reede, 8. november 2019

Sisustamine soodsalt ja kvaliteetselt - on see üldse võimalik?

Sirvisin siin hetkel märtsikuus kirja pandud postitust, kus valmistusime vaikselt maja sisustusega tegelema. Ehk mäletate, et jagasin teiega ka sisustustabelit, maja tulevikuvisiooni Pinteresti piltide näol ja üldse mõtteid maja valmimise osas. Täitsa lõpp kui kummaline oli seda praegu lugeda. Alles pool aastat tagasi oli kõik nii poolik... kohe nii-nii poolik ja kolimiseni läks veel tegelikult ikka väga palju aega. Eeldasin selles postituses, et vast kohe-kohe hakkame kolima aga tegelikult saime kolitud ju alles juulikuus. Vai jummel kus see ehitusprotsess ikka venis. Aga eks täpselt samamoodi on veninud ka sisustusprotsess. Väga kift on, et tegelikult olemegi sisustada suutnud üsna sarnaselt oma välja valitud inspiratsioonipiltidele aga ega see muidugi lihtne ole olnud.
Mõtled küll alguses, et ahh tühja see mööbel ja tekstiilid, naudin oma uut kodu nii kaua kui vaja ka ilma nendeta. Aga ega ikka päris nii see asi ole. Tahad ikka ju hubasust ja kodusoojust nii kiiresti kui võimalik ja paratamatult on seda tühjal parkettpõrandal istudes üsna keerukas saavutada. Kogumispäeviku Kodukulude kuust ajendatuna, panen siia meenutuseks need eelmise postituse inspiratsioonipildid ka ja vaatame kuhu ja milliste kuludega me siis omadega jõudnud oleme.

tahaksin öelda, et need kõik pildid on meie kodus tehtud
aga siiski on tegemist inspiratsioonipiltidega
Esiteks alustame sellest, et ma ei tea kui suure stressipalli ma endale valmis oleksin veeretanud kui väljakutse raames seda hiiglaslikku exceli sisustustabelit meisterdanud ei oleks. Arvestades seda kui hull kontrollivajadus mul on ka asjade üle mida ma ei saa kontrollida... näiteks nagu ilm ja liiklusummikud... siis läks ikka jummala hästi, et vähemalt sel sisustusprotsessil sain sarvist õigel ajal kinni. Üldjuhul on meil siin valikud niiviisi välja kukkunud, et mina leian näiteks ühe meeldiva välimusega kummuti, diivani, voodi... ja siis Nils leiab samuti, et need on täitsa meeldiva välimusega 😄. Kui nüüd juba tehnilistema lahenduste juurde minna, nagu näiteks lõputuna näiv valgustiprojekt ja õhksoojuspumba termostaatide välimus... siis see jääb kõik Nilsi kanda ja mina siin sekkuda ei proovi ega isegi soovi.

Suure hooga hakkasime alustuseks nuputama elutoa-söögitoa sisustust, sest just see ruum on meie kodus põhimõtteliselt aula mõõtmetega. Võttis ikka omajagu aega ja mööblitükke, et kaja lõpuks toast välja saada. Kusjuures just eile saabusid ka peale kuue nädalast ooteaega elutuppa kardinad ja oi kui mõnus see ruum nüüd veel on! Enne viskas õhtuti ikka veidi kõhedaks, sest suured maast laeni kõrguvad aknad, mille taga vaid pilkane pimedus... no kust ma tean mis koletised meid seal metsas luurata võivad. Tunnen hetkel, et suurest toast on puudu veel mõni vaip ja küünlad aga üldmulje on ikka juba täitsa mõnus. Tulevikuplaan näeks ette ka päris-päris kunstiteoste paigutamist seintele, et värvidega pisut veel tuba ellu äratada. Söögilauaga oleme hetkel rahul, sest eks see töö ja vaev mis ma selle taastamisse panustasin... Nils ei julgeks vist isegi siis nuriseda kui ta väga tahaks 😅. Toolide osas tahame aga küll midagi juba üsna varsti ette võtta. Hetkel on siin seis selline, et grandioosset söögilauda kaunistab 4 punast taburetti ja kaks punutud korvtooli. Üks mis kindel - never ever eveeer ei taha ma ühtegi sellest samet?... samsi? sarnast materjali enam siin elamises näha. Diivan ja baaritoolid just sellest samusest ongi ja no jumal kus määrduvad. Söögitoolid tuleb kindlasti mingist muust materjalist nuputada.

üks osa elutoast oma peaaegu valmis hiilguses
Kui nüüd rääkida aga juba eelnevalt mainitud valgustiprojektist... siis ma isegi ei tea kas ma tahan sellest rääkida. Ma ei oleks eales osanud arvata, et üks mitte-üldse-nii-suurte-mõõtmetega maja võib vajada niivõrd palju valgusallikaid nii sisse kui välja. Tahate teada kui palju meil majas sees lampe on? Okei ma ütlen teile. 24... 24 friggin lampi. Kui palju see kõik maksma läheb ja aega võtab, no issaristivägi. 
Sama teema ka kardinatega. Aga mis siin aknakatete kulude osas muud oodata kui pool maja on põhimõtteliselt klaasist. Ma võrdleks nii valgustite kui ka kardinate teema keerukust ja kulukust lausa näiteks köögimööbli valikuga. Pikk ja kannatust proovile panev tootmisprotsess, mille vältel näed kuidas viimsedki kopikad vehkat teevad. 
Kui ma hästi paljude asjade osas olen sellise mentaliteediga, et vahet ju pole, sobib see soodsam ja nirum variant ka, siis vot valgustite ja kardinate puhul me seda teed minna ei tahtnud. Nii mahukad ja olulised teised, et ei julge sellist pool-suvalist valikut langetada. Õnneks kumbagi neist ma esialgses exceli tabelis veel märkida ei osanud, sest ilmselt oleksin muidu kohe kõigele käega löönud... 😅

killuke algsest eelarvetabelist
Tegelikult on mul üks jube hea nipp kuidas soodsalt ja kvaliteetselt mööbeldada. Kui eelmises postituses mainisin ära, et skoorisime vannitoa valamukapi soodusmüügi ajal, siis oi, see oli alles meie soodusmüükide jahtimise algus. Oleme siin ikka väga usinad kampaaniate jälgijad olnud ja kohe kui telekast mingi sooduskolmapäeva või ainultselnädalahetusel sooduka välja reklaamib, oleme me põhimõtteliselt juba paar päeva varem poe ukse ees ootel, et oma kraam soodsamalt kätte saada. Kusjuures täitsa huviga hakkasin jälgima ka seda, et kas poed tõesti siis teevadki soodusprotsendi alati originaalhinna pealt ja nagu ma ka eeldasin, siis tihtipeale see nii ei ole. Et ikka suuremat soodust näidata, keeratakse tihtipeale ka originaalhind kampaania ajal kraadi võrra kangemaks, seega tuleb ikka väga usinalt näppu pulsil hoida, et mitte vastu pükse saada.
Aga see ei olnud üldse tegelikult see nipp millest ma rääkida tahtsin!
Olen siin kodukeses hoopis päris usinalt mitukümmend aastat vana mööblit taaskasutanud, sest mulle tundub, et vanasti tehti ikka asju selleks, et need ka säiliks. Meil on siin seda kaasaegset saepuruplaati ka omajagu aga see on kõik see uuem ja moodsam kraam. Kõik vana mööbel on puhta puidune ja hullult vastupidav. Lisaks elutoalauale on ka pojakese toas üks kunagi köögis teeninud kummut, mis aastakümneid tagasi minu vanaema köögitarbeid mahutas ja nüüd juba aastaid poisu riideid majutab. Esikulauaks on meil üks iidvana lauake, mis näeb minu meelest uues keskkonnas hullult kift välja. Eks meil seda teise ringi kaupa ole siin omajagu - nii vaipade, vaaside, voodi, peegli ja mille kõige iganes näol veel. Tassin neid alati uhkuse ja suure hoolega üle koduläve, et neile ikka uus võimalus anda. Ja tegelikult on ju võit ülisuur, sest soodne diil ja taaskasutus ühe hoobiga!

ligi 50a vana laud, mis leidis enda tee meie esikusse
Kui ma nüüd sellele excelile otsa vaatan, siis südamerahuga saan tõdeda, et meil on põhimõtteliselt kõik need asjad juba ammu olemas, mis seal tühjade veergude kõrval oma aega ootavad. Tundub, et kõik valikud mis esialgu kirja panime, lõpplahendusena siia ka jõudsid seega saime kulusid ikka väga hästi tabeliga kontrollida ja ennetada. Aa teate mis, garderoobkappe meil siiski veel ei ole. Ja arvestades nende pöörast hinda ilmselt tükk aega ka ei tule. Aga me oleme juba stangedega päris harjunud... 😁. Siinkohal oleks muidugi paslik jagada nippi, et kapi ise ehitamine erilahedusega kaldseinale oleks kindlasti väga palju soodsam lahendus kui selle tellimine aga sellele nüüd küll meie hammas peale ei hakka. Mul on kapi sisu osas vist nii ebarealistlikult kõrged ootused, et nikerdaksime ise midagi liiga algelist kokku. 

