asuda enda jaoks sobiva rutiini kujundamise kallale. Aitäh kõikidele armsatele inimestele, kes meid värkske mõnglikese saabumise puhul õnnitlenud, kinkide ja lilledega kostitanud on, hindame seda väga! 😊 Nüüd aga suundun oma pisikest Nikot musidega ülevalama ja lihtsalt imetlema. Tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!


pühapäev, 24. september 2017

Mõnglikese sünnilugu

Avasin hetk tagasi esmakordselt nädala jooksul läpakaekraani ja seda muidugi selleks, et mõnglikese uneajast kirja panna minu maailmaime, korrektseid tiitleid kasutades - pojakese, sünnilugu. Sai see ööpäevak tõeliselt põnev, seega enne kui kergekoelises unevõlas ja õnnedeliiriumis midagi unustama hakkan, panen mälestused parem kohe kirja.

Möödunud laupäeval käisime Nilsiga ühel tõelisel kiirmatka meenutaval reisil Soomes ja reisi üks suurimaid eesmärke oli pojakest kindlalt kõhus kinni hoida, et tulevased lapsevanemad saaksid ikka kenasti viimase reisisutsaka ära teha. Kuna sünnitähtajani oli tegelikult veel pisut üle kuu, ei olnud küsimustki, et kas teha see pisike reis või mitte. Reis päädis 20 000 sammulise ja 15km läbitud päevaga, et noh... ikka kõikvõimalik saaks mõne tunniga Helsingis tehtud 😄 Pühapäeval põikasime külla tuttavatele ja tegime veel õhtul oma tavapärase Selveri tellimuse, mis ka esmaspäeval kenasti kohale jõudis ja mind nädala toite vaikselt ettevalmistama suunas. Esmaspäeva õhtul voodis raamatut lugedes, mõtlesin juba nohiseva Nilsi kõrval, et põikan veel kiirkorras enne und tualetti, sest teate ju küll seda raseda põit - ei ole tal tegu ega nägu. Kiire põike otsustasin ette võtta imekombel aga justament õigel minutil, sest ühest tavalisest uneeelsest põiekast kujunes välja hoopis lootevee ja limakorgi eraldumine. Eeeee okei mis nüüd saab? Kuupäevaks ju alles 18.09, ehk täpselt üks kuu enne määratud tähtaega. 
Kõigutasin mõne hetke poti peal jalgu ja mõtlesin, et kuhu edasi. Sünnitusloeng oli meil broneeritud alles kuupäevaks 25.09, seega ega ma end kurssi kogu protsessi järjestusega viinud ei olnud. Teadsin vaid, et limakork võib eralduda tükkmaad enne sünnitust aga lootevesi peaks juba tõsisem keiss olema...
Kirjutasin kärmelt oma Oktoobrikate chatti ja küsisin nõu, sest noh kümme pead on ikka kümme pead eks 😅 Preilid andsid kohe jõudu ja tuge juurde ja suunasid mind helistama ämmaemanda liinile, et küsida kas peaksin haiglasse kontrolli suunduma. Enne kõnet pidin aga tugevad kümme minutit julgust koguma, sest hetkega jõudis kohale šokk ja vappevärinad. Olin küll terve raseduse sünnitust tõelise põnevusega oodanud, aga kui staadiumis 35+6 tundub, et peabki nüüd minema hakkama - selleks lihtsalt ei saa valmis olla. 
Vaikselt sikutasin varbast ka Nilsi üles ja andsin mõista, et äkki on nüüd minek. Tema muidugi täiesti unesegaduses ja samamoodi šokeerituna arvas, et see ei saa hetkel võimalik olla, sest tähtaeg ju alles nii kaugel, ehk me ikka ei läheks haiglasse?? 😄 Arusaadav, et tulevane isa läks pisut endast välja ja ei saanud olukorra tõsidusest hästi sotti. Ämmaemanda liinilt sain rahustava vastuse, et pöörduda tuleks tõepoolest kontrolli ja ärgu ma üldse muretsegu. Kuna haiglakotti ma ju veel pakkinud ei olnud, plaan oli seda teha kuskil 37 nädala paiku, viskasime spordikotti ilge hunniku nodi ja siiani vete nirisedes pakkisime end autosse ja Pelgulinna erakorralise poole teele.

Olin autos üsna ärevil ja kell 1 öösel sõites oli tunne nagu läheksime lennujaama, et reisile minna. Noh...metafoorina see nagu iseenesest isegi kehtiks. Pelgus kohal, sain kiire ülevaatuse ja selgus, et veed on tõesti osaliselt tulnud ja ega siin nüüd enam kaua minna ei tohiks. Eeeee....okeiii, saabub ülim ärevus.
Kolmekümneks minutiks suunati mind KTG masina alla jälgimisele ja nii me siis Nilsiga seal vaikselt ööhämaruses tiksusime. KTG andis mõista, et juba ööseks tuleb sünnieelsesse sisse jääda ja Nils peab haiglast lahkuma. Siis tabas mind aga tõeline šokk ja töinasin nii mis hirmus. Kurb oli mõelda, et käes on võibolla viimane öö enne beebi saabumist ja pean selle üksi haiglas veetma. Huhh... hormoonimonster minus sunnib praegugi pisaraid selle meenutuse peale välja. 
Nils tõi mulle veel kärmelt bensukast midagi hambaalla ja nii ma kell kolm öösel sünnieelses tilgutite all olingi. Nimelt pidin minema koheselt antibiootikumide mõjusfääri, et vältida infektsiooniohtu. Jumalale tänu, et ühispalatis kedagi peale minu ei olnud, tuulutasin palati hästi jahedaks ja sain ehk isegi 3h sõba silmale. 

Hommikul ärkasin ca. kell 8 tuikava päevadevalu peale, sain uue doosi ravimeid ja suundusin seejärel kitli sahisedes ultrahelisse. Sellest hetkest on mul tehtud ka viimane kõhuga pilt. Olemine oli veel ülihea ja sees põnevus, et täna hakkab ilmselt midagi toimuma ja et Nils saab külastusajal mu juurde tagasi tulla.


UH ülevaatuse ajal selgus asjaolu, et kutt on päris pisike ja üsna varsti tuleks midagi ette võtta kui sünnitegevus ei ole alanud. Palatisse tagasi jõudes oli minuga liitunud ka üks noor neiu, kellel rasedust 9 nädalat ja võitles hullumeelse iivelduse ja vedelikukaotusega. Mina vohmisin aga oma pudrueine sisse ja jäin ootama edasist programmi. 
Kell 10 sain arstikabinetti vestlusele ja selgus asjaolu, et teha tuleks esilekutsumine. Iseenesest see mind ei heidutanud üldse kuni hetkeni mil arst tõdes, et tegu on sama ravimi manustamisega mida kasutatakse raseduse katkestamisel. Siis tuli küll päris õõnes tunne sisse. Eriti häiris mind asjaolu, et tulemusi pidin kuulama ja otsuseid vastu võtma üksi, sest sünnieelses on külastusaeg alates kella kahest päeval.
Mis seals ikka, allkiri alla ja pöidlad pihku, et esimese doosiga ravimi mõjuma saame. Nimelt on võimalik antud ravimit manustada iga 4h tagant kokku 3x, juhul kui sünnitegevus ei alga. Tunnistan, et kui jook mulle nina alla lükati, kaalusin ikka oma head mitu minutit, et mis kuradi olukord see nüüd on, kuhu ma olen sattunud ja mida ma oma eluga teen. Jook sisse ja jääme ootele...
Otsustasin, et enne kui tuhud saabuma hakkavad, kasutan aega ära ja hüppasin veel sünnieelse korruse dušikabiini, pesin korralikult juuksed ja tupsutasin pisut ninagi, et noh... kuidagigi mõtteid eemale saada. Ja nii ma siis seal ootasin, mina, mu kõht ja mu kittel 😄


Jõudsin valusid oodates veel mõelda, et mis kõik jäi tegemata, sest aega ju teoorias oli veel nii palju. Kodus ei ole beebivoodit, turvahäll ei ole autos, Sleepcarrier on ostmata, homme õhtul pidin ju tegema pediküüri, ripsmetehniku ja juuksuriajad mille kenasti vahetult enne sünnitust sättisin, tuleb nüüd ära känseldada... 

