teisipäev, 18. aprill 2017

Esmaraseda jätkujutud

Hei armsad,

aeg on teha väike vahekokkuvõte viimastest nädalatest, sest nüüdseks on õnnistatud rasedusaega kokku tiksunud juba kolm ja pool kuud. Õnnis on ta tegelikult hetkel siiani vaid teoorias, reaalsus on üks tõeline hädaorg las ma ütlen teile 😂 Jumal tänatud on mul tugigrupiks mu tore rasedusgrupp, kus päevaselt oma rõõme ja muresid kurtmas saab käia ja kuulda, et näe, ma ei olegi ainuke kes diivani alla roomata tahaks 😇
Läheme siis tagasi esialgu mõne nädala tagusesse aega kui siin viimati kirjutasin. Praegune periood on esiti selletõttu keerukas, et arusaam raseduse olemasolust on olemas, kinnitust annab hetkel vaid aga pidev iiveldustunne. Minu kui esmaraseda jaoks oli päris üllatav, et algset suhtlemist arstidega on tegelikult niivõrd vähe. Oled rase - siis oled - ja ole rahus edasi!
Nüüdseks oleme aga õnneks käinud ära ka minu enda ämmaemada päris esimesel visiidil ja meie suureks rõõmuks juhtus meile üks väga tore ämmakas Pelgulinnas. Jutustasime terve tunni ja ausaltöeldes on see rasedate uudishimu ilmselt juba internetis surfates nii suur, et põhimõtteliselt kõik millest ta meile rääkis, oli mulle juba doktor Google kaudu selgeks saanud.
Kõik näitajad on tibens tobens korras ja see ongi ju tegelikult praegu kõige olulisem! Kõik muu enesetundega seotu, mis olukorda raskendab, tuleb lihtsalt ära kannatada. Ootan juba hetke kui saan öelda, et nii hea on olla kui halb ei ole olla! 😅


Kuigi viimastel nädalatel olen praktiseerinud kodu-kontorit rohkem kui tegelikku kontoris kohalolekut, tundsin siiski, et mul on vaja puhkust. Õnneks on minu töö iseloom juba kord selline, et saan hõlpsalt ka kodust delegeerida, see aga tähendab seda, et kõik need 200 meili mis mu meilboxist ühe päevaga läbi käivad, teevad seda lihtsalt kodusel pinnal ja mitte kontoris, seega stressi jagub.
Kuna Märtsi lõpus oleksime pidanud tegelikult minema nädalasele puhkusele Inglismaale, mille aga ära jätsime, planeerisime Aprilli keskpaika hoopis ühe spaakülastuse.
Reisi Inglismaale jätsime ära seetõttu, et rasedus oli lennuhetkeks üsna varases staadiumis ja teate kui juba kasvõi ühte kahtlast kogemust esimese trimestri ja lendamisega kuskilt loed, tekivad ikka igasugused ebavajalikud mõtted pähe. Kuna minu puhul on tegemist ka maailma kõige kartlikuma lendajaga, tundsin, et maksimaalselt madalat vererõhku, hirmu ja stressi ei ole lihtsalt hetkel tarvis. Ja ausaltöeldes hästi tegime, et ära jätsime, sest reisinädalal olin mina kohutavas iivelduses ja Nils hoopis täiesti haige ja kodune. Tühja need lennupiletid, elame üle.

Niisiis seadsimegi hoopis suuna eelmisel kolmapäeval Aqva Spa poole, mida alati külastada olen tahtnud, ja võtsime kolmest mõnusast spa päevast kõike mis andis. Kõige enam meeldis mulle Aqvas meie toas olnud voodi, sest just seal veetsin ma 85% ajast. See oli lihtsalt nii mugav 😂
Proovisin aga iiveldusest ja migreenist kõrvale hiilida ja lihtsalt lamasin, lasin end masseerida ja hulpisin soojas mullivannis. Oli ikka mõnus küll...kuniks seda jagus.


