pühapäev, 17. veebruar 2019

Nädalavahetus kui patupäev? #kogumispäevik

Olen usinalt viimased kaks nädalat 50 eurose nädalamenüüga majandanud ja samaaegselt üht korralikku blogimõõna pidanud. Ma olen kuidagi nii-ii-ii keskendunud sellele eelarve ümber majandamisele, et endast elumärgi endmine on tahaplaanile jäänud.
Igatahes! Nagu eelnevalt mainisin, oleme Kogumispäeviku raames viimasel kahel nädalal, limiteerinud oma toidukorvi 50€ peale. See on olnud parajalt keeruline aga samaaegselt ka hästi põnev.
Olin enne väljakutse algust üsna pelglik ja kartsin, et lendame juba esimesel nädalal kogu eelarvega uperkuuti ja feilime täiega, sest meie tavapärane ostukorv ei ole kunagi jäänud alla 70 euro.
Endalegi üllatuseks, oleme siiani üsna kenasti vastu pidanud... küll aga mõningaste mööndustega.

Alustame siis täitsa algusest. Esimesel nädalal tegin esmalt kolmes e-toidupoes- Maximas, Coopis ja Selveris - võrdlevad toidukorvid, et näha milline on meie vajadusi arvestades soodsaim. Üllatuslikult tuli võitjaks Coop ja nende teenust siis kasutasimegi.
Ega ma tegelikult väga ei olnud enda jaoks lahti mõtestanud, et mis ja kuidas... põhimõtteliselt lendasin tuimalt nimekirjaga peale ja vaatasin kuidas läheb.
Asi millele ma aga tavapärasest enam tähelepanu pöörasin, oli grammkaalu ja hinna suhe. Kui muidu olen võtnud 150g juustupaki näiteks 2€ eest, siis nüüd uurisin e-poes pisut tähelepanelikumalt ringi ja sain sama hinnaga soodusosakonnast hoopis ligi 500g paki. Ma olin soodustoodete hulga osas tegelikult täitsa üllatunud. Näiteks tänase, ehk kolmanda säästutellimuse, tegingi enamjaolt vaid soodustoodetest.
Teine oluline õppetund oli muidugi meie kurikuulus kapselkohvimasin, mille jaoks oleme täite ostmata jätnud nüüdseks kahel järjestikusel nädalal. Uskumatu, aga oleme selle arvelt säästnud ligi 24 eurot (ja muidugi selle raames ka prügi tekkimist oluliselt vähendanud). Võtsime kasutusele hoopis presskannu, mille kahenädalane kulu on olnud vaid 6 eurot. Hetkel kasutame laenatud presskannu aga kokkuhoiumõttes tuleb see säästukuu lõpus endale ka koju soetada.

Lähenesin esimese nädala menüüle suure aupaklikusega ja valisin hästi turvalised ja kodused toidud, millega teadsin, et ei saa eealrvet lõhki ajada. Nii jõudsidki menüüsse toidud nagu ühepajatoit, karjase pirukas jms. Küll aga viskas kaikaid kodaraisse frikadelli-riisisupp, mille valmimisel selgus, et riis oli kummalisel põhjusel HALLITANUD ja supp läks seega raisku. Põhjusel, et ühest suurest toidukorrast ilma jäime, valmis esimese nädala jooksul üsna mitmel korral pannkooke. Nii möödunud nädalal üle jäänud keefirist kui ka munavabalt, sest munad olid mingil hetkel lihtsalt otsa saanud.
Tundsin end terve nädala üsna ebakindlalt ja leidsin end koo-guu-aeg toidule mõtlemas. "Ei tea kauaks sellest ikka jagub", "issand aga mida me ülehomme snäkiks sööme??", "tea kas nädala lõpuni ikka veab välja?". Muudkui vaaritasin igasuguseid tagavaratoite pea olematutest kuivainevarudest ja kuidagi selle najal ikka vedasime välja. Siinkohal tasuks mainida, et varusid ei ole meil pea, et üldse. Me lihtsalt sööme kõik lõpuni ära ja alustame iga nädal enamvähem puhtalt lehelt. Õnneks oli aga olemas piisavalt suur jahu- ja pähklivaru, et magustoitudeks ja vahepaladeks sai valmida hunnikus pannkooke, marjakook, energiapallid ja muud põnevat. Üldse töötas aju kuidagi ülekiirusel ja pidevalt midagi uut nuputades. Arvasin alati, et kui näiliselt on kodus kõik otsas siis nii ongi ja ei jää midagi üle kui poest kraami juurde tuua. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud.




Teist nädalat alustasin hoopis julgemalt ja võtsin menüüsse toidud nagu Pad Thai, burger jms. Küll aga muutusin pildistamisega mega laisaks, eeee... nimelt ma ei pildistanudki midagi üles.
Seekord vähendasin nädalaostul ka meie tavapärast vahepalade kogust ja veidral kombel jäi neid isegi alles. Isu oli kuidagi oluliselt vähenenenud ja kui esimesel nädalal oli viie päeva möödudes külmikus täielik põud, siis nüüd oli alles nii mune, piima, puuvilju kui ka hulganisti muud kraami. Ulme!
Nils tegi küll nädala sees mitu korda sohki ja einestas kaasa võetud karbilõuna asemel kontori kohvikus ja vast seetõttu jagus ka toidukordi oluliselt rohkemaks. Tabasin end nädala keskel mõtlemast, et kõht on koguaeg täis, mingeid paanilisi "mis me homme snäkime" mõtteid polnud üldse ja veidralt suur summa oli kontol alles. Hakkasin juba mõtisklema, et kas mingid arved on maksmata või mis värk on, sest tavaliselt juba kuu keskel liiguvad mõtted vaikselt järgmise palgapäeva suunas.
Jumal tänatud, et sel kuul on toidu pealt korralik sääst tekkinud, sest see laatsaret, mis meil viimase paari nädala jooksul kodus valitsenud, tahab ravimikulude pealt oma.
Lisaks sellele, lähen märtsi alguses täielikule ekspromptreisile Londonisse, mis on ju teada-tuntud kui üks kallimaid linnu üldse. Hetkel tundub aga, et vean peale säästude hoiusele kandmist ja tervet kuud säästumenüütamist, kenasti minireisi välja.