Kella üheteistkümneks hakkas kohale jõudma tuikav päevadevalu, mis aeg-ajalt tugevnes. Kuni selle hetkeni panin kirja märksõnu, et hiljem siia blogisse midagi kirjutada oleks ja nüüdsest märksõnad katkevad, sest suure hooga jõudsid kohale korralikud tuhud. Kella üheteistkümnest kaheni tugevnesid tuhud pidevalt ja lasin koheselt käiku loengutest õpitud uutamise-aatamise ühes hingamisega ja vähkresin, et leida enamvähem asendit. Nilsi saabudes olin taaskord KTG all ja juba nii karmides valudes, et temaga enam rääkida ei söendanud. See pool tundi KTG all oli tõeline piin, sest lamavas asendis tuhusid üle hingata väga ei õnnestunud ja ootasin vaid seda hetke kui masin minu küljest eemaldatakse. Peale KTG sain lõpuks ka avatuse ülevaatuse, mille ees oli mul tõeline hirm, sest kes ei oleks kuulnud lugusid piinavatest valudest ja miniatuursest avatusest. Saabus ahastus - avatust 3cm. Kuidas kurat ma ei saa aru???
Õnneks lubati meid sünnituspalati poole teele asuda ja nende mõnede minutite jooksul kui pidime korrust vahetama, elasin üle mitu ülitugevat tuhu ja sain vaevu aru mida tegema pean. Imestasin kõige enam asjaolu, et tuhude vahe oli juba mitu tundi ca. 1-2 minutit ja kuidas saab sellises olukorras avatus olla vaid 3cm. 

Sünnitustoas suutsin vaevaliselt voodisse ronida ja pea kotttooli suruda, sest kedagi näha ma ei tahtnud ja rääkida ei suutnud. Ütlesin ämmakale vaid, et vaja oleks epiduraali... ja kohe! Ämmakas lähtus muidugi teadmisest, et 3cm avatust pole ju veel midagi ja oodaku nüüd ma ikka veel pisut. Plaanis oli veel üks KTG ja alles peale seda epiduraali mõte... mõtlesin ausalt, et see ei saa olla võimalik. 
Suutsin endale ainukese elatava asendi leida poti peal ja vähkresin seal paar minutit kuni tundsin, et tuhude valu on kuidagi vajuvaks muutunud ja ägisesin Nilsile, et ta ämmakat pressidega hoiataks. Ämmakas arvas, et ma olen tõesti aru kaotanud, sest alles 10 minutit tagasi saabusin 3cm avatusega. Peale kontrolli selgus aga tõsiasi, et saabunud on täisavatus ja tuleks kärmelt pressima hakata. 
Olin oma peas arvestanud, et pressimine käib umbes nii nagu filmides. Ca 3x ja laps käes - juhhuu!

Mmmm ei... pressisin seal möirete saatel ca. 25 minutit, ise samal ajal hämmingus, et kuidas küll lapse väljutamine sellest lühikesest kanalist saab nii hullumeelselt kaua aega võtta. Lõpuks, peale 25 minutit, mis tundus nagu 25 tundi, väljus midagi sooja ja kõvahäälset ja saabunud ta oligi, meie väike mõngel! Enda ja Nilsi nutuhoogude saatel asetati ta mulle kõhule ja ma ei suutnud oma õnne ära uskuda. Õnne, et mõngel on lõpuks väljas ja et sünnitus on jumaltänatud läbi! 
Kuigi poiss oli korralikult enneaegne, olid tema näitajad absoluutselt superhead. Apgar 9 ja kõik olulised numbrid paigas. Kaaluks 2495g ja pikkuseks 44cm, meie väike mugul.
Papaga koos esimene kaalumine ja ülevaatus tehtud, toodigi see väike imelaps lõpuks minu juurde, et ta saaks teha esimese korraliku pidusöögi. Söömisvõte oli tal ideaalne koheselt. Selline ta siis meil tuligi, meie väike ideaalne mõngel.

Asi, mis aga tõsiselt hirmutas, oli asjaolu, et nabanööris oli sees korralik sõlm. Usun, et seetõttu väike kutt nii kärmelt tulema tahtiski hakata, et olukord kõhukoopas ei olnud enam sobiv. Jumal tänatud, et tegemist on juba eos nii targa kutiga.

Peale kahetunnist sünnitustoas lamasklemist, mõnda pisikest õmblust ja mini-inimesega tutvumist, arvasin, et olen nii krapsakas ja hüppan püsti, et liikuda perepalatisse. Ilmselgelt liigne agarus, sest ega ma vist veel päris täpselt aru ei saanud, millega mu keha on hakkama saanud. Ämmakas ulatas mulle uhkusega väljateenitud kaneelisaia, mille kiirelt hingealla pistsin ja kärutas mind ratastoolis peretuppa, kus veetsime järelvalve all järgmised kolm päeva, et olla kindlad väikse mugula tervises.
Mõngel oli haiglas veedetud päevade jooksul kõikide arstitädide absoluutne lemmik, sest tegemist on imekombel ühe üsna vagura, heade näitajatega, suure isu ja äärmiselt nunnu poisikesega.


Tänaseks päevaks oleme tasahilju totaalselt uue koduse eluga harjuma hakanud ja olgugi, et rammestus on pidevalt peal, kaalub elu mõnglikesega selle igati üles. Vot just nii põnevalt ta meie juurde saabuski ja meie elu rikastama asuski. Ja nii me siis siin nüüd oleme, väike perekond - mina, Nils ja Nikolas.

esmaspäev, 11. september 2017

Ei saa mitte vaiki olla

Iga paari nädala tagant tabab mind selline kirjutamisentusiasm, et ei saa mitte vaiki olla nagu juba Anna Haava kord nii kaunilt öelda oskas. Kirjutamisentusiasm elab mul teinekord lausa mitu päeva seljas, aga ootab ikka mingit õiget hetke, et lõpuks see läpakakaas lahti lüüa ja üles paistetanud sõrmede klõbinal sõnad ritta seada. Aega mul ju iseenesest on hetkel laadnalt käes, sest saabunud on see dekreedi hetk, mil kohustuslikud tegevused on tehtud, sünnipäevapeod järjepanu peetud, beebi jaoks kõik tavaar koju kokku tassitud ja suurt nagu muud teha polegi jäänud. Kutti aga ju veel mitu head nädalakest arstide sõnul oodata ei ole, seega tuleb mul pidevalt endale mingit tegevust genereerida, sest muidu kipun ma lihtsalt iga vaba hetke midagi rahumeeli nosima. Hetkel on mul valida järgmiste tegevuste vahel:

a) puhkamine - miskipärast minu jaoks äärmiselt keerukas ja iseloomutu tegevus, millesse end kuidagi pühendada ei oska. Hirmus hea hooga kõik emad muidugi soovitavad mulle, et naudi nüüd magamist veel nii kaua kui saad ja lamaskle ja ole ja puhka... no ma ausõna teeks seda, kui ma oskaks. Ju see lebotamine ei ole ikka minu jaoks loodud 😄  *Ütlen ma nüüd ja kindlasti söön oma sõnu juba mõne kuu pärast.
b) mööda kirbukaid ja netipoode shoppamine - pean end ausalt kümne küünega tagasi hoidma, et ma juba ükskord selle ostlemishulluse lõpetaksin. Sul-ei-ole-midagi-vaja-Liisa!
c) blogimine/videote filmimine - oleks mul seda indu-innukest vaid pisut rohkem, aga ega see sindrinahk ka sundimise peale end ilmuta, seega blogin ikka vana-hea tempoga edasi. Igal pühapäeval muidugi tõden, et oleks ikka pidanud tervet nädalat vlogima, oleks täitsa tore teine saanud. Tänasel esmaspäevasel päeval õnneks suutsingi end nii palju kokku võtta, et nädala vlogi alustada, sest nädala jooksul peaks toimuma nii mõndagi põnevat.
d) liigutamine/sportimine veel nii palju kui võimalik - trenažöör on mul kenasti kodus veel olemas ja viimastel nädalatel olen sellele ka hoogsalt hagu andnud. Jalutada ma siiani niisama ei viitsi, juhul kui jalutamine ei toimu just kaubanduskeskuses shoppamise nime all 😂  Ega ma ausaltöeldes ju varem teadnudki, et kui kaua üks rase üldse aktiivsust üles saab näidata aga tundub, et 35 nädalat rasedust on veel trenni tegemiseks absoluutselt normaalne. Järgmised 2-3 nädalat kavatsen veel igatahes masinal vurada, sest septembri lõpus viiakse see imemasin meie residentsist ära.
e) meelelahutusasutuste külastamine veel ühes tükis olles - mingi aeg käisime Nilsiga kolm nädalat järjest kinos. Üsna koheselt sai selgeks, et rasedale sobib ainult ja ainult teistest eraldatud tugitoolilaadne iste saali nurgas. Koguaeg on ju vaja pissile joosta või siis ärritab tugevnenud lõhnataju kõiki erinevaid meeli. Inimesed lihtsalt häirivad oma erinevate eee... lõhnade ja häälitsustega 😅  Asi mida me oleme aga tõesti ääretult palju raseduse ajal teinud, on restoranides einestamine. Ma arvan, et me seitsme koosoldud aasta jooksul ei ole ka nii palju väljas söömas käinud kui nüüd raseduse ajal. Mingi alateadlik sund vist, et praegu veel saab ja peab kahekesi hullult käima. Ei saaks öelda, et mul midagi selle vastu muidugi oleks 😁
f) harima end beebiga seotud teemadel - oleme nüüdseks Nilsiga väisanud nelja loengut Pelgulinna Perekoolis ja ütlen ausalt, et meile on need kõik igaljuhul ääretult kasulikud olnud! Kaks loengut on veel ees ja varasemate kogemuste najal ma lausa imestan, et iga pooleteisetunnine loeng nii kärmelt möödub. Ämmaemandad on asjalikud ja info igati kasulik, vähemalt esmasünnitajale. Ütlen ausalt, et õpikuid või õpetusvideosi ma lisaks uurida ei plaani ja loodan nö. vana rasva peale, sest neid oma pere pisemaid on siin omal ajal ikka kõvasti kantseldada saadud.

