neljapäev, 5. september 2019

Üks jutupaunikust poisu

Olen siin pojakesest nipet-näpet erinevates postitustes juttu teinud aga pakub teine ju ometi nii palju kõneainet, et viimane aeg on ka temast pikemalt kirjutada. Hirmus palju aega on viimasest postitusest möödas ja meie peaaegu kahene on lihtsalt üheks uskumatult vingeks tegelaseks sirgunud.
Näib, et just viimase kahe kuuga on täiesti hiiglaslik arenguhüpe toimunud. Väike kutt on nüüd nii tublilt oma tuppa magama kolinud ja tundub ise seda ka täiega nautivat. Magab seal hulka paremini kui varasemalt meiega ühes toas olles ja näitab uhkeldades oma uut tuba kõikidele külalistele. Mänguasju me sinna veel viinud ei ole, sest enamus aega veedame ju kodus olles ikkagi elutoas, kus ka mänguasjade kuhila koha sisse on võtnud. Pojakese magamistoast leiab hetkel vaid suure korvi raamatutega, sest peale luti ja õhtuse piima võõrutust on just raamatute sirvimine see, mis unele suigutab. Mul on tunne, et alles nüüd on ta tegelikult ka lugemise ja piltide vaatamise ideele rohkem pihta hakanud saama, sest ega ta varasemalt eriti suurt huvi raamatute vastu ei näidanud. Vaid nende vastu kus oli sees midagi pehmet või valjuhäälset.
Ideaalis tahaksin tegelikult tema tuppa mänguasjade jaoks riiulit, et harjuda mänguasjadele nö. oma koht. Esiteks saaks neid seljuhul vähem korraga riiulile panna ja poisut nende õhtuses kokkupanekus kuidagi hõlpsamalt kaasata. Hetkel on seis põhimõtteliselt lihtsalt selline, et igal õhtul viskame mänguasjad korvidesse ja nii ongi. Iiiilmselgelt on minusugusel korrafriigil erinevate kategooriate jaoks topsid-karbid-korvid (näiteks pusled on läbipaistvas plastkarbis, domino kaardid plekkpurgis, puidust klotsid oma klotsitopsis jne) aga laias laastus näeb see ikkagi välja nagu lihtsalt suur hunnik mänguasju.


Ma olen selle mänguasjade teemaga tegelikult viimasel ajal ka veidi jännis, sest tahaksin, et mängimiseks oleks korraga mingi kindel kogus asju. Sellised asjad mis just praeguses vanuses kõige rohkem kõnetavad ja meeldivad aga ma kuidagi ei saa sotti, et millised need siis kõige rohkem peale lähevad ja hoian enam-vähem kõike käeulatuses. Täitsa titekad asjad olen muidugi ära pannud aga beebieas oli see asi kuidagi palju lihtsam. Et huvi erinevas stiilis mängukate vastu käis nagu etappide kaupa. Praegu tundub et kõige rohkem paeluvad kõiksugused erinevad masinad - suured, väikesed, traktorid, veokad, lennukid, tuletõrjekad, motikad, bussid - millised iganes noh... Puidust klotsid ja suured legoklotsid on samuti üsna teemas ja nendest torni ladumine või kastiautodesse mahutamine on üks suuri lemmikuid. Puidust pusled on kuidagi pisut mängust välja jäänud aga mulle endale meeldivad need nii väga, et pole söendanud veel ära pakkida 😅. Kuigi võib-olla mõneks ajaks silma alt ära panek mõjuks just niiviisi, et pärast on jälle huvitav?
Üks huvitav vastavastatud lemmikuid on joonistamine. Olen talle pakkunud nii pastelle, pliiatseid kui ka vesivärve ja hetkel tundub et pastellid ruulivad kõige rohkem. Peab vist kõige vähem vaeva nägema, et värv pulga otsast paberile kanduks.


Õuemängudest võiks lõputult "soppa teha", nagu Nikolas ise seda kutsub. See tähendab siis tegelikult lihtsalt seda, et suurde pesukaussi võiks emme valada pisut sooja vett, mida pojake saab siis omakorda kastekannuga solberdades igalepoole mööda aeda laiali valada ja kühvliga seal sees sonkida. Soppa teha noh!
Et meil uue kodu läheduses eriti mänguväljakuid ei ole, siis sobib ideaalselt hullamiseks ka aias rippuv kiiga-kaaga ehk võrkkiik. Eriti meeldib muidugi mööda seda turnida igasugustes sellistes asendites mida emme pidevalt keelab. *sest, et pea ees alla kukkumine ei ole erit see variant, mida emme pooldaks*.
Mõned päevad tagasi üllatas ta meid ka sellega, et lihtsalt täitsa suvaliselt vuras teisest toast oma tõukerattaga välja nagu see oleks igapäevane asi mida osata. Ostsin talle juba mitu head kuud tagasi järelturult tõuksi, sest mänguväljakul tundus ta nende vastu suurt huvi tundvat ja kuni põhimõtteliselt eelmise nädalani tahtis ta sellega sõita vaid niiviisi, et nõudis pähe enda kiivrit, seejärel astus sinna kahe jalaga peale, võttis lenksust kinni nagu viieline ja ootas, et keegi teda sõidutaks. Seega võite ette kujutada meie imestust kui ta täiesti tühja koha pealt järsku sõitmise ja jalaga hoo tegemise selgeks sai.



