kolmapäev, 18. juuli 2018

Lemmiklinnas poosetamas

Möödunud nädalavahetusel saime võtta sajaprotsendiliselt aja maha ja sõita ühte minu absoluutsesse lemmiklinna suvitama - Haapsallu. Haapsalu juures on lihtsalt mingi selline mõnus vaib mida ma mujal Eestis kogenud ei ole. Linna arhitektuur, kus põimuvad üüberarmsad värvilised ühekordsed puitmajakesed sajandeid vana linnuse ja ajaloolise promenaadiga - täiesti minu teetassike. Olen lugematul arvul kordi Haapsalus lihtsalt niisama päevaks jalutamas-kohvikus käinud ja läheksin sinna iga kell tagasi.

Seekord oli kogemus aga pisut uuelaadne, sest sellise hullumeelse kuumuse otsa ma seal veel sattunud ei olnud ja sekka ka hordide viisi Soome turiste oma 50'ndate imemasinatega American Beauty Car Show raames. Lärmakast seltskonnast me end aga liiga palju häirida ei lasknud ja võtsime ikka linna võludest seda mis võtta andis. Jalutasime mööda sillerdava veega ääristatud promendaadi Kuursaali lõunatama ja saime seal täiesti imetabase maitseelamuse.
Tundsin end promenaadil lillevanikute vahel nagu üks tõeline daam ja jumalale tänu, et õeke end nii lahkelt fotografeerima pakkus. Sain ka üle pika aja pildile püüda mõned outfit of the dayd, mis suvises paradiisilinnas nii kohased olid.



Kleit on skooritud pisikesest butiigist Kreetalt, pom-pom platvormid Asosest

Üldiselt ma kannan nii tavalisi riideid, mis moevooluga kaasas ei käi ja OOTD raames avaldamist ei vääri. Kipun üldse sellest moerongist tavaliselt mitme aastaga maas olema ja satun trenditoodetest, nagu näiteks Timberlandi saapad ja Converse ketsid, vaimustusse alles mitu aastat peale seda, kui nad tegelikult comebacki teinud on.

Eelmisel suvel kui ma aga suure kõhuga ringi paarutasin, olin tegelikult natuke tusane küll, sest kulutulena hakkas levima selline nunnukas satsiliste riiete mood, mis minu suure kõhu jaoks oleks olnud üsnagi ülepakutud. Sellel suvel jõuan, hilinemisega nagu ikka, ka sellest mõnusast satsimoest osa saada. Täiesti lummatud olen ka praegusest 90'ndate stiilis platvormjalatsite moest - nii mugavad ja ägedad. Tuleb tunnistada, et sel suvel olen moodi tarbinud aga tunduvalt rohkem kui varem, ilmselt just seetõttu, et eelmisel aastal valik minu jaoks niivõrd kesine oli.
Eriti hoogu sattusin muidugi veel siis kui sain võimaluse Bonusway kaudu endale netipoodidest kraami tellida. Ma ausalt ei liialda, kui ütlen, et kammisin läbi vähemalt terve Asose, Forever21, Boohoo ja mitme teisegi netipoe. Mis ma oskan öelda, ilm oli kehv ja mul oli toas palju aega 😄 Tegin endale aga Bonuswaysse kasutaja ja hakkasin muudkui kollektsioone looma. Klikkisin kollektsioonidesse kokku tooteid nii pojakesele, endale kui ka midagi uue kodu tarbeks. Kui huvi pakub, siis minu valikuid saate chekata siit. Suvesoojade lähenedes suhtusin eriti kirglikult muidugi aga suviste rõivaste ja jalatsite skoorimisse, mida saingi lõpuks Haapsalus ka pildile püüda. Hirmus hea on veel asjaolu, et kogu selle tellimisprotsessi pealt, saan ju Bonuswayst veel raha tagasi kah. Hetkel on mul Bonusways ootel 5€, mis kogunes erinevate protsendimäärade pealt, peale ostude sooritamist. Skoor! Arvestades seda, et valisin endale lõpuks täiesti ennenägematu hulga tooteid (mida küll kõiki loomulikult ei ostnud), on kollektsioonide tegemise võimalikkus täielik õnnistus. Lihtsalt lisad oma lemmikud Bonusway lehele kollektsiooni ja leiad need pärast ilma suurema vaevata uuesti üles. Muidu peaks lihtsalt meeletul hulgal aknakesi korraga lahti hoidma, et tooteid mitte ära kaotada.