Ega tegelikult ei ole nüüd kõik ka nii lillelõhnaliselt ja vikerkaarevärvides kulgenud. Viimased kaks nädalavahetust on möödunud suhteliselt "patupäeva" vaimus.
Nädalavahetused on meil alati suhteliselt vabakava graafikuga olnud, mis tähendab, et toite me nädalavahetuseks ette ei planeeri. Mõnikord tahame väljas süüa, mõnikord tuua koju sushit ja noh... teate ju küll kuidas need nädalavahetused kulgevad. Küll aga ei ole meie kõige suuremaks komistuskiviks rämpstoit vaid hoopis uisa-päisa kulutamine, mis peale säästunädalat nii ahvatlev tundub.
Esimese nädala möödudes oli olukord muidugi eriti tragikoomiline. Tunne oli selline nagu pääseks kuskilt paastulaagrist ja tahaks poest kõike osta! Teisel nädalal kulges olukord õnneks natuke rahulikumalt, sest laupäeval oli Nilsi juubel, mille raames sõime lihtsalt sünnatoitu ja poes meeletult hulluma ei hakanud.
Sellele vaatamata, tunnen, et pean end veiiiits nädalavahetusel rohkem joone peal hoidma ja mitte nii pea ees poodi sisse lendama ja kõike kokku kahmama. Ei ole see lõppkokkuvõttes hea rahakotile ega ka muidu tervislikule elustiilile.


Kolmanda nädala eel olen ikka veel põnevil ja ootusärev, et kuidas meil läheb. Tegin just tellimuse ja olgugi, et Coopist oleks ilmselt soodsamalt saanud, tahtsin kiirelt tellimuse lukku lüüa ja tegin selle mugavusest Selverist, mille veebiversiooniga olen rohkem harjunud. Olen enda üle sigauhke, sest arve jäi isegi alla 50 euro. Seekord leidsid enda tee nädalamenüüsse köögivilja-püreesupp peekoniga, kana ja fetaga burrito, lasanje ja kartulipuder hakkliha-fetapallide ja tooralatiga.

Kas olete ka toidukuu raames kulude kokkuhoiult edusamme teinud?

neljapäev, 24. jaanuar 2019

Üks tavaline toidunädal - mida ostsime ja kokkasime?


Valmistan end õige tasapisi ette veebruariks, mil kogumispäevikus lööb kalendris ette toidukuu. Toidukulud on ju enamasti ühel tavalisel perekonnal alati murelapsena hambus ja veebruar seabki mind üsna mitme põneva toidukulusid vähendava väljakutsega silmitsi. Nendest lähemalt aga juba veebruaris.
Täna tahtsin siia dokumenteerida aga ühe täiesti tavalise toidunädala. Mida me ostsime, mida me süüa tegime, kas pidime nädala jooksul midagi poest lisaks tooma jne.
Kunagi ammu-ammu ka selliseid nädalatoidu postitusi siin üsna mitmel korral jagasin ja mulle tundus, et need pakuvad teile huvi. Isegi olen alatihti kimpus uute põnevate retseptide leidmisega ja pigem kipun tegema ikka neid mis esimesena pähe hüppavad ja juba sada korda läbi tehtud on.

Olen juba aastaid üsna uhkelt ja sirge seljaga kõikidele küsijatele teatanud ja ka rangelt soovitanud, et toiduvarusid tuleb täiendada vaid korra nädalas. Selleks on ju mustmiljon head põhjust, esmane muidugi kulude kontroll ja kokkuhoid. Minu jaoks ei ole mingi häda pühapäeva hommikul kümne minutiga välja mõelda kõik tuleva nädala retseptid ja üleüldised toidu- ja majapidamiskraamivajadused. Pigem on see põnev ja mulle meeldib seda teha. Toidupoest kulleriga kogu kauba koju tellimine on absoluutne luksus ja jumala eest, miks siis seda igapäevast luksusteenust mitte kasutada. Mäletan, et kui teenused tasahilju erinevatesse poekettidesse jõudma hakkasid, oli teenindus ebareaalselt kiire. Selveri e-poes tarvitses kell 10 hommikul ostukorv kokku panna ja juba kell 15 oli kuller toidukottidega ukse taga.

Inimene on aga üks mugav loom ja üks hetk, kui teenus oli populaarsust kogunud, muutusid ootejärjekorrad ebareaalselt pikaks. Lausa niivõrd, et ootama oleks pidanud 2-3 päeva, enne kui midagi söömiskõlbulikku üle ukse potsataks. Võiks ju mõelda, et noh ole siis kaval, telligi mitu päeva varem aga kuna ma tahan enne tellimist võtta arvesse ka eelnevast nädalast alles jäänud kuivaineid, ei ole selline teguviis mõistlik. Proovisin läbi kõik erinevad kullerteenused, nii Barbora, Coopi, FreshGo kui ka vana hea Selku. Selkuga oli ses suhtes tore, et ma olin veebilahendusega harjunud ja sain korvi kärmelt täis. Coopiga olen alati aga püstihädas olnud, sest mobiilirakendus on neil olematu ja kaalutoodete lisamine ostukorvi, on õudsalt tüütu. Maxima ehk Barbora teenusega jäin aga üsna rahule, sest ostukorv tuli varasemast soodsam.
Lõpuks oli aga kõikide teenusepakkujatega sama jama - ooteaeg on liiga pikk. Mis seals muud kui tuli sammud poodi seada. Küll vastumeelselt aga noh, sööma peab. Kiirelt sai selgeks, et poes käimine on tüütu ja kohutavalt ajakulukas AGA enda suureks imestuseks, avastasin, et poes koha peal on palju rohkem sooduspakkumisi kui veebis. Seeläbi on viimased ostukorvid olnud pigem pisut soodsamad kui e-poest tellides.

Igatahes, üldiselt teen alati toidunimekirja ja -ostu mina, sest tean pisut täpsemalt arvestada tooraine kogust ja valida kuupäevi. Tol toidunädalal, kui plaanisin dokumenteerida, saatsin poodi aga Nilsi, kes saabus õndsas teadmatuses koju 60€ maksva toidukorviga aga seejuures ka paljude puuduvate toodetega. See omakorda tähendas aga seda, et nädala jooksul sooritasime lisaks oste 25€ väärtuses, mis tegi nädala toidukorvi maksumuseks 85€. *Nädal on minu jaoks toidukraami arvestades tegelikult esmaspäev-reede. Nädalavahetused kipuvad kuidagi omasoodu minema ja on seega loomulikult lisakulu, aga samas ei taha ma ka nii piinliku täpsusega seda jälgida, sest nädalavahetuse plaanid on tihtipeale ootamatud.*

Poes koha peal käies, pean alati meeles kaasa võtta kodust kõik riidest kotid. Ma lihtsalt jää-lee-stan seda, kui pean poest kilekotiga lahkuma. Eriti hull on see kilekotindus muidugi e-poest tellides.