Et meil on siin nodi kogunenud lisaks tabelis mainitule veel omajagu, sest elusees ei osanud me ette mõelda ja kirja panna, et peale kolimist on tarvis ka 50 tonni mulda osta, lehtede riisumiseks uut reha tarvis, suure ruumi täitmiseks hulgim taimi leida või et tahaks diivanipatju juurde jne jne jne, siis on see tabeli lõppsumma ikka päris... korralik. Aga kodu on võtnud tänu sellele väga koduse ja meie moodi ilme. Kodu, kus on nii hea olla ja tulla. Koht, mille kohta pojake ütleb alati nii armsalt "minu kodu".


teisipäev, 5. november 2019

Käisime Türgis päikesevitamiini kogumas... ja pulmas ka!

"Peesitan siin hetkel Alanya kuuma päikese all, ühel pool palmid, teisel pool soe ja hirmsoolane Vahemeri. Nikolas magab taamal õndsat lõunaund ja mina naudin lõunakohvi. Mõtisklen siin selle üle, et küll päevad saavad ikka erinevad olla. Eile veetsin 12h järjest närveerides, kramplikult konjakit kulistades ja sealjuures pidevalt lapse ees vaprakest mängides. Reisisime siia "palmisaarele" kahe lennuga ja minusuguse lennufoobiku jaoks on see kõige hullem õudusunenägu üldse. Oled juba esimese lennu ajal närvivapustuse äärel ja kui see lõpuks hakkab läbi saama siis palun, siin on sulle üks lend veel!" 
Täpipealt nii palju puhkuse ajal blogisse kirja paningi.



Minu jaoks sai reisi jaoks planeerimine närveldamine alguse juba vähemalt kuu varem, sest ega lennuhirm siis viimase hetkeni oota - ta tuleb nii pea kui võimalik! Esimene märk lennuhirmu saabumisest on minu jaoks see, kui suvalisel autosõidul pisut konarlikumal teel auto veits raputust sisse viskab ja mind automaatselt turbulentsile mõtlema paneb. Kusjuures esmakordselt kümne aasta jooksul tundsin seekord, et ma saan selle paanitsemise kontrolli all hoidmisega palju paremini hakkama. Kuni me muidugi lennuki peal olime ja paanikanupp taaskord erepunaseks värvus.
Tea kas see eelnev rahu oli lihtsalt vaikus enne tormi ja tulenes sellest, et sel korral reisisime suure pundiga? Lastel palju tegevust ja endalgi lihtsam tähelepanu hajutada. Minult on päris palju küsitud, et mis minu lennuhirmu taga on ja kas see sarnaneb natuke merehaiguse või bussisõiduga, et noh süda läheb pahaks ja nii. Hell no! Mul läheb süda pahaks küll aga seetõttu, et ma olen täiesti kindel et ma kohe suren ja hirm keerab pea segi. Eks neid lennuhirmu vorme ole kindlasti ka palju erinevaid aga hetkel tunnen, et mul aitavad tõesti vaid kolm asja. Konjak, rahustid või näiteks see kui saaksin terve lennu koos kaptenitega kokpitis istuda ja iga minut küsida, et "kas see on okei, aga see? Aga mis see nupp teeb?". See kolmas variant vist ei mängi ainult kahjuks kuidagi välja.

Igatahes, kuidagi me ometi sinna Türgimaale maha potsatasime ja oma hotelli ka kohale jõudsime. Meid oli ees ootamas juba hulgim teisi eestlaseid, nii meie pereliikmeid kui sõpru. Enamused olid ennast juba mõnusalt mitu päeva varem sisse seadnud, kerge jume peale saanud ja tegid meile lahkelt hiiglaslikus hotellikompleksis ka kohe tutvustava tuuri. Vaatamata sellele, et osal reisiseltskonnal läks pagas kadume ja olime lendudest hullult kurnatud, oli adrekas soojast õhust, metsikust toiduvalikust ja merekohinast nii korralik, et pidasime veel mitu tundi vastu. Olenemata sellest, et hotellikompeks oli üks suuremaid kus ma üldse eales käinud olen, tundusid vähemalt pooled külastajatest olevat eestlased, sest pulma oli kohale tulnud niii palju kaasmaalaseid. Kuulu järgi olime me kõige esimesed eestlased selles Labranda Alantur hotellis üldse, seega muidugi tuleb kohe sajakesi peale lennata! 😂


Oleks üsna totter hakata üksipulgi meie igat päeva siin lahti kirjutama, sest suures enamuses nägid need kõik välja umbes sellised: pugisime rikkalikus hommikusöögilauas pannkookidest ja arbuusist kõhud punnid, peesitasime bassu ääres ja vuhisesime alla veetorudest, snäkkisime lõunaooteks korralikult kohalikke šokolaadilavaše ja puuvilju, kosutasime kere imelise vaatega jõusaalis, mängisime veepalli ja vihtusime zumbat teha, täitsime kõhud taaskord lõunasöögibuffeega, suigutasime lapsed unne, sirutasime kuumas liivas ja soolases merevees varbaid, tuulasime mööda kohalikke "butiike", nautisime igal õhtul õhtusöögilauas erinevat teemaõhtut, istusime tunde ja tunde ja tunde koos teiste lastevanematega mänguväljakul ja kuulasime ühe kõrvaga showprogrammi. Ja nii kümme päeva järjest. Õnneks oli meie hotellituba kompleksi kõige kaugemas otsas seega saime iga päev korralikult tööd teha selle nimel, et söödud pannkoogid endast erilist jälge ei jätaks. Nagu eelnev juba mõista andis siis ilmselgelt olen ma täiega hotellipuhkuse inimene. Lihtsalt selline kes naudib kui (kvaliteetne) toidukraam talle ette kantakse ja kord päevas voodil linad sirgeks tõmmatakse. Eks Türgis ole tegelikult ka kunagi omajagu juba käidud ja nähtud, seega ei mingeid süümekaid niisama lebotamise ees.
See on muidugi suhteliselt kummaline, et üldiselt oleme all inclusive puhkuste raames ikka päris kesise toiduvaliku otsa sattunud. Nagu sellest veel vähe oleks, siis ma olen ka rets bakterifoob ja varasemad kogemused Türgi hotellides on not so good myfriend. Ma lihtsalt jää-lee-staaaan, kui hotell on kuskilt otsast räpane ja kõige hullema jälje jätavad muidugi koristamata söögiruumid. Mul võtab vaevu millisekundi aega, et hakata oma peas kujutlema seda kasimata kööki jaaa niii edasi. Õnneks sel korral oli kõik ristivastupidine ja saime täiel rinnal nautida.

classic hommikusöök - krõbinaid ja arbuus
Kõige tegusamad olidki vast need päevad kui pidasime tüdrukuteõhtut ja muidugi ka pulm! Tüdrukuteõhtu raames panime pruudi sõbrantsidega pead kokku ja võtsime kambapeale ühe kifti puidust paadi? laeva? eee... jahi? Igatahes nautisime merel suvekuumust, mängisime mänge, nautisime veini ja kohalikke hõrgutisi. Triivisime vaikses tempos mööda kaljujärsakuid, piilusime koobastesse, kuulasime giidi pajatusi hirrrmus põnevast sajandite vanusest kindlusest ja nägime ka delfiine, mis pidavat seal ikka eriti harukordne nähtus olema. Õhtu lõpetasime täiesti imelise disainiga En Vie Beach rannarestoranis. Pruut oli igatahes happy-puppy!