Tegelikult põhiline asi mis seda postitust kirjutama ajendas on poisu jutukus. Viimastel kuudel on see metsikult arenenud ja niisama sõnavarast on edasi arenenud kahe- ja kolmesõnalised laused. See on lihtsalt nii armas ja huvitav kuidas ta kõike kordab ja enda keelega miksides jutustab. Nagu tõeline väike asjapulk. Eriti huvitav oli minu jaoks see, et ta ei õpi sõnu mitte ainult selle pealt mis me talle näitame ja õpetame vaid korjab nö. jutu seest asju üles ja jätab meelde. Osutab pidevalt sõrmega eemal olevatele asjadele ja ütleb mis seal on. Üllatab meid siin iga päev uute põnevate sõnadega.
Viimasel ajal on ta hakanud Nilsi issi asemel issuks kutsuma ja emme asemel hüüab mind aeg-ajalt Siisaks 😄. Ise nimetab end ülientusiastlikult nimega Kiko või emmepoissss. Eks see tuleneb sellest, et lutivõõrutuse ajal muudkui rääkisin talle, et ta on nii tubli emme suur poiss.
Üks sõna mis on talle eriti iseloomulik ja vähemalt aasta juba temaga kaasas käinud, on "kavas". See tähistab kõiki veoautosid/traktoreid ja on talle nii keelepärane, et veeretab pidevalt viisijuppe sõnadega "emmekavaaass, issikavaass, kava-kavaaass". Iga kord kui mõni veok peaks meist mööduma on nagu 10 kopikat kohal ka üliõnnelik Nikolas kes hüüab kõva häälega "kavaaaaass!". Ei tea kas see on kuidagi seotud nõukaaegse Kamaz veoautoga või lihtsalt enda tuletatud leiutis.
Eriti mihkel on ta ka kordama väljendeid nagu "nonii, davai, oohoohh, okei".
Aga üleüldiselt kõik mida ta enda ümber näeb või kiireloomuliselt vajab, tuleb sõnade näol ka ettekandmisele.

Räägime natuke pojakese söömiskommetest ka. Pea kahene Nikolas sööb meelsasti siiani tegelikult põhimõtteliselt kõike. Isegi varem vastumeelsena tundunud kurk, on nüüd meeldima hakanud. Küll aga on minu jaoks täiesti müstiline, et kui mõnikord võib ta sisse vohmida kaks portsu järjest, siis teinekord nokib oma taldrikust vaid paar ampsu. See ei kehti kunagi õnneks hommikupudru kohta, mida ta sööb meelsasti kasvõi mitu kausitäit.
Eks sellel nokkimisel ole vist põhjenduseks ka see, et me oleme Nilsiga ise mõlemad väga suured snäkkijad. Põhitoidukordade vahele armastame ikka üht-teist head juurde snäkkida ja eks need niksid-näksid jõuavad ju ka poisuni. Ei saaks öelda, et need midagi drastiliselt ebatervislikku oleks, pigem sellised puuviljad-kohupiimakreemid-võikud, mis ilmselt aga tema väikese kõhu väga kergelt ära täidavad. Ja no mis seal salata, maitsvad ju ka seega tahaks ju veel ja veel. Olen siin viimasel ajal üritanud natuke rohkem sellel silma peal hoida, et ta nii hirmus palju snäkke ei nõuaks ja vast sööb ka siis lõuna- ja õhtusöögi ajal korralikumalt. Suveperioodil on need regulaarsed toiduajad meil kõigil aga nii nihkes olnud, et olemegi konkreetselt veetnud ka päevi kus muud ei toimu kui snäkid siin - snäkid seal. Aga noh kes siis kuumal suvepäeval ikka arbuusile ja jäätisele ära tahaks öelda ja selle asemel ühepajatoitu eelistaks.
Muideks fun fact - ühepajatoit on tegelikult pojakese lemmik. Samuti naudib ta täiega hakkliha-kapsahautist, suppe, munaroogasid ja igasuguseid erinevaid luuviljalisi. Tundub, et kivi vilja seest taga ajamine on pool söömise lõbust.


Tänaseks pojakesest siis nii palju. Juba kahe nädala pärast peame tema sünnipäevapidu ja ilmselt jõuab meie poolt kingikotti üks liivakast (et saaks mulla kaevamise asemel vahelduseks ka liiva kaevandada). Muideks, kas te teate kust liivakasti jaoks kõige mõistlikum liiva saada oleks?

kolmapäev, 4. september 2019

Piinlik on...

Võtsin just lahti käesoleva aasta ühe esimestest blogipostitustest, mille panin kirja jaanuari alguses, vaatasin täiesti heldinud näoga pilte pisikesest pojakesest ja meie poolelioleva maja karkassist. Kolimine tundus olevat mägede taga ja ega suvigi lähemal paistnud. Uskumatu kui palju jõuab poole aastaga muutuda ja mul poleks võimalustki selliseks tagasivaateks, kui ma kõike dokumenteerinud ei oleks.

Aasta alguses oli mul reaalselt veel mõned kuud aega, et välja mõelda, kuidas rohkem sääste tekitada ja milline hakkab olema elukorraldus kui vanemahüvitis otsa lõppeb. Igatahes olin mega entusiastlik, et küll kõik laabub ja ega ses osas saa tegelikult ka nuriseda. Hüvitis on ammu läbi saanud ja asjalood ongi täitsa enam-vähem laabunud. Kullamägedes küll ei suple, aga saame hakkama.
Tegelikult läksin ajas tagasi hoopis seetõttu, et lugeda milliseid eesmärke ma endale Kogumispäeviku teekonna alguses seadnud olin. Sellest postitusest vaatas mulle vastu üks kena rasvane number - 3000€ aasta lõpuks hoiusele! Eks ma ju tegelikult juba lugema minnes teadsin, et ega siin olukord hetkel kiita ole ja endale eesmärkide meenutamine on veidi nagu haavale soola raputamine. September toob aga alati uued algused, seega seda äratust oli mulle tarvis. Mul on läinud ikka täiega lappama. No nii hullusti, et kohe piinlik on ja ei tahaks tegelikult sellest rääkida. Süütunne karjub, et tõmba kerra ja poe nurka nuttu tihkuma, samas mõistus ütleb rahulikul häälel, et pole hullu, hakkame aga otsast peale.

Mul läks tegelikult väga hästi... umbes täpselt kuni selleni kui igakuine stabiilne sissetulek emapalga näol ära kadus. Tänased igapäevased kohustused ja kulud on tegelikult pea, et samad mis aasta alguses... aga lihtsalt selle vahega, et sissetulek on drastiliselt muutunud. Teadsin varem täpselt, et ahah, sellel ja tollel kuupäeval saabub x summa ja sellest saan kenasti kohe kuu alguses vähemalt neljandiku kõrvale panna. Nüüd on aga sissetulek täiesti mu enda kätes, sõltub vaid mu võimekusest lisa teenida ja on pea poole väiksem kui varasemalt. Kui me nüüd teeme kiire arvutuse, siis üle ei jää siin enam mitte midagi. Kohe mitte midagi.
Kõik mis tuleb kätte, on täpipealt välja arvutatud kuu vajaduste põhjal ja säästude jaoks lisa kandmine oleks omakorda lihtsalt kulu. Selle mõistmine oli tegelikult ka omaette protsess, sest miskipärast arvasin ma peale emapalga lõppemist, et suudan täiega üle oma võimete elada. Maksin endale aga ilusaid palganumbreid ja sealjuures muidugi ka hulgim riigimakse. Ajapikku hakkas nende kahe koostoimel, ei... tegelikult ju kolme - ülevõimete elamise, palga ja maksude - rahanatuke otsa lõppema. Sellele lisandus veel päris korralik stress kolimisest tulenevate kulude näol ja oligi paras kaos koos. Miskipärast ei olnud ma absoluutselt osanud arvestada, et näiteks haljastus ja esmatarbemööbel on nii kulukad. Elasin mullis, et küll need kuidagi ilmuvad ja numbrid sealjuures kontol ei vähene.

