Esimene postitus - reisijuttu (Rooma päev I)

Heade inimeste soovitusel panen kirja oma esimese blogiposti.
Olen Liisa, üks peagi 26 aastaseks saav suuremat sorti latatara, kes tunneb pidevalt vajadust midagi öelda, lobiseda ja kõik endast välja saada. Varem ma niiviisi avalikult kirjutanud pole aga näen, et nö. sahtlipõhja kirjaneitsi on minus olemas. Ei tea kas kirjaneitsi on kuidagi otseses seoses ka sellega, et olen tähtkujult Neitsi? Vast mitte aga olgu siis öeldud, et Neitsi tähtkuju peamised loomuomadused on sügav iseloom, kriitiline mõistus, loogika, ettevõtlus ja palju muud. Tuleb küll tõdeda, et olen väga enesekriitiline ja seda igas vallas aga kirjutamine mulle siiski meeldib ja tunnen end seda tehes üsna kindlalt. Mõned aastad tagasi ülikooli ajal oli mu üheks lemmiktegevuseks justnimelt inglise keele kirjatunnis minijuttude kirjutamine. Minijutu all pean silmas 6-7 leheküljelisi fantaasiakirjutisi mis olid siiski tugevalt seotud realistlike olukordade ning läbielamistega ning milledega olin ausaltöeldes päris rahul.

Aga...ilma pikemata sissejuhatava lobata panen esimese postina kirja väikese osa hiljutisest mälestusest. Tundub ju lihtne...eks saab näha :D
Nimelt saabusin mõned päevad tagasi reaalsusesse ühelt mõnusalt reisilt Itaaliast, Roomast.

Tegu oli nö linnareisiga ja idee küpses peas juba eelmise aasta suvest saadik. Elukaaslasega mõtlesime ja kalkuleerisime, et kuhu siis minireisile minna ja kultuuri kaeda. Peast käisid läbi nii Bremen Saksamaal, Viin Austrias, Pariis Prantsusmaal ja Rooma Itaalias. 

Kuna mõttetasandile see tol hetkel vaid jäigi siis otsustasin käesoleva aasta Jaanuaris, et kuna elukaaslase sünnipäev on juba peaagu ukse ees (tegelikult alles Veebruaris), siis uurin suviste reisivõimaluste kohta. Tuleb tunnistada, et suurt rolli sihtkoha valikul mängis ka mu enda eelistus...kuigi üritasin väga vaadata kõiki võimalusi läbi elukaaslase silmade, oli see ju siiski talle sünnipäeva kingiks mõeldud. Samuti oli eelistatud selline koht, kus valitseks põrgukuumus kuna aimasin juba ette, et ega siit Eestimaa suvest me seda suurt ei leia.
Rooma tundus kõige põnevam variant, sest:
Numero Uno - me kumbki ei olnud seal käinud
Numero Duo - seal valitseb suvel tõepoolest põrgukuumus 

Numero Tre - seal on kümneid ja kümneid ajaloolisi kultuuriga läbipõimitud vaatamisväärsuseid

Mõeldud, tehtud - ostsin AirBalticu lennupiletid kuupäevadeks 12.08-16.08 ja jäin põnevusega elukaaslase sünnipäeva ootama.

Nagu jutust juba välja tuli, siis majutust ma meile ei ostnud, kuna lennupiletid oli päris kallid, isegi rohkem kui pool aastat ette ostes.
Tuleb tunnistada, et sünnipäeva kinki üle andes tundsin veel teatavat ärevustunnet selle osas, et kas elukaaslane ikka rõõmustab antud sihtkoha valiku üle sama palju kui mina :D
Õnneks läks kõik hästi ja jäime põnevusega reisi ootama. Peale kuude ja kuude pikkust ootamist jõudis lõpuks kätte suve lõpukuu ja 12.08 varahommikul kell 04.00 tirises äratuskell, mis andis meile märku et aeg on seada sammud lennujaama poole.
Siinkohal olgu juba ära mainitud, et lendamist kardan ma maailmas kõige rohkem ja pean alati kas enne lendu või lennu ajal tarbima uimastavaid jooke (pean silmas siiski alkoholi :D), aga kell 4 hommikul ei ole see kõige lihtsam tegevus. Õnneks on alati reisile suundudes sees selline õnnelik ärevus- ja ootustunne, mis teeb lendamise veidi kergemaks.
Kell 9 hommikul leidsime end juba Riia lennujaamast kust ootas ees pikem lend Rooma Fiumicino lennujaama. Rooma lennu peal suutsin kiiresti ära juua pool pudelit veini (NB! kes ei tea siis lennureisi peal pakutavad veinid on umbes 4x väiksemad kui reaalsed veinipudelid!!! :D) ja endalegi üllatuseks vajusin pooleks tunniks unne.
Next stop kell 12.00 - Rooma lennujaam, väljas on 34 kraadi sooja ja päike lõõskab taevas. NII mõnus!
Võtsime aga oma kodinad kaenlasse, ostsime kiire jääkohvi ja tormasime Leonardo Express rongi peale (väljub lennujaamast), mis viis meid Rooma kesklinna Termini rongijaama. Suur oli meie üllatus kui avastasime, et meie hotell (Hotel California) asus Terminist vaid ümber nurga. Milline suurepärane avastus!
Puhkasime mõned minutid toas konditsioneeri käes jalga ja seadsime kohe sammud linnapeale ja esimese asjana muidugi sööma! :D


Jõudsime vaid ca. 10 tänavakest maha tatsata kui nälg ja kuumus hakkasid silmanägemist võtma ja istusime maha esimesse kohta, mis tundus korralik.
Meid tervitasid rõõmsad vanemat sorti Italiaanodest teenindajad, kes olid valmis meid kohe veini ja pitsaga kostitama. Tunne oli väga mõnus :) 

Söödud - joodud, orienteerusime veel idüllilistel tänavatel veidi ringi ja jõudsime puhtjuhuslikult teada-tuntud Rooma Colosseumi juurde. Tunne oli päris ärev kuigi järjekord mis Colosseumi ees lookles tõmbas motivatsiooni korralikult maha. Otsustasime, et Colosseumi külastus jääb mõne teise päeva peale, kui jaksu seismiseks on rohkem kui vaid 4h eelneva öö pealt teenitud und.

Antud hetkel hakkas kuumus ja unepuudus juba tõsiselt tunda andma (olgugi, et olime kaaninud sisse juba paar liitrit vett). Seadsime sammud kodu poole, tee pealt haarasime veel ühed Gelatod, mille ülim magusus tekitas veel ainult isu vee järgi.
Lõpuks peale 9km kõndimist olime taas oma hotelli juures (mis tegelikult oli täitsa kesklinnas ja vaatamisväärsuste keskel) ja kukkusime mõlemad jala pealt voodisse mõneks tunniks unne.
Elukaaslane oli ärgates taaskord full of energy aga minu keha arvas vist, et tegu oli juba ööunega ja mille kuradi pärast seda eelmise öö 4h asemel seekord vaid 2h sai? Tunne oli imelik.
See tähendas vaid seda, et tuli minna kärmelt õhtusöögile ja tellida suur klaas veini :D Läks paremaks küll...
Et järgmiseks päevaks oli plaanis jalgsimatk Trevi purskkaevu, Vatikani ja Pantheoni juurde, seega esimene ja ühtlasi ka Rooma saabumise päev sai sellega joone alla.
Järgmises postituses juba seiklused 36 kraadises ilmas ja 17 km hullumeelne jalgsimatk, väike katedraali fail ja palju pilte :)



Tsauki!