reede, 28. september 2018

Meie aastane pojake

Minu viimase kuu kõige lemmikumaks äpiks saab lugeda kindlasti Timehopi, mis kogub kokku sotsiaalmeediumitest ja telefoni pildialbumist möödunud aastate käesoleva päeva meenutused ja oi-kui-vahva on neid muudkui poja kasvamise kõrvalt näha. Kui eelmisel aastal oli poja samal ajal vaevu kahe nädalane pisike kirbuke, siis täna on tegemist ühe krapsaka ja igati lõbusa aastase kratiga. Ausalt ka ei mahu pähe, et kuidas juba aastaring täis tiksunud on. Ealeski nii kiirelt seda varem juhtunud ei ole. Mida me üldse enne pojakest tegime? Olime kahekesi või? Tundub uskumatu!



Igatahes, nagu te aru olete vast saanud, karupojakesel on täitunud esimene eluaasta ja maha on trallitud ka esimene suur sünnipäevapidu. Olin piiikalt piiikalt arvamusel, et mina nüüd esimeseks peoks mingit màngutuba küll ei võta, torti küll ei telli, 35 inimest küll ei kutsu. Isukalt sain aga oma sõnu süüa, sest kõike seda ja enamgi veel ma muidugi tegin. Ja suurima hea meelega!
Et minu ja Nilsi perekonnad on kokku hiigelsuured ja lasterohked, oli mängutuba ainuõige lahend. Oluline oli, et kogu möll toimuks ühes toas. Et lapsevanemad saaks pisut jutustada ja lapsed samal ajal kogu hingest silmapiiril lustida. Valituks sai Laura’s Kitchen, mis tõesti oli hästi armas ja ideaalselt sobiv koht. Mängulusti jagus nii pisematele kui ka suurematele mugulatele.
Nikolas sai külalistelt nii vahvaid kinke, et saime kodus kohe pisut titekamad mänguasjad kokku pakkida ja uued, arendavad asenduseks anda.



Karukese õigel sünnapäeval, võtsime kodus vastu pojakese absoluutsed lemmikud - vanavanemad - ja pakkusime neile emme meisterdatud küpsisetorti. Et ilmaga on meil septembris juba viimased kaks aastat niimoodi vedanud, veetsime õige sünnapäeva üsna tavalises rütmis. Käisime mängukal ja võtsime suvesoojast veel viimast.


Aga, et ma pojakese arengust viimati nii ammu rääkisin, on aeg asuda asja kallale. Fakt, et karuke on nüüd aastane, ei muuda minu silmis seda, et tegemist on ikka minu pisikese poisiga. Teisest küljest oli see aasta täitumise ootus kuidagi niii üles kruvitud, et nagu kivi oleks õlgadelt langenud kui see lõpuks saabus. Ma ei tea kas see tunne on kummaline või mitte, aga minu puhul niiviisi igatahes oli.

Aastase poja juures on juba hästi selgelt välja kujunenud mitmed iseloomuomadused. Tegevused, mis talle hullupööra meeldivad ja lusti pakuvad. Teisest küljest ka asjad, mis hirmsasti hinge täis ajavad ja jonnipisarad valla lasevad. Oh see jonn, jonn, jorupill jonn - seda oskab poja juba hästi. Tuli kuidagi veidralt üleöö aga kohal ta igatahes on. Kui ikka vannitoast välja tõstetakse ja ukski nina ees kinni pannakse, ei ole ju küsimustki, et väike jonn on asjakohane. Niii väga tahaks ju sahtlitest neid vannipomme, pesuvahendeid, rätikuid ja kreeme välja sikutada ja kordamööda suhu toppida. Mille jaoks need ometi siis sinna vannituppa pandud on, eksole?!?


Õnneks on tegemist siiski enamjaolt naerusuise ja lõbusa selliga. Väike kratipoiss, kes armastab kõige rohkem oma aega panustada mänguasjadele, mille sisse saab midagi panna, mida saab laiali lammutada, põrgatada või veeretada. Kõige suuremaks lemmikuks on kastiauto, mille najal on niivõrd lihtne mööda tube ringi joosta. Enda jalakesed veel nii tugevad ei ole, et iseseisvalt ringi tatsata, aga mõned ükskikud sammud on siiski juba tehtud. Toa keskel püsti seismine ja kõvahäälselt delegeerimine pole aga mingi probleem.
Eriti meeldib kui saab mängima minna emme-issi voodi peale. Seal võiks rullides tundideviisi ringi aeleda ja aknast välja uudistades tuule käes lehvivaid puulehti silmitseda. Küll on põnev see maailm!

Kui pojakesele mainida, et nüüd on õueminek, lööb silm särama ja riidessepanek ei olegi enam selline tuuleveskitega võitlemine nagu tavaliselt. Võib lasta emmel toimetada küll.
Jalutada meeldib kõige enam autoteede ääres. Et ikka neid möödavihisevaid masinaid põnevusega jälgida ja mööduvatele inimestele naerusuiselt lehvitada.
Mänguväljakuid on meie kodukandis õnneks hästi mitmeid. Ükskõik kuhu suunda vankrinina seada, kilomeetri raadiuses mõne vahva mänguka leiab. Mänguväljakutel on totaalseks hitiks alati kiik, liumägi ja muidugi liiiiv. Õnneks nii palju enam liiv enda teed suhu ei leia kui varem, nüüd on see pigem niisama aelemiseks hea pinnas. Eriti ägedad on mängukal aga need päevad, kui ka teisi lapsi õnnestub kohata. Pisut suuremad lapsed pakuvad suurt huvi ja nende eemalt jälgimine on vaat, et sama põnev kui mänguasjadega mängimine.

