Teatrijuttu - Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus

Ma alustan postitust sellega, et olen tänulik teatrikunsti eest. Selle omanäolise väljendusvormi eest, mis lubab meil kord paari kuu jooksul end lille lüüa, sammud vanalinna seada ning teatrisaalis end kunstnike ette maha istutada. Olen tänulik kunstivormi eest, mis suudab pelgalt läbi sõnade ning näitlejameisterlikkuse edasi anda mitmetasandilisi emotsioone ning mõttevälgatusi. See kunst suudab meid panna vaid mõne tunni jooksul mõtestama elulisi probleeme, situatsioone ning huumorit, mis pea alati on välja mängitud minimalistliku kuid meitsterlikult teostatud lavaseadistusega ning geniaalse muusikalise lahendusega.

Seadsime koos Nilsi ja Lottaga mõni päev tagasi taaskord sammud Linnateatri poole. Juba teadmine, et lavastus leiab aset Linnateatris, on alati ülimalt positiivne, sest nende meeskond ei lase endas kunagi pettuda.
Saime kõik jõulukingiks piletid lavastusele "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus".

Olime juba eelnevalt tutvunud ka lavastuse osatäitjatega kelleks olid seekord Hele Kõrve, Margus Tabor, Indrek Ojari ning Priit Pius. Juba näitlejate nimistut nähes olime kindlad, et tulemas on midagi head. Minule jäi silma koheselt ka Veiko Tubin, kes antud lavastuses leidis taaskord enda rolli helilooja ja muusikalise kujundajana. Veiko on sellel alal tõeline meister!

Tuleb tõdeda, et lavastuse pealkiri annaks ju nagu aimu mille ümber lavalaudadel tegevus toimub. Tegelikult pole see teps mitte nii. 

Pea kolmetunnise lavastuse keskseks tegelaseks on 9 aastane, veidi liiga täiskasvanulik, Kaelkirjak. Kaelkirjak on nimelt Hele Kõrve mängitava tüdrukutirtsu nimi, kes mõtestab enda olemist, olemust, inimesi, leina, rõõmu ja elu enda ümber läbi sõnaraamatute. Läbi pähe õpitud definitsioonide mille kaudu ta üritab oma üsna keerukaks osutuva igapäeva mööda saata. Nimelt on Kaelkirjaku ema just siit ilmast lahkunud ning isa kaotanud oma töö.

On müstiline näha, kuidas täiskasvanud inimene suudab etendada niivõrd tõetruult 9 aastase lapse rolli. Ja veel niivõrd nutika, kiiretaibulise ja samas humoorika lapse rolli. See on lihtsalt imetabane.

Margus Tabori mängitud isaroll leiab oma humoorika ja samas mõtlemapaneva kulminatsiooni etenduse üsna algusaegadel, kui läbi tuleb mängida Kaelkirjaku poolt nõutud kompensatsiooni dialoog, mis käitab endas nii isa kui ema rolli. 

Kõrvalosades figureerinud Ojari ja Pius väärivad siinkohal kindlasti kohe omaette lõiku.

Oh boy oh boy, küll on ikka häid näitlejaid meil siin Eestis.

Indrek Ojari mängitud kaisukaru Judy Garland, on vast üks vulgaarsemaid tegelasi, keda mina lavastustes näinud olen. Ütleme nii, et kui tunned end ebamugavalt pisikeses saalis kõlavaid ülimaid roppuseid kuulates, siis ei pruugi see lavastus sinu jaoks sobida. Küll aga ütlen ma kohe ära, et vulgaarne roll oli siinkohal täiesti õigustatud ja muidugi meisterlikult välja mängitud. See oli täpselt parajalt naljakas ja sobis Kõrve mängitud plikatirtsu rolli kõrvale hästi. Mina mõtestasin enda jaoks Judy Garlandi rolli lahti Kaelkirjaku salajase ja peidetud isiksusena, keda ta ise maailmale näidata ei tahtnud. Siinkohal tuligi appi hiigelsuur vulgaarne kaisukaru, kes Kaelkirjaku eest närvilised olukorrad läbi ülimate emotsioonide edasi andis. 

Pius, Priit Pius. Või võiks öelda Pius, Meister Pius? Olete vast juba varemgi kokkupuutunud vendade Piuside super-koomiliste rollivahetustega ning imiteerimistega. Käesolevas etenduses jõuab Priit vaatajani tuua lausa neli täiesti erinevat karakterit. Meie kolme lemmikuks sai kindlasti nilbelt kavalust täis tänavapätt Panter. 

Samas tõi naerust pisarad silma Piusi mängitud peaministri, Kaelkirjaku ja Judy Garlandi manipuleerimisstseen. Lihtsalt nii-iii-ii naljakas.

Kokkuvõtvalt tahaks veel au anda ka lavakunstnikule, kes suutis läbi ülima minimalistlikuse välja tuua kümneid erinevaid situatsioone ja tegevusi.

Käesoleva lavastuse põhi-idee on jäetud iga publikuliikme enda mõtestada. Aga üks on kindel, see paneb mõtlema ja arutlema enda eluvalikute ning suundade üle. Etendus käsitleb elulisi muresid läbi lapseliku vaatevinkli ja tuletab meelde, et lapsemeelsus ei tohi kaduda.