teisipäev, 11. juuni 2019

Kolimisentukas minus tõstab pead

Mul on praegu... nagu just praegusel hetkel - teisipäeva õhtul kell 21, täiesti hullumeelne koristustuhin peal. Wow, milline põnev elu, täiesti kadestusväärne eks?  😂
Aga tegelikult ka naersin siin omaette, et täpselt samasugune hasart kõike puhtaks nühkida ja asju minimaliseerida nagu selle mistanüüd oligi... raseduse aegse pesastumise ajal. Seekord on ajendiks aga fakt, et appi-me-põhimõtteliselt-kohe-kolime!!! Jep, jälle kolimisteemaline jutuvada. Loodan, et peate vastu veel! A no mis sa hädaga ära teed, see lihtsalt on hetkel kõige päevakajasem teema ja enam-vähem ainuke asi, mille ümber kõik meie plaanid keerlevad.
Oleme olnud nüüdseks juba pea kuu jagu ka ühe-auto-pere, mis on tegelikult täiesti normull (peale kolimist teeb see meie elu tegelikult räiiigelt keeruliseks aga siis mõtleme vast mingi lisasõiduki ikka välja). Muidu on see poole koormusega transport meile täiesti tehtav, aga et ma eile enda suureks ehmatuseks avastasin, et kolimine võib suure tõenäosusega aset leida juba järgmine nädal, turgatas pähe mustmiljon asja mis on tarvis ära teha... ja paljud neist on vaid auto abil teostatavad.

Täiesti puhtjuhuslikult kirjutas mulle eile üks vahva kaaslane pojakese beebigrupist, et olevat mulle kaks stanget kõrvale pannud ja tulgu aga mina järgi. Mingi aeg tagasi siin just kurtsin, et kappe meil nii pea ei tule, seega stangevajadus on suuuuur. Sõbrants Kertu loovutas meile samuti ühe enda oma seega halleluuja, kolm stanget nagu selgest taevast!

Et tänaseks sain auto enda valdusesse, viisingi pojakese juba hommikul vanaema juurde lustima, et päevased toimetused kogu täiega asja ette läheks. Pesin kõigepealt kodus hunniku diivanipatju ja madratseid, et õel siia elama saabudes vähe tsiviliseeritum keskkond ees ootaks. Kimasin ehituspoodi, et varuda liivapaberit ja mööblilakki, sest minu esimene restaureerimisprojekt sai eelmisel nädalavahetusel stardi. Püüan vanast suvila söögilauast, meile veidi värskemat eksemplari meisterdada. Sai see projekt aga palju keerulisem kui ma ootasin, seega tööd jagub pikemaks ajaks. Veetsin pelgalt neli tundi vaid kolme lauajalga lihvides. Omal ajal on ta mingise hirmus kollase ja paksu lakiga üle võõbatud, seega sellest vabanenine on tükk tegu. Lauaplaat on samuti tarvis pruunist värvist vabastada ja ilus puidutoon taastada. Niivõrd mõnus puidust (pikendatav!!!) laud ei saa ju ometi raisku minna! Ootan juba täiega, et saaksin teiga lõpptulemust jagada.

kõnealune laud isiklikult

vasakul vana lakiga ja kahjustada saanud lauajalg, paremal juba lihvitud variant
Haarasin ehituspoest ka hunniku pappkaste, et korterist raamatuid, mänguasju ja muud säärast vaikselt pakkima hakata. Praegu võitlengi endaga, et vastu ööd siin raamatuid pakkima ei hakkaks sest tegelikult ju veidi aega veel on selle kiire asjaga.
Kuhu ma nüüd jäingi... ahjaa, stanged! Korjasin peale ehituspoes tuulamist stanged auto peale ja toppisin nad vaevu kuidagi oma pisikesse Fabiasse pakkekastide kõrvale. Siis selgus aga tõsiasi, et kui ma nüüd Nilsi töölt peale võtan, siis pojake koos oma vankriga enam küll vanaema juurest peale ei mahu. Okei, Nils koos kastidega koju ja asi ants! Peale seda sõitsin poisule järgi ja saabusin ülimotiveerituna ja teotahtelisena koju. Nils oli juba uue laari pesu kuivama pannud ja nõud ära pesnud, seega mul tuli endale mingit muud tegevust leiutada. Sellest läks aga lumepall veerema ja õekesele mõeldes, küürisin seest puhtaks nii pesumasina kui ahju, pesin aknaraamid, uksepiidad, uksed ja seinad. Eemaldasin magamistoast lambikupli mida õde endale ei taha ja võtsin seintelt pilte maha. Kõike seda ja rohkemgi veel pidin ma nii või naa siin enne kolimist tegema, seega killuke töödest on nüüd vähemalt tehtud.

Homme saabub meile majja hiid-diivan, mille vastu võtmiseks poisuga maja juurde sõidame. Loodan, et tema une ajal saan seal ka pisut oma laualihvimise entusiasmi rakendada ja stanged kokku panna.
Igatahes no veiiits elevil ja segaduses, et oota päriselt peabki kolima või? Koguaeg oli see kuskil mägede taga ja nüüd on siin...

pühapäev, 2. juuni 2019

modernse metsamaja kerkimine ehk majaehitus noorperemehe pilgu läbi - osa II

Tere jälle. Suts on aega mööda läinud ja tunnen, et võiks edasi kirjutada. Eelmine osa lõppes nagu Game of Thrones’i cliffhanger ja nagu tavaliselt sellistes sarjades ikka – liigume nüüd rahulikus tempos järgmise suunas edasi. Seekord tulebki ilmselt selline rahulikum osa ja kirjeldan meie ehitusprotsessi ja erinevaid seikasid. 

Peatükk neli. 
Juuli 2018. Ehitusloa saamise järgselt oli meil mast ikka suhteliselt kõrgel. Itsitasime ja kujutlesime vaimusilmis juba maja ette, sest kõik takistused olid ületatud ja füüsiline ehitusprotsess võis alata. Esimese etapina tuli krundile kutsuda arborist, kes meil seitse ülikõrget mändi maha pidi võtma. Puud jäid lihtsalt majaehitusele ette ja noh mis seal salata, krunt sai ka kõvasti päikselisemaks. See oli spektaakel omaette muidugi – mees ronib 30 meetrise puu otsa kümne sekundiga ja hakkab mootorsaega ülevalt poolt alla tagasi saagima – kuniks alles jääb vaid känd. Neli tundi tööd ja puud sai maha võetud. Lisaks (ja ma ei liialda) miljon ruumi puid, mida oma tulevases kaminas põletada. 

