kolmapäev, 26. juuni 2019

Tahaks soodsalt reisile aga ei oska #kogumispäevik

Teate mis? Me sõidame sügisel Türki pulma! Kujutad sa pilti - täitsa päris Türgi pulma kohe! Nimelt resideerub üks meie lähisugulane koos oma üli kifti kohaliku kaasaga, juba aastaid Alanyas. Sel sügisel oodataksegi mitu lennukitäit sugulasi ja sõpru endale külla, et üks korralik pulmapidu maha pidada. No ikka veits elevil!
Veel kümme aastat tagasi, kui Türgi ja Egiptus olid meie põhjamaise heleda kere soojendamiseks põhikuurortid, sai neid külastatud ikka korduvalt. Türki (juhuslikult mõlemal viimasel korral Kemerisse) sattusin aga viimati kuus aastat tagasi koos Nilsiga ja veel neli aastat enne seda, täpselt sellel ajal kui Islandil 2010 aastal vulkaan tossama hakkas. Meie jaoks tähendas see muidugi seda, et koju ei lastud ja saime puhkust korralikult pikendada.

Kogumispäevikus käimas olev puhkusekuu, ajendaski mind tegelikult jalgu tagumiku alt välja ajama ja end juba mõne kuu pärast aset leidva reisiga kurssi viima. Puhkusekuu raames saangi ehk üht-teist kõrvataha panna, et oma iganenud planeerimisviise pisut muuta ja lõpuks soodsamalt reisile minna. Oleme planeerimist lihtsalt koguaeg edasi nihutanud, sest ega me hetkeseisuga, nüüd kui kolimine on juba käes, piletite ja majutuse näol väljaminekut niikuinii teha ei saaks. Aga lähikuude jooksul on see siiski tarvis teha, seega reisiplaneerimine alaku!

pojakese esimene lennureis Kreetale
Ma olen alati olnud see kõige mugavam reisijatüüp - mulle meeldib päike, ilus hotellikompleks, kui keegi valmistab mulle süüa, kui meri on lähedal ja linn samuti. Ma ei külasta meeleldi kirikud või kõige klassikalisemaid turistikaid, küll aga olen ma müüdud kui läheduses peaks olema mõni arheoloogiline leid või lagunenud sajandite vanune ehitis. Ma tahan end kurssi viia kohaliku kultuuri ja ajalooga, sealjuures ei taha ma liiga palju aega puhkusest võtta selleks, et ringi rapsida.
Ma olen tegelikult hästi nõudlik reisija. Aga samas miks ka mitte?! Me reisime maksimaalselt kord... harva ka kaks korda aastas, mistõttu on ju täiesti okei nautida seda pisikest puhkuseaega täiel rinnal, täpselt nii nagu sa ise tahad.

Peaaegu, et kõik reisid, oleme alati võtnud läbi reisibüroode. See on ilmselt mugava reisija esmane välimääraja. Laduge mulle pildid-hinnad letti ja las ma valin enda lemmiku. Olen täitsa ise reisi kokku pannud vaid mõnel üksikul korral, viimati näiteks käesoleva aasta märtsis, kui külastasime sõbrantsiga Londonit. Et ma selles isetegemises eriti käpp ei ole, võib öelda, et jäin isegi oma valikutega tookord enam-vähem rahule. Kindlasti oleks saanud paremini aga eks see tuleb ka vilumusega. Asjaolu, et ma ei ole teab mis paindlik reisija, panebki mind ise tegemise-otsimise juures alati keerulisse seisu. Kui ma valin välja sobivad kuupäevad, siis ma tahan neile kindlaks jääda aga kogemus on näidanud, et miskipärast suudan ma alati valida hästi kehva aja. Kehva aja just soodsate reisitingimuste suhtes. Olles selline jäärapäine, on lennupiletid tavaliselt kallid ja sobivad hotellid juba välja müüdud. Siin ma kukungi alati orki ja jooksen ummisjalu reisibüroo poole, tõstan käed üles ja palun abi.
Minus ei ole grammikestki viimase-hetke-reisijat, samas täiega kadestan neid, kes just viimase hetke reisidega mööda ilma ringi rändavad. Nii vist saab ju väga odavalt?
Mina, Neitsi, ei suudaks endaga aga elada kui juba mitu kuud varem kogu tegevuskava paika ei oleks pannud. Pean täpselt välja arvestama mis kell-kuhu-kellega-palju maksab-kuidas, muidu ei ole minust minejat.

Ilmselt oleneb reisibüroo vs ise otsimise hinnasuhe ka hästi palju sihtkohast. Ma olen enamasti reisinud ikkagi Euroopas, mistõttu ei ole büroode hinnad olnud kunagi liiga kontimurdvad, kui ikka piisavalt pikalt ette broneerida. Linnareisid - need me oleme muidugi ise kokku klappinud - London, Rooma... neid tõesti läbi büroode ei võta. Aga samas Mallorca, Kreeta, Austria jms... oleme ikka lihtsama vastupanu teed läinud.
Kui kunagi peaks tulema peale aga suur tuhin ja tahaks lennata Aasiasse või Ameerikasse, tuleb ikka mõistusehäält kuulata ja reis ise kokku nokitseda. Seda tuhinat mul aga praegu peal ei ole, sest noh "preili lennuhirm siin pool, teree!". 


*Faktinurk*
Olen oma lennuhirmust siin blogis ikka omajagu rääkinud ja lõbus fakt on see, peale mitukümmend aastat muretut lendamist, sain lennuhirmu külge just kümme aastat tagasi Türgist tagasilennult. Islandi vulkaanipurskele järgnenud tuhapilve tõttu lendasime terve tagasitee hästi madalal, mis omakorda tähendas hulgaliselt õhuauke ja neli tundi rappuvat lennukit. Asjaolu tegi eriti ebameeldivaks aga üks stjuardess, kes mulle käratas, et "miks sa üldse lendad kui nii väga kardad?!?". See oli minu jaoks viimane piisk juba üle ääre ajavasse karikasse.

Tagasi teemasse. Hakkasin siis mina umbes nädalake tagasi hästi entusiastlikult reisibüroodele päringuid saatma, samaaegselt juba ka bookingus ise alternatiive otsides. Arvestades, et meie möödunud aastane suurepärane 9 ööd kestnud puhkus Kreetal, pani rahakotile põntsu umbes 1400€ ulatuses, ootasin ilmselt alateadlikult sarnast pakkumist. Eeldasin, et Türgi ei ole ju enam kõige kuumem kuurort ja ju ikka pääseme sugulaste juurde pigem soodsalt. Lootus on tõesti vist lolli lohutus, sest pakkumised mis üsna kiirelt laekusid, olid täiesti ebareaalsete hindadega.
Kui ma lähen puhkama, tahan ma sellest võtta maksimumi, seega panin näidiskriteeriumitena päringu jaoks paika, et puhkus võiks kesta 9 ööd, mööduda 5* hotellis koos toitlustusega ja hotell peaks asuma kindlasti Alanya linna sees või hästi lähedal.
Suur oli aga minu üllatus, kui sain ca. 15 pakkumist, kõik Alanyast minimaalselt 35km kaugusel ja hinnad algasid 2300€ pealt. Mitmed küündisid isegi üle 3000€. Ummm... mida?!?


