reede, 1. aprill 2016

100! & klassikaline aprillinalja ohver

Hei armsad,

täna hommikuse super päikselise ilmaga tahaksin teile rääkida ühest üleskutsest. Väikesest challengist, millest teid kõiki ootan osa võtma, kui teil vähegi tahtmist peaks olema :)
Kõik sai alguse juba tegelikult möödunud aasta maikuus, mil otsustasime sõbranna Kertuga ette võtta ühe korraliku jooksuchallengi ja end proovile panna. Ma küll ei mäleta kuidas Kertul läks, aga mina tegin maikuus 100 jooksukilomeetrit ja juunikuus veel teise 120 kilomeetrit otsagi.

Pole vist vaja mainida, et suvevorm saabus üüüsna kärmelt ja mott oli täiega laes! Kui kaks kuud enda testimist aga otsa sai, kadus mott suveanautlemisega kogu täiega ja üsna pikaks ajaks. Olin vist ennast tühjaks jooksnud ja ei tahtnud sportimisest enam miskit teada.
Kunagi trennipostituses pajatasin teile laialt ja pikalt, et möödunud aasta suvis-sügine periood oli minu viieaastase hobisportlase karjääri üks kehvemaid ja motivatsioon puudus absoluutselt.
Kui käesoleva aasta märtsikuu kätte jõudis, leidsin endas jõu ja tahtmise teha jälle üks jooksuchallenge. Ma leidsin, et see on reaalselt asi mis mind motiveerib, sest kui anda inimesele kätte 30 päeva ja 100km, tuleb ju nendega midagi peale hakata! Nii ma siis 14. märts end proovile paningi ja challengiga alustasin!

Tänase päeva seisuga on läbitud 63km ja 13 päeva on veel ees. Nii põnev minu meelest :)
Kui veel märtsi keskpaigas tegin kõik jooksutrennid jõusaalis, siis möödunud nädalal alustasin ka õues silkamisega. Kui nädala alguses kostitas mind soe päike ja linnulaul, siis eile õhtul tegin vast oma elu kõige jahedama jooksu. Nimelt kolme soojapügalaga pole ma ennem oma nina jooksmiseks õue pistunud. Aga polnud viga miskit, tuli vaid soojalt riidesse panna ja teate kui mõnus see oli! Karge õhk andis muudkui jõudu juurde ja kilomeetrid kadusid vuhinal jalge alt. Praeguse tuulise ilmaga soovitan aga kindlasti kanda joostes kas mütsi või siis vähemalt peapaela. Kuna mütsiga jooksmine on minu jaoks hiiiirmus ebamugav, meisterdasin enda buffist hoopis peapaela ja see toimis suurepäraselt.



Nüüd aga üleskutse juurde! Nimelt otsustas ka Kertu alates aprillikuust end proovile panna ja läbida ühe kuuga 100 jooksukilomeetrit. Selleks, et aga motivatsioon pidevalt ülal püsiks, lõi ta Facebooki pisikese grupi, kus enda (ja loodetavasti ka teiste) tulemusi ja murekohti arutada/jagada. Kui keski või miski teis tõstab nüüd pead, et "vot mina tahan ka end proovile panna!", siis olete oodatud grupiga liituma SIIN !
Kui meiega koos vudida soovite, siis panen teile südamele vaid üht - palun ärge unustage lihastreeningut! Kuigi olen juba aastaid ka tublisti jõutrenni teinud, juhtus möödunud aastal end proovile pannes see, et unustasin lihastrenni sootuks. See tingis aga olukorra, kus ma lihtsalt jätsin oma varemtreenitud tublid lihased jooksurajale maha. Nimelt kadus koos üleliigse ja ebavajaliku rasvkoega ka lihas, mis jättis mind olukorda, kus näiteks tagumikule prantsatades oleksin ilmselt murdnud oma sabakondi, sest lihaste puudumise tõttu olin lapik nagu pannkook :D Olgu, olgu, nii hull vast ei oleks kah olnud, aga siiski, toonitud keha on ikka see kõikse ilusam! :)



Kui me oma jutuga juba aprillikuu juurde jõudsime,  räägin teile kui haledalt ma eile aprillinaljade ohvriks langesin. Nimelt eile hommikul ärgates, ei olnud mul vähimatki aimu mingist aprillikuu algusest, rääkimata asjaolust, et on käes 1. aprill, ehk mingisugune "naljapüha".

