Raseduspohmell ja dekreedi algus!

Oh sa püha jeesus ma isegi ei tea kuidas see aeg küll ometi kätte jõudis aga mul hakkas dekreet!!! Või noh, tegelikult olen hetkel kaks nädalat puhkusel ja peale seda hakkab dekreet aga ikkagi - kontorisse ma oma kabujalakesi enam suunama ei pea. Kui nüüd aus olla siis minusugusel üüberaktiivsel inimesel on päris raske lahti mõtestada järgmist olukorda - esmaspäev, kell on 12, istun kodus diivanil ja söön arbuusi - mismõttes?!?!

Tegelikult on seda dekreeti ikka parajalt juba oodatud ja selle nimel ka pingutatud, seega hea ongi, et ta lõpuks kätte jõudis. Terve juulikuu oli nagu üks paras hullumaja puhvet, alustades sellest, et tööl oli vaja kõik mustmiljon otsa kokku tõmmata ja projektid üle anda ja lõpetades sellega, et iga nädalalõpp kulmineerus mitme üritusega - juubelid, sünnipäevad, pulmad.
Olen küll ürituste osas alati positiivselt meelestatud ja valmis igale poole minema aga ma ei teadnud, et ka rasedatel eksisteerib selline nähtus nagu pohmell - jah, jah loomulikult ei tulene see alkoholist - vaid hoopis organismi kurnatusest!
Puutusin sellega esimest korda kokku mõned nädalad tagasi kui korraldasime (nüüdseks juba abiellunud) armsale sõbrannale ühe sigavinge tüdrukuteõhtupäeva ja selle nimel ca. 15h aktiivselt lõbustusi organiseerisime. Pühapäeva hommikul peale õndsalt pikka und ärgates ja justkui pohmellihaldjat puuga pähe saanuna pidin imestusest pikali kukkuma. Milline ebaõiglus! Ma isegi ei ole alkoholi joonud aga pohmellinähtudega võitlen sellegipoolest. Ei jäänudki muud üle kui kähku turule sõita, mokaotsast kobisedes endale kotitäis herneid ja maasikaid paluda ja ruttu horisontaalasendis päevitada, raamatut lugeda ja vitamiine sisse ahmida, et olukorda veidigi paremuse poole suunata.

Tüdrukuteõhtul osalemine ja selle korraldamine oli minu jaoks tegelikult esmakordne kogemus ja tuleb tunnistada, et kukkus välja superlahedalt. Kõige olulisem on muidugi asjaolu, et tulevasele pruudile oli see päev eriti meeldejääv ja üllatusi täis. Teemaks oli meil pin-up ja seltskond oli igati kirev ja hakkamist täis.

Hanna Veermäe Photography

Peale seda, ootas ees nädalavahetus ühe juubeli ja ühe sünnipäevapeoga. Kõige suurem küsimärk kogu juulikuu ürituste osas on minu - raseda - jaoks olnud muidugi järgmine: mida ma selga panen???? Juulikuu alguses tegin ühe korraliku tuuri kogu Tallinna kaubanduses ja proovisin kümneid kleite aga ühelegi jäägitult pühenduda ei saanud, sest suuremad üritused leidsid aset alles Juuli lõpus ja jumal teab mis kuju mu kõht selleks hetkeks võtta on otsustanud. Seega olingi pea, et mitu nädalat üsna suures kimbatuses, sest tahaks ju hea välja näha ikka! Lihtsad lahendused ja lendlevad kleidid ei ole lihtsalt minu teema ja eks teinekord sean end seetõttu ka lihtsalt hästi keerulisse olukorda. Õnneks võttis minuga täpselt õigel ajal ühendust tore veebipood nimega Vestido, kes pakkus lahkelt abikätt minu riietamisel ja no mis saaks ühel naisel küll selle vastu olla! Ega ma sealt muidugi endale suure kõhuga väga suurt variatsiooni ei leidnud aga kleidid, mis nad mulle lahkelt kinkisid - istuvad loodetavasti eriti muhedalt selga juba järgmisel suvel. Ühe kleidiga siiski juubelit külastada sain ja tuleb tunnistada, et tundsin end ikka jube hästi 😊

