neljapäev, 31. august 2017

Kirjad karupojale

Tead, mulle tundus paslik järgnev postitus just otse sinule kirjutada, sest kõik mis ma tunnen, et tahaks öelda, on niikuinii otseselt sinu, väiksekesega, seotud.
Oled meie pesakonda alles esimene pisike liituja ja seega ei ole ma siiani, 34. nädalaks veel päris täpselt aru saanud, et kes sealt siis ikka juba õige pea tulemas on. Tean, et tuled Sina, ilmselgelt kõige armsam pisike kutt, keda eales näinud olen aga kuni sa veel meie käte vahel ei siputa, pean tunnistama, et päris täit selgust mul silme ees ei ole. Nii minu, sinu kui ka papsi jaoks ju täitsa esmakordne kogemus.

Sellest annad sa aga juba õige mitu nädalat mulle hoogsalt märku, et ruumi kipub väheks jääma. Ei tea kas oled lihtsalt oma papsi kombel kiirelt pikkust visanud või olen sulle lihtsalt ruumi tsipa väheks jätnud. Enda meelest ma küll muudkui muutun ruumikamaks, sest kilosid aitad sa mul koguda üsna edukalt. Oled mul hormoonid nii möllama ajanud, et täna õhtul saatsin su papsi näiteks poodi sepiku järele, sest moosisaia isu oli no niivõrd suur. Samas ega see kui empsil on moosisaia isu ja põsed juba pontsikud nagu oraval, kes talveks varusid plaanib koguda, pole ju ometi sinu süü. Eks need on ikka minu enda valikud ja ilmselgelt ka pisut sinu ootuse taha peitumine ja olukorra pisukene ära kasutamine 😏  Sellegipoolest ootan juba väga, et kogu tähelepanu oleks suunatud sellele kui nunnu sa oled ja mitte enam nii väga empsi kõhule ja rasedusaegsele väljanägemisele 😁

Olgugi, et ma pole sind juba alates 20. nädalast kordagi pildi pealt näinud, annad sa enda kohalolust minu südame all ikka kohe väga kõvasti märku. Tark arst teadis juba umbes kuu tagasi öelda, et oled sisse võtnud täpselt õige asendi, ehk siis oma pea suunanud alla ja pepu ribide alla püsti ajanud. Ja oi kuidas sulle see asend meeldib. Eriti annad mõnulemisest jalgade ja kätega siputades märku õhtuti, kui end mugavalt voodisse olen sättinud. Tundub, et just sel hetkel saabub sul teadmine, et nüüd on ju paps ka siin ja võiks pisut näidata kui vinge aktivist meile saabumas on. Jalakestega ribide vahel tramburaitamine ja käpakestega empsi kõhuga mängimine on kohe kindlasti hetkel sinu lemmiktegevus. Peaksid vaid oma papsi nägu nägema kui ta mõned tugevamad löögid sinult kätte saab. Tema näoilmest võib korraga välja lugeda nii maailma suurimat imestust kui ka tõelist isakaru uhkust, et just tema väike rüblik ennast juba nii kõvasti siputab. Samas oled aga juba tubli ja sõnakuulelik kui isakaru sulle empsile haiget tegemise osas vastu kõhtu sõnad peale loeb. Tubli poiss, pole midagi öelda.

Paps on sul tegelikult üks paras naljanina ja ei saa vist ka teinekord veel olukorra reaalsusest nii hästi aru, noh nagu ma isegi. Elame ju juba viimased üheksa kuud kõhuelu ja teame, et sa oled siin, aga päriselt sind ju veel siin siiski ei ole. Käime küll temaga koos igasugustes põnevates perekooli loengutes, et sinu saabumine meile reaalsemaks ja loogilisemaks muutuks. Tuleb tunnistada, et õpime igakord mõlemad loengutest nii palju põnevat ja vähemalt hetkel tundub, et paps proovib mind igal võimalikul viisil sinu ilmaletulekuga aidata. Igatahes, üks päev käisime su papsiga poodides, et täiendada varusid, millega sinu saabumiseks valmistume. Käsil oli missioon: leida üks cool talvemüts. Loomulikult sa ju juba tead, et oled kõige stiilsem väike kutt üldse, sest paps on sul ju igati vinge ja kõik sulle soetatud esemed peavad läbima tema stiilikomisjoni. Leidsimegi üheskoos kõige lahedama villase suure tutiga mütsi, milles sind juba vaimusilmas vankris magusat und magamas nägime. Ainuke pisike asi oli mütsiga see, et suuruse poolest oli ta sobilik alates paarikuusele beebile ja paps sul siis selle peale teatas, et "loodame siis ühte suure peaga poissi, et saaks juba kohe kanda". Ilmselgelt soovin mina, et su peake oleks meile saabudes aga pisike...või noh...normaalmõõdus, sest kõigepealt pead sa ju meie juurde üldse saama...ja suur pea ei tundunud mulle eriti hea variant 😀  Ausaltöeldes tuleb teinekord selle reality checki käigus ikka pähe mõtteid, et issand kohe üldse ei kujuta ette milline meil see elukorraldus juba õigepea välja hakkab nägema. Seejärel saan aga alati üsna kiirelt aru, et tegelikult ei ole muretsemiseks suurt põhjust, sest kindlasti saame hakkama. Sina, mina ja paps.

Kuigi sinu tulekuni on veel aega umbes poolteist kuud, oleme kenasti juba paljud asjad sulle hankinud. Sind ootab ülimõnna rallivanker ja saan hetkel lubada, et ka turvaliselt koju saad sa haiglast turvahällis ja ühes hirmus armsas komplektis toodud. Emps tegi sinu asjade jaoks ühe ilusa kummuti ja koju oleks veel vaja tuua voodi, vann ja mõned veel nipet-näpet mugavusesemed.