Ideaalis peatuksime veel poole suguvõsa ja paljude tuttavatega samas hotellis, et lastel oleks sõpsid kohe kõrvalt toast võtta aga no sellise hinnaga jääb meil küll kõigil minemata. Kohalikud spetsialistid andsid muidugi ka mõista, et praegu olevat üüüber kehv aeg pakettreiside päringuks. Paar kuud tagasi olevat täpselt samad lennud ja hotellid olnud rohkem kui poole soodsamad ja nüüd hakkab lihtsalt kõrghooaeg sügisreiside ostmiseks kätte jõudma. Samuti asi mida jälgida - kui ka teil peaks olema Alanyasse mineku plaan - samanimelise piirkonnana pidavat müügis olema ca. 80km suurune ala, mis ei ole isegi Alanya linna lähistel mitte.
Mis seals muud kui hakkasin ise sobivaid variante kokku ajama. Jõudsin omadega kõigepealt täiesti kokku joosta, sest ei leidnud mitte ühekski sobivaks kuupäevaks otselende. Reaalselt, terve kuu vältel ei olnud minu otsingutulemustel ühtegi otselendu. Juhe täiesti koos! Teadjamad aga andsid jällegi nõu ja selgus, et näiteks Tezil on lennupiletite leiunurk, kus suure üllatusena on nii otselennud kui ka mulle sobivad kuupäevad. Ise nokitsedes komplitseerib tegelikult asjaolusid korralikult see, et enamasti maanduvad lennukid Antalyas, meil aga vaja otsapidi kogu bandega jõuda ju hoopis Alanyasse. Paketikate puhul saab selle üle saja kiltsase otsa sõita juba tellitud bussis, ise orgunnides tuleks ilmselt rentida hulgim autosid. See on tegelikult täiesti okei aga Kreeta näitel saime aru, et lastetoolidega on rendifirmades alati ilgem kammajaa.

Kui ma nüüd üritasin umbakaudselt endale sobivate määrajate järgi ise reisi kokku panna - kõik hinnas, linna keskel asuv ja vähemalt 4* majutus 9-10 ööks, autorent, lennupiletid - sain kogumaksumuseks keskeltläbi 1500€. Ütlen ausalt, et olen ka ise praegu väga meeldivalt üllatunud ja lootus, et saame siiski mõistliku hinnaga reisule, tärkab vaikselt taas. Täitsa loll tunne on kohe peal, et juba varasemalt kõiki reise pole proovinud ise kokku panna.
Meile teoreetiliselt sobiks näiteks selline hotell või selline... Alati kui ma bookingust bronnin, proovin leida variandid, millel oleks ka tasuta tühistamine. Ma küll loodan, et kõik läheb plaanipäraselt aga samas on mu loomuses liiga domineeriv aga-mis-siis-kui instinkt.

Ennast teades, jokutan ma nüüd vähemalt kuu aega veel, leian siis taaskord motivatsiooni reisiteemadega tegeleda ja alustan jälle otsast peale.
Kuidas teil reiside broneerimisega lood on - kas olete pigem mugavreisijad või otsite kõik ise?


reede, 21. juuni 2019

EBA juttu, maja juttu ja niisama juttu

Viimastel nädalatel on hullult palju põnevaid asju toimunud ja kuigi tahaks öelda, et pole kirjutama sattunud, sest nii kiire-nii kiire on, siis tegelikkus on hoopis see, et suur suvi on mind lihtsalt arvutist eemale kiskunud. Päevad mööduvad enamasti juba varavalgest hiliste õhtutundideni päikese käes lustides, sest mina olen kindla peale inimene, kes naudib leitsakut ja kavatsen sellest viimast võtta!

Möödunud nädalavahetusel me suurt maja peal ei toimetanudki, sest laupäeva hommikul väisasime kodu lähistel toimunud kohvikutepäeva raames Miiu Raju Hunti ja nautisime juba varahommikul tõelist kodugurmeed. Päeva teises pooles kiirustasin jumestusse enda lemmiku Keily juurde, peale mida oli mul aeg seada sammud EBAle, kust õnnestus noppida üks auhinnaline koht ja kohata põnevaid kaasblogijaid. Eriti vahva oli, et nägin lõpuks oma silmaga ära Triinu, kes oma üliinimlike remondi- ja sisustusoskustega üheks minu lemmikuks on saanud! Tegelikult on peale Eesti blogijate instagrami lehe tekkimist, üldse palju uusi tegijaid silma jäänud ja jummala põnev oli näod-blogid kokku viia. Tuleb tunnistada, et tänavune EBA oli korralduslikult kindlasti parim. Kompaktne ja sujuv! Paraku ei õnnestunud mul sõbrantsidega ametlikule äftekale jääda, sest nii harva kui me laste kõrvalt linna peale kolama saame, on kõik planeeritud minutilise täpsusega. Kiirustasime peale EBA kohe edasi Ülosse, et muljetada, head toitu nautida ja niisama mõnusat naistejuttu puhuda. Õhtu oli hullult kift ja sellised naistekad on minu jaoks täiega vajalikud!

foto: Antlon Klink

minu kõige kallimad sõbrannad!
Uue nädala saabudes olime veel suhteliselt lootusrikkad, et nädala lõpuks vast ikka saame juba kolida ja asusime hoogsalt kaste täitma. Peagi selgus aga, et tegemist on maja peal veel väga palju ja tegelikult on kõikide vajalike asjade transporti ühele ajavahemikule sättida suhteliselt keerukas. Ehitustiim andis aga terve nädala korrrralikult kuuma ja ütleme nii, et kui mind wc poti puudumine väga ei kõigutaks siis põhimõtteliselt võiksine juba homne päev oma tavaariga sisse kolida aaaaga see kõigutab mind 😅

Eile sai veel remondilaine vahele susatud üks korralikum pidupäev. Õeke lõpetas gümnaasiumi ja oleme nüüd mõlemad Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlased. Minu lõpukell kõlas juba 2008 seega hästi armas oli taas koolimaja külastada ja koos värskete vilistlastega vana head koolihümni ümiseda.