mina peale kolimist enda pangakontot vaatamas

Ses osas olen endaga muidugi täitsa rahul, et pool aastat suutsin nii järjepidevalt koguda, et olin oma seatud eesmärgile väga lähedal. Kui poleks sedagi suutnud, oleks maja valmimisega ikka täitsa tuuga olnud. Ega see hoiusekonto nüüd hetkel ka täiesti tühi ole, aga paraku tuleb tunnistada, et seal on peal vähem, kui aasta alguses. Kurb on küll aga samas tean, et enamus ei ole niisama tuulde lennanud vaid ikka asjaette läinud. *ütlen enamus, sest noh... osa on ikka paraku niisama ka hulkuma läinud*
Aga mis siis täpsemalt juhtus? Juhtus see, et ma muutusin laisaks ja mugavaks. Ei pööranud sellele enam tähelepanu, et aasta lõpus peaks mind ootama täidetud eesmärk ja tahtsin kõike kohe ja praegu! Ei suutnud sisustuse osas paljudele asjadele "ei" öelda ja läksin lihtsama vastupanu teed - kasutasin oma sääste. Ma ei ole nüüd sellepärast elu lõpuni endaga muidugi vaenujalal, sest ometi olid need kulutused ju meie uue kodu hüvanguks. Küll aga saan endale korraliku keretäie anda just selle tõttu, et lasin ka meie toidukulud totaalselt käest. Veebruarikuu - toidukuu - oli meie jaoks vast kõige silmi avavam ja suurima säästuga. Ma sain Kogumispäevikust hulgim nippe ja suutsin meid korralikult toidukulutuste osas distsiplineerida. Kui kolimisprotsess alguse sai, läks aga olukord kohe täitsa käest ära. Vähe sellest, et koguaeg oli tarvis bensukast süüa osta, läks ka nädalaste toiduplaanidega koguaeg midagi sassi. Alatasa oli midagi puudu, midagi ebavajalikku üle ja pood jäi reaalselt iga päev tee peale. Siin mängis kindlasti suurt rolli ka asjaolu, et järsku tõstsid kõik e-poed enda kulleritasu mitmekordselt ja see hävitas meie kord nädalas koju tellimise täielikult. Võttis ikka rohkem kui kuu, enne kui uues kodus üldse normaalse toidureziimi peale tagasi saime. Suvel on siin ka muidugi suur roll mängida, sest kui ikka 3x nädalas külalisi võõrustada, jääb see saadanas pood liiga tihti teele.

Et mu sissetulek on täna, oluliliselt väiksem kui see oli veel pool aastat tagasi, nuputasin üsna pikalt, et kuidas proovida taas mingit säästu saavutada. Otsustasin ette võtta juba eelnevalt proovitud väljakutse, mis meid tohutult aitas ja kasvatas. Nädalaste toidukulude hoidmine 50€ kandis! Lisaks sellele elimineerin taaskord igapäevased poodi põikamised. Eriti veider on veel asjaolu, et uues kodus  on meil pood ikka palju kaugemal kui varasemalt... aga miskipärast jõuan ma sinna aina tihemini.
Viimasel ajal kippusid poekorvid ikka sinna 80-90€ kanti küündima ja üllatasin end korralikult, kui suutsin viimase poenimekirja kokku panna summas 49,61€. Käisin läbi kõik kuivainekapid ja hoidised, et toiduvarusid võimalikult optimaalselt ära kasutada ja mitte liigse peale poes kulutada. Lisasin käesoleva nädala menüüsse kana-klimbisupi, singi-juustu quiche'i salatiga ja hakklihakastme koos tatraga. Üldiselt planeerin küll viis toitu nädala peale aga, et sel nädalalõpul ootavad meid ees suured pidustused siis ei olnud tarvis rohkem retsepte nuputada.
Ses suhtes võib käesolev kuu mulle muidugi korralikult kaikaid kodaraisse visata, et õigepea on täitumas ju minu 30. eluaasta, peale mida saabub kohe pojakese sünnipäeva tähistamine. See kõik tähendab ju ainult veelgi enam väljaminekuid! Tegelikult olen enda sünnipäevakulud juba suuremas osas kõik möödunud kuul ära katnud ja eks sellega mis veel ees, tuleb lihtsalt kuidagi tegeleda.

kuivainekapp on üks tõeline kullaauk!
Nagu ma veel vähe kehvasti ennast laristamise pärast tunneks, siis õli lisab tulle ka veel see, et olen juba mitu kuud ka hoiusele raha kandmisest viilnud. Koguaeg on hirm, et millekski jääb puudu ja pole ikka mõtet sinna hoiusele praegu kannet teha. Aga teate mis *läheb ja teeb kohe ülekande ära*, mitte küll nii suure kui varasemalt, aga kuskilt tuleb ju ometi alustada! Peab ennast ikka siin avalikult liistule võtma, muidu asjad ei liigu üht- ega teistpidi.

Huhh... sain teile siin nüüd südamelt kõik ära rääkida ja võin puhtalt lehelt alustada. Ma lihtsalt taha-aa-aa-n uuesti sama tubli ja produktiivne ja entusiastlik olla kui veel mõned kuud tagasi.
Kokkuvõtvalt ütlen nüüd siis uuesti, et minul on plaanis sel kuul hoida nädalased toidukulud 50€ ümber ja minetada see tobe harjumus koguaeg toidupoes käia. Ma olen seda ju juba korra varem suutnud, seega muidugi suudan ma seda uuesti! Peaks vist mingi uue eesmärgi ka püstitama?