Kerides veel ühe nädala võrra edasi möödunud nädalavahetusse, oli see kindlasti üks suve oodatumaid. Nimelt juhtus selline kentsakas lugu, et kevadel potsatas meie postkasti kaks pulmakutset - mõlemad samal nädalavahetusel ja Saku Mõisas - uskumatu! Õnneks olid need sätitud niivõrd hästi, et üks leidis aset reedel ja teine pühapäeval, seega saime rahulikult laupäeval puhata, ilusat ilma nautides rannas sulistada ja turult taaskord enesetunde leevendamiseks vitamiine skoorida.

Kui aga jutt läks juba kleitide peale - oi kus ma nägin pulma outfiti välja nuputamisega vaeva. Ei olnud ma päris kindel, mis on rasedale sobilik ja mis on üldse pulma sobilik - pole ju iidamast aadamast pulmas käinud. Õnnelike juhuste kokkulangemisel sain lõpuks täiesti imeilusa laenukleidi sõbranna sõbranna käest ja ema-emake laenas õlgadele viskamiseks veel imetabast nagurusikassilmaauku sobivat suvemantlit. Tuleb tunnistada, et eilne - pühapäevane - pulm oli kindlasti üks kiftimaid kus ma käinud olen ja igal võimalikul juhul tahaks, et enda pulm ka kunagi nii hästi välja kukuks. Terve nädalavahetus täis armastust suunab muidugi mõtted sellele, et t-a-h-a-k-s juba ise ka pulma korraldada aga vot ei ole veel seda pealehakkamist.

Kuna mõlemad pulmad toimusid täpipealt samas kohas ja nii väikese vahega, mõtlesime Nilsiga mitu päeva järjest samu kelnereid nähes, et huvitav kas jätame natuke wedding crasherite mulje - imbume siin iga päev pulma ja veel samades riietes ka 😂  Täna aga nagu arvata oligi, olen peale pikka pidu rammestusest keel vestil ja lihtsalt lamasklen. Kutt mürgeldab kõhus nii mis hull ja annab muidugi märku, et võiks natuke end liigutada.
Ega midagi imestada ei ole, et väike kutt selline rahmeldis on. Tulevane emagi on endale (vähemalt dekreedi alguseks) planeerinud igavese posu tegevusi, alustades arvukatest perekooli loengutest, kõikide beebiasjade shoppamisest ja lõpetades köögiremondiga. Ei hoia mind ikka ükski vägi paigal. Olen juba vähemalt kümnelt inimeselt saanud suuri silmi kui küsimuse peale "mis beebiasjad teil veel puudu on" olen vastanud "ma ei ole isegi ühtegi body veel ostnud, rääkimata suurematest asjadest", seega tuleb vist nüüd rohkem beebishopingule keskenduda.

Pesapunumise faas on mul juba muidugi ammuilma kätte jõudnud, selle esimesed märgid ilmnevad pidevas koristamises, akende pesemises ja kodu ümbertõstmisest unistades. Just sellepärast ongi järgmisena plaanis nobedate näppude voorus väike köögituuning ja kindlasti tahan proovida nii tekstiilipesurit kui ka aurutit, mis pidavat diivani ja vuugivahedega imesid tegema. Vot sellised asjad ajavad mind elevile 😅

Aga hetkel jätan siinkohal jutuvada pooleli ja vaatan, mis siin poolrammestuses ära teha kannatab. Teile aga mõnusat nädala algust ja räägime varsti jälle!

Küll see rasedus ikka oskab üllatada

Tahan juba tükimat aega muljetada teemadel, mis mind raseduse ajal on üllatanud või millest ma mitte tuhkagi varem ei teadnud. Koguaeg lükkan seda aga teadmatus suunas edasi, sest ootan, et ehk ikka lisandub midagi põnevat veel. Hetkel on aga juba pikemat aega olnud seis üsna harmooniline ja midagi elumuutvat, peale selle, et olen lihtsalt pidevalt rase, siin protsessi käigus lisandunud ei ole 😅
Näib, et enne rasedust on üsna suurel enamusel naistest täiesti kindel arusaam, et rasedus kulgeb nö. by the books ehk oodata on kõike seda mida raseduse kohta stampteadmisteks pead - teate ju küll neid asju - ilmselt on süda paha, toorest kala süüa ei või ja kaalukasv on paratamatu. Tuleb aga tõdeda, et olukorras sees olles olen pidanud ise päris palju üllatuma, sest tihtipeale ei käi teooria ja praktika omavahel üldse käsikäes.