Nikolasest on viimasel ajal saanud ka päris usin jutuvestja. Sõnu on iseenesest veel vähe - emme, mäm-mäm, ihhi (issi), aitäh ja tadaa - aga lalisemist ja omaette "jutustamist" tuleb palju ette. Tundub, et keelamisega on siin majapidamises vast kõige rohkem tegeletud, sest põhiline asi, mida pojake päevadläbi ennastunustavalt teeb on pearaputusega "mkmm". Ise samal ajal oma tegevuse üle muidugi itsitades.
Kõige rohkem nalja pakub ikka muidugi see, kui saab emme-issi süles lolluseid teha. Issi kukil olla või emmega tantsu-tantsu teha. Tegemist on ühe esmaklassilise muusikafänniga, kellel jalg pidevalt muusikataktis tatsub. Eriliseks lemmikuks muidugi Nublu looming, noh nagu meil kõigil eks.


Umbes üheteistkümnenda kuu kanti, ei tunnistatud siin majas enam soolaseid püreesid, mistõttu kolis pojake üle suuremalt jaolt tavatoidule. Seda siis lisaks rinnapiimale muidugi. Hambaid on Nikolasel suus juba seitse, milledest kuus tuli kuu jooksul ning seitsmes saabus palju hiljem, hirmus kõva palaviku ja nohuga. Höian pöidlaid, et järgmised hambad liituvad meiega taas rahumeelselt.

Tunnistan, et pisut veel kõhklen, et millist tavatoitu talle pakkuda ja olen teinekord pisut jännis aga eks ma ka alles ju õpin ja kogun julgust. Üldiselt on pojakese lemmikuteks makaronid, hakkliha, kodujuust, juust, sink, sepik, neljaviljapuder, puuviljad, tatar, riis ja mõnglid. Usinalt nosib ka köögivilju aga näiteks kartul on täiesti out. Kohe üldse ei maitse.
Sünnipäevahommikul sai pojake aga mekkida lusikatäie või kaks ka päris enda pisikest küpsisetorti, mis oli muidugi totaalne hitt. Aga noh, ega sellist üübermagusat kraami ju tegelikult käsi andma ei tõuse. Mis seal ikka, pidupäev on ju vaid kord aastas!


Et kuskil augustikuus hakkas mul jaks tihedate öiste ärkamistega tõeliselt otsa saama, otsustasin, et aeg on sealmaal, mil öisest söömisest võõrutamine tuleb ära teha. Nils läks kolmeks päevaks firma suvepäevi veetma ja trooper nagu ma olen, tahtsin võõrutamise kohe ise üksi olles käsile võtta. Esimesed ööd olid keerulised, pojake ärkas, nuttis lohutamatult ja nii ma siis muudkui kussutasin, paitasin, andsin talle mõista, et olen tema jaoks ikka ju olemas. Lihtsalt öine söömine tuleb koomale tõmmata.
Umbes nädalaga olime jõudnud nii kaugele, et kõikidel ärkamiskordadel kuni kella viieni, sobis lutt või vajadusel pisut vett. Naiivselt uskusin muidugi googeldades kõiki netifoorumeid, et nüüd hakkab laps läbi öö magama ja mida kõike sadat imet veel. Tutkit. Ärkab ikka, aga lihtsalt teistel tingimustel.
Päris edukaks ma muidugi võõrutust tänaseks lugeda ei saa. Tuleb ette öid, kus olen murdunud ja juba varem süüa pakkunud, sest miski muu ei aita ja endal ei ole keres jaksukübetki, et edasi võidelda. Sellele on kaasa aidanud muidugi ka pojakese rasked ööd haiguse vältel, mil ta tahtis eriti palju lähedust ja piima.
Oleme Nilsiga proovinud nüüd pikemalt rakendada ka meetodit, kus tema tegeleb pojakesega öösiti ja mina ärkan siis hommikuti. See on täitsa enam-vähem inimlik süsteem. Mõndadel öödel ärkabki pojake vaid tõesti korra-kaks ja lõplikult siis 7 paiku hommikul. On ka aga siiani veel öid, mil ta ärkab 5 korda, teeb öösel tsirkust, et me Nilsiga mõlemad saaksime korralikult tegevuses olla ja hommikul ärkab juba enne seitset. Päevad ei ole vennad. Ööd ei ole vennad. Selliste olukordade juures tuleb endale lihtsalt sisestada, et kõik on mööduv. Lapsed on erinevad. Pojake on täiesti imeline väike kratipoiss, nii lõbus, nii naljakas ja seltsiv. Meie proovikiviks ongi lihtsalt need pikad lühikesed ööd.


On tõesti veider mõelda, et kunagi oli ka elu enne lapsi, kui nüüd keerleb näiliselt justkui kõik nende ümber. Nii kodus kui ka tutvusringkonnas. See on hästi lahe. Uus etapp, mis annab elule vürtsi, värvi ja põhjust edasi minna.
Kallis pojake Nikolas - saabusid meie juurde nii pisikese ja haprana pisut enam kui aasta tagasi. Ei oleks osanud ettegi kujutada, et sinust sirgub nii äge väike poiss ja seda kõike meie endi silme all. Aitäh sulle, et tulid just meie juurde emme - issi väike possu! Armastame sind!

väike 4-kuune possumees

reede, 14. september 2018

Suvelõpu pidustest toimetustest

Issaristivägi, no ma ei ole ka ikka päris normaalne. Viimane postitus ilmus... kaks kuud tagasi. Nojah, mis seals ikka - hakkab pihta (toim. klassikavaramu Nublu sulest). Igatahes, otseloomulikult ei ole ma viimased kaks kuud vaikides kuskil urus istunud ja tegemist on olnud ju tegelikult hirmus palju.
Absoluutselt viimane aeg teid siis järjele aidata ja blogimisega uue hooga algust teha. Teate ju küll, et ühte aastaringi mahub inimmõistuse kohaselt kaks uut algust - esimene jaanuaris ja teine septembris.