Ega meil tegelikult ju nii hullult kolimisega ei põle seega ootame ikka ära, et peale pikki pühi kõik esmavajalikud tööd majas tehtud oleks. Täna paigaldati näiteks köök ja sellega ühes ka minu elu esimene nõudepesumasin! Oooo õnnepäev! Köök sai meil minu arvates tõeline maja süda, issand kui rahul ma sellega olen 🙏🏼


Parkett on samuti peaaegu, et täies mahus laotud ja annab kohe kodule täiesti uue hingamise. Pidime selle trööstitu betoonpõrandaga seal ikka nii kaua tõtt vahtima, et ilus puidumustriline põrand on nagu sõõm värsket õhku. Vannituba ongi nüüd tegelikult viimane suurem projekt, mis vajab lõpule viimist. Seinad on viimistletud aga valamukapp, wc pott, dušinurk ja pesumasin ootavad veel paigaldamist. Sel nädalal saime paika ka trepi käsipuu, mis oli mu jaoks enne kolimist hästi oluline. Ootusärevus kasvab mühinal, sest see kõik on juba nii reaaalneee!

noorperemees oma tulevast tuba inspekteerimas


Veetsimegi tänase õhtupooliku kodurannas jalutades ja lasime pojakesel ka merevees lustida. Ütlen ausalt, et minu jaoks oli vesi jahe ja ujuma ei kutsunud aga no te ju teate kuidas lastega on... vesi võib olla kasvõi 10 kraadi kui juba on vaja laintesse hullama tormata.
Igatahes... jaanideks me veel ei koli... aga tundub, et jaanijärgseks nädalavahetuseks küll. Täna veel nõksake puhkame, et homme juba kogu auru pakkimisele ja asjade transportimisele saaksime panna. Höidke siis meile pöidlaid!

teisipäev, 11. juuni 2019

Kolimisentukas minus tõstab pead

Mul on praegu... nagu just praegusel hetkel - teisipäeva õhtul kell 21, täiesti hullumeelne koristustuhin peal. Wow, milline põnev elu, täiesti kadestusväärne eks?  😂
Aga tegelikult ka naersin siin omaette, et täpselt samasugune hasart kõike puhtaks nühkida ja asju minimaliseerida nagu selle mistanüüd oligi... raseduse aegse pesastumise ajal. Seekord on ajendiks aga fakt, et appi-me-põhimõtteliselt-kohe-kolime!!! Jep, jälle kolimisteemaline jutuvada. Loodan, et peate vastu veel! A no mis sa hädaga ära teed, see lihtsalt on hetkel kõige päevakajasem teema ja enam-vähem ainuke asi, mille ümber kõik meie plaanid keerlevad.
Oleme olnud nüüdseks juba pea kuu jagu ka ühe-auto-pere, mis on tegelikult täiesti normull (peale kolimist teeb see meie elu tegelikult räiiigelt keeruliseks aga siis mõtleme vast mingi lisasõiduki ikka välja). Muidu on see poole koormusega transport meile täiesti tehtav, aga et ma eile enda suureks ehmatuseks avastasin, et kolimine võib suure tõenäosusega aset leida juba järgmine nädal, turgatas pähe mustmiljon asja mis on tarvis ära teha... ja paljud neist on vaid auto abil teostatavad.

Täiesti puhtjuhuslikult kirjutas mulle eile üks vahva kaaslane pojakese beebigrupist, et olevat mulle kaks stanget kõrvale pannud ja tulgu aga mina järgi. Mingi aeg tagasi siin just kurtsin, et kappe meil nii pea ei tule, seega stangevajadus on suuuuur. Sõbrants Kertu loovutas meile samuti ühe enda oma seega halleluuja, kolm stanget nagu selgest taevast!

Et tänaseks sain auto enda valdusesse, viisingi pojakese juba hommikul vanaema juurde lustima, et päevased toimetused kogu täiega asja ette läheks. Pesin kõigepealt kodus hunniku diivanipatju ja madratseid, et õel siia elama saabudes vähe tsiviliseeritum keskkond ees ootaks. Kimasin ehituspoodi, et varuda liivapaberit ja mööblilakki, sest minu esimene restaureerimisprojekt sai eelmisel nädalavahetusel stardi. Püüan vanast suvila söögilauast, meile veidi värskemat eksemplari meisterdada. Sai see projekt aga palju keerulisem kui ma ootasin, seega tööd jagub pikemaks ajaks. Veetsin pelgalt neli tundi vaid kolme lauajalga lihvides. Omal ajal on ta mingise hirmus kollase ja paksu lakiga üle võõbatud, seega sellest vabanenine on tükk tegu. Lauaplaat on samuti tarvis pruunist värvist vabastada ja ilus puidutoon taastada. Niivõrd mõnus puidust (pikendatav!!!) laud ei saa ju ometi raisku minna! Ootan juba täiega, et saaksin teiga lõpptulemust jagada.

kõnealune laud isiklikult

vasakul vana lakiga ja kahjustada saanud lauajalg, paremal juba lihvitud variant
Haarasin ehituspoest ka hunniku pappkaste, et korterist raamatuid, mänguasju ja muud säärast vaikselt pakkima hakata. Praegu võitlengi endaga, et vastu ööd siin raamatuid pakkima ei hakkaks sest tegelikult ju veidi aega veel on selle kiire asjaga.
Kuhu ma nüüd jäingi... ahjaa, stanged! Korjasin peale ehituspoes tuulamist stanged auto peale ja toppisin nad vaevu kuidagi oma pisikesse Fabiasse pakkekastide kõrvale. Siis selgus aga tõsiasi, et kui ma nüüd Nilsi töölt peale võtan, siis pojake koos oma vankriga enam küll vanaema juurest peale ei mahu. Okei, Nils koos kastidega koju ja asi ants! Peale seda sõitsin poisule järgi ja saabusin ülimotiveerituna ja teotahtelisena koju. Nils oli juba uue laari pesu kuivama pannud ja nõud ära pesnud, seega mul tuli endale mingit muud tegevust leiutada. Sellest läks aga lumepall veerema ja õekesele mõeldes, küürisin seest puhtaks nii pesumasina kui ahju, pesin aknaraamid, uksepiidad, uksed ja seinad. Eemaldasin magamistoast lambikupli mida õde endale ei taha ja võtsin seintelt pilte maha. Kõike seda ja rohkemgi veel pidin ma nii või naa siin enne kolimist tegema, seega killuke töödest on nüüd vähemalt tehtud.

Homme saabub meile majja hiid-diivan, mille vastu võtmiseks poisuga maja juurde sõidame. Loodan, et tema une ajal saan seal ka pisut oma laualihvimise entusiasmi rakendada ja stanged kokku panna.
Igatahes no veiiits elevil ja segaduses, et oota päriselt peabki kolima või? Koguaeg oli see kuskil mägede taga ja nüüd on siin...

pühapäev, 2. juuni 2019

modernse metsamaja kerkimine ehk majaehitus noorperemehe pilgu läbi - osa II

Tere jälle. Suts on aega mööda läinud ja tunnen, et võiks edasi kirjutada. Eelmine osa lõppes nagu Game of Thrones’i cliffhanger ja nagu tavaliselt sellistes sarjades ikka – liigume nüüd rahulikus tempos järgmise suunas edasi. Seekord tulebki ilmselt selline rahulikum osa ja kirjeldan meie ehitusprotsessi ja erinevaid seikasid. 

