neljapäev, 7. juuni 2018

Pojakese esimene reis Kreetale

Kell on 3.48 öösel, päike annab endast taamal juba tõusuga märku ja mina lendan kauni neljapäeva suunas. Just nimelt nii äraütlemata kauni, sest kodumaa on juba pea, et käega katsuda. Viibin hetkel ca. 100 sügavalt magava inimese keskel taaskord rongivagunis kesk eimidagit. 10 000m kõrgusel. Turbulents on seekord kohe eriliselt tihe külaline ja mul ei jäänud enam midagi muud üle kui telefonis blogipostitust kirjutama hakata, et mõtteid kuhugi vähegi suunata ja end välja elada.

Võiks ju eeldada, et normaalne inimene laseb silma looja, et uuele päevale värskelt vastu minna aga ei, mitte mina. Minu ainus eesmärk hetkel on olla värske kui hapukurk ja lihtsalt jalg turvaliselt kodumaa pinnale astuda. Tunnistan - olen sisse kuuganud ka mitme klaasi jagu valget veini, sest närv sai minust lihtsalt võitu. Oli tal ju ligi 12h aega end ka kruvida, sest väljalennu ajaks Kreetalt oli meil seatud alles 1.20 öösel.
Et aga maailmasuurim ettemõtleja ja planeerija suudab end lapse nimel kokku võtta ka olukorras, kus ükski närvirakk enam fungata tegelikult ei mõista, pumpasin kiirkorras pojakesele piima pudelisse, et ikka head-paremat mekkida oleks seniks kuni aastaema hirmuga võitlemiseks veini kuukab.
Eeldasin tegelikult, et imetamise ja ööunega saab öölend olema paaaalju keerukam. Võta aga näpust - käesolevaga on meil tegemist absoluutse musterlendajaga, kel nimeks Nikolas.


Lennule eelnev päev ei olnud teps mitte lihtsate killast. Hotellitoa pidime loovutama juba kell 11 ja võimalust hiliseks checkoutiks ega ka teiseks toaks ei olnud, sest hotell oli otsast lõpuni rahvast täis. Vahemärkusena mainin, et väljas oli 32 kraadi ja kuidagi tuli see päev õhtusse veeretada, sest transfeer oli seatud alles 22.35ks.
Lebotasime pisut hotelli õuealal ja tundide viisi fuajees, kus mõnus jahe briis ainukesena puhus. Õhtusöögiks haarasime ülemõistuse kallist sushit aga noh, eks vaade maksab ka midagi.


Kui ühe päevaune tegi pojake lausa fuajees diivanil siis ööunele saime ta koduse teki sees kenasti kärusse. Ja kutt põõnas maha bussireisi, checkini, turvakontrolli ja enamuse lennureisist. Iii-me-li-ne.
Kell 4 lõi plaks lennukis silmad lahti ja pistis kilkama. Et maandusime juba kell viis, saimegi kenasti söödud, joodud, pisut edasi-tagasi jalutatud ja oligi juba kodumaa aknast paistmas.
Et postituse kribamine peale maandumist pooleli jäi, jätkan seda nüüd - kell viis neljapäeva õhtul, mega unepuuduses aga koduse ja õnnelikuna.
Hommikul kell kuus koju saabudes, vajusime kõik kolmekesi koheselt unne ja oleme seda vahelduva eduga teinud täna juba mitu korda. Karm on see öine lendamine, pole midagi öelda.
Olgu, lendamine lendamiseks - aeg on reisimuljeid jagada. Huhh, kust küll alustada? 10 päeva reisil olla tundub nii ilmatuma pikk aeg, et lõpuks hakkad juba tõesti kodu igatsema ja iseenesest on see ju tore, sest jõuad ise arusaamale, et nüüd võiks juba minema hakata küll. Jääb ära igasugune melanhoolia ja kurbus lahkumise pärast.


Esiti oli meie plaan võtta hästi rahulikult, vaadata kuidas pojake olustikuga kohaneb ja teha plaane tema oleku järgi. Lesisime, mängisime ja turnisime palju bassu ääres ja sulistasime ka meres, päevitasime ja mängisime hotellitöötajatega, kes olid lihtsalt nii uskumatult vahvad ja tõeliselt tulihingelised Nikolase fännid. Et mererand oli üsna triiki rahvast täis ja ka noh... liivane, siis otsustasime enamuse päikesepüüdmisest ette võtta hotellialal bassu ääres.
Ilm kruttis aga iga päevaga aina kuumemaks ja tuulevaesemaks, seega läks lõpuks olemine ikka juba päris keeruliseks. Lapsega päevast päeva üle 30 kraadises lõõskavas päikesevihus peesitada ei ole ju lihtsalt tehtav. Lõpuks tahtsime kõik ainult jahedat ja varju.
Kahel päeval tiirutasime ringi ka autoga, väisasime pisikesi külakesi, Agios Nikolaose linna, Heraklioni linna ja Knossoses asuvat Minose paleed. Viimast küll minu tungival soovil, sest et mmmmmm vanad kivid ja lagunenud arheoloogilised mälestised - täiega minu cup of tea!






Agios Nikolaose näol oli tegemist ühe täitsa kena linnakesega, mis aga nii meeletult turistidest ülerahvastatud. Müra ja kära oli kogu raha eest. Hoopis mõnusama elamuse saime Heraklionist, kus mõned tunnid mööda kauneid tänavaid ja merekindlust ringi kolasime. 



Hästi vahva oli ka asjaolu, et meiega samas hotellis peatus Nikolasega kaks samaealist poisiklutti ühes oma eestlastest vanematega. Kift oli asjapulgad ninapidi kokku mängima lasta ja ise vanematega lobiseda, kohvi juua ja ka õhtuti restodes käia. Selline tõeline lapsevanemate puhkus.
Üldiselt oli pojake nii uskumatult tubli ja kohanes kliima ja olustikuga hästi kiiresti. Tudus ja sõi väga tublilt. Ei tea kas asi oli insipireerivas keskkonnas või selles, et pojake sai kõik päevad hommikust õhtuni koos emme-issiga veeta, aga selle kümne päevaga on temas toimunud nii uskumatult palju arenguid, et muudkui vahi ja imesta. Istub teine nagu miška ja püüab juba mööda ääri ka edasi liikuda. Vinnab end mööda treppe üles ja laliseb täiesti ennastunustavalt ja ülinaljakalt midagi oma keeles. 