Ühesõnaga, kokkuvõtteks võin öelda nii palju, et hetkel on mul nüüd ilmselt mitu järgnevat nädalat sellist aega, kus ma lihtsalt ei tea mida teha... Hetkel on enesetunne ka veel nii sigahea, et niisama beebi ootamine tundub narr ja seepärast endale pidevalt miskit tegemist peangi otsima. On ehk kellegil kogemusi/soovitusi, mida kindlasti peaksin veel enne ummisjalu sünnitusmajja tormamist ära tegema? Hetkel on mul endal nö. "listis", veel mõned asjad, mis kindlasti enne kuti tulekut rasedana teha tahaksin. Ütleme siis nii, et soovid on üsna lihtsakoelised... näiteks tahaksin ma süüa ühe korra pizzat, sest seda ei ole ma veel kordagi rasedana teinud 😅  Selleks eriliseks puhuks, kui ma endale pizzat luban, peame valima aga õige koha, kust saab õhukese ja krõbeda põhja, puhevil äärte ja ohtra tomatikastme-juustukattega isendit. Selliseid kohti on Eestis aga vaid mõned... kuulsin, et Pelgulinnas asuv Kaja Pizza pidi miskit säärast pakkuma...

Kuna aga möödunud nädal juhtus olevat minu sünnipäevanädal, võib ju vast pisut sellest ka pajatada. Julgelt võin tunnistada, et möödus see nädal absoluutse õgardluse tähe all 😅  Minu jaoks on sünnipäev üsna võrdelises seoses alati hea ja parema nosimisega ja seda kohe kindlasti ma eelmine nädal teha sain. Neljapäeval, 07.09, täitus minul ilusti kenasti 28. eluaastat. Selle tähistamiseks korraldas Nils mulle kodus ühe mõnusa filmiõhtu ja et ma ennast ikka õigel päeval eriti erilisena tunneks, lõi ta Facebooki lausa eraldi ürituse kuhu olin kutsutud ainult mina - no küll oli see vast temast armas! Kingituseks sain seekord veel ühe väikese elamuse, mida saame suure tõenäosusega nimetada meie viimaseks reisiks veel kahekesi. Nimelt võtame ette ühe kiire päevareisi Helsinkisse juba sellel laupäeval.



Reedel seadsime sammud aga Restoran NOA poole, mis minul oli juba kolmas külastus ja Nilsil esimene. Ei ole pidanud ma neis kordagi pettuma ja muidugi ei pidanud ma seda ka seekord. Imetabased maitseelamused ühes kauni päikeseloojanguga.
Laupäevane päev algas aga kibekiirelt, sest poole päeva pealt oli külla palutud minu hiigelperekond. Lähisugulaste näol oli meid lõpuks kokku meie väikeses korteris 15 inimest + 1 koer 😃  Khmm-khmm, loomulikult ei saa unustada, et meiega oli ju ka üks kõhubeebi 😃  Ütleme lihtsalt nii, et peale 5h köögis rassimist, sai sööki - sai jooki - sai priimat pannkooki nagu ütleks Pipi Pikksukk. Pidu perekeskis oli muidugi ääretult tore aga (üsna) lõpurasedana on selline rapsimine ikka paras väljakutse. Samas mis mul muud ikka teha on eksole, niisama oleskleda ma ju ei oska. Toidulaual leidsid endale koha hiigelsuur kauss makaronisalatit, viineripirukad, mozzarella-tomati-rukola salat, mõnusad maitsevõiga ciabattad, karamelli juustukook ja juba piknikupostitusest tuttavaks saanud lavashi-pizzakorvikesed ja paneeritud vürtsised kanavardad.





Et ma aga ju jumalaeest peale väsitavat sünnanädalat niisama olla ei oska, mõtlen aga kodus aina enam projekte välja mida enne beebi tulekut veel teostada saaks. Näiteks just selsamal hetkel kui mina siin kirjutan on meil Nilsil käsil magamistoa kapi uste vahetus... kardinate vastu 😅  Ühesõnaga on meil magamistoas selline riidekapp, mis on ehitatud puidujuppidest seinanurga sisse ja see omakorda täidetud korvide ja stangedega. Lükanduksed jooksid tal aga õigesti üsna üürikest aega ja peale seda oleme neid mõned head aastad suure ragina saatel lahti ja kinni rabistanud. Nüüd sai mul aga villand ja otsustasin need uksed sealt üldse eemaldada ja et mitte meile rohkem uste näol peavalu tekitada, tulin hoopis mõttele tekitada nö. garderoobi iseloomuga nurgake. Kardinad ja kardinapuud K-Rautast skooritud - kus mul veel juhuslikult vedas, sest mõni päev tagasi oli seal alanud kardinateemaline soodusmüük, mil kõik kardinatega seotud tooted on -25% - vaja need vaid ära paigaldada. Selline ta nüüd igaljuhul sai ja minu süda on jälle vähemalt natukeseks ajaks rahul!


Pruunid toonid domineerivad magamistoas täielikult ja ma leian, et meie muidu üsna halli-valge-kuldses koloratsioonis korterisse sobib see üsna kenasti. Magamistuba peabki olema minu jaoks hästi hämar, võiks lausa öelda, et ideaalis kottpime koht, kuhu mõnusalt end põõnama sättida. Usun, et veidi parema ülevaate teen magamistoa eri nurkadest siis, kui ükskord (tegelikult juba üsna pea) beebinurgakese valmis saame. Üldsegi peaks vist ette võtma ühe beebiasjade teemalise postituse, et endal oleks hea mõne kuu pärast juba kogemusest kõnelda, et mida siis kasutasime ja mida mitte. Hetkel võin küll südamerahus öelda, et minu minimalistlik meel ei ole lasknud meil pea, et mitte midagi puhtalt tahtmishimust soetada, et katsetaks seda või toda. Kõik mis oleme kokku kogunud, on puhtalt uurimistöö ja teiste kogemuste põhjal tehtud otsused. Ainuke südamesoov ja pisuke mugavusese, mida soovin oma kutile lisaks praktilistele asjadele, on Najell Sleepcarrier. Selle soetamine on nüüd ka õigepea plaanis.

Hmm, kirjutasin seda postitust jupikaupa kokku pea, et 5 tundi. Teagi mis tast nüüd siis arvata, aga väike ülevaade üle mitme nädala teile sellegipoolest. Kuna meie kuti saabumiseni peaks arstide sõnutsi olema veel viis nädalat, peaks ma teoreeriliselt jõudma siia veel maast ja ilmast kirjutada küll. Teoorias kõlab ju üsna hästi aga eks näis mis praktika toob. Suunan nüüd oma palavast ilmast ja rasedusest üles paistetanud sõrmekesed puhkama, räägime varsti jälle!



neljapäev, 31. august 2017

Kirjad karupojale

Tead, mulle tundus paslik järgnev postitus just otse sinule kirjutada, sest kõik mis ma tunnen, et tahaks öelda, on niikuinii otseselt sinu, väiksekesega, seotud.
Oled meie pesakonda alles esimene pisike liituja ja seega ei ole ma siiani, 34. nädalaks veel päris täpselt aru saanud, et kes sealt siis ikka juba õige pea tulemas on. Tean, et tuled Sina, ilmselgelt kõige armsam pisike kutt, keda eales näinud olen aga kuni sa veel meie käte vahel ei siputa, pean tunnistama, et päris täit selgust mul silme ees ei ole. Nii minu, sinu kui ka papsi jaoks ju täitsa esmakordne kogemus.