Üsna hea meelega teatan ka sulle, et sind on ootamas kaks väga lahedat nimevarianti. Just sellist mis sulle, meie karupojale, ideaalselt sobima peaks. Loodan sinu abile vaid nii palju, et annad meile oma näokese ja olekuga aimu, et kumma me neist nimest küll valima peaks. Ega ma väga palju sellepärast tegelikult muretse, sest olen kindel, et ükskõik kumma nime me sulle ka valiks, oleksid nende mõlemaga tulevikus õnnelik.

Olgugi, et emps on siin sind küpsetades olnud tõeline aktiivsuse etalon, pean ma nüüd saladuskatte all tunnistama, et hakkan pisut väsima. Ilmselt oled sina juba kõhus nii palju suurust visanud, et nüüd juba tegutsen tõesti koguaeg kahe inimese eest, pisut aeglustatult ja ettevaatlikult. Eks sa oskad mulle ka korralikult togides ja siit-sealt pitsitades märku anda kui ma kipun liiale minema. Õnneks veedame hetkel veel ööd mõnusalt uinudes ja pikalt magades. Mõned korrad öö jooksul ajad sa mind küll üles, ilmselt ise itsitades, et mind mõne kuu pärast saabuvaks ette valmistada ja eks ma ärkamistesse siis niiviisi püüangi suhtuda...sinu poolsed ettevalmistused minule😊   Loodan, et lased siin empsil veel mõnel tulevasel üritusel kenasti ära käia, oma nädala pärast saabuva 28. eluaasta rahulikult vastu võtta ja siis jõuad ehk veel mõned head nädalad ikka kõhus ka veel küpseda. Igatahes, et sa teaks... oleme sind nüüd juba tundub, et justkui väga pikalt oodanud ja ootusärevus kasvab koguaeg suuremaks, ühes sinuga minu kõhus 😋 

Kohtume juba varsti, väike karupoeg!



neljapäev, 24. august 2017

Tervislikud valikud (toa)piknikule

Kas te teate seda tunnet, kui lähenemas on nädalavahetus ja peas vasardab päevi ja päevi mõte - midagi ju peab ette võtma... midagigi noh... nädalavahetus ju siiski!
Eriti hullult käib see mõte ajudele minu meelest suvel, kus on lausa sund igal võimalikul juhul nina toast välja pista, et ikka viimsedki D vitamiini raasud enne sügishooaega kokku koguda.
Mul on hetkel käsil muidugi ka selline periood, mil ma olen kodus dekreedis, beebit veel pole ja kogu-friggin-aeg on vaja mingeid plaane genereerida. Iga minut on vaja millegi kasulikuga sisustada, sõita, teha, toimetada. Nii siis möödunud nädalavahetuse lähenedes ma otsustasingi ilmajaamu usaldada ja planeerisin meile reede õhtuks ühe mõnusa üllatuspikniku.
Panin valmis meie piknikukorvi ja tekid ja hakkasin nuputama põnevaid piknikuampse. Kuna üritame mõlemad ikka üsna tervislikku joont ajada, ei tahtnud ma minna lihtsat juustukuubikute-pirukate-viilutatud suitsuvorsti teed ja üritasin pisut rohkem üllatuselementi sisse tuua.

Üllatuselemendi tõi esimesena sisse hoopis ilmataat, sest temal ei olnud küll mõttes ühtegi piknikut hostida. Ilmselgelt sadas juba poolest päevast korralikult padukat ja plaanid tuli kärmelt ümber mängida. Egas seal muid võimalusi muidugi olnudki, kui otsida välja mõni mõnusam film, laotada piknikukraam elutoa põrandale ja teha üks näputoidu-õhtusöök hoopis toas. Iseenesest pole sest ka hullu midagi, sest noh, oligi vähem tassimist ja toitude karbistamist eksole 😃


Meie mõlema lemmikuks osutusid lavashipõhjal hawaii stiilis pizzakorvid, mille valmimiseks kasutasin täistera lavashi (kandiline variant), riivitud mozzarella juustu, tomatipastat, pizzamaitseainet, ananassi ja kalkunisinki. Esmalt lõikusin lavashid ruutudeks ja asetasin muffinipanni aukudesse kaks ruudukest risti, sisse lisasin kõike eelmainitut ja küpsetasin 200 kraadi juures kuskil 10 mintsa. Pizzaampsud said lihtsalt ii-mee-lii-seed!


Et mul oli millegipärast ilge kihk ajada toitu vardasse, nuputasin välja ka kaks põnevana tundunud vardakombot. Esimese jaoks küpsetasin kanafileetükid paneeringus ning lisasin vardasse kirsstomateid ja basiilikulehti ning teise variandi jaoks ajasin vardasse melonikuubikud, prosciutto singi ja mozzarellakirsid. Kanavardad lähevad kindlasti mingi hetk mõne ürituse jaoks kordamisele, sest neid oleks jube mõnus pugida mõne salati kõrvale. Ma isiklikult väga suur lihalemb just ei ole, seega selline pisike maitsekas amps on täpselt paras.



Et ühelt õigelt piknikulaualt ei saa aga puududa ju muidugi ka klassika - lavashirullid - kasutasin pizzakorvidest üle jäänud täistera lavashi ja määrisin selle täies mahus lahja toorjuustuga, katsin pealt juustu, kalkunisingi ja lehtsalatiga ja rullisin aga kokku. Mulle isiklikult sellised vähese sisuga lavashid istuvad hästi, ei pea muretsema pudenemise pärast ja rullid püsivad ka kenasti koos.