Jäin meie esimese perereisiga kohe hästi rahule. Eks siin tuleb teha ka õlapatsutus meile endile, et siiski üsna suurelt ja julgelt ette võtsime ja enne Eesti suve pisut enda keresid juba ka võõrsil soojendamas käisime. Kui nüüd pisut mõtiskleda sel teemal, et mis beebiga reisides olid need hästi olulised ja kõige rohkem kasutatavad asjad, siis tuleb tõdeda, et oma meeletu listimajandusega panin isegi suhteliselt täppi.
Puutumata jäi kogu tavaarist vaid mõned üksikud soojemad riided, sest ilm oli lihtsalt niivõrd kuum ja samuti õnneks pea, et terve apteegikott. Küll tekkis pojakesele juba mõne päevaga nohu, sest hambad on üsna visad tulema aga nohuleevenduseks kasutatavate vahenditega ka õnneks piirdusime.
Hästi palju kulus lühikese varrukaga bodysid, mütse ja toitu. Et meil endalgi pidevalt midagi närimiseks näpuvahel oli, pidi ju ka pojakest kostitama. Andsime talle üsna palju puuvilju lutsutada ja eriliseks lemmikuks sai ananass, sellele vaatamata kulus ka püreemajandust üsna korralikult. Kaasa võetud soolased püreed kulusid kõik ära ja koha pealt sai enamasti osta vaid magusaid püreesid. Hinnad olid muidugi ka midagi hoopis muud kui meil siin Eestis. Nii mähkmed kui toidud olid oluliselt kallimad. Heaks vahepalaks lisaks puuviljadele ja püreedele osutusid ka maitsetamata mõnglid.
Mänguasju võtsin kaasa vaid paar tükki, seega täiendasime koha peal kogu mõne puidust mänguasja ja ka närimisrõngaga, et hambavalu pisut leevendada.
Kokkuvõtvalt võibki öelda, et beebi jaoks oli igapäevases kasutuses päikesekreem, lühikesed bodyd, mütsid, püreed, mänguasjad ja vesi. Enda jaoks võtsime kaasa pigem vähe riideid ja kasutasime ka pea, et kõik täitsa lõpuni ära. Vahepeal sain isegi pisut riideid seebitada ja pesta, et päris paljaks ei jääks. Ilm oli soe ja ega suurt muud vaja ei olnudki. Soe vesi, päike ja perekond - puhkus missugune!


teisipäev, 29. mai 2018

Beebiga lendamisest kui ennast vaevab surmahirm

Halleluuja, me jõudsime kohale! Eile hommikul kriipsutasin lõputuna näivast listist veel viimased esemed maha, tõmbasin meie kolme peale jagataval hiidkohvril luku kinni ja seadsimegi end lennujaama poole teele. Minu jaoks tähendas see aga mitte tavapärast reisiärevust, mis oleks ju ometi normaalne, vaid hoopis aina hullemaks ja hullemaks kruttivat lennuärevust, mis end mu peas täiesti monstrumiks suudab muundada. Lennujaamas olime kohal nagu kord ja kohus, kaks tundi enne lennu väljumist. Läbisime uuendatud ja vägagi tervitatava korraliku turvakontrolli ja tegime käruga mõned tiirud lennujaamas edasi-tagasi, et väike mõngel jääks kenasti unne. Mõeldud-tehtud. Et lennujaamas on kära rohkem kui kümne kopika eest, soetasime juba varakult väikemehele Alpine MuffyBaby pehmed kõrvaklapid, mis helisid summutavad ja milledega mugav magada on. Etteruttavalt ütlen ära - see ost on end juba praegu mõne päevaga sajaprotsendiliselt õigustanud.
Väikemehe une ajal kinnitasime korralikult keha ja ostsime ka lennukisse head-paremat kaasa, et mind ikka pidevalt tegevuses hoida ja hirmule mitte peateed anda. Mida lähemale boardingu aeg tuli, seda enam ma endale muudkui kordasin, et "kõik on korras, hinga... huuuh... kõik on korras, lendamine on normaalne".
Kergkäru jaoks rentisin kaasa transpordikoti, mis samamoodi nagu ka kõrvaklapid, täiesti super investeeringuks osutus. Andsime käru vahetult enne lennule minekut ära ja tagasi saime ka kohe peale lendu lennuki juurest. Meie käru oli aga ainukesena kotis ja vähemalt visuaalselt ka peale lendu kõige kobedam. Eks nad ikka päris lipa-lopa need kärud sealt lennukist välja viskasid.

Lend ise oli Nilsi sõnul aga täiesti tavaline ja uneventful. Minu jaoks aga ilmselgelt mitte. Lennuhirmu põdejale on iga väiksemgi raputus ja kummaline heli märk sellest, et midagi on katastroofiliselt valesti ja ega siit nüüd head nahka tulemas ole. Kujutan ette, et tavainimese jaoks on lennukiga pilvepiiril kulgemine kaunis ja kift kogemus. Minu jaoks on see aga umbes nagu rongivaguniga keset mittemidagit liiga kõrgel rappumine. Õhkutõusul peksles mu süda nii hullult ja hingasin sisse-välja nii suure puhinaga, et tõesti imestan kuidas väikemees seda kõike üles ei korjanud ja suutis olla nagu vana rahu ise. Üritasin küll muudkui temaga tegeleda ja jutustada, et ka end sel viisil rahulikuna hoida aga kahjuks hirmul on ikkagi suured silmad ja ta võtab oma. Jumalaletänu oli mu kõrval ju ka Nils, kes olukorda kontrolli all hoidis minu ja väikemehega pidevalt jutustades.
Mul on hirmuga silmitsi seismiseks välja töötatud mõned nipid, mida järgides vähemalt veidigi end kontrolli all suudan hoida. Näiteks listid - lennule minekule eelnevalt pean maha kriipsutama kõik oma listis oleva, et vähendada hirmu millegi maha unustamise ees. Mugav aga hea väljanägemisega riietus - et saaksin lennul end võimalikult mõnusalt tunda, vajadusel imetada aga samas ka inimene välja näha. Stjuuardesside nägemine - palusin reisikorraldajal meid võimalusel istuma panna esimesse ritta, et oleks ruumi väikemehega rohkem möllata ja talle magamiseks pesa tekitada. Samuti selleks, et saaksin jälgida stjuuardesse kogu lennu vältel. Nende näoilmed ja käitumismaneer on iga võpatuse ja nagina peale alati täiesti tavapärased, mis annab mulle kui hirmu käes kannatajale aimu, et tegelikult on see kõik normaalne.


Väikemees oli terve lennu kestel täiesti super kaaslane. Uudistas, mängis, sõi ja isegi tudus tunnikese täpselt siis kui tuduaeg kätte jõudis. Asetasime talle beebiklapid pähe ja panime enda sülle koduse tekikese, misjärel uinus ta reaalselt kümne sekundiga. Ei teinud piuksugi tõusul ega maandumisel ja muudkui lagistas naerda, kui meie reas istuv onuke talle nägusid tegi.
Kui nüüd mõelda, et mis olid head abilised beebiga lennukis ja mida oleks võinud teisiti teha - mõned lemmikmänguasjad, kõrvaklapid ja kodune tekike magamiseks, paar väikest püreetuubi, veepudelike ja üks uus ja huvitav snäkk (ostsin esmakordselt reisi jaoks kaasa Orgaaniline Beebitoit veebilehelt mõned huvitavad beebisnäkid) olid meie eduka lennureisi aluseks. Tagasilennul pakin aga kõik vajalikud asjad nii väikemehele kui ka meile kindlasti ühte seljakotti, sest kahe seljakoti vahel laveerida ja üht-teist otsida on küllaltki tülikas, sest beebi on ju koguaeg süles.