Sellest annad sa aga juba õige mitu nädalat mulle hoogsalt märku, et ruumi kipub väheks jääma. Ei tea kas oled lihtsalt oma papsi kombel kiirelt pikkust visanud või olen sulle lihtsalt ruumi tsipa väheks jätnud. Enda meelest ma küll muudkui muutun ruumikamaks, sest kilosid aitad sa mul koguda üsna edukalt. Oled mul hormoonid nii möllama ajanud, et täna õhtul saatsin su papsi näiteks poodi sepiku järele, sest moosisaia isu oli no niivõrd suur. Samas ega see kui empsil on moosisaia isu ja põsed juba pontsikud nagu oraval, kes talveks varusid plaanib koguda, pole ju ometi sinu süü. Eks need on ikka minu enda valikud ja ilmselgelt ka pisut sinu ootuse taha peitumine ja olukorra pisukene ära kasutamine 😏  Sellegipoolest ootan juba väga, et kogu tähelepanu oleks suunatud sellele kui nunnu sa oled ja mitte enam nii väga empsi kõhule ja rasedusaegsele väljanägemisele 😁

Olgugi, et ma pole sind juba alates 20. nädalast kordagi pildi pealt näinud, annad sa enda kohalolust minu südame all ikka kohe väga kõvasti märku. Tark arst teadis juba umbes kuu tagasi öelda, et oled sisse võtnud täpselt õige asendi, ehk siis oma pea suunanud alla ja pepu ribide alla püsti ajanud. Ja oi kuidas sulle see asend meeldib. Eriti annad mõnulemisest jalgade ja kätega siputades märku õhtuti, kui end mugavalt voodisse olen sättinud. Tundub, et just sel hetkel saabub sul teadmine, et nüüd on ju paps ka siin ja võiks pisut näidata kui vinge aktivist meile saabumas on. Jalakestega ribide vahel tramburaitamine ja käpakestega empsi kõhuga mängimine on kohe kindlasti hetkel sinu lemmiktegevus. Peaksid vaid oma papsi nägu nägema kui ta mõned tugevamad löögid sinult kätte saab. Tema näoilmest võib korraga välja lugeda nii maailma suurimat imestust kui ka tõelist isakaru uhkust, et just tema väike rüblik ennast juba nii kõvasti siputab. Samas oled aga juba tubli ja sõnakuulelik kui isakaru sulle empsile haiget tegemise osas vastu kõhtu sõnad peale loeb. Tubli poiss, pole midagi öelda.

Paps on sul tegelikult üks paras naljanina ja ei saa vist ka teinekord veel olukorra reaalsusest nii hästi aru, noh nagu ma isegi. Elame ju juba viimased üheksa kuud kõhuelu ja teame, et sa oled siin, aga päriselt sind ju veel siin siiski ei ole. Käime küll temaga koos igasugustes põnevates perekooli loengutes, et sinu saabumine meile reaalsemaks ja loogilisemaks muutuks. Tuleb tunnistada, et õpime igakord mõlemad loengutest nii palju põnevat ja vähemalt hetkel tundub, et paps proovib mind igal võimalikul viisil sinu ilmaletulekuga aidata. Igatahes, üks päev käisime su papsiga poodides, et täiendada varusid, millega sinu saabumiseks valmistume. Käsil oli missioon: leida üks cool talvemüts. Loomulikult sa ju juba tead, et oled kõige stiilsem väike kutt üldse, sest paps on sul ju igati vinge ja kõik sulle soetatud esemed peavad läbima tema stiilikomisjoni. Leidsimegi üheskoos kõige lahedama villase suure tutiga mütsi, milles sind juba vaimusilmas vankris magusat und magamas nägime. Ainuke pisike asi oli mütsiga see, et suuruse poolest oli ta sobilik alates paarikuusele beebile ja paps sul siis selle peale teatas, et "loodame siis ühte suure peaga poissi, et saaks juba kohe kanda". Ilmselgelt soovin mina, et su peake oleks meile saabudes aga pisike...või noh...normaalmõõdus, sest kõigepealt pead sa ju meie juurde üldse saama...ja suur pea ei tundunud mulle eriti hea variant 😀  Ausaltöeldes tuleb teinekord selle reality checki käigus ikka pähe mõtteid, et issand kohe üldse ei kujuta ette milline meil see elukorraldus juba õigepea välja hakkab nägema. Seejärel saan aga alati üsna kiirelt aru, et tegelikult ei ole muretsemiseks suurt põhjust, sest kindlasti saame hakkama. Sina, mina ja paps.

Kuigi sinu tulekuni on veel aega umbes poolteist kuud, oleme kenasti juba paljud asjad sulle hankinud. Sind ootab ülimõnna rallivanker ja saan hetkel lubada, et ka turvaliselt koju saad sa haiglast turvahällis ja ühes hirmus armsas komplektis toodud. Emps tegi sinu asjade jaoks ühe ilusa kummuti ja koju oleks veel vaja tuua voodi, vann ja mõned veel nipet-näpet mugavusesemed.



Üsna hea meelega teatan ka sulle, et sind on ootamas kaks väga lahedat nimevarianti. Just sellist mis sulle, meie karupojale, ideaalselt sobima peaks. Loodan sinu abile vaid nii palju, et annad meile oma näokese ja olekuga aimu, et kumma me neist nimest küll valima peaks. Ega ma väga palju sellepärast tegelikult muretse, sest olen kindel, et ükskõik kumma nime me sulle ka valiks, oleksid nende mõlemaga tulevikus õnnelik.

Olgugi, et emps on siin sind küpsetades olnud tõeline aktiivsuse etalon, pean ma nüüd saladuskatte all tunnistama, et hakkan pisut väsima. Ilmselt oled sina juba kõhus nii palju suurust visanud, et nüüd juba tegutsen tõesti koguaeg kahe inimese eest, pisut aeglustatult ja ettevaatlikult. Eks sa oskad mulle ka korralikult togides ja siit-sealt pitsitades märku anda kui ma kipun liiale minema. Õnneks veedame hetkel veel ööd mõnusalt uinudes ja pikalt magades. Mõned korrad öö jooksul ajad sa mind küll üles, ilmselt ise itsitades, et mind mõne kuu pärast saabuvaks ette valmistada ja eks ma ärkamistesse siis niiviisi püüangi suhtuda...sinu poolsed ettevalmistused minule😊   Loodan, et lased siin empsil veel mõnel tulevasel üritusel kenasti ära käia, oma nädala pärast saabuva 28. eluaasta rahulikult vastu võtta ja siis jõuad ehk veel mõned head nädalad ikka kõhus ka veel küpseda. Igatahes, et sa teaks... oleme sind nüüd juba tundub, et justkui väga pikalt oodanud ja ootusärevus kasvab koguaeg suuremaks, ühes sinuga minu kõhus 😋 

Kohtume juba varsti, väike karupoeg!



neljapäev, 24. august 2017

Tervislikud valikud (toa)piknikule

Kas te teate seda tunnet, kui lähenemas on nädalavahetus ja peas vasardab päevi ja päevi mõte - midagi ju peab ette võtma... midagigi noh... nädalavahetus ju siiski!
Eriti hullult käib see mõte ajudele minu meelest suvel, kus on lausa sund igal võimalikul juhul nina toast välja pista, et ikka viimsedki D vitamiini raasud enne sügishooaega kokku koguda.
Mul on hetkel käsil muidugi ka selline periood, mil ma olen kodus dekreedis, beebit veel pole ja kogu-friggin-aeg on vaja mingeid plaane genereerida. Iga minut on vaja millegi kasulikuga sisustada, sõita, teha, toimetada. Nii siis möödunud nädalavahetuse lähenedes ma otsustasingi ilmajaamu usaldada ja planeerisin meile reede õhtuks ühe mõnusa üllatuspikniku.
Panin valmis meie piknikukorvi ja tekid ja hakkasin nuputama põnevaid piknikuampse. Kuna üritame mõlemad ikka üsna tervislikku joont ajada, ei tahtnud ma minna lihtsat juustukuubikute-pirukate-viilutatud suitsuvorsti teed ja üritasin pisut rohkem üllatuselementi sisse tuua.

Üllatuselemendi tõi esimesena sisse hoopis ilmataat, sest temal ei olnud küll mõttes ühtegi piknikut hostida. Ilmselgelt sadas juba poolest päevast korralikult padukat ja plaanid tuli kärmelt ümber mängida. Egas seal muid võimalusi muidugi olnudki, kui otsida välja mõni mõnusam film, laotada piknikukraam elutoa põrandale ja teha üks näputoidu-õhtusöök hoopis toas. Iseenesest pole sest ka hullu midagi, sest noh, oligi vähem tassimist ja toitude karbistamist eksole 😃


Meie mõlema lemmikuks osutusid lavashipõhjal hawaii stiilis pizzakorvid, mille valmimiseks kasutasin täistera lavashi (kandiline variant), riivitud mozzarella juustu, tomatipastat, pizzamaitseainet, ananassi ja kalkunisinki. Esmalt lõikusin lavashid ruutudeks ja asetasin muffinipanni aukudesse kaks ruudukest risti, sisse lisasin kõike eelmainitut ja küpsetasin 200 kraadi juures kuskil 10 mintsa. Pizzaampsud said lihtsalt ii-mee-lii-seed!