meie Kertuke
Juba mõni päev hiljem sukeldusime täielikult pulmamelusse. Tegin päeva jooksul naistele mõned meigid ja sättisime end üheskoos valmis merevaatega hotellisviidis. Vot see oli alles mõnus! Pulmakülalistele oli juba tükk maad varem edastatud palve, et riietus võiks olla võimalikult värvikirev, särav, lilleline ja kõik mida vähegi ette suudad kujutada. Mehed lasid endale õmmelda koha peal ülikonnad ja naised olid kaasa võtnud oma parimad ja värvilisemad palad kodusest riidekapist. Pulmapidu peeti rannarestos ja kokkuvõttes oli see üks tõeliselt huvitav kogemus. Veetsime esimese tunnikese lauas istudes ja ette kantavaid kastmeid, näkse ja igasuguseid muidu gemüüsesid nautides. Pruutpaar saabus kõikide naiskülaliste ülevoolavate pisarate saatel tunnike peale peo algust ja nagu traditsioonidele kohane - ei mingit istumist ses' pulmas! Peale avatantsu jätkus tunde kestev tantsumaraton kohaliku muusika saatel. Tantsisin konkreetselt villid jalgadele ja sain kustumatu kultuurielamuse osaliseks! Mina lahkusin aga sügavas ööunes nohiseva pojakesega juba enne ühtteist, et pulmatrall saaks lastevabalt jätkuda ja pidulised õhtust kõike võtta, mis võtta andis.

värske pruutpaar

Pulmale järgnevatel päevadel külastasime veel kohalikku turgu ja mõnulesime niisama sooja päikese all. Aga noh, nagu ikka siis juba mõned päevad enne tagasilendu hakkab ju hirm pead tõstma. Eriti arvestades asjaolu, et mõlemad lennud olime bronninud keset ööd ja las ma meenutan teile, et meil oli ju ka hulgim lapsi kaasas. Õnneks oli meil ikka nii palju oidu peas, et tunnikese enne hotellist lahkumist otsustasime ka magada. Et midagigigigii energiavarudesse koguda. Gazipasa-Istanbul möödus üsna ebameeldivalt, sest raputas ja mitte vähe. Lisaks sellele, oli Nilsil Türgi ja Süüria konflikti tõttu mingi julm terrorismi paranoia ja ega see olemisele kuidagi kaasa aidanud. 3 tundi Istanbuli lennujaamas möödus normaalsetel inimestel (loe: inimestel, kelle jaoks on lendamine meeldiv ja emotsioonitu tegevus) magades ja minul niisama üksi ringi uidates. Kolasin mööda poode ja üritasin selle ühe unetunni peal kuidagi hakkama saada. Keskpäevaks jõudsime õnneks lõpuks kodumaale tagasi ja see pingelangus... wow no see oli ikka müstiline. Saabusime täiesti jääkülma majja, sest panime oma küttesüsteemi  distantsilt tööle panemisega pisut mööda aga see meid absoluutselt ei morjendanud. Jäime kõik momentaalselt paksude vatitekkide all magama ja ärkasime alles vastu õhtut.

Mul on nii hea meel, et saime ka sel aastal akud päikesevitamiini täis laetud aga ausaltöeldes on mul veel parem meel, et lähitulevikus ühtegi lendu silmapiiril terendamas ei ole.
Kuidas teil lendamisega lood on - pigem meeldib või vaevlete ka hirmude küüsis?


neljapäev, 24. oktoober 2019

(kile)kotib?

Käesoleva kuu alguses seisin silmitsi enda keskkonnateemaliste pahedega, võtsin südame rindu ja jagasin neid ka Kogumispäeviku keskkonnakuu raames teistega. Ülesande täitmiseks pidin esmalt aga kodus tõsise pilguga otsa vaatama kõigele mida me siin üle jala teeme ja paremini saaks. Esikoha minu silmis sai muidugi asjaolu, et me ei sorteeri prügi ja ega kaugele maha jäänud ka hiiglaslik plastikutarbimine. Olin juba täiesti motiveeritud meie probleemidele lahendusi otsima kui järsku jõudis kätte reisiaeg, pakkimine, lendamine ja kõik muu, mis mu mõtted täiesti okupeerisid. Teotahe oli selleks hetkeks kadunud ja otsustasin, et ahh pärast reisi vaatan sellele teemale uuesti värske pilguga otsa. Ja oi kui värske see pilk nüüd sai!

Kümme päeva välismaal andis asjale ikka hoopis teise perspektiivi ja näitas, et vaatamata kõigile Kogumispäeviku videopostituses välja toodud pahedele, toimime me siin ikka päris keskkonnateadlikult. Alati saab muidugi paremini aga praegu oleme ikka vähemalt juba poolel teel, võrreldes sellega mis teisel pool merd toimub. See metsik kilekotindus ja plastpudelindus oli ikka täiesti teine maailm. Mind vaadati pigem väga küsiva pilguga, kui avaldasin soovi kilekotti mitte vastu võtta, sest ühe mähkmepaki või plätupaari kilekotti mässimine tundus neile lihtsalt hädavajalik. Ma ei liialda kui ütlen, et loobusin kilekotist vähemalt kümnel korral aga paraku mingi osa sattus meile ikkagi kuidagi kohvrisse kaasa ka. Järelikult ei olnud kõrvalepõiklemine täielikult edukas aga noh sul tarvitseb osta vaid üks väike pulgakomm ja sekundi murdosa kiirusel on see väike kommike kilekotti pakendatud. No täiesti müstiline ma räägin.


Reisilt saabudes oli mott ikka rohkem kui täiega laes, sest kultuurišokk oli korralik. Olen ise juba aastaid riidest poekottide fanaatik ja võtsin neid ka usinalt reisile kaasa. Pakkisin neisse nii jalatseid, pesuvahendeid ja kõike muud mida tavaliselt ju reisikotis kilekotiga eraldatakse. Tahaks öelda, et meil lihtsalt ei olegi juba ammu kodus kilekotte, aga tegelikult neid ikka e-poest toidukulleriga omajagu meieni jõuab. Kuulu järgi pidavat aga poed juba üsna hoolsalt kottide ületarbimisel silma peal hoidma, mis on minu silmis ikka väga suur pluss. Tegelikult kui ma ausalt ütlen, siis eks mõnikord ju tõesti riidest kott ununeb ja tekib vajadus poest mõni kandevahend osta. 95% juhtudest valin ma siis küll paberkoti aga kui tõesti on võimalus ainult kilega toimetada siis tekib tõeline rahvusvaenlase tunne - löön silmad maha ja sätin selle va kilekoti kiirelt lindile, et saaks selle asjaga juba ühelepoole.