Nädalat alustasime mõnusa ja koduse einega. Nimelt sai kokku keeratud aasia sugemetega kanakaste, kõrvale miskipärast kartulipuder ja roheline salat. Sellele järgnes frikadellisupp ja esimene nädala lisaost - pirukamaterjal, et supi kõrvale midagi hea haugata oleks. Nädala selgroo murdsin mina oma absoluutse lemmiku, hakkliha-kapsahautisega, mida Nils aga silmaotsaski ei kannata. Seetõttu liitus hautisega veel kanašnitsel, ahjukartulite ja kapsasalatiga. Neljapäeva võtsime vastu kana-riisinuudlivokiga ja reedel otsustasime rebelid olla ja sõime üldsegi vaeseid rüütleid õunakeedise ja banaaniga. Nädala tõmbasime kokku ühe mehhiko pajaroaga, mille kõrvaseks avokaado ja hapukoor lausa ideaalselt sobivad.


Esmaspäev

Teisipäev

Kolmapäev

Neljapäev

Reede

Laupäev

Niiviisi see üks üsna tavaline ja eriliste üllatusteta toidunädal kulges. Aga mida vähem üllatusi ja viperusi - seda parem! Mis teie pere lemmikroog on?

neljapäev, 17. jaanuar 2019

Ma kulutasin sellele iga kuu sadu eurosid?? #kogumispäevik

Olen viimased paar nädalat üsna usinalt end tegevuses hoidnud, et mitte langeda vanade harjumuste ohvriks, mis kümne küünega mu rahakotti tühjendada armastasid. Eelarve tabeli täitmine on end ses suhtes juba täitsa kenasti õigustanud, et peale detsembrikuu kulude sisse kandmist, nägin üsna momentaalselt ära, mis on minu nõrgad kohad ja mille arvelt saaks kulusid kärpida. 
Ühesõnaga jah - olen mitu nädalat nagu viieline eelarve tabelit täitnud. Sellel on aga ühe šopahooliku jaoks omad head ja vead. Nagu mingi poolearuline, ootan, et saaks taaskord väikse kulutuse teha, et oleks juba midagi ometi sinna tabelisse juurde kirjutada ja näha kuidas Exceli valem teeb simsalabimm! Siiani on vaimujõud aga õnneks nii tugev, et pisikulutusi ma siiski oma hasardi toitmiseks teinud ei ole ja seega olen ka täitsa kenasti reel püsinud. *okei, ühel päeval libastusin aga ajasin end uuesti jalule*


Kusjuures, eelarve tabelit täites avastasin, et pisikulutused toidupoes ongi just need, mis minu rahakotis kõige enam hävitustööd teevad. Sellised tobedad igapäevased mõtted nagu: “niikuinii lähen ju varsti vankriga välja, haaran siis poest juba puuvilju ja külmutatud juurikaid juurde, läheb ehk tarvis”, “tahaks proteiinibatooni ja energiajooki. Tervis, siit ma tuleeeen!”, “hmm… tahaks uut jumestuskreemi… pood it is!”. Niiviisi olen ma võimeline igas enda päevas vähemalt tunnikese sisustama - vankriga välja ja poodi! 

Ometi olen paadunud kord-nädalas-toidupoest-koju-tellimise-fänn olnud juba aastaid (kuigi viimased korrad oleme pidanud hoopis ise poes käima, aga sellest juba mõnel teisel korral pikemalt). Sellised läbi mõtlemata, nädala toidukorvist välja jäävad kulutused on küll pisikesed, aga kui need kuu lõpus kokku lüüa, on tulemus jahmatav ja ulatub reaalselt sadadesse eurodesse. 
Eriti tobe on minu möödalask sedasorti kuludega ka seetõttu, et olen juba aastaid olnud toiduteemaliste kulude kokkuhoiu isehakanud tõekuulutaja - piinliku täpsusega iga jumala päev hommiku- ja lõunasöögi kontorisse nii endale kui ka Nilsile kaasa teinud, et vältida ulmelisena tunduvaid lõunasöögi kulusid väljas einestades, aa-laa-tii nimekirjaga toidupoest vajalikku kraami ostelnud ja eriti hoolega silmas pidanud, et nädala menüüks ette nähtud eelarvest ikka kinni peaksin. Tuhat ja tuline, et just toiduteema mind alt vedas! 

Detsembri kulutusi tabelisse lüües tabas mind aga tõeline heureka moment. Äkki ei oleks toidukulud nii suured, kui ma iga päev pisinodi lisaks ei ostaks?!? Seda kõike annab ju paremini planeerida ja nädala toidukorv veelgi põhjalikumalt enne tellimist läbi mõelda.

Ja äkki saaks need kulud hoopis koheselt kuu alguses hoiusele kandes tuludeks muuta?!



Siinkohal jõuangi lahendini, mis konkreetset kuluartiklit minimaliseerida aitab. Mis silmist, see meelest. Kuu alguses rohkem raha hoiusele = kuu vältel vähem mõttetuid kulutusi. 

Nagu ka juba eelmises postituses rääkisin, olen aastaid hoiusekonto usku olnud. On ta vankumatu tinasõduri kombel kenasti omal kohal püsinud ja õiget aega oodanud. Eeldasin, et kui igal kuul 100€ hoiusele kannan, olen varsti rikas valmis! Psseehh…
Kui seda kontot aga minu kombel hoogsalt tühjendada, ei ole rikkusest kippu ega kõppu.
Ärge saage valesti aru, 100€ on suur summa, mida igakuiselt kõrvale panna, aga arvestades enda hetkeseisu, väljaminekuid ja sissetulekuid, tean, et saaksin ka paremini. Juba ammu oleksin saanud. Aga ega mõistus pole oma teha.
Jaanuari alguses, peale eelarve tabeli täitmist, võtsin end aga korralikult kokku ja kandsin hoiusele kohe 350€. Umbes-täpselt sellise lisakulu, mille kohta tabel karjuvalt märku andis ja  muidu niisama tühjale tähjale tuulde oleksin lasknud.