Tegelikult oli sellise valikuga minu poolt esialgne piknikumenüü lõpetatud. Küll aga oli mul veel tunnike aega enne Nilsi saabumist ja nagu ma juba enne mainisin, ma ei suuda lihtsalt paigal püsida. Rase pool minust käis ajudele, et ka midagigi magusat oleks ju vaja, sest arbuusi on juba sel suvel magusapähe söödud ette ja taha. Seega avasingi köögikapid ja tegin väikese improvisatsiooniringi, et kiirelt kokku visata üks marja-purukook. Purukoogid on juba pisikesest saati ühed mu suured lemmikud ja ei saa salata, et pistsime terve koogi pea et ühe õhtuga nahka. Sai vist hea teine.
Kasutasin koogi jaoks täistera nisujahu ja sisutäiteks külmutatud marju ja mustikamoosi. Retsepti näppasin SIIT lingilt. 


Maitsvate ampsude kõrvale rüüpasime aga kihisevat mahlajooki, sest et ka rase tahab teinekord midagi huvitavat peale vee 😃  Miskipärast olin ma küll veendunud, et toidust jääb meile õhtusöögi näol väheks aga loomulikult juhtus hoopis nii, et enamus toidust jäi alles ja valmistatud kogusest oleks tegelikult võinud ära toita vähemalt neli inimest. Sellegipoolest on selline pisut rutiinist väljas õhtusöögiplaan ja filmivaatamine igati mõnus ja meie kodus alati tervitatav. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

reede, 18. august 2017

Treeningkava raseduse ajal

Raseduse esimesed 16 nädalat veetsin ma enamjaolt vaid horisontaalasendis, iiveldades ja päevas alla normaalse kaloraazi toitudes, sest iiveldus valitses mu elu täielikult. Selle ajaga jõudsin juba sada korda mõelda, et ilmselt ei saa ma enam kunagi diivanilt püsti, mingist trennist rääkimata. Katkestasin üsna kiirelt ära enda lepingu spordiklubiga, sest väljavaated olid kergelt öeldes nirud.
Mõtlesin, et isegi kui normaalne enesetunne peaks mingi hetk minu õuele naasma, olen end aastatepikkuse spordiklubides rassimisega nii ära tüüdanud, et juba ainuüksi mõte trenni sõitmisest, võtab motivatsiooni nii maha, et ma jätan pigem trenni tegemata. Eriti veel teades milliseid uurivaid pilke saavad rasedad niisama tänavalgi kõndides, ei tundunud mõte liibuvatest trenniriietes ja nõratamiseni higistavast rasedast jõusaalis mulle kuigi ahvatlev. 

Juhtus aga see, et kohe kui hea enesetunne oli leidnud enda tee minuni, tuli mul tagasi ka soov end kuidagigi liikuma saada. Lihasmälu oli küll nelja kuuga üsna kesiseks muutunud aga liigesed olid nii ära lamaskletud ja vastleitud söögiisu andis nii palju energiat, et midagi tuli ette võtta. Kuna idee jõusaalis käimisest olin ma juba minetanud, õues jooksmas ma rasedana käia ei söendanud, rattaga sõitmine on rasedatele pigem mittesoovituslik (mitte, et mul muidugi ka ratas olemas oleks eksole), ujumine mulle lihtsalt ei meeldi ja jalutamine tundus peale mõnda kümne kiltsast ringi juba surmigav, jõudsin järeldusele, et peaks koju telksi ette mingi väikse jõujaama püstitama. Mõeldud - tehtud!
Rentisin endale crosstraineri ja ostsin kaks nelja kilost hantlit.
Üldiselt tuleks rasedana ennekõike meeles pidada seda, et trenn ja igasugune liikumine on äärmiselt tervitatav aga treeningkoormuse osas tuleks arvestada umbes poole väiksema koormusega kui ennem. 
Tegelikult sain ma esimest korda aimu sellest, et "issand äkki ma olen rase" samuti trennis, seega minu jaoks on see märk, et trenni ma jätta ei tohi 😄  Ei ole see muidugi ka eriline variant, sest olen ma juba kord loodud selliseks, et kui näpuga järge ei aja ja iga päev oma suutäisi ei loe, viskan kohe hopsti viis kilo juurde. Ja no kellele selline asi meeldiks eksole.

Trenn raseduse ajal on oluline nii sulle kui ka su tulevasele beebile. Ennast tuleks hoida aktiivsena mitmel põhjusel. Esmalt muidugi selleks, et niivõinaa tulev kaalutõus pisutki enda ohjes hoida. Selle tegemiseks tuleks muidugi kõigepealt alustada söögilaua ülevaatamisest aga see on üsna paratamatu, et rasedal isutab ja rase endale lubab. Isegi absoluutne füüreriseloomuga inimene (loe: nagu mina) ei suuda teinekord rasedaisudele vastu panna ja lubab endale ühe päeva jooksul nii jäätist, šokolaadi kui ka moosisaia. Seda enam oleks vaja leida endale mingigi aktiivne väljund, et isudega joonel püsida. 
Beebi seisukohast on samuti oluline, et tulevane ema hoolitseks enda füüsilise tervise eest. Ma usun, et tulevane ilmakodanik on igati rahul, kui leiab eest aktiivse ja elujõulise ema, kellel ei võta pikemad jalutuskäigud keelt vestile ja jagub jõudu, et teda hommikust õhtuni väsimatult kätel hüpitada. 
Kuna ma lihtsalt olen nii kaua püsivalt trenniga tegelenud, on minu jaoks paratamatu tõsiasi, et aktiivne inimene on terve inimene. Aktiivne inimene jõuab ja jaksab ja mulle meeldib see.