Puu- ja juurviljad jõuavad meie koju kas täiesti lahtistena või võrkkotis. Mäletan, et esimesed korrad kui võrgus puuviljad kassalindile panin, olid kassapidajad pisut kimpus, et mis sa siin nüüd korraldad ja pomisesid endamisi, et kas peaks selle koti ka süsteemist läbi lööma või kas nüüd viljaletist saab selliseid tasuta. Nüüd olen neid juba rohkem ringluses näinud ja müüjadki tunduvad teemaga rohkem tuttavad olevat. Aga no tõesti ei ole mitte vähimatki probleemi virskud-õunad-porgandid koju tuua ka kotita, sest tegu on ju ometi viljadega mis saavad kodus nii kui nii korraliku pesu.

tacoõhtuks valmistumine
Oleme püüdnud viimastel kuudel prügikottidega ka biolagunevate peale üle minna, et ei tekiks isegi vajadust kilekoti järele. Algselt ajasid need ikka tegelikult korralikult närvi, sest pehmeid biokotte oli üsna keeruline prügikasti külge haakida. Kippusid teised ikka väga lihtsalt purunema. Ilmselgelt ostsime aga esimeses tuhinas soodsa diiliga liiga väikesed kotid.
Prügi sorteerimise teema on tegelikult küll see, mis mind suhteliselt kimbatusse ajab. See on lihtsalt müstiline kui palju plastpakendeid me pahaaimamtult iga jumala päev prügikasti loobime. Esiteks võtavad nad meeletult ruumi ja lihtsalt vastik tunne tekib seda prügiladu vaadates.
Kortermajas elades jäi harjumus, et olme- ja paberprügi käib eraldi prügikastidesse ja seda oleme saanud ka nüüd eramajas praktiseerida. Paber läheb põletamisse aga muu prügi tuleks veel omakorda sortida. Terve kuu on mul peas vasardanud mõte kompostimisest ja olen selle kohta ka omajagu uurinud. Leidsin ühe hästi lihtsa ja loogilise kompostimise ABC, mis mulle teema väga hästi ära seletas ja nüüd on kompostientukas veel suurem!
Mäletan üsna pisikesest saati, et siin samas, kus nüüd kõrgub meie koduke, pesitses suvila aianurgas kompostikast, kuhu vanaema juhendamisel ikka kõik munakoored ja õunasüdamikud viima pidin. Täpselt sinna samasse ma ühe püsti panna tahaksingi, et biojäätmed leiaks endale pisut parema pesitsuspaiga kui prügikast, mis niigi liiga kiiresti täis saab.
Kusjuures alles nüüd keskkonnakuu alguses sain Kogumispäevikust teada, et eramajadele pakutakse tasuta pakendiveo teenust. Pakendid omakorda töödeldakse ümber rõivasteks, autodeks, klaasvillaks ja milleks iganes veel. Nagu issake! Halleluuja mida luksusteenust. Kui ma nüüd hakkan mõtlema, et biolaguneva paneks komposti, pakendid saadaks tasuta veoga ära ja paberi põletaks ahjus... põhimõtteliselt võib prügiveo teenuse ära lõpetada?!? 😅 Kas keegi teist kasutab tasuta pakendivedu?

riidest poekottide varasalv
Vähemalt selles osas võin endale küll patsu anda, et veepudelid jäävad meie pere poolt kõik poodi. Kunagi ammu ammu aastaid tagasi olin tohutu maitsevee fanatt aga peale seda kui tervislikust toitumisest pisut aimu sain, kukkusid need pooleteist liitrised maitseveed igapäevasest tarbimisest ikka väga kiiresti välja. Hull biznez ikka tegelikult veest tehtud - tegin siin kiire arvutuse, et kui ma igapäevaselt juba aastaid kraaniveega täidetud veepudelit kaasas ei kannaks, oleks mu kulu VEE joomisele aastas ca. 250€. Liidame siia juurde veel Nilsi, kes joob vett minust palju rohkem ja meie pere kulu oleks äkki ligi 600€? Jeebus küll. Ma olen õnneks märganud, et enda pudeli kaasas kandmine on viimastel aastatel pigem tavapäraseks saanud ja ühekordses plastpudelis joogi ostmine pigem harvenenud. Järgmine mõistlik samm minu poolt oleks muidugi see, et kaasaskantava plastpudeli vahetaksin näiteks klaaspudeli vastu.

Üks koht kus me aga taaskord oleme täiega plastpakendi orjuses, on pesuvahendid. Nii isiklikud, kui ka pesupesemiseks tarbitav ja kõik säärane. Olen juba ammuilma tahtnud proovida palju kiidetud tahket šampooni ja enne selle kuu lõppu kavatsen selle kindlasti ka ette võtta. Lushil pidavat vist päris head olema? Pesitsevad need tavaliselt pisikeses metalltopsis ja näevad üsna esteetilised välja. Kodukeemia osas loodan pisut nõuandeid ja abi saada juba järgmisel kuul kui Kogumispäevikus rullub lahti kodutemaatika. Samas on mulle juba praegu ka Eesti turul silma jäänud mõned puhta koostisega ja loodussõbraliku pakendiga pesuvahendid, mis tuleks tegelikult ära testida. Ma ei saa sinna midagi parata aga olen üks nendest inimestest, kes naudib pesupulbrist tulenevat "puhta pesu" lõhna. Adun küll, et ilmselt on see lõhn päris keemiline aga no meeldib, mis sa ikka ära teed.

Võib-olla tuleneb see pisut ka sellest, et hästi paljud rõivad jõuavad meie koju teiselt ringilt ja lendavad seeõttu esimese asjana pesumasinasse, et "värske" lõhn saavutada. See toob meid omakorda juba korduvkasutamise teema juurde, millest olen blogis küll vist juba päääris palju juttu teinud. Hullult südamelähedane ja põnev teema mu jaoks. Me ju mitte ainult ei korduvkasuta igapäevaseid tarbeesemeid nagu näiteks rõivad ja mänguasjad, vaid ma löön totaalselt särama kui taamal terendab mõni isetegemise projekt. Vanast uus on minu meelest täiega tuus! SIIN postituses saate kiigata mõnda mu lemmikut kirbukaleidu ja SIIN näitan teile ette uues kodus tehtud mööblitaastamise projektid. Eelmises kodus sai neid isetegemise projekte muidugi ka seinast seina - nii plastlusikatest lambikuplite kui ka köögiremondi näol.
Tuleb tunnistada, et ilmselt oleks kõige keskkonnatealikum pigem üldse kiirmoest hoiduda ja investeerida vaid kauapüsivatesse ja kvaliteetsetesse rõivastesse, mis kannatavad kandmist aastakümneid. Aga noh... mu maitse ja eelistused vahetuvad nii sigatihti, et pigem paotan kirbukate uksi ja hoian rõivaid ringluses.

Ühesõnaga, tõmbame nüüd otsad kokku. Ma püüan sel kuul end nii palju veel keskkonnasõbralikumaks motiveerida, et kompostikast tekkigu ja plastpakendid vähenegu! Millisest keskkonnateemalisest pahest sina tahaksid kõige rohkem võitu saada?

laupäev, 19. oktoober 2019

Sünnapidude lainel ehk septembrikuu kokkuvõte

30. juubel peetud, pojakese sünnapidu möödas, Türgis pulmas käidud, blogis mitte midagi kajastatud... oh boy, oh boy küll ma olen ikka reelt maas. Ma olen iga päev üritanud, ausõna. Muretsenud, et kuidas ma küll blogi niiviisi hüljata võisin ja laiskusel üle võtta lasin. Tegelikult juhtus ka ju see, et lennuhirm halvas mind juba nädalaid enne reisile minekut, seega ei suutnud ma põhimõtteliselt mitte millelegi muule keskenduda, kui enda rahulikuna hoidmisele ja ja vähemalt 5x kümne minuti jooksul endale sisestamisele, et kõik on okei. Lennuk on turvaline ja ei kuku alla. Samas ülejäänud aja sellest kümnest minutist mõtlesin paaniliselt kui kõrgel me selle raudkolakaga hõljuma peame ja kuidas ma küll saan enda pere niiviisi ohtu seada. No täiesti opakas ma räägin. 