Aga alustame siis täitsa algusest, sest just raseduse esimestel kuudel puutusin kokku kõige enam veidrustega, mida varem ei osanud oodata. First things first - ma reaalselt ei teadnud, et rasedus kestab kümme kuud. Näiteks on minu jaoks ilmselge ja päheõpitud info, et elevandi rasedus kestab 2 aastat aga vot inimese kümme kuud oli mu jaoks tõeline avastus. Kui nüüd loogiliselt läheneda - 40 nädalat ongi ju kümme kuud - mitte üheksa nagu rasedust tavaliselt kõnetatakse. Seetõttu olen ka pidanud üsna mitmel korral huvilistele selgitama, et kui rasedus algas Jaanuaris - miks küll ometi lõppeb ta alles Oktoobris, mitte üheksa kuu pärast Septembris.

Palun ärge mind nüüd ristilöömisele viige kui tunnistan enda ülimat ignorantsust ja räägin teile, et ma ei teadnud, et beebikese eostamise peaks ajastama ovulatsiooni ajale 😄 Olin terve teadliku elu (või noh alates tiinekaeast) mõelnud, et mis imeloom see ovulatsioon küll on ja miks naised seda minutitäpsusega taga ajavad. Kuna meie beebitegu ei käinud ka nüüd päris "sups ja valmis" meetodil, pidin aga seda va ovulatsioonivärki uurima hakkama, et kummutada peast mõtted kõiksugustest vigadest ja haigustest, mida kindlasti nüüd uuringutega ravima peame hakkama, ja ennäe imet, ovulatsiooniteooria toimib! 😅 Mis ma ikka oskan öelda - blond pea on ihunuhtlus.

Vot nüüd ma ei tea kas see on kõikide rasedate puhul nii, aga hetk mil rasedustestile ilmusid üks üsna tugev ja teine pisut nõrguke triip, olin kindel, et tulemas on väike poisslaps. Kuigi eelnevalt olen alati olnud seisukohal, et meie peres "valmistatakse" vaid tüdrukuid, oli tunne poisi osas nii kindel ja õige. Iseenesest pean üsna tobedaks ennustusi stiilis: " aa sul iiveldab vä, no siis kindlalt tüdruk, sest mul poisiga ei iiveldanud" / "kuule su kõht on ju täiesti paremale poole kaldu, no see on kindlasti poiss, nad kipuvad tagumiku just sinna poole keerama". No ei ole ju loogikakübetki selles? 😃 100% loogiline on minu jaoks aga see, et iga inimese organism on erinev ja reageerib hormoonidele ja üleüldiselt rasedusele erinevalt. Samuti ei taha ma praegu uskuda, et järeltuleva põlve sünnitus kulgeb raskelt juhul, kui see oli seda ka eelneval põlvel. Võibolla ma muidugi eiran seda mõtet ka sellepärast, et minu emal on kolm päris hirmuäratavat sünnikogemust olnud. Ise lähen aga hetkel sünnitusele vastu mõttega, et kõik läheb hästi. Just mõni hetk tagasi lugesin ühest suuremast Facebooki beebigrupist täiesti imelist (loe: lühikest) sünnilugu: kell 12 öösel hakkasid valud, 10 minutit enne ühte oldi haiglas ja beebi sündis 01.13. Lihtsalt vau! Sellist sünnilugu tahaks teile siia kunagi isegi kirja panna 😋 Reaalsustaju mu kuklasagaras aga otseloomulikult teab, et selline sünnilugu on ilmselt võimalik vaid üks sajast - aga noh, lootus on ju lolli lohutus.