Olin muidugi trennivaimu naastes üsna kimbatuses, sest ei julenud ega osanud eriti mingeid harjutusi välja valida, mis rasedale kõige sobivamad ja ohutumad oleksid. Valik on tegelikult põhimõtteliselt sama mis mitte-rasedana, ainult koormus pisut väiksem ja istuda võib rohkem 😄  Valisingi seega enda jaoks välja kardiotreeningule lisaks 8 erinevat jõuharjutust, mida ka varem praktiseerinud olen ja mille puhul enda beebit küpsetavale kerele kõige suuremaid plusse nägin. Tänaseks olen antud kava järginud ca. 15 nädalat ja see on saanud mõnusaks rutiiniks. Teha üks tunnine trenn kolm-neli korda nädalas, süstib minusse energiat ja enesekindlust, et püsin aktiivsena nii pikalt kui võimalik ja luban endale kergemalt siin-seal mõne piruka 😄
Hetkel on mul jooksmas 32. rasedusnädal, kogunenud on 7,5 lisakilo ja väsimusemärke ma veel täheldanud ei ole. Ei saa muidugi nüüd kindlalt väita, et aktiivne elustiil on hea enesetunde taga, aga ausaltöeldes kipun seda arvama siiski.
Täna tahangi teile anda põgusa ülevaate enda treeningkavast rasedana, sest oleksin olnud jummala õnnelik kui ka ise midagi taolist mõned kuud tagasi leidnud oleksin. Ajasin harjutusi ja soovitusi kokku guugeldades nagu tikutulega. Kuna ma kipun olema aga selline, et tahan kõike nüüd ja kohe (!!!) on minu meelest päris mõnus kui info on ühes kohas korraga olemas. 

Kindlasti tuleb aga arvesse võtta, et minu näol ei ole tegemist kuskilt otsast spordi- või toitumisteadlasega, vaid pelgalt ühe enda varasematel kogemustel ja keha kuulava rasedaga. 
Enne treeningutega alustamist, soovitan jälgida neid lihtsaid aga loogilisi asjaolusid:
  • Vesi peab olema alati käeulatuses
  • Kanna nii mugavaid riideid kui võimalik (mina kannan treenides näiteks pidzaamapükse)
  • Treeni madala koormusega ja jälgi, et pulss püsiks 130-140 piiril
  • Vali endale raskused, mis oleks vähemalt poole väiksemad sinu raseduseelsest treeningust
  • Ole kindel, et treenid ruumis, kus on piisav õhuvoog
Mina alustan trenni alati selle tüütuma osa, ehk kardioga. Teen rahulikus tempos 45 minutit, mis on täpselt paras aeg, et ära vaadata mõni lemmiksari 😄


Peale kardiot, on aeg asuda jõuharjutuste juurde, mida on kokku 8. Kõiki harjutusi teen kokku 10x ja omakorda 2 seeriat. 
Esimene harjutusteblokk koosneb neljast harjutusest, mida kõiki soovitaksin sooritada istudes. Harjutuste järjekord:
  • Tavaline hantlitõste. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
  • Õlapress. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
  • Hantlitõste selja tagant. 10x2
  • Risti hantlitõste. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)

Teine harjutusteblokk tuleks sooritada seistes ja raskuseid käes hoides. Harjutuste järjekord:
  • Väljaasted. Mõlemad jalad. 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe jala peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
  • Kükid. 10x2
  • Hantlitega lendamine. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
  • Hantliga küljetõmme. Mõlemad küljed. 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe külje peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)

Praeguse plaani järgi kavatsen trenazööri rendifirmale tagasi anda oktoobri alguses, sest kui beebi plaanib oktoobri keskel meiega liituda, tahaks, et kodus oleks piisavalt ruumi ja suuri jurakaid masinaid lisaks majutada ei ole tarvis. Kuigi raseduse ajal on jalutamine olnud minu jaoks igavuse tipp, loodan, et beebi saabudes võtan temaga ette pikki sügis-talviseid matku ja päris koju manduma siiski ei jää 😋  Eks sellega saab olema täpselt samamoodi nagu oli ka sobiva rasedusaege treeningu välja nuputamisega, kõik selgub siis kui õige aeg selleks on käes. Tänaseks aga siinkohal minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!



pühapäev, 13. august 2017

Köögiremont ja babyshower ehk emotsioonide virr-varr!

