Kolimisentukas minus tõstab pead

Mul on praegu... nagu just praegusel hetkel - teisipäeva õhtul kell 21, täiesti hullumeelne koristustuhin peal. Wow, milline põnev elu, täiesti kadestusväärne eks?  😂
Aga tegelikult ka naersin siin omaette, et täpselt samasugune hasart kõike puhtaks nühkida ja asju minimaliseerida nagu selle mistanüüd oligi... raseduse aegse pesastumise ajal. Seekord on ajendiks aga fakt, et appi-me-põhimõtteliselt-kohe-kolime!!! Jep, jälle kolimisteemaline jutuvada. Loodan, et peate vastu veel! A no mis sa hädaga ära teed, see lihtsalt on hetkel kõige päevakajasem teema ja enam-vähem ainuke asi, mille ümber kõik meie plaanid keerlevad.
Oleme olnud nüüdseks juba pea kuu jagu ka ühe-auto-pere, mis on tegelikult täiesti normull (peale kolimist teeb see meie elu tegelikult räiiigelt keeruliseks aga siis mõtleme vast mingi lisasõiduki ikka välja). Muidu on see poole koormusega transport meile täiesti tehtav, aga et ma eile enda suureks ehmatuseks avastasin, et kolimine võib suure tõenäosusega aset leida juba järgmine nädal, turgatas pähe mustmiljon asja mis on tarvis ära teha... ja paljud neist on vaid auto abil teostatavad.

Täiesti puhtjuhuslikult kirjutas mulle eile üks vahva kaaslane pojakese beebigrupist, et olevat mulle kaks stanget kõrvale pannud ja tulgu aga mina järgi. Mingi aeg tagasi siin just kurtsin, et kappe meil nii pea ei tule, seega stangevajadus on suuuuur. Sõbrants Kertu loovutas meile samuti ühe enda oma seega halleluuja, kolm stanget nagu selgest taevast!

Et tänaseks sain auto enda valdusesse, viisingi pojakese juba hommikul vanaema juurde lustima, et päevased toimetused kogu täiega asja ette läheks. Pesin kõigepealt kodus hunniku diivanipatju ja madratseid, et õel siia elama saabudes vähe tsiviliseeritum keskkond ees ootaks. Kimasin ehituspoodi, et varuda liivapaberit ja mööblilakki, sest minu esimene restaureerimisprojekt sai eelmisel nädalavahetusel stardi. Püüan vanast suvila söögilauast, meile veidi värskemat eksemplari meisterdada. Sai see projekt aga palju keerulisem kui ma ootasin, seega tööd jagub pikemaks ajaks. Veetsin pelgalt neli tundi vaid kolme lauajalga lihvides. Omal ajal on ta mingise hirmus kollase ja paksu lakiga üle võõbatud, seega sellest vabanenine on tükk tegu. Lauaplaat on samuti tarvis pruunist värvist vabastada ja ilus puidutoon taastada. Niivõrd mõnus puidust (pikendatav!!!) laud ei saa ju ometi raisku minna! Ootan juba täiega, et saaksin teiga lõpptulemust jagada.

kõnealune laud isiklikult

vasakul vana lakiga ja kahjustada saanud lauajalg, paremal juba lihvitud variant

Haarasin ehituspoest ka hunniku pappkaste, et korterist raamatuid, mänguasju ja muud säärast vaikselt pakkima hakata. Praegu võitlengi endaga, et vastu ööd siin raamatuid pakkima ei hakkaks sest tegelikult ju veidi aega veel on selle kiire asjaga.
Kuhu ma nüüd jäingi... ahjaa, stanged! Korjasin peale ehituspoes tuulamist stanged auto peale ja toppisin nad vaevu kuidagi oma pisikesse Fabiasse pakkekastide kõrvale. Siis selgus aga tõsiasi, et kui ma nüüd Nilsi töölt peale võtan, siis pojake koos oma vankriga enam küll vanaema juurest peale ei mahu. Okei, Nils koos kastidega koju ja asi ants! Peale seda sõitsin poisule järgi ja saabusin ülimotiveerituna ja teotahtelisena koju. Nils oli juba uue laari pesu kuivama pannud ja nõud ära pesnud, seega mul tuli endale mingit muud tegevust leiutada. Sellest läks aga lumepall veerema ja õekesele mõeldes, küürisin seest puhtaks nii pesumasina kui ahju, pesin aknaraamid, uksepiidad, uksed ja seinad. Eemaldasin magamistoast lambikupli mida õde endale ei taha ja võtsin seintelt pilte maha. Kõike seda ja rohkemgi veel pidin ma nii või naa siin enne kolimist tegema, seega killuke töödest on nüüd vähemalt tehtud.

Homme saabub meile majja hiid-diivan, mille vastu võtmiseks poisuga maja juurde sõidame. Loodan, et tema une ajal saan seal ka pisut oma laualihvimise entusiasmi rakendada ja stanged kokku panna.
Igatahes no veiiits elevil ja segaduses, et oota päriselt peabki kolima või? Koguaeg oli see kuskil mägede taga ja nüüd on siin...