Alustame siis sellest, et issaristivägi ma sain ju vahepeal 30! Enesetunne sellele vaatamata on täpipealt sama mis ennem. Ei grammigi vanem kui 25 😅.
Ettevalmistused sünnapeoks võtsid omajagu aega, sest ühe festivaliteemalise peo korraldamine kätkeb endas päris suurel hugal dekoratsioone ja nende üles seadmist. Õeke tuli õnneks juba eelneval õhtul minu juurde ja sättisime ca. 4-5 tunniga kõik terve maja peale üles ära. Üritasin tekitada hästi värvilist ja suvist õhkkonda, vaatamata sellele, et suur sügis oli juba käes. Külalistelt palusin vaid seda, et seljas oleks võimalikult värvilised riided ja ise täiendasin nende välimust festivali käepaeltega.
Pakkusin külalistele enda absoluutseid lemmiktoite, tellisin suurel hulgal pad thaid, klaasnuudlisalatit, kevadrulle ja muud head-paremat Aasiapärast. Et enamustel sõpradel on praeguses eluetapis pisikesed lapsed, algas pidu suhteliselt varakult sest kõik lapsed ja loomad olid samuti peole oodatud. Enamasti mööduvad lastega koosviibimised mängunurgas aga õnneks suutsid enamused pisikesed koopereeruda ja maja peal ringi tuuseldades ise endale piisavalt tegevust leida. Olgu selleks siis voodist batuudi tegemine või lihtsalt mänguasjade mööda maja laiali tarimine. Ka omakeskis mängisime mitmeid mänge, milledest kõige popim muidugi vana hea Kuldvillak. Kõik mängud olid üles ehitatud teadmistele minu kohta, seega sain ennast tunda tõeliselt tähelepanu keskpunktis. Tugevamate pidulistega lõpetasime peoõhtu veel linnas tundide viisi tantsides. Järgneval päeval vaatasime lihtsalt terve päeva telksi ja sõime üksikuid ülejääke ehk, et täielik vegeteerimise mode. Sünna eel on mumst alati suurim hirm, et kas süüa ikka jagub. Müstilisel kombel olin ma toitu varunud eriti täpselt, sest ainuke asi mida peojärgsel hommikul veel süüa saime oli paar üle jäänud tordiviilu. Dekoratsioonide valikuga läks ses suhtes ka üsna hästi, et enamusi sain kasutada ka mõni nädal hiljem pojakese sünnal. Noh, ilmselgelt mitte seda hiiglaslikku 30 ja LIISALANDi aga ülejäänusid küll 😅.



Nils oma naturaalses olekus

hommikused ülejäägid
September oli üks tõeline peokuu seega liigumegi nüüd sujuvalt edasi pojakese sünna juurde. Põhimõtteliselt täpselt samad külalised ja mõned lisakski, kogunesid taaskord meie juurde ja maja täitus laste kilkamise ja väikeste jalgade vadinaga. Ma pole kunagi varem lastesünnat kodus pidanud aga ometi möödusid ju minu lapsepõlves kõik sünnapeod kodudes, seega mingi aimdus nagu peokorraldusest peaks olemas olema. Mäletan, et alati oli niii lõbus, sest no mida muud saakski teiste mänguasjadega mängimine, morsi joomine ja tordi mugimine olla. Üritasingi siis meenutada, et mis toidud lastele kõige paremini peale läksid ja milliseid mänguasju välja sättida. Toiduvaliku osas läksime pirukate - makaronisalati - vinkude teed. Juurde veel popcorni, küpsisetorti, vanaema küpsetatud vahvleid, puuvilju ja absoluuuuutselt kõik pisteti taaskord nahka. Tundub, et läks valikutega ikka täitsa täppi. Lapsed möllasid tundide viisi nii vanade kui ka vast kingitud mänguasjadega ja tundus, et neil oli ikka sigalõbus. Pojakesel ikka vedas päris korralikult, sest lisaks igasugustele lemmikautodele, muruniidukile, pusledele, raamatutele ja muule vahvale, kinkisid vanavanemad talle päris oma mänguväljaku, mis nüüd meie aias endale koha on leidnud. Et meil uue kodu juurest on päris pikk maa mängukale jalutada, oli selline kink lihtsalt nii-ii-ii vahva.




hilistel õhtutundidel viimseidki jääke hävitamas

Kui peod said peetud, nõud pestud, mänguasjad paika seatud ja dekoratsioonid maha võetud, algas vaikselt reisiks ettevalmistumine. Kaheks nädalaks lapsega reisile minek, mis omakorda kätkeb veel endas ühe äärmiselt põneva Türgi sugemetega pulmapeo külastamist, on ikka paras ettevõtmine. Aga sellest räägin teile juba täitsa uues postituses, sest pildimaterjali saab muidu lihtsalt liiiiga palju.
Olge mõnusad ja nautige nädalavahetust!

neljapäev, 5. september 2019

Üks jutupaunikust poisu

Olen siin pojakesest nipet-näpet erinevates postitustes juttu teinud aga pakub teine ju ometi nii palju kõneainet, et viimane aeg on ka temast pikemalt kirjutada. Hirmus palju aega on viimasest postitusest möödas ja meie peaaegu kahene on lihtsalt üheks uskumatult vingeks tegelaseks sirgunud.
Näib, et just viimase kahe kuuga on täiesti hiiglaslik arenguhüpe toimunud. Väike kutt on nüüd nii tublilt oma tuppa magama kolinud ja tundub ise seda ka täiega nautivat. Magab seal hulka paremini kui varasemalt meiega ühes toas olles ja näitab uhkeldades oma uut tuba kõikidele külalistele. Mänguasju me sinna veel viinud ei ole, sest enamus aega veedame ju kodus olles ikkagi elutoas, kus ka mänguasjade kuhila koha sisse on võtnud. Pojakese magamistoast leiab hetkel vaid suure korvi raamatutega, sest peale luti ja õhtuse piima võõrutust on just raamatute sirvimine see, mis unele suigutab. Mul on tunne, et alles nüüd on ta tegelikult ka lugemise ja piltide vaatamise ideele rohkem pihta hakanud saama, sest ega ta varasemalt eriti suurt huvi raamatute vastu ei näidanud. Vaid nende vastu kus oli sees midagi pehmet või valjuhäälset.
Ideaalis tahaksin tegelikult tema tuppa mänguasjade jaoks riiulit, et harjuda mänguasjadele nö. oma koht. Esiteks saaks neid seljuhul vähem korraga riiulile panna ja poisut nende õhtuses kokkupanekus kuidagi hõlpsamalt kaasata. Hetkel on seis põhimõtteliselt lihtsalt selline, et igal õhtul viskame mänguasjad korvidesse ja nii ongi. Iiiilmselgelt on minusugusel korrafriigil erinevate kategooriate jaoks topsid-karbid-korvid (näiteks pusled on läbipaistvas plastkarbis, domino kaardid plekkpurgis, puidust klotsid oma klotsitopsis jne) aga laias laastus näeb see ikkagi välja nagu lihtsalt suur hunnik mänguasju.


Ma olen selle mänguasjade teemaga tegelikult viimasel ajal ka veidi jännis, sest tahaksin, et mängimiseks oleks korraga mingi kindel kogus asju. Sellised asjad mis just praeguses vanuses kõige rohkem kõnetavad ja meeldivad aga ma kuidagi ei saa sotti, et millised need siis kõige rohkem peale lähevad ja hoian enam-vähem kõike käeulatuses. Täitsa titekad asjad olen muidugi ära pannud aga beebieas oli see asi kuidagi palju lihtsam. Et huvi erinevas stiilis mängukate vastu käis nagu etappide kaupa. Praegu tundub et kõige rohkem paeluvad kõiksugused erinevad masinad - suured, väikesed, traktorid, veokad, lennukid, tuletõrjekad, motikad, bussid - millised iganes noh... Puidust klotsid ja suured legoklotsid on samuti üsna teemas ja nendest torni ladumine või kastiautodesse mahutamine on üks suuri lemmikuid. Puidust pusled on kuidagi pisut mängust välja jäänud aga mulle endale meeldivad need nii väga, et pole söendanud veel ära pakkida 😅. Kuigi võib-olla mõneks ajaks silma alt ära panek mõjuks just niiviisi, et pärast on jälle huvitav?
Üks huvitav vastavastatud lemmikuid on joonistamine. Olen talle pakkunud nii pastelle, pliiatseid kui ka vesivärve ja hetkel tundub et pastellid ruulivad kõige rohkem. Peab vist kõige vähem vaeva nägema, et värv pulga otsast paberile kanduks.