Tänase reede plaanid olid tegelikult üsna grandioossed. Esmalt pidime läbi käima majaehituse asjus notarist ja seejärel ka korra pangakontorist. Õhtuseks plaaniks oli mul valmis ostetud üks eriti püss paar punaseid kingi, mis pidid mind kand-ja-varvas-kand-ja-varvas viima Tai Bohi sõbrannadega kohtuma, et nädalake tagasi täitunud 29. eluaastat tähistada. On müstiliselt keeruline isegi nii vähese sõbrannade hulgaga kõiki ühele päevale kokku koondada, sest noh... lapsed 😅 Iga lapsevanem teab aga tõsisasja, et Murphyl on omad seadused ja tema plaanides sellist reedet küll ettenähtud ei olnud.

Minu väike vaene pojake jäi nimelt möödunud ööl hirmsasse nohusse, mis keset päeva veel palaviku ja hirmus vaevalise olemisega päädis. Minu vaene pisike! Loomulikult droppisin ma kõik plaanid ja olen nüüd terve päeva seda pisikest vaevatud inimest muudkui kussutanud, lohutanud ja hoidnud. Plaanid saab ju alati ümber mängida ja edasi lükata, tervist tuleb aga hoida.


Aga hakkamegi siis ääri-veeri tänasest päevast tagasi kerima. Suures pildis mööduvad minu päevad ikka koos pojakesega. Muudkui toimetame siin asiselt argiseid tegemisi, käime iga päev mänguväljakul lustimas ja pikemalt jalutamas. Pojakesel täitub ju juba järgmisel nädalal esimene eluaasta ja seetõttu julgen väita, et tegemist on ühe igati suure ja tragi poisiga! Ei tema viitsi päevadläbi toas konutada kui välismaailmal on pakkuda niiii palju põnevat, alustades kärust mööda tuhisevate rekkade ja lõpetades lugematul arvul kodukandis olevate liumägedega. Iga päev on uus ja vahva ning kõik liumäed ootavad ju seda usinat väikest liulaskjat! Pojakese arengust jutustan ehk juba järgmises postituses, sest emasüda on ju nii armastust ja õnnetunnet täis, et muidu ma siinkohal muude teemadeni ei jõuagi.





7. septembril täitus minul järjekordne aastanumber ja et möödunud aastal sünnipäevatasin pigem põgusalt ja hirmsuure kõhuga, otsustasin, et sel aastal tahan kohe mitu minisünnat korraldada. Õigel päeval tähistasin vanematega, järgneval päeval Nilsiga Paju Villas ühe mõnusa hilissuvise õhtusöögiga ja viimane tiks pidigi täna sõbrantsidega aset leidma. Mitu sünnat... sest noh, miks mitte! Põnev ja mitmekesine programm minu silmis aga nagu näha siis mõned kivid lendavad ikka kodaratesse kui liiga suurelt ette võtta.



Kerides sünnast veel nädalavõrra aega tagasi, saime Nilsiga esimest korda peale pojakese sündi käia kahekesi koos tähtsa inimese juubelil. Tolle õhtu raames täitusid nii mõnedki märgilised verstapostid. Piiika-pika etteplaneerimise najal, jäi pojake just sel õhtul esimest korda vanaema juurde ööseks. Emana tundsin muidugi koohutaavat süütunnet ja mõtlesin iga minut sel päeval, et kas nüüd tõesti ta ikka peab minema... kokkuvõttes läks kõik muidugi väga hästi, sest pojake on väga leplik sell ja vanaemad on tema lemmikute hulgas kohe kindlasti. Ei mingit nuttu ega jonni. Vaid rõõm uuest keskkonnast, teisgsugustest mängudest ja huvitavatest näksidest. Lapsevanemad (eesotsas tegelikult küll mina) said sel korral ka täitsa esimest korda terve öö magada. Nimelt jandime ikka veel korralikult pojakese unegraafikuga aga sellest juba järgmine kord. Vanaemad on meil aga hästi usinad, alati abivalmid ja õhinas pojakest hoidma kui kuskil käia tarvis. Minu tänutunne on piiritu, sest selline tugivõrgustik on minu silmis hästi oluline ja tänuväärne.


Kui siin jutt juba nii piduseks kiskus, tasub kindlasti ka mainimist, et lapsevanemad lasti üheks päevaks ka Weekend festivali väisama. Valituks sai just see päev, kus pereisa lemmik, Post Malone, pillikeeled valla lõi ja rahvast korralikult tantsitas. Hästi lõbus oli, kohe tõesti. Suvises Pärnus polnud juba omajagu aastaid ka käinud seega tõeline väike lõbusõit. Öösel vurasime aga Tallinna poole tagasi, sest meie väikene inimene ju ometi ootas meid pikisilmi koju tagasi.


Üldiselt kujunes möödunud suvi kindlapeale üheks kõige meeldejäävamaks. Et saime pojakesele sellist suvesooja pakkuda nagu meie lapsepõlves, no ei oskakski paremat ju tahta. Käisime hästi palju ujumas ja koduaedades basseinitamas. Päevitasime, mõnulesime terrassidel ja mekkisime head-paremat, mida suvemaitsetel pakkuda on. Jalutasime pojakesega loomaaias, linnapeal ja tänavafestivalidel. Ja peale kõige selle, algas ka lõpuks meie majaehitus! Halleluuja!





kolmapäev, 18. juuli 2018

Lemmiklinnas poosetamas

Möödunud nädalavahetusel saime võtta sajaprotsendiliselt aja maha ja sõita ühte minu absoluutsesse lemmiklinna suvitama - Haapsallu. Haapsalu juures on lihtsalt mingi selline mõnus vaib mida ma mujal Eestis kogenud ei ole. Linna arhitektuur, kus põimuvad üüberarmsad värvilised ühekordsed puitmajakesed sajandeid vana linnuse ja ajaloolise promenaadiga - täiesti minu teetassike. Olen lugematul arvul kordi Haapsalus lihtsalt niisama päevaks jalutamas-kohvikus käinud ja läheksin sinna iga kell tagasi.