Peatükk neli. 
Juuli 2018. Ehitusloa saamise järgselt oli meil mast ikka suhteliselt kõrgel. Itsitasime ja kujutlesime vaimusilmis juba maja ette, sest kõik takistused olid ületatud ja füüsiline ehitusprotsess võis alata. Esimese etapina tuli krundile kutsuda arborist, kes meil seitse ülikõrget mändi maha pidi võtma. Puud jäid lihtsalt majaehitusele ette ja noh mis seal salata, krunt sai ka kõvasti päikselisemaks. See oli spektaakel omaette muidugi – mees ronib 30 meetrise puu otsa kümne sekundiga ja hakkab mootorsaega ülevalt poolt alla tagasi saagima – kuniks alles jääb vaid känd. Neli tundi tööd ja puud sai maha võetud. Lisaks (ja ma ei liialda) miljon ruumi puid, mida oma tulevases kaminas põletada. 

Juunis, enne veel kui ehitusloa kätte saime, hakkasin ajama ja uurima veel ühte asja. See oli asi, mida mulle juba kaks aastat enne majaehituse algust kõige tungivamalt vähemalt viie erineva inimese poolt soovitatud oli. Kõik nad olid ka omale maja ehitanud ja osad olid ka korralikult vastu näppe saanud, sest ei olnud seda ühte asja ära teinud. Selleks üheks asjaks on omanikujärelevalve. Miks ma selle rasvaselt kirjutasin on see, et ilma selle tegelaseta võib ikka väga keeruliseks minna. Kui sa just Tim the Toolman Taylor ei ole, siis ilma omanikujärelevalveta ma sul maja ehitada ei soovita. Kui oled, siis anna minna, ilmselt pole sul ehitajatki vaja. Aga minusuguse jaoks, kes majaehitusest mitte midagi ei tea, on antud teenus lifesaverTegelt ka, kui ehitaja küsib mult, et kas roovituse ja tuuletõkkeplaadi vahel peaks kattekile ka olema ja kui jah, siis kui paks; või et kas vannitoa aluskate on Tycroc või see teine materjal, siis mu vastus on resoluutne Ah?. Ehkki projektis on enamik asjad ära kirjeldatud, siis jooksvaid küsimusi on koguaeg õhus ja ma ausalt ei taha oma pead vaevata küsimustega, millele mul vastused puuduvad. Sisuliselt omanikujärelevalve on see inimene, kes suudab sind esindada ja sind kaitsta sinu maja ehitusel ja nendele küsimustele ka vastuseid anda. Muidu on see olukord, kus ehitaja teeb oma suva järgi, sest keegi teda ei kontrolli ja ehitustehnilisi asju üle ei vaata. 
Lisaks aitas minu omanikujärelevalve mul ka ehitajaga lepingut korrigeerida ning tulevikus aitab ka kasutuslubade taotlemisel. Ühesõnaga mees on minu tagalas ning ta ülesandeks ei ole ainult ehitajat kottida vaid ka reaalselt leida lahendusi. Teinekord majaehitusel on teatud hetked, kus saabki kolme erinevat moodi asjaga edasi minna ning siis peab omanikujärelevalve mees pakkuma oma visiooni või oma mõtte, et mis tema arvates parim lahendus on. Sest tavaliselt ehitaja jaoks parim lahendus on odavaim lahendus, aga seda me ju ei taha. Omanikujärelevalve teenusel on miinuspool ka – see maksab, suht korralikult. Olenevalt sellest, mitu korda nädalas ta kohal käib, kujuneb hind. Lisaks, tegijaid on turul erinevaid. Mina valisin enda mehe seekord selliselt, et kuna mul ühtegi tutvust selles valdkonnas ei olnud, siis lihtsalt googeldasin. Ja valisin kõige usaldusväärsema ja samas ka normaalse hinnaga inimese. Senimaani on toiminud (mulle tundub). Mees käib kaks korda nädalas kohapeal, teeb pilte, dokumenteerib ja meie iganädalasel kolmepoolsel koosolekul (mina, tema, ehitaja) esitab ehitajale küsimusi ja toimuvad erinevad arutelud, et kuidas mingit asja tegema peaks. Aga nüüd majaehituse alguse juurde tagasi.

Ehitaja esimeseks ülesandeks oli vana suvila suuremalt jaolt lammutamine. Seda hakkas ta tegema täpselt peale seda, kui meie enam-vähem kasutuskõlbuliku kola sealt majast välja olime viinud. Kõik ülejäänu (teatud mööndustega), mis sinna sisse jäi, läks kopa alla. Mehed lammutasid suuremalt jaolt maja maha ja platsile jäi vanast suvilast vana karkass ja korsten koos kaminaga – meenutamaks vanu ja paremaid aegu, mil majaehituseks ei läinud vaja ei ehituslubasid, pankasid ega ehitajaid – ainult oma kaks kätt ja võib-olla ka naabrimehe käed.

Igal juhul – lammutus oli tehtud, puud olid maha võetud...ja siis......VAIKUS. Kaks kuud oli vaikus. Ehitaja lihtsalt ei hakanud edasi tegema. Veits närvi ajas, sest ettemaks oli tehtud ja krundil oli lihtsalt god damn korsten püsti.  Mitte midagi ei toimunud. Vaikus.


Põhjuseks oli see, et ehitaja on minu projektiga justkui peatöövõtja – tal on ka oma töötajad, aga teatud tööd nagu elektri,- kanalisatsiooni,- ventilatsioonitööd teeb siis allhankekorras mingi teine ettevõte või kes iganes. Meie piinarikka kahekuulise pausi põhjuseks oli see, et kanalisatsiooni- ja veemees, kes pidi krundi nurgast tulevasse majja veetorud paigaldama ja seal mingid ühendused tegema – kadus lihtsalt ära. Vana lihtsalt ei tulnud kohale ja kõik. Pidavat ehituses suht tavaline nähtus olema. Ehitaja otsis siis tikutulega taga alternatiivset meest ja millalgi septembri keskel ta ka selle leidis. Sealt edasi hakkas ka tegelikult sisuline majaehitus pihta - traktorid kaevasid maa seest hiigelsuuri maakive välja, mehed sebisid edasi-tagasi ja krundil töö ja vile käis täie hooga. Justkui märkamatult valmisid vundament, aluspõrand koos põrandasoojendustorudega, paigaldati vee- ja kanali trassid koos majasiseste ühendustega betoonpõranda seest välja turritamas ning elektritrassi paksud kaablid aianurgas asuvast elektrikapist. Üldehitusmaterjalid jõudsid ka millalgi mingi hetk kohale ja detsembri lõpus saime me pidada ühe korraliku sarikapeo maha. Ühesõnaga korralik tempo ja selles etapis majaehituslikult suurt midagi rääkida ei ole. Käimas oli selline mõnus periood, kus iga nädal objektil käies näed märkimisväärseid muutuseid ja saad päris korralikult visualiseerida, kui suur su maja üldse tuleb. 