Samuti mäletan raseduse eelsest ajast nii mõndagi asja, mis olid need nö. põhihirmutajad rasedaks jäämisel - ikka see kaal kurivaim. Olin täiesti veendunud, et kaalutõus ja kõhukasv raseduse ajal käivad nii, et iga nädal alates täitsa algusest hakkab ladestuma kilosid, teed sa trenni ja jälgid toitumist või mitte. Suur oli minu üllatus, kui esimesed kilod ja pisutki väljapoole ulatuv kõht hakkasid end ilmutama alles kuskil 17-18 nädala paiku. Selleks ajaks olin juba jõudnud piisavalt kaua rase olla ja kaalutõusu ja punnkõhu mõttega harjuda ja juba täitsa huviga ootasin mõlemat. Ilmselt mängis siin oma rolli muidugi ka mu 13 nädalane iiveldusretk, mis ei lasknud ei istuda ega astuda, söömisest rääkimata. Oma vahvast iiveldusest olen teile siin aga juba nii mitu korda rääkinud, et seda teemat enam rohkem üles ei too ja hetkel loodan vaid, et raseduse lõpuni jäänud ajas väike kutt seda "õnnistust" mu poole rohkem ei saada.
Küll aga olin 100% valmis, et rasedaks jäädes tabab mind mingi pidev imelike isude laviin stiilis heeringas vahukoorega või hapukurk jäätisega. Olen päris paljudelt muidugi kuulnud, et neid väisas terve raseduse aja üks kindel isu, mida siis 40 nädalat järjest manustada sai. Minul selline asi aga puudub. Olid küll ühepäevased isud stiilis juusturulli nätske sisu ja viineripirukas jääkülma tomatimahlaga aga üldiselt olen igasugusest isutamisest pääsenud. See tähendab aga minu õnnistuseks seda, et saan teha teadlikuid toiduvalikuid, mis peale organismi viimse tilgani kurnavat iiveldusperioodi on oi-kui-oluline. Kasvõi juba sellepärast, et mul vähemalt raseduse lõpuni juuksed peas püsiks, mis vahepeal võtsid enda eesmärgiks minu juurest igaveseks lahkuda. Jumal tänatud see olukord on nüüd juba päris normis.

Raseduse algstaadiumis oli mul ka arusaam, et kuna mina - rase - olen nüüd ju A&O ja kõik maailma arstid jooksevad tormi, et minu ja beebi tervist pidevalt kontrollida. Reaalsust oli tegelikult päris raske aktsepteerida, sest esiteks pidin ootama mitu nädalat, et üldse rasedust tuvastama minna ja kui see kiirkorras tehtud sai, oli järgmine arstiaeg alles ca. pooleteise kuu pärast. Mismõttes nagu? Ma eeldasin, et iga nädal hakkan käima ultrahelis ja kuulama kuidas arst beebi kasvu ja siplemist kiidab 😅 Seega esimeste kuude niigi raskele füüsilisele olekule andis oma põntsu veel emotsionaalne pool, õigemini teadmatus. Kõhtu ju ei ole, ainuke asi mis on - on iiveldus.
Mingi hetk hakkas mälu minuga absurdseid trikke tegema ja tuleb tunnistada, et ega ma ka praegu juba tükk aega täie mõistuse juures ole. Aju jäi vist "täitsa rasedaks" juba ammu enne seda kui keha järgi jõudis ja hakkas omapoolseid ettekirjutusi tegema täie rauaga. Mingi hetk kartsin isegi seda, et Nilsi vastu tekib vastumeelsus, sest ka see pidi raseduse ajal täiesti normaalne olema. Õnneks piirdus see vaid mõndade toiduainete keeluga ja saime rahus edasi elada. Vähemalt kuni praeguseni oleme saanud 😀 Ausaltlöeldes ootasin päris pingsalt ka seda aega, et Nilsil raseduse olemusest parem arusaam tekiks ja juba pisut rohkem mõngliga suhelda tahaks. Ei kujutagi ette ise rasedust kõhuväliselt ju nii lähedalt kogeda. Nüüd on see aeg aga igatahes käes ja kui kutt endast korralike löökidega märku otsustab anda, siis paps on kohe kohal, et läbi kõhu rahulikult teada anda, et veel ei ole vaja tulema hakata, küpse veel mõnusalt oma õndsas soojas pesas. See on jubeeee nunnu ja rasedahormoonid suruvad selle peale igakord paar õnnepisarat kurgust alla.