Seekord oli kogemus aga pisut uuelaadne, sest sellise hullumeelse kuumuse otsa ma seal veel sattunud ei olnud ja sekka ka hordide viisi Soome turiste oma 50'ndate imemasinatega American Beauty Car Show raames. Lärmakast seltskonnast me end aga liiga palju häirida ei lasknud ja võtsime ikka linna võludest seda mis võtta andis. Jalutasime mööda sillerdava veega ääristatud promendaadi Kuursaali lõunatama ja saime seal täiesti imetabase maitseelamuse.
Tundsin end promenaadil lillevanikute vahel nagu üks tõeline daam ja jumalale tänu, et õeke end nii lahkelt fotografeerima pakkus. Sain ka üle pika aja pildile püüda mõned outfit of the dayd, mis suvises paradiisilinnas nii kohased olid.



Kleit on skooritud pisikesest butiigist Kreetalt, pom-pom platvormid Asosest

Üldiselt ma kannan nii tavalisi riideid, mis moevooluga kaasas ei käi ja OOTD raames avaldamist ei vääri. Kipun üldse sellest moerongist tavaliselt mitme aastaga maas olema ja satun trenditoodetest, nagu näiteks Timberlandi saapad ja Converse ketsid, vaimustusse alles mitu aastat peale seda, kui nad tegelikult comebacki teinud on.

Eelmisel suvel kui ma aga suure kõhuga ringi paarutasin, olin tegelikult natuke tusane küll, sest kulutulena hakkas levima selline nunnukas satsiliste riiete mood, mis minu suure kõhu jaoks oleks olnud üsnagi ülepakutud. Sellel suvel jõuan, hilinemisega nagu ikka, ka sellest mõnusast satsimoest osa saada. Täiesti lummatud olen ka praegusest 90'ndate stiilis platvormjalatsite moest - nii mugavad ja ägedad. Tuleb tunnistada, et sel suvel olen moodi tarbinud aga tunduvalt rohkem kui varem, ilmselt just seetõttu, et eelmisel aastal valik minu jaoks niivõrd kesine oli.
Eriti hoogu sattusin muidugi veel siis kui sain võimaluse Bonusway kaudu endale netipoodidest kraami tellida. Ma ausalt ei liialda, kui ütlen, et kammisin läbi vähemalt terve Asose, Forever21, Boohoo ja mitme teisegi netipoe. Mis ma oskan öelda, ilm oli kehv ja mul oli toas palju aega 😄 Tegin endale aga Bonuswaysse kasutaja ja hakkasin muudkui kollektsioone looma. Klikkisin kollektsioonidesse kokku tooteid nii pojakesele, endale kui ka midagi uue kodu tarbeks. Kui huvi pakub, siis minu valikuid saate chekata siit. Suvesoojade lähenedes suhtusin eriti kirglikult muidugi aga suviste rõivaste ja jalatsite skoorimisse, mida saingi lõpuks Haapsalus ka pildile püüda. Hirmus hea on veel asjaolu, et kogu selle tellimisprotsessi pealt, saan ju Bonuswayst veel raha tagasi kah. Hetkel on mul Bonusways ootel 5€, mis kogunes erinevate protsendimäärade pealt, peale ostude sooritamist. Skoor! Arvestades seda, et valisin endale lõpuks täiesti ennenägematu hulga tooteid (mida küll kõiki loomulikult ei ostnud), on kollektsioonide tegemise võimalikkus täielik õnnistus. Lihtsalt lisad oma lemmikud Bonusway lehele kollektsiooni ja leiad need pärast ilma suurema vaevata uuesti üles. Muidu peaks lihtsalt meeletul hulgal aknakesi korraga lahti hoidma, et tooteid mitte ära kaotada.

Igatahes, enda vastskooritud moodsate rõivakestega, poseerisin Lottale kohe mõnuga. Linnatiirud tehtud, arhitektuur järjekordselt nauditud, Ameerika autode ilu nähtud, võtsime suuna tagasi maakodusse, kus tegelikult suurema osa ajast ka nädalavahetusel veetsime. Püüdsime päikest, sulistasime suppsoojas merevees, kõlgutasime kiige peal jalgu ja limpsisime ohtralt jäätist. Tuleb tunnistada, et sellist suve mina ei suuda meenutada. Suvi nagu lapsepõlves.



Lühkad on skooritud Hiiumaalt kaltsukast, satsipluus Boohoost, platvorm tennised Asosest, kaabu Zarast

Selline kadakateküllane, kivine ja merega ääristatud maastik on minu totaalne nõrkus. Olgugi, et ega ma mingi suur telkimisefänn ole, võiksin sinna kadakate vahele mõne varjualuse püsti panna küll ja tundideviisi merd silmitseda. Eriti tegija seal kandis on muidugi meie armas koerapoiss, Möku, kes oma pisikese sabanubluga kohalike lammaste sekka pidevalt ära kaob. Tegemist aga ühe erakordselt malbe isendiga, kes pigem meenutabki olemuselt lambakest kui suurt koera.
Seekord sellise pildirohke postitusega tõmbamegi otsad kokku ja räägime varsti jälle!


pühapäev, 8. juuli 2018

Aga mis täna söögiks on?

Küsimus mille üle ma juurdlen absoluutselt igal nädalal vähemalt korra. Korra seetõttu, et terve nädala toidukraami tellime ju juba ammu Selverist kulleriga laupäeviti-pühapäeviti koju. Tänaseks päevaks on see minu jaoks ikka täitsa asendamatu teenus. Suvel olen sellest nüüd kohe eriti hästi aru saanud, sest puhkuseperioodil on seda sipsti toidupoodi hüppamist, et midagi külapeale hamba alla kaasa haarata või niisama vahepalaks, rohkem ette tulnud ja issand kus ma ikka suudan niimoodi emotsiooniostudele raha kulutada. Pole mingit probleemi kümneid ja kümneid eurorahasid poodi jätta, kõik tundub kuidagi nii ahvatlev ja põnev. Samas on see äkki lihtsalt mingi koduse ema fenomen? Et nagu saab kodust välja ja it's a whole new world ja asjad...