Oomaigaaden möödunud nädal on lausa ideaalne kirjeldamaks kõiki erinevaid möllavaid hormoone, sest toimunud on totaalne emotsioonide virrvarr. Igatahes võin ma kohe ära öelda, et lõpp hea - kõik hea! Tänane, nädala viimane päev, oli kohe absoluutne positiivse emotsiooni kickstart, sest (peaaegu) üllatusena korraldasid mu armsad sõbrannad mulle babyshoweri ja samuti sai viimase punkti köögiremont. 
Ärkasin täna mõttega, et remont saab lõpetatud ja viimsed riiulid seina, aga juhtus hoopis nii, et pea pool päeva veetsin mulle endale korraldatud peol ja las ma ütlen teile, mitte korraldaja rollis on sigaraske olla. Pole tegelikult ealeski sellises olukorras olnud, et kõik pilgud on minul ja samas midagi ise tegema ei pea. Ainult nautima ja jutustma 😁  Pidu oli aga tõeliselt lahe, ühes ülimaitsva söögi, virgin mojitode ja väga vahvate mängudega. Oli tõeliselt hästi näha, et sõbrannad teavad täpselt mis mulle meeldib ja milline peaks minule korraldatud pidu välja nägema. Kui aus olla, oli mul sellist sõbrannadega istumist-söömist-joomist hirmsasti vaja, sest viimased poolteist nädalat olen veetnud tolmukihi ja torude vahel kodus remonti tehes. Ma kohe tundsin täna hommikul, et A) juuksed tuleb kindlasti ära pesta ja soengusse sättida B) midagi natuke kobedamat võiks selga ajada. Thankgod, et ma seda ka tegin 😁  Kädistamist ja sädistamist oli loomulikult nii palju, et dokumenteerida ma seda vahvat üritust eriti ei jõudnudki. 
Plaan oli neil salakavalatel igatahes üles ehitatud niiviisi, et pidime meie minema Nilsiga väikesele brunchile aga enne Nilsi vanematekoju pisut mööblit ja remondist üle jäänud pakendeid põletamiseks maha panna... ja nii ma siis suur pappkast käes oma üllatuspeole sisse tammusingi 😅  Igatahes tahan ma saata maailma suurimad tänusõnad mu armsatele sõbrannadele-emale-Nilsile-vennale-Nilsi vanematele, kes minu üllatamiseks niivõrd palju vaeva olid näinud ja mõnusa kokkusaamise organiseerisid 💛




Nüüd aga räägime pisut minu suurejoonelisest entusiasmist ja sellest kuidas jumaltänatud pesastumise isu hakkab otsa saama, sest ma ütlen ausalt, et rohkem ma remondiga mässata ei jõuaks. Jumalale tänu, et ma esikuremondi enne kööki ette võtsin ja selle täpselt meile sobivaks ja ruumikaks timmisin, sest nüüd - peale köögi remonti - on mul tunne, et ma ei taha enam ea-les-ki remonti teha. 
Alustame siis täitsa algusest ehk esmaspäevast. 
Ma ei tea kas ma olen tõesti nii naiivne aga ma eeldasin, et kui esikuremont võttis aega mul umbes pool päeva, siis köögis peaks ju kahe päevaga ilusti hakkama saama ja ajastasin enamus toimetusi nii, et tegelen rahulikult üksi kodus kui Nils on firma suvepäevadel. Hmm, jah vale otsus!  

Esmaspäeval suunasin Nilsi kenasti kööki lammutama, mis tähendas siis seda, et lahti tuli kangutada 15a paigas olnud tasapind, mis oli mõnest kohast täiesti läbimädanenud ja eemaldada vana segisti. Samuti oli tal vaja seinalt maha kruvida hiiglama raske seinakapp ja noh nipet näpet kinni keerata vesi ja vool ja muud sellist. 
Eeldasin siis mina, et läheme teisipäeva hommikul kiirelt kärmelt Bauhofi, valime välja uue tasapinna, lõigatakse tema meile kohe mõõtu, tuleme paigaldame selle kodus ühes uue segistiga ära ja saan hakata tegelema värvimistöödega. Hmm, jah, jälle vale.

Teisipäeval läksime oma vana tasapinnaga kohale, et selle pealt oleks tisleril hea õiged mõõdud võtta ja sooritasime ostu. Muidugi oli aga saeruumis järjekord ja kõige varem lubati meile uut tasapinda reedeks. Õõõõõh see tähendas seda, et vähemalt 3-4 päeva ei saa ma kodus köögis kasutada pliiti ega kraanikaussi, sest mõlemate korrektne asetsemine sõltus tasapinna paigas olekust. 

Kuna olime kodus lahti ühendanud ka vana segisti, oli meie esimene õppetund see, et vesi peab kogu korteris kinni jääma. Proovisime seda küll korra lahti keerata, aga see tähendas seda, et lahtistest veetorudest lendas suure kaarega vesi lakke. Okei, paneme vee kinni tagasi.

Tulime meie siis teisipäeval ilma uue tasapinnata koju ja tulime geniaalsele mõttele, et ühendame uue segisti vähemalt torude külge ära, saame seejärel lahti keerata vee ja vajalikud toimetused vannitoas ära ajada. Hmm, jah, nii see ei läinud. Vanad torud olid jummala kõverad ja koosnesid täiesti valedest ühendusjuppidest, seega saime teisipäeval Bauhofi külastada vähemalt 5x, et kokku osta erinevaid vahejuppe. Lõppkokkuvõttes ei õnnestunud nende torudega mitte miski, saime mõlemad elektrit ja otsustasime appi paluda mõne torudega sina peal oleva mehe. Kolmapäevaks saigi kutsutud torumees. Teisipäevase päeva ja õhtu veetsime ilma veeta ja tuli ausaltöeldes selline tunne peale küll, et jooksev vesi on ikka inimese baasõigus ja ilma on väga raske 😤

Kolmapäeval kimas Nils ilusa ilmaga suvepäevadele ja mina jäin ootama torumeest, kes jäi rahulikult 2h hiljaks. Minu jaoks oli hommik sisustatud aga köögi kapiuste lihvimise ja värvimiseks ette valmistamisega. Kohale jõudis lõpuks umbkeelne torumees, kellele sain anda ülesande kätte vaid nii, et telefonitoru otsas oli dispetšer, kes võttis minu käest eestikeeles käsklused ja edastas need venekeeles torumehele. Torumees sai oma ülesandega õnneks kärmelt hakkama ja halleluuja sain vee korteris lahti keerata. Pesen siis juba uljalt vannitoa kraanikausis mitme päeva nõusid kui otsustan igaksjuhuks kiigata kööki. Kõik ujub! No tore on!
Tuli välja, et ka suured plastiktorud, mis muidu on ühendatud kraanikausi külge, juhivad mingil viisil vett ja kogu vesi, mida kasutasin nõudepesuks vannitoas, voolas nüüd köögipõrandale. Halle-friggin-luuja aga noh, learn something new everyday eks. Tasapind oli küll siiani köögist puudu, aga ühendasin siiski torud kraanikausi külge ära, sain nõud vannitoas pestud ja jätkasin õhtut köögi seinade pahteldamisega.