Õuemängudest võiks lõputult "soppa teha", nagu Nikolas ise seda kutsub. See tähendab siis tegelikult lihtsalt seda, et suurde pesukaussi võiks emme valada pisut sooja vett, mida pojake saab siis omakorda kastekannuga solberdades igalepoole mööda aeda laiali valada ja kühvliga seal sees sonkida. Soppa teha noh!
Et meil uue kodu läheduses eriti mänguväljakuid ei ole, siis sobib ideaalselt hullamiseks ka aias rippuv kiiga-kaaga ehk võrkkiik. Eriti meeldib muidugi mööda seda turnida igasugustes sellistes asendites mida emme pidevalt keelab. *sest, et pea ees alla kukkumine ei ole erit see variant, mida emme pooldaks*.
Mõned päevad tagasi üllatas ta meid ka sellega, et lihtsalt täitsa suvaliselt vuras teisest toast oma tõukerattaga välja nagu see oleks igapäevane asi mida osata. Ostsin talle juba mitu head kuud tagasi järelturult tõuksi, sest mänguväljakul tundus ta nende vastu suurt huvi tundvat ja kuni põhimõtteliselt eelmise nädalani tahtis ta sellega sõita vaid niiviisi, et nõudis pähe enda kiivrit, seejärel astus sinna kahe jalaga peale, võttis lenksust kinni nagu viieline ja ootas, et keegi teda sõidutaks. Seega võite ette kujutada meie imestust kui ta täiesti tühja koha pealt järsku sõitmise ja jalaga hoo tegemise selgeks sai.



Tegelikult põhiline asi mis seda postitust kirjutama ajendas on poisu jutukus. Viimastel kuudel on see metsikult arenenud ja niisama sõnavarast on edasi arenenud kahe- ja kolmesõnalised laused. See on lihtsalt nii armas ja huvitav kuidas ta kõike kordab ja enda keelega miksides jutustab. Nagu tõeline väike asjapulk. Eriti huvitav oli minu jaoks see, et ta ei õpi sõnu mitte ainult selle pealt mis me talle näitame ja õpetame vaid korjab nö. jutu seest asju üles ja jätab meelde. Osutab pidevalt sõrmega eemal olevatele asjadele ja ütleb mis seal on. Üllatab meid siin iga päev uute põnevate sõnadega.
Viimasel ajal on ta hakanud Nilsi issi asemel issuks kutsuma ja emme asemel hüüab mind aeg-ajalt Siisaks 😄. Ise nimetab end ülientusiastlikult nimega Kiko või emmepoissss. Eks see tuleneb sellest, et lutivõõrutuse ajal muudkui rääkisin talle, et ta on nii tubli emme suur poiss.
Üks sõna mis on talle eriti iseloomulik ja vähemalt aasta juba temaga kaasas käinud, on "kavas". See tähistab kõiki veoautosid/traktoreid ja on talle nii keelepärane, et veeretab pidevalt viisijuppe sõnadega "emmekavaaass, issikavaass, kava-kavaaass". Iga kord kui mõni veok peaks meist mööduma on nagu 10 kopikat kohal ka üliõnnelik Nikolas kes hüüab kõva häälega "kavaaaaass!". Ei tea kas see on kuidagi seotud nõukaaegse Kamaz veoautoga või lihtsalt enda tuletatud leiutis.
Eriti mihkel on ta ka kordama väljendeid nagu "nonii, davai, oohoohh, okei".
Aga üleüldiselt kõik mida ta enda ümber näeb või kiireloomuliselt vajab, tuleb sõnade näol ka ettekandmisele.

Räägime natuke pojakese söömiskommetest ka. Pea kahene Nikolas sööb meelsasti siiani tegelikult põhimõtteliselt kõike. Isegi varem vastumeelsena tundunud kurk, on nüüd meeldima hakanud. Küll aga on minu jaoks täiesti müstiline, et kui mõnikord võib ta sisse vohmida kaks portsu järjest, siis teinekord nokib oma taldrikust vaid paar ampsu. See ei kehti kunagi õnneks hommikupudru kohta, mida ta sööb meelsasti kasvõi mitu kausitäit.
Eks sellel nokkimisel ole vist põhjenduseks ka see, et me oleme Nilsiga ise mõlemad väga suured snäkkijad. Põhitoidukordade vahele armastame ikka üht-teist head juurde snäkkida ja eks need niksid-näksid jõuavad ju ka poisuni. Ei saaks öelda, et need midagi drastiliselt ebatervislikku oleks, pigem sellised puuviljad-kohupiimakreemid-võikud, mis ilmselt aga tema väikese kõhu väga kergelt ära täidavad. Ja no mis seal salata, maitsvad ju ka seega tahaks ju veel ja veel. Olen siin viimasel ajal üritanud natuke rohkem sellel silma peal hoida, et ta nii hirmus palju snäkke ei nõuaks ja vast sööb ka siis lõuna- ja õhtusöögi ajal korralikumalt. Suveperioodil on need regulaarsed toiduajad meil kõigil aga nii nihkes olnud, et olemegi konkreetselt veetnud ka päevi kus muud ei toimu kui snäkid siin - snäkid seal. Aga noh kes siis kuumal suvepäeval ikka arbuusile ja jäätisele ära tahaks öelda ja selle asemel ühepajatoitu eelistaks.
Muideks fun fact - ühepajatoit on tegelikult pojakese lemmik. Samuti naudib ta täiega hakkliha-kapsahautist, suppe, munaroogasid ja igasuguseid erinevaid luuviljalisi. Tundub, et kivi vilja seest taga ajamine on pool söömise lõbust.


Tänaseks pojakesest siis nii palju. Juba kahe nädala pärast peame tema sünnipäevapidu ja ilmselt jõuab meie poolt kingikotti üks liivakast (et saaks mulla kaevamise asemel vahelduseks ka liiva kaevandada). Muideks, kas te teate kust liivakasti jaoks kõige mõistlikum liiva saada oleks?

kolmapäev, 4. september 2019

Piinlik on...

Võtsin just lahti käesoleva aasta ühe esimestest blogipostitustest, mille panin kirja jaanuari alguses, vaatasin täiesti heldinud näoga pilte pisikesest pojakesest ja meie poolelioleva maja karkassist. Kolimine tundus olevat mägede taga ja ega suvigi lähemal paistnud. Uskumatu kui palju jõuab poole aastaga muutuda ja mul poleks võimalustki selliseks tagasivaateks, kui ma kõike dokumenteerinud ei oleks.

Aasta alguses oli mul reaalselt veel mõned kuud aega, et välja mõelda, kuidas rohkem sääste tekitada ja milline hakkab olema elukorraldus kui vanemahüvitis otsa lõppeb. Igatahes olin mega entusiastlik, et küll kõik laabub ja ega ses osas saa tegelikult ka nuriseda. Hüvitis on ammu läbi saanud ja asjalood ongi täitsa enam-vähem laabunud. Kullamägedes küll ei suple, aga saame hakkama.
Tegelikult läksin ajas tagasi hoopis seetõttu, et lugeda milliseid eesmärke ma endale Kogumispäeviku teekonna alguses seadnud olin. Sellest postitusest vaatas mulle vastu üks kena rasvane number - 3000€ aasta lõpuks hoiusele! Eks ma ju tegelikult juba lugema minnes teadsin, et ega siin olukord hetkel kiita ole ja endale eesmärkide meenutamine on veidi nagu haavale soola raputamine. September toob aga alati uued algused, seega seda äratust oli mulle tarvis. Mul on läinud ikka täiega lappama. No nii hullusti, et kohe piinlik on ja ei tahaks tegelikult sellest rääkida. Süütunne karjub, et tõmba kerra ja poe nurka nuttu tihkuma, samas mõistus ütleb rahulikul häälel, et pole hullu, hakkame aga otsast peale.