Minu "teen-pildi-jaoks-head-nägu-tegelt-kardan-retsilt" ilme

Maandumine on minu jaoks kohe kind-las-ti lennureisi parim osa, sest see tähendab, et wow... me tõesti jõudsime kohale. Üsna kummaline on see hirm ausaltöeldes, sest see sama sekund kui ma lennukist väljun, väljub mu kehast ka värin, südame puperdamine ja keeramine kõhus. Täiesti sürr ja nõme, aga kohe kuidagi ei saa jagu.

Igatahes - oleme nüüd õnnelikult kohal ja hotellieluga kenasti kohanenud. Hotelli jõudsime transfeeriga suhteliselt kärmelt ja enne kui jõudsime asjad lahti pakkida, suundusime kibekiirelt näljastena õhtusöögile. Peale õhtusööki tegime minitiiru ka ümber hotelli, misjärel pakkisime lahti asjad ja üritasime ülielevuses reisiselli ööunne panna. Vahetult enne ööund algas aga otse meie rõdu all, nimelt on hotellis kõik rõdud suunatud hotelli keskele, Kreeka muusika õhtu. Poiss otsustas tund aega üleväsinuna naeru lagistades toas ringi mürgeldada ja lõpuks üheksa paiku siiski kustuda.
Esimese õhtu ja enda reisiväsimuse pealt jõudsime küll mõelda, et no kuradi kurat, selline muusikamöll ja ei tundu see hotelli üldilme nüüd ka miski viie tärni vääriline nagu lubati. Vahemärkusena ütlen ära, et meie hotelliks on Albatros Spa Resort Hotel.
Täna hommikul peale hommikusööki võtsime pisut aega ja jalutasime ringi nii hotellis kui ka ümbruses ja saime päevavalguses värske peaga sotti, et tegelikult on ikka üks päris mõnna hotell. Hästi puhas ja meeletult meeldiva personaliga. Kohalikud on hästi sõbralikud ja Nikolast muudkui nunnutatakse ja tehakse kingitusi.


Hersonissose linnakese promendaadil jalutades tõdesime, et on ikka üks vahva koht küll. Päike, meri, mäed ja kerge suvine tuulebriis. Ega ei saa kurta miskit. Tänane päev on aga olnud poolpilvine, mis on beebiga sisseelamiseks üsna ideaalne. Saab teine mõnusalt oma unesid teha ilma liigse kuumuseta ja saame meie rahulikult ümbruskonnaga tutvuda ja iisilt võtta. Kolasime mööda pisikesi marketeid, ostsime limonaadi ja jõime mereäärses kohvikus kohvi. Ostsime karupojale mõned puidust mänguasjad, et neile mõnele kodust kaasa võetud asjale puhkust anda ja lebotasime bassuääres. Elu on ilus.



Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

neljapäev, 17. mai 2018

Kuumalainest, emadepäevast ja ühest krutskeid täis marakratist

Päikesepaistel kere soojendades on paslik pisut selle erakordse kuumalaine vältel ette võetud tegemistest juttu teha. Aastast aastasse olen alati tööpostil olles neid maikuu kuumalaineid kirunud, sest olgem ausad - on ikka nõme küll kontoris passida ja sundkorras kevadväsimusest kurnatud aju tööle sundida kui jalad kibelevad plätudesse ja mereranda... Aga noh, mis sa ikka teed, elu on juba kord selline.
Sestap olen käesoleval aastal oma praegusel tööpostil, emarollis, oi-kui-rahul, et üleilmset kuumalainet lõpuks ka nautida saan. Ei mingit vingu ega hala - suviselt soe ilm on nii hullupööra nauditav peale lõpmata pikka kehva suusailma. Kui nüüd meenutada, siis tegelikult ju ei tulegi meelde aastatetagusest ajast nii müstiliselt sooja ja pikka perioodi. Jah, lapsepõlvest küll tegelikult ähmaselt miskit sellist nagu koidab aga täiskasvanuelust küll mitte.


Kuumalaine ei olekski tegelikult enam paremal ajal saabuda saanud. Oleme ju kohe-kohe minemas Kreetale, kus meid vaat, et kuumemgi kliima ees ootamas on ja seega saime ninaotsad juba kodumaal korralikult pruuniks, et kahvatuvalge nahk väljamaal kultuurišokki saaks. Eriti vahva on veel asjaolu, et kodumaiste soojade ilmadega pojakese mõnusaks õueloomaks harjutanud olen, naudib teine nii väga - nii väga. On isegi enamvähem harjunud sellega, et emps koguaeg mingi imeliku möksiga läheneb ja väidab, et määrime - määrime, siis ei tee päike liiga. Palavaga olen poisile ka veejoomise külge harjutanud, mida nüüd ka isegi öösel pisut praktiseerime. Kipub ju tema meil ikka parajalt palju ärkama ja mõned veekorrad ööjooksul on ka empsi vaimsele ja füüsilisele tervisele kasulikud.

Igatahes... möödunud nädalavahetusel oli minu enda päris esimene emadepäev. Hommikul valmistasid poisid mulle mõnusa laari pannukaid ja tervitasid imeilusa ilma saatel kinkidega. Nilsike otsustas mind üllatada minu noorepõlve lemmiku - Nickelback kontserti piletiga. Halleluujaaa, ma ei saaks olla enam rohkem põnevil! Nagu tõeline vaprake, oli õde Lotta samuti nõus ka endale pileti soetama ja minuga rokkima tulema, ise vaid ühte-kahte laulu teades. Eriti vahvalt oli Nilsike ettevõtnud teha nii mulle, pojakesele kui ka endale ühise disainiga pusad - just selline kingiidee, mis mind hästi palju kõnetab ja rõõmustab. Midagi ühist ja ägedat.
Peale pannukate pugimist, sõitsime läbi Nilsi ema juurest, et pojake ka mammale lilled üle anda saaks ning seejärel suundusime loomaaeda. Kuum ilm ja mereäärne tuulebriis muutsid loomaaiaskäigu tõeliselt mõnnaks. Ma olen küll viimastel aastatel hirmsasti loomaaia kontseptsiooni osas kahtlev olnud aga mis sa ikka hädaga ära teed, pojakesele tahaks loomakesi ju ääri-veeri kuidagi tutvustada. Uus jääkarude polaarium oli igatahes ootusiületavalt kift ja varasemate eluruumidega võrreldes siiski suurepärane edasiminek.
Pojakese lemmikuteks osutusid hoopis aga kitsekesed, kelledel ka hirmnunnud pojakesed muudkui jalgevahel siblisid. Vaatasid teised omavahel pikalt tõtt ja püüdsid üksteise eksistentsist sotti saada.
Peale loomaaias käiku hüppasin kiirkorras kümneks minutiks Rocca keskusesse, et reisiks mõned asjad skoorida, peale mida suundusime kuumast surmväsinuna koju jalga puhkama. Õhtul kostitasime enda juures veel emadepäeva puhul minu ema ja venda.