Juunis, enne veel kui ehitusloa kätte saime, hakkasin ajama ja uurima veel ühte asja. See oli asi, mida mulle juba kaks aastat enne majaehituse algust kõige tungivamalt vähemalt viie erineva inimese poolt soovitatud oli. Kõik nad olid ka omale maja ehitanud ja osad olid ka korralikult vastu näppe saanud, sest ei olnud seda ühte asja ära teinud. Selleks üheks asjaks on omanikujärelevalve. Miks ma selle rasvaselt kirjutasin on see, et ilma selle tegelaseta võib ikka väga keeruliseks minna. Kui sa just Tim the Toolman Taylor ei ole, siis ilma omanikujärelevalveta ma sul maja ehitada ei soovita. Kui oled, siis anna minna, ilmselt pole sul ehitajatki vaja. Aga minusuguse jaoks, kes majaehitusest mitte midagi ei tea, on antud teenus lifesaverTegelt ka, kui ehitaja küsib mult, et kas roovituse ja tuuletõkkeplaadi vahel peaks kattekile ka olema ja kui jah, siis kui paks; või et kas vannitoa aluskate on Tycroc või see teine materjal, siis mu vastus on resoluutne Ah?. Ehkki projektis on enamik asjad ära kirjeldatud, siis jooksvaid küsimusi on koguaeg õhus ja ma ausalt ei taha oma pead vaevata küsimustega, millele mul vastused puuduvad. Sisuliselt omanikujärelevalve on see inimene, kes suudab sind esindada ja sind kaitsta sinu maja ehitusel ja nendele küsimustele ka vastuseid anda. Muidu on see olukord, kus ehitaja teeb oma suva järgi, sest keegi teda ei kontrolli ja ehitustehnilisi asju üle ei vaata. 
Lisaks aitas minu omanikujärelevalve mul ka ehitajaga lepingut korrigeerida ning tulevikus aitab ka kasutuslubade taotlemisel. Ühesõnaga mees on minu tagalas ning ta ülesandeks ei ole ainult ehitajat kottida vaid ka reaalselt leida lahendusi. Teinekord majaehitusel on teatud hetked, kus saabki kolme erinevat moodi asjaga edasi minna ning siis peab omanikujärelevalve mees pakkuma oma visiooni või oma mõtte, et mis tema arvates parim lahendus on. Sest tavaliselt ehitaja jaoks parim lahendus on odavaim lahendus, aga seda me ju ei taha. Omanikujärelevalve teenusel on miinuspool ka – see maksab, suht korralikult. Olenevalt sellest, mitu korda nädalas ta kohal käib, kujuneb hind. Lisaks, tegijaid on turul erinevaid. Mina valisin enda mehe seekord selliselt, et kuna mul ühtegi tutvust selles valdkonnas ei olnud, siis lihtsalt googeldasin. Ja valisin kõige usaldusväärsema ja samas ka normaalse hinnaga inimese. Senimaani on toiminud (mulle tundub). Mees käib kaks korda nädalas kohapeal, teeb pilte, dokumenteerib ja meie iganädalasel kolmepoolsel koosolekul (mina, tema, ehitaja) esitab ehitajale küsimusi ja toimuvad erinevad arutelud, et kuidas mingit asja tegema peaks. Aga nüüd majaehituse alguse juurde tagasi.

Ehitaja esimeseks ülesandeks oli vana suvila suuremalt jaolt lammutamine. Seda hakkas ta tegema täpselt peale seda, kui meie enam-vähem kasutuskõlbuliku kola sealt majast välja olime viinud. Kõik ülejäänu (teatud mööndustega), mis sinna sisse jäi, läks kopa alla. Mehed lammutasid suuremalt jaolt maja maha ja platsile jäi vanast suvilast vana karkass ja korsten koos kaminaga – meenutamaks vanu ja paremaid aegu, mil majaehituseks ei läinud vaja ei ehituslubasid, pankasid ega ehitajaid – ainult oma kaks kätt ja võib-olla ka naabrimehe käed.

Igal juhul – lammutus oli tehtud, puud olid maha võetud...ja siis......VAIKUS. Kaks kuud oli vaikus. Ehitaja lihtsalt ei hakanud edasi tegema. Veits närvi ajas, sest ettemaks oli tehtud ja krundil oli lihtsalt god damn korsten püsti.  Mitte midagi ei toimunud. Vaikus.


Põhjuseks oli see, et ehitaja on minu projektiga justkui peatöövõtja – tal on ka oma töötajad, aga teatud tööd nagu elektri,- kanalisatsiooni,- ventilatsioonitööd teeb siis allhankekorras mingi teine ettevõte või kes iganes. Meie piinarikka kahekuulise pausi põhjuseks oli see, et kanalisatsiooni- ja veemees, kes pidi krundi nurgast tulevasse majja veetorud paigaldama ja seal mingid ühendused tegema – kadus lihtsalt ära. Vana lihtsalt ei tulnud kohale ja kõik. Pidavat ehituses suht tavaline nähtus olema. Ehitaja otsis siis tikutulega taga alternatiivset meest ja millalgi septembri keskel ta ka selle leidis. Sealt edasi hakkas ka tegelikult sisuline majaehitus pihta - traktorid kaevasid maa seest hiigelsuuri maakive välja, mehed sebisid edasi-tagasi ja krundil töö ja vile käis täie hooga. Justkui märkamatult valmisid vundament, aluspõrand koos põrandasoojendustorudega, paigaldati vee- ja kanali trassid koos majasiseste ühendustega betoonpõranda seest välja turritamas ning elektritrassi paksud kaablid aianurgas asuvast elektrikapist. Üldehitusmaterjalid jõudsid ka millalgi mingi hetk kohale ja detsembri lõpus saime me pidada ühe korraliku sarikapeo maha. Ühesõnaga korralik tempo ja selles etapis majaehituslikult suurt midagi rääkida ei ole. Käimas oli selline mõnus periood, kus iga nädal objektil käies näed märkimisväärseid muutuseid ja saad päris korralikult visualiseerida, kui suur su maja üldse tuleb. 

detsember '18
Peatükk viis.
Okei, maja kerkib vaikselt. Mis veel vaja teha on. No on teada värk, et mees on õnnelik, kui kõht on täis. Ja naine on õnnelik, kui mees on õnnelik? Tegelt on küll vastupidi see õnnevärk, aga eniveis, kööki on vaja koju! Sellega hakkasime juba augusti lõpus tegelema. Köögi valimine on ka päris huvitav protsess. Pakkujaid on kümneid ja selle õige valimine on minu arvates pigem juhus. Aga Liisa pani ühel päeval Instagrami storysse üles küsimuse, et kes mis kööki soovitab. Meie „õnneks“ saime soovituste näol umbes 40 erinevat ettevõtet. Hakkasime siis tuimalt neid pakkujaid läbi analüüsima ja lõpuks taandasime valiku kas neljale või kolmele pakkujale. Enam ei mäleta. Aga see polegi oluline vast. Kolme pakkujaga käisime igal juhul ka kohtumas. Nimesid avalikult avaldama ei hakka, aga tulemus oli see, et üks kadus nagu tina tuhka peale kohtumist,  teise juures käisime kaks korda kohtumas ja kolmanda juures käisime ka kaks-kolm korda kohtumas. Teise pakkumine oli suurusjärk 3000€ kallim kui kolmanda pakkumine ning lisaks meeldis meile kolmanda pakkuja isiklik suhtlus ja see ekstra miili kõndimine, et me saaksime oma täiusliku köögi. Oli meil ju suhteliselt selge visioon olemas nii värvitoonide kui ka üleüldise asetuse osas. Pikk töötasapind (5 meetrit) ja köögisaar keset kööki. Lisaks pliidiplaadi/ahju asetus, kraanikauss, nõudepesumasina asetussahtlite laius ja muud detailid. Endal läks muidugi lõpuks pilt kirjuks, aga Liisa hoidis lippu kõrgel ja pani oma disaineripilguga kõik lingikesed ja sahtlikesed selliseks nagu vaja. Üks väike murekoht jääb alati – kas ta reaalselt ka nii ilus välja kukub nagu me joonistelt ja tootenäidistelt ta enda jaoks visualiseerime. Elame näeme. 

Mõtlesingi, et räägin siis siin peatükis kõik need eraldi käigud ära, mis me lisaks ehitajaga suhtlemisele pidime ette võtma. Üks nendest oli siis köök. Lisaks oli ka treppi ja hiljem ka sisustust vaja. Trepp kõigepealt. 

Trepp – trepiga tegime nii nagu köögiga. Liisa küsis Instagramis teistelt kogemusi ja saime jälle nelituhat soovitust. Aga trepiga oli selline vigur, et keegi ei tahtnud meile absoluutselt vastata. Meie päringuid lihtsalt ignoreeriti. No tore, kui raha lauale tahate jätta aga meil on treppi vaja. Lõpuks vastas üks ettevõte, kes tegi nii hirmkalli pakkumise, et mul jooksis ausalt juhe kokku. Mees ei olnud isegi objekti näinud ja vajutas nii kuidas torust tuli. Sellise pommiga ma arvestanud ei olnud. Ilmselgelt näitab see, et päriselt tal huvi ei ole seda treppi meile teha. Õnneks tuli ka üks teine ettevõte oma vastusega lagedale ja esimese asjana tahtis objekti näha. Vaatas selle üle ja samal päeval tegi väga okei pakkumise. Meile see sobis ja täna on nende trepp ka meil ilusti majas olemas. Ootab veel klaasist käsipuuäärt ja teise korruse äärt. 

trepi inspo - Pinterest
Siis veel – Sisustus ja Liisa suurepärasus (kas see on üldse sõna?). Maja ehitus on üks asi, maja sisustamine teine asi. Siin tegi megatöö ära Liisa, kes piinliku täpsusega pidas Exceli tabelit, kuhu ta kõik vajalikud seadmed ja tooted otsis, mis meile sobida võiks, need sisse kirjutas ja hinnad ka juurde pani. Neid asju oleme me aegamisi ka väga järjepidevalt ostnud, et majja sisse kolides oleks meil põhivajadused kaetud – madrats, kus magada, diivan kus lösutada, televiisor, mida diivanil lösutades vaadata ja nii edasi. Seal tabelis on mitukümmend elementi, mida meil vaja on ja soetanud oleme me neist ehk pooled – need kõige esmasemad. Isiklikult mina selles valdkonnas nii purjetaja ei ole ja mul on siiralt hea meel, et Liisa selle teema enda peale võttis. Lisaks on see nii detailirohke töö ja peab olema ka teatav tunnetus. Õnneks Liisal see tunnetus on väga hea.