Kusjuures ma eeldasin koguaeg, et mu suurim kuluartikkel on hoopis riided ja jalanõud, millede järgi ma võin igatsevalt tunde ja tunde vaateaknaid uudistades ja e-poode lapates aega surnuks lüüa. Mulle lihtsalt hirmsasti meeldib window shoppimine. Mitte isegi nii väga shoppimine… aga just window shoppimine. Et ma olen aga paadunud taaskasutaja, ei ole see kuluartikkel isegi mitte võrreldav eelmainitud pisinodiga. Kirbukaid ja taaskasutusveebe mööda kolades kaotan ilmselt oma elust küll oluliselt aega, mida saaks suunata muule praktilisele tegevusele, aga vähemalt on rahaline kulu väike. 

Et kogumispäeviku käesoleva kuu üheks miniväljakutseks on 10% ulatuses kulude vähendamine suurimalt kuluartiklilt, püüangi end vaos hoida ja need tobedad miniostud oma päevadest edaspidi välja arvata. Tänaseks olen paari nädalaga vähemalt 50€ või enamgi nende pealt kokku hoidnud, mis leidis omale koha juba kuu alguses hoiusel. Ilmselge on ju see, et kui igapäevases kasutuses oleval kontol üleliigset raha pole - mida sa siis hing ikka nii väga ostelda saad.


Möödunud kordses postituses, lubasin küll suure suuga välja oma jooksva aasta eesmärgid aga selleni kuidagi üldse ei jõudnud, et kuidas neid siis õigupärast saavutada. Millelt ma üldse säästa ja koguda saan, kui palk varsti otsa saab? Ma ütlen ausalt - ma ei tea veel sajaprotsendiliselt aga läbi katse-eksitusmeetodi, ma saan teadma!


Ma olen täiesti tavaline inimene. Mugav inimene, kes naudib teatud väljaminekuid, mille arvelt kohe kuidagi ei taha kokku hoida. Ma olen naine, ma tahan poputamist ja olen valmis selle koha pealt silma kinni pigistama. Aga seda ka tõesti kuus vaid korra või kaks.

Teisalt olen ma juba eos hull kooner ja teen alateadlikult alati pigem soodsama kui kulukama valiku. Olgu see siis rõivaste, bensiini või majapidamistarvete soetamisel. Ma tean, et teen tegelikult igapäevaselt valikuid, mis aitavad mul oma koonerlust toita, aga minu jaoks on õppimiskoht hoopis selle ülejäägi õiges paigutamises. Käesoleva aasta jooksul tuleb ette kulutusi, millelt ma ei taha koonerdada - minu puhul on nendeks näiteks iluprotseduurid, mis annavad mulle mõned tunnid “oma aega” kuus, mil saan lihtsalt vaikuses lebada või segamatult raamatut lugeda - aga kindlasti leian ma viise, kuidas juba säästvalt eluviisilt, veelgi säästvamale lülituda.

Samas ainult säästmisest ju ei piisa, kui kuskilt pisukest kopikat peale ei tiksu. Mida sa ikka säästad kui kõik on juba ära paigutatud.

Täna on mul võimalus, tekitada poppides sotsiaalmeediumites aktiivne olles ja pisut töövormis tegutsedes, endale lisasissetulek. Ta ei ole küll midagi grandioosset aga patt oleks ka nuriseda. Nutikalt tegutsedes, on ta abiks ikka. Pisikest lisa saan koguda ka taaskasutusega - oma hiiglaslikku riidekappi tuulutades, taara pealt kopikaid korjates (mida koguneb tegelikult üsna korralikult, sest kahetsusväärsel kombel tarbitakse siin majapidamises ebareaalses koguses purki villitud Coca Cola Zerot)

*mõtleb ja ohkab… oleks mul vaid mõni eriti praktiline oskus, mida sel aastal lisatulu tekitamiseks rakendada saaks*


Oh well, eks aeg annab arutust ja saab näha kuidas ja kui palju sellise elustiiliga säästa kannatab. Eesmärk on aga silme ees kindel ja motivatsioon on laes! 

Kogumiseni!

pühapäev, 13. jaanuar 2019

Teine laps - kas ja millal?

Mind on alati täiega närvi ajanud see, kui uuritakse põhimõtteliselt kohe peale sünnitust, et "nooooh millal siis teine tuleb kah?". Olen ka teiste emadega, kes minu arvamust on jaganud, samal teemal arutlenud ja pidavat see vist mingi üleüldine norm olema, et kui esimene, teine või kolmas laps on ilmavalgust näinud, tuleb kohe panna pähe idanema mõte, et kiire-kiire nüüd - järgmist tegema!
Olgu, võibolla see ei aja kõiki niimoodi närvi nagu mind, sest normaalsed inimesed ei ole ka nii närvihaiged ja lühikese süütenööriga nagu mina 😅 Lapse kandmine ja sünnitamine on naise organismile tohutult suur väljakutse aga vaid pelgalt murdosa sellest, mis lapsevanemaid tegelikult ees ootab. Hoopis olulisem rõhk on kõigel edasisel, mis suuresti mängib rolli teise, kolmanda või mitmenda iganes lapse tulekuga perekonda.

Minu jaoks ei olnud aga pojakese beebiiga üldse mitte vaid lust ja lillepidu. See oli raske ja kurnav nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Seda on ta mõnes mõttes tegelikult tänase päevani, aga nüüd olen ma lihtsalt sellega harjunud ja ilmselt muudmoodi enam ei oskaksi. Sealjuures aga muidugi tuleb tõdeda, et eks rasketest hetkedest kiputaksegi pigem rohkem arutama kui nendest mõnusatest, mida elu beebiga ju ka iseenesest mõistetavalt pakub. Poja on juba nii suur, et täitsa inimene kohe. Asjadest arusaav, peaaegu ise sööv ja toimetav inimene. Seega mõte uuest beebist, kes lihtsalt... on... ja ei tee suurt midagi, tundub kummaline.
Tihtipeale on vingumine näiliselt tulemuslikum ja kui saad kellegagi samastuda, on ju veel eriti hea olla. Teisalt on elu pojakesega ju maailma kõige ägedam, naljakam, üllatusrohke ja täis kõige suuremat armastust. See ei välista aga hetki, kui tahaks lihtsalt põgeneda.