Ühesõnaga, et ma iga jumala nädal selle sama teema üle pead murran, on ju mõistlik vahelduseks siia retsepte ja ideid üles laduda. Saab siit teinekord enda mälu värskendada ja ehk teilegi mõtteainet pakkuda. Üritame vähemalt nädala sees enam-vähem tervislikult läbi ajada, sest nädalavahetuseti on see patustamine kerge tulema. Selline 5-2 suhe ei ole kõige hullem aga noh saaks ka muidugi paremini. Iga kevad ma mõtlen, et oh tuleks juba suvi. Saaks süüa nii palju marju ja arbuusi ja olla nii tervislik... Kui suur suvi kätte jõuab, on toidulaual ainult jäätised, külapeal koogikesed ja muu selline hea kraam, mida ju talvel nii lihtsalt ei pugi. Seetõttu tunnen, et sügis-talvisel perioodil on isegi lihtsam tervislikult läbi ajada. Niisiis, möödunud nädalal oli meie toidulaual lisaks vahepaladele ja hommikusöökidele, lõuna- ja õhtusöögi menüüs neli suuremat toitu.

Et ma üritan retseptid kokku panna alati pigem selle järgi, et kodus olevaid kuivained võimalikult mõistlikult ära kasutada, algas eelmine nädal kapiotsas kükitavale kinoale lahenduse leidmisega.
Esimeseks toidukorraks saigi tehtud kinoa-kanahakklihapallid, vana hea tatra ja köögiviljasalatiga.
Hakklihapallide tarbeks keetsin ca 150g kinoad ja segasin seejärel kokku paki broilerihakkliha, ühe muna ja meelepäraste maitseainetega. Paneerimiseks leidsin kuivaine kapist ainult rukkikama ja said vaat, et nii head, et teeme neid pallikesi nüüd kindlasti tihedamini. Suvise köögiviljasalati üks lemmikkomponente on mul aga alati redis, annab nii mõnusa kergelt vürtsise nüansi.


Millegipärast kipuvad meil köögiviljad üsna kiiresti riknema, mistõttu võtsin järgmise toiduna käsile mehhikopärase kana-köögivilja wrapi, mille sisse leidsid tee vürtsikas marinaadis kanafileeribad, paprika, tomat, jääsalat, riivitud porgand ja dipikaste. 
Üheks üsna hiljutiseks lemmikuks wrappide vahel on saanud just riivitud porgand, annab kuidagi sellise oo-see-on-vist-küll-kuskilt-kohvikust-ostetud meki. Kastmete osas olen aga wrappidega alati püstihädas. Mulle meeldib kui wrapp on hästi täidlane ja lemmikutena näen enda wrapi juures alati just köögivilju ja kastet. Mõnikord kasutan kastme asemel määrdeks hoopis toorjuustu või pehmemat fetajuustu. Dipp on ka selline suhteliselt ehku peale minek, kuna midagi targemat ei suutnud oste tehes välja nuputada. Tihtipeale eelistan väljas süües tellida wrappi hoopis falafeliga ja lihast loobuda. Falafelid on lihtsalt niiii geniaalsed ja maitsvad asjad. Seekord sain pildile aga hoopis teise-päeva-rullid, millede vahele enam kanafileed ei jagunud ja pidi asendama hoopis kalkunisingiga.


Kolmanda suurema toidukorrana sain taaskord inspiratsiooni meie kuivainekapist, milles olevat kuskussi rakendada tahtsin. Võtsingi kasutusse veel viimsed köögiviljariismed, hakkisin need pisikeseks, lisasin keedetud kuskussi ja keerasin need omavahel kokku salatiks. Tummisemaks ampsuks lõikasin õhemaks mõned broilerifileed, tampisin pisut suuremaks ja asetasin neile keskele törtsu pestot ja mõned mozzarella kirsid. Seejärel rullisin kokku ja pistsin ahju. Täitsa mõnus suutäis.


Mulle meeldib kui korra nädalas saab süüa suppi. Tekitab kuidagi kerge ja organismile puhastunud tunde. Kui mina võin süüa ükskõik mis suppi, siis Nilsi valikud on oluliselt väiksemad, õnneks kuulub frikadellisupp ühte tema poolt aktsepteeritud valikusse. Üldiselt on Nilsi käest üsna võimatu üldse toidu osas nõu küsida, sest iga jumala kord vastab ta "kana ja riisi võiks teha". Nagu... ei annaks vist väga palju igavamat kombot välja mõelda 😄 Eks ma siis sellest "kanast ja riisist" üritan kuidagi inspireeruda ja ikka midagi pisut põnevamat lauale tuua. 
Frikadellisupp on ilmselt üks lihtsamatest mida üldse teha, sest vähemalt minu tehtavasse lendavad sisse külmutatud frikadellid ja ka minu lemmik külmutatud juurviljade segu. Oli teine vist Aasiapäraste juurviljade segu. Samuti lisan juurde kartulit, porgandit ja mõnikord ka riisi, kui see kuivaineriiulil oma kohta otsimas parasjagu on. Aa ja noh, puljongikuubikuid kasutan ikka ka.