Viimase aja huvitava ilmutusena olen aru saanud, et kuigi praegu kõht pidevalt paisub ja ühes temaga ka mu põsed ja kintsud 😱 - ei jää see alatiseks nii. Absoluutselt kummaline on mõelda, et kui sünnitad, siis sa ei ole enam rase 😅 Ai kui veidralt see kõlab aga just nii ma tunnen. Kui elad kümme kuud sajaprotsendiliselt raseduse mullis ja valmistud eesseisvaks imetamisperioodiks, tundub täiesti võimatuna näiv fakt, et kunagi - kauges tulevikus - on ka minul võimalik osta riideid nii, et ma ei pea kõigepealt vaatama kas kõht ära mahub ja ohsamumeie saan ma ehk järgmisel suvelgi sooja ilma korral pokaalikese valget veini nina ette tõsta. Tundub ulme. 

Niisiis, tundub, et sain oma kummastuse nüüd teile ära rääkida ja otseloomulikult tahaksin teada ka teie kogemustest. Kas rasedus kulges täpselt nii nagu olid arvanud või tuli ette midagi ootamatut? Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

25. nädal ja reis ümber Eesti

Just mõni hetk tagasi ärkasin üles selge arusaamaga, et absoluutselt viimane hetk on blogida. Olen uut postitust iidamast aadamast edasi lükanud, sest noh... puhkusel mõnulemine teeb oma töö ja arvutit tahaks avada ju nii vähe kui võimalik. Tänaseks olen puhkusel olnud juba pea, et kaks nädalat, mistõttu oli isu blogida täitsa omal kohal.
Mõneti on ka tunne, et midagi drastiliselt põnevat kõhuelanikuga seoses toimunud ei ole, seega ei olegi nagu midagi erilist kirja panna. Käimas on hetkel 25 nädal ja kutt on äärmiselt aktiivne. Togib ja nügib mind nii, et aeg-ajalt on tunne nagu ta tahaks mulle viipekeeles mingit sõnumit edastada.
Eks mõnikord ongi mu asend juba liialt pikalt ühele küljele lamav olnud või annaks jumal, et natuke liiga kägaras istuma olen jäänud - mõnel mehel on sellest tugev oma arvamus ja kes olen mina seda vaidlustama.
Ainuke asi mis minu arvates silmnähtavalt iga päevaga kasvab on A) mu kõht ja  B) mu kaal 😂
Loogiline ju oleks, et kõhu ümardumisega ümardub ka kaalunumber suuremaks aga ilmselgelt lisandub kaalu ka muudele kehaosadele, sest riietevalik kipub järjest nadimaks jääma. Olgugi, et üritan enda toitumist ikka normaalse inimese kombel jälgida ja teen usinalt trenni nii palju kui kutt luba annab, liigub see numbrike üsna usinalt ülespoole. Kuna ma tean, et naisi see teema kindlasti põletavalt huvitab, siis ei hakka ma sellest saladust ka tegema. Hetkel on lisandunud algkaalule ca. 5kg. Arvestades, et käimas on "alles" 25 nädal, on kutil kavas teha veel hirmus suur kasvuspurt oma kaalus, mistõttu seda muudkui lisandub ja lisandub. Üritan endale lihtsalt sisestada, et see on normaalne! Hetkel annab raseduseäpp mõista, et poisi suurus on ca 34cm kanti, mis on minu meelest juba täiesti hiiglaslik. Arvestades, et sündides on beebid ju ca. 50cm kanti, on suur osa pikkuse viskamisest juba igatahes tehtud.