Peatükk kuus vist.
Jaanuar 2019. Maja on niikaugel, et paigaldatakse katust ja katuseaknaid, soojustatakse seinu ja tehakse mingeid minu jaoks nähtamatuid töid. Keeruline periood majaomaniku jaoks, sest sel ajal väga paljud tegemised (kui katus on peal ja seinad enam-vähem kinni löödud) on nii nähtamatud ja ei paku elevust, iga kord kui krundile sõidad. Mingid elektritööd ja kaablite veod, ventilatsioonitööd bla bla bla... tahaks näha neid asju, mis panevad mind tundma, et maja kerkib. Sel ajal oli vaja meil veel teha mõned tegevused – nagu näiteks valida siseuksed ära, mis kohe üldse ei tahtnud õnnestuda. Tootmisaegadeks öeldi 10 nädalat külma kõhuga või öeldi, et just seda toodet ei ole meil võimalik toota. Give me a break. Sama oli meie suurte akendega. Neid aknaid ootasime me vähemalt kaks ja pool kuud. Väga frustreeriv on maja ette sõita ja jälle ja jälle ja jälle näha, et aknaid ees ei ole. Ehitajal ka käed lukus, sest tootmine on lihtsalt aeganõudev ja mingid takistused koguaeg ees. Probleem seisnes selles, et enne ei saa ka sisetöödega korralikult pihta hakata, kui aknaid ees ei ole. 
Aknad jõudsid lõpuks aprilli lõpus, ehk et selle postituse kirjutamise hetkest kuu aega tagasi. Suur oli meie õnn taaskord. Aknad ees ja kõik on ilus... ainult et, vale välisuks oli tarnitud. Üleni klaasist välisuks – nagu poeuks. Sellele uksele asendust ootame me tänaseni muide. Samamoodi ootame me ka siseuksi tänaseni, aga need peaks juba vaikselt paistma hakkama. 

30.11.2018 versus 29.05.2019
Üleüldse peaks maja valmimine paistma hakkama. On öeldud, et äkki isegi kahe-kolme nädala pärast saab sisse kolida. Meie hoiame pöialt, et jaanipäevaks saaks sisse kolida – eks paistab. 
Tõmban siinkohal joone alla. Hetkel kindel ei ole, kas tuleb ka kolmas osa. Võib-olla tuleb, võib-olla ei tule. See oleneb sellest, kas midagi on veel kirjutada meie majaga seonduvast või mitte. Ausaltöeldes tahaks lihtsalt sisse kolida ja vaikselt nautima hakata.

esmaspäev, 27. mai 2019

Millal me ometi kolime?

Ma olen kolimiseks valmistudes juba pikemat aega nii elevil, et vaevu suudan ühe koha peal istuda. Tegelikult selline mitte-midagi-tegemine pole kunagi minu teema olnud, seetõttu olengi juba vähemalt terve kuu jagu praeguses korteris kolimiseks ettevalmistusi teinud. Et peale meid kolib korterisse elama minu õde, jääb enamus sisutusest siia sisse, mistõttu püüangi meist, kümne siin elatud aasta jooksul, jäetud jälgi kuskilt otsast korda seadma hakata. Olen läbi sorteerinud kõik "kolakapid", mis peidavad endas mäekõrguste hunnikute viisi paberimajandust - alustades igasugustest tehnikaostu dokumentidest ja garantiipaberitest, lõpetades pojakese "joonistuste" ja igaks juhuks alles hoitud karbikeste ja topsikestega.
Vaatamata sellele, et kolimine toimub kõikide plaanide kohaselt alles kuskil kuu pärast, olen juba praegu suurpuhastusega algust teinud. Pesen köögikappe, koristan keldrit ja püüan sorteerida - mis tuleb kaasa, mis jääb õele. Mõnes mõttes tundub see siit minek isegi lihtne, sest kõik suur mööbel jääb ju siia. Kaasa vaid meie riided-jalatsid, mõned nõud, voodilinad, rätikud, mänguasjad... okei tegelikult suht palju asju 😅 Teisalt olen ma jummala kindel, et ka siit kodukesest lahkumine on minu jaoks emotsionaalselt keerukas. Pojakese esimene kodu ju siiski... Õnneks jääb korter ikkagi perekonda, seega vast liiga suurt kaotusvalu läbi elama ei pea.

nodi ja sodi sorteerimine
Ebaratsionaalne mina tahaks uude koju osta kõike uut ja ilusat ja läikivat aga õnneks olen osaliselt ikka suutnud mõistuse häält kuulata (agaaa siiski mitte liiga palju😅). Tuleb tunnistada, et eks ma suurest elevusest olen nipet-näpet ikka ostnud aga olen pika ehitusprotsessi käigus jõudnud arusaamale, et ilmselt tükk aega peame läbi ajama mitmete esemeteta, mida praegu iseenesest mõistetavalt võtame. Riidekapp ja üleüldiselt riiulid-kummutid-panipaigad on vast põhilised neist.
Tegelikult olekski tarvis kuskilt terve posu stangesid hankida - esikusse, magamistuppa, lastetuppa (loe: kolatuppa, sest muud hoiuruumi hetkel asjadele pole) - saaksime vähemalt kogu oma riputatava kraami niiviisi mõneks ajaks kontrolli alla.

Üks päev kui kardinameistriga meie uues magamistoas akent mõõtmas käisin, imetlesin vastvalminud treppi ja suuuuri ilusaid aknaid ja päikesepaistel meretuules õõtsuvaid männipuid ja... raske oli autosse istuda ja ära sõita. Nii mõnus ja hea oli seal olla.
Olgugi, et suur osa meie majast koosnebki akendest, tellisime kardinad hetkel ära vaid magamistuppa, sest ma olen täielik koopainimene. Ei kannata ma grammigi valgust enda uneajal! Ja kui magamistoa seinas laiutab üks nelja meetrine aken... kipub sealt ikka üsna palju valgust sisse pressima. Ülejäänud kardinad on hetkel täiesti teisejärgulised ja leiavad endale koha alles jumalteabmillal.

Nädal tagasi käisime ka kolmekesi maja ümbrust pisut korrastamas - korjasime krundi äärde kokku hunniku kive, mis pinnasest muudkui välja vupsavad, riisusime, jalutasime kesk linnulaulu, päevitasime - mida idülli?!?

trepp, trepike... küll sa oled kaunis!
Järgmiste nädalate jooksul saavadki paika elemendid, mis meid veel kolimast hoiavad. Põrand, köögimööbel ja vannitoasisustus. Jummmel kus ma nende nägemist ei kannata oodata. Pisikese puidujupi järgi põranda ja köögimööbli valimine on tegelikult jumst keeruline värk! Hullult tahaks juba näha kuidas meie visioon elule tärkab. Köögimööbel ja elutoas koha sisse võttev diivan valmisid minu üllatuseks oodatust pisut varem, seega vast saab need ka nobedalt koju sisse ära kolida.

Pisitegemistest võtan järgmisena ise ette suvilast pärit söögilaua restaureerimise. Ma olen täiega isetegemise-entukas seega püüan endast maksimumi anda, et laud meile sobivaks timmida. Ja üldsegi - kas te olete näinud kui palju söögilauad maksavad? APUA! Täiega loodan et mu projekt õnnestub.

