neljapäev, 5. september 2019

Üks jutupaunikust poisu

Olen siin pojakesest nipet-näpet erinevates postitustes juttu teinud aga pakub teine ju ometi nii palju kõneainet, et viimane aeg on ka temast pikemalt kirjutada. Hirmus palju aega on viimasest postitusest möödas ja meie peaaegu kahene on lihtsalt üheks uskumatult vingeks tegelaseks sirgunud.
Näib, et just viimase kahe kuuga on täiesti hiiglaslik arenguhüpe toimunud. Väike kutt on nüüd nii tublilt oma tuppa magama kolinud ja tundub ise seda ka täiega nautivat. Magab seal hulka paremini kui varasemalt meiega ühes toas olles ja näitab uhkeldades oma uut tuba kõikidele külalistele. Mänguasju me sinna veel viinud ei ole, sest enamus aega veedame ju kodus olles ikkagi elutoas, kus ka mänguasjade kuhila koha sisse on võtnud. Pojakese magamistoast leiab hetkel vaid suure korvi raamatutega, sest peale luti ja õhtuse piima võõrutust on just raamatute sirvimine see, mis unele suigutab. Mul on tunne, et alles nüüd on ta tegelikult ka lugemise ja piltide vaatamise ideele rohkem pihta hakanud saama, sest ega ta varasemalt eriti suurt huvi raamatute vastu ei näidanud. Vaid nende vastu kus oli sees midagi pehmet või valjuhäälset.
Ideaalis tahaksin tegelikult tema tuppa mänguasjade jaoks riiulit, et harjuda mänguasjadele nö. oma koht. Esiteks saaks neid seljuhul vähem korraga riiulile panna ja poisut nende õhtuses kokkupanekus kuidagi hõlpsamalt kaasata. Hetkel on seis põhimõtteliselt lihtsalt selline, et igal õhtul viskame mänguasjad korvidesse ja nii ongi. Iiiilmselgelt on minusugusel korrafriigil erinevate kategooriate jaoks topsid-karbid-korvid (näiteks pusled on läbipaistvas plastkarbis, domino kaardid plekkpurgis, puidust klotsid oma klotsitopsis jne) aga laias laastus näeb see ikkagi välja nagu lihtsalt suur hunnik mänguasju.


Ma olen selle mänguasjade teemaga tegelikult viimasel ajal ka veidi jännis, sest tahaksin, et mängimiseks oleks korraga mingi kindel kogus asju. Sellised asjad mis just praeguses vanuses kõige rohkem kõnetavad ja meeldivad aga ma kuidagi ei saa sotti, et millised need siis kõige rohkem peale lähevad ja hoian enam-vähem kõike käeulatuses. Täitsa titekad asjad olen muidugi ära pannud aga beebieas oli see asi kuidagi palju lihtsam. Et huvi erinevas stiilis mängukate vastu käis nagu etappide kaupa. Praegu tundub et kõige rohkem paeluvad kõiksugused erinevad masinad - suured, väikesed, traktorid, veokad, lennukid, tuletõrjekad, motikad, bussid - millised iganes noh... Puidust klotsid ja suured legoklotsid on samuti üsna teemas ja nendest torni ladumine või kastiautodesse mahutamine on üks suuri lemmikuid. Puidust pusled on kuidagi pisut mängust välja jäänud aga mulle endale meeldivad need nii väga, et pole söendanud veel ära pakkida 😅. Kuigi võib-olla mõneks ajaks silma alt ära panek mõjuks just niiviisi, et pärast on jälle huvitav?
Üks huvitav vastavastatud lemmikuid on joonistamine. Olen talle pakkunud nii pastelle, pliiatseid kui ka vesivärve ja hetkel tundub et pastellid ruulivad kõige rohkem. Peab vist kõige vähem vaeva nägema, et värv pulga otsast paberile kanduks.