Ükskõik kui väga ma ka tahaks selle 3000€ juurde jääda... taob mulle kuklasse teadmine, et järgnevatel kuudel seisab meil ees ehituse lõpetamisega veel üks päris suur väljaminek, mis ilmselt sööb taaskord kõik mu säästud. Ajastus lihtsalt kohe on selline mis ei soosi...
Võtan endale eesmärgiks paremini majandada, püüda iga kuu alguses kasvõi midagigi hoiustada, hoida lisasissetulekud stabiilsena ja mitte nii palju hetkeemotsioonidele alla anda. 

Tegelikult aitaks mind väga, kui jagaksite ka enda kogemust - kas aasta alguse eesmärgid on kõik plaanipäraselt läinud või olete ka kuskil komistanud? Kas eelarvetabelit veel täidate ja kas see on saanud harjumuseks? Milline väljakutse on teid kõige enam mugavustsoonist välja sikutanud?


teisipäev, 3. september 2019

Magamiskorraldusest ja -korrapäratusest

Magamistoad on meil siin uues kodus üks tõeline proovikivi. Esmalt seetõttu, et neisse on kaldseinade tõttu üsna keerukas mööblit valida. Tubades on ka nö. tavalisi seinu, aga kohe kuidagi ei suuda ära otsustada, et kuhu asetada kapid-voodid-peeglid ja noh... kõik muu kraam, mis ju ühes normaalses magamistoas olema peaks. Ma olen ilma naljata mõlemas magamistoas mingi 10x mööblit ümber tõstnud, et näha kus kõige mugavam ja kasutajasõbralikum voodit ja riidekappi hoida oleks. Nilsi jaoks on see täiesti tavaline, et koju tulles leiab ta eest täiesti uue kujundusega toad. Isegi korteris elades taris mu rahutu hing elutoas diivanit koguaeg ühest seinast teise.

Teisalt valmistab meie praegune magamiskorraldus mulle aeg-ajalt peavalu seetõttu, et hakkasime siia kolides üsna kiirelt pojakest tema enda tuppa magama harjutama. Olgugi, et see ei olnud mingi hirmkeeruline projekt ja läks tegelikult oodatust kergemini, tuleb mul enamasti pool ööd tema toas madratsil külitades veeta. Ses suhtes on unekvaliteet meil siin kõvasti paranenud, et varasemalt meiega ühes toas ööbides, ärkas ta reaalselt 5x öösel üles ja ei jätnud jauramist enne, kui oli võrekast meie voodisse saanud. Keerles seejärel meie vahel nagu propeller ja ajas sellega üles nii ennast kui ka meid. Oma toas magades ärkab ta tegelikult vaid korra ja just selleks, et näha kus mina olen. Nutt paraku ka enne ei lõppe, kui ma oma pea ukse vahelt sisse pistan. Proovisime paar ööd ka seda, et lihtsalt laseme tal natuke nuuksuda, ehk magab varsti edasi. Kui asi hakkas juba hüsteeriale lähenema, otsustasime selle pulli katki jätta.
Mõnikord lähen teen talle lihtsalt väikese pai ja loivan meie magamistuppa tagasi aga enamasti olen ma nii unine, et vajun pojakese tuppa madratsile magama ja hommikul imestan, et "aa... ma jälle siin v". Sest poleks iseenesest ka midagi hullu aga tegemist on pisikese madratsiga, mille poisu vastu hommikut üldiselt samuti omastada armastab. 
Ilmselt tekitab öist segadust ja ärkamist pojakeses ka asjaolu, et me mitte ainult ei kupatanud teda eraldi tuppa magama, vaid vahetasime võrevoodi tavalise pikendatava voodi vastu (mis annab muidugi hirmus palju põgenemisvabadust), võõrutasime ta ära õhtusest piimapudelist ja öisest lutist. Proovi ise normaalselt funktsioneerida kui kõik su lemmikud asjad järsku ära võetakse, eks. Need võõrutused said tegelikult ju täpselt sama eesmärgiga ette võetud, mis ka oma tuppa kolimist ajendas. 
*äkki hakkab lõpuks öö läbi magama.* Ei taha seda isegi kõva häälega välja öelda, äkki sõnun ära.
Ühesõnaga - öö läbi veel ei maga aga seis on parem kui varem.

Kummut on uues kuues vana köögikapp, voodi on taaskasutusleid

Veits ajudele käib see tema toas kitsal madratsil külitamine küll, sest tegelikult saime ju Napsiega koostöös täiiiiesti tutika suure madratsi, et oma uues magamistoas mõnusaid öid veeta. Minu põhiargument voodite puhul ongi reaalselt see, et voodi olgu suur! Mulle meeldib täiega laiutada ja seetõttu olemegi mõlemas kodus kasutanud 180cm laiusega madratsit. Ideaalis ma tahaksin, et voodi oleks veel suurem aga isegi 180cm laiuse madratsiga on sobivat voodiraami mega keeruline leida. Seetõttu olemegi ka nüüd, kaks kuud peale kolimist, ikka veel madratsiga põrandal. Tegelen koguaeg sellega, et meile sobivat voodiraami leida ja Napsie lõpuks oma täieõiguslikku kohta asetada aga no ei leia seda õiget. Tegelikult te ei kujuta ettegi kui palju mööblit meil veel siit puudu on. Maja isegi veits kajab, sest ruumi ja õhku on siin nii palju. Kunagi kui möbleeritud saame, küll siis rohkem ka elutuba ja muid põnevaid nurgataguseid tutvustan. 
Olen kuulnud, et madratsit ei ole muidugi liiga kaua hea maas hoida aga samas meil ei ole lihtsalt hetkel muud varianti. Õnneks on ta piisavalt paks ja mitte libiseva põhjaga, seetõttu mingit maas-magamise-tunnet absull ei ole. Napsie saabus meile kulleriga hästi kompaktses karbikeses ja seisis siin tegelikult nurgas mitu kuud, enne kui saime teda katsetama hakata. Töömeestele õnneks jalgu ei jäänud, sest oli teine nii hästi pakitud. 