Esialgu suutis mind šokeerida Nils. Tõin mina mõned nädalad tagasi koju uue kohvimasina, mille tulemist me nii kaua olime oodanud, kuna eelmine oli tõeliselt tüütu ja nõudis iga kohviteo läbiviimiseks meeletult pusimist. Kuna olen tõeline kohvihoolik, olen oma uue masina üle hüsteeriliselt õnnelik.
Teeb siis Nils kenasti hommikul köögis kohvi kui järsku karjatab - "Liisa, miks siit kohvimasinast tossu välja tuleb???" Jõudsin mina juba hullemat ette kujutada ja kahe nanosekundiga peas läbi arvutada, et "ohh ei, tuleb vist uus masin osta, oh ei, raha kulu - raha kulu!!". Kiman ummisjalu kööki ja vahin pingsalt masinat, et kust see vaeseke siis tossab. Seejärel pahvatab Nils naerma ja hüüab " Aprill Aprill" .
No täiesti opakas :D Aga olevat see olnud kättemaks minu möödunud aastasele trikile, mil mina hommikul karjatades köögist teatasin, et nägin just prussakat :D

Päev möödus kontoris rahulikult ja olin juba täielikult ära unustanud, et miski aprillinaljapäev on. Olime end Nilsiga peale õhtust jooksutrenni mõnusalt filmi vaatama sättinud ja krõbistasime Nilsi valmistatud filmisnäkke nii nagu koguksime põskedesse talvevarusid.

Canon EOS M3

Järsku aga heliseb minu telefon ja näitab No Caller ID. Ei söendanud mina sellist kõne vastu võtta ja ignoreerisin. Mõne minuti pärast aga heliseb telefon taas ja Nilsi utsitamisel siiski vastasin. Teiselpool toru on närviline meesterahvas, kes väidab, et seisab minu maja all pakiga. Olevat tema kuller, kes mulle Amazonist pakki tahab toimetada. Dialoog nägi välja umbestäpselt selline:

- "Tere, kas see on Liisa Pärnpuu"
- " Eee..jah, kes räägib?"
- "Ma olen kuller, palun öelge kas teie aadress on xxxxx xx xx, ma olen juba 5 minutit siin räästa all seisnud ja üritanud teid kätte saada, palun tulge alla ja andke allkiri"
- Minus tärkas paanika, kuna ma ei ole Amazonist mitte midagi tellinud. " Eeeee...eee...eee oodake nüüd, ma ei näe teid?!?"

Nils juba samal ajal üritas läbi aknaklaasi maja esist patrullida nagu oleks käes viimne päev.

- "Tulge palun kohe alla, mul on teie pakk ja on kohe allkirja vaja"
- "Eee...vabandust aga ma ei ole midagi tellinud, kas pakile võib anda allkirja ka teine inimene??"

Nimelt olin ma valmis juba Nilsi alla saatma, kuna olin 100% kindel, et maja juures on keegi segane kes tahab mulle kas nuga anda või siis mind autosse kiskuda ja metsa viia :D

- "Ei te peate kohe alla tulema, paki peal on teie nimi!"


Olin juba valmis vannituppa lukustatuna elu eest võitlema ja oma kodu kaitsma :D :D :D
Järsku pahvatas teisel pool telefonitoru naer ja selgus, et väga hirmuäratavalt mehise ja ründava hääle taga oli minu õde Lotta, kes ei suutnud enam teeselda ja naeris minu rumaluse üle :D
Kuna Lotta on meil tubli noor näitlejaredelil üles pürgija, tuli tal see nali lihtsalt laitmatult välja ja suuris ära hirmutada nii minu kui ka Nilsi. Huuuuh kui suur kergendus see oli aga võttis ikka oma 10 minutit, enne kui suutsin rahulikult filmi edasi vaadata :D



Kas teiega ka miskit eriskummalist sellel tobedal aprillipäeval juhtus?

Tänaseks ongi kõik ja räägime varsti jälle!



1 kommentaar:

Kertu ütles ...

Ohh lisan ka siia, see 100 km kindla aja jooksul on mega hea siht, sest siis on mingi PUSH moment, ja teiste inimestega challengit teha on ju veel motiveerivam, sest kes ei tahaks olla tublim kui teised :D? Aga jah, mul nüüd kaks jooksu tehtud õues ja no niii mõnus, jahe õhk tõesti annab motti. Kuigi mu kilomeetrid on veel väga haledad siis iga päevaga paremaks (parem oleks et mai kuus panen iga kord 10 kiltsa) :D