Järgmised suuremat süvenemist vajavad suurprojektid peaksid olema krundi uue mullaga katmine, parkimiskohtade pinnas ja aed. Hetkel tundub aga, et need lükkuvad muudkui edasi, sest jooksvad kulud on osutunud suuremaks kui eeldasime. Aga ma ei põe, mõistan, et see on ehituses tavapärane. Eks inime jõuab sellise aastaid vältava projekti käigus nii mõndagi uut õppida.
Igatahes - pikk lugu lühidalt - võtame eesmärgiks enne Jaanipäeva sisse kolida!


reede, 17. mai 2019

Kas säästa kohe või hiljem ehk kasutatud vs uus auto?

Et sel kuul on autoga liiklemine Kogumispäeviku transpordikuu tõttu eriliselt kõrgendatud tähelepanu all, olen enda ustava sinise raketi kasutamist oluliselt vähendanud. Ühest küljest küll seetõttu, et eelmisel nädalal praktiseerisin autovabadust, liigeldes kondimootori ja ühistranspordi abil aga teisalt ka selleks, et kuueesmärki täita. Millegi arvelt tuleb see 10% ulatuses transpordikulude vähendamine ju ometi saavutada. Autovaba nädala praktiseerimine mind eesmärgile lähemale ei aidanud, sest ühistranspordile kulunud summa, oli põhimõtteliselt sendi pealt sama, mis keskmiselt autole kuluv. Õnneks on transpordikuu sattunud ajale, mil ilmad tempokalt soojenevad ja autoga liiklemine ei ole enam üldse nii atraktiivne (ja vajalik) kui näiteks sombusel märtsikuul. Sealt ma selle va kokkuhoiu vast koju toongi.

Täna võtan aga luubi alla enda kogemuse uue ja kasutatud auto ostmisel, jooksvate kulude võrdluse ja kasutajakogemuse, sest viimase 12 aasta jooksul, on mul olnud kolm erinevat sõidukit, milledest kaks kasutatud ja viimane, tutikas.
Ma ei tea autodest ja nende valimisest suurt midagi... mis on tegelikult üsna kahetsusväärne, sest olen pärit perekonnast, millest sirgus aastakümnete vältel, mitmeid professionaalseid motosportlasi. Aga no mis sa teed, pealekasv on neli tütart, kellel motohuvi täielikult puudub. Vähemalt oleme õnnistatud sellega, et autovalikus saame enamjaolt kindla peale minna, sest abikäsi valiku tegemisel, on mitmeid. Minu kriteeriumid endale sõiduki valimisel peale lubade saamist olid enamjaolt sellised, et võiks olla:
A) enam-vähem väljanägemisega
B) eeee... võiks mitte koliseda

Just selliste kriteeriumitega saigi 12 aastat tagasi soetatud minu esimene auto - kasutatud Honda Jazz. Algselt ei olnud ma temast küll eriti lummatud, sest nägi see isend üsna pereauto moodi välja. Ja noh, 18 aastane näitsik tahaks ikka midagi vingemat istumise alla. Koolis käimiseks aga käis kah ja aastate jooksul kiindusin temasse ikka täitsa ära. Üsna kapriisivaba, vähese kütusekuluga, sujuvalt liikuv ja armas väike masin. Mäletan, et tootmisaastaks oli tal 2004 ja võis ehk olla kuskil 2012 paiku kui esimesed väsimusmärgid saabuma hakkasid. Ses suhtes oli ta õudsalt hästi valitud auto, olgugi et kasutatud, püsis ideaalilähedaselt korras aastaid. Lõpuks aga hakkasid üles ütlema elektrisüsteemid akendes, raadio ei tahtnud eriti toimida, keresse tekkisid erinevatel kummalistel asjaoludel mõlgid ja aina enam hakkasin temaga teenindust külastama. Olgugi, et teeninduse vahet käisin temaga vaid mõned korrad aastas, hakkasid arved ülemõistuse suureks minema, seega vanapoiss tuli vaikselt välja vahetada. Hullult kahju oli tegelikult aga samas oli elevus ka, et äkki nüüd saan mingi uhkema pilliga ringi paarutada. Järgmiseks isendiks sai valitud Citroen C4. Phuhh... ees ootas tõeline õudusunenägu!


Isa küll lehvitas enne ostu hoogsalt punast lippu, et ega sellest kasutatud masinast vast midagi head oodata ei ole, aga jäärapäine 22 aastane mina, võttis vastu otsuse, et see on unelm! Olin oma läikiva musta ratsuga sõitmisest nii elevil, et kohe esimesel päeval suutsin temaga ka kõksu kirja saada. No võttis ikka värisema küll.
Sain korras autoga ringi tiirutada ehk vaid pool aastat, kui pead tõstsid imelikud armatuuri alt tulevad põrinad ja kõrinad, taaskord hakkas jukerdama raadio ja elektriaknad. Üsna kiirelt jäin ilma ka istmesoojendusest ja lõpuks ei tahtnud aknad enam üldse üles tulla. See oli aga hirmus nõme, sest näiteks keset talve lahtiste akendega maanteel sõita on ikka sigakülm. Et ma olen lihtsalt sellist masti inimene, kes armastab kui asjad on ideaalses korras ja probleemivabad, külastasin Citroeniga teenindust lõpuks põhimõtteliselt iga paari kuu järel. Arved küündisid igal korral vähemalt 400 euroni, mis sõi kõik mu viimsedki säästud. Piinlesin selle masinaga aastaid, sest miskipärast tundus liisingmaksega uue auto ostmine nii kauge, keeruline ja näiliselt võimatu.

Kolm aastat tagasi võtsid isa ja Nils mul aga nööbist kinni ja suutsid mind uue auto suunas siiski ära veenda. Selgus ilmselge asjaolu, et uue auto liisingusse võtmine ei ole üldse keeruline ja ammugi mitte võimatu. Et selleks ajaks olid mu kriteeriumid ka juba õige pisut arenenud, asusin endale meeldivat isendit otsima. Võtsin vastu otsuse, et kui osta, siis täpselt selline nagu mulle meeldib. Tahtsin, et autol oleks kindlasti automaatkäigukast, konditsioneer, eletrilised aknad, istmesoojendus ja ruumikas sisu. Kõik muud kriteeriumid olid minu jaoks nagu üleliigne müra, aga õnneks sain Nilsilt siiski piisavalt abi, et mõned mugavuslisad veel juurde tellida. Valituks osutus Škoda Fabia - pisike sinine rakett.


Kui uue auto ost tundus hullult hirmus ja kallis ja üldse-mitte-minu jaoks, siis tegelikult ei saaks ma rohkem oma otsusega rahul ollagi. Võrreldes jooksvate kuludega, mis kaasnesid (vähemalt minu) kasutatud suksudega, ei jõua Fabia isegi ligilähedale. Tal ei ole kolme aasta jooksul mitte midagi katki läinud, kõrisema või surisema hakanud, raadio ja aknad töötavad (lihtsad rõõmud elus 😅) ja kütusekulu on üliväike. Ta on mõnusalt ruumikas ja ilus ka veel pealekauba! Olgugi, et uue auto puhul on vaja läbi mõelda sissemakse küsimus, liisinguvõimekus ja veel sada asja (millega aitasid mind isa ja Nils, sest üldse mitte minu teema), on ideaalses töökorras auto ikkagi kindel turvavõrk. Ma olen hull paanitseja ja ülemõtleja, seega võimalus, et auto kooleb keset maanteed ühel hetkel kätte ära või laseb omast vabast tahtest kesk talvist võlumaad kõik aknad alla, ei ole üldse minu jaoks. Seetõttu andsin endast mõlema kasutatud autoga kõik, et need püsiks nii korras kui vähegi võimalik aga paratamatult ei tule nad ka mulle lõpmatuseni vastu. Nemad ka vananevad ja annavad ühel hetkel lõpikult alla. Seega kõik see, mis ei ole minu jaoks, on õpitud läbi kogemuste ja õppetundide.
Ma olen jumst kindel, et on olemas terve posu kasutatud autosid, mis on hästi heas korras ja teevad oma tööd laitmatult ja seetõttu läks ka hinnatundlik otsustaja minus kõigepealt näiliselt soodsama variandi peale, katsetades kasutatud masinaid. Proovisin kõigepealt säästa kohe ja kulutada hiljem. Paraku ei olnud selle süsteemiga minul palju õnne, süda tuli kõvaks teha, soetada tutikas masin - kulutada kohe ja säästa hiljem!