Igatahes, enda vastskooritud moodsate rõivakestega, poseerisin Lottale kohe mõnuga. Linnatiirud tehtud, arhitektuur järjekordselt nauditud, Ameerika autode ilu nähtud, võtsime suuna tagasi maakodusse, kus tegelikult suurema osa ajast ka nädalavahetusel veetsime. Püüdsime päikest, sulistasime suppsoojas merevees, kõlgutasime kiige peal jalgu ja limpsisime ohtralt jäätist. Tuleb tunnistada, et sellist suve mina ei suuda meenutada. Suvi nagu lapsepõlves.



Lühkad on skooritud Hiiumaalt kaltsukast, satsipluus Boohoost, platvorm tennised Asosest, kaabu Zarast

Selline kadakateküllane, kivine ja merega ääristatud maastik on minu totaalne nõrkus. Olgugi, et ega ma mingi suur telkimisefänn ole, võiksin sinna kadakate vahele mõne varjualuse püsti panna küll ja tundideviisi merd silmitseda. Eriti tegija seal kandis on muidugi meie armas koerapoiss, Möku, kes oma pisikese sabanubluga kohalike lammaste sekka pidevalt ära kaob. Tegemist aga ühe erakordselt malbe isendiga, kes pigem meenutabki olemuselt lambakest kui suurt koera.
Seekord sellise pildirohke postitusega tõmbamegi otsad kokku ja räägime varsti jälle!


pühapäev, 8. juuli 2018

Aga mis täna söögiks on?

Küsimus mille üle ma juurdlen absoluutselt igal nädalal vähemalt korra. Korra seetõttu, et terve nädala toidukraami tellime ju juba ammu Selverist kulleriga laupäeviti-pühapäeviti koju. Tänaseks päevaks on see minu jaoks ikka täitsa asendamatu teenus. Suvel olen sellest nüüd kohe eriti hästi aru saanud, sest puhkuseperioodil on seda sipsti toidupoodi hüppamist, et midagi külapeale hamba alla kaasa haarata või niisama vahepalaks, rohkem ette tulnud ja issand kus ma ikka suudan niimoodi emotsiooniostudele raha kulutada. Pole mingit probleemi kümneid ja kümneid eurorahasid poodi jätta, kõik tundub kuidagi nii ahvatlev ja põnev. Samas on see äkki lihtsalt mingi koduse ema fenomen? Et nagu saab kodust välja ja it's a whole new world ja asjad...


Ühesõnaga, et ma iga jumala nädal selle sama teema üle pead murran, on ju mõistlik vahelduseks siia retsepte ja ideid üles laduda. Saab siit teinekord enda mälu värskendada ja ehk teilegi mõtteainet pakkuda. Üritame vähemalt nädala sees enam-vähem tervislikult läbi ajada, sest nädalavahetuseti on see patustamine kerge tulema. Selline 5-2 suhe ei ole kõige hullem aga noh saaks ka muidugi paremini. Iga kevad ma mõtlen, et oh tuleks juba suvi. Saaks süüa nii palju marju ja arbuusi ja olla nii tervislik... Kui suur suvi kätte jõuab, on toidulaual ainult jäätised, külapeal koogikesed ja muu selline hea kraam, mida ju talvel nii lihtsalt ei pugi. Seetõttu tunnen, et sügis-talvisel perioodil on isegi lihtsam tervislikult läbi ajada. Niisiis, möödunud nädalal oli meie toidulaual lisaks vahepaladele ja hommikusöökidele, lõuna- ja õhtusöögi menüüs neli suuremat toitu.