Üldiselt oleme pojakesega päikeselised päevad mööda saatnud Nilsi vanematekodus aias kiikudes - päevitades - arbuusi nosides, sest korteris läheb ikka kuratlikult kuumaks. Möödunud nädalavahetusel jõudsime kiigata ka enda krundi peale, kus hetkel usin lammutamine käsil on. Et koht ise asub üsna mereranna lähistel, otsustasime, et viimane aeg on viia poiss ka mere ja liivaga tutvuma. Oi kui lahe see oli! Possuke oli merest täitsa lummatud, et nagu suur vann või nii. Liiva sees muudkui istus ja sahistas varbaid ja sõrmekesi läbi imepeene kuldse rannaliiva. No kui mõnus!
Pojake on juba õue elu - oluga nii harjunud, et eile kui plaanisin terve päeva kodus olla ja mõned pisut töisemat laadi asjad korda ajada, muutus ta hirmus virilaks ja muudkui turnis mööda mind üles ja alla, justkui nõudes, et “kamooooon emps, tee-ee-ee-mee juba midagi”. No mis seals ikka, poiss riidesse, korterist välja, auto pagassist kergkäru kokku, mänguväljakule kiikuma. Ainult, et... mänguväljakule jõudes avastasin, et pojake jäi kaitsekreemita seega oeh, tagasi koju, pojake kreemiseks, tagasi kärusse ja mänguväljkule. Selleks ajaks oli ta ise muidugi juba nii väsinud, et jäi pea kohe kärus magama.


Mulle näib ausõna, et väikemees omandab uusi oskuseid igapäev ja tunniste intervallidega.  Üks hetk hakkab roomama, järgmisel juba ajab end põlvili ja kui uuesti vaatad siis on juba püstijalu mänguasjakasti küljes ja viskub igasse ilmakaarde pikali. Tundub, et oleme jõudnud mõnes mõttes tagasi algfaasi, mil pidevalt pojakese kõrval istuma ja teda valvama pidin. Vahepeal oli juba jummala laadna ja poiss toimetas kõhuli omaette pikalt ja sain mööda tube tuuseldada. Nüüd aga pean taaskord käed avali tema ümbrust turvama, sest turnib teine nagu pöörane. Samas on see nii uskumatult lahe kui elevile ta ise enda uutest oskustest läheb. Maailma kõige vägevam tunne on näha kuidas pojake ennastunustavalt naerda lõkerdab, ise juba pisut nalja teha mõistab ja armastust täis silmil suu avali musi tegema tuleb. Õnn peitub tõesti nii pisikestes asjades!



Olgugi, et toimetan koguaeg tiheda graafikuga, tuleb tõdeda, et järgmiseks nädalaks olen endale lohe eriti palju ette võtnud. Tuleval neljapäeval leiab aset Rocca al Mare keskuses Yu Talent Media finaalüritus, kus lõpuks ka üldine kaanestaarikonkurssi võitja ilmsiks tuleb. Muideks, veel viimast nädalt ootan teie hääli ühele vahvale pildile, mille võsime üles Rahva Raamatu kaupluses. Et lugemisest on saanud viimastel aastatel minu jaoks üks tõeliselt nauditav hobi, on just sellenädalne pilt mulle hästi südamelähedane. Leiad selle SIIT.

Foto: Kadri Tiganik

Reedel, nagu juba ka varem mainitud, ootab mind kontsert enne mida mõned iluprotseduurid ja kohvikutiir õekesega. Laupäeval tuleb vast ette võtta pisukene kokandusring, sest pühapäevaks oleme plaani võtnud Roheliste Väravate Tänava üritusel osalemise, mis igal aastal Nõmme kandis aset leiab ja sel aastal veel meile eriti mugavalt asetseb. Hetkel on plaanis püsti panna väike kirbukas ja pakkuda kooki/pirukat. Olete lahkelt oodatud läbi astuma, uudistama ja maiustama! *kuigi ärge praegu meest sõnast, härga sarvist võtke, sest kui ilmataat meid ei soosi, siis meie ka ei soosi 😄

Tänaseks aga minu poolt kõik ja lobiseme varsti jälle!

Foto: Kadri Tiganik

kolmapäev, 2. mai 2018

Imetamisest, kaalust ja arenguetappidest

Raseduse ajal tabasin end pidevalt mõttelt, et issake kuidas küll see imetamine välja hakkab nägema. Kuidas peaks vastsündinud maimuke mõistma, et empsi küljes on mingid asjad, millest saab süüa ja kuidas ta üldse peaks imemisvõtte selgeks saama kui ta seda ealeski proovinud pole?!? Samuti tundus imetamine eriskummaline ka minu seisukohalt - kas ma ikka saan sellega hakkama, ega see imelik ei ole, issake see on kindlasti valus ja ebamugav?!?

Oeh, küsimused - küsimused, eksole.

Reaalsus on aga see, et juba mõni hetk peale pojakese sündi, kui ta esimest korda rinnale asetati, loksus kõik imeväel paika ja imetamise loogilisus jõudis mulle kohale. Jah, esimesed nädalad olid küll pisut ebamugavad, imetamine põhjustas mingil määral valu ja erinevate imetamispositsioonide katsetamine oli ehk isegi pisut keerukas. Nägin kurja vaeva ja pidasin graafikut (ülla-ülla, mina ja mu graafikud), et pojake ikka kordamööda ühele ja teisele poole asetada, et jumalaeest seda kurikuulsat paisu ei saaks tekkida. Ptüi-ptüi-ptüi, pääsesin paisust ja mida aeg edasi, muutus imetamine esiteks maailma kõige loomulikumaks ja teiseks, hästi oluliseks ja meeldivaks tegevuseks.

Sain üsna kiirelt aru, et imetamisel on hästi oluline osa pojakese lähedusvajaduse leevendamiseks ja omavahelise suhte loomiseks. Oli ta meil ju tibatilluke ja enneaegne, mistõttu pidavat ta veel kuu jagu minu kõhus pesitsema. Et sealt tahtis ta aga välja pääseda, oligi rinnal hoidmine ideaalseks kõhuväliseks alternatiiviks. Minu jaoks on imetamine olnud tõesti hästi meeldiv ja loomulik teekond. Olen selle eest nii tänulik. Andes pojakesele nüüd aga ka üsna usinalt lisatoitu, on imetamise osa mõnevõrra vähenenud ja melanhoolia on ikka hästi kerge tekkima. Tunne, et ta ei vaja mind enam nii väga ja appi-kuidas-ta-järsku-nii-suur-poiss-on?!?