Mul läks tegelikult väga hästi... umbes täpselt kuni selleni kui igakuine stabiilne sissetulek emapalga näol ära kadus. Tänased igapäevased kohustused ja kulud on tegelikult pea, et samad mis aasta alguses... aga lihtsalt selle vahega, et sissetulek on drastiliselt muutunud. Teadsin varem täpselt, et ahah, sellel ja tollel kuupäeval saabub x summa ja sellest saan kenasti kohe kuu alguses vähemalt neljandiku kõrvale panna. Nüüd on aga sissetulek täiesti mu enda kätes, sõltub vaid mu võimekusest lisa teenida ja on pea poole väiksem kui varasemalt. Kui me nüüd teeme kiire arvutuse, siis üle ei jää siin enam mitte midagi. Kohe mitte midagi.
Kõik mis tuleb kätte, on täpipealt välja arvutatud kuu vajaduste põhjal ja säästude jaoks lisa kandmine oleks omakorda lihtsalt kulu. Selle mõistmine oli tegelikult ka omaette protsess, sest miskipärast arvasin ma peale emapalga lõppemist, et suudan täiega üle oma võimete elada. Maksin endale aga ilusaid palganumbreid ja sealjuures muidugi ka hulgim riigimakse. Ajapikku hakkas nende kahe koostoimel, ei... tegelikult ju kolme - ülevõimete elamise, palga ja maksude - rahanatuke otsa lõppema. Sellele lisandus veel päris korralik stress kolimisest tulenevate kulude näol ja oligi paras kaos koos. Miskipärast ei olnud ma absoluutselt osanud arvestada, et näiteks haljastus ja esmatarbemööbel on nii kulukad. Elasin mullis, et küll need kuidagi ilmuvad ja numbrid sealjuures kontol ei vähene.

mina peale kolimist enda pangakontot vaatamas

Ses osas olen endaga muidugi täitsa rahul, et pool aastat suutsin nii järjepidevalt koguda, et olin oma seatud eesmärgile väga lähedal. Kui poleks sedagi suutnud, oleks maja valmimisega ikka täitsa tuuga olnud. Ega see hoiusekonto nüüd hetkel ka täiesti tühi ole, aga paraku tuleb tunnistada, et seal on peal vähem, kui aasta alguses. Kurb on küll aga samas tean, et enamus ei ole niisama tuulde lennanud vaid ikka asjaette läinud. *ütlen enamus, sest noh... osa on ikka paraku niisama ka hulkuma läinud*
Aga mis siis täpsemalt juhtus? Juhtus see, et ma muutusin laisaks ja mugavaks. Ei pööranud sellele enam tähelepanu, et aasta lõpus peaks mind ootama täidetud eesmärk ja tahtsin kõike kohe ja praegu! Ei suutnud sisustuse osas paljudele asjadele "ei" öelda ja läksin lihtsama vastupanu teed - kasutasin oma sääste. Ma ei ole nüüd sellepärast elu lõpuni endaga muidugi vaenujalal, sest ometi olid need kulutused ju meie uue kodu hüvanguks. Küll aga saan endale korraliku keretäie anda just selle tõttu, et lasin ka meie toidukulud totaalselt käest. Veebruarikuu - toidukuu - oli meie jaoks vast kõige silmi avavam ja suurima säästuga. Ma sain Kogumispäevikust hulgim nippe ja suutsin meid korralikult toidukulutuste osas distsiplineerida. Kui kolimisprotsess alguse sai, läks aga olukord kohe täitsa käest ära. Vähe sellest, et koguaeg oli tarvis bensukast süüa osta, läks ka nädalaste toiduplaanidega koguaeg midagi sassi. Alatasa oli midagi puudu, midagi ebavajalikku üle ja pood jäi reaalselt iga päev tee peale. Siin mängis kindlasti suurt rolli ka asjaolu, et järsku tõstsid kõik e-poed enda kulleritasu mitmekordselt ja see hävitas meie kord nädalas koju tellimise täielikult. Võttis ikka rohkem kui kuu, enne kui uues kodus üldse normaalse toidureziimi peale tagasi saime. Suvel on siin ka muidugi suur roll mängida, sest kui ikka 3x nädalas külalisi võõrustada, jääb see saadanas pood liiga tihti teele.

Et mu sissetulek on täna, oluliliselt väiksem kui see oli veel pool aastat tagasi, nuputasin üsna pikalt, et kuidas proovida taas mingit säästu saavutada. Otsustasin ette võtta juba eelnevalt proovitud väljakutse, mis meid tohutult aitas ja kasvatas. Nädalaste toidukulude hoidmine 50€ kandis! Lisaks sellele elimineerin taaskord igapäevased poodi põikamised. Eriti veider on veel asjaolu, et uues kodus  on meil pood ikka palju kaugemal kui varasemalt... aga miskipärast jõuan ma sinna aina tihemini.
Viimasel ajal kippusid poekorvid ikka sinna 80-90€ kanti küündima ja üllatasin end korralikult, kui suutsin viimase poenimekirja kokku panna summas 49,61€. Käisin läbi kõik kuivainekapid ja hoidised, et toiduvarusid võimalikult optimaalselt ära kasutada ja mitte liigse peale poes kulutada. Lisasin käesoleva nädala menüüsse kana-klimbisupi, singi-juustu quiche'i salatiga ja hakklihakastme koos tatraga. Üldiselt planeerin küll viis toitu nädala peale aga, et sel nädalalõpul ootavad meid ees suured pidustused siis ei olnud tarvis rohkem retsepte nuputada.
Ses suhtes võib käesolev kuu mulle muidugi korralikult kaikaid kodaraisse visata, et õigepea on täitumas ju minu 30. eluaasta, peale mida saabub kohe pojakese sünnipäeva tähistamine. See kõik tähendab ju ainult veelgi enam väljaminekuid! Tegelikult olen enda sünnipäevakulud juba suuremas osas kõik möödunud kuul ära katnud ja eks sellega mis veel ees, tuleb lihtsalt kuidagi tegeleda.

kuivainekapp on üks tõeline kullaauk!
Nagu ma veel vähe kehvasti ennast laristamise pärast tunneks, siis õli lisab tulle ka veel see, et olen juba mitu kuud ka hoiusele raha kandmisest viilnud. Koguaeg on hirm, et millekski jääb puudu ja pole ikka mõtet sinna hoiusele praegu kannet teha. Aga teate mis *läheb ja teeb kohe ülekande ära*, mitte küll nii suure kui varasemalt, aga kuskilt tuleb ju ometi alustada! Peab ennast ikka siin avalikult liistule võtma, muidu asjad ei liigu üht- ega teistpidi.

Huhh... sain teile siin nüüd südamelt kõik ära rääkida ja võin puhtalt lehelt alustada. Ma lihtsalt taha-aa-aa-n uuesti sama tubli ja produktiivne ja entusiastlik olla kui veel mõned kuud tagasi.
Kokkuvõtvalt ütlen nüüd siis uuesti, et minul on plaanis sel kuul hoida nädalased toidukulud 50€ ümber ja minetada see tobe harjumus koguaeg toidupoes käia. Ma olen seda ju juba korra varem suutnud, seega muidugi suudan ma seda uuesti! Peaks vist mingi uue eesmärgi ka püstitama?

Ükskõik kui väga ma ka tahaks selle 3000€ juurde jääda... taob mulle kuklasse teadmine, et järgnevatel kuudel seisab meil ees ehituse lõpetamisega veel üks päris suur väljaminek, mis ilmselt sööb taaskord kõik mu säästud. Ajastus lihtsalt kohe on selline mis ei soosi...
Võtan endale eesmärgiks paremini majandada, püüda iga kuu alguses kasvõi midagigi hoiustada, hoida lisasissetulekud stabiilsena ja mitte nii palju hetkeemotsioonidele alla anda. 

Tegelikult aitaks mind väga, kui jagaksite ka enda kogemust - kas aasta alguse eesmärgid on kõik plaanipäraselt läinud või olete ka kuskil komistanud? Kas eelarvetabelit veel täidate ja kas see on saanud harjumuseks? Milline väljakutse on teid kõige enam mugavustsoonist välja sikutanud?


teisipäev, 3. september 2019

Magamiskorraldusest ja -korrapäratusest

Magamistoad on meil siin uues kodus üks tõeline proovikivi. Esmalt seetõttu, et neisse on kaldseinade tõttu üsna keerukas mööblit valida. Tubades on ka nö. tavalisi seinu, aga kohe kuidagi ei suuda ära otsustada, et kuhu asetada kapid-voodid-peeglid ja noh... kõik muu kraam, mis ju ühes normaalses magamistoas olema peaks. Ma olen ilma naljata mõlemas magamistoas mingi 10x mööblit ümber tõstnud, et näha kus kõige mugavam ja kasutajasõbralikum voodit ja riidekappi hoida oleks. Nilsi jaoks on see täiesti tavaline, et koju tulles leiab ta eest täiesti uue kujundusega toad. Isegi korteris elades taris mu rahutu hing elutoas diivanit koguaeg ühest seinast teise.