Õuemängudest võiks lõputult "soppa teha", nagu Nikolas ise seda kutsub. See tähendab siis tegelikult lihtsalt seda, et suurde pesukaussi võiks emme valada pisut sooja vett, mida pojake saab siis omakorda kastekannuga solberdades igalepoole mööda aeda laiali valada ja kühvliga seal sees sonkida. Soppa teha noh!
Et meil uue kodu läheduses eriti mänguväljakuid ei ole, siis sobib ideaalselt hullamiseks ka aias rippuv kiiga-kaaga ehk võrkkiik. Eriti meeldib muidugi mööda seda turnida igasugustes sellistes asendites mida emme pidevalt keelab. *sest, et pea ees alla kukkumine ei ole erit see variant, mida emme pooldaks*.
Mõned päevad tagasi üllatas ta meid ka sellega, et lihtsalt täitsa suvaliselt vuras teisest toast oma tõukerattaga välja nagu see oleks igapäevane asi mida osata. Ostsin talle juba mitu head kuud tagasi järelturult tõuksi, sest mänguväljakul tundus ta nende vastu suurt huvi tundvat ja kuni põhimõtteliselt eelmise nädalani tahtis ta sellega sõita vaid niiviisi, et nõudis pähe enda kiivrit, seejärel astus sinna kahe jalaga peale, võttis lenksust kinni nagu viieline ja ootas, et keegi teda sõidutaks. Seega võite ette kujutada meie imestust kui ta täiesti tühja koha pealt järsku sõitmise ja jalaga hoo tegemise selgeks sai.



Tegelikult põhiline asi mis seda postitust kirjutama ajendas on poisu jutukus. Viimastel kuudel on see metsikult arenenud ja niisama sõnavarast on edasi arenenud kahe- ja kolmesõnalised laused. See on lihtsalt nii armas ja huvitav kuidas ta kõike kordab ja enda keelega miksides jutustab. Nagu tõeline väike asjapulk. Eriti huvitav oli minu jaoks see, et ta ei õpi sõnu mitte ainult selle pealt mis me talle näitame ja õpetame vaid korjab nö. jutu seest asju üles ja jätab meelde. Osutab pidevalt sõrmega eemal olevatele asjadele ja ütleb mis seal on. Üllatab meid siin iga päev uute põnevate sõnadega.
Viimasel ajal on ta hakanud Nilsi issi asemel issuks kutsuma ja emme asemel hüüab mind aeg-ajalt Siisaks 😄. Ise nimetab end ülientusiastlikult nimega Kiko või emmepoissss. Eks see tuleneb sellest, et lutivõõrutuse ajal muudkui rääkisin talle, et ta on nii tubli emme suur poiss.
Üks sõna mis on talle eriti iseloomulik ja vähemalt aasta juba temaga kaasas käinud, on "kavas". See tähistab kõiki veoautosid/traktoreid ja on talle nii keelepärane, et veeretab pidevalt viisijuppe sõnadega "emmekavaaass, issikavaass, kava-kavaaass". Iga kord kui mõni veok peaks meist mööduma on nagu 10 kopikat kohal ka üliõnnelik Nikolas kes hüüab kõva häälega "kavaaaaass!". Ei tea kas see on kuidagi seotud nõukaaegse Kamaz veoautoga või lihtsalt enda tuletatud leiutis.
Eriti mihkel on ta ka kordama väljendeid nagu "nonii, davai, oohoohh, okei".
Aga üleüldiselt kõik mida ta enda ümber näeb või kiireloomuliselt vajab, tuleb sõnade näol ka ettekandmisele.