Et mul oli millegipärast ilge kihk ajada toitu vardasse, nuputasin välja ka kaks põnevana tundunud vardakombot. Esimese jaoks küpsetasin kanafileetükid paneeringus ning lisasin vardasse kirsstomateid ja basiilikulehti ning teise variandi jaoks ajasin vardasse melonikuubikud, prosciutto singi ja mozzarellakirsid. Kanavardad lähevad kindlasti mingi hetk mõne ürituse jaoks kordamisele, sest neid oleks jube mõnus pugida mõne salati kõrvale. Ma isiklikult väga suur lihalemb just ei ole, seega selline pisike maitsekas amps on täpselt paras.



Et ühelt õigelt piknikulaualt ei saa aga puududa ju muidugi ka klassika - lavashirullid - kasutasin pizzakorvidest üle jäänud täistera lavashi ja määrisin selle täies mahus lahja toorjuustuga, katsin pealt juustu, kalkunisingi ja lehtsalatiga ja rullisin aga kokku. Mulle isiklikult sellised vähese sisuga lavashid istuvad hästi, ei pea muretsema pudenemise pärast ja rullid püsivad ka kenasti koos.


Tegelikult oli sellise valikuga minu poolt esialgne piknikumenüü lõpetatud. Küll aga oli mul veel tunnike aega enne Nilsi saabumist ja nagu ma juba enne mainisin, ma ei suuda lihtsalt paigal püsida. Rase pool minust käis ajudele, et ka midagigi magusat oleks ju vaja, sest arbuusi on juba sel suvel magusapähe söödud ette ja taha. Seega avasingi köögikapid ja tegin väikese improvisatsiooniringi, et kiirelt kokku visata üks marja-purukook. Purukoogid on juba pisikesest saati ühed mu suured lemmikud ja ei saa salata, et pistsime terve koogi pea et ühe õhtuga nahka. Sai vist hea teine.
Kasutasin koogi jaoks täistera nisujahu ja sisutäiteks külmutatud marju ja mustikamoosi. Retsepti näppasin SIIT lingilt. 


Maitsvate ampsude kõrvale rüüpasime aga kihisevat mahlajooki, sest et ka rase tahab teinekord midagi huvitavat peale vee 😃  Miskipärast olin ma küll veendunud, et toidust jääb meile õhtusöögi näol väheks aga loomulikult juhtus hoopis nii, et enamus toidust jäi alles ja valmistatud kogusest oleks tegelikult võinud ära toita vähemalt neli inimest. Sellegipoolest on selline pisut rutiinist väljas õhtusöögiplaan ja filmivaatamine igati mõnus ja meie kodus alati tervitatav. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

reede, 18. august 2017

Treeningkava raseduse ajal

Raseduse esimesed 16 nädalat veetsin ma enamjaolt vaid horisontaalasendis, iiveldades ja päevas alla normaalse kaloraazi toitudes, sest iiveldus valitses mu elu täielikult. Selle ajaga jõudsin juba sada korda mõelda, et ilmselt ei saa ma enam kunagi diivanilt püsti, mingist trennist rääkimata. Katkestasin üsna kiirelt ära enda lepingu spordiklubiga, sest väljavaated olid kergelt öeldes nirud.
Mõtlesin, et isegi kui normaalne enesetunne peaks mingi hetk minu õuele naasma, olen end aastatepikkuse spordiklubides rassimisega nii ära tüüdanud, et juba ainuüksi mõte trenni sõitmisest, võtab motivatsiooni nii maha, et ma jätan pigem trenni tegemata. Eriti veel teades milliseid uurivaid pilke saavad rasedad niisama tänavalgi kõndides, ei tundunud mõte liibuvatest trenniriietes ja nõratamiseni higistavast rasedast jõusaalis mulle kuigi ahvatlev. 

Juhtus aga see, et kohe kui hea enesetunne oli leidnud enda tee minuni, tuli mul tagasi ka soov end kuidagigi liikuma saada. Lihasmälu oli küll nelja kuuga üsna kesiseks muutunud aga liigesed olid nii ära lamaskletud ja vastleitud söögiisu andis nii palju energiat, et midagi tuli ette võtta. Kuna idee jõusaalis käimisest olin ma juba minetanud, õues jooksmas ma rasedana käia ei söendanud, rattaga sõitmine on rasedatele pigem mittesoovituslik (mitte, et mul muidugi ka ratas olemas oleks eksole), ujumine mulle lihtsalt ei meeldi ja jalutamine tundus peale mõnda kümne kiltsast ringi juba surmigav, jõudsin järeldusele, et peaks koju telksi ette mingi väikse jõujaama püstitama. Mõeldud - tehtud!
Rentisin endale crosstraineri ja ostsin kaks nelja kilost hantlit.
Üldiselt tuleks rasedana ennekõike meeles pidada seda, et trenn ja igasugune liikumine on äärmiselt tervitatav aga treeningkoormuse osas tuleks arvestada umbes poole väiksema koormusega kui ennem. 
Tegelikult sain ma esimest korda aimu sellest, et "issand äkki ma olen rase" samuti trennis, seega minu jaoks on see märk, et trenni ma jätta ei tohi 😄  Ei ole see muidugi ka eriline variant, sest olen ma juba kord loodud selliseks, et kui näpuga järge ei aja ja iga päev oma suutäisi ei loe, viskan kohe hopsti viis kilo juurde. Ja no kellele selline asi meeldiks eksole.

Trenn raseduse ajal on oluline nii sulle kui ka su tulevasele beebile. Ennast tuleks hoida aktiivsena mitmel põhjusel. Esmalt muidugi selleks, et niivõinaa tulev kaalutõus pisutki enda ohjes hoida. Selle tegemiseks tuleks muidugi kõigepealt alustada söögilaua ülevaatamisest aga see on üsna paratamatu, et rasedal isutab ja rase endale lubab. Isegi absoluutne füüreriseloomuga inimene (loe: nagu mina) ei suuda teinekord rasedaisudele vastu panna ja lubab endale ühe päeva jooksul nii jäätist, šokolaadi kui ka moosisaia. Seda enam oleks vaja leida endale mingigi aktiivne väljund, et isudega joonel püsida. 
Beebi seisukohast on samuti oluline, et tulevane ema hoolitseks enda füüsilise tervise eest. Ma usun, et tulevane ilmakodanik on igati rahul, kui leiab eest aktiivse ja elujõulise ema, kellel ei võta pikemad jalutuskäigud keelt vestile ja jagub jõudu, et teda hommikust õhtuni väsimatult kätel hüpitada. 
Kuna ma lihtsalt olen nii kaua püsivalt trenniga tegelenud, on minu jaoks paratamatu tõsiasi, et aktiivne inimene on terve inimene. Aktiivne inimene jõuab ja jaksab ja mulle meeldib see.

Olin muidugi trennivaimu naastes üsna kimbatuses, sest ei julenud ega osanud eriti mingeid harjutusi välja valida, mis rasedale kõige sobivamad ja ohutumad oleksid. Valik on tegelikult põhimõtteliselt sama mis mitte-rasedana, ainult koormus pisut väiksem ja istuda võib rohkem 😄  Valisingi seega enda jaoks välja kardiotreeningule lisaks 8 erinevat jõuharjutust, mida ka varem praktiseerinud olen ja mille puhul enda beebit küpsetavale kerele kõige suuremaid plusse nägin. Tänaseks olen antud kava järginud ca. 15 nädalat ja see on saanud mõnusaks rutiiniks. Teha üks tunnine trenn kolm-neli korda nädalas, süstib minusse energiat ja enesekindlust, et püsin aktiivsena nii pikalt kui võimalik ja luban endale kergemalt siin-seal mõne piruka 😄
Hetkel on mul jooksmas 32. rasedusnädal, kogunenud on 7,5 lisakilo ja väsimusemärke ma veel täheldanud ei ole. Ei saa muidugi nüüd kindlalt väita, et aktiivne elustiil on hea enesetunde taga, aga ausaltöeldes kipun seda arvama siiski.
Täna tahangi teile anda põgusa ülevaate enda treeningkavast rasedana, sest oleksin olnud jummala õnnelik kui ka ise midagi taolist mõned kuud tagasi leidnud oleksin. Ajasin harjutusi ja soovitusi kokku guugeldades nagu tikutulega. Kuna ma kipun olema aga selline, et tahan kõike nüüd ja kohe (!!!) on minu meelest päris mõnus kui info on ühes kohas korraga olemas. 