Ma olen ses suhtes veits keeruline vend, et mul võtab väga kaua aega, et millegi uuega harjuda ja ma olen hullllult nõudlik. Näiteks ükskord kui otsustasime osta uued padjad, vingusin ma Nilsile mitu kuud kui valesti me valisime ja mul on nii valus ja miks mu elu üldse nii halb peab olema... suht ok eks? Tasuks mainida, et nüüd armastan ma seda patja nii väga, et kui teiste juures ööbime, siis see padi on mul kaasas. Ei saa magada muidu noh. 
Esialgu oli ka Napsie madrats minu jaoks liiga kõva, sest olin harjunud mingi 15 aastat vana madratsiga, mille peal eelmises kodus eluaeg maganud olin. Nikolas armastas seda kutsuda hellitavalt batuudiks, sest oli teine nii ära vajunud ja vetruv 😄 Seetõttu võitegi minu järjekordset närvivapustust ette kujutada, kui Napsie peal esimesi öid veetsime. Tema üks põhiargumente ongi asjaolu, et tegemist on jäiga ja keha toetava madratsiga. Nils oli sellega kohe väga rahul, sest meie eelistused ongi üsna erinevad. Näiteks tema padi on tehtud minu meelest nii paksust ja kõvast materjalist, et põhimõtteliselt võid voodis lamades kuklaga lihtsalt vastu seina toetada, teeb asendi suhtes sama välja. Tekkide osas on meil niiviisi, et kui Nils mõnuleb hiigelsuure suleteki all siis minus tekitab see õõvastust ja haaran iga kell oma vanakooli vatiteki järele. Lihtsalt meeldib see raske ja soe materjal kuidagi palju rohkem. Peale mõningast mõistujuttu madratsifänniga, pehmendasin meie küljealust pisut pealismadratsiga ja we were good to go! Meie lahkarvamusi kirja pannes imestan ise ka, et üldse oleme samas voodis võimelised magama 😅

Aga tegelikult võrreldes teiste tubadega majas, on mul on magamistoa osas vist ka kõige suuremad nõudmised, sest no kus veel siis end välja puhata kui mitte seal. Ma tahan, et magamistuba oleks magamise ajal kottpime, hästi jahe ja hubane. Mulle meeldib kui magamistoas on mõnusaid dekoratiivelemente, pimendav kardin, buduaarinurgake, voodi, milles külitamist sa ei jõua ära oodata ja ilus riidekapp. Buduaarinurk mahutaks ideaalis kõik mu meigi- ja ehtetavaari, mis hetkel õnnetult pappkastis vedeleb. Riidekappidega on meil magamistubades aga muidugi see õnn, et need tuleb eritellimusena kuskilt tellida. Kaldus seintega kappe kahjuks ükski pood laokaubana müüa ei taha 😅 On teil ehk mõnda head garderoobkapi tellimise kogemust? Guugeldamine ajab juba vaikselt silme eest virvendama. Vähemalt madrats passib igasse seina nagu valatult 😄
Igatahes on meil plaan ehitada siia midagi sellist... kui just kärsitus minust võitu ei saa ja me lihtsalt tavalist riidekappi ei osta, sest hädapärast saab ka ühe täitsa tavalise kapi meie magamistuppa ära mahutada. Aga noh erilahendus oleks ju nii ilus ja ideaalselt sobiv... samas aga kindlasti hässssti "erilise" hinnaga.

Järgmisena tahakski paika saada elutuppa kardinad, poisu tuppa kardinad, meile voodiraam ja riidekapp, poisu tuppa riidekapp, esikusse garderoobkapp... ja siis veel umbes kakskümmend viis asja. Igatahes, kui sul muud vaja pole aga just madrats tahab vahetust, siis näiteks Lux versioonis pisem madrats on Napsiel hetkel üldse täitsa poole hinnaga. Testperioodiks on nad välja lubanud 101 päeva, seega saad rahulikult katsetada kuidas madrats sinu vajadustele sobib. 

*postitus on valminud koostöös Napsiega

laupäev, 31. august 2019

Kui vanast saab uus

Uus kodu on ühteaegu hullult põnev aga samas ka hiigelsuur ja keerukas sisustusprojekt. Alustades sellest, et kuhu üldse mida sobitada, millises stiilis asju valida, kust saada soodne aga samas kvaliteetne toode ja lõppkokkuvõttes jõuad ikka ringiga selleni tagasi, et tegelikult on raha liiga vähe ja ega eriti midagi kuskilt osta kannatagi. Seetõttu olengi alati olnud täiega isetegemise ja vanade asjada taastamise poolt. Suurt rolli mängib siin kindlasti asjaolu, et ma olen hästi sentimentaalne inimene, tahan kümne küünega esivanemate asjadest kinni hoida ja neid iga hinna eest väärtustada. Õnneks Nils toob mind selles osas tavaliselt maa peale tagasi, sest ega see alati kõikide asjadega pole ka õigustatud teguviis. Teisalt aga meeldib see mulle niii väga, sest noh... soodne ju. Oleme Nilsiga ses osas tegelikult hästi erinevad, et mul on alati täiega tuhin kõike lihvida, värvida, parandada, päästa. Temal nii hullu isetegemise entukat peal ei käi ja seeläbi on meie uue kodu sisustusse ka ikka omajagu uut ja värsket kraami jõudnud. Selline miksimine ongi tegelikult mumst kõige ägedam.

Üks suuremaid üllatusi uue kodu jaoks mööblit otsides oli minu jaoks terrassimööbli hind. Põhimõtteliselt naftast tehtud plastikpunutis ja maksab isegi rohkem kui meie ükskõik milline toamööbel. Napilt kannul püsivad kardinad ja valgustid. Kõik nagu sellised asjad, et oleks tore kui need on... aga samas saab ka nendeta hakkama. Valgusteid ma ise nokitseda ei oska, kardinaid võiksin proovida õmmelda küll, sest tundub põnev projekt (mingi projektijuhi mentaliteet vist, et iga asi tundub väljakutsuv projekt) aga vot terrassimööblit ma kuidagi ise ehitada ei mõista. Õnneks oli meil siin vanast suvilast alles üks ligi 40 aastat vana mööblikomplekt, mis aga hädasti karjus uuenduskuuri järgi. Kunagi sai ta minu onu poolt kokku ehitatud ja eks talle ole aastate jooksul värvikihte korduvalt ja korduvalt peale pandud. See aga koorus nüüd juba nii hirmsasti, et toolide sihtotstarbeline kasutamine oli üsna keerukas ja ebameeldiv. Võtsingi üks päev kätte ja tegin neile värskenduse. Vana lahtise värvi eemalduseks ma oma tööriistu leida ei suutnud (niiii hästi olen peale kolimist ära pannud!), seega juustulõikur ajas täpselt sama hästi asja ära 😅 Valisin ehituspoest kümpsi eest värvi, mis klappis täpselt meie katusega ja pintseldasin toolid üle. Ulmelisel kombel suutsin kokku segada täpipealt katusele vastava värvi ja mu meelest näevad need toolid nüüd ikka hulga etemad välja.