Ühest küljest on see tegelikult tore, et Nils saab veelgi enam mulle abiks olla ja pääsen pisut rohkem omapäi ka kodust välja, teades, et poisid saavad hakkama lisatoidu ja nüüdseks juba pisut vähema väljapumbatud rinnapiimaga. Pumpamisega on mul alati olnud tegelikult selline vihkan-armastan suhe, et hirmus mugav on sügavkülma piima varuda ja endale selle tegevuse najal pisut vaba aega näpistada. Teisalt on see nii hullupööra tüütu ja keeruline, et otsustasin rinnapumbast tegelikult juba mõnda aega tagasi loobuda ja asendasin selle vanahea käsitsi pumpamise meetodiga. Toimib täitsa kenasti ja on vaat, et efektiivsemgi.
Et poisuke hetkel kolm korda päevas ka lisa saab, hommikul üldiselt putru, lõunal köögiviljapüreed ja õhtul köögiviljapüreed lihaga, olen endale teadvustanud, et imetamiskorrad on hetkel veel ekstra olulised ja hindan neid seetõttu veelgi enam. Tõstan teda rinnale tõesti nii palju kui ta vähegi soovib ja kaisutan niisamagi aina rohkem ja rohkem. No niii nunnukas teine lihtsalt.


Miks ma aga üldse imetamisest rääkima hakkasin - on ju ilmselge, et rinnapiim on beebile kõige olulisem ja vitamiinirikkam toit vähemalt esimese eluaasta vältel. Ideaalis tuleks seda usinalt pakkuda nii kaua kuni võimalik. Samaaegselt on imetamisel ka absoluutselt iii-mee-lii-nee mõju emale - see hoiab kaalu meeletult hästi kontrolli all. Kogu see magamatus ja vanemdamine ja imetamine on nii kreisi energiaröövel, et pidevalt elad nagu mingis veidras defitsiidis. Seetõttu ongi imelihtne haarata igasuguse nodi järgi, mis käeulatuses ja muudkui suhkruga enda energiavaramuid täita. Jah, muidugi on see ebatervislik aga samas, annad endast niigi palju kõigile ja kõigele, et lihtsalt mõne asjaga lased minna. Eriti veel siis kui see kaalunumbrile kuidagi hävitavalt ei mõju.
Muidugi ei osanud ma aga arvestada asjaoluga, et lisatoit ja rinnapiim ei anna imetava ema kehale enam samasugust koormust nagu lihtsalt rinnapiim. Oomaigaaden kui te oleksite vaid mu nägu näinud kui mõned päevad tagasi seda kaalunumbrit nägin.


Kogusin enda hormoonidest tulvil emotsioonid kokku tagasi ja otsustasin, et aitab vabandustest ja lamasklemisest. Mingit trenni ma tegelikult küll tegema ei hakka, nii palju energiat mul nüüd ka pole 😅 Toitumise ja igapäevase liikumise pean aga jonksu ajama ja nii ongi. Ma tõsimeeli arvasin, et elu ongi nüüd edaspidi nii ilus, et iga päev võin süüa jäätist ja šokolaadi, küpsiseid, barankasid ja soolapulki. Võta näpust - tuleb jälle normaalseks inimeseks hakata 😄 Hetkel aitab tegelikult hästi ka asjaolu, et kuu lõpus läheme reisile ja see õudus peab kaalult kaduma. Eks siis ole näha, kas pean vastu ja kas midagi üldse muutub. Öeldakse ju, et tervisliku kaalulangetuse ja üldse normaalse funktsioneerimise olulised osad on:

a) tervislik toitumine
b) liikumine
c) piisav uni

No võite kolm korda arvata, mille muutmine neist eelmainitutest ei ole minu kätes 😄 Eks ma siis proovin nende kahe, muudetavaga hakkama saada. 

Viimastel päevadel on lisaks minu normaalsele toitumisele, toimunud muutuseid ka muul rindeil. Et viimane suurem arenguhüpe toimus pojakesel 4-kuuselt, tundub, et 8nda elukuu lähenedes on toimunud järgmine. Pisikesest vagurast, vaikselt ümbrust jälgivast beebist on saanud üleöö seiklusi otsiv, väike uudistav, üheaegselt varesepoja hääli ja kilkeid tegev pisipoiss. Ta kohe tõsimeeli üritab vaikselt meiega juttu teha ja on end ümbritsevast maailmast juba hästi teadlik. Mõmmik muudkui turnib ja üritab end istuma sikutada, üldsegi mitte lastes end mõjutada asjaolul, et igakord selili vajub ja mina teda 24/7 turvama pean. Pistikupesad said juba kaitsmetega kinni pandud, kapilukud tuleb ASAP lisada. Egas need sahtlites peituvad emme-issi asjad on ju niiiii palju ägedamad kui mingid mänguasjad. Samuti on ta täiesti peapeale pööranud oma päevase unegraafiku, mistõttu on avastamist ja ootamatuseid igas päevas aina enam. 
Üheks uueks meelistegevuseks on empsi süles istudes kahe käega mind kõikidest pehmetest kohtadest pigistada ja seejärel vaadata mis saab - kas emps kiljatab või keelab - igatahes on jummala naljakas!


Juba õiiiiigepea saan teile rääkida lähemalt ka meie majaehitusprojektist, millega lõpuks alustada saame ja ma olen lihtsalt nii elevil. Lõpuks, peale kahte ja poolt aastat paberimajandust, saame me alustada. Väikemees on viimaste kuude jooksul meiega pangas ja notaris kaasas käinud ja tähtsa poisi kombel dokumente lapates püreed muginud või kenasti põrandal mänguasjadega piiksutatud. Elu lapsega! 😅

Papsiga pangas

Vanapapsiga notaris

kolmapäev, 25. aprill 2018

Lennureisist 8-kuuse lapsega

Vaid tiba üle kuu pärast istume keskpäeval Tallinna Lennujaamast lennuki peale ja võtame suuna Kreeta poole. Olen selle pärast pablanud juba ei vähem ega rohkem kui pool aastat, sest noh... lendamine. Sellest hetkest kui novembris bronni ära tegime, olen enda peas ette kujutanud ja öösiti õudusunenägusid näinud lendamisest ja kogu lennujaamanduse protsessist. Õõõõh, no nii nõme on see hirm. Täiesti irratsionaalne.

Seekord hoiab minu mõistust pisut enam kahe jalaga maa peal aga asjaolu, et lendame ju koos pojakesega. Seekord olemegi üks nendes peredest, kelle peale lennukisse sisenedes kahetisi pilke visatakse ja ohatakse, et "oeh jälle mingi beebiga lennukis". Ei hakka salgama, olen ju isegi pigem alati selline olnud. Aga mis sa teed noh, kurnatud päärentsid tahavad sooja ja pojakesele ka pisut maailma näidata (mis sellest, et ta seda tulevikus omal käel meenutada ei suuda, pildid aitavad õnneks välja).
Tunnen seekord lennureisi osas hästi kahetisi emotsioone - ikka see vana hea "oomaigaad kuidas ma selle ära kannatan ilma kangema alkoholita" ja teisest küljest "tegelikult on ju põnev pojakesega minna, teha ja näha". Just see teine aitab mul kuidagi mõttega lennureisist kohaneda ja toime tulla. On ju vanemate ülesandeks lapsele mitte hirmu välja näidata ja püsida vapper ja toetav ükstaspuha mis olukorras, eks ma siis seekord nii teha püüangi. Äkki aitab see isegi mu irratsionaalsust pisut maha kruttida? Saab näha.