detsember '18
Peatükk viis.
Okei, maja kerkib vaikselt. Mis veel vaja teha on. No on teada värk, et mees on õnnelik, kui kõht on täis. Ja naine on õnnelik, kui mees on õnnelik? Tegelt on küll vastupidi see õnnevärk, aga eniveis, kööki on vaja koju! Sellega hakkasime juba augusti lõpus tegelema. Köögi valimine on ka päris huvitav protsess. Pakkujaid on kümneid ja selle õige valimine on minu arvates pigem juhus. Aga Liisa pani ühel päeval Instagrami storysse üles küsimuse, et kes mis kööki soovitab. Meie „õnneks“ saime soovituste näol umbes 40 erinevat ettevõtet. Hakkasime siis tuimalt neid pakkujaid läbi analüüsima ja lõpuks taandasime valiku kas neljale või kolmele pakkujale. Enam ei mäleta. Aga see polegi oluline vast. Kolme pakkujaga käisime igal juhul ka kohtumas. Nimesid avalikult avaldama ei hakka, aga tulemus oli see, et üks kadus nagu tina tuhka peale kohtumist,  teise juures käisime kaks korda kohtumas ja kolmanda juures käisime ka kaks-kolm korda kohtumas. Teise pakkumine oli suurusjärk 3000€ kallim kui kolmanda pakkumine ning lisaks meeldis meile kolmanda pakkuja isiklik suhtlus ja see ekstra miili kõndimine, et me saaksime oma täiusliku köögi. Oli meil ju suhteliselt selge visioon olemas nii värvitoonide kui ka üleüldise asetuse osas. Pikk töötasapind (5 meetrit) ja köögisaar keset kööki. Lisaks pliidiplaadi/ahju asetus, kraanikauss, nõudepesumasina asetussahtlite laius ja muud detailid. Endal läks muidugi lõpuks pilt kirjuks, aga Liisa hoidis lippu kõrgel ja pani oma disaineripilguga kõik lingikesed ja sahtlikesed selliseks nagu vaja. Üks väike murekoht jääb alati – kas ta reaalselt ka nii ilus välja kukub nagu me joonistelt ja tootenäidistelt ta enda jaoks visualiseerime. Elame näeme. 

Mõtlesingi, et räägin siis siin peatükis kõik need eraldi käigud ära, mis me lisaks ehitajaga suhtlemisele pidime ette võtma. Üks nendest oli siis köök. Lisaks oli ka treppi ja hiljem ka sisustust vaja. Trepp kõigepealt. 

Trepp – trepiga tegime nii nagu köögiga. Liisa küsis Instagramis teistelt kogemusi ja saime jälle nelituhat soovitust. Aga trepiga oli selline vigur, et keegi ei tahtnud meile absoluutselt vastata. Meie päringuid lihtsalt ignoreeriti. No tore, kui raha lauale tahate jätta aga meil on treppi vaja. Lõpuks vastas üks ettevõte, kes tegi nii hirmkalli pakkumise, et mul jooksis ausalt juhe kokku. Mees ei olnud isegi objekti näinud ja vajutas nii kuidas torust tuli. Sellise pommiga ma arvestanud ei olnud. Ilmselgelt näitab see, et päriselt tal huvi ei ole seda treppi meile teha. Õnneks tuli ka üks teine ettevõte oma vastusega lagedale ja esimese asjana tahtis objekti näha. Vaatas selle üle ja samal päeval tegi väga okei pakkumise. Meile see sobis ja täna on nende trepp ka meil ilusti majas olemas. Ootab veel klaasist käsipuuäärt ja teise korruse äärt. 

trepi inspo - Pinterest
Siis veel – Sisustus ja Liisa suurepärasus (kas see on üldse sõna?). Maja ehitus on üks asi, maja sisustamine teine asi. Siin tegi megatöö ära Liisa, kes piinliku täpsusega pidas Exceli tabelit, kuhu ta kõik vajalikud seadmed ja tooted otsis, mis meile sobida võiks, need sisse kirjutas ja hinnad ka juurde pani. Neid asju oleme me aegamisi ka väga järjepidevalt ostnud, et majja sisse kolides oleks meil põhivajadused kaetud – madrats, kus magada, diivan kus lösutada, televiisor, mida diivanil lösutades vaadata ja nii edasi. Seal tabelis on mitukümmend elementi, mida meil vaja on ja soetanud oleme me neist ehk pooled – need kõige esmasemad. Isiklikult mina selles valdkonnas nii purjetaja ei ole ja mul on siiralt hea meel, et Liisa selle teema enda peale võttis. Lisaks on see nii detailirohke töö ja peab olema ka teatav tunnetus. Õnneks Liisal see tunnetus on väga hea.

Peatükk kuus vist.
Jaanuar 2019. Maja on niikaugel, et paigaldatakse katust ja katuseaknaid, soojustatakse seinu ja tehakse mingeid minu jaoks nähtamatuid töid. Keeruline periood majaomaniku jaoks, sest sel ajal väga paljud tegemised (kui katus on peal ja seinad enam-vähem kinni löödud) on nii nähtamatud ja ei paku elevust, iga kord kui krundile sõidad. Mingid elektritööd ja kaablite veod, ventilatsioonitööd bla bla bla... tahaks näha neid asju, mis panevad mind tundma, et maja kerkib. Sel ajal oli vaja meil veel teha mõned tegevused – nagu näiteks valida siseuksed ära, mis kohe üldse ei tahtnud õnnestuda. Tootmisaegadeks öeldi 10 nädalat külma kõhuga või öeldi, et just seda toodet ei ole meil võimalik toota. Give me a break. Sama oli meie suurte akendega. Neid aknaid ootasime me vähemalt kaks ja pool kuud. Väga frustreeriv on maja ette sõita ja jälle ja jälle ja jälle näha, et aknaid ees ei ole. Ehitajal ka käed lukus, sest tootmine on lihtsalt aeganõudev ja mingid takistused koguaeg ees. Probleem seisnes selles, et enne ei saa ka sisetöödega korralikult pihta hakata, kui aknaid ees ei ole. 
Aknad jõudsid lõpuks aprilli lõpus, ehk et selle postituse kirjutamise hetkest kuu aega tagasi. Suur oli meie õnn taaskord. Aknad ees ja kõik on ilus... ainult et, vale välisuks oli tarnitud. Üleni klaasist välisuks – nagu poeuks. Sellele uksele asendust ootame me tänaseni muide. Samamoodi ootame me ka siseuksi tänaseni, aga need peaks juba vaikselt paistma hakkama. 

