Must Alpinist

Käisin mõned nädalad tagasi Coca Cola Plazas vaatamas Urmas E. Liivi filmi Must Alpinist. Ootasin seda filmi väga juba eelmise aasta sügisest saati, kui laiem üldsus (loe: meedia) sellest killukesi jagama hakkas. Süžee tundus väga paeluv ja samuti pakkus mulle huvi (ja uut lähenemismeetodit) näitlejatevalik. Tavapäraselt on ju Eestis kombeks nii, et nii kinos, teatris kui ka seriaalides on näha samu nägusid aastaid ja aastaid. Käesolevas filmis oli aga palju uut verd.
Film pani mind kohe pikemalt mõtisklema, seega tundsin kohe vajadust ka siia mõned read kirja panna. Tegelikult on mul tibake kahju, et ma siia peale filmi nägemist kohe sellest kirjutama ei tulnud kuna nö. emotsiooni pealt oleks olnud seda palju hõlpsam teha. Emotsioone tekitas see igatahes palju.

Film paelus mind esiti kõige rohkem sellega, et tegu on mingil määral ajastufilmiga. Ja ajastud mulle juba meeldivad. Väga huvitav on minna süvitsi ja jälgida detailide teostust ja näitlejate kohanemist. Seda, kui hästi on suudetud ajas tagasi minna ja kokku koguda kõik vajalikud osakesed, et läbi kinolava publikum samuti ajas tagasi viia. Tuleb tunnistada, et antud filmis oldi sellega lausa suurepäraselt hakkama saadud. Kindlasti on tolleagsetel noortel ülimalt põnev antud loo lahtirullumist vaadata, tabada palju äratundmishetki ja samastuda mitmel eri tasandil.
Kes aga filmi veel näinud pole, siis siit tuleb teile väikene sisukokkuvõte.

Aastal 1989 otsustas 6 noort Eesti üliõpilast võtta ette retke Siberi mäestikku, et leida neile tol hetkel oluliseks osutunud kivimit. Reisi algus viis noored esialgu pikale rongireisile, mille kerglus, lõbu ja mängulisus tõi kohe filmi alguseses suurepäraselt läbi kinoekraani vaatajani emotsiooni, et ees on ootamas üks põnev ja kauaoodatud retk. Tol ajal ei olnud välisreisid vast kuigivõrd tavalised, eriti noore inimese jaoks. Just sellepärast oli algavat seiklust niivõrd huvitav läbi noorte ootusärevate emotsioonide jälgida. Juba rongisõidul oli märgata, et üliõpilased on jaotunud nö. kahte leeri. Ühed, kelle jaoks oli tegemist vaid pelgalt seiklusega ning teised, kes suhtusid retke täie tõsidusega ja võtsid seda rohkem kui tööülesannet.

Mäestikuahelasse kohale jõudes, möödusid esimesed päevad põnevalt, kogedes palju uut, mida noored varem näinud ei olnud. Trotsides tormi ja külma, võideldes öösiti pea et surnuks külmumisega ning päeval päikese soojas end kosutades siirduti mäekurust kurusse otsides kivimitega rikastatud orgu. Kuna noortel oli orienteerumiseks kasutada vaid algeline mäeahelike kaart, mil märked praktiliselt puudusid, jõuti omadega üsna mitu korda õigest "teeotsast" mööduda ja retk venis aina pikemaks ja pikemaks. Et seiklus ei möödunud päris plaanipäraselt, olid sisepinged kerged tekkima.
Grupijuhi Olle ning seiklejahingest Eero vahel oli omajagu hõõrumist, mis kulmineerus sellega, et viimases mäekurus lahkarvamuste tõttu kogu grupp järsakust oma vanade puitsuuskadega alla kihutama hakkas, et hingepõhjani viha täis olnud Ollega veidike mõistujuttu puhuda.

Et aga antud järsakust alla kihutamine oli väga vale otsus, sai selgeks siis, kui Ollet enam peale lumelihke tekkimist kuskilt leida ei õnnestunud. Süü langes kõigi silmis Eero peale.
Peale mitmetunnist piinarikast otsimist suundusid noored mäestiku alla Burjaatide külasse, kus lahtirullunud seiklused tunduvad vaatajale täiesti uskumatuna ja väga kummalisena.