Iseenesest pojakese käitumise ja vastõpitud roomamisoskuse rakendama kibelemise pärast ma väga ei muretsegi, sest tegemist on ühe üdini positiivse ja vahva tegelasega, kes uutes olukordades pigem vaguralt emme-issi süleloom on ja tasakesi uusi nägusid uudistab ja neile suunurgast naeratusi saadab. Rohkem muretsen ikka enda pärast, sest tean ju ennast läbi ja lõhki. Eriti olukorras kus närv on must ja peopesad hirmust higised. Kipun hirmus kiiresti endast välja minema ja igasuguse loogilise mõtlemise minetama. Siinkohal loodan aga Nilsi peale, kes sellistel puhkudel tihtipeale minu mõistusehäält esindama asub. Poisiga on ta superluks asjalik ja mõlemad kaifivad üksteisega mängimist ja müramist täiel rinnal, seega kaks pead on ikka kaks pead ja küll me selle lennureisiga vast edukalt hakkama saame.


Just täna varahommikul seadsid head sõbrad oma ninad Kreeta poole teele ja saatsid julgustavaid sõnumeid, et lennukis on palju beebidega perekondi. See tuletas jällegi meelde, et aaa jah tõepoolest, ega me ju maailmas esimesed beebiga lendajad pole. Kõik läheb kindlasti hästi.
Sellele vaatamata on mul juba pikemat aega läbi töödeldud kõik teemakohased blogipostitused ja artiklid ning valmis kirjutatud listid alapealkirjadega: pagasisse, käsipagasisse, lennukisse, mida osta kohapealt, mida võtta kaasa kodust jne. Minu jaoks lihtsalt ettevalmistus on alati võti ja rahustab mind eelseisvate uute seikluste eel pisut maha ja aitab ootamatustega hõlpsamini toime tulla.
Beebiga reisimine on ju selles suhtes täiesti uus, et kui muidu topid pagasisse kõike vajalikku ja ka täiesti ebavajalikku, sest äkki läheb ikka vaja. Seekord meil sellist luksust pole ja enda jaoks kaasaveetav tuleb piinliku täpsusega üle vaadata, et kotti mahutaks poisi riided, reisiapteegi, mingi osa mähkusid ja lisatoite, mänguasju jms. Kipub teine ju hirmsasti löterdama ja eks seda riietevahetust tuleb seal ikka kõvasti ette. Ise aga õnneks enam nii palju ei löterda ja saan vast vähemaga hakkama 😅 Küll aga võtan eesmärgiks, et pigem pesen ja kuivatan kohapeal riideid, et mitte liigsega pagasit koormata.

Suur murekoht oli meie jaoks käru - kuidas mis kellele kus? Sai ju just reisitarbeks kergkäru varakult soetatud, et pojakest selles magama harjutada. Harjutada oleme saanud ja selge on see, et nii pikkasid unesid kergkärus välja ei meelita, kui tavalises vankrikookonis, ju ei ole lihtsalt nii mugav. See selleks.
Et samasse sihtkohta suundub samaaegselt ka tuttav beebiga, uuris ja puuris ta läbi ja lõhki lennufirmalt ja reisiesindajalt, et mis värk nende kergkärude ja äraandmistega nüüd siis õigupoolest on. Ideaal on ju see, et lähed kergkäruga lennukini, lapid selle kenasti kokku ja saad peale maandumist kohe käru lennuki juures tagasi. Päris maailmas on see olukord aga suhteliselt 50-50 ja tuleb arvestada, et kärudesse suhtutakse teinekord veel suvalisemalt kui üldisesse pagasisse, mille loopimist oleme vast kõik suu ammuli lennukiaknast näinud. Kõik vastused saigi ta nii ümmargused kui vähegi võimalik, seega keegi vastutust võtta juba ette ei soovi.
Sellegipoolest võtsime peale pikka vaagimist vastu otsuse, et läheme käruga lennukini, pakime selle seejärel transpordikotti (mille eelnevalt laenutame) ja palume peale lennureisi tagasi saada. Seda seetõttu, et mõlemad lennuajad on sattunud pojakese uneaegadele ja kohe nii hullusti, et tagasilend toimub meil hoopis öösel. See tähendab seda, et tagasitulles on pojakesel vaja lennujaamas juba kindlasti magada ja kõhukotindusest-linandusest tema kahjuks suurt head ei arva.

Kui nüüd mõelda, et mida võtta beebile kaasa lennukisse sisse, siis olulisuselt number üks asjad on õnneks mul koguaeg kaasas ja loodan, et tissitamisest on meile õhkutõusul-maandumisel abi. Samuti võtame kaasa tuubipüreesid, pudelikese läbikeedetud veega, sest lennukiõhk on ju nii-ii-ii kuiv, et võibolla peaks pisut vett lisaks pakkuma, mõned kompaktsed mänguasjad, mähkimistarvikud ja lisariided, ninapumba ja igaksjuhuks ka ühe palavikuküünla. Loomulikult ei saa unustada ka lutti ja tekikest millede abil unele suikuda. Mõttena on peas hetkel kaasa tarida ka Najell sleepcarrier, et just see öölend ehk pisut mugavamalt läbi ajada. Nikolas ei ole eriline sülesmagaja juba kuid ja seega kardangi, et ehk ilma horisontaalse asendita on tal uinumine keeruline. Ega ma muidugi hästi ette kujuta, et kuidas ja kuhu see carrier mahutada, sest on üsna suur teine.
Kui tavaliselt silkan lennukisse pisikese õlakotiga, siis seekord oleme Nilsiga mõlemad korralikud matkasellid ja läheme seljakottidega. Mahutavus on oluliselt parem ja taskukesi-avasid vajaliku kraami sättimiseks rohkem.

Hästi tore on asjaolu, et lennukiriietena saame selga visata midagi kerget ja vammused, mida kuudeviisi juba kandnud oleme, saab maha jätta. Vast on mai lõpus juba ilm Eestiski nii okei, et saame kenast suvisemate ja mugavate rõivastega lennule suunduda. Kohalejõudes ootab meid ilmselt aga täisleitsak, niiet pigem panna nii endale kui ka pojakesele selga midagi kihilist, et lennukis ilusti soojas püsida ja kohalejõudes end lahti koorida.

Selleks korraks tõmban reisijuttudega otsa kokku ja plaanin üsna varsti kirja panna ka teise osa reisieelsest postitusest, teemal - mida teha koha peal, kuidas langetasime otsuse hotelli osas jms. Hästi vahva oleks, kui jagaksite ka enda soojamaareisi kogemusi/soovitusi koos beebiga kommentaarides, et oma ärevust veelgi enam taltsutada suudaksin.