Reedel tabas minu krooniliselt haiget põit üks kahtlaselt tuttavlik tunne - vana hea põiepõletik.
Esineb seda teadupärast ju rasedatel (ja ka muidugi mitterasedatel) tihti ning alati olen selle kontrolli alla saanud käsimüügis olevate Urinal tablettidega.
Seekord otsustas organism aga, et käsimüügi tabletid meile ei sobi ja aeg on korralikult põletada ja piinata! Ehk siis lisaks niigi nõrkenud organismile ja iiveldusele vaevlesin terve laupäeva öö põiepõletiku valude käes ja pühapäeval veetsin terve päeva emos. Õnneks sain peale pikka pikka ootamist antibiootikumid peale ja olen seetõttu jälle kodusel ravil. Loomulikul kodukontori iseloomuga.

Põiepõletiku antibiotsidel on aga selline tore kõrvalmõju, millega olen neid võttes ka enne kokku puutunud, nagu iiveldus ja isutus. Seega võite vaid ette kujutada kombot rasedusiiveldus + iiveldus + isutus. Vau, lihtsalt vau ma ütlen, tundub et jackpot! 😀 Kes on põiepõletikku kunagi põdenud, teab kui haiglaselt piinarikas see on ja ma isegi hea meelega kannatan kõik need ravimitest tulenevad vaevused ära, peaasi, et enam põrgulikku žiletiterade põletustunnet ei peaks kogema 😑

Siia saaks lisada nüüd minu hetke tunnuslaulu, mille sõnad minu kohta käivad aga "One pain or another, I'm gonna find ya, I'm gonna get you get you get you get you, one pain or another..." 😁


Tõesti ainuke asi, mis kompenseerib on see, et saan rahulikult kodus lamada. Nädalate viisi juba peaaegu mitte midagi süües ja ühest diivanist teisele vaagudes on organism lihtsalt nii läbi, et anna kannatust. Takkatipuks andis organism enda kurnatusest märku sellega, et otsustas ühe väga pikakarvalise koera kombel peast juukseid maha viskama hakata. No mida veel ausõna?  Oma mäletamistmööda olen ma lugenud varasemalt ainult rasedustest, kus kõik on nii imeliselt õnnis ja õitsev. Nüüd siis saate ka teisest küljest kuulda😁

Nii, olen nüüd saanud oma mured kõik teile kaela ära valada, aeg on rääkida toredatest külgedest!
Kuna olen juba tõesti nädalaid, võib isegi öelda, et kuid, olnud minimaalse söömaga, on huvitav näha, kuidas kaal ei tõuse grammigi, aga kõht venib koguaeg natuke ettepoole, üheskoos mõne muu teatud kõrgemal asuva kehaosaga.


Tahaks kohe igalepoole kodust väljapoole oma kerkivat kakukest kõhtu demonstreerima minna aga kahjuks on jõuvarud nii otsakorral, et jõuaksin ilmselt poole koridori trepi peale. Seega piirdun hetkel Nilsile uhkeldamisega 😅 
Tulevane paps on aga siiani pidevalt uusi kokkamise skille omandamas ja vaarub muudkui ühe poe vahet teise kui mul jälle mingit x toiduainet tarvis on. Toiduga on ses suhtes lood üsna kehvad, peaaegu mitte ükski söök ei tundu hea, isegi talutav mitte. Ainuke asi, millele ilmselt kätt ette ei paneks ükskõik mis olukorras on arbuus ja jäätis. 
Näiteks aga rasedusele eelnevad lemmikud -  kohvi ja avokaado, tunduvad olevat nii jäledad, et ma ei saa üldse aru kuidas keegi neid tarbida saab. Mäletan, et oma viimase kohvi jõin 14. veebruar. Mina kohvihoolik... kes oleks arvanud 😤

Mõndade toitudega on olnud aga nii, et mitu mitu mitu nädalat mõtlen vahelduva eduga et mmmmm see tundub nii hea. Näiteks oli mul nii lillkapsaga. Täna astusingi esmakordselt üle kuu aja kööki ja tegin endale lillkapsagratääni. Võin julgelt väita, et esimene soe söök üle mitme setme nädala. Täiskõhu tunne on täiesti imeline ja kogeks nagu esmakordselt. Sellepärast ma siin tegelikult hetkel kribada suudangi, kõht on täis ja enesetunne enamvähem. Aga noh, varsti võtan tänaõhtuse viimase antibiootikumi sisse ja siis läheb jälle klassikalist rada pidi 😂

Mõned nädalad tagasi saime ka väga kiftid ultraheli pildid, mille peale Nils pidi šokist minestama, sest ta arvas, et kuni lõpuni on kõhus midagi hernelaadset. Tegelikult oli seal loomulikult juba inimese kujuline laps, varvaste ja sõrmedega, kes terve ultraheli aja kõhus ringi möllas ja end igast küljest näidata soovis. On ikka müstiline küll see inimese organism ma ütlen!