30.11.2018 versus 29.05.2019
Üleüldse peaks maja valmimine paistma hakkama. On öeldud, et äkki isegi kahe-kolme nädala pärast saab sisse kolida. Meie hoiame pöialt, et jaanipäevaks saaks sisse kolida – eks paistab. 
Tõmban siinkohal joone alla. Hetkel kindel ei ole, kas tuleb ka kolmas osa. Võib-olla tuleb, võib-olla ei tule. See oleneb sellest, kas midagi on veel kirjutada meie majaga seonduvast või mitte. Ausaltöeldes tahaks lihtsalt sisse kolida ja vaikselt nautima hakata.

esmaspäev, 27. mai 2019

Millal me ometi kolime?

Ma olen kolimiseks valmistudes juba pikemat aega nii elevil, et vaevu suudan ühe koha peal istuda. Tegelikult selline mitte-midagi-tegemine pole kunagi minu teema olnud, seetõttu olengi juba vähemalt terve kuu jagu praeguses korteris kolimiseks ettevalmistusi teinud. Et peale meid kolib korterisse elama minu õde, jääb enamus sisutusest siia sisse, mistõttu püüangi meist, kümne siin elatud aasta jooksul, jäetud jälgi kuskilt otsast korda seadma hakata. Olen läbi sorteerinud kõik "kolakapid", mis peidavad endas mäekõrguste hunnikute viisi paberimajandust - alustades igasugustest tehnikaostu dokumentidest ja garantiipaberitest, lõpetades pojakese "joonistuste" ja igaks juhuks alles hoitud karbikeste ja topsikestega.
Vaatamata sellele, et kolimine toimub kõikide plaanide kohaselt alles kuskil kuu pärast, olen juba praegu suurpuhastusega algust teinud. Pesen köögikappe, koristan keldrit ja püüan sorteerida - mis tuleb kaasa, mis jääb õele. Mõnes mõttes tundub see siit minek isegi lihtne, sest kõik suur mööbel jääb ju siia. Kaasa vaid meie riided-jalatsid, mõned nõud, voodilinad, rätikud, mänguasjad... okei tegelikult suht palju asju 😅 Teisalt olen ma jummala kindel, et ka siit kodukesest lahkumine on minu jaoks emotsionaalselt keerukas. Pojakese esimene kodu ju siiski... Õnneks jääb korter ikkagi perekonda, seega vast liiga suurt kaotusvalu läbi elama ei pea.

nodi ja sodi sorteerimine
Ebaratsionaalne mina tahaks uude koju osta kõike uut ja ilusat ja läikivat aga õnneks olen osaliselt ikka suutnud mõistuse häält kuulata (agaaa siiski mitte liiga palju😅). Tuleb tunnistada, et eks ma suurest elevusest olen nipet-näpet ikka ostnud aga olen pika ehitusprotsessi käigus jõudnud arusaamale, et ilmselt tükk aega peame läbi ajama mitmete esemeteta, mida praegu iseenesest mõistetavalt võtame. Riidekapp ja üleüldiselt riiulid-kummutid-panipaigad on vast põhilised neist.
Tegelikult olekski tarvis kuskilt terve posu stangesid hankida - esikusse, magamistuppa, lastetuppa (loe: kolatuppa, sest muud hoiuruumi hetkel asjadele pole) - saaksime vähemalt kogu oma riputatava kraami niiviisi mõneks ajaks kontrolli alla.

Üks päev kui kardinameistriga meie uues magamistoas akent mõõtmas käisin, imetlesin vastvalminud treppi ja suuuuri ilusaid aknaid ja päikesepaistel meretuules õõtsuvaid männipuid ja... raske oli autosse istuda ja ära sõita. Nii mõnus ja hea oli seal olla.
Olgugi, et suur osa meie majast koosnebki akendest, tellisime kardinad hetkel ära vaid magamistuppa, sest ma olen täielik koopainimene. Ei kannata ma grammigi valgust enda uneajal! Ja kui magamistoa seinas laiutab üks nelja meetrine aken... kipub sealt ikka üsna palju valgust sisse pressima. Ülejäänud kardinad on hetkel täiesti teisejärgulised ja leiavad endale koha alles jumalteabmillal.

Nädal tagasi käisime ka kolmekesi maja ümbrust pisut korrastamas - korjasime krundi äärde kokku hunniku kive, mis pinnasest muudkui välja vupsavad, riisusime, jalutasime kesk linnulaulu, päevitasime - mida idülli?!?

trepp, trepike... küll sa oled kaunis!
Järgmiste nädalate jooksul saavadki paika elemendid, mis meid veel kolimast hoiavad. Põrand, köögimööbel ja vannitoasisustus. Jummmel kus ma nende nägemist ei kannata oodata. Pisikese puidujupi järgi põranda ja köögimööbli valimine on tegelikult jumst keeruline värk! Hullult tahaks juba näha kuidas meie visioon elule tärkab. Köögimööbel ja elutoas koha sisse võttev diivan valmisid minu üllatuseks oodatust pisut varem, seega vast saab need ka nobedalt koju sisse ära kolida.

Pisitegemistest võtan järgmisena ise ette suvilast pärit söögilaua restaureerimise. Ma olen täiega isetegemise-entukas seega püüan endast maksimumi anda, et laud meile sobivaks timmida. Ja üldsegi - kas te olete näinud kui palju söögilauad maksavad? APUA! Täiega loodan et mu projekt õnnestub.

Järgmised suuremat süvenemist vajavad suurprojektid peaksid olema krundi uue mullaga katmine, parkimiskohtade pinnas ja aed. Hetkel tundub aga, et need lükkuvad muudkui edasi, sest jooksvad kulud on osutunud suuremaks kui eeldasime. Aga ma ei põe, mõistan, et see on ehituses tavapärane. Eks inime jõuab sellise aastaid vältava projekti käigus nii mõndagi uut õppida.
Igatahes - pikk lugu lühidalt - võtame eesmärgiks enne Jaanipäeva sisse kolida!


reede, 17. mai 2019

Kas säästa kohe või hiljem ehk kasutatud vs uus auto?