teisipäev, 14. mai 2019

emadepäevast, lutitamisest ja potitamisest

Emadepäevahommikuks palusin vaid kahte asja - pisut pikemat und ja pannkooke! Päris plaanipäraselt kõik siiski ei möödunud aga eks see väikelapsega elu olegi ju krutskeid täis. Et mina, pea igal hommikul pojakesega varavalges ärkan ja kohe putru keetma asun, oli ta üsna segaduses ja negatiivselt meelestatud, kui pühapäeva hommikul järsku Nils teda endaga ärkama püüdis veenda. Küll niheles pojake mul üht ja teistpidi külje alla, väljendas vastumeelsust üsna häälekalt ja lõppkokkuvõttes lükkas lihtsalt magamistoa ukse Nilsi nina ees kinni, andes talle märku, et "mine ise kööki kui tahad, mina jään siia emmet kiusama!". Nii ta siis pool tunnikest mu juukseid kruttiski ja lõpuks tüdinenult ja tühja kõhuga issi juurde kööki suundus. See tähendas minu jaoks umbes 30 minutit lisaund. Mitte küll ideaalne aga teate mis, ma võtan seda, mida võtta on!
Umbes üheksa paiku tuldi mind äratama, taustal kõlamas "Lotte laul emale". Nimelt on tegemist ühe pojakese lemmikviisiga.


Pannkoogid olid ustava Kukupesa postri retsepti järgi valminud ja kohv auras. Nosisime kolmekesi kõhud täis ja jäime nuputama, mida ülejäänud päevaga peale hakata. Nils oli meile planeerinud pikniku, seega jälgisime ilma ja otsisime tuulekindlat paika. Esialgne plaan Peeter Suure Merekindluse juurde minekust ja sekundaarne plaan Pirita uue monumendi külastamisest said üsna kähku ümber mängitud. Esiteks, sest tuul ja piknik ei ole hullult mõnus kombo ja teiseks - vastupidiselt ööunele, venis pojakese lõunauni hirmus pikale, seega suundusime hoopis kodu lähistele Glehni parki. Ilm oli pargis mõõõõnusalt soe ja mändide vahel lidus ringi igasuguseid vahvaid koeri, kelle jaoks pojakesel palju tähelepanu jagus. Piknik kujunes enam-vähem selliseks, et mina sõin külitades kõike head-paremat, mille Nils oli kaasa pakkinud ja ise jooksis ta aina poisi järgi, kes pargis asuva krokodilli ja Kalevipoja kuju vahel takistusjooksu harrastas.


Pojakesel on käsil hetkel mingi "huvitav" periood, kus puuduvad iiigasugused piirid ja ohutunne. Näib, et ka loogiline mõtlemisvõime on mingil määral vehkat teinud. Lemmiktegevusteks on tänapäeval meil siin täiest kõrist kiljudes vabalt valitud suunas tormamine, täiesti põhjendamatult tühja koha pealt jonnihoo välja pressimine ja absoluutselt kõige peale entusiastlikult "mkmm" ütlemine. Võib-olla mängib siin rolli ka see, et mõni aeg tagasi võtsin üsna päeva pealt pojakeselt ära luti, millega ta justkui kokku laulatatud oli. Kohe kui see kummijulla kuskilt veidigi paistis, leidis ta sekunditega enda tee pojakeseni. Nii päeval ja öösel. Näha on, et vähemalt esimestel päevadel, on see poisi mingil määral närvilisemaks teinud aga tegelikult on ta väga kenasti päeval hakkama saanud ja üks väike võit on juba ka asjaolu, et päevaunne enam lutti üldse tarvis pole.
Ööunega oleme veel nõksa keerulises seisus, sest viimastel päevadel on unne minek olnud hästi jonnirohke ja võtnud aega mitu tundi. Ei sobi raamatu lugemine, piimapudel, laulmine ja luttki visatakse vihaselt nurka. Ei võta minu pea, mis pojakest vaevab. Tea kas lutikaotus on nii frustreeriv või kimbutab juba vaikselt see kreisi kahese periood. Tegelikult võib olla ka see, et poisu on juba nii suur ja uneaeg nihkub vaikselt hilisemaks. Meie aga pressime ikka vana uneaega peale.
*kirjutasin seda postitust vahelduva eduga terve päeva ja juba rakendasin ka mõttelennust tulnud ideid - nihutasime uneaega tunnivõrra edasi ja voilaa - uinus täiesti rahumeelselt ja kiiresti, ilma luti ja kisata*

Hullult tunnen tegelikult, et teen talle ülekohut kui siin nõnda kirun. Tegemist ju ometi nii võimatult armsa ja muheda selliga, kellele valmistavad rõõmu pisikesed asjad nagu iga mööduv “kasssss”, või rong, mille heli kuuldes nii suur elevus sisse tuleb või kes iganes parasjagu mänguväljakul ees mängimas on - temast saagu uus parim sõber! Hästi vahva, kuidas pojake on lastega nii seltsiv ja julge. Mõni päev on ta tõeline inglike aga vaja on nii vähest, et ka see väike kuradike pead tõstaks.


Viimasel ajal olen üritanud ka pissipotti rohkem pildis hoida, kuigi see teema ei pingesta mind üldse veel nii väga kui lutt. Mulle tundub, et potitamisega on hea aktiivsemalt tegeleda ehk suvel? Praegu näeb see siin korteris enamjaolt välja nii, et üks pissiloik teise järel ja mõni õnnelik leiab enda tee ka potti. Jummala keeruline tundub tegelikult see potiteena - kui peakski kunagi mähkmevabadus tulema - mis siis saab? Kas peab potti igale poole kaasa tarima? Ses suhtes võtan veel vabalt ja “naudin” mähkmekindlat liiklemist. Ometi on aga tore tõdeda, et just viimastel päevadel on poti idee pojakesele kuidagi kohale jõudnud ja meelsasti on ta nõus seal istuma ja puslesid kokku panema. Noh, algus seegi!

Kui vanalt teie lapsed potil käimisega sõbraks said?

reede, 10. mai 2019

Majaehitusest noorperemehe pilgu läbi - osa I

Tere. Mina olen Nils, Liisa elukaaslane (loodetavasti varsti ka abikaasa) ja Nikolase isa. 
Liisa pakkus mingi hetk välja, et võiksin tema blogis külalispostituse teha, ja et ma ise nii kirevalt kirjutada ei oska kui Liisa, tulin ise (ausalt!) sellise idee peale, et kirjutada lahti natuke praktilisemast aspektist meie kodusaamise lugu ja kõik sellega kaasnev. Erinevad load, suhtlus pankade ja ametkondadega – keskusmismida voor sisuliselt. Jutu point võiks olla üldpildis see, et keegi saab siit ka mõned näpunäited või ideed, kui plaanis oma maja ehitada.
Ehk siis, võta mugav asend sisse, sest nüüd alles läheb igavaks juriidika ja bürokraatia lahti arutamiseks. PS. Kuna see on mu elus teine kord blogipostitust kirjutada, siis be gentle.



Tänasel hetkel, kus me oleme jämedalt kuu aja pärast majja sisse kolimas, oleks paslik alustada ikka kohe täiesti algusest. 