Aaa! Ja enne kui ma unustan - veel mõned nädalad on käimas kaanestaarikonkurss, mille pildistamispäevadest teile mõni aeg tagasi rääkisin. Käesoleval nädalal osalen lihtsalt nii-ii-ii ägeda pildiga, et palun teid lahkesti oma hääli minu kasuks jagama. Aitäh ja tuhat kummardust! Hääle saab teele panna SIIN.



pühapäev, 22. aprill 2018

Koduperenaise ajast, ajastusest ja netipoodlemisest

Tänaseks päevaks olen koduse perenaise rolli saanud etendada juba rohkem kui üheksa kuud, milledest seitse olen peaasjalikult tegelenud paralleelselt nii pojakesega kui koduse majapidamise korrashoiuga. Ja ma lihtsalt armastan seda!
Hakkasin siin mõtlema, et meenutan endale mingil määral neid kurikuulsaid 50ndate koduperenaisi. Teate ju küll, need kes muudkui küürisid, keetsid ja toimetasid. Ise samal ajal aga ideaalses kleidikeses ja soengus juustega mööda elamist ringi kepsutamas. Noh... minu panus sellesse ilus olemisse on täna näiteks selline, et hommikul määrisin end marineerima isepruunistavasse kreemi, et vähegi magamatust oma näolapikesel peita püüda. Ilmselt mitte kõige kaunim vaatepilt, see tolmulapp käes, kergelt oranzikas daam siin hommikumantlis ringi hõljumas.


Olen alati olnud nagu orav rattas, vaevu suudan võtta selle tunnikese blogimiseks maha istuda, samal ajal ise mõeldes, mida kõike järgmiseks ära teha. Teate ju küll - muudkui remondin, askeldan ja toimetan.
Tänase poole päevaga olen näiteks ära jõudnud teha juba nii palju, et hommikuse pannkoogiteo kõrvale vaaritasin pojakesele tulevaks nädalaks suvikõrvitsa-, lillkapsa- ja bataadipüreed sügavkülma valmis (ise samal ajal nuputades, et peaks vist pirnid keema asetama, et ka pirnipüreed valmistada), peale hommikusööki tuulasin kiirelt tolmulapiga üle kõik pinnad ja põrandad, sest minu jaoks pole olemas mitte midagi jõledamat kui pudised põrandad, monteerisin valmis uue video, valmistasin lõunasöögi ja seda kõike lapsega toimetamise kõrvalt, olles ärganud kell 6.30 hommikul ja sealhulgas ka viis korda öösel pojakesele süüa andnud.
Unedefitsiit on saanud uueks reaalsuseks ja oma aega kui sellist pean näpistama enamjaolt pojakese lõunaune arvelt, ise samal ajal koduste toimetuste mõtteid vägisi eemale tõrjudes. Okei, okei - Nils ka natuke ikka kõrvalt aitas lapsega toimetada, seega kasutasin seda pühapäevast aega lihtsalt võimalikult produktiivselt ära.
Mõni päev lihtsalt on selline, kus muudkui toimetad ja toimetad. Need on ju tegelikult ideaalselt balanseeritud nende päevadega, kus unevõlg on niivõrd halvav, et jõuan vaid pojakesega mängukaare all oma tavapärases kodurüüs - hommikumantlis, krunn peas, sussid jalas ja näpuotsas jahtunud kohvitass - kaasa laliseda. Ilmselt elab iga ema tõe järgi, et päevad ei ole vennad.

Olen nüüdseks seitsme kuuse pojakesega üritanud rohkem tegevusi päevakavasse võtta, tihedamini külas käia ja muid vahvaid toimetusi väljaspool kodu teha. Ühe jaoks mul aga veel julgust ja mahti pole olnud, nimelt pojakesega koos poodlemine. Toidukaubad tellime ju iganädalaselt netipoodlemise kaudu ja tuleb tunnistada, et ega ma midagi muud ka teha tahaks. Toidukottide tassimine on nii eilne päev! 😅
Tuleb tunnistada, et ka muud shopinguvajadused olen üle kolinud e-poodidesse. See pisike oma aja aken on lihtsalt nii kitsuke, et pigem piilun ringi internetis kui suurtes kaubanduskeskustes.
Hetkel meenub vaid mõni üksik kord viimase seitsme kuu jooksul, kui olen oma nina kohe päris poe ukse vahelt sisse pistnud. Kõik riided nii endale kui ka pojakesele olen skoorinud siiani neti vahendusel.

Et minu ilunõuded on seitsme kuuga üsnagi devalveerunud, on mul igakord äraütlemata hea meel kui õnnestub end kuskile minekule sättida ja selleks puhuks ka pisut rohkem välimusega vaeva näha.
Mõned tooted aga on kohe sellised, et neid kulub isegi siis kui tihti kusagil käimist pole, sest noh... mingil määral kasutame me naised ju ilutooteid siiski igapäevaselt.
Eile oligi lõpuks üks hästi eriline päev, mille tarvis end täies ilus lille oli vaja lüüa. Ma olen kord juba selline, et vähemalt kaks nädalat enne üritust tean ette, mis selga-jalga panen ja milline tahan välja näha. Sellekspuhuks olingi juba mõned päevad enne õekese 18. sünnipäeva internetiavarustes end valmis seadnud, et täiendada ilutoodete varamut, mis koduriiulitelt vaikselt otsa saama hakkas.

Sel korral sai valitud abimeheks Iluversum. Ütleme nii, et tegelikult teen ma alati rohkem nö. window shoppingut ja ostukorvist enamus kordadel kaugemale ei jõuagi. Sel korral oli aga kraami enam kui rohkem vaja ja täitsin korvi vähemalt viis korda, valides välja hunniku kraami, millest lõpuks sõelale jäi just järgnev. Selline mõnus kompott baastoodetest, mis mind neil päevadel, kus ilu tikutulega taga tuleb ajada, hädast välja aitavad.
Valitud toodeteks said seekord Osis Freeze juukselakk, DKNY Be Delicious parfüümvesi, Max Factor Facefinity primerMax Factor Facefinity jumestuskreem, Nacomi kehavaht, London Pride meigipintslite komplekt ja Power Puff meigisvamm.


Et lillelöömine üks minu meelistegevustest tegelikult on, saigi see ka videopilti. Üheaegselt multitaskides ja vaatajate põnevatele küsimustele vastuseid andes, oli see ikka paras ülesanne, kui nüüd aus olla.