Et esikuseina sai see värv, mille algselt lasin köögi jaoks segada, hüppasin taaskord Bauhofi, et segada kokku pisut heledam uus potitäis. Koju tagasi jõudes ja värvides sain taaskord tõdeda, et värvimine sakib täiega. Suured pinnad väsitavad hullult ja selle korteri seinad on kuradi lopergused, mis teeb värvitöö veel eriti tüütuks. Köögiseinas on meil ka veel vahvad plaadikesed, mis vajasid erakordset ettevalmistust, ehk krunti ja värvi-värvi-värvi. Samuti vajasid lausa viite värvikihti köögikapid, mille elektrisinine värv nii uljalt pidevalt läbi kumas.

Üsna mitu päeva nägin välja täpselt nii glamuurne ja ega alla ei jäänud ka meie superkaunis köögike.



Päikeselisel neljapäeval jätkasin teise kihi seinavärvi ja seinaplaatide-köögikappide tuunimisega. Peale seda kui näiliselt suur töö oli tehtud, otsustasin et nüüd olen ma väärt ühte mõnusat pikka vanniskäiku. Vannitoas selgus aga, et sooja vett ei ole ega tule. No mida nüüd!?!?! 


Nikerdasin ja näkerdasin igasugu erinevate lahenduste kallal ja lõpuks paari tunni pärast selgus, et üks kork mille nimi oli "pliit", annab hoopis boilerile voolu. Kuna see oli aga teisipäevast saati väljas, oli boileris muidugi ainult külm vesi. Okei, tore, lahendatud. 

Reedel saime kauaoodatud kõne, et meie tasapind on valmis ja sellega terendas mu silme ees juba pilt valmis köögist. Noh, päris nii siiski taaskord ei läinud.
Tõime oma hiiglasliku tasapinna koju ära ja asetasime kappide peale. Siis selgus muidugi, et ega need augud nüüd päris nii lõigatud ei ole, et pliit ja kraanikauss sinna ilusti sisse mahuks. Paar tundi reaalselt jõu kasutamist ja sisse need tasapinda siiski said. Seejärel olime veendunud, et torumehe poolt kinni nikerdatud segisti tuleb lihtsalt lahti keerata, läbi tasapinna tuua ja ongi meie köögipind valmis. Eee... ei.

Keerasime aga uljalt vee kinni ja saime torud segisti ühest otsast lahti. Siis hakkas aga soojavee torust halastamatult vett voolama ja peale hädakõne isale, selgus, et tegemist on boilerisse sisse voolava veega. Okei, otsisime üles järjekordse peiduka kraani ja keerasime selle kuradi sissevoolava vee kinni. Seejärel olime aga lohutamatult hädas veetorude küljest segisti torude eemaldamisega ja viimases hädas helistasin jälle isale, kes on mul tuntud kui kokk-kondiiter-keevitaja, et tuleks aitaks viimseni kurnatud lapsed hädast välja. Enda mõistus oli lihtsalt viimseni otsas, käed valutasid pidevast jõuga asjade kangutamisest ja lihtsalt enam ei jaksanud 
Isa loomulikult tuli-nägi-võitis ja saigi meie tasapind valmis.

Laupäevaseks päevaks jäi vaid uue mööbli ost, kokkupanek ja paigaldus. Kõik algas sellega, et olin Jyskist leidnud kifti laua-toolide komplekti, mida uljalt ostma suundusin. Üritati mulle küll selgeks teha, et antud toolid on ammu otsas ja juurde ei tule. Võid osta laua kui tahad. Ei taha! Ajasin seal poes näpuga nende veebipoest järge, käskisin aga edasi otsida ja ennäe imet - olemas olid nii toolid kui ka laud. Laua-toolide kokkupanemine oli remondi kõrval täielik köki-möki aga loomulikult olid värskelt soetatud seinariiulid ehitatud sellise vahva süsteemiga, mis mitte essugi ei kanna ja ega need riiulid eriti seinas püsida ka tahtnud. Täna saigi tehtud veel viimane (tõesti ilmselt kolmekümnes selle nädala jooksul) sõit Bauhofi, et osta juurde tugevad tüübleid ja riiulijalgu ning halleluuja - valmis see hullumeelne projekt saigi.

Ma olen täielikus hämmingus, et kuidas inimesed saavad hakkama ise maja ehitamisega kui isegi ühe toaga saab valesti minna kõik, mis vähegi võimalik. See on minu jaoks lihtsalt ul-me-li-ne! Ma olen hetkel maksimaalses rahulolus ja õnnetundes, et valmis on nii köök, esik kui ka renoveeritud beebikummut. Kogu eelarve läks totaalselt uperkuuti ja kokku kulus kahe toa + kummuti + uue mööbli peale ca. 600€, mis muidugi kahepeale ei olegi üldse nii hull. Aga eks oma närvikulu on see, mis kõige rohkem maksab. Küll saan aga kindlalt öelda, et õppisin juurde tõesti väga palju nii torude, elektri, puurimise, värvimise jms osas. Pahteldada oskasin juba enne, seega see oli mulle juba tuttav teema 😅

Nüüd aga saan teile ausalt uhkusega näidata enne ja pärast pilte ja öelda, et sai täpselt selline nagu soovisin. Hele, ruumikas ja kõvasti modernsem kui enne. Tulge kasvõi ise külla kiikama kui ei usu. Ma kaldun arvama, et saate vast isegi aru, millised pildid on tehtud enne remonti ja millised täna, kui kõik sai valmis.