Et sel kuul on autoga liiklemine Kogumispäeviku transpordikuu tõttu eriliselt kõrgendatud tähelepanu all, olen enda ustava sinise raketi kasutamist oluliselt vähendanud. Ühest küljest küll seetõttu, et eelmisel nädalal praktiseerisin autovabadust, liigeldes kondimootori ja ühistranspordi abil aga teisalt ka selleks, et kuueesmärki täita. Millegi arvelt tuleb see 10% ulatuses transpordikulude vähendamine ju ometi saavutada. Autovaba nädala praktiseerimine mind eesmärgile lähemale ei aidanud, sest ühistranspordile kulunud summa, oli põhimõtteliselt sendi pealt sama, mis keskmiselt autole kuluv. Õnneks on transpordikuu sattunud ajale, mil ilmad tempokalt soojenevad ja autoga liiklemine ei ole enam üldse nii atraktiivne (ja vajalik) kui näiteks sombusel märtsikuul. Sealt ma selle va kokkuhoiu vast koju toongi.

Täna võtan aga luubi alla enda kogemuse uue ja kasutatud auto ostmisel, jooksvate kulude võrdluse ja kasutajakogemuse, sest viimase 12 aasta jooksul, on mul olnud kolm erinevat sõidukit, milledest kaks kasutatud ja viimane, tutikas.
Ma ei tea autodest ja nende valimisest suurt midagi... mis on tegelikult üsna kahetsusväärne, sest olen pärit perekonnast, millest sirgus aastakümnete vältel, mitmeid professionaalseid motosportlasi. Aga no mis sa teed, pealekasv on neli tütart, kellel motohuvi täielikult puudub. Vähemalt oleme õnnistatud sellega, et autovalikus saame enamjaolt kindla peale minna, sest abikäsi valiku tegemisel, on mitmeid. Minu kriteeriumid endale sõiduki valimisel peale lubade saamist olid enamjaolt sellised, et võiks olla:
A) enam-vähem väljanägemisega
B) eeee... võiks mitte koliseda

Just selliste kriteeriumitega saigi 12 aastat tagasi soetatud minu esimene auto - kasutatud Honda Jazz. Algselt ei olnud ma temast küll eriti lummatud, sest nägi see isend üsna pereauto moodi välja. Ja noh, 18 aastane näitsik tahaks ikka midagi vingemat istumise alla. Koolis käimiseks aga käis kah ja aastate jooksul kiindusin temasse ikka täitsa ära. Üsna kapriisivaba, vähese kütusekuluga, sujuvalt liikuv ja armas väike masin. Mäletan, et tootmisaastaks oli tal 2004 ja võis ehk olla kuskil 2012 paiku kui esimesed väsimusmärgid saabuma hakkasid. Ses suhtes oli ta õudsalt hästi valitud auto, olgugi et kasutatud, püsis ideaalilähedaselt korras aastaid. Lõpuks aga hakkasid üles ütlema elektrisüsteemid akendes, raadio ei tahtnud eriti toimida, keresse tekkisid erinevatel kummalistel asjaoludel mõlgid ja aina enam hakkasin temaga teenindust külastama. Olgugi, et teeninduse vahet käisin temaga vaid mõned korrad aastas, hakkasid arved ülemõistuse suureks minema, seega vanapoiss tuli vaikselt välja vahetada. Hullult kahju oli tegelikult aga samas oli elevus ka, et äkki nüüd saan mingi uhkema pilliga ringi paarutada. Järgmiseks isendiks sai valitud Citroen C4. Phuhh... ees ootas tõeline õudusunenägu!


Isa küll lehvitas enne ostu hoogsalt punast lippu, et ega sellest kasutatud masinast vast midagi head oodata ei ole, aga jäärapäine 22 aastane mina, võttis vastu otsuse, et see on unelm! Olin oma läikiva musta ratsuga sõitmisest nii elevil, et kohe esimesel päeval suutsin temaga ka kõksu kirja saada. No võttis ikka värisema küll.
Sain korras autoga ringi tiirutada ehk vaid pool aastat, kui pead tõstsid imelikud armatuuri alt tulevad põrinad ja kõrinad, taaskord hakkas jukerdama raadio ja elektriaknad. Üsna kiirelt jäin ilma ka istmesoojendusest ja lõpuks ei tahtnud aknad enam üldse üles tulla. See oli aga hirmus nõme, sest näiteks keset talve lahtiste akendega maanteel sõita on ikka sigakülm. Et ma olen lihtsalt sellist masti inimene, kes armastab kui asjad on ideaalses korras ja probleemivabad, külastasin Citroeniga teenindust lõpuks põhimõtteliselt iga paari kuu järel. Arved küündisid igal korral vähemalt 400 euroni, mis sõi kõik mu viimsedki säästud. Piinlesin selle masinaga aastaid, sest miskipärast tundus liisingmaksega uue auto ostmine nii kauge, keeruline ja näiliselt võimatu.

Kolm aastat tagasi võtsid isa ja Nils mul aga nööbist kinni ja suutsid mind uue auto suunas siiski ära veenda. Selgus ilmselge asjaolu, et uue auto liisingusse võtmine ei ole üldse keeruline ja ammugi mitte võimatu. Et selleks ajaks olid mu kriteeriumid ka juba õige pisut arenenud, asusin endale meeldivat isendit otsima. Võtsin vastu otsuse, et kui osta, siis täpselt selline nagu mulle meeldib. Tahtsin, et autol oleks kindlasti automaatkäigukast, konditsioneer, eletrilised aknad, istmesoojendus ja ruumikas sisu. Kõik muud kriteeriumid olid minu jaoks nagu üleliigne müra, aga õnneks sain Nilsilt siiski piisavalt abi, et mõned mugavuslisad veel juurde tellida. Valituks osutus Škoda Fabia - pisike sinine rakett.


Kui uue auto ost tundus hullult hirmus ja kallis ja üldse-mitte-minu jaoks, siis tegelikult ei saaks ma rohkem oma otsusega rahul ollagi. Võrreldes jooksvate kuludega, mis kaasnesid (vähemalt minu) kasutatud suksudega, ei jõua Fabia isegi ligilähedale. Tal ei ole kolme aasta jooksul mitte midagi katki läinud, kõrisema või surisema hakanud, raadio ja aknad töötavad (lihtsad rõõmud elus 😅) ja kütusekulu on üliväike. Ta on mõnusalt ruumikas ja ilus ka veel pealekauba! Olgugi, et uue auto puhul on vaja läbi mõelda sissemakse küsimus, liisinguvõimekus ja veel sada asja (millega aitasid mind isa ja Nils, sest üldse mitte minu teema), on ideaalses töökorras auto ikkagi kindel turvavõrk. Ma olen hull paanitseja ja ülemõtleja, seega võimalus, et auto kooleb keset maanteed ühel hetkel kätte ära või laseb omast vabast tahtest kesk talvist võlumaad kõik aknad alla, ei ole üldse minu jaoks. Seetõttu andsin endast mõlema kasutatud autoga kõik, et need püsiks nii korras kui vähegi võimalik aga paratamatult ei tule nad ka mulle lõpmatuseni vastu. Nemad ka vananevad ja annavad ühel hetkel lõpikult alla. Seega kõik see, mis ei ole minu jaoks, on õpitud läbi kogemuste ja õppetundide.
Ma olen jumst kindel, et on olemas terve posu kasutatud autosid, mis on hästi heas korras ja teevad oma tööd laitmatult ja seetõttu läks ka hinnatundlik otsustaja minus kõigepealt näiliselt soodsama variandi peale, katsetades kasutatud masinaid. Proovisin kõigepealt säästa kohe ja kulutada hiljem. Paraku ei olnud selle süsteemiga minul palju õnne, süda tuli kõvaks teha, soetada tutikas masin - kulutada kohe ja säästa hiljem!