Peatükk üks.
Esmane mõte oma kodu soetamise/ehitamise osas tuli umbes aastal 2014. Praegune projekt ei olnud meil siis veel laual, vaid väga kaugel sellest. Tol ajal käisime Liisaga isegi Veskimöldre taga asuvat paarismajaboksi (oli vist?) vaatamas. Hind oli tal kuskil 120 000€ (täna see sama kodu müügis 160 000-ga). Õnneks või kahjuks me pangast tol hetkel nii suurt laenu ei saanud ehkki konsultatsioonil me käisime ja erinevaid variante kaalusime. Matsime selle idee seejärel maha ja tiksusime oma korteris vaikselt edasi. Umbes samal ajal hakkas Liisa isal tekkima idee, mis me teha võiksime oma eluga, sest oli ta ju kursis meie majaotsingutega ja nägi, et ega me väga seal korteris passida ei taha. Nimelt pakkus ta kuskil 2015-nda aasta teises pooles välja oma vanemate ja Liisa vanavanemate suvekodu – võiksime ju sellest midagi teha, ta ära renoveerida või mis iganes. Mina selle idee peale kohe silda ei visanud, sest mul puudus igasugune touch või minevik selle kohaga ja suurt muljet ta mulle ei avaldanud ka kohe. Aga hakkasime vaikselt seal käima ja käima ja noh, kõrged männid ja meri ja vaikne ja ilus ja olles ise sündinud Nõmme mändide all, sai see koht aina kodusemaks ja kodusemaks. Peale kolme-nelja saunalava mõistujuttu Liisa isaga otsustasin Liisa suureks rõõmuks nö päästikule vajutada. Nagu ka Liisa varasemalt kirjutas, siis tema eriline pealesuruja ei ole ja väga oma seisukohta mulle ka argumenteerida ei tahtnud – ehk et lootis pigem selle peale, et mul endal mingi klõks ära käiks.... ja käiski. 
Nii. Mõeldud-tehtud, sisuline otsus olemas, roheline tuli. Mis edasi? 

emme pojakesele koduküla randa tutvustamas

Peatükk kaks. 
Kõik on jumala tore, et nüüd on vähemalt plaan, kuidas edasi minna. Aga kuidas – kas renoveerida olemasolev maja? Kui jah, siis kust alustada? Või kas võtta kõik maha ja osta e-poest moodulmaja (jah, see on tänapäeval võimalik)? Ütlen ausalt, et esimese hooga tahtsin ise minna lihtsama vastupanu teed ja reaalselt sirvisin kümneid moodulmaja kodulehti ja vaatasin hindu ja imetlesin, kui odavad need hinnad on. A’la 30 000€ ja saad endale 100m2 maja. Tegelt see nii ei ole, sest selle raha eest saad sa sisuliselt ainult vundamendi, seinad ja katuse. Kogu komplekt 4-5 korda kallim ja sinna otsa siis veel sisustus ja muu. See aga mind väga ei morjendanud, sest pangas esmased konsultatsioonid tehtud ja nagu kasvab majandus, kasvas ka meie võimekus, ehk et pank oli meid palju maksevõimelisemaks hinnanud. Küll aga sain siit ja sealt erinevaid arvamusi ja ideid kuulda ja kuulasin neid ka. Kuulasin nii palju ja analüüsisin ka ise siitpidi ja sealtpidi, et lõpuks võtsin vastu otsuse, et ei. Kui juba, siis nii, et saame ise otsustada milline maja välja näeb ja missugune ta üldse olla võiks. Moodulitega oli ka natuke see hirm, et kvaliteet ikkagi ei pruugi nii hea olla ja kui maja ehitada või osta tahad, siis tahad sa ka, et ta aastakümneid püsiks. Lisaks, väga kurioosne moodulmajade juures on see, et neid ei saa igale poole vedada, sest reka (kirjapildis väga veider sõna) ei mahu lihtsalt hoovi sõitma – meie planeeritav koduke oli üks selliste asukohtadega kruntidest. 
Selge – moodul on laualt maas. Mis variandid veel on. Üks tore variant oli see, et Liisa onupoeg on suhteliselt kõrgelt tunnustatud sisearhitekt ning tema büroo oli valmis meie mõtte realiseerima. Tema büroost hakkas meie väikese majakesega tegelema Peeter, kellel samal ajal laual veel umbes kümme tööd mastaabis ERM ja TLÜ peahoone jne. Esimene kohtumine oli meil Peetriga varakevadel 2016 ja praegu vaatasin järgi, et Peeter saatis esimese visandi meile jaanuar 2017. Selle 9 kuu sisse jäi umbes 10 korda tunni-kaheseid istumisi ja brainstorming’uid, et kuidas see 40m2 suvila selliselt ümber teha, et seal ka tulevikus pere elada saaks. Ilmselgelt oli vaja seda ka laiendada, et saaksime sinna ka kõik ära mahutud. Esmane mõte oli see, et laiendame nii, et ehitusluba taotleda vaja ei oleks. Seaduslikult saab seda teha selliselt, kui olemasolevale pinnale kuni 30%-lise juurdeehituse teha. 52m2 you say.....yeah no. Ehitusluba on igal juhul vaja taotleda, aga sinna oli veel nii palju aega, et suva see hetkel. 

Esimene eskiis. 20.01.2017

Tagasi vaadates seda esimest eskiisi pean tunnistama, et 90% ulatuses on ta tegelikult samaks jäänud. Aga kokkuvõtvalt oli aeg, mis me arhitektiga koos töötasime, et see esmane projekt valmis saada, kuskil üks aasta. Märts 2017 olid juba 3D joonised olemas ja pidime mõtlema hakkama järgmisi samme. 
Alates sügisest 2016 võtsime punti ka ehitaja. Ehitaja valimine käis 100% soovituse põhjal. Ei guugeldanud ühtegi ettevõtet, vaid soovitas Liisa onupoeg meile kahte ehitajat, kellega ta varasemalt palju koostööd teinud. Üks pidavat tegema veitsa kehvema kvaliteediga ja märksa aeglasemalt, aga see-eest soodsamalt. Teine pidi tegema väga kvaliteetselt ja suhteliselt hea tempoga, aga märksa kallimalt. Võite pakkuda, kumma me valisime. Vihje – selle, kes kvaliteetsemalt teeb. Ehitajatega on aga alati see, et linna peal käivad jutud, et kõik ehitajad lasevad üle või vähemalt proovivad seda teha ja kedagi ei saa usaldada. Käsi südamel ütlen, et ka mul oli see suurim hirm oma maja ehitamise juures. Et osta tundub palju kindlam, kuna keegi ei saa sind üle lasta valmis majaga. Tegelt ikka saab, sest varjatud puudusi ei ole võimalik tuvastada ja need ilmnevad ajapikku. Aga siiski, meie ehitajaga hakkasime kahepoolset usaldust kasvatama juba kaks aastat enne kopa maasse löömist, et saaksime ühel lainel olla. See võttis ka need ülesaamise pinged maha. Ehitaja poolt oli sisuliselt selline tagasiside, et kõik on tehtav ja tema probleeme ei näe – rõõm kuulda. Jaanuaris 2017 saime me temalt ka esimese hinnapakkumise ehitusprojektile. Selle panime ootele tol hetkel, aga aimdus oli olemas, mis ta maksma võiks minna.

noorperemehed pangas konsultatsioonil
Siia vahele poetan veel ka selle märkuse, et esmakordse majaehitajana ei tea sa ühtegi oma järgmist sammu ette – sul on ainult lambaaimdus, et kuskilt saab süüa, aga kui karjane sind aasale ei taluta, siis sa väga ei tea ka, kust süüa saab. Mina nii järjepidev ei ole, et mingeid ehitusfoorumeid lugeda, veel vähem sinna midagi postitada. Seetõttu kasutasime oma vanemaid, rohkem küll Liisa isa, kes meile mentori eest oli ja kellega me kümneid „koosolekuid“ pidasime, et mis vaja teha oleks ja kuidas ja kellega ja mida küsida. Lisaks tuleb väga palju ise pinda käia neile, kelle laual su töö parasjagu on. Olgu see arhitekt, ametnik, pank või keegi neljas. 