Sellised lihtsad, kodused ja ka laias laastus tervislikud valikud said meie majapidamises tehtud sel nädalal. Et ma aga forever and ever uute ideede jahil olen, oleks nii tore kui kirjutaksite kommentaaridesse ka enda lemmikud retseptid. Loodan, et meeldis ja räägime varsti jälle!

esmaspäev, 2. juuli 2018

Kuu jagu toimetamist ja arengut ühe beebi elus

Reisilt saabudes oli meil aega aklimatiseeruda vaevu kaks päeva kui juba jälle tuli kodinad kokku pakkida ja teele asuda. Endalegi imestuseks, suutsin nende kahe päeva jooksul ära pesta kogu reisil kasutatud riidevaru ja asjad kodus enam-vähem ikkagi oma kohtadele tagasi seada.
Olin nimelt oma emaga juba iidamast aadamast kokku leppinud, et läheme maja ja koera valvesse kuni nemad Horvaatias peesitavad. Juhtumisi langes kõik kokku just niiviisi, et vaid kaks päeva peale meie reisi, oli vaja sammud nende juurde seada. See tähendaski siis ju taaskord kümne päeva jagu riiete, toidu, ravimite, mänguasjade, magamisasjade jms kaasa tarimist. Kaks autot täitus silmapilkselt.
Et ema elamispind on oluliselt ruumikam kui meie oma, saime juba eos harjutada seda maja-aia elu, mis meid järgimisel aastal ka päris enda kodus ees ootab. Algus oli pisut konarlik, sest ootamatult keeruline on kahekordses elamispinnas lapsega majandada aga juba mõne päevaga oli selge, et majaga kaasas käiv aialapp on üks igati tänuväärt asi. Kiigeplats, kärutamisrajake, päikeseterrass - asjad, mida korterielu naljalt pakkuda ei suuda.



Kümne päeva möödudes saime aga lõpuks koju, oma korterikesse, tagasi pöörduda ja mis seal salata, oli tegelikult ka hästi mõnus. Kodu on ikkagi kodu. Kõik nurgad on siin juba turvatud, stepslitesse kaitsed ühtede väikeste uudishimulikkude näppude eest sisse pandud, mänguasju oluliselt suuremas variatsioonis ja koristamispindagi vähem. Aga eks ta pisut keeruline ole ikka, luksuslikust lükkan-käru-uksest-välja-männimetsa-alla elust tulla liigutan-käru-edasi-tagasi-rõdul reaalsusesse. Nüüd oleme aga koduse eluga lõpuks päriselt aklimatiseerunud ja tiksume rahulikult suverütmis.

Viimase kuuga on toimunud pojakese arengus jälle too-huu-tuu edasiminek. Igakord kui mõtlen, et "wow, viimane kuu oli ikka täitsa kreisi arenguetapp", suudab järgmine kuu mind taaskord üllatada ja meelde tuletada, et "hallooo, siin areneb ju üks väike päris inimene".
Kui reisil muutusid meie ööd juba võrdlemisi... noh laias laastus ei saaks öelda, et heaks... aga siiski okeiks - 3 ärkamist igal ööl. Minu silmis on see stabiilne ja täiesti arvestatav graafik. Siis peale reisi lendas kõik uperkuuti. Ilmselt on asi kinni arenguetappides, mis väikest inimest hästi palju kurnavad.
Esiti vastavastatud liikumisvabadus ja lihastesse saabunud jõud, mis teda terve päeva tegevuses hoiavad. Enamuse päevast tuleb ju olla püsti erinevate tugede najal ja sikutada kõikjalt kõike. Rahulikel hetkeil leiab pojakese aga rahulikult mänguasjakasti ees istumas ja ühe näpuga keerutamas kõike, millel on küljes rattad või propellerid. Miski nende juures teda hirmsasti igatahes võlub.



Ööde hullumajale andis oma panuse ka kindlasti hammaste tulek. Nimelt saabusid viimase kuuga pojakese suhu lausa neli hammast järjest. Ime siis pole, et raske tududa, kui igemed valusad on. Ööd aga läksid nii-ii-ii ebameeldivaks, et ühe öö jooksul 10x ärgata ei olnud enam mingi imetegu. Pojake magas ka tavaliselt peale esimest võrevoodis ärkamist kohe meie suures voodis, sest ma lihtsalt ei leia endas seda füüsilist jõudu, et teda imetada ja seejärel võrekasse tagasi asetada. Ega ta siis ju rumal ole, kohe kui selg peale emme soojas süles mõnulemist võreka madratsit puudutab, tuleb lahti lasta üks kõvem nutt ja visata end totaalseks kreeka eeks.
Et olukord muutus aga juba üsna väljakannatamatuks, võtsin vastu otsuse, et annan pojakesele mõned korrad öö jooksul RPAd. Põhjusel, et teha saab seda lutipudelist, ilma pojakest võrekast välja võtmata. Ime on sündinud! Me oleme tagasi 3-4 ärkamise juures.
Esimesel kahel ärkamisel annan pojakesele tavaliselt pudelist RPAd ja ta uinub pudeliots suus üsna kärmelt uuesti, tavaliselt on see paari minuti küsimus.
Kui tunnen endas eriti tugevat jõudu, võtan ta kolmandal ärkamisel imetamiseks meie voodisse ja jauran temaga 10-20 minutit, et ta võrekasse tagasi asetada. Enamus öödel aga see jõud ennast ei ilmuta ja võtan ta lihtsalt meie kõrvale suurde voodisse magama, haagin endale külge ja magan ka ise edasi. Igaljuhul olen ma praeguse olukorraga hästi palju rohkem rahul kui sellega, mis veel paar nädalat tagasi toimus. Huhh, see oli karm.
RPA osas oleme läinud praegu hästi lihtsad teed ja ostnud pudelisse valmis villitud Aptamil 2 segu. See on öise toitmise jaoks vast kõige mugavam variant üldse, tuleb vaid lutipudelisse ümber valada. Et pojakesele eelmainitud segu paistab maitsevat, on see minu elu-olu ja päevased käimised ka tohutult lihtsamaks teinud. Ilma igasuguse eelneva meeletu lüpsmise-pumpamiseta saan poisid rahuliku südamega koju jätta, teades, et kõhu tühjuse eest vastutab kvaliteetne valmis piimasegu.