Suurima hea meelega ja kõvahäälselt aga kuulutan, et ka teil on võimalus võtta mõni mõnus hetk ja Iluversumis pisut poodelda. Nimelt toimub alljärgneva video vahendusel loosimine, kus võimalik võita 2x 50€ kinkekaart just eelmainitud vahvasse veebipoodi. Uskuge mind, valikut on ja vägagi põnevat! Olgu sinu hingesooviks end poputada ilutoodetega nagu minagi või isutab hoopis patuvabade maiuste ja mahedate supertoitude järgi - leiad oma uued lemmikud nüüd kõik mugavalt ühest kohast. Kiika aga julgelt videost järgi, et mis-kus-kes ja juba nädala pärast võtan õnnelike võitjatega ühendust.




esmaspäev, 2. aprill 2018

Magamisest, magamatusest, lisatoidust ja modellindusest

Näedsanüüdsiis kui asjalik see blogikene mul on. Mina siin muudkui mõtlesin ja mõtlesin, et millest viimati teile küll kirjutasin, vahepeal ju juba maa ja ilm mööda läinud. Ja välja mõtlesin! Tuli vaid oma eelmisele postitusele pilk peale visata ja mälukest pisut turgutada 😅 #mommybrain



Nõnda... oleme siin kenakesti kuu jooksul läbi elanud täiesti seinast seina olukordi ja aeg on need kõik mälestusteks talletada.
Et karupojake on tänaseks juba kuue ja poole kuune, toimub meie majapidamises hästi asine lisatoitumine. Selgeks on saanud, et kõrvits, porgand ja brokoli on täiesti out. See eest suvikõrvits ja lillkapsas on aga täiega teema! Mõmisedes süüakse sisse ka kõik pudrulaadsed ollused, mis sellest, et emme maitsemeele arvates on need päris jõledad. Aga ega väike karupojake ju peale piima suurt maitseid ei tea, seega pudruolluse lähenemisel aetakse ikkagi suu linnupoja kombel ammuli ja võetakse suutäis hea meelega vastu.
Väikemehe arengust veel nii palju, et püüab teine nii meeleheitlikult end mööda maad edasi vedida, aga ei tule see keerukas ülesanne veel kuigi hästi välja. Hetkel piirdub tegevus vaid sellega, et kui käega piisavalt suure kaarega vehkida, siis saab mänguasju ka kaugemalt kui vaid oma nina eest kätte ja ega see liikumatus seetõttu ka väga rõõmurulli morjenda. Väikemees on nii asjalik ja tubli, et võib piiikalt pikalt omaette nohisedes mängumatil mängida. Piisab vaid aeg-ajalt emme poole kiikamisest, et kindel olla minu kohalolus ja mäng võib jätkuda.


Rõõmurulli lakkamatut positiivust on viimase kuu jooksul morjendanud vaid asjaolu, et kuskilt suutsime kinni püüda ka esimesed pisikud ja väikemees oli totaalses nohus. No mida nuhtlust, see nohu! Ega enne ikka ei oska karta kui olukord lõpuks käes on ja oi kui kibekiirelt siis rhinomeri järgi apteeki oli vaja kimada. Õnneks saime nohust nädalaga jagu, pidevalt salvi määrides, aurutades, Humeriga loputades ja rhinomeriga puhastades. Oi seda lapse õudu, kui nägi, et rhinomer jälle lähenemas on. Hästi raske oli see nohunädal, tüütu, unevaene ja raske.

Kui nüüd uneteemal rääkida, siis ehh... kust ma küll alustan?!?
See uni-uneke on meil alati pisut keerukas olnud. Päevaunedega on tegelikult siiani kõik täitsa kenasti ja graafikus, kui välja jätta vaid asjaolu, et toas väikemeest magama pannes võib ise end hullarisse sisse kirjutada, sest voodis magamine tundub olevat tema jaoks suhteliselt mõttetu tegevus. Toaunede alla läheb meil tavaliselt esimene ärkamise järgne hommikuuni ja muidugi ka ööuni. Ööunne panek on suures pildis möödunud meil üsna valutult - väikemees oma voodisse ja siis ta seal sibeleb ja krabeleb ja jutustab kuni lõpuks tudule jääb - kuni mõni päev tagasi otsustas ta, et ööunne mineku võiks teha vanemate jaoks ju niivõrd palju põnevamaks! Täpsemalt siis nii põnevaks, et peale väikemehe voodisse panekut, on tema elu eesmärgiks end igal võimalikul moel kõhuli keerata, käpuli ajada ja laliseda, kilgata ja itsitada. See on muidugi hästi nunnu ja alguses ka naljakas aga lõppkokkuvõttes võtab see tema selili suunamine ja veenmine, et tegelikult on nüüd tuduaeg, hoopis sellise pöörde, et lõppeb üldiselt jonni, vingerdamise, väänlemise ja nutust väsinuna ära vajumisega. Ja see kõik võtab muidugi ilmatuma kaua aega.
Kui enne võttis magama jäämine aega ca. 5-20 minutit, siis nüüd alla tunni ei tule midagi välja. Üritan endale muudkui asjaolusid leevendades selgitada, et tegemist on järjekordse faasiga ja küll see kõik üle läheb. Samaaegselt on mul kuklas tukslemas teadmine, et varsti saab see marakratt ju liikvele ja ma ei kujuta ette kuidas üldsegi liikuivaid lapsi magama pannakse 😄
Kui aga see õnnis vaikus ja uneke saabuvad, möödub pelgalt viis minutit kui juba beebikese igatsus peale tuleb ja kõik raskused ununevad. Oh seda ema südant küll.


Öise unegraafikuga olen vast möödunud kuue kuu jooksul ka kõike näinud. Et üleüldine magamatus hakkab juba täiesti normaalseks nähtuseks muutuma, ei imesta ma enam ühegi graafikumuutuse üle. Esimestel elukuudel ärkas mõmmik söömiseks ca. 3 korda öö jooksul, mis tundus tol ajal muidugi oomaigaad-mu-laps-ärkab-nii-palju. Oleks ma vaid teadnud, et selline graafik on nagu taevane õnnistus 😅 Mingist hetkest otsustas pojake öösiti iga tunni tagant lähedust otsida ja ei kõlvanud talle ei lutt ega kaisutamine, ikka otsis kust võiks süüa saada. Oi see oli karm, väga karm. Seljavalud muutusid juba pea, et väljakannatamatuks ja väsimus hakkas kohe tõsiselt ajudele käima. Nagu välk selgest taevast, toimus aga järjekordne muudatus ja mõmmik läks 3-4 korda ärkamiste peale tagasi. Ega ma muud midagi teha saagi kui lihtsalt loota ja oodata, et mis järgmiseks. Muidugi tunniste ärkamiste kõrval on ka neli korda öösel ärgata nagu luksus ja pole nagu suurt häda midagi...

Jõuame aga nüüd siis otsapidi selle modellinduse juurde, mis nii uhkelt pealkirjas kajastub. Ei, ma ei ole karupojakest modellina kuskile kirja pannud, seekord on tegemist aga hoopis kanaema võimalusega särada!
Nimelt võttis minuga juba mõnda aega tagasi ühendust Yu Talent Media, kes mind nii lahkelt enda kaanestaari konkursi üheks osaliseks palus. Möödunud nädalal sain osaleda pildistamistel lausa kolmel järjestikusel päeval ja oi-kui-kift see oli! Nii vajalik siia igapäevase dressid-sussid-krunn elule vahelduseks, et saaksin ka enda rutiini pisut elavdada. Meikarid-juuksurid-fotograafid, täisvärk ühesõnaga. Kui konkurss käima läheb, annan teile märku, et kus ja mida 😊



Möödunud nädalast modellikarjääri püüdsin ka nii palju videopildile kui võimalik ja seda saate juba õigepea Youtube vahendusel ise näha.
Ja eks see meie eluke siin niiviisi vaikselt kulgebki. Kui miskit põnevat taas toimumas, püüan jällegi end näole anda ja teidki kursis hoida. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!