2017 märtsis käisime ka esimesel konsultatsioonil Pangas 1 (edaspidi diskreetsuse huvides nimetan pankasid hellitavalt Pank 1 ja Pank 2), et aru saada, kas meil selle projektiga üldse midagi teha on, ehk et kas me piisavalt kapitali saame, et see projekt teostada. Sealt oli esialgne roheline tuli, aga öeldi, et tulge tagasi siis, kui on maja projekt olemas ja kui on hindamisakt tulevase maja tulevikuväärtuse kohta. Lisaks tuleb ära märkida ka see, et Pank 1 ütles, et hinnapakkumise võiks soodsamaks saada, sest ega te nii rikkad ka ei ole...
Kuid enne veel. Et maja ehitada on vaja maatükki. Maatükk on küll aastasadu Liisa perekonnale kuulunud, kuid siiski seda päris ilusa näo eest meile ei antud. Pidime näitama tahet ja valmidust ning seetõttu tehti meile ettepanek osta see maatükk täitsa endale välja. Mitte küll päris turuhinnaga, kuid siiski – oma panusega. Selle triki tegime me Pangas 1 ära ja sellega suurt probleemindust ei olnud. Tuli võtta olemasolevale majale hindamisakt ja pidime käima küll kolm-neli korda pangas ja ühe korra ka kaks tundi notaris ja hulga allkirju andma jms, et see tehtud saada. Et maatükil oli peal panga silmis väheväärtuslik suvila, saime me selle vormistada ikkagi kodulaenuks. Jah, tühja krunti ei ole panga kaudu väga mõistlik osta kuna sellisel juhul on raha hind hoopis midagi muud ja üldiselt tahetakse näha ka juba valmis projekti. Ehk siis antud juhul Pank 1 pigem tuli meile vastu ja oli nõus sellega, et selles suvilas on võimalik ka sees elada, ehkki tal väärtus oli puhtalt sentimentaalne. Kokkuvõtvalt, olime me nüüd väheväärtusliku suvila omanikud.

vanaisaga ka pangas konsultatsioonil
Peaks vist nüüd kolmanda peatüki tegema. 

Peatükk kolm.

Peatükk kolm selles mõttes, et krunt on olemas, ehitaja on olemas, Pank 1 on enam-vähem paadis ja ka arhitekti visioon on paberile/arvutisse ilmunud. Millega aga Peeter (arhitekt) meid aidata ei saanud, oli projekteerimine. Teadupärast ilusasti joonistatud pildiga sa ehitusluba ei saa. Vaja läheb dokumentatsiooni, ehk majaprojekti. Kus on ära kirjeldatud mõõdud, tuleohutus, sadevee äravool, kanalisatsioon, bla-bla-bla. Kõik mis su majas on ja olema saab sisuliselt tuleb ära kirjeldada. 
Et Peetril seda sertifikaati ei olnud, tuli leida pädev projekteerija. ÕNNEKS on mu trennikaaslane Priit vägagi edukas arhitekt, kellel ka projekteerija sertifikaat olemas on. Märts 2017 läksingi alandlikult Priidu juurde oma joonistega ja palusin tema abi. Õnneks ta oli nõus. See oli märts 2017, tuletan meelde. Kui Peetril oli 10 projekti laual, siis Priidul oli neid laual kuskil 50. Nende seas ka meie väike koduke. Muideks, kui tahad majale projekti saada, siis tuleks arvestada, et see võib olla vahemikus 5-10% maja koguhinnast....müstika. 
Aga, mida see siis tähendas – jälle mitmeid kohtumisi Priiduga ja arutelusid, et kuidas ja mida ja nii edasi. Ühesõnaga Priit pidi tegema Peetri joonistest valmis projekti, millega ka ehitusloa kätte saab. Priit oma tihedas graafikus sai selle kõik üheks 40-leheliseks projektiks ja veel kümneks vajalikuks loataotlusdokumendiks ja jumal teab veel milleks täpselt 9 kuuga, ehk jaanuar 2018 oli tal kogu materjal koos. 

Priidust kohe jälle, aga nüüd tagasi Panka 1. Panka 1 läksime veebruar 2018 uuesti. Kaasas tulevikuväärtuse hindamisakt, tagatise hindamisakt (sest sissemaksu kapitali meil ei olnud), ehitusprojekt, ehitaja pakkumus (olime projekti hinna osas leidnud kompromissi ja eelkonsultatsioon Pangaga 1 oli summa osas positiivne) ja kõikvõimalikud meie kontode väljavõtted – konkreetselt kogu maailma dokumentatsioon oli kaasas. 
Kaks kuud hiljem saime ka positiivse otsuse, küll aga teatud mööndustega. Pidime andma kaks korterit tagatiseks, kuna Pank 1 oli suhteliselt konservatiivne teatud tingimuste andmises. Ei taha üldse kritiseerida, aga veidi läksid selle projektiga meil nendega ka suusad risti. Elus ikka juhtub selliseid asju, mistõttu suvel otsustasime oma laenu Panka 2 refinantseerida ja kogu oma laenu ja kohustustega teise panka üle minna. Nagu ikka siis kõik need lepingud ja üleviimised ja toimetused nõudsid ka notarite lävepakkude kulutamist, aga it is what it is. Kogu see refinantseerimise protsess kestis kuskil 3 kuud, sest Pank 2 tahtis samamoodi kogu infot saada. Õnneks meil enamik dokumente oli juba varasemalt olemas. Kokkuvõtvalt – laen oli meile välja kirjutatud ja võisime seda hakata ka kasutama. Kuid enne veel pean tegema tagasipõike varakevadesse ja Priidu juurde tagasi. 

Ja nüüd jälle Priidu (projekteerija) kontoris, veebruar 2018. See, et maja projekt on valmis, ei tähenda iseenesest veel midagi. Vaja on ehitusluba ja Priit lubas ka sellega aidata. Ütlen kohe ära, et kui ta seda teinud ei oleks, siis me ilmselt siiamaani käiks kuskil vallas või veel hullem – ei käikski kuskil. See bürokraatia mis toimub, selleks peab olema kogemusi ja kontakte, et sealt enam-vähem läbi purjetada. Aga hakkame siis pihta. Kõigepealt – ehitusprojekt nägi ette, et vaja on maha võtta krundilt seitse mändi. Selleks on vaja raieluba. Et raieloa saaks, on vaja haljastuse hinnangut. Selle pidime tellima ja paari nädalaga tehti see ära. Sealt edasi läks kuskil kaks kuud, et saada raieluba – tore, saime ka raieloa peale kahte kuud peavalu ja tõestamisi ja puude märkimisi ja toimetusi. Siis oli vaja Vee ja Kanalisatsiooni ettevõttest vee ja kanalisatsiooni jaoks kokkuleppeid ja lubasid. Neid hakkasime ka koos Priiduga juba veebruaris ajama ja saime aetud mai keskpaigaks 2018. See hõlmas endast siis ma isegi ei tea mida – Asutuse mehed käisid kohal, vaatasid veesurvet ja nõudsid dokumentatsiooni, kuidas kanalisatsiooni ja vee majja toome. Lisaks pidime veel mingeid töid seal tegema – ühesõnaga väga keeruline protsess minu jaoks, sest ma ei saanud mõhkugi aru, mida tegema pidi. Aga läbi raskuste rohelise templi poole me liikusime. Vee ja Kanali saime ka jonksu. Ehitusloa taotlemiseks oli seda kõike vaja ja need punktid otsustas vald meile iga kord kuuajase hilinemisega teada anda, et mida veel vaja on. Vald üleüldse nõudis vähemalt kümme korda täpsustusi ja i kid you not mul oli vahepeal ehr.ee (ehitusregistri portaal) juba avalehe staatusesse tõusnud pideva refreshimise tõttu, et näha kas meie luba on aktsepteeritud. Priit raudselt kaotas selle kuuekuulise võimlemisperioodi jooksul vähemalt 10kg üleliigset massi ka veel pealekauba. Ja LÕPUKS, 4.07 kell 9:23 sündis ime ja postkasti tuli kiri, et ehitusluba on antud. Peaaegu sama ilus päev, kui esiklapse sünd. Jokes... aga siiski, me olime suhteliselt õnnelikud, sest bürokraatiaga oli ühel pool. Saab nüüd ehitama hakata? Peaaegu. 