Vahepeal olen jõudnud välja arvutada ka dekreeti minemise aja, mis tundub nii imeliselt lähedal samas veel nii müstiliselt kaugel. Nimelt algab minu dekreet juba Juuli lõpust. 
Ausalt vahepeal mõtlen, et dekreet peaks olema nii raseduse alguses kui lõpus, sest see beebi kasvatamine kõhu sees ei ole üldse mitte lihtne ülesanne!



Nonii, tundub, et sai nüüd vahekokkuvõttena siin kirja pandud üht-teist küll. Katsun rahulikult oma südapaha-õnnistatud-lamamisolekus edasi elada ja jään pikisilmi ootama nädalat 16, mil ämmaemand andis lootust, et peaks nagu parem hakkama. Seda nad muidugi rääkisid ka nädala 12 kohta, kus toimus täpselt 0 muutust.
Mõne aja pärast tahaksin kirja panna mõned asjad, mis mind esmarasedana tõepoolest üllatanud on. Enda arust olin ikka jube tark aga üks hetk kui rasedus kätte jõuab, muutub kõik 360 kraadi 😉


Tänaseks aga siinkohal lõpetan ja räägime varsti jälle!




kolmapäev, 5. aprill 2017

2017 on meie aasta!

Huhh, kätte on jõudnud aeg, mil saan blogipõuale lõpuks ometi pausi sisse teha. Eile oli see suurejooneline päev, mil teatasime (meie jaoks) kohe kindlasti käesoleva aasta parimat uudist. Kui te aga ei tea millest jutt käib, valgustan teid pisut ühe toreda pildiga.


Justnimelt, Käesoleva aasta sügisel tervitame uut kauaoodatud ilmakodanikku 😌 Mulle on viimaste kuude valguses tunduma hakanud, et 2017 on uus blogijate beebibuumi aasta, nii tore nii tore! Olen siin viimased kuud vaikuses ja rahus olnud, sest mitte ükski teema ei tundunud ausaltöeldes võrdväärne kirjutamiseks kui antud uudis. Seega ma muudkui ootasin ja ootasin, et saaks ilusti kenasti kõik tähtsad testid ja parameetrid kirja, et kõik oleks tiptop korras ja saan ka lõpuks teile oma lugu pajatada.
Teisest küljest ei ole ma ka tegelikult olnud isegi kirjutamisvõimeline ja praegugi teen seda iga lause järel pikkade pausidega. Esimesed kolm kuud ja pisut peale on möödunud meeletu iivelduse tähe all. See tähendab siis seda, et kui kõige kõige esimesed nädalad möödusid kas õndsas teadmatuses ja juba hiljem toreda uudisega harjumises, siis viimased 7 nädalat on möödunud iga jumala päev, hommikust õhtuni iiveldades. Küll aga ei koge ma väsimust ega päris peadpidi poti kohal öökimist, aga enesetunne on täiesti halvatud ja jõud raugemas sest 24/7 iiveldades ei ole jaksu ega tahtmist mitte midagi teha. Sellegipoolest, tööl peab käima... Õnneks õnnestub mul teha teinekord ka kodukontori päevi mis on täielikud lifesaverid! Lamav asend on ikka lamav asend las ma ütlen teile. Tööl 8h kontoritoolis istumine on ikka paras piin.