Kui ma nüüd mõtlen tagasi korraks eelmisele hormooniteemalisele postitusele, siis tuleb tõdeda, et selles osakonnas olen pisut maharahunenud. Okei, mõned pisarad siin-seal olen siiski täitsa lambist valanud aga noh, see läheb üsna kiirelt üle 😅

Et mul ilmselt alateadlikult on tunne, et enne kuti saabumist peame me Nilsiga kõik maailma asjad ära tegema ja nägema, võtsime puhkuse esimesel päeval kohe ette ühe viie päevase ringreisi ümber Eesti. Et ma seda aga ka filmisin, ei hakkagi teile sellest pikemalt jahuma ja lasen hoopis videost vaadata kus me käisime - mida nägime.

Kuna viiepäevane tripp väsitas maksimaalselt, möödus nädalavahetus suhteliselt lamavas positsioonis puhates. Vaid pühapäev kujunes emotsiooniderohkeks, sest võtsime ette Laulupeo külastuse ja küll oli kaunis! 

Et aga alateadvus jällegi liiga vabalt võtta ei lase, võtsime esmaspäeval suuna Haapsallu, kus ma veendusin taaskord, et ei ole kaunimat linna siin Eestimaa peal. Võiksin sinna ausõna juba homsest elama minna. Idüllilised ühekordsed madalate akendega värvilised majakesed mere äärseid teid ääristamas - lihtsalt ideaalne! Kes elab Haapsalus - naudi ja hinda seda täiega!

Kuna käimas on hetkel puhkuse teine ehk viimane nädal, üritame seda täiega utiliseerida ja olengi siin viimased kaks päeva muudkui ringi sõitnud ja asjatanud. Reedel võtame aga suuna taaskord Tallinnast ära, seekord Muhumaale Väikesaarte Laulupeole. Tundub, et lõpuks tõotab ka mõnusat päevitusilma, mida siin hetkel veel näinud ei ole. 

Millegipärast olen ma isegi natuke elevil, et esmaspäeval on jälle tööpäev. Kuna järgmisest nädalast hakkab tiksuma viimased kolm töönädalat enne dekreeti minekut, on põhjus ilmselt selles. Vaid 15 tööpäeva - hell yes! 

Vaikselt oleme hakanud vaatama ka asju, millega end enne beebi sündi varustama peame - vanker, turvahäll jms. Jumalale tänu, et osa asju saame oma perekonnast ja hetkel on suuremate ostude näol vaja ära teha näiteks vanker ja kummut. Hetkel on küll selline tunne, et rohkem võhiklik vankrite osas olla ei saaks ja kuidas küll teised sellest teemast nii hästi jagavad. Mõnikord pean endale jällegi meelde tuletama, et oleme meie ise mingites idanenud Tšehhi ja Poola vankrites õõtsunud ja ei olnud meil viga ei vähematki. Seega üritan teemasse suhtuda üsna vabalt ja (hetkel veel) üle ei mõtle. Tahaks lihtsalt ilusat vankrit ja noh... odavalt 😅  Seetõttu kammingi läbi järelturgu ja mõned isendid on isegi silma hakanud. 

Mul on tegelikult olemas isegi list asjadest, mille kõik soetama peame. Juba kogemustega empsid - visake pilk peale - kas tundub loogiline?

• Kummut beebi riietele/rätikutele jms
• Eraldi mähkimisalus
• Ühekordsed mähkimisalused
• Vann + vannitermomeeter
• Vanker
• Beebipesa
• Kraadiklaas
• Küünekäärid
• Monitorid

Perekondlikul teel liigub meieni turvahäll koos raamiga, voodi kogu pesu ja madratsindusega ja lambanahk vankrisse. Riiete osas on mul juba esmane kast nurgas seismas aga endal veel suurt isu riideid osta ei ole olnud. Tegelikult käisingi alles eile esimest korda H&M beebide osakonnas maad uurimas. Poiste asjadest jäi silma vaid üks nunnu hall triibuline dressikomplekt ja see oli ka kõik mis hetkel emotsioone tekitas. Ilmselt jätan riiete ostu hilisemasse aega, kui arusaam nende vajalikkusest on suurem. 

Tundub, et hetkel on selle ülevaatliku postitusega siin ühelpool. Loodetavasti räägime varsti jälle!