Teisalt valmistab meie praegune magamiskorraldus mulle aeg-ajalt peavalu seetõttu, et hakkasime siia kolides üsna kiirelt pojakest tema enda tuppa magama harjutama. Olgugi, et see ei olnud mingi hirmkeeruline projekt ja läks tegelikult oodatust kergemini, tuleb mul enamasti pool ööd tema toas madratsil külitades veeta. Ses suhtes on unekvaliteet meil siin kõvasti paranenud, et varasemalt meiega ühes toas ööbides, ärkas ta reaalselt 5x öösel üles ja ei jätnud jauramist enne, kui oli võrekast meie voodisse saanud. Keerles seejärel meie vahel nagu propeller ja ajas sellega üles nii ennast kui ka meid. Oma toas magades ärkab ta tegelikult vaid korra ja just selleks, et näha kus mina olen. Nutt paraku ka enne ei lõppe, kui ma oma pea ukse vahelt sisse pistan. Proovisime paar ööd ka seda, et lihtsalt laseme tal natuke nuuksuda, ehk magab varsti edasi. Kui asi hakkas juba hüsteeriale lähenema, otsustasime selle pulli katki jätta.
Mõnikord lähen teen talle lihtsalt väikese pai ja loivan meie magamistuppa tagasi aga enamasti olen ma nii unine, et vajun pojakese tuppa madratsile magama ja hommikul imestan, et "aa... ma jälle siin v". Sest poleks iseenesest ka midagi hullu aga tegemist on pisikese madratsiga, mille poisu vastu hommikut üldiselt samuti omastada armastab. 
Ilmselt tekitab öist segadust ja ärkamist pojakeses ka asjaolu, et me mitte ainult ei kupatanud teda eraldi tuppa magama, vaid vahetasime võrevoodi tavalise pikendatava voodi vastu (mis annab muidugi hirmus palju põgenemisvabadust), võõrutasime ta ära õhtusest piimapudelist ja öisest lutist. Proovi ise normaalselt funktsioneerida kui kõik su lemmikud asjad järsku ära võetakse, eks. Need võõrutused said tegelikult ju täpselt sama eesmärgiga ette võetud, mis ka oma tuppa kolimist ajendas. 
*äkki hakkab lõpuks öö läbi magama.* Ei taha seda isegi kõva häälega välja öelda, äkki sõnun ära.
Ühesõnaga - öö läbi veel ei maga aga seis on parem kui varem.

Kummut on uues kuues vana köögikapp, voodi on taaskasutusleid

Veits ajudele käib see tema toas kitsal madratsil külitamine küll, sest tegelikult saime ju Napsiega koostöös täiiiiesti tutika suure madratsi, et oma uues magamistoas mõnusaid öid veeta. Minu põhiargument voodite puhul ongi reaalselt see, et voodi olgu suur! Mulle meeldib täiega laiutada ja seetõttu olemegi mõlemas kodus kasutanud 180cm laiusega madratsit. Ideaalis ma tahaksin, et voodi oleks veel suurem aga isegi 180cm laiuse madratsiga on sobivat voodiraami mega keeruline leida. Seetõttu olemegi ka nüüd, kaks kuud peale kolimist, ikka veel madratsiga põrandal. Tegelen koguaeg sellega, et meile sobivat voodiraami leida ja Napsie lõpuks oma täieõiguslikku kohta asetada aga no ei leia seda õiget. Tegelikult te ei kujuta ettegi kui palju mööblit meil veel siit puudu on. Maja isegi veits kajab, sest ruumi ja õhku on siin nii palju. Kunagi kui möbleeritud saame, küll siis rohkem ka elutuba ja muid põnevaid nurgataguseid tutvustan. 
Olen kuulnud, et madratsit ei ole muidugi liiga kaua hea maas hoida aga samas meil ei ole lihtsalt hetkel muud varianti. Õnneks on ta piisavalt paks ja mitte libiseva põhjaga, seetõttu mingit maas-magamise-tunnet absull ei ole. Napsie saabus meile kulleriga hästi kompaktses karbikeses ja seisis siin tegelikult nurgas mitu kuud, enne kui saime teda katsetama hakata. Töömeestele õnneks jalgu ei jäänud, sest oli teine nii hästi pakitud. 


Ma olen ses suhtes veits keeruline vend, et mul võtab väga kaua aega, et millegi uuega harjuda ja ma olen hullllult nõudlik. Näiteks ükskord kui otsustasime osta uued padjad, vingusin ma Nilsile mitu kuud kui valesti me valisime ja mul on nii valus ja miks mu elu üldse nii halb peab olema... suht ok eks? Tasuks mainida, et nüüd armastan ma seda patja nii väga, et kui teiste juures ööbime, siis see padi on mul kaasas. Ei saa magada muidu noh. 
Esialgu oli ka Napsie madrats minu jaoks liiga kõva, sest olin harjunud mingi 15 aastat vana madratsiga, mille peal eelmises kodus eluaeg maganud olin. Nikolas armastas seda kutsuda hellitavalt batuudiks, sest oli teine nii ära vajunud ja vetruv 😄 Seetõttu võitegi minu järjekordset närvivapustust ette kujutada, kui Napsie peal esimesi öid veetsime. Tema üks põhiargumente ongi asjaolu, et tegemist on jäiga ja keha toetava madratsiga. Nils oli sellega kohe väga rahul, sest meie eelistused ongi üsna erinevad. Näiteks tema padi on tehtud minu meelest nii paksust ja kõvast materjalist, et põhimõtteliselt võid voodis lamades kuklaga lihtsalt vastu seina toetada, teeb asendi suhtes sama välja. Tekkide osas on meil niiviisi, et kui Nils mõnuleb hiigelsuure suleteki all siis minus tekitab see õõvastust ja haaran iga kell oma vanakooli vatiteki järele. Lihtsalt meeldib see raske ja soe materjal kuidagi palju rohkem. Peale mõningast mõistujuttu madratsifänniga, pehmendasin meie küljealust pisut pealismadratsiga ja we were good to go! Meie lahkarvamusi kirja pannes imestan ise ka, et üldse oleme samas voodis võimelised magama 😅

Aga tegelikult võrreldes teiste tubadega majas, on mul on magamistoa osas vist ka kõige suuremad nõudmised, sest no kus veel siis end välja puhata kui mitte seal. Ma tahan, et magamistuba oleks magamise ajal kottpime, hästi jahe ja hubane. Mulle meeldib kui magamistoas on mõnusaid dekoratiivelemente, pimendav kardin, buduaarinurgake, voodi, milles külitamist sa ei jõua ära oodata ja ilus riidekapp. Buduaarinurk mahutaks ideaalis kõik mu meigi- ja ehtetavaari, mis hetkel õnnetult pappkastis vedeleb. Riidekappidega on meil magamistubades aga muidugi see õnn, et need tuleb eritellimusena kuskilt tellida. Kaldus seintega kappe kahjuks ükski pood laokaubana müüa ei taha 😅 On teil ehk mõnda head garderoobkapi tellimise kogemust? Guugeldamine ajab juba vaikselt silme eest virvendama. Vähemalt madrats passib igasse seina nagu valatult 😄
Igatahes on meil plaan ehitada siia midagi sellist... kui just kärsitus minust võitu ei saa ja me lihtsalt tavalist riidekappi ei osta, sest hädapärast saab ka ühe täitsa tavalise kapi meie magamistuppa ära mahutada. Aga noh erilahendus oleks ju nii ilus ja ideaalselt sobiv... samas aga kindlasti hässssti "erilise" hinnaga.

Järgmisena tahakski paika saada elutuppa kardinad, poisu tuppa kardinad, meile voodiraam ja riidekapp, poisu tuppa riidekapp, esikusse garderoobkapp... ja siis veel umbes kakskümmend viis asja. Igatahes, kui sul muud vaja pole aga just madrats tahab vahetust, siis näiteks Lux versioonis pisem madrats on Napsiel hetkel üldse täitsa poole hinnaga. Testperioodiks on nad välja lubanud 101 päeva, seega saad rahulikult katsetada kuidas madrats sinu vajadustele sobib. 

*postitus on valminud koostöös Napsiega