Näiteks eile - pidime Nikolase minu ema juurde päevaks chillima viima, et Nilsiga kino-spa-õhtusöök teha. Ema teatas aga vastu õhtut, et las Niko jääb siis juba tema juurde ööseks, et saavad lapsevanemad ka pisut lõõgastuda. Mõte segamatust ööunest tundus ülimõnus ja vanaema juurde ta jäigi. Õhtul istusime aga Nilsiga kodus ja igatsesime pojakest hirmsasti. Meil on küll ka kahekesi alati hästi lõbus ja tore aga peale seda kui filmid vaadatud ja kook söödud, liikus mõte ikka sellele, et huvitav mis pojake küll teeb... aga nüüd... või nüüd??
Ööuni ühe jutiga ära magada oli muidugi kosutav, aga hommikul ärkasin täpselt samasuguse seljavalu ja rammestusega nagu ka siis, kui pojake meie voodis öösiti kaheksajalga etendab. Ma räägin - keha on lihtsalt harjunud ja mingit maagilist superpuhanud ükssarviku-und enam organism naljalt ei tee.


Enne pojakese sündi, olin ma jumala kindel, et tuleb ikka kaks pisikest järjest. Riik on meile ju nii ideaalsed võimalused selleks loonud, et emapalk näiliselt lõputult edasi tiksuks. Pikalt veeretasin peas mõtet, et "ahh mis seal siis on, aega ju kõvasti veel sellele mõelda" aga tegelikult hakkab nüüd aeg vaikselt ümber saama. Ilmselgelt ei ole beebindus mingi sõrmenipsuga teostatav asi ja väike ajavaru tuleks ju ka jätta. Hetkel olengi olukorras kus reaalselt üks päev mõtlen, et jep, kõik on otsustatud, beebi number kaks it is! Ja juba järgmisel hommikul võdistan kõhedusest õlgu, mõeldes, et nooo ma ikka ei ole veel vist päris valmis. Totaalne segadus.

Ma lasen end nii kergesti mõjutada asjadel nagu taaskord neli kuud ebareaalselt rõvedat ööpäevaringset iiveldust, esiklapse kohanemine sellega, et tema ei ole enam a&o, kahelapsevankrid, gaasid beebieas, rasedana ringi vaarumine, kahe väikese lapsega hakkama saamine kui hetkel ajab ükski aeg-ajalt hulluks, kas me saame siis üldse veel kunagi ka lasteta kuskil käia, kas ma suudan üldse kunagi veel mõnda last nii palju armastada jne. Ma võiks siia listi lisada veel igasuguseid pseudoprobleeme, mida mu aju genereerib aga no tühi temaga...

Samas kohe sinna otsa suudan mõelda aga ka sama palju kui mitte rohkemgi plusse, mis kahe väikese vanusevahega laste puhul reaalne oleks. Kui natukene vastu pidada, oleks neil omavahel kindlasti ülitore mängida, majja kolides oleks kahe lapse vankrimajandusega niivõrd palju lihtsam kui liftita kortermajas elades, saaksin kodus edasi olla ja vaikselt ka sotsiaalmeediatööd nokitseda, emapalk jätkuks samal viisil nagu ta praegu on olnud, teise ilmakodaniku jaoks oleks kõik asjad, mida kuude viisi enne pojakese sündi kokku ajasin, juba olemas ja kasutusvalmis, ärevus teadmatuse ees on suhteliselt olematu, sest ühe lapsega on ju juba paljut kogetud. Ja noh üleüldsegi, beebi toob ühte perekonda nii palju armastust, mõnusat unist nohisemist ja uut hingamist, et noh... beeebiii!

Praeguses hetkes on mu suurim murekoht aga asjaolu, et aju ei suuda registreerida olukorda, kus mõnda teist pisikest inimest saaks üldse nii palju armastada kui pojakest. See pidavat aga emadel üsna tavaline teema olema, olgu su esimeseks pisikeseks siis "koerlaps" või "pärislaps", ei suuda sa ette kujutada end kedagi teist veel nii palju armastamas kui juba esiklast. Emasüda on ju teadupärast aga kõikvõimas ja usun, et see on üks selline teema, mis laheneb kuidagi iseenesest. Nagu ka ilmselt väga paljud muud probleemid, mida ma enda jaoks olen välja mõelnud.

Ma leian, et see on hästi oluline teema mida arutada ja enda jaoks lahti mõtestada sest "noh noh noh millal siis teine tuleb" ei ole üldse mingi lihtne küsimus millele vastata. Ma ei tea! Ja see tekitab mus rahutust, sest mulle meeldib kui kõik on kontrolli all ja tulevik selge. Hetkel on aga täpselt sama ebaselge kui seebivesi.

Kuidas teil sellega on - kas olete ka samasuguseid mõtteid kogenud või mõtlen täiega üle?

eeeemps, lõpetaaa!


teisipäev, 8. jaanuar 2019

Kuidas saada rikka(ma)ks? #kogumispäevik

Oleme Nilsiga ideaalne näide klišeelikust väljendist “vastandid tõmbuvad”, sest arusaam majandamisest on meil laias laastus üsna erinev. Mõlemad peavad üksteise toimimist rahaasjadega alatihti tagurlikuks aga kummalisel viisil see sümbioos kuidagi ääri-veeri siiski töötab. Kindlasti saaks aga paremini. Olen ühest küljest hästi kitsi ja alati soodsaid kuid efektiivseid lahendusi otsiv säästumaniakk, teisest küljest “läks trumm, siis mingu pulgad pealegi” mentaliteediga kohutav laristaja. Saa nüüd siis sotti, kuidas minust selline lõhestunud isiksusega inimene on saanud. Nilsi näol on tegemist aga pigem inimesega kes säästab suurelt aga ei pelga ka kulutada...
Mina säästan väikselt ja ka kulutan suurelt 😅 Midagi lihtsalt peab siin võrrandis muutuma!

Hetkel pulbitseb minus siiski lootus, et käesoleva aasta jooksul leiame üheskoos paremini toimivad lahendused ja ehk suudan luua enda rahaasjadesse ka vähe etemini toimiva balansi, mis ühtse perekonnana toimides justkui vajalik oleks.


Ometi kasvasin ju alati üles õpetussõnadega, et distsipliin on kõikide elu aspektide A&O. Tunnen, et olengi tegelikult end erinevates eluetappides muudkui distsiplineerinud ja mööda joont käinud aga konkreetseid eesmärke, mis mind ka tulevikuperspektiivi silmas pidades oluliselt aitaksid, endale seada pole julgenud.
Nüüd olen aga sattunud lõhkise küna ette ja viimane aeg on midagi muuta. Emapalk on vaid mõne kuu pärast otsa lõppemas ja tuleb tunnistada, et juba dekreeti jäädes andsin endale suurejoonelise lubaduse igal kuul meeletult säästma hakata, et peale emapalga lõppu koduseinte vahel lulli edasi lüüa. Mis te arvate kas ma tegin seda? Loomulikult mitte!