teisipäev, 14. mai 2019

emadepäevast, lutitamisest ja potitamisest

Emadepäevahommikuks palusin vaid kahte asja - pisut pikemat und ja pannkooke! Päris plaanipäraselt kõik siiski ei möödunud aga eks see väikelapsega elu olegi ju krutskeid täis. Et mina, pea igal hommikul pojakesega varavalges ärkan ja kohe putru keetma asun, oli ta üsna segaduses ja negatiivselt meelestatud, kui pühapäeva hommikul järsku Nils teda endaga ärkama püüdis veenda. Küll niheles pojake mul üht ja teistpidi külje alla, väljendas vastumeelsust üsna häälekalt ja lõppkokkuvõttes lükkas lihtsalt magamistoa ukse Nilsi nina ees kinni, andes talle märku, et "mine ise kööki kui tahad, mina jään siia emmet kiusama!". Nii ta siis pool tunnikest mu juukseid kruttiski ja lõpuks tüdinenult ja tühja kõhuga issi juurde kööki suundus. See tähendas minu jaoks umbes 30 minutit lisaund. Mitte küll ideaalne aga teate mis, ma võtan seda, mida võtta on!
Umbes üheksa paiku tuldi mind äratama, taustal kõlamas "Lotte laul emale". Nimelt on tegemist ühe pojakese lemmikviisiga.


Pannkoogid olid ustava Kukupesa postri retsepti järgi valminud ja kohv auras. Nosisime kolmekesi kõhud täis ja jäime nuputama, mida ülejäänud päevaga peale hakata. Nils oli meile planeerinud pikniku, seega jälgisime ilma ja otsisime tuulekindlat paika. Esialgne plaan Peeter Suure Merekindluse juurde minekust ja sekundaarne plaan Pirita uue monumendi külastamisest said üsna kähku ümber mängitud. Esiteks, sest tuul ja piknik ei ole hullult mõnus kombo ja teiseks - vastupidiselt ööunele, venis pojakese lõunauni hirmus pikale, seega suundusime hoopis kodu lähistele Glehni parki. Ilm oli pargis mõõõõnusalt soe ja mändide vahel lidus ringi igasuguseid vahvaid koeri, kelle jaoks pojakesel palju tähelepanu jagus. Piknik kujunes enam-vähem selliseks, et mina sõin külitades kõike head-paremat, mille Nils oli kaasa pakkinud ja ise jooksis ta aina poisi järgi, kes pargis asuva krokodilli ja Kalevipoja kuju vahel takistusjooksu harrastas.


Pojakesel on käsil hetkel mingi "huvitav" periood, kus puuduvad iiigasugused piirid ja ohutunne. Näib, et ka loogiline mõtlemisvõime on mingil määral vehkat teinud. Lemmiktegevusteks on tänapäeval meil siin täiest kõrist kiljudes vabalt valitud suunas tormamine, täiesti põhjendamatult tühja koha pealt jonnihoo välja pressimine ja absoluutselt kõige peale entusiastlikult "mkmm" ütlemine. Võib-olla mängib siin rolli ka see, et mõni aeg tagasi võtsin üsna päeva pealt pojakeselt ära luti, millega ta justkui kokku laulatatud oli. Kohe kui see kummijulla kuskilt veidigi paistis, leidis ta sekunditega enda tee pojakeseni. Nii päeval ja öösel. Näha on, et vähemalt esimestel päevadel, on see poisi mingil määral närvilisemaks teinud aga tegelikult on ta väga kenasti päeval hakkama saanud ja üks väike võit on juba ka asjaolu, et päevaunne enam lutti üldse tarvis pole.
Ööunega oleme veel nõksa keerulises seisus, sest viimastel päevadel on unne minek olnud hästi jonnirohke ja võtnud aega mitu tundi. Ei sobi raamatu lugemine, piimapudel, laulmine ja luttki visatakse vihaselt nurka. Ei võta minu pea, mis pojakest vaevab. Tea kas lutikaotus on nii frustreeriv või kimbutab juba vaikselt see kreisi kahese periood. Tegelikult võib olla ka see, et poisu on juba nii suur ja uneaeg nihkub vaikselt hilisemaks. Meie aga pressime ikka vana uneaega peale.
*kirjutasin seda postitust vahelduva eduga terve päeva ja juba rakendasin ka mõttelennust tulnud ideid - nihutasime uneaega tunnivõrra edasi ja voilaa - uinus täiesti rahumeelselt ja kiiresti, ilma luti ja kisata*

Hullult tunnen tegelikult, et teen talle ülekohut kui siin nõnda kirun. Tegemist ju ometi nii võimatult armsa ja muheda selliga, kellele valmistavad rõõmu pisikesed asjad nagu iga mööduv “kasssss”, või rong, mille heli kuuldes nii suur elevus sisse tuleb või kes iganes parasjagu mänguväljakul ees mängimas on - temast saagu uus parim sõber! Hästi vahva, kuidas pojake on lastega nii seltsiv ja julge. Mõni päev on ta tõeline inglike aga vaja on nii vähest, et ka see väike kuradike pead tõstaks.


Viimasel ajal olen üritanud ka pissipotti rohkem pildis hoida, kuigi see teema ei pingesta mind üldse veel nii väga kui lutt. Mulle tundub, et potitamisega on hea aktiivsemalt tegeleda ehk suvel? Praegu näeb see siin korteris enamjaolt välja nii, et üks pissiloik teise järel ja mõni õnnelik leiab enda tee ka potti. Jummala keeruline tundub tegelikult see potiteena - kui peakski kunagi mähkmevabadus tulema - mis siis saab? Kas peab potti igale poole kaasa tarima? Ses suhtes võtan veel vabalt ja “naudin” mähkmekindlat liiklemist. Ometi on aga tore tõdeda, et just viimastel päevadel on poti idee pojakesele kuidagi kohale jõudnud ja meelsasti on ta nõus seal istuma ja puslesid kokku panema. Noh, algus seegi!

Kui vanalt teie lapsed potil käimisega sõbraks said?