Rohkem ma siinkohal filmisisust teile pajatama ei hakka, kuna film on väärt avastamist suurelt ekraanilt.

Miks see teos mind aga niivõrd paelus?
Esiteks oli kvaliteedi poolest näha mingit kummastavad uut taset, kinolinalt paistis nagu tegu oleks mõne välismaise teosega. Kohe täitsa ausalt. Lisaks kvaliteedile ja oskuslikule monteerimisele paitavad silma tõeliselt vinged maastikuvaated, mille suurejoonelisus annab aimu sellest, millega noored omal ajal pidid rinda pistma. Siinkohal oleks paslik ka mainida, et film on üles võetud täpselt samas mäestikus ning külas, kus ka juhtum tegelikult aset leidis.

Filmi žanriks on määratud thriller ja seiklus. Mina lisaks siia kindlasti ka dokumentalistika ja ulme sugemeid. Kuna terve filmi vältel olid sissepõiked originaalkaadritega antud ajastust ning samuti kõlas üle kaadrite seikluses tegelikult osalenud inimeste hääl, meenutas see mingil määral dokumentaalteost. Filmi alguse poole on kuulda äratuntavat Eero häält. Just see sama Urmas Eero Liiv, kes on filmi stsenarist ja režisöör, ongi see sama Eero keda kinolinal näeme. See tekitas minus koheselt tunde, et filmi mõtte taga on midagi sügavamat ja väga isiklikku. Ka teiste osaliste häälte kuulmine aitab kinolinal toimuvasse paremini sisse minna ning olustikku mõista. Nende läbielamised on just sellepärast nii huvitavalt jälgitavad, et kasutatud on originaalhääli millele toeks suurepäraselt teostatud visuaalsus.
Olgu, ütlen ära, et ulmesugemed mulle antud filmis väga korda ei läinud, sest ma ei pea sellest žanrist eriti lugu. Õnneks sai taolised juhtumised vaid ühekäesõrmedel kokku lugeda ja ülejäänud sisukas pool kaalus ulmelised hetked õnneks üle.

Peale filmi nägemist, jäin pikalt mõtisklema selle üle, et miks Liiv antud filmi tegi. Miks oli see väljamängitud ja lavastatud just sellise nurga alt nagu see oli. Minule jäi selline tunne, et antud teosega otsis ta mingil määral vabastust. Vabastust sellest hirmsast ja õudusjudinaid tekitavast olukorrast, mis antud ajavahemikul tema kui noore inimese elus juhtus. Kuna juhtum mõjutas niivõrd paljusid, mitte ainult teda, siis tundus see läbi minu silmade justkui tema poolne ülestunnistus või südame puhtaks rääkimine. Tundus, nagu oleks ta üle kahekümne aasta kandnud enda õlul raskust, mille ta tahtis lihtsalt ausalt ja avameelselt kõigile ära seletada.
Ka teiste osaliste hääletoonist võis tunneteda mingil määral rahu ja isegi heameelt, et nad antud seiklust ka hea sõnaga meenutada saavad. Et nad saavad läbi visualiseeringu näidata, mis seal siis tegelikult aset leidis. Olgu see siis kohati lõbus seiklus või teisestküljest meeletult traagiline.
Noorte jaoks oli see nii valus õppetund kogu eluks kui ka samal ajal elus vaid üks kord aset leidev seiklus...

Olgugi, et hiljem peale filmi nägemist uurisin veidikene maad ja avastasin, et Mustas Alpinistis oli kajastatud mitmeid Liiv'i läbielamisi erinevatest ajaetappidest, olid need kõik juhtumised seotud väga sujuvalt üheks ning ei tekkinud tunnet, et film oleks laialivalguv või hektiline.

Minu üks lemmikhetki filmides on alati lõpp, mil vaatajateni tuuakse ka originaalpildid. See seob loo-näod-hääled omavahel kuidagi hästi kokku. Seda ka antud filmi puhul lõpus näha saate.

Soovitan Musta Alpinisti kindlasti vaadata.