Ent sel aastal ei ole eesmärgiks vaid niisama ilma stabiilse sissetulekuta toimetulek vaid plaanid on palju grandioossemad. Et käsil on aastatepikkune majaehitus, mis nüüd ka vaikselt valmimismärke näitama hakkab, istub pangalaen ju turjal nagu kubjas ja piitsutab igakuiselt, et oma kopikad kätte saada. See tähendab omakorda seda, et pean välja töötama enda jaoks süsteemi, mille abil saan kenasti tasuda kõik vajalikud kulud, tekitama endale pisukse elamisraha ja ka säästupuhvri. Seda kõike ilma stabiilse sissetulekuta. Aga ega ma’s pead norgu lase! Olen täiesti veendunud, et kuidagi, ma saan sellega hakkama.




Jumalale tänu, et Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse rahatargad mind enda rüppe on kutsunud ja Kogumispäevikuga 2019. aastal liituda palusid. Enam õigemat aega rahatargaks kogumispäevliklaseks saada lihtsalt ei olegi võimalik ette kujutada.  
Nagu eelnevalt mainitud, olen ju tegelikult juba pooleldi säästumaniakk ja seega ka kogumispäeviku liige juba üsna mitu head aastat. Püüdsin ka möödunud aastal pea, et igal kuul kogumisrongile hüpata ja kuuväljakutsetega alustada aga nagu ikka, kui selget eesmärki silme ette ei sea, läheb siht paigast ja täpselt nii oligi. Ei jõudnud ma omadega eriti kuskile ja potentsiaalne sääst, see pani nelja tuule poole ajama. Sel aastal kavatsen aga kohe alguses kogumisrongile peale astuda ja maha minna alles siis kui tuleb minu peatus, Detsembris. Üheskoos teiega, loodan läbi teha ja kogeda põnevaid teemakuid, millede raames saame jagada üksteisega oma nippe ja trikke säästvamaks ja targemaks äraolemiseks. Mida rohkem meid saab, seda lihtsam see on!
Käesoleva aasta lõpuks, saame olla üheskoos rahatargemad ja nii paljude vahvate kogemuste võrra rikkamad. Aasta lõpp võib tunduda küll täna trööstitult kaugel aga tegelikult on ju juba varsti jaanipäev ja mis sealt siis enam jõuludenigi minna on, eksole!


Et see kõik vaid suusoojaks jutt ei oleks, on aeg kirja panna käesoleva aasta eesmärgid. Mõtlesin nende üle kohe hästi pikalt, et mis plaanid need siis on, mida universumisse välja saata soovin. Sain paika üksjagu mõtteid, mille saavutamise nimel sel aastal vaeva näen.


*hingab sügavalt sisse ja välja*


Esmaseks eesmärgiks sean kohe silme ette endale numbriks 3000€, mille tekkimist kui võluväel enda hoiusekontole ootan. Võluvägi peab muidugi tulema minu enda pingutustest ja lahendite leidmisest, mis teebki asja põnevaks. Olen hoiusekonto usku olnud tegelikult juba aastaid aga alateadlikult keeran oma ponnistused säästmiseks pidevalt untsu. Kannan küll iga kuu alguses kindla summa kontole aga vajadusel võtan sealt ka täiesti tarbetute ostude jaoks üsna vaba käega raha välja. Eesmärk on tal alati olnud ju tegelikult olla säästupuhver ootamatuste jaoks ja abiline emapalga lõppemise ajaks. Eeldasin, et tänaseks päevaks on mu hoiusekontol mitme aastase kogumise tulemusena umbes 5000€ aga vastu vaatab mulle sealt hoopis 1200€. Et hoiusel olev rahanatuke, läheb kohe kindla peale juba paari kuu pärast kasutusse, seangi sihiks, et selle aasta lõpuks võiks sinna peale igapäevaseid kulutusi ja toiminguid kogunenud olla siiski 3000€. Laias laastus see tähendab seda, et igakuiselt pean suutma hoiusekontole kanda 250€ vaba raha.


Teiseks, veidi laialdasemaks eesmärgiks, tahan endale seada ülesande, olla erakordselt usin, toimekas ja enesekindel oma otsustes. Olen paraku hästi närviline ja endas kahtlev inimene, mis tüürib mind tihtipeale eemale võimalustest ja väljakutsetest, mis tagaksid edu nii käesolevas säästuprojektis kui ka kindlasti paljudes muudes aspektides. Täna olen seisus, kus mul on erakordne võimalus teha kodust, enda armsa pisikese poja kõrvalt tööd, mis kasvas välja kirjutamiskirest ja hobist kaamera ees juttu puhuda. Tööd, mida armastan ja läbi mille end niivõrd omanäoliselt väljendada saan. Rohkem julgust ja pealehakkamist Liisa!


Käesoleva aasta kolmas suurem eesmärk, seab mind fakti ette, et ma pean kolima. Kolimine ise küll teab, mis suur ettevõtmine ilmselt ei ole (hehe, kindlasti söön oma sõnu kui siin väikeses korteris kõrguvate kastihunnikute vahel last taga ajan) aga kindlasti on suureks väljakutseks uue eluga kohanemine majas. Olen terve elu elanud korteris ja unistanud oma majast ja aiakesest. Üsna varsti on see unelm tõeks saamas ja kohe kindlasti kaasnevad sellega väljakutsed, mida ma täna veel näha ei oska. Majja tuleb tükk haaval sisse osta esmatarbemööbel, mida küll loomulikult saan teha elukaaslasega kahasse aga mu jumal, kui kallis on ju tegelikult kasvõi igapäevane iseenesest mõistetav mööblitükk nagu diivan. Täitsa tühja majja me aga ju ometi kolida ei saa, seega eesmärgiks number kolm on (primitiivne) kodusisustus säästureziimil! *sealjuures mitte kvaliteedis kaotades*

Et aga ka hingele veidi kosutust ja soovunelmaid pühendada, võtan sihiks, lugeda veel rohkem raamatuid kui möödunud aastal. Iseenesest on lugemine ju täiesti tavaline normaalse inimese tegevus, aga minuni jõudis lugemiskirg alles mõned aastad tagasi. Püüangi nüüd jätkuvalt vaimu erksana hoida ja lugemise näol talle tegevust pakkuda. Võtame eesmärgiks näiteeeeks... seitse raamatut.
Samuti katsun meeles pidada, et tervislikult toitumine on minu organismile hästi tarvilik aga kindlasti ei tohi ma unustada, et toit pole pelgalt vaid kütus, mida keha vajab. Hea toit hoiab üheaegselt keha töös ja pakub ka meeltele naudingut. Pean õppima end vähem piitsutama ja endaga pisut leplikum olema.