enne
pärast
Vast mäletate mu lauaprojekti, millele ülientusiastlikult mõned kuud tagasi peale lendasin? Lühike meenutus - meil oli siin üks pikendatav kaunis söögilauake, mis oli tavotti meenutava pruuni värvi ja kollase lakiga paksult üle võõbatud. Mina muidugi eeldasin, et lasen kiirelt lihviga üle, kannan peitsi peale, pintseldan mati mööblilakiga üle ja tadaaa, päevaga peaks uus laud valma olema! See kõik võttis mul aega kaks kuud.
Lihvimine oligi see mis mind ahastuse äärele ajas ja nii metsikult kaua aega vōttis, sest värvi- ja lakikiht oli ikka mega. Nüüd on see laud õnneks valmis ja igapäevases kasutuses. Et ma utiliseerisin peitsimisel sama tooni, mis jäi üle maja sisetöödelt, sobib see interjööriga täitsa kenasti. Laua ümber on meil samuti hetkel kasutudes vanad tugitoolid ja punased taburetid, mis said kaetud tumesiniste toolipatjadega, et diivaniga paremini sobituda ja istumisalune mõnusamaks teha. Korraks käis peast läbi mõte taburetid lihvida ja värvida agaaa siis jõudis õnneks mõistus ikkagi järgi 😅

enne
pärast
Viimase reliikviana tahan teile tutvustada meie esikulauda. Tema on nüüd ses osas täitsa puutumata, et ei ole ega tule talle ühtegi uut värvikihti. Passib teine nii hästi meie esikusse juba praegugi, et dekoreerin teda pigem lihtsalt uute ja modernsete elementidega. Laua kohal on end sisse seadnud pildiraam, mis tutvustab kõikidele uutele tulijatele meie vana suvilat, mis siin kord meie kodu asemel seisis.



Kuidas teiega lood on? Kas kasutate ka meelsasti vanemaid mööblitükke uutega koos?

esmaspäev, 26. august 2019

Sotsiaalne maaelu

Käsi südamel tunnistan, et ei ole vaikimisvannet andnud. Lihtsalt laisk nagu lohe...
Täiesti ulme, et kaks nädalat teed kirjutamisest pausi ja selle ajaga juhtub niiii palju. Esimesed asjad esimesena! Meie muru, kaunis muruke - ma ei tea mis maagiat me siin rakendada suutsime aga kahe nädalaga tekkis meile põhimõtteliselt golfiväljaku vääriline muruplats. Vast tuleb siin endale tubli eeltöö eest õlale patsutada ja äkki valisime ka miski jube hea muruseemne aga igatahes oleme nüüd uhked täieõiguslikud muruomanikud! Mõned päevad tagasi panime maha ka sügisväetise, et murupoiss ka sügis-talvise perioodi kenasti üle elaks. 

kolm nädalat muruseemne külvamisest

vahetult peale muruseemne külvamist
See maal elamine on tegelikult ses osas naljakas, et elu sotsiaalmeedias on küll tegevuste rohkuse tõttu tahaplaanile jäänud aga päris sotsiaalne elu see-eest plahvatuslikult kasvanud. Korteris elades veetsime oma päevad naabreid ja õhukesi seinu kirudes, võimalikult kiirelt toast autosse pagedes, et jumalaeest kellegiga jälle kortermaja teemalistesse probleemidesse süübima ei peaks ja üleüldises solituudis. Külalisi ma eriti näha ei tahtnud, sest ruumi oli vähe ja nagu juba mainitud - seinad kostsid jubedalt läbi. Kui ka kolm korterit eemal olid kellelgi külalised, oli meile täpselt teada, kes millega tegeleb, kes kellega käib ja mis muusikat kuulatakse. 
Majaelu on aga drastiliselt teistsugune. Alustades sellest, et koguaeg on vaikne. Ainukesed kes siin kõvemat häält teevad on öökullid (või kakud või misiganes linnulised meil siin huilgavad). Lisaks vastleitud vaikusele, võõrustame alatihti külalisi, nii lähedalt kui kaugelt. Meie mõnusat terrassi- ja aiaelu käivad nautimas linnasõbrad ja ka uued maasõbrad. Oleme maha pidanud nii koduseid pizzapidusid kui niisama õhtusöögi-pidusid, milledest ma nii nii väga eelmises kodus puudust tundsin.


pojake ja vennake kodusel pizzapartyl

Puhtjuhuslikult kolisid siia kanti lausa kaks meile juba varasemalt tuttavat peret ja lisaks sellele oleme näiteks mänguväljakult ka uusi sõpru üles korjanud. Lihtsalt nii äge! Aga et me ju tegelikult elame vanas suvilarajoonis, saame aeg-ajalt kutseid ka ümberkaudse vanema generatsiooni pühapäevastele-koosviibimistele... tahaks öelda, et põhimõtteliselt nagu brunch agaaa tegelikult enamasti mingite nõukaaegsete töölisrahva pühade tähistamised. Uus kogemus missugune. Kusjuures minu jäägitu armastus ajaloo vastu saigi alguse just siitsamast vanast suvilast. Pisikesena võisin tundide viisi kuulata naabripoisi vanatädi pajatusi maailmasõdade aegsest elukorraldusest. Jutu kõrvale pakuti alati koduaia piparmüntidest teed ja küpsiseid. Seega on ka meie praegused töölisrahva brunchid minu jaoks niii põnevad.