Hetkel on ootusärevus kõige suurem just selle ees, et saab edasi minna tavapärase elureziimiga ja ei pea elama tolmuhunnikute ja kruvide otsas. Tahaks taaskord korrapäraselt toituda ja enam ealeski mitte tagasipöörduda ehitusmehe dieedi juurde, mis koosnes mul igapäevaselt Circle K topsikestest või hommikuhelvestest. Organism nii väga igatseb päris toitu. Plaan on nüüd lihtsalt oma värsket korterit nautida ja beebile veel mõned kuud mõnusat kõhupesa pakkuda. Üsna uskumatu on tegelikult mõelda, et käimas on juba 31. nädal ja juba üsna varsti peab beebi tulekuks valmis olema. Ega hetkel veel ei ole küll aga eks elame päev korraga. Küll kõik läheb hästi 😊
Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

esmaspäev, 7. august 2017

Pesastumise level 1000 ehk remondihullu pihtimused

Esimese puhkusenädalaga on juba kätte jõudnud pesastumise maksimaalne tase. Kes ei tea mis on pesastumine - tegemist on raseda naise vajaduse ja sooviga koguaeg kodus midagi paremaks ja uuemaks tuunida. Arvestades seda, et olen juba muidu üsna sellise loomuga, et "oh mul tuli nii hea mõte, selle võiks hiljemalt täna õhtuks teostada", võite vaid ette kujutada milline ehitusplats meie korter hetkel välja näeb.
Esimest korda puutusin taolise olukorraga eriti suurejooneliselt kokku mõned aastad tagasi kui ei suutnud taluda enam vanaaegseid sektsioonkappe meie elutoas ja haiglale omaseid valgeid tuhmunud seinu. Andsin Nilsile keset tööpäeva teada, et õhtul ostame uue teleka aluse kapi. Mõeldud-tehtud. Järgmise kahe päeva jooksul oli laiali lammutatud ja maha müüdud pea, et kogu elutoa mööbel, värvitud seinad, seintele asetatud pildid ja vanast kummutist meisterdatud seinariiulid. Üldiselt on mulle jäänud mulje, et üks haiglaselt kallimaid asju kodusisustuse juures on seinariiulid - saepurust tehtud plaadijupid - õudus ruudus mis hinda nende eest küsitakse.

Seekord sai kõik sai tegelikult alguse sellest kui mõned nädalad tagasi ostsin kööki uue nõudekuivatusresti ja selle kõrval olev alatihti tilkuv ja igast võimalikust otsast vett välja ajav kraan mul lõpuni kopsu üle maksa ajas. Kui algselt tundus, et olukord saab lahendatud pelgalt uue segisti ostuga siis mõne minuti pärast olime jõudnud arusaamale, et pidevalt tilkuv vesi on köögi tasapinna jummala läbi mädandanud ja ehk annab olukorda päästa, kui asetada praeguse kraanikausi asemele suurem kraanikauss + uus segisti. Saaks ju iseenesest niiviisi suurema kopitanud osa tööpinnast eemaldada...


Ilmselgelt oli juba sama päeva õhtuks selge, et kiiremas korras tuleb teha hoopis köögi kapitaalremont - ehk siis seinade värvimine, "hässssti ilusate" 2000 aastast erksiniste kapiuste ülevärvimine, töötasapinna vahetus, segisti vahetus ja loomulikult vabaneda vanast mööblist ja selle asemele soetada uus. Kui nüüd päris aus olla, siis ega Nils liiga tihti mu ülimat entusiasmi ei jaga aga millegipärast on ta asjaga lõpuks alati nõus 😅  Peaasjalikult vast sellepärast, et töömeheks pakun vabatahtlikult alati iseennast ja luban, et lõppkulud on juuube pisikesed. Mulle ausaltöeldes selline kodune töömeheamet täiega sobib. Värvimine, pahtleldamine jms - täiesti minu teema. Ja no loomulikult tuleb arvesse võtta fakti, et pärast on ju kõik nii ilus ja uus ja tahaks kohe kõiki külla kutsuda ja nii edasi eksole 😄

Kuna töötasapinna vahetamisega läheb aga nõksake aega - tuli endale ju kõigepealt sobiv leida (muideks tavalistes ehituspoodides on väga suur ja soodne valik töötasapindu) ning seejärel uurida millal on ehituspoes kohal tisler, kes saab tasapinna sobivasse mõõtu lõigata. Muidugi on vaja endale organiseerida ka transport, sest need sigudikud tasapinnad on ju pea kolm meetrit pikad.

Et eelmainitut saame me teha alles homme, tuli mul endale nii kauaks tegevust leida ja olge mureta - seda leian ma endale töömehe kombel alati. Esimese projektina võtsin ette köögikummuti, mis oli täis totaalset kila-kola ja otsustasin, et sellest saab meie beebi riiete kummut ja mähkimisalus. Kõigepealt tuli anda pinnale liivapaberiga lihv, seejärel võõbata üle kahe kihi mööblivärviga ning kirsiks tordi peal on loomulikult uued kapinupud, mille väljavalimine Muster Salongis osutus ülimalt keerukaks, sest oh juudas kus kapinupumaailmas on alles imelisi isendeid! Minu väljavalituks osutusid ümmargused valged hallide tähekestega nupud.