Lisatoidukordi on pojakesel 9,5 kuuselt kolm korda päevas, millele lisandub ka vahepaladena mekitav maailma kõige lemmikum snäkk kamapallide ja mõnglite näol ja loomulikult ei saa unustada nommerdamist tissiotsas iga mõne tunni järel. Pojake on söömise osas olnud ilmselt hästi lihtne laps - maitseb talle reaalselt kõik mida pakkuda, olgu see püree või tükiline, osake meie einest või mõni puu- või juurvili. Hommikut alustame tavaliselt Holle hirsipudruga, mille sisse läheb ka teelusikas Holle beebidele mõeldud toiduõli ja peale parajalt magusat püreed. Kui hommikud algavad issiga, on tavaliselt pudruks Põnni tuubipuder.
Lõunaks mekib pojake mõnd juurviljapüreed (millede valik Eesti poelettidel kuidagi hirmväike on), tavaliselt on selleks Põnni porgandi-kartulipüree, millest tulenevad plekid aga ealeski riietest enam välja ei tule. Õhtusöögilauas on omal kohal alati liha, hetkel enamasti veiselihapüree, sest rauanäitajad olid viimases arstikontrollis pisut madalad.


Pea 10 kuune Nikolas jutustab ja laliseb täiesti ennastunustavalt, poeb pidevalt kaissu kallistama-musitama ja naerab kõvahäälselt nagu väike kajakapoeg. On üdini positiivne ja pidevalt väikeste pahanduste ja marakratinduste peal väljas. Kui vaid võimalik, sööks vannitoas wc-paberit ja rulliks seda mööda elamist laiali. Kui emme vaid lubaks, roniks näppupidi pistikupesadesse ja topiks käed kõikide kapiuste vahele, samaaegselt riideid sahtlitest välja kiskudes ja emme "ei, ei, ei" peale pahaseks saades. Kui oleks vaid siin maailmas võimalik, ajaks hommikust õhtuni näost kamapalle sisse ja sikutaks emmel juukseid peast välja - noh teate küll, väikesed rõõmud elus. Pojake on julge ja sotsiaalne, naeratab laialt väikeste hammastega ja on nõus kõikidega sõber olema.
Vaikselt olen hakanud mõtteid mõlgutama ka juba pojakese esimese sünnipäeva osas. Ulme, kuidas see aasta nii kiiresti läinud on. Või noh okei, kümme kuud küll alles aga siiski. Sünnipäeva osas ei ole ma aga põhimõtteliselt mitte kuhugile veel mõtetega jõudnud, ainuke asi mida tean, mängutoas me seda veel ei pea. Ikka kuidagimoodi kodustes tingimustes ja eks ole näha kelle juurde end majutame, et ruumipuudusesse ei upuks. Sõpru on Nikolasel ju juba palju ja vahvast esimesest sünnipäevapeost tahaksid nad kindlasti kõik osa saada. 

Lemmiku tädi Lottaga alati valmis rahulikult chillima

neljapäev, 7. juuni 2018

Pojakese esimene reis Kreetale

Kell on 3.48 öösel, päike annab endast taamal juba tõusuga märku ja mina lendan kauni neljapäeva suunas. Just nimelt nii äraütlemata kauni, sest kodumaa on juba pea, et käega katsuda. Viibin hetkel ca. 100 sügavalt magava inimese keskel taaskord rongivagunis kesk eimidagit. 10 000m kõrgusel. Turbulents on seekord kohe eriliselt tihe külaline ja mul ei jäänud enam midagi muud üle kui telefonis blogipostitust kirjutama hakata, et mõtteid kuhugi vähegi suunata ja end välja elada.

Võiks ju eeldada, et normaalne inimene laseb silma looja, et uuele päevale värskelt vastu minna aga ei, mitte mina. Minu ainus eesmärk hetkel on olla värske kui hapukurk ja lihtsalt jalg turvaliselt kodumaa pinnale astuda. Tunnistan - olen sisse kuuganud ka mitme klaasi jagu valget veini, sest närv sai minust lihtsalt võitu. Oli tal ju ligi 12h aega end ka kruvida, sest väljalennu ajaks Kreetalt oli meil seatud alles 1.20 öösel.
Et aga maailmasuurim ettemõtleja ja planeerija suudab end lapse nimel kokku võtta ka olukorras, kus ükski närvirakk enam fungata tegelikult ei mõista, pumpasin kiirkorras pojakesele piima pudelisse, et ikka head-paremat mekkida oleks seniks kuni aastaema hirmuga võitlemiseks veini kuukab.
Eeldasin tegelikult, et imetamise ja ööunega saab öölend olema paaaalju keerukam. Võta aga näpust - käesolevaga on meil tegemist absoluutse musterlendajaga, kel nimeks Nikolas.


Lennule eelnev päev ei olnud teps mitte lihtsate killast. Hotellitoa pidime loovutama juba kell 11 ja võimalust hiliseks checkoutiks ega ka teiseks toaks ei olnud, sest hotell oli otsast lõpuni rahvast täis. Vahemärkusena mainin, et väljas oli 32 kraadi ja kuidagi tuli see päev õhtusse veeretada, sest transfeer oli seatud alles 22.35ks.
Lebotasime pisut hotelli õuealal ja tundide viisi fuajees, kus mõnus jahe briis ainukesena puhus. Õhtusöögiks haarasime ülemõistuse kallist sushit aga noh, eks vaade maksab ka midagi.