No vot siis. Tundub, et sellised soovid ma nüüd universumisse teele lasengi ja mis seal’s muud kui asja kallale! Jaanuar on Kogumispäevikus eesmärkide ja eelarve teemakuu, seega äran’d enam kauem mõtle ja pane eesmärgid siia tabelisse kirja, et saaksime juba üheskoos nende nimel tööle hakata.
Ma olen hästi ootusärev ja põnevil kõige selle osas, mida me sel aastal koos tegema hakkame ja tahaksin juba hirmsasti näha, kuidas minu ja ka sinu teekond kujuneb.


reede, 4. jaanuar 2019

hommikusöök õhtusöögiks e. kohupiimapannkoogid

Ma pean praegu ülehelikiirusel retsepti siia kirja panema, sest eile õhtul juhtus midagi hämmastavat. Ma olen täielik retseptiment ja ei saa ilma nendeta põhimõtteliselt üldse (magusroogi) kokatud. Okei, noh tegelikult midagi nipet-näpet ikka improviseeritult tehtud saan aga hinges närib kahtlus, et midagi läks raudselt valesti.

Et sel korral tegin tavapärase nädala alguse toidupoe tellimuse hoopis nädala keskel, suutsin mõndasid asju liialt palju toidukorvi laduda ja impro pidigi teoks saama. Oleme jõhkrad piimatoodete fännid aga nendega on ju selline lugu, et kuupäevad kukuvad üsna kiiresti. Eile õhtul vaataski mulle külmkapist vastu terve virn kohupiimalisi, seega võtsin (meespere rõõmuhõisete) saatel vastu otsuse, et õhtusöögiks valmistame hoopis hommikusööki. Näiteks kohupiimapannkooke.

Olen proovinud varem suure hurraaga nii banaanipannkooke kui tatrajahust pannkooke ja millest iganes veel, aga no ei ole need minu masti kohe üldse. Olgugi, et tervislikud ja puha, eelistan vähemalt pannakate juures klassikalisemat maitset. Eileõhtused kohupiimakad aga, ooooomaigaaden ma ei liialda kui ütlen, et need olid suussulavalt pehmed, kohevad ja lihtsalt igatepidi imelised! Seega aitab pikemast lobast ja siit tuleb mingite enam-vähem parameetritega retsept, et saaksite ka ise soovikorral nädalavahetusel mõnusate kookide saatel hommikut vastu võtta.


Sega mikseri abil kokku 3 muna, ca 200ml piima, ca 2dl jahu ja 2 pakki Farmi lahjat vanilliiniga kohupiima ning kõige lõpus lisa 0,5tl soodat. Aa suhkur ja sool ka muidugi. Segu peaks jääma pigem paksemapoolne ja küpsetada soovitan kindlasti  madalal kuumusel, sest muidu kipuvad kiiresti kõrbema.

Muide, millega teie armastate pannkooke süüa? Mina näiteks söön suhkruga 😛

neljapäev, 3. jaanuar 2019

Aastavahetus, nii nagu vanasti


Aastavahetusest ja jõulutrallist on nüüd täpselt nii palju möödas, et suur õgardlus on unustatud, kingid lahti pakitud ja pühade sigin-sagin organismist välja saadud. Isegi jõuluehted- ja tulukesed pakkisin täna täitsa vabatahtlikult konkusse ära.

Nagu ikka, pidasime ka sel... exkjuuus mii, tähendab möödunud aastal jõulupühasid kolm päeva järjest. Esmalt Nilsi vanematekodus, seejärel minu isa juures ning kolmandal päeval minu ema juures. Võiks ju eeldada, et see oli kõik hirmus väsitav aga imekombel tegelikult ei olnud üldse. Et kõik meie koosviibimised on äärmiselt laste-, koerte-, ja üleüldiselt inimesterohked, oleme vist sellise pisut kärarikkama ja aktiivsema olemisega suhteliselt harjunud. Eriti kui see kõik leiab aset kesk jõulutunnet, kuuse- ja hapukapsalõhnalist elutuba, on sel miski eriskummaline võlu, mida saab ju kogeda vaid korra aastas. Kuigi mis seal salata, koju jõudes on alati ju see tunne, et huuuuh kui hea ja rahulik siin on.

Esimene pidupäev vast oligi kõige grandioossem. Lookas jõululaud, klaverimäng, kuhjade viisi kinke kuuse all ja palju tantsu-tralli-naeru. Saabusime Nilsi vanematekoju muidugi ka juba kahe paiku päeval, mis tähendas seda, et kui kümne ringis oli aeg Nikolasega koju ööunne minna, olime ka ise juba täiesti kutud.

ma lihtsalt armastan seda thriftitud kampsunit 😍
Teisel päeval võtsime läbi üsna karge aga ilusa talveõhtu, ette jalutuskäigu minu isa juurde, kes õnneks elab meile üsna lähedal. Ajasime aga vankrirattad kuumaks ja vurasime kohale. Talveõhtus valitses täielik vaikus, tubade akendest paistsid vaid eredad jõulutulukesed ja õhus oli piparkoogi lõhna. Käes oli ju ometi jõuluõhtu, mis tähendas, et kõik pered olid mõnusalt oma kodude soojuses ja tänavatel valitses vaikus. Isa juures oli aga taaskord maja täis lapsi, kes said tundide viisi mängida, edasi-tagasi joosta ja ennast omajagu väsitada, mis mulle hästi sobis.