Olen siin usinalt viimased paar nädalat enda juubeliks ettevalmistusi teinud. Mõtlesin pikalt, et kutsun lihtsalt sõbrad külla, näitan maja, korraldan niisama mõnusa äraolemise. Aga ei, juubel saabub vaid kord kümne aasta jooksul seega nii lihtsat teed ma ometi minna ei saanud! Olengi nüüd siin ehitusjääkidest ohtralt dekoratsioone valmistanud ja minu festivaliteemaline sünnapidu on vaikselt ilmet võtmas. Paraku peate pisut piltidega ootama, sest tahan ju ometi, et külalistel oleks saabumisel ka pisut põnevust ja veel mõned nädalad enda näputööd teile avaldada ei saa. Natuke on tegelikult ikka imelik küll, et kahe nädala pärast ongi sünna kohal... 30. See number mind iseenesest ei hirmutagi, sest hingelt olen ikka veel 23. Isegi natuke lahe on, et uus kümnend vaikselt uksele koputab. Ja nagu minu sünnast veel vähe oleks, saame vähem kui kuu pärast pidada ka pojakese teist sünnipäeva. Sellegi korraldame kodus... nii nagu vanasti. Et laual oleks ikka kartulisalatit ja morssi, lastel mööda elamist ringi jooksmist ja õues avastamist. Täpselt nii nagu meie lapsepõlves.

minu festariteemaline sünnakutse, sest kui juba... siis juba eks!
Olenemata sellest, et meil siin maal nii mõnus on, sai üsna kiirelt selgeks, et ühe autoga on siin ikka omajagu keeruline. Seetõttu olemegi nüüd taaskord kahe-auto-pere, sest meiega liitus veel üks sinine rakett. Lisaks minu elektrisinisele Fabiale, seisab meil maja ees ka nüüd üks elektrisinine Octavia. Eks meil Nilsiga mõlemal ole omajagu asjaajamisi ja töösõite, seega oli see ühe autoga klapitamine ikka paras peavalu. Ma olen küll alati seda meelt, et kui ikka vaja siis küll saab hakkama aga ega ma pisukesest mugavusest ära ütle küll. Kasvõi juba selletõttu, et pojakese vankrit Fabiasse pakkides pean selle põhimõtteliselt rattapoltideni lahti võtma aga no kui peab siis peab 😅 

Sain nüüd vist suuremad sündmused kirja ära ja võin rahulikult järgmiste postituste kallal nokitsema hakata. Järgmisena tahan teile näidata põnevaid uusi noppeid meie kodust ja seejärel ka esemeid, mille vanast majast päästsin ja uue jaoks sobivaks nikerdasin. Ma luban, et seekord olen tragim ja nii pikalt vaikida ei kavatse. 

teisipäev, 6. august 2019

kilplaste vihmapühad

Vihm sahiseb hetkel vastu katuseplekki nii mõnusalt, tekitades parajalt rahuliku ja motiveeriva keskkonna, et teiega pisut viimaste päevade progressi jagada. Üldse olen praegu täiega vihmalemb! Ausalt ei oleks kunagi uskunud, et end mingiks vihmafänniks liigitaksin, sest üldiselt igakord kui päike oma soojust pilve vahelt paotab, olen ma esimena terrassil päevituslinaga platsis.
Tänasega alanud vihmaperiood on aga justkui täpp i peal, sest eile lõpetasime lõpuks haljastustööd. Pinnas sai ettevalmistatud, 50 tonni mulda kohale veetud, laiali laotatud, tasandatud, muruseeme külvatud ja kinnigi rullitud... kuni avastasime, et oma oskamatuse tōttu jätsime maapinna nii künklikuks, et perfektsionist minus oli hulluks minemas. Üks pisike ports tasandusmulda oli meil veel alles seega mis seal's ikka kui uuesti riisuma-kaevama-tasandama. Rügasin siin eile ligi viis tundi kogu pinnast uuesti üle tasandades, lisasin veel pisikese koguse muruseemet ja rullisin kõik uuesti kinni. Küll sai ilus! Ma ütlen ausalt, et andsin siin endast absoluutse maksimumi ja enam siledamaks käsitsi tasandades poleks osanud ega saanud. Aga vaadates oma villis peopesasid siis tuleb ikka räige kilpalse tunne peale küll, et kohe ei võinud siis korralikult teha. Aga no Simmo, ma mängisin ju ka alles esimest korda.


Arvestades asjaolu, et välikraani meile veel paigaldatud pole, oli see pikalt ennustatav vihmasahmakas meile täielik võit. Ega ise vast ühtlasemalt kasta poleks võimalik seega tänks vihm, et kogu töö meie eest ära teed! Ongi seda tööd siin viimasel ajal kuidagi hullult palju kuhjunud. Alles siin kiitlesin teile, et nii lihtne ja lill on mu eluke siin kuni lõpuks päriselu ikkagi kohale jõudis. Eks me ole siin rohkem sisse elanud, aina enam kraami lahti pakkinud ja omajagu juurdegi ostnud, mistõttu on segadus üsna kerge tekkima. Eks see majaelu ole ses suhtes ka pisut katsumus, et koguaeg sahkerdad ju terrassi kaudu sisse-välja, mistõttu jalanõud on pigem ikka koguaeg ka toas käies jalas ja põrandad alatasa mustad. Me ju ilmselgelt tahame oma suure vaevaga siledaks rullitud mullapinnasest ja muruseemnest suure kaarega mööda käia, et pinnast säästa ja mulda mitte tuppa tassida agaaa katsu sa seda ka ühele kaheaastasele selgitada. Tema jaoks on majaümbrus praegu lihtsalt üks suuuur liivamullakast, mis on vihma tõttu veel eriti mōnusalt sopane ja ligane.

Püüdsingi meile siin täna muid tegevusi leida kui maja ees sopa sees sonkimine ja jalutasime pojakesega õhtul randa. Mingil kummalisel kombel on siin meie kandis koguaeg parajalt soe ja tuulevaikne, mistõttu sain täna isegi päevitada kui kuuldavasti kogu kodumaa olla juba keskpäeval vihma alla mattunud. Igatahes - olin juba eelnevalt teadlik, et kui valin sihtpunktiks rannamänguka, on poisul kindlasti vastupandamatu soov vette söösta. Ma ei tea mis imedele ma lootma jäin kui heas usus arvasin, et ahh vast saame ikka täna mereveeta hakkama.


Kümme minutit hiljem olin juba olukorras kus täisriideis ja kummikutega poisu oli puusani vette jooksnud, mina olin valmis ketse jalast viskama ja talle järgi tormama. Lõpuks võttis mu ennastunustav karjumine siiski vedu ja veest nõretav kuid omadega igati rahulolev laps pöördus kaldale tagasi. Õnneks oli suveõhtu õhk ikkagi piisavalt soe... selline äikeseelne soojus, mistõttu pakkisin poolpalja lapse barankadega meelitades kärusse ja vurasime kodupoole tagasi.


Pühkisin terrassi lugematul arvul pojakese loodud mullahunnikutest puhtaks ja pagesime vihma eest tuppa. Jõudiski siia ka see vihmapilv, imeline! Kasta, kasta vihmake - kasva, kasva muruke.
Näitan teile veel lõpetuseks pilti sellest, kui suur muutus võib toimuda ühe aastaga. Endalgi on ülimalt kummaline seda pilti vaadata, sest veel aasta tagasi oli siin tõeline džungel ja nüüd lösutan siin kunagise džungli kohal diivanil, kirjutan blogipostitust ja tunnen, et olen kodus.


esmaspäev, 29. juuli 2019

Lugu sellest, kuidas laupäeva õhtul peitust mängisime

Ilmselt oleksin ma terve juuli veetnud horisontaalses asendis terrassi peal päikest sisse ahmides kui poleks olnud Kogumispäeviku tervisespordi kuud, mis mulle pidevalt kuklasse hingas ja seeläbi end ikka natukenegi liigutada suutsin. Kirjutasin mõni aeg tagasi juba SIIN postituses enda lemmikust tasuta trenniäpist, millega olen sel kuul ääri-veeri ree peal püsinud. Kujutasin endale muidugi ette, et tervisespordi kuu ja Nilsi kahenädalane puhkus teeb minust maailma kõige aktiivsema inimese - alustan hommikut jooksutiiruga, millele järgneb äpi abil väike trenn, päeval käime rannas, ujume hässssti sportlikult ja muidugi toitume sealjuures veel täiega tervislikult ka! Sest et noh... puhkus ju - kokkamiseks ja sportimiseks on nii palju aega. Ja-jah! 

Reaalsus oli ilmselgelt aga see, et söödud sai midaiganeshingihaldas ja trenni tegin ma oma äpi abil heal juhul vaid pooltel trennipäevadel. Enamuse Nilsi puhkusest veetsin hoopis töölainel või siis lihtsalt laiseldes... suht seinast seina variandid minu meelest 😅🙈
Tegelikult proovisin ju sel kuul ära ka veel Nike Running Club tasuta trenni, mida juba igalpool suure suuga kuulutades taevani kiitsin ja veel mahtus selle kuu sisse ka geopeituse esmane katsetus. Olin selle kohta Instagramis ikka omajagu juba näinud-kuulnud ja tahtsin omal käel praktiseerida ja näha, et kas utsitab siis rohkem liigutama või on see midagi PokemonGO sarnast, mis mind absoluutselt ei kõnetanud. 
Võtsingi õe möödunud nädalavahetusel kampa ja seadsime end geopeituseks valmis. Esmalt muidugi üritasin endale pool päeva geopeituse veebi selgeks teha, sest see on piiiisut ajahammasrattale jalgu jäänud. Aga kui kasutaja regatud ja lähedal asuvad aarded kaardistatud, asusime teele! 
*kusjuures nüüd alles lugesin, et Henry on geopeitust mängides mingi äpi alla laadinud... tark oleks olnud sama teha aga ega mul nupp nii palju nokkinud, et appstore'ist otsida inglisekeelset äppi. Järjekindlalt proovisin eestikeelset äppi leida aga sellist seal ju muidugi ei eksisteerinud.*

Olin tegelikult miskipärast üsna veendnud, et minu kandis ei ole ühtegi aaret aga et aardekaart oli nii tiheda asustusega nagu sipelgapesa siis õnneks oli mõne kilomeetri raadiuses ikka nii mõnigi peidukas. Ma arvan, et entusiastlik oleks selle enesetunde kohta vähe öeldud, millega me aardejahile peale lendasime. Olime jummala kindlad, et leiame kõik üles! 
Kui olime aga peale pooletunnist esimese aardepunkti ümber tiirutamist ikka veel tühjade kätega, iga puuoksa alla kaevudes ja meeleheitlikult sääski ja puuke peletades, saime sotti, et ei ole see geopeitus nii lihtne ühti. Raske südamega jätsime esimese aarde endast maha ja suundusime järgmise juurde. Oh seda rõõmu kui meie esimene leid end puujuurikate vahel peitudes välja andis! Emotsioon oli tõesti selline nagu oleks reaalse aarde leidnud. Panime oma nimed logiraamatusse kirja ja otsustasime, et hiline õhtutund meid ei heiduta. Ilm oli imeilus seega otsustasime ka kaugemal asuvaid aardeid jahtida!


Paraku pidime aga järgmise kahe peiduka puhul taaskord alla vanduma, sest me lihtsalt ei suutnud nende asukohta tuvastada. Pettumus ei olnud aga üldse suur, sest juba ühe peiduka leidmine oli minu jaoks elamus omaette. Jalutasime päikeseloojangu saatel mööda rannariba kodu poole tagasi ja olime oma saavutusega ikka sigarahul 😃. Me mitte ainult ei proovinud midagi esmakordselt, vaid lisasime terve hunniku kilomeetreid ja samme oma mitte-nii-aktiivsele-rannapäevale. Esmane plaan oli ju tegelikult laupäeva õhtul peale õhtusööki lihtsalt diivanil lesida, rullbiskviiti süüa ja Netflixi vahtida aga ennäe imet, liikumine nagu maast leitud! *pean oluliseks mainida, et rullbiskviiti sõime ikka... aga lihtsalt rahulikuma südamega, sest sammukvoot oli selleks päevaks rohkem kui ületatud 😅*




Igatahes, ma tunnistan teile ausalt, et kahetsusväärsel kombel ei olnud tervisespordi kuu kindlasti üks tervislikumate killast aga see-eest avastasin nii palju ägedaid tasuta sportimisviise. Kui ma nüüd vaatan otsa enda hoiusele, kus peaksid peituma minu meeletud säästud... siis ei saa ka väita, et sel kuul sinna suurt midagi lisanud oleksin. Olen ju juba pikemat aega tasuta treeningviise enda kasuks tööle pannud ja selle arvelt kokkuhoitav summa liigub sujuvalt kuhugi mujale... sel kuul ilmselt mullakoorma alla, mis meie aeda õige pea maha peaks potsatama. Aga mis seal ikka, uus kuu - uued eesmärgid, püüame sääste edasi!