Kindlasti tuleb aga arvesse võtta, et minu näol ei ole tegemist kuskilt otsast spordi- või toitumisteadlasega, vaid pelgalt ühe enda varasematel kogemustel ja keha kuulava rasedaga. 
Enne treeningutega alustamist, soovitan jälgida neid lihtsaid aga loogilisi asjaolusid:
  • Vesi peab olema alati käeulatuses
  • Kanna nii mugavaid riideid kui võimalik (mina kannan treenides näiteks pidzaamapükse)
  • Treeni madala koormusega ja jälgi, et pulss püsiks 130-140 piiril
  • Vali endale raskused, mis oleks vähemalt poole väiksemad sinu raseduseelsest treeningust
  • Ole kindel, et treenid ruumis, kus on piisav õhuvoog
Mina alustan trenni alati selle tüütuma osa, ehk kardioga. Teen rahulikus tempos 45 minutit, mis on täpselt paras aeg, et ära vaadata mõni lemmiksari 😄

video

Peale kardiot, on aeg asuda jõuharjutuste juurde, mida on kokku 8. Kõiki harjutusi teen kokku 10x ja omakorda 2 seeriat. 
Esimene harjutusteblokk koosneb neljast harjutusest, mida kõiki soovitaksin sooritada istudes. Harjutuste järjekord:
  • Tavaline hantlitõste. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
  • Õlapress. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
  • Hantlitõste selja tagant. 10x2
  • Risti hantlitõste. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
video

Teine harjutusteblokk tuleks sooritada seistes ja raskuseid käes hoides. Harjutuste järjekord:
  • Väljaasted. Mõlemad jalad. 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe jala peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
  • Kükid. 10x2
  • Hantlitega lendamine. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
  • Hantliga küljetõmme. Mõlemad küljed. 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe külje peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
video

Praeguse plaani järgi kavatsen trenazööri rendifirmale tagasi anda oktoobri alguses, sest kui beebi plaanib oktoobri keskel meiega liituda, tahaks, et kodus oleks piisavalt ruumi ja suuri jurakaid masinaid lisaks majutada ei ole tarvis. Kuigi raseduse ajal on jalutamine olnud minu jaoks igavuse tipp, loodan, et beebi saabudes võtan temaga ette pikki sügis-talviseid matku ja päris koju manduma siiski ei jää 😋  Eks sellega saab olema täpselt samamoodi nagu oli ka sobiva rasedusaege treeningu välja nuputamisega, kõik selgub siis kui õige aeg selleks on käes. Tänaseks aga siinkohal minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!



pühapäev, 13. august 2017

Köögiremont ja babyshower ehk emotsioonide virr-varr!

Oomaigaaden möödunud nädal on lausa ideaalne kirjeldamaks kõiki erinevaid möllavaid hormoone, sest toimunud on totaalne emotsioonide virrvarr. Igatahes võin ma kohe ära öelda, et lõpp hea - kõik hea! Tänane, nädala viimane päev, oli kohe absoluutne positiivse emotsiooni kickstart, sest (peaaegu) üllatusena korraldasid mu armsad sõbrannad mulle babyshoweri ja samuti sai viimase punkti köögiremont. 
Ärkasin täna mõttega, et remont saab lõpetatud ja viimsed riiulid seina, aga juhtus hoopis nii, et pea pool päeva veetsin mulle endale korraldatud peol ja las ma ütlen teile, mitte korraldaja rollis on sigaraske olla. Pole tegelikult ealeski sellises olukorras olnud, et kõik pilgud on minul ja samas midagi ise tegema ei pea. Ainult nautima ja jutustma 😁  Pidu oli aga tõeliselt lahe, ühes ülimaitsva söögi, virgin mojitode ja väga vahvate mängudega. Oli tõeliselt hästi näha, et sõbrannad teavad täpselt mis mulle meeldib ja milline peaks minule korraldatud pidu välja nägema. Kui aus olla, oli mul sellist sõbrannadega istumist-söömist-joomist hirmsasti vaja, sest viimased poolteist nädalat olen veetnud tolmukihi ja torude vahel kodus remonti tehes. Ma kohe tundsin täna hommikul, et A) juuksed tuleb kindlasti ära pesta ja soengusse sättida B) midagi natuke kobedamat võiks selga ajada. Thankgod, et ma seda ka tegin 😁  Kädistamist ja sädistamist oli loomulikult nii palju, et dokumenteerida ma seda vahvat üritust eriti ei jõudnudki. 
Plaan oli neil salakavalatel igatahes üles ehitatud niiviisi, et pidime meie minema Nilsiga väikesele brunchile aga enne Nilsi vanematekoju pisut mööblit ja remondist üle jäänud pakendeid põletamiseks maha panna... ja nii ma siis suur pappkast käes oma üllatuspeole sisse tammusingi 😅  Igatahes tahan ma saata maailma suurimad tänusõnad mu armsatele sõbrannadele-emale-Nilsile-vennale-Nilsi vanematele, kes minu üllatamiseks niivõrd palju vaeva olid näinud ja mõnusa kokkusaamise organiseerisid 💛




Nüüd aga räägime pisut minu suurejoonelisest entusiasmist ja sellest kuidas jumaltänatud pesastumise isu hakkab otsa saama, sest ma ütlen ausalt, et rohkem ma remondiga mässata ei jõuaks. Jumalale tänu, et ma esikuremondi enne kööki ette võtsin ja selle täpselt meile sobivaks ja ruumikaks timmisin, sest nüüd - peale köögi remonti - on mul tunne, et ma ei taha enam ea-les-ki remonti teha. 
Alustame siis täitsa algusest ehk esmaspäevast. 
Ma ei tea kas ma olen tõesti nii naiivne aga ma eeldasin, et kui esikuremont võttis aega mul umbes pool päeva, siis köögis peaks ju kahe päevaga ilusti hakkama saama ja ajastasin enamus toimetusi nii, et tegelen rahulikult üksi kodus kui Nils on firma suvepäevadel. Hmm, jah vale otsus!  

Esmaspäeval suunasin Nilsi kenasti kööki lammutama, mis tähendas siis seda, et lahti tuli kangutada 15a paigas olnud tasapind, mis oli mõnest kohast täiesti läbimädanenud ja eemaldada vana segisti. Samuti oli tal vaja seinalt maha kruvida hiiglama raske seinakapp ja noh nipet näpet kinni keerata vesi ja vool ja muud sellist. 
Eeldasin siis mina, et läheme teisipäeva hommikul kiirelt kärmelt Bauhofi, valime välja uue tasapinna, lõigatakse tema meile kohe mõõtu, tuleme paigaldame selle kodus ühes uue segistiga ära ja saan hakata tegelema värvimistöödega. Hmm, jah, jälle vale.

Teisipäeval läksime oma vana tasapinnaga kohale, et selle pealt oleks tisleril hea õiged mõõdud võtta ja sooritasime ostu. Muidugi oli aga saeruumis järjekord ja kõige varem lubati meile uut tasapinda reedeks. Õõõõõh see tähendas seda, et vähemalt 3-4 päeva ei saa ma kodus köögis kasutada pliiti ega kraanikaussi, sest mõlemate korrektne asetsemine sõltus tasapinna paigas olekust. 

Kuna olime kodus lahti ühendanud ka vana segisti, oli meie esimene õppetund see, et vesi peab kogu korteris kinni jääma. Proovisime seda küll korra lahti keerata, aga see tähendas seda, et lahtistest veetorudest lendas suure kaarega vesi lakke. Okei, paneme vee kinni tagasi.