Tegelikult oli beebikummuti ostmine/tegemine ka juba üsna ASAP listis, sest kastitäis beebiriideid, mis ma emalt juba paar kuud tagasi sain, tahtsid juba hirmsasti läbipesu ja ära sättimist. Läbipesuga selgus ka asjaolu, et põhimõtteliselt ei ole mul riietest mitte kui midagi vaja osta, sest hetkel on kuivamas juba kolmas pesurestitäis beebiasju. Arvestades asjaolu, et beebiriided on jube tillukesed ja pesurest jube suur - on neid asju ikka väga palju.

Et mul köögiseinte jaoks juba värv ja üleüldse kõik remondivahendid said eelmisel nädalal Bauhofist ostetud, jäi minu kriitline pilk pidama meie ilgelt väsinud, kola täis ja pisut ebapraktilisel esikul. Egas muud midagi kui värvipotil kaas maha, respiraator ette ja esiku remont alga! 😅  Taaskord pidin Nilsile ääriveeri oma hullumeelseid ideid maha müüma... võibolla oleks lihtsam kõik teinekord salaja ära teha ja teda lihtsalt üllatada? 😁  Võin ausalt öelda, et olen siin korteris värvinud ja tapeetinud lugematul arvul kordi aga igakord suudan ära unustada kui tüütu töö see värvimine tegelikult on. Eriti kui see protsess uljalt üksi ette võtta.  Kõige aeganõudvam ja tüütum on tegelikult see mis värvimisele eelneb - äärte ja pindade teipimine ja põrandate katmine - õõõõhh. Õnneks olen nobedate näppude voorus selle töö juba köögis ära teinud, seega saan kohe kui tasapind vahetatud, värvima hakata. Tunnen, et mu kasvav punu on veel hetkel täpselt nii parajalt keskmise suurusega, et saan remondi easy-breezy-lemon-squeezy tehtud. Vastvalminud värsket esikut vaadates olen aga igatahes enda saavutustega jube rahul. Värvimisele läksid kõik seinad (muideks vaadake kui palju uksi meil esikus on, tõeline müstika), elimineerimisele vanad tugitoolid, mille peale oli oi-kui-mugav kola koguda, lisaks ostsin pisikese tabureti, riidest korvi sallide-mütside jaoks ja vaiba. Ülemistel piltidel on näha esik erinevatest nurkadest enne ja alumistel peale miniremonti.




Et selle nädala järgmiseks märksõnaks saab köök, tuli ju ka muidugi järgmiseks nädalaks mõned tegevused välja nuputada. Nende osas olen taaskord ülipõnevil, sest plaanis on laenutada nii aurupesur vuugivahedele kui ka tekstiilipesur mööblile. Minu jõud veel igatahes ei rauge kuigi pisut loodan küll, et peale kaht nädalat, mis mööduvad remondi tähe all mu ind pisut vaibub... sest siis ei ole enam lihtsalt midagi teha ja loodan, et süda on pisut ajaks jälle korteriga rahul 😌

Beebiuudiseid on mul nii palju jagada, et käimas on 30.nädal ja kutt on üüüüberaktiivne. Äratab mind jalamadinaga üles isegi keset ööd ja üldse elavneb hullupööra just õhtuti. Minu jaoks tähendab see aga pikki raamatulugemisõhtuid, mis mulle tegelikult väga meeldivad. Ei tea kas beebi saabudes ka on võimalik õhtuse raamatutraditsiooniga jätkata... tuld ju ei tahaks põletada kui teine õndsalt magab. Kas keegi oskab soovitada ehk mõnd elektroonilist lugerit mille valgus silmadele pimedas toas sobiks? Enesetunne on mul ausaltöeldes juba pikemat aega super hea ja loodan siiralt, et see jätkub nii lõpuni välja. Ei saa hetkel kohe üldse mitte millegi üle kurta 😊

Möödunud nädalavahetus oli meile Nilsiga tegelikult alles esimene käesoleval suvel, mis oli nö. vaba. Weekend Festivalile me arusaadavatel põhjustel see aasta ei läinud ja vaadates meie sügistormist ilma, ei ole mul sellest ilmajäämisest ka põrmugi kahju. Enda vaba aja sisustasime Pääsküla raba väisates ja samuti põikasime hetkeks Haapsalusse, et vaadata üle mõned potentsiaalsed tulevased pereautod ja einestada Hapsal Dietrichis.
Samuti oleme vahepeal käinud poodides erinevaid vankreid loksutamas ja valisime välja enda jaoks kõige sobivama, mis oli ausaltöeldes armastus esimesest silmapilgust - Roan Emma 2 in 1. Olgugi, et vanker tehakse meile jumalale tänu kingiks, võtsin enda südameasjaks leida see kuskilt odavamalt (ehk siis kasutatult) kui poest. Eile kirjutaski mulle üks pakkuja ja juba reedel saame (loodetavasti) tulevast rallikat vaatama minna ja ehk ka esimese suurema ostu (või siis noh meie puhul kingi) kirja. Ainuke asi mille me hetkel üldse tegelikult beebitarbeks ostnud oleme, on mähkimisalus. Aga tunnistan, et nüüd juba vaikselt-vaikselt hakkab ostuisu peale tulema küll 😋

Hetkel on siinkohal ülevaatega kõik ja järgmisena näitan teile juba ilmselt enne/pärast pilte köögiremondist. Räägime varsti jälle!