Kui ühe päevaune tegi pojake lausa fuajees diivanil siis ööunele saime ta koduse teki sees kenasti kärusse. Ja kutt põõnas maha bussireisi, checkini, turvakontrolli ja enamuse lennureisist. Iii-me-li-ne.
Kell 4 lõi plaks lennukis silmad lahti ja pistis kilkama. Et maandusime juba kell viis, saimegi kenasti söödud, joodud, pisut edasi-tagasi jalutatud ja oligi juba kodumaa aknast paistmas.
Et postituse kribamine peale maandumist pooleli jäi, jätkan seda nüüd - kell viis neljapäeva õhtul, mega unepuuduses aga koduse ja õnnelikuna.
Hommikul kell kuus koju saabudes, vajusime kõik kolmekesi koheselt unne ja oleme seda vahelduva eduga teinud täna juba mitu korda. Karm on see öine lendamine, pole midagi öelda.
Olgu, lendamine lendamiseks - aeg on reisimuljeid jagada. Huhh, kust küll alustada? 10 päeva reisil olla tundub nii ilmatuma pikk aeg, et lõpuks hakkad juba tõesti kodu igatsema ja iseenesest on see ju tore, sest jõuad ise arusaamale, et nüüd võiks juba minema hakata küll. Jääb ära igasugune melanhoolia ja kurbus lahkumise pärast.


Esiti oli meie plaan võtta hästi rahulikult, vaadata kuidas pojake olustikuga kohaneb ja teha plaane tema oleku järgi. Lesisime, mängisime ja turnisime palju bassu ääres ja sulistasime ka meres, päevitasime ja mängisime hotellitöötajatega, kes olid lihtsalt nii uskumatult vahvad ja tõeliselt tulihingelised Nikolase fännid. Et mererand oli üsna triiki rahvast täis ja ka noh... liivane, siis otsustasime enamuse päikesepüüdmisest ette võtta hotellialal bassu ääres.
Ilm kruttis aga iga päevaga aina kuumemaks ja tuulevaesemaks, seega läks lõpuks olemine ikka juba päris keeruliseks. Lapsega päevast päeva üle 30 kraadises lõõskavas päikesevihus peesitada ei ole ju lihtsalt tehtav. Lõpuks tahtsime kõik ainult jahedat ja varju.
Kahel päeval tiirutasime ringi ka autoga, väisasime pisikesi külakesi, Agios Nikolaose linna, Heraklioni linna ja Knossoses asuvat Minose paleed. Viimast küll minu tungival soovil, sest et mmmmmm vanad kivid ja lagunenud arheoloogilised mälestised - täiega minu cup of tea!






Agios Nikolaose näol oli tegemist ühe täitsa kena linnakesega, mis aga nii meeletult turistidest ülerahvastatud. Müra ja kära oli kogu raha eest. Hoopis mõnusama elamuse saime Heraklionist, kus mõned tunnid mööda kauneid tänavaid ja merekindlust ringi kolasime. 



Hästi vahva oli ka asjaolu, et meiega samas hotellis peatus Nikolasega kaks samaealist poisiklutti ühes oma eestlastest vanematega. Kift oli asjapulgad ninapidi kokku mängima lasta ja ise vanematega lobiseda, kohvi juua ja ka õhtuti restodes käia. Selline tõeline lapsevanemate puhkus.
Üldiselt oli pojake nii uskumatult tubli ja kohanes kliima ja olustikuga hästi kiiresti. Tudus ja sõi väga tublilt. Ei tea kas asi oli insipireerivas keskkonnas või selles, et pojake sai kõik päevad hommikust õhtuni koos emme-issiga veeta, aga selle kümne päevaga on temas toimunud nii uskumatult palju arenguid, et muudkui vahi ja imesta. Istub teine nagu miška ja püüab juba mööda ääri ka edasi liikuda. Vinnab end mööda treppe üles ja laliseb täiesti ennastunustavalt ja ülinaljakalt midagi oma keeles. 





Jäin meie esimese perereisiga kohe hästi rahule. Eks siin tuleb teha ka õlapatsutus meile endile, et siiski üsna suurelt ja julgelt ette võtsime ja enne Eesti suve pisut enda keresid juba ka võõrsil soojendamas käisime. Kui nüüd pisut mõtiskleda sel teemal, et mis beebiga reisides olid need hästi olulised ja kõige rohkem kasutatavad asjad, siis tuleb tõdeda, et oma meeletu listimajandusega panin isegi suhteliselt täppi.
Puutumata jäi kogu tavaarist vaid mõned üksikud soojemad riided, sest ilm oli lihtsalt niivõrd kuum ja samuti õnneks pea, et terve apteegikott. Küll tekkis pojakesele juba mõne päevaga nohu, sest hambad on üsna visad tulema aga nohuleevenduseks kasutatavate vahenditega ka õnneks piirdusime.
Hästi palju kulus lühikese varrukaga bodysid, mütse ja toitu. Et meil endalgi pidevalt midagi närimiseks näpuvahel oli, pidi ju ka pojakest kostitama. Andsime talle üsna palju puuvilju lutsutada ja eriliseks lemmikuks sai ananass, sellele vaatamata kulus ka püreemajandust üsna korralikult. Kaasa võetud soolased püreed kulusid kõik ära ja koha pealt sai enamasti osta vaid magusaid püreesid. Hinnad olid muidugi ka midagi hoopis muud kui meil siin Eestis. Nii mähkmed kui toidud olid oluliselt kallimad. Heaks vahepalaks lisaks puuviljadele ja püreedele osutusid ka maitsetamata mõnglid.
Mänguasju võtsin kaasa vaid paar tükki, seega täiendasime koha peal kogu mõne puidust mänguasja ja ka närimisrõngaga, et hambavalu pisut leevendada.
Kokkuvõtvalt võibki öelda, et beebi jaoks oli igapäevases kasutuses päikesekreem, lühikesed bodyd, mütsid, püreed, mänguasjad ja vesi. Enda jaoks võtsime kaasa pigem vähe riideid ja kasutasime ka pea, et kõik täitsa lõpuni ära. Vahepeal sain isegi pisut riideid seebitada ja pesta, et päris paljaks ei jääks. Ilm oli soe ja ega suurt muud vaja ei olnudki. Soe vesi, päike ja perekond - puhkus missugune!