Räägime natuke pojakese söömiskommetest ka. Pea kahene Nikolas sööb meelsasti siiani tegelikult põhimõtteliselt kõike. Isegi varem vastumeelsena tundunud kurk, on nüüd meeldima hakanud. Küll aga on minu jaoks täiesti müstiline, et kui mõnikord võib ta sisse vohmida kaks portsu järjest, siis teinekord nokib oma taldrikust vaid paar ampsu. See ei kehti kunagi õnneks hommikupudru kohta, mida ta sööb meelsasti kasvõi mitu kausitäit.
Eks sellel nokkimisel ole vist põhjenduseks ka see, et me oleme Nilsiga ise mõlemad väga suured snäkkijad. Põhitoidukordade vahele armastame ikka üht-teist head juurde snäkkida ja eks need niksid-näksid jõuavad ju ka poisuni. Ei saaks öelda, et need midagi drastiliselt ebatervislikku oleks, pigem sellised puuviljad-kohupiimakreemid-võikud, mis ilmselt aga tema väikese kõhu väga kergelt ära täidavad. Ja no mis seal salata, maitsvad ju ka seega tahaks ju veel ja veel. Olen siin viimasel ajal üritanud natuke rohkem sellel silma peal hoida, et ta nii hirmus palju snäkke ei nõuaks ja vast sööb ka siis lõuna- ja õhtusöögi ajal korralikumalt. Suveperioodil on need regulaarsed toiduajad meil kõigil aga nii nihkes olnud, et olemegi konkreetselt veetnud ka päevi kus muud ei toimu kui snäkid siin - snäkid seal. Aga noh kes siis kuumal suvepäeval ikka arbuusile ja jäätisele ära tahaks öelda ja selle asemel ühepajatoitu eelistaks.
Muideks fun fact - ühepajatoit on tegelikult pojakese lemmik. Samuti naudib ta täiega hakkliha-kapsahautist, suppe, munaroogasid ja igasuguseid erinevaid luuviljalisi. Tundub, et kivi vilja seest taga ajamine on pool söömise lõbust.


Tänaseks pojakesest siis nii palju. Juba kahe nädala pärast peame tema sünnipäevapidu ja ilmselt jõuab meie poolt kingikotti üks liivakast (et saaks mulla kaevamise asemel vahelduseks ka liiva kaevandada). Muideks, kas te teate kust liivakasti jaoks kõige mõistlikum liiva saada oleks?

5 kommentaari:

Kertu ütles ...

Ma ise just mõtlesin selle arenguga sama -vahel on sihuke areng täiesti üllatusena -ei oska ei oska ja siis äkitselt pabahhhh!

Nii hea kuulda, et ööd paremad ilmselt Nikolasel oli teie sahmerdamisest veits kõrini juba ja noh oma tuba oma luba eks!

Liisa Pärnpuu ütles ...

Eks me seal tema toas veedame kõik kordamööda aega aga noh peaasi ju, et unetunnid nüüd pikemad :D

Anonüümne ütles ...

Liiva saab nt karjäärist. Sõprade lapsele sai kunagi Keila-Joa kandist toodud, karjääri ees oli kontakt nr, helistasime, et kas tohib võtta ja loomulilult lubati ��

Liina ütles ...

Mänguasjadega - pane julgelt ära need pusled, pooled sõidumasinad jms. Jäta 1-2 asja igast erinevast mänguasjatüübist ja vaheta nt 2 nädala kuni kuu tagant. Makes a world of a difference, kui suudad seda skeemi hoida. Olen ise ka mingist oma nostalgiast hoidnud lelusid väljas ja siis kurvastanud, et last ei huvita. Kuniks ühed mu lemmikud olid paar kuud silma alt ära ja võid ise ka arvata, mis meil enim kokkukorjamist nüüd vajab :D

Söögi osas, snäkid on lastega mega kurjajuur. Mina luban snäkke vaid pärast päris söögikorda, sest vastasel juhul ei sööks E. mul midagi. Laps kustutab selle esmase näljatunde ja seega ta ei taha/viitsi sealt taldrikult midagi nokkida. Pealegi reguleerib lapse keha end nii hästi, üks nädal tahab rohkem liha, teine nädal rohkem teraviljalisi ja nii ta läheb. Vahel on suur nälg majas ja küsitakse kolm korda juurde, siis ei söö kolm päeva rohkem kui paar ampsukest.

Lonas ütles ...

Ilus! Ma igatsen nii väga su blogipostitusi <3