Eeldasin küll, et ehk olen ka üks neist õnnistutest, kel 12 nädala möödudes imekombel enesetundes tervenemine toimub aga seda ei ole veel juhtunud. Aga nagu mulle meeldib ikka öelda, lootus on lolli lohutus! 😅



Kõigele sellele vaatamata, katsun ikka tuju üleval hoida, sest beebikene on ju meile väga oodatud ja ega see ei ole tema süü, et see kasvutöö nii raske on. Ma usun, et eks temal seal kitsikuses ka just lõbu laialt ole, koos saame aga hakkama 😉

Esimeste kuude iiveldusega on muutunud 360 kraadi ka kõik mu toitumisharjumused. Ma nimetaksin selle dieedi "iivelduse dikteerib" dieediks, seega ma söön ainult seda mille järgi 5 minutit enne tühja kõhtu isu tuleb. Hommikuks - lõunaks - õhtuks sama asja 100% kindlalt süüa ei ole võimalik. Tavaliselt näeb mu menüü välja hetkel selline, et hommikusöök on kõige normaalsem toidukord ja kätkeb endas hommikuhelbeid banaaniga. Esimestel kuudel suutsin juua ainult smuutit aga sellest sai väga kiiresti siiber. Lõunasöögiks pean leidma alati midagi kontorihoone kohvikust ja selleks on tavaliselt tatar salatiga. Tihtipeale ma aga ei suuda lõunal kohvikusse minnagi, sest sealt tulev toidulõhnhais on minu jaoks täiesti talumatu. Õhtusöögiks söön tavaliselt kas ploome, kummikomme, iirisekomme, pizzalõigu, juustuleiva või midagi sellisest valikust. Ehk siis saate ilmselt aru, et mu toitumine on täiesti pea peale pööratud 😅 Püüan aga iivelduse ja ebatervisliku toitumise kõrval näha hea küljena seda, et nüüd saan tõesti vajadusel süüa kõike seda (küll mini kogustes), mida enne totaalselt vältisin.

Õnneks Nils on omandanud kodus masterchefi ja üleüldse superinimese staatuse, sest minu roll ja suutlikus on kodus ainult lamada, minimaalselt rääkida ja aeg-ajalt suud lahti teha vaid selleks, et midagi süüa. Tema mul muudkui aga rassib poodide vahet, et leida mulle korraga barankasid ja magusat arbuusi, soolakurki ja kindlaid hommikuhelbeid. Jumal tänatud Nilsi eest! 😙


Mõne kuu tagustest ultracravingutest panin ka mõned asjad kirja, kuna need olid lihtsalt nii ebanormaalsed. Näiteks suutsin üks päev süüa vaid keedukartulit ning järgmisel vaid keedumakarone. Sealt edasi suutsin süüa ühel päeval vaid viineripirukat koos jääkülma tomatimahlaga ja üks päev juustupiruka mahlast sisu.

Tänaseks päevaks ajab mind kõige rohkem öökima vaid pelgalt mõte kartulist, makaronist ja burgerist. Huhh, isegi neid siia kirja pannes on see paras katsumus.

Kogu see toiduhullus on praeguseks veel õnneks päädinud sellega, et olen rasedusealsest kaalust mitu kilo kergem ja saan veel kenasti oma tavalisi riideid kanda. Kõht on küll totaalselt punnis, aga seda on lihtne tänapäeval ka tavalistesse riietesse mahutada.

Hmm, mõtlen kas midagi põnevat veel teile esimese raksuga kolme kuu kohta kirja oskan panna. Uuringutel on meil läinud väga kenasti. Minul kipub veresuhkru tase kõrgemapoole küündima, aga kahjuks ei ole mul iiveldusega võideldes peaaegu üldse võimalik valida mida ma söön. Ma söön seda mida iiveldus tahab.

Vanematele pidime teatama juba kuskil 6-7 nädala paiku, sest minu suurpere teades ei olnud mul võimalik oma koguaeg-paha-olla olekut pikalt varjata. Koguaeg ju kutsutakse kuhugi, palutakse lapsi hoida jms. Vanemad olid muidugi üleheli rõõmsad, sest minu vanematel on tulekul esimene lapselaps, Nilsi vanematele seekord teine. Nüüdseks oleme läbi teatanud ka kõik sõbrad, vanaemad-vanaisad, kes kõik vähemalt sama põnevil kui meie 👶

Aga mulle tundub, et hetkel suurt juttu enam ei olegi. Katsun teid ikka põnevamate uudistega kursis hoida ja räägime varsti jälle!