Tulime meie siis teisipäeval ilma uue tasapinnata koju ja tulime geniaalsele mõttele, et ühendame uue segisti vähemalt torude külge ära, saame seejärel lahti keerata vee ja vajalikud toimetused vannitoas ära ajada. Hmm, jah, nii see ei läinud. Vanad torud olid jummala kõverad ja koosnesid täiesti valedest ühendusjuppidest, seega saime teisipäeval Bauhofi külastada vähemalt 5x, et kokku osta erinevaid vahejuppe. Lõppkokkuvõttes ei õnnestunud nende torudega mitte miski, saime mõlemad elektrit ja otsustasime appi paluda mõne torudega sina peal oleva mehe. Kolmapäevaks saigi kutsutud torumees. Teisipäevase päeva ja õhtu veetsime ilma veeta ja tuli ausaltöeldes selline tunne peale küll, et jooksev vesi on ikka inimese baasõigus ja ilma on väga raske 😤

Kolmapäeval kimas Nils ilusa ilmaga suvepäevadele ja mina jäin ootama torumeest, kes jäi rahulikult 2h hiljaks. Minu jaoks oli hommik sisustatud aga köögi kapiuste lihvimise ja värvimiseks ette valmistamisega. Kohale jõudis lõpuks umbkeelne torumees, kellele sain anda ülesande kätte vaid nii, et telefonitoru otsas oli dispetšer, kes võttis minu käest eestikeeles käsklused ja edastas need venekeeles torumehele. Torumees sai oma ülesandega õnneks kärmelt hakkama ja halleluuja sain vee korteris lahti keerata. Pesen siis juba uljalt vannitoa kraanikausis mitme päeva nõusid kui otsustan igaksjuhuks kiigata kööki. Kõik ujub! No tore on!
Tuli välja, et ka suured plastiktorud, mis muidu on ühendatud kraanikausi külge, juhivad mingil viisil vett ja kogu vesi, mida kasutasin nõudepesuks vannitoas, voolas nüüd köögipõrandale. Halle-friggin-luuja aga noh, learn something new everyday eks. Tasapind oli küll siiani köögist puudu, aga ühendasin siiski torud kraanikausi külge ära, sain nõud vannitoas pestud ja jätkasin õhtut köögi seinade pahteldamisega.

Et esikuseina sai see värv, mille algselt lasin köögi jaoks segada, hüppasin taaskord Bauhofi, et segada kokku pisut heledam uus potitäis. Koju tagasi jõudes ja värvides sain taaskord tõdeda, et värvimine sakib täiega. Suured pinnad väsitavad hullult ja selle korteri seinad on kuradi lopergused, mis teeb värvitöö veel eriti tüütuks. Köögiseinas on meil ka veel vahvad plaadikesed, mis vajasid erakordset ettevalmistust, ehk krunti ja värvi-värvi-värvi. Samuti vajasid lausa viite värvikihti köögikapid, mille elektrisinine värv nii uljalt pidevalt läbi kumas.

Üsna mitu päeva nägin välja täpselt nii glamuurne ja ega alla ei jäänud ka meie superkaunis köögike.



Päikeselisel neljapäeval jätkasin teise kihi seinavärvi ja seinaplaatide-köögikappide tuunimisega. Peale seda kui näiliselt suur töö oli tehtud, otsustasin et nüüd olen ma väärt ühte mõnusat pikka vanniskäiku. Vannitoas selgus aga, et sooja vett ei ole ega tule. No mida nüüd!?!?! 


Nikerdasin ja näkerdasin igasugu erinevate lahenduste kallal ja lõpuks paari tunni pärast selgus, et üks kork mille nimi oli "pliit", annab hoopis boilerile voolu. Kuna see oli aga teisipäevast saati väljas, oli boileris muidugi ainult külm vesi. Okei, tore, lahendatud. 

Reedel saime kauaoodatud kõne, et meie tasapind on valmis ja sellega terendas mu silme ees juba pilt valmis köögist. Noh, päris nii siiski taaskord ei läinud.
Tõime oma hiiglasliku tasapinna koju ära ja asetasime kappide peale. Siis selgus muidugi, et ega need augud nüüd päris nii lõigatud ei ole, et pliit ja kraanikauss sinna ilusti sisse mahuks. Paar tundi reaalselt jõu kasutamist ja sisse need tasapinda siiski said. Seejärel olime veendunud, et torumehe poolt kinni nikerdatud segisti tuleb lihtsalt lahti keerata, läbi tasapinna tuua ja ongi meie köögipind valmis. Eee... ei.

Keerasime aga uljalt vee kinni ja saime torud segisti ühest otsast lahti. Siis hakkas aga soojavee torust halastamatult vett voolama ja peale hädakõne isale, selgus, et tegemist on boilerisse sisse voolava veega. Okei, otsisime üles järjekordse peiduka kraani ja keerasime selle kuradi sissevoolava vee kinni. Seejärel olime aga lohutamatult hädas veetorude küljest segisti torude eemaldamisega ja viimases hädas helistasin jälle isale, kes on mul tuntud kui kokk-kondiiter-keevitaja, et tuleks aitaks viimseni kurnatud lapsed hädast välja. Enda mõistus oli lihtsalt viimseni otsas, käed valutasid pidevast jõuga asjade kangutamisest ja lihtsalt enam ei jaksanud 
Isa loomulikult tuli-nägi-võitis ja saigi meie tasapind valmis.

Laupäevaseks päevaks jäi vaid uue mööbli ost, kokkupanek ja paigaldus. Kõik algas sellega, et olin Jyskist leidnud kifti laua-toolide komplekti, mida uljalt ostma suundusin. Üritati mulle küll selgeks teha, et antud toolid on ammu otsas ja juurde ei tule. Võid osta laua kui tahad. Ei taha! Ajasin seal poes näpuga nende veebipoest järge, käskisin aga edasi otsida ja ennäe imet - olemas olid nii toolid kui ka laud. Laua-toolide kokkupanemine oli remondi kõrval täielik köki-möki aga loomulikult olid värskelt soetatud seinariiulid ehitatud sellise vahva süsteemiga, mis mitte essugi ei kanna ja ega need riiulid eriti seinas püsida ka tahtnud. Täna saigi tehtud veel viimane (tõesti ilmselt kolmekümnes selle nädala jooksul) sõit Bauhofi, et osta juurde tugevad tüübleid ja riiulijalgu ning halleluuja - valmis see hullumeelne projekt saigi.

Ma olen täielikus hämmingus, et kuidas inimesed saavad hakkama ise maja ehitamisega kui isegi ühe toaga saab valesti minna kõik, mis vähegi võimalik. See on minu jaoks lihtsalt ul-me-li-ne! Ma olen hetkel maksimaalses rahulolus ja õnnetundes, et valmis on nii köök, esik kui ka renoveeritud beebikummut. Kogu eelarve läks totaalselt uperkuuti ja kokku kulus kahe toa + kummuti + uue mööbli peale ca. 600€, mis muidugi kahepeale ei olegi üldse nii hull. Aga eks oma närvikulu on see, mis kõige rohkem maksab. Küll saan aga kindlalt öelda, et õppisin juurde tõesti väga palju nii torude, elektri, puurimise, värvimise jms osas. Pahteldada oskasin juba enne, seega see oli mulle juba tuttav teema 😅

Nüüd aga saan teile ausalt uhkusega näidata enne ja pärast pilte ja öelda, et sai täpselt selline nagu soovisin. Hele, ruumikas ja kõvasti modernsem kui enne. Tulge kasvõi ise külla kiikama kui ei usu. Ma kaldun arvama, et saate vast isegi aru, millised pildid on tehtud enne remonti ja millised täna, kui kõik sai valmis.





Hetkel on ootusärevus kõige suurem just selle ees, et saab edasi minna tavapärase elureziimiga ja ei pea elama tolmuhunnikute ja kruvide otsas. Tahaks taaskord korrapäraselt toituda ja enam ealeski mitte tagasipöörduda ehitusmehe dieedi juurde, mis koosnes mul igapäevaselt Circle K topsikestest või hommikuhelvestest. Organism nii väga igatseb päris toitu. Plaan on nüüd lihtsalt oma värsket korterit nautida ja beebile veel mõned kuud mõnusat kõhupesa pakkuda. Üsna uskumatu on tegelikult mõelda, et käimas on juba 31. nädal ja juba üsna varsti peab beebi tulekuks valmis olema. Ega hetkel veel ei ole küll aga eks elame päev korraga. Küll kõik läheb hästi 😊
Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

esmaspäev, 7. august 2017

Pesastumise level 1000 ehk remondihullu pihtimused

Esimese puhkusenädalaga on juba kätte jõudnud pesastumise maksimaalne tase. Kes ei tea mis on pesastumine - tegemist on raseda naise vajaduse ja sooviga koguaeg kodus midagi paremaks ja uuemaks tuunida. Arvestades seda, et olen juba muidu üsna sellise loomuga, et "oh mul tuli nii hea mõte, selle võiks hiljemalt täna õhtuks teostada", võite vaid ette kujutada milline ehitusplats meie korter hetkel välja näeb.
Esimest korda puutusin taolise olukorraga eriti suurejooneliselt kokku mõned aastad tagasi kui ei suutnud taluda enam vanaaegseid sektsioonkappe meie elutoas ja haiglale omaseid valgeid tuhmunud seinu. Andsin Nilsile keset tööpäeva teada, et õhtul ostame uue teleka aluse kapi. Mõeldud-tehtud. Järgmise kahe päeva jooksul oli laiali lammutatud ja maha müüdud pea, et kogu elutoa mööbel, värvitud seinad, seintele asetatud pildid ja vanast kummutist meisterdatud seinariiulid. Üldiselt on mulle jäänud mulje, et üks haiglaselt kallimaid asju kodusisustuse juures on seinariiulid - saepurust tehtud plaadijupid - õudus ruudus mis hinda nende eest küsitakse.