Et ma üritan retseptid kokku panna alati pigem selle järgi, et kodus olevaid kuivained võimalikult mõistlikult ära kasutada, algas eelmine nädal kapiotsas kükitavale kinoale lahenduse leidmisega.
Esimeseks toidukorraks saigi tehtud kinoa-kanahakklihapallid, vana hea tatra ja köögiviljasalatiga.
Hakklihapallide tarbeks keetsin ca 150g kinoad ja segasin seejärel kokku paki broilerihakkliha, ühe muna ja meelepäraste maitseainetega. Paneerimiseks leidsin kuivaine kapist ainult rukkikama ja said vaat, et nii head, et teeme neid pallikesi nüüd kindlasti tihedamini. Suvise köögiviljasalati üks lemmikkomponente on mul aga alati redis, annab nii mõnusa kergelt vürtsise nüansi.


Millegipärast kipuvad meil köögiviljad üsna kiiresti riknema, mistõttu võtsin järgmise toiduna käsile mehhikopärase kana-köögivilja wrapi, mille sisse leidsid tee vürtsikas marinaadis kanafileeribad, paprika, tomat, jääsalat, riivitud porgand ja dipikaste. 
Üheks üsna hiljutiseks lemmikuks wrappide vahel on saanud just riivitud porgand, annab kuidagi sellise oo-see-on-vist-küll-kuskilt-kohvikust-ostetud meki. Kastmete osas olen aga wrappidega alati püstihädas. Mulle meeldib kui wrapp on hästi täidlane ja lemmikutena näen enda wrapi juures alati just köögivilju ja kastet. Mõnikord kasutan kastme asemel määrdeks hoopis toorjuustu või pehmemat fetajuustu. Dipp on ka selline suhteliselt ehku peale minek, kuna midagi targemat ei suutnud oste tehes välja nuputada. Tihtipeale eelistan väljas süües tellida wrappi hoopis falafeliga ja lihast loobuda. Falafelid on lihtsalt niiii geniaalsed ja maitsvad asjad. Seekord sain pildile aga hoopis teise-päeva-rullid, millede vahele enam kanafileed ei jagunud ja pidi asendama hoopis kalkunisingiga.


Kolmanda suurema toidukorrana sain taaskord inspiratsiooni meie kuivainekapist, milles olevat kuskussi rakendada tahtsin. Võtsingi kasutusse veel viimsed köögiviljariismed, hakkisin need pisikeseks, lisasin keedetud kuskussi ja keerasin need omavahel kokku salatiks. Tummisemaks ampsuks lõikasin õhemaks mõned broilerifileed, tampisin pisut suuremaks ja asetasin neile keskele törtsu pestot ja mõned mozzarella kirsid. Seejärel rullisin kokku ja pistsin ahju. Täitsa mõnus suutäis.


Mulle meeldib kui korra nädalas saab süüa suppi. Tekitab kuidagi kerge ja organismile puhastunud tunde. Kui mina võin süüa ükskõik mis suppi, siis Nilsi valikud on oluliselt väiksemad, õnneks kuulub frikadellisupp ühte tema poolt aktsepteeritud valikusse. Üldiselt on Nilsi käest üsna võimatu üldse toidu osas nõu küsida, sest iga jumala kord vastab ta "kana ja riisi võiks teha". Nagu... ei annaks vist väga palju igavamat kombot välja mõelda 😄 Eks ma siis sellest "kanast ja riisist" üritan kuidagi inspireeruda ja ikka midagi pisut põnevamat lauale tuua. 
Frikadellisupp on ilmselt üks lihtsamatest mida üldse teha, sest vähemalt minu tehtavasse lendavad sisse külmutatud frikadellid ja ka minu lemmik külmutatud juurviljade segu. Oli teine vist Aasiapäraste juurviljade segu. Samuti lisan juurde kartulit, porgandit ja mõnikord ka riisi, kui see kuivaineriiulil oma kohta otsimas parasjagu on. Aa ja noh, puljongikuubikuid kasutan ikka ka.


Sellised lihtsad, kodused ja ka laias laastus tervislikud valikud said meie majapidamises tehtud sel nädalal. Et ma aga forever and ever uute ideede jahil olen, oleks nii tore kui kirjutaksite kommentaaridesse ka enda lemmikud retseptid. Loodan, et meeldis ja räägime varsