teisipäev, 6. august 2019

kilplaste vihmapühad

Vihm sahiseb hetkel vastu katuseplekki nii mõnusalt, tekitades parajalt rahuliku ja motiveeriva keskkonna, et teiega pisut viimaste päevade progressi jagada. Üldse olen praegu täiega vihmalemb! Ausalt ei oleks kunagi uskunud, et end mingiks vihmafänniks liigitaksin, sest üldiselt igakord kui päike oma soojust pilve vahelt paotab, olen ma esimena terrassil päevituslinaga platsis.
Tänasega alanud vihmaperiood on aga justkui täpp i peal, sest eile lõpetasime lõpuks haljastustööd. Pinnas sai ettevalmistatud, 50 tonni mulda kohale veetud, laiali laotatud, tasandatud, muruseeme külvatud ja kinnigi rullitud... kuni avastasime, et oma oskamatuse tōttu jätsime maapinna nii künklikuks, et perfektsionist minus oli hulluks minemas. Üks pisike ports tasandusmulda oli meil veel alles seega mis seal's ikka kui uuesti riisuma-kaevama-tasandama. Rügasin siin eile ligi viis tundi kogu pinnast uuesti üle tasandades, lisasin veel pisikese koguse muruseemet ja rullisin kõik uuesti kinni. Küll sai ilus! Ma ütlen ausalt, et andsin siin endast absoluutse maksimumi ja enam siledamaks käsitsi tasandades poleks osanud ega saanud. Aga vaadates oma villis peopesasid siis tuleb ikka räige kilpalse tunne peale küll, et kohe ei võinud siis korralikult teha. Aga no Simmo, ma mängisin ju ka alles esimest korda.


Arvestades asjaolu, et välikraani meile veel paigaldatud pole, oli see pikalt ennustatav vihmasahmakas meile täielik võit. Ega ise vast ühtlasemalt kasta poleks võimalik seega tänks vihm, et kogu töö meie eest ära teed! Ongi seda tööd siin viimasel ajal kuidagi hullult palju kuhjunud. Alles siin kiitlesin teile, et nii lihtne ja lill on mu eluke siin kuni lõpuks päriselu ikkagi kohale jõudis. Eks me ole siin rohkem sisse elanud, aina enam kraami lahti pakkinud ja omajagu juurdegi ostnud, mistõttu on segadus üsna kerge tekkima. Eks see majaelu ole ses suhtes ka pisut katsumus, et koguaeg sahkerdad ju terrassi kaudu sisse-välja, mistõttu jalanõud on pigem ikka koguaeg ka toas käies jalas ja põrandad alatasa mustad. Me ju ilmselgelt tahame oma suure vaevaga siledaks rullitud mullapinnasest ja muruseemnest suure kaarega mööda käia, et pinnast säästa ja mulda mitte tuppa tassida agaaa katsu sa seda ka ühele kaheaastasele selgitada. Tema jaoks on majaümbrus praegu lihtsalt üks suuuur liivamullakast, mis on vihma tõttu veel eriti mōnusalt sopane ja ligane.

Püüdsingi meile siin täna muid tegevusi leida kui maja ees sopa sees sonkimine ja jalutasime pojakesega õhtul randa. Mingil kummalisel kombel on siin meie kandis koguaeg parajalt soe ja tuulevaikne, mistõttu sain täna isegi päevitada kui kuuldavasti kogu kodumaa olla juba keskpäeval vihma alla mattunud. Igatahes - olin juba eelnevalt teadlik, et kui valin sihtpunktiks rannamänguka, on poisul kindlasti vastupandamatu soov vette söösta. Ma ei tea mis imedele ma lootma jäin kui heas usus arvasin, et ahh vast saame ikka täna mereveeta hakkama.


Kümme minutit hiljem olin juba olukorras kus täisriideis ja kummikutega poisu oli puusani vette jooksnud, mina olin valmis ketse jalast viskama ja talle järgi tormama. Lõpuks võttis mu ennastunustav karjumine siiski vedu ja veest nõretav kuid omadega igati rahulolev laps pöördus kaldale tagasi. Õnneks oli suveõhtu õhk ikkagi piisavalt soe... selline äikeseelne soojus, mistõttu pakkisin poolpalja lapse barankadega meelitades kärusse ja vurasime kodupoole tagasi.


Pühkisin terrassi lugematul arvul pojakese loodud mullahunnikutest puhtaks ja pagesime vihma eest tuppa. Jõudiski siia ka see vihmapilv, imeline! Kasta, kasta vihmake - kasva, kasva muruke.
Näitan teile veel lõpetuseks pilti sellest, kui suur muutus võib toimuda ühe aastaga. Endalgi on ülimalt kummaline seda pilti vaadata, sest veel aasta tagasi oli siin tõeline džungel ja nüüd lösutan siin kunagise džungli kohal diivanil, kirjutan blogipostitust ja tunnen, et olen kodus.


esmaspäev, 29. juuli 2019

Lugu sellest, kuidas laupäeva õhtul peitust mängisime

Ilmselt oleksin ma terve juuli veetnud horisontaalses asendis terrassi peal päikest sisse ahmides kui poleks olnud Kogumispäeviku tervisespordi kuud, mis mulle pidevalt kuklasse hingas ja seeläbi end ikka natukenegi liigutada suutsin. Kirjutasin mõni aeg tagasi juba SIIN postituses enda lemmikust tasuta trenniäpist, millega olen sel kuul ääri-veeri ree peal püsinud. Kujutasin endale muidugi ette, et tervisespordi kuu ja Nilsi kahenädalane puhkus teeb minust maailma kõige aktiivsema inimese - alustan hommikut jooksutiiruga, millele järgneb äpi abil väike trenn, päeval käime rannas, ujume hässssti sportlikult ja muidugi toitume sealjuures veel täiega tervislikult ka! Sest et noh... puhkus ju - kokkamiseks ja sportimiseks on nii palju aega. Ja-jah! 

Reaalsus oli ilmselgelt aga see, et söödud sai midaiganeshingihaldas ja trenni tegin ma oma äpi abil heal juhul vaid pooltel trennipäevadel. Enamuse Nilsi puhkusest veetsin hoopis töölainel või siis lihtsalt laiseldes... suht seinast seina variandid minu meelest 😅🙈
Tegelikult proovisin ju sel kuul ära ka veel Nike Running Club tasuta trenni, mida juba igalpool suure suuga kuulutades taevani kiitsin ja veel mahtus selle kuu sisse ka geopeituse esmane katsetus. Olin selle kohta Instagramis ikka omajagu juba näinud-kuulnud ja tahtsin omal käel praktiseerida ja näha, et kas utsitab siis rohkem liigutama või on see midagi PokemonGO sarnast, mis mind absoluutselt ei kõnetanud. 
Võtsingi õe möödunud nädalavahetusel kampa ja seadsime end geopeituseks valmis. Esmalt muidugi üritasin endale pool päeva geopeituse veebi selgeks teha, sest see on piiiisut ajahammasrattale jalgu jäänud. Aga kui kasutaja regatud ja lähedal asuvad aarded kaardistatud, asusime teele! 
*kusjuures nüüd alles lugesin, et Henry on geopeitust mängides mingi äpi alla laadinud... tark oleks olnud sama teha aga ega mul nupp nii palju nokkinud, et appstore'ist otsida inglisekeelset äppi. Järjekindlalt proovisin eestikeelset äppi leida aga sellist seal ju muidugi ei eksisteerinud.*

Olin tegelikult miskipärast üsna veendnud, et minu kandis ei ole ühtegi aaret aga et aardekaart oli nii tiheda asustusega nagu sipelgapesa siis õnneks oli mõne kilomeetri raadiuses ikka nii mõnigi peidukas. Ma arvan, et entusiastlik oleks selle enesetunde kohta vähe öeldud, millega me aardejahile peale lendasime. Olime jummala kindlad, et leiame kõik üles! 
Kui olime aga peale pooletunnist esimese aardepunkti ümber tiirutamist ikka veel tühjade kätega, iga puuoksa alla kaevudes ja meeleheitlikult sääski ja puuke peletades, saime sotti, et ei ole see geopeitus nii lihtne ühti. Raske südamega jätsime esimese aarde endast maha ja suundusime järgmise juurde. Oh seda rõõmu kui meie esimene leid end puujuurikate vahel peitudes välja andis! Emotsioon oli tõesti selline nagu oleks reaalse aarde leidnud. Panime oma nimed logiraamatusse kirja ja otsustasime, et hiline õhtutund meid ei heiduta. Ilm oli imeilus seega otsustasime ka kaugemal asuvaid aardeid jahtida!


Paraku pidime aga järgmise kahe peiduka puhul taaskord alla vanduma, sest me lihtsalt ei suutnud nende asukohta tuvastada. Pettumus ei olnud aga üldse suur, sest juba ühe peiduka leidmine oli minu jaoks elamus omaette. Jalutasime päikeseloojangu saatel mööda rannariba kodu poole tagasi ja olime oma saavutusega ikka sigarahul 😃. Me mitte ainult ei proovinud midagi esmakordselt, vaid lisasime terve hunniku kilomeetreid ja samme oma mitte-nii-aktiivsele-rannapäevale. Esmane plaan oli ju tegelikult laupäeva õhtul peale õhtusööki lihtsalt diivanil lesida, rullbiskviiti süüa ja Netflixi vahtida aga ennäe imet, liikumine nagu maast leitud! *pean oluliseks mainida, et rullbiskviiti sõime ikka... aga lihtsalt rahulikuma südamega, sest sammukvoot oli selleks päevaks rohkem kui ületatud 😅*




Igatahes, ma tunnistan teile ausalt, et kahetsusväärsel kombel ei olnud tervisespordi kuu kindlasti üks tervislikumate killast aga see-eest avastasin nii palju ägedaid tasuta sportimisviise. Kui ma nüüd vaatan otsa enda hoiusele, kus peaksid peituma minu meeletud säästud... siis ei saa ka väita, et sel kuul sinna suurt midagi lisanud oleksin. Olen ju juba pikemat aega tasuta treeningviise enda kasuks tööle pannud ja selle arvelt kokkuhoitav summa liigub sujuvalt kuhugi mujale... sel kuul ilmselt mullakoorma alla, mis meie aeda õige pea maha peaks potsatama. Aga mis seal ikka, uus kuu - uued eesmärgid, püüame sääste edasi!

pühapäev, 28. juuli 2019

Elu nagu mõisaprovval

Oleme nüüd pea kaks nädalat saanud majaomaniku elulaadiga kohaneda ja oh boy küll see erineb meie korterielust! Loogika ütleb, et nüüd on mul käed-jalad veel rohkem tööd täis kui enne agaaa kummalisel kombel on asjalood hoopis teistpidi. Mina elan siin päikesepaistelisel mändidega ääristatud krundil üsna laadnat mõisaprovva elu. Et maja on poole suurema elamispinnaga kui oli meie korter, haihtus kogu kaasa veetud kraam kuidagi kappidesse ära. Ei mingit lõpmatuna näivat nipsesemete tolmutamist ega pidevat rätikute esteetiliselt kaunisse virna ladumist. Kõik... absoluutselt kõik meie asjad on peitunud sahtlitesse - kappidesse - panipaikadesse. Ja kui arvestada asjaolu, et meil ei ole hetkel mitte ühtegi garderoobkappi, olen ma hetkeseisu üle ka ise üsna üllatunud. Okei okei... suur hunnik kaste laiutab veel pojakese tühjana seisvas toas aga et tuba asub teisel korrusel, ei riiva kastid absoluutselt silma. Isegi vaheuste puudumine ei mängi siinkohal rolli.


Väikeses korteris lihtsalt asjad nii hästi ära ei mahtunud, läksid alatasa sassi ja pinnad määrdusid kiirelt. Tolmurullid tekkisid tundidega ja kaks korda päevas tolmuimejaga ringi undamine polnud mingi imeasi. Majas on aga minu elu eriti lihtsaks tehtud - põrandad puhastab robottolmuimeja, nõud peseb nõudepesumasin ja pesud peseb-kuivatab üle wifi juhitav LG Eco Hybrid pesumasin. Ma olen alati olnud võrdlemisi tehnikakauge inimene ja pigem ohverdan enda aja ja vaeva, kui et süvenen tänapäevastesse imemasinatesse. Nils on mind selle koha pealt muidugi aastate jooksul korralikult kasvatanud ja oli täiesti veendunud milliseid tehnilisi lahendusi meie majas näha soovib. Andsin talle üsna vabad käed, sest lubadus oli, et minu elu muutub nende najal palju kergemaks.
Üks päev just ütlesin Nilsile, et mul on ikka väga looder tunne - korteris koristasin hommikust õhtuni, pesin nõusid, pesu, põrandaid. Reaalselt... iga päev hommikust õhtuni. Majas olles jääb aga mulje, et Nils muudkui toimetab õues - veab krundi keskelt minema kivihunnikuid, trimmerdab, vähendab džunglit... mina lihtsalt peesitan pojakesega terrassi peal ja meisterdan liivakooke.

Minu suur abimees pesumasin-kuivati jõudis meieni läbi koostöö LG’ga. Olin oma tutika masina kasutamisest niiii elevil, et unustasin esimesel pesukorral üldse pesuvahendeid lisada 😂👌🏼 Lihtsalt kruttisin nuppe, kuulasin erinevaid laulujuppe, mida masin nii entusiastlikult edastab ja panin tööle ära. Pesu sai sellele vaatamata läikivpuhtaks. Ma ei kujuta ette kas meil on siin korteriga võrreldes täitsa teistsugune vesi (äkki rauavaesem vms?) või on siin kandev roll uuel pesumasinal aga liivapaberit meenutavad rätikud, mille igaksjuhuks korterist kaasa tarisin, on omastanud peale pesu täiesti uue pehme olemuse. Kokkuhoid missugune! Olengi siin nüüd kordamööda katsetanud nii kuivati funktsiooni kui aias nööril pesu kuivatamist, sest mõlemad on minu jaoks uued ja põnevad variandid. Pesemist vajavat kraami tekkis siin ühes kolimise ja puhkuseaegsete mitmete väljasõitudega ikka oi-kui-palju, seega masin, kuivati ja nöör on pidevalt töös. Et Nils on meil kõikvõimalikud tehnilised lahendused wifisse ja kuhu veel iganes ühendanud, saabus mulle täna pojakest magama jalutades sõnum. Mõtlesin et ohohohhh põnev värk, kes küll mulle kirjutab?!? Ja ennäe imet... meie pesumasin tahab kontakteeruda. Oleme mõlemad endale telefonidesse laadinud SmartThinq mobiiliaplikatsioonid, mille kaudu saame kodust eemal olles masinat nii käima kui välja lülitada ja poole pesutsükli pealt pausile panna kui meenub, et midagi jäi pesumasinasse lisamata. Eriti tuus tundub minu jaoks just see funktsioon, mis lubab aegsasti teavitada kui pesumasin peaks puhastust või pisut kõpitsemist vajama. Kahetsusväärsel kombel pole ma varasemalt oma aega absoluutselt sellele pühendanud, mistõttu jäi meist korterisse maha üks pisut vanarauda meenutav, osaliselt funktsioneeriv masin (sorri Lotta 😅). Meie uus aga... meie uus on lihtsalt nii ilus ja hea ja abistav ja ja ja... lihtsalt vaadake teda!



Üldiselt oleme maja ümbruses nii palju töid ära teinud, kui vähegi omal jõul teha kannatab. Nüüd tuleb tellida vaid hiiiiiglaslik kogus uut mulda ja külvata muruseeme, sest hetkel elame me sellise eeee mullase-kivise-tuustise pinnase peal. Vast saab enne sügist ikka mingi kerge murukihi siia maha. Ideaalis rulliks maja ümber mingi aia ka kohe lahti aga selle jaoks jääme hetkel kullapotiga härjapõlvlast ootama.
Eks selle päris-päris kodutunde tekkimine võttis siin ka pisut aega. Ma ütleks, et umbes nädalajagu lihtsalt vegeteerisime ja harjusime. Otsustasin peale seda proovida lillede-taimedega tubadele pisut elu juurde anda ja sellest oli nii palju abi! Praeguseks oleme juba täielikult harjunud, kõik asjad on omal kohal ja mujal elamist ei kujutaks enam ette küll.


Ses osas on tegelikult absoluutselt kõigil õigus olnud, et ei tasu liialt palju asju enne kolimist ette osta. Pidasime pikalt plaani, et ostame soodukate saabudes ja enne kolimist terrassimööbli ära aga juba sees elades selgus, et see oleks väga vale lüke olnud. Nimelt liigub meil päike mööda krunti niiviisi, et hommiku- ja päevapäike kuumutavad terrassi ja aeda, õhtul kaob aga terrassilt päike sootuks. Minu arusaam terrassimööbli kasutamisest on aga selline, et sellel oleks just mõnus õhtul lösutada aga ega varjus viitsi ju lösutada niikuinii. Seega hetkel rahuldume päevitustoolidega terrassil ja kui kunagi murututikesed juba pea mulla seest välja pistavad, vaatame kuhu ja millist aiamööblit üldse paigutada oleks mõistlik. Õnneks saame õhtupäikest püüdmas käia kodu lähedal rannas, mis on lihtsalt imetabane privileeg. Ma pole ise ka veel tegelikult päris hästi aru saanud, et me nüüd elamegi siin ja kodu lähedal on rand ja aias on terrass ja jalutada saab metsavahel ja... ulme. Näiteks eile jooksis mul nina alt läbi üks päris turske helepruun metskits ja täna hommikul ärkasin selle peale, et mingi ülientusiastlik rähn üritas läbi maja puidust välisfassaadi end sisse nokkida? koputada? toksida?


Eks meil ole siin omajagu töid ka veel lõpetada, igasugustest aknaliistudest, juba mainitud vaheuste puudumimsest, kõnnitee lõplikust viimistlemisest, maja üle värvimiseni. Aga kui vaadata kõike seda mis juba tehtud, on tegemata asjad täiesti köömes.
Avastasin hiljaaegu enda suureks üllatuseks, et mul ju vähem kui kahe kuu pärast juubel tulemas. Ei, mis kahe kuu pärast. Põhimõttelist juba kuu pärast! Nuputasin tükk aega, et kuidas ja kus pidada kuni turgatas pähe, et aaaa mul ju nüüd maja olemas! Halleluuja! Saaks nende pooleliolevate töödega vaid ühelepoole ja olekski ideaalne peopaik valmis.
Aga teate mis, ma nüüd korjan oma kompsud kokku ja võtan suuna ranna poole. See 25 kraadine kuumus lausa nõuab väikest suplust. Olge ikka mõnusad ja võtke suvest kõike mis veel võtta annab!

*Postituses mainitud LG F4J7TH1W pesumasin-kuivati jõudis meie koju läbi koostöö LG'ga.

neljapäev, 11. juuli 2019

Trenniäpp, mis hoiab vormis... tasuta! #kogumispäevik

Võiks ju eeldada, et kolimisega kaasnev lõputu pappkastide tarimine mööda kortermaja treppe ja nende tetrise kombel imepisikesse autosse mahutamine on üsna hea tasuta treeningviis... aga eks ta pigem ole lihtsalt üks paras tüütus ja selja paigast venitamine.
Teate, see kolimine ei mõju laastavalt mitte ainult närvisüsteemile vaid võib seda väga vabalt teha ka füüsisele. Pidev edasi-tagasi sõitmine, tanklapirukad ja pidev ajapuudus teevad meile lõppkokkuvõttes lihtsalt karuteene. Üks hästi suur abimees, mis mul vähegi kainet mõistust aitab säilitada ja endorfiine vabastada, on mu igapäevane trenn... mille eest ma ei maksa sentigi.

Leidsin endale mõned kuud tagasi ühe igati lihtsa ja loogilise mobiilirakenduse, mille abil iga päev 15-20 minutilise trenni kirja saan. Et Kogumispäevikus just tervisespordi kuu käimas on, jagan enda abimeest meelsasti teilegi!
Ma olen alati olnud pigem üksinda treenija tüüpi. Ei viitsi kellegagi trenni ajal muliseda ja tahaks selle lihtsalt kiiremas korras kaelast ära saada. Päris niisama diivanil külitamist ma endale lubada ei saa, sest siis juhtub lihtsalt see, et ma lähen hirmus ümaraks. Ümar ju on ka ometi vorm aga olles seda juba korra proovinud, ei ole ta kindlasti mu esmane valik. Seetõttu pusisingi jube kaua, et leida endale midagi meelepärast ja sobivat, et lihtsalt viitsiksin end natukenegi liigutada.
Ma olin kunagi hirmus tervislik ja sportlik. Noh selline kana ja riisi tüüpi tervislik (aa ei tegelikult riisi ma isegi ei söönud, ainult tatart) ja püsisin ühes regulaarse trenniga hullult heas vormis. Aga ma enam nii ei viitsi. Peale pojakese saabumist meie ellu, olen avastanud, et elus on ka muud peale kana ja riisi tatra 😂 Ma olen muutunud küll veidi laisemaks... aga samas ma vaatleks seda pigem niiviisi, et võtan lihtsalt vabamalt ja luban endal rohkem nautida. Mulle meeldib head toitu süüa ja selle kategooriline keelamine ei oleks enam tänasel päeval minu jaoks teema. Seetõttu ongi mulle eriti oluline, et leiaksin treeningviisi, mis ei võtaks ära liiga palju aega ja ei oleks mulle vastumeelne.

Veel mõned aastad tagasi, raseduse ajal, rentisin endale koju trenažööri, mis oli ka tegelikult hullult mõnus. Teleka ees tunnike kardiot vehkida polnud mingi probleem. Probleem oli vaid selles, et see va sunnik maksis põhimõtteliselt sama palju kui spordiklubi kuukaart ja võttis pisikeses korteris jõhkralt palju ruumi.
Peale rasedust proovisin erinevaid spordiklubisid - püüdsin leida midagi mis oleks kodu lähedal, soodne ja üleüldiselt lihtsalt normaalne koht. Mõned kuud isegi suutsin jõusaalis käia aga mingit rutiini ma endale ei tekitanud. Pigem tundsin koguaeg pinget, et kopikas jookseb aga ainuke kes ei jookse, olen mina.


Niisiis hakkasingi proovima erinevaid mobiilirakendusi ja lappasin läbi videotreeninguid, mis mulle konkreetselt ette ütleks, et "näe, siin on sulle see harjutus, tee seda nii palju ja seda teist naa palju". Sealjuures oli üks mu põhilisi nõudeid asjaolu, et harjutused oleks tehtavad ilma igasuguse treeningvarustuseta ja oleksid üles ehitatud sellise süsteemiga, et ma ka reaalselt püsiksin rutiinis. Videotega ma kohe kuidagi ei saanud järje peale, sest tantsulised aeroobsed treeningud ei ole kuidagi minu rida. Mulle ei sobinud, et treeningtempot juhib keegi teine ja dikteerib millal on aeg vett juua.

Laadisin hoopis alla äppi nimega 30 day fitness challenge ja võtsin ette full body treeningud.
Üldiselt on trennide sagedus selle konkreetse äppi põhjal 6+1, ehk kuus trennipäeva, üks puhkepäev. Kui arvestada asjaolu, et trennide pikkus on 15-20 minutit päevas, on see igati mõistlik ja tehtav.
Olen küll erinevate asjaolude tõttu pidanud päevi vahele jätma ja mitu päeva korraga järgi tegema aga igatahes see treening toimib! Tegemist ei ole küll mingise "suveks vormi" või "kaota 10kg" programmiga aga see hoiab kuidagi igapäevase liikumistaseme normis. Tunnen, et olen end piisavalt liigutanud ja selleks mitte liigselt vaeva näinud 😅

Eriti head vunki annab asjale juurde veel mu Fitbiti äpp, mis kellalt usinalt kaotatud kaloreid ja päevaseid samme loeb. Põhimõtteliselt on see ju ka täitsa tasuta... aaaga aktiivsusmonitor tuleb paraku ikkagi enne osta, et midagi sinna äppi ka ühendada oleks. Ma olen hull numbrisõltlane seega sammuluger annab mulle täiega motti alati päevased sammud täis teha.

rohelisega märgitud päevad on olnud trennipäevad

Aaa, tasuta trennidest rääkides! Et sel kuul on väljaminekuid kohe kuidagi ekstra palju - ootamatud ehituslikud lisakulud, autohoolduskulud, sünnipäevad, suvised ringreisid, juuksurid - on ikka kohe täitsa kitsas käes, mistõttu uurisin kogumispäeviklastelt, et milliseid tasuta trenne meil siin Eestimaa pinnal ka pakutakse. Oi-kui-palju lahedaid ideid ma sain! Eile proovisin esimest korda Nike Running Club tasuta ühistrenni ja see oli totaalne energialaeng! Ma pole üldse sellist masti inimene, et julgeksin sportlaste keskele minna ja midagi uut proovida aga sõbranna käevangus, võtsime südame rindu ja läksime proovima. Jummel kui kift see oli! Suur punt spordilembeseid inimesi, üliaktiivseid treenereid ja jõukohaseid harjutusi. Tegime Lauluväljakul kerge soojenduse, sörkisime aeglases tempos mööda päikesepaistelist Pirita promenaadi 4km ja pärast vuhasime veel jõuharjutusi peale teha. Jooksmine on minust ikka pikka aega suure kaarega mööda käinud aga olin peale sellist trenni lihtsalt täiesti äravahetatud. Eilne päev oli jube rusuv ja emotsionaalselt kurnav (nagu ka mu murepostitusest lugeda võisite) ja selline ühine positiivne pingutus oli täpselt see mida vajasin. Ma olen ausaltöeldes üsna hämmingus, et tänapäeval midagi nii head täitsa tasuta jagatakse 😂


Igatahes - soovitan teilgi suvevõlud enda kasuks tööle panna ja tasuta treeningvõimalusi proovida. Milliseid äppe ise enda liikumas hoidmiseks kasutate?

kolmapäev, 10. juuli 2019

Stress, sina või?

Midagi selle taolist mul siin kuklas igatahes pikemat aega juba kükitab. Mõtled küll, et mis see siis ära pole... pakid oma kraami kokku ja lihtsalt kolid. Vist unustasin ära, et ega me ju lihtsalt koli... ehitame ju ka. Mitmed otsused vajavad tegemist, ostud sooritamist, rahakott tühjendamist. Keerulise valgustiprojekti põhjal on tarvis valguslahendus visualiseerida, majaümbruse tühermaa karjub mullakoormate järgi ja ei paista ka peale kuude pikkust korrastamist eriti teist nägu minevat, kipsi- ja saepurutolm ei taha kuidagi põrandalt lahkuda, kastid muudkui kõrguvad ja tööd on ikka pooleli. Igatahes, oeh! Tahtsin lihtsalt end natuke lahti kirjutada ja koormat õlult natuke siia puistata... ehk hakkab kergem.

Täiega käib ajudele tegelikult see, et sean endale mingeid ulmelisi eesmärke ja daatumeid, mida tegelikult absoluutselt pole teha tarvis. Kohe kui asjad planeeritud kursilt kõrvale kalduvad, lisab see ju ainult õli tulle. Mõtted, mured ja stressikoorem lihtsalt kasvab selle arvelt.
Kuulutasin ju igalpool suure suuga, et jaanipäevaks kolime! Arvate, et oleme kolinud või? No ei ole ju otseloomulikult. Võiks ju rahulikult võtta ja mõista, et ehitus ei ole mingi niks-naks-valmis protsess ja lihtsalt vaikselt kaasa kulgeda. Aga eiiii, mul ju vaja endale muudkui tähtaegu seada!


Praegune stressiolukord on mu jaoks üsna kummaline, sest olen harjunud alati ohje oma käes hoidma, multitaskima ja pingelisi olukordi üsna hästi taluma. Möödunud nädalal läksid aga emotsioonid täiesti lappama, kui lihtsalt mitu õhtut järjest kodus nutma puhkesin ja oma muret Nilsiga lõpuks jagasin. Lihtsalt hästi palju asju kasvas korraga üle pea ja sain sest aru alles siis kui toimus plahvatus. Kõike oli kuidagi nii palju ja nii valesti, kontrolli sealjuures nii vähe, et ma ei suutnud enam olukorda adekvaatselt hoomata. Tegelikult on ju ses suhtes asjad hästi, et seinad on püsti, klaasid ees, põrandad pandud, köök paigaldatud. Aga ikka on mitmeid nipet-näpet töid tegemata, mis meid kolimast takistavad. Elektrik ja ventilatsioonimees peavad tulema mingid oma tööd ära lõpetama, dušiseinad ootavad paika saamist, aknalaudu pole, kõnniteega on mingid ulme komplikatsioonid. Lihtsalt arghhh see kõik kasvab mingil hetkel üle pea. 
Jumalale tänu, et oleme Nilsiga suutnud endale korraliku säästupuhvri tekitada (tänks #kogumispäevik) ja saime ootamatuid ehituskulusid oma taskust katta. Mõtled ju küll laenusummat alguses vaadates, et ohh tagavarasid maa ja ilm! Tegelikkus on aga see, et jääb puudu... ja mitte vähe! Eriti hulluks ajabki see, et meil puudub ju igasugune ehitusalane kompetents. Tahaks kuidagi protsesse kiirendada aga kui me seal oma käed kiirelt lahendust vajavatele töödele külge paneks, vallanduks ilmselt täielik kaos. Saamegi lihtsalt aia kallal kõpitseda ja nokitseda, muudkui põrandaid pesta ja oodata. Aga see ei oleks ju mina kui ma jälle midagi välja ei lubaks! Tundub, et järgmine nädal lõpuks siiski kolimine toimub. Ehk saavad sellega siis ka mu vastikud stressipeavalud läbi? Nilsil hakkab puhkus ja see tundub ju lausa ideaalne aeg viimaste asjade transportimiseks. 

Tegelikult oleme ses osas hästi tublid olnud, et enamus asju on korterist ikkagi juba majja ära viidud, kogu köögikraam ka kappidesse ära paigutatud ja esimesed roadki uues köögis küpsetatud. 
Tundub, et kulminatsioon kolimise eel on lihtsalt nii kreisi, et tahaks ainult kooki süüa ja veini juua. Ma pole seda küll eriti teinud aga sel nädalavahetusel kindlasti teen! 😅 
Läheme sõbrantsidega nädalavahetuseks Pärnusse, et end välja lülitada ja lihtsalt olla. Arvestades praeguseid asjaolusid on see nagu täielik taevane kingitus ausõna. 
Pojake on ka viimasel ajal nagu tõeline väike tulesäde ja jonnijuurikas. Magab hästi kehvasti nii päevast kui ka öist und. Sõbranna mainis, et vast tunnetab minu stressi, mis on ilmselt ka täiesti õige. Üldse ei osanud olukorrale niipidi vaadata aga tundub see ju igati loogiline - mina olen juba nädalaid üsna ärev ja närviline. Nädalavahetusel saab pojake mitu päeva oma lemmiku issiga aega veeta, seega ma usun, et see on hea värskendus ja vaheldus meile kõigile. 

Olen pojakesega tegelikult hästi palju päevasel ajal maja juures käinud, et ka teda uue kodu ja ümbruskonnaga vaikselt tuttavaks teha. Seal talle igatahes hullult meeldib. Jookseb aias ringi, uudistab metsaaluseid ja püherdab toas mööda näiliselt lõpmatut aknapinda 😅 Hea vaadata kohe, et lapsel on ruumi ringi uudistada ja mürgeldada. 

Üritan küll hirmsasti positiivset meelt säilitada, sest mu ümber on tegelikult väga suur ja abistav tugi perekonna ja sõprade näol. Kõik pakuvad koguaeg abi nii koristamisel, asjade transportimisel ja pojakese hoidmisel, mis kõik on väga tervitatav ja tõesti aitab palju. Olen tegelikult ju hästi rõõmsameelne inimene ja püüan alati igas olukorras häid külgi näha. Näiteks täna käisin autoga ülevaatuses ja meiega sattus suhtlema üks hästi kuri ja kibestunud teenindajatädi. Ei tea mis putukas teda purenud oli aga terve aja kui pojakesega kenasti ja vaikselt ooteruumis istusime, sisises ja nähvas ta nii mulle kui ka kõigile teistele teenindusse saabunud inimestele nii kuis torust tuli. Stressiliisa tahtis talle küll käratada, et no kurat, ma ei käi iga nädal ülevaatuses, ma tõesti ei tea sulle vastata seda või toda. Ega ma ju siia tasuta tulnud teenust sisse nõudma, maksin teile selle kümne minutilise tööotsa eest korraliku kopika, et te saaksite ise mu auto üle kontrollida ja vastused leida. Muidugi jäin aga viisakaks ja naerusuiseks, et ka tema enesetunnet ehk parandada ja päevale positiivsem noot anda. 

Igatahes... mul on vist lihtsalt vaja korraks välja lülituda. Õhtul lähen üle tüki aja ühte põnevasse trenni ja saan ehk pea natuke selgemaks. Sellest kirjutan teile juba lähemalt aga homme.
Loodan, et teil läheb hästi ja kehv suveilm väga ei morjenda. Nädalavahetus on kohe kohal, seega pead püsti ja täiskäigul edasi!

kolmapäev, 26. juuni 2019

Tahaks soodsalt reisile aga ei oska #kogumispäevik

Teate mis? Me sõidame sügisel Türki pulma! Kujutad sa pilti - täitsa päris Türgi pulma kohe! Nimelt resideerub üks meie lähisugulane koos oma üli kifti kohaliku kaasaga, juba aastaid Alanyas. Sel sügisel oodataksegi mitu lennukitäit sugulasi ja sõpru endale külla, et üks korralik pulmapidu maha pidada. No ikka veits elevil!
Veel kümme aastat tagasi, kui Türgi ja Egiptus olid meie põhjamaise heleda kere soojendamiseks põhikuurortid, sai neid külastatud ikka korduvalt. Türki (juhuslikult mõlemal viimasel korral Kemerisse) sattusin aga viimati kuus aastat tagasi koos Nilsiga ja veel neli aastat enne seda, täpselt sellel ajal kui Islandil 2010 aastal vulkaan tossama hakkas. Meie jaoks tähendas see muidugi seda, et koju ei lastud ja saime puhkust korralikult pikendada.

Kogumispäevikus käimas olev puhkusekuu, ajendaski mind tegelikult jalgu tagumiku alt välja ajama ja end juba mõne kuu pärast aset leidva reisiga kurssi viima. Puhkusekuu raames saangi ehk üht-teist kõrvataha panna, et oma iganenud planeerimisviise pisut muuta ja lõpuks soodsamalt reisile minna. Oleme planeerimist lihtsalt koguaeg edasi nihutanud, sest ega me hetkeseisuga, nüüd kui kolimine on juba käes, piletite ja majutuse näol väljaminekut niikuinii teha ei saaks. Aga lähikuude jooksul on see siiski tarvis teha, seega reisiplaneerimine alaku!

pojakese esimene lennureis Kreetale
Ma olen alati olnud see kõige mugavam reisijatüüp - mulle meeldib päike, ilus hotellikompleks, kui keegi valmistab mulle süüa, kui meri on lähedal ja linn samuti. Ma ei külasta meeleldi kirikud või kõige klassikalisemaid turistikaid, küll aga olen ma müüdud kui läheduses peaks olema mõni arheoloogiline leid või lagunenud sajandite vanune ehitis. Ma tahan end kurssi viia kohaliku kultuuri ja ajalooga, sealjuures ei taha ma liiga palju aega puhkusest võtta selleks, et ringi rapsida.
Ma olen tegelikult hästi nõudlik reisija. Aga samas miks ka mitte?! Me reisime maksimaalselt kord... harva ka kaks korda aastas, mistõttu on ju täiesti okei nautida seda pisikest puhkuseaega täiel rinnal, täpselt nii nagu sa ise tahad.

Peaaegu, et kõik reisid, oleme alati võtnud läbi reisibüroode. See on ilmselt mugava reisija esmane välimääraja. Laduge mulle pildid-hinnad letti ja las ma valin enda lemmiku. Olen täitsa ise reisi kokku pannud vaid mõnel üksikul korral, viimati näiteks käesoleva aasta märtsis, kui külastasime sõbrantsiga Londonit. Et ma selles isetegemises eriti käpp ei ole, võib öelda, et jäin isegi oma valikutega tookord enam-vähem rahule. Kindlasti oleks saanud paremini aga eks see tuleb ka vilumusega. Asjaolu, et ma ei ole teab mis paindlik reisija, panebki mind ise tegemise-otsimise juures alati keerulisse seisu. Kui ma valin välja sobivad kuupäevad, siis ma tahan neile kindlaks jääda aga kogemus on näidanud, et miskipärast suudan ma alati valida hästi kehva aja. Kehva aja just soodsate reisitingimuste suhtes. Olles selline jäärapäine, on lennupiletid tavaliselt kallid ja sobivad hotellid juba välja müüdud. Siin ma kukungi alati orki ja jooksen ummisjalu reisibüroo poole, tõstan käed üles ja palun abi.
Minus ei ole grammikestki viimase-hetke-reisijat, samas täiega kadestan neid, kes just viimase hetke reisidega mööda ilma ringi rändavad. Nii vist saab ju väga odavalt?
Mina, Neitsi, ei suudaks endaga aga elada kui juba mitu kuud varem kogu tegevuskava paika ei oleks pannud. Pean täpselt välja arvestama mis kell-kuhu-kellega-palju maksab-kuidas, muidu ei ole minust minejat.

Ilmselt oleneb reisibüroo vs ise otsimise hinnasuhe ka hästi palju sihtkohast. Ma olen enamasti reisinud ikkagi Euroopas, mistõttu ei ole büroode hinnad olnud kunagi liiga kontimurdvad, kui ikka piisavalt pikalt ette broneerida. Linnareisid - need me oleme muidugi ise kokku klappinud - London, Rooma... neid tõesti läbi büroode ei võta. Aga samas Mallorca, Kreeta, Austria jms... oleme ikka lihtsama vastupanu teed läinud.
Kui kunagi peaks tulema peale aga suur tuhin ja tahaks lennata Aasiasse või Ameerikasse, tuleb ikka mõistusehäält kuulata ja reis ise kokku nokitseda. Seda tuhinat mul aga praegu peal ei ole, sest noh "preili lennuhirm siin pool, teree!". 


*Faktinurk*
Olen oma lennuhirmust siin blogis ikka omajagu rääkinud ja lõbus fakt on see, peale mitukümmend aastat muretut lendamist, sain lennuhirmu külge just kümme aastat tagasi Türgist tagasilennult. Islandi vulkaanipurskele järgnenud tuhapilve tõttu lendasime terve tagasitee hästi madalal, mis omakorda tähendas hulgaliselt õhuauke ja neli tundi rappuvat lennukit. Asjaolu tegi eriti ebameeldivaks aga üks stjuardess, kes mulle käratas, et "miks sa üldse lendad kui nii väga kardad?!?". See oli minu jaoks viimane piisk juba üle ääre ajavasse karikasse.

Tagasi teemasse. Hakkasin siis mina umbes nädalake tagasi hästi entusiastlikult reisibüroodele päringuid saatma, samaaegselt juba ka bookingus ise alternatiive otsides. Arvestades, et meie möödunud aastane suurepärane 9 ööd kestnud puhkus Kreetal, pani rahakotile põntsu umbes 1400€ ulatuses, ootasin ilmselt alateadlikult sarnast pakkumist. Eeldasin, et Türgi ei ole ju enam kõige kuumem kuurort ja ju ikka pääseme sugulaste juurde pigem soodsalt. Lootus on tõesti vist lolli lohutus, sest pakkumised mis üsna kiirelt laekusid, olid täiesti ebareaalsete hindadega.
Kui ma lähen puhkama, tahan ma sellest võtta maksimumi, seega panin näidiskriteeriumitena päringu jaoks paika, et puhkus võiks kesta 9 ööd, mööduda 5* hotellis koos toitlustusega ja hotell peaks asuma kindlasti Alanya linna sees või hästi lähedal.
Suur oli aga minu üllatus, kui sain ca. 15 pakkumist, kõik Alanyast minimaalselt 35km kaugusel ja hinnad algasid 2300€ pealt. Mitmed küündisid isegi üle 3000€. Ummm... mida?!?


Ideaalis peatuksime veel poole suguvõsa ja paljude tuttavatega samas hotellis, et lastel oleks sõpsid kohe kõrvalt toast võtta aga no sellise hinnaga jääb meil küll kõigil minemata. Kohalikud spetsialistid andsid muidugi ka mõista, et praegu olevat üüüber kehv aeg pakettreiside päringuks. Paar kuud tagasi olevat täpselt samad lennud ja hotellid olnud rohkem kui poole soodsamad ja nüüd hakkab lihtsalt kõrghooaeg sügisreiside ostmiseks kätte jõudma. Samuti asi mida jälgida - kui ka teil peaks olema Alanyasse mineku plaan - samanimelise piirkonnana pidavat müügis olema ca. 80km suurune ala, mis ei ole isegi Alanya linna lähistel mitte.
Mis seals muud kui hakkasin ise sobivaid variante kokku ajama. Jõudsin omadega kõigepealt täiesti kokku joosta, sest ei leidnud mitte ühekski sobivaks kuupäevaks otselende. Reaalselt, terve kuu vältel ei olnud minu otsingutulemustel ühtegi otselendu. Juhe täiesti koos! Teadjamad aga andsid jällegi nõu ja selgus, et näiteks Tezil on lennupiletite leiunurk, kus suure üllatusena on nii otselennud kui ka mulle sobivad kuupäevad. Ise nokitsedes komplitseerib tegelikult asjaolusid korralikult see, et enamasti maanduvad lennukid Antalyas, meil aga vaja otsapidi kogu bandega jõuda ju hoopis Alanyasse. Paketikate puhul saab selle üle saja kiltsase otsa sõita juba tellitud bussis, ise orgunnides tuleks ilmselt rentida hulgim autosid. See on tegelikult täiesti okei aga Kreeta näitel saime aru, et lastetoolidega on rendifirmades alati ilgem kammajaa.

Kui ma nüüd üritasin umbakaudselt endale sobivate määrajate järgi ise reisi kokku panna - kõik hinnas, linna keskel asuv ja vähemalt 4* majutus 9-10 ööks, autorent, lennupiletid - sain kogumaksumuseks keskeltläbi 1500€. Ütlen ausalt, et olen ka ise praegu väga meeldivalt üllatunud ja lootus, et saame siiski mõistliku hinnaga reisule, tärkab vaikselt taas. Täitsa loll tunne on kohe peal, et juba varasemalt kõiki reise pole proovinud ise kokku panna.
Meile teoreetiliselt sobiks näiteks selline hotell või selline... Alati kui ma bookingust bronnin, proovin leida variandid, millel oleks ka tasuta tühistamine. Ma küll loodan, et kõik läheb plaanipäraselt aga samas on mu loomuses liiga domineeriv aga-mis-siis-kui instinkt.

Ennast teades, jokutan ma nüüd vähemalt kuu aega veel, leian siis taaskord motivatsiooni reisiteemadega tegeleda ja alustan jälle otsast peale.
Kuidas teil reiside broneerimisega lood on - kas olete pigem mugavreisijad või otsite kõik ise?


reede, 21. juuni 2019

EBA juttu, maja juttu ja niisama juttu

Viimastel nädalatel on hullult palju põnevaid asju toimunud ja kuigi tahaks öelda, et pole kirjutama sattunud, sest nii kiire-nii kiire on, siis tegelikkus on hoopis see, et suur suvi on mind lihtsalt arvutist eemale kiskunud. Päevad mööduvad enamasti juba varavalgest hiliste õhtutundideni päikese käes lustides, sest mina olen kindla peale inimene, kes naudib leitsakut ja kavatsen sellest viimast võtta!

Möödunud nädalavahetusel me suurt maja peal ei toimetanudki, sest laupäeva hommikul väisasime kodu lähistel toimunud kohvikutepäeva raames Miiu Raju Hunti ja nautisime juba varahommikul tõelist kodugurmeed. Päeva teises pooles kiirustasin jumestusse enda lemmiku Keily juurde, peale mida oli mul aeg seada sammud EBAle, kust õnnestus noppida üks auhinnaline koht ja kohata põnevaid kaasblogijaid. Eriti vahva oli, et nägin lõpuks oma silmaga ära Triinu, kes oma üliinimlike remondi- ja sisustusoskustega üheks minu lemmikuks on saanud! Tegelikult on peale Eesti blogijate instagrami lehe tekkimist, üldse palju uusi tegijaid silma jäänud ja jummala põnev oli näod-blogid kokku viia. Tuleb tunnistada, et tänavune EBA oli korralduslikult kindlasti parim. Kompaktne ja sujuv! Paraku ei õnnestunud mul sõbrantsidega ametlikule äftekale jääda, sest nii harva kui me laste kõrvalt linna peale kolama saame, on kõik planeeritud minutilise täpsusega. Kiirustasime peale EBA kohe edasi Ülosse, et muljetada, head toitu nautida ja niisama mõnusat naistejuttu puhuda. Õhtu oli hullult kift ja sellised naistekad on minu jaoks täiega vajalikud!

foto: Antlon Klink

minu kõige kallimad sõbrannad!
Uue nädala saabudes olime veel suhteliselt lootusrikkad, et nädala lõpuks vast ikka saame juba kolida ja asusime hoogsalt kaste täitma. Peagi selgus aga, et tegemist on maja peal veel väga palju ja tegelikult on kõikide vajalike asjade transporti ühele ajavahemikule sättida suhteliselt keerukas. Ehitustiim andis aga terve nädala korrrralikult kuuma ja ütleme nii, et kui mind wc poti puudumine väga ei kõigutaks siis põhimõtteliselt võiksine juba homne päev oma tavaariga sisse kolida aaaaga see kõigutab mind 😅

Eile sai veel remondilaine vahele susatud üks korralikum pidupäev. Õeke lõpetas gümnaasiumi ja oleme nüüd mõlemad Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlased. Minu lõpukell kõlas juba 2008 seega hästi armas oli taas koolimaja külastada ja koos värskete vilistlastega vana head koolihümni ümiseda.



Ega meil tegelikult ju nii hullult kolimisega ei põle seega ootame ikka ära, et peale pikki pühi kõik esmavajalikud tööd majas tehtud oleks. Täna paigaldati näiteks köök ja sellega ühes ka minu elu esimene nõudepesumasin! Oooo õnnepäev! Köök sai meil minu arvates tõeline maja süda, issand kui rahul ma sellega olen 🙏🏼


Parkett on samuti peaaegu, et täies mahus laotud ja annab kohe kodule täiesti uue hingamise. Pidime selle trööstitu betoonpõrandaga seal ikka nii kaua tõtt vahtima, et ilus puidumustriline põrand on nagu sõõm värsket õhku. Vannituba ongi nüüd tegelikult viimane suurem projekt, mis vajab lõpule viimist. Seinad on viimistletud aga valamukapp, wc pott, dušinurk ja pesumasin ootavad veel paigaldamist. Sel nädalal saime paika ka trepi käsipuu, mis oli mu jaoks enne kolimist hästi oluline. Ootusärevus kasvab mühinal, sest see kõik on juba nii reaaalneee!

noorperemees oma tulevast tuba inspekteerimas


Veetsimegi tänase õhtupooliku kodurannas jalutades ja lasime pojakesel ka merevees lustida. Ütlen ausalt, et minu jaoks oli vesi jahe ja ujuma ei kutsunud aga no te ju teate kuidas lastega on... vesi võib olla kasvõi 10 kraadi kui juba on vaja laintesse hullama tormata.
Igatahes... jaanideks me veel ei koli... aga tundub, et jaanijärgseks nädalavahetuseks küll. Täna veel nõksake puhkame, et homme juba kogu auru pakkimisele ja asjade transportimisele saaksime panna. Höidke siis meile pöidlaid!