Kuidas reaalselt maja ehitama hakkasime ja mis selleks kõik teha tuli, loe juba varsti siinsamas Liisa blogis. 

suvekoduke
koduke, mai'19

neljapäev, 2. mai 2019

Meie kolmnurkse kodu lugu - lapsepõlvemälestustest tänapäevani

Kujutlege silme ees ideaalset suveidülli - sinitaevani kõrguvaid männipuid, jalutuskäigu kaugusel aiamaal kasvavaid porgandeid ja rediseid, krundi äärel vohamas pähklitest pungil sarapuu, puidulõhnine aastakümneid omal kohal kõrguv vana-vanaisa ehitatud omanäoline suvila, kaerahelbeküpsiseid küpsetav kallis vanaema, üleaedsed kilkavad naabrilapsed, kõige erilisem ja kummalisem samblikuväljade ja hiidkõrgete puudega müstiline mets ja kiviviske kaugusel asuv imeline peene liivaga ja helesinise veega rannaäär. Täpselt sellised omadused kaunistasid igat minu lapsepõlvesuve. Just sellise idülli saatel möödusid ühed õnnelikumad ja erilisemad hetked suvilas vanaema juures.

Maale minek oli väikse plikana alati nii-nii oodatud ja vahva sündmus, et kolm suvekuud vanaema juures möödusid linnutiivul. Sapakale hääled sisse ja suvitama! Suved olid nii soojad ja mõnusad. Päikeselised päevad veetsime naabrilastega koduküla rannas, tundide viisi supeldes, aeg-ajalt vanaema poolt kaasa pandud võileiba ja morssi nosides. Pilvisemad ilmad, möödusid suvila lähedal tiigis vettehüppeid praktiseerides, samaaegselt selle äärest kaussidesse tiigisavi kogudes, et naabripoisiga midagi ägedat meisterdada, külasaunas kõigile naabritele pannkoogipidusid korraldades, pinksiturniire pidades või lihtsalt vanaemaga koos nukkudele riideid ja mööblitükke meisterdades. Sel ajal oli minu, kui õnneliku lapse ja rõõmsameelse, eluterve inimese kujunemisel, hästi suur roll.

Aastad läksid edasi, vanus hakkas turjale kogunema ja igat vaba hetke enam suvilas veeta ei tihanud. Käisime vanaema juures sõbrantsidega suvitamas ikka, lausa nädal või kaks korraga. Nautisime vantsi kokatud pannkooke ja praekartuleid, vedasime end igal jumala hommikul kella üheksaks saunalinade ja cd-makiga randa ja külitasime seal nii kaua kuni hakkas hämarduma ja kõhud tühjenesid. Hullult mõnus oli, linnakärast eemal ja vanemate silma alt ära.
Mida aeg edasi, seda vähem minu ja suvila teed ristusid. Noorel inimesel on ju toimetamist nii palju, et aja maha võtmiseks pole lihtsalt enam mahti! Mingis vanuses on linnakära ja -tuled niivõrd palju olulisemad ja põnevamad, kui rahulik aja maha võtmine metsatukas. Aga suved ja idülliline aeg vanaema juures olid alatiseks südames. Nagu elus ikka, tuleb ette aegu, mil langetada valikuid - keerulisi, elulisi ja olulisi.

Isa on mulle ikka alati südamele pannud, et suvilakoht on meie perele hästi oluline. Ta on suvila eest ka peale vanaema lahkumist, usinalt hoolt kandnud, et keegi kunagi taaskord leiaks endas soovi sinna minna. Aastaid oli see minu jaoks hästi keeruline. Mälestused ja tunded, mis jäänud lapsepõlvest - neid oli raske taasleida. Õnneks on inimesel imeline oskus ajas kasvada. Nii ka minul.

Ja mu isa teadis seda. Ta teadis ja ootas, et minus tärkaks taas see sama rõõm ja soov suvekodus aega veeta, nagu lapsepõlves. Meie armsa ja hea suvila saatus ja tulevik oli pikalt pehmeltöeldes kõhedusttekitav, sest minus polnud nii palju julgust, et võtta vastu niivõrd suur ja elumuutev otsus - suvekodu oma hoole all võtta.
Nils, kes ei ole veetnud meie pere suvilas, linnast mitukümmend kilomeetrit väljas, metsa sees... mitte ühtegi ideaalset lapsepõlvesuve vaid pigem oli paika näinud vaid hallis sügiskõleduses, mõistis minu muret ja võttis vastu otsuse, et sinna rajame oma tulevase kodu. Tema nägi selles paigas tulevikku ja õnnelikku lapsepõlve meie pojale. Ta teadis kui suurt väärtust see paik endas meie jaoks kannab ja kui suur tulevikupotentsiaal tal on. Mina, kui teadatuntud ülemõtleja, otsustuskindluse vaeguse käes põdeja - jään talle selle eest alatiseks tänulikuks!

Vastu ei saanud võetud ainult otsus, ehitada oma tulevane kodu suvilakrundile, vaid ehitada see vana-vanaisa poolt ehitatud erilise ja omanäolise suvilaprojekti baasil, seda omajagu moderniseerides ja kaasajastades, et ta oleks praktiline, meie vajadustele vastav, piisavalt suur aga mitte liiga... See projekt on meie jaoks lihtsalt liiga oluline, et lasta tal unustustehõlma vajuda. Ja kuradima äge on see ka!

Umbes kolm ja pool aastat tagasi, panimegi rattad selles suunas veerema, et bürokraatia ja paberimajandusega kuskilt otsast algust teha. Pankade ja vallaga tuli aru pidada, krunt välja osta ja vana maja üle vaadata - mida annab päästa ja utiliseerida, mida mitte. Et meie Nilsiga teame ehitamisest sama palju kui tigu hiina keelest, kaasasime arhitektuuribüroo ja usaldusväärse ehitusfirma, kellega koostöös meie visioon elule ja jalule aidatigi. Paberimajandus kõikide osapooltega jõudis umbes kahe aastaga nii kaugele, et saime hakata mõtlema ka vaikselt reaalsele tööle. Kui ühe vana maja renoveerimine, sellest põhimõtteliselt uue ehitamine, sisustamine ja sealjuures üsna omapärase projekti järgimine tundub keeruline, siis uskuge mind - seda see ka on! Oleme tohutult palju abi nii, jõu kui nõuga, saanud kõigilt pereliikmetelt, tuttavatelt ja loomulikult oleme ka ise Nilsiga juba aastaid, igapäevaselt panustanud, et koduprojektiga jõuda siiamaani, kus praegu oleme. Ehitus on tegelikult läinud üsna ludinal ja kuue kuuga on valminud põhimõtteliselt kõik väline ja nipet-näpet ka sisemust. Et ootasime kaks kuud aknaid, venisid paljud sisetööd ajagraafikust edasi aga see on ehitamise juures ju suhteliselt paratamatu. Nüüd on aga sisetöödele roheline tuli antud ja meie hullupööra vinge trepp, kamin ja köök, leiavad endale õige varsti majas koha. Püüame sisustuselementidena sisse tuua ka esemeid suvilast, et veelgi tugevamat sidet originaaliga säilitada. Pisut vajavad nad küll kõpitsemist, aga see tundub pigem hästi põnev ja kindlasti tehtav. Sellest kõigest aga mõnes teises postituses rohkem.

Küll aga näitan teile ette minu armsa vanaema suvila ja meie tulevase kodukese välisilmet, mis just sellel suvilal baseerub. Detailidest veel nii palju, et vanal majal oli kasutuskõlblikku elupinda umbes 50 ruutmeetrit, millele lisandus ka katusealusene garaaž. Uuel majal saab elupinda olema pisut üle 100 ruutmeetri. Vanas majas baseerusid kõik eluruumid kolmnurkses ehitises, uuele majale oleme lisanud ka nelinurkse suure eluruumi. Et uues majas on tube tegelikult laias laastus kolm, on maja ehitatud nõnda, et vajadusel on kunagi võimalik ka pisut laieneda ja tube juurde tekitada.

Aknad lõpuks ees, aeg sisetöödeks!
noorperemees

Algne suvila

Suvila talvevõlumaa

Selline ta meil siis tuleb, ajatu perekodu, täis lapsepõlvemälestusi ja positiivseid emotsioone. Ootamas, et looksime uusi mälestusi ja annaksime kunagisele suvekodule uue hingamise.