Seekord sai kõik sai tegelikult alguse sellest kui mõned nädalad tagasi ostsin kööki uue nõudekuivatusresti ja selle kõrval olev alatihti tilkuv ja igast võimalikust otsast vett välja ajav kraan mul lõpuni kopsu üle maksa ajas. Kui algselt tundus, et olukord saab lahendatud pelgalt uue segisti ostuga siis mõne minuti pärast olime jõudnud arusaamale, et pidevalt tilkuv vesi on köögi tasapinna jummala läbi mädandanud ja ehk annab olukorda päästa, kui asetada praeguse kraanikausi asemele suurem kraanikauss + uus segisti. Saaks ju iseenesest niiviisi suurema kopitanud osa tööpinnast eemaldada...


Ilmselgelt oli juba sama päeva õhtuks selge, et kiiremas korras tuleb teha hoopis köögi kapitaalremont - ehk siis seinade värvimine, "hässssti ilusate" 2000 aastast erksiniste kapiuste ülevärvimine, töötasapinna vahetus, segisti vahetus ja loomulikult vabaneda vanast mööblist ja selle asemele soetada uus. Kui nüüd päris aus olla, siis ega Nils liiga tihti mu ülimat entusiasmi ei jaga aga millegipärast on ta asjaga lõpuks alati nõus 😅  Peaasjalikult vast sellepärast, et töömeheks pakun vabatahtlikult alati iseennast ja luban, et lõppkulud on juuube pisikesed. Mulle ausaltöeldes selline kodune töömeheamet täiega sobib. Värvimine, pahtleldamine jms - täiesti minu teema. Ja no loomulikult tuleb arvesse võtta fakti, et pärast on ju kõik nii ilus ja uus ja tahaks kohe kõiki külla kutsuda ja nii edasi eksole 😄

Kuna töötasapinna vahetamisega läheb aga nõksake aega - tuli endale ju kõigepealt sobiv leida (muideks tavalistes ehituspoodides on väga suur ja soodne valik töötasapindu) ning seejärel uurida millal on ehituspoes kohal tisler, kes saab tasapinna sobivasse mõõtu lõigata. Muidugi on vaja endale organiseerida ka transport, sest need sigudikud tasapinnad on ju pea kolm meetrit pikad.

Et eelmainitut saame me teha alles homme, tuli mul endale nii kauaks tegevust leida ja olge mureta - seda leian ma endale töömehe kombel alati. Esimese projektina võtsin ette köögikummuti, mis oli täis totaalset kila-kola ja otsustasin, et sellest saab meie beebi riiete kummut ja mähkimisalus. Kõigepealt tuli anda pinnale liivapaberiga lihv, seejärel võõbata üle kahe kihi mööblivärviga ning kirsiks tordi peal on loomulikult uued kapinupud, mille väljavalimine Muster Salongis osutus ülimalt keerukaks, sest oh juudas kus kapinupumaailmas on alles imelisi isendeid! Minu väljavalituks osutusid ümmargused valged hallide tähekestega nupud.


Tegelikult oli beebikummuti ostmine/tegemine ka juba üsna ASAP listis, sest kastitäis beebiriideid, mis ma emalt juba paar kuud tagasi sain, tahtsid juba hirmsasti läbipesu ja ära sättimist. Läbipesuga selgus ka asjaolu, et põhimõtteliselt ei ole mul riietest mitte kui midagi vaja osta, sest hetkel on kuivamas juba kolmas pesurestitäis beebiasju. Arvestades asjaolu, et beebiriided on jube tillukesed ja pesurest jube suur - on neid asju ikka väga palju.

Et mul köögiseinte jaoks juba värv ja üleüldse kõik remondivahendid said eelmisel nädalal Bauhofist ostetud, jäi minu kriitline pilk pidama meie ilgelt väsinud, kola täis ja pisut ebapraktilisel esikul. Egas muud midagi kui värvipotil kaas maha, respiraator ette ja esiku remont alga! 😅  Taaskord pidin Nilsile ääriveeri oma hullumeelseid ideid maha müüma... võibolla oleks lihtsam kõik teinekord salaja ära teha ja teda lihtsalt üllatada? 😁  Võin ausalt öelda, et olen siin korteris värvinud ja tapeetinud lugematul arvul kordi aga igakord suudan ära unustada kui tüütu töö see värvimine tegelikult on. Eriti kui see protsess uljalt üksi ette võtta.  Kõige aeganõudvam ja tüütum on tegelikult see mis värvimisele eelneb - äärte ja pindade teipimine ja põrandate katmine - õõõõhh. Õnneks olen nobedate näppude voorus selle töö juba köögis ära teinud, seega saan kohe kui tasapind vahetatud, värvima hakata. Tunnen, et mu kasvav punu on veel hetkel täpselt nii parajalt keskmise suurusega, et saan remondi easy-breezy-lemon-squeezy tehtud. Vastvalminud värsket esikut vaadates olen aga igatahes enda saavutustega jube rahul. Värvimisele läksid kõik seinad (muideks vaadake kui palju uksi meil esikus on, tõeline müstika), elimineerimisele vanad tugitoolid, mille peale oli oi-kui-mugav kola koguda, lisaks ostsin pisikese tabureti, riidest korvi sallide-mütside jaoks ja vaiba. Ülemistel piltidel on näha esik erinevatest nurkadest enne ja alumistel peale miniremonti.




Et selle nädala järgmiseks märksõnaks saab köök, tuli ju ka muidugi järgmiseks nädalaks mõned tegevused välja nuputada. Nende osas olen taaskord ülipõnevil, sest plaanis on laenutada nii aurupesur vuugivahedele kui ka tekstiilipesur mööblile. Minu jõud veel igatahes ei rauge kuigi pisut loodan küll, et peale kaht nädalat, mis mööduvad remondi tähe all mu ind pisut vaibub... sest siis ei ole enam lihtsalt midagi teha ja loodan, et süda on pisut ajaks jälle korteriga rahul 😌

Beebiuudiseid on mul nii palju jagada, et käimas on 30.nädal ja kutt on üüüüberaktiivne. Äratab mind jalamadinaga üles isegi keset ööd ja üldse elavneb hullupööra just õhtuti. Minu jaoks tähendab see aga pikki raamatulugemisõhtuid, mis mulle tegelikult väga meeldivad. Ei tea kas beebi saabudes ka on võimalik õhtuse raamatutraditsiooniga jätkata... tuld ju ei tahaks põletada kui teine õndsalt magab. Kas keegi oskab soovitada ehk mõnd elektroonilist lugerit mille valgus silmadele pimedas toas sobiks? Enesetunne on mul ausaltöeldes juba pikemat aega super hea ja loodan siiralt, et see jätkub nii lõpuni välja. Ei saa hetkel kohe üldse mitte millegi üle kurta 😊

Möödunud nädalavahetus oli meile Nilsiga tegelikult alles esimene käesoleval suvel, mis oli nö. vaba. Weekend Festivalile me arusaadavatel põhjustel see aasta ei läinud ja vaadates meie sügistormist ilma, ei ole mul sellest ilmajäämisest ka põrmugi kahju. Enda vaba aja sisustasime Pääsküla raba väisates ja samuti põikasime hetkeks Haapsalusse, et vaadata üle mõned potentsiaalsed tulevased pereautod ja einestada Hapsal Dietrichis.
Samuti oleme vahepeal käinud poodides erinevaid vankreid loksutamas ja valisime välja enda jaoks kõige sobivama, mis oli ausaltöeldes armastus esimesest silmapilgust - Roan Emma 2 in 1. Olgugi, et vanker tehakse meile jumalale tänu kingiks, võtsin enda südameasjaks leida see kuskilt odavamalt (ehk siis kasutatult) kui poest. Eile kirjutaski mulle üks pakkuja ja juba reedel saame (loodetavasti) tulevast rallikat vaatama minna ja ehk ka esimese suurema ostu (või siis noh meie puhul kingi) kirja. Ainuke asi mille me hetkel üldse tegelikult beebitarbeks ostnud oleme, on mähkimisalus. Aga tunnistan, et nüüd juba vaikselt-vaikselt hakkab ostuisu peale tulema küll 😋

Hetkel on siinkohal ülevaatega kõik ja järgmisena näitan teile juba ilmselt enne/pärast pilte köögiremondist. Räägime varsti jälle!