Nikolas lihtsalt casually oma lemmikul, tädi Lottal, seljas elamas
Kolmanda päeva hommikul suutsin end koos Lottaga vaevaliselt trenni vedada aga trenniks seda eriti muidugi nimetada ei saa mis me seal tegime. Kere oli juba heast jõulutoidust nii kurnatud, et vaevu 30 minutit loivasime ratta peal ja tegime niisama peegli ees pilte. Aga noh... mida uut eksole? 😅 Peale seda asusime üheskoos minu juures veel kirsipirukat küpsetama ja õige pea sättisimegi end ema juurde minekule. Pugisime veel kogu täiega kõhud täis, lugesime luuletusi ja jagasime kätte viimased kingid. Muideks, igal aastal vahetult enne jõulupidude tralli, meenub mulle, et assa nugis, luuletust ju ka tarvis. Olen selleks puhuks alati ise miskit valmis kirjutanud. Lihtsalt kuidagi on traditsiooniks saanud.


Samuti üks thriftitud kamps, mille üle ääretult rõõmus olen. Taaskasutus FTW!
Need mõned päevad, mis jäid jõulupühade ja aastavahetuse vahele, sisustasime kinoskäikude, mängutubade, väljas söömiste ja põrandakatete valimisega meie valmiva maja jaoks. Juba 30nda hommikul pakkisime hiiglama suure hunniku asju autosse ja seadsime end Hiiumaa poole teele.
Nimelt mõtlesin juba oktoobris, et vot tahaks sel aastal aastavahetusel miskit sellist ette võtta nagu vanasti.
Kui olin veel pisike plika, sai vanematega pidevalt ringi sõidetud ja sõpsidega vahvates kohtades peatutud. Ilmselt käis sinna juurde ka alati mingi tähistamine ja pidu aga noh meie - laste jaoks - oli alati tegemist lihtsalt võimalusega mängida, mängida, mängida! Igatahes on mälestused nendest väljasõitudest nii toredad ja no mida muud me oma lastelegi pakkuda tahaks kui toredat äraolemist.
Et enamustel meie tuttavatel on juba lapsed või kaks, panimegi lisaks meile, veel kahe perega pead kokku ja otsustasime minna aastat vahetama Hiiumaale.

isad - lapsed - koerad / Hiiumaa '18
Broneerisime endale puhtjuhuslikult täiesti iiiii-mee-lii-see puhkemaja, mil nimeks Kalurikodu. Eelistasime seda ennekõike seetõttu, et hind oli võrreldes teiste majutustega ulmeliselt odav ja piltidelt tundus kõik tip-top. Reaalsuses oli tegemist ühe tõeliselt armsa, puhta ja mõnusa kohaga, kus mõned päevad perede keskis veeta.
Terve reisi vältel otsustas pojake kogu oma unegraafiku totaalselt pea peale pöörata, mis mind muidugi endast välja viis aga no mis sa ära teed kui inimesel on teiste väikeste inimestega koos lihtsalt niivõrd lõbus, et ei ole mahti magada.
Jõudsime majakesse kohale siis kui hakkas juba vaikselt hämarduma ja peale kompsude lahti pakkimist, kokkasime kiirelt ühe tortillabuffee, et pikast reisist väsinud kered saaks kosutust.
Suurema inimestehulgaga on selline lähenemine toidule minu meelest hästi lihtne ja kiire. Kärme köögiviljade hakkimine ja hakkliha/kana ettevalmistus, peale mida saab igaüks näha enda einega täpselt nii palju vaeva kui soovi on ja asi ants. Õhtu möödus totaalse lebotamise, kaardimängu ja täitsa niisama tiksumise saatel. Eks see lastega kuskil käimine vajab ka omajagu sisseelamist, seega polegi tarvis eriti rapsida.


Aasta viimase päeva hommikut alustasime muidugi imeliste pannkookide ja ohtra kohviga. Lapsed said paar tunnikest mängida, kuni isad viisid nad mõnetunnisele matkale (loe: algas emade puhkehetk). Emad muidugi eriti puhata ei mallanud, sest vaikselt tuli hakata valmistama õhtuseks olemiseks veidi pidusemat sööki ja endki pisut rohkem puhevile ajada, et see aastavahetus ikka kaunis rüüs vastu võtta. Liha ahjus - silmad värvitud - kleidid seljas - tervitasime tagasi meie seiklejaid ja asusimegi vaikselt õhtusöögilaua ümber, et ühiselt šampuseklaase kõlistada ja mis seal salata, ka pitsike kokku lüüa.



Vaatasime ühiselt aastalõpuprogrammi, mis oli sel korral kuidagi üsna mannetu ja limpsisime niisama vahuveini ja lobisesime. Kordamööda suunasime aktiivsest päevast ülielevil lapsi ööunne, mis kohati õnnestus ja siis jälle mitte. Ütleks, et tavaline lastega elu 😅 Kesköötunni lähenedes tõusis aga üsna korralik tormituul ja pistsimegi oma ninad vaid mõneks põgusaks minutiks välja, põletasime säraküünlaid ja kiikasime taamal paukuvat ilutulestikku. Kusjuures säraküünlad on just need mida ma eriti eredalt enda lapsepõlvest aastavahetusepidudest mäletan. Kuidagi nii kift oli pisikesena ööhämaruses lumehangede vahel säraküünaldega säristada. Eks sellele andis ilmselt oma võlu juurde ka asjaolu, et oli see ju põhimõtteliselt ainuke öö aastas kus ka lapsed said nii kaua üleval olla kui jaksasid.
Seekord sai minu õhtu otsa kuskil poole ühe kandis, kui pojake nõudis häälekalt, et ma ta oma kaissu tuttu võtaks ja muu siin ilmas enam talle ei sobinud. Ei mul selle vastu kõige vähematki.

Kolmanda päeva hommikul olime üsna uinamuinad ja pakkisime vahelduva eduga oma elamist kokku, koristasime ja sõime eelmisest õhtust alles jäänud kooki. Jumal tänatud, et aasta esimene päev kostitas meid tuulevaikse ja ilusa ilmaga, mistõttu saime väga laadnalt ja kiirelt praamiga mandrile tagasi põrutada. Koju jõudes tabas meid erakordne rammestus, mistõttu lamasklesime täiesti niisama ja plaanideta kodus. 

Nüüd oleme saanud jällegi tavapärasesse päevarutiini sisse elada, mis mulle äärmiselt head meelt valmistab. Mõeldes tagasi möödunud aastale, tuleb tõdeda, et oli põnev aga kohati ka raske. Sain palju uusi kogemusi ja elamusi aga oli ka aegu, mil kõik näis minevat üle kivide ja kändude. Olen uue aasta osas aga hästi ootusärevalt ja positiivselt meelestatud, sest tulemas on üks põnev ja teguderohke aasta.

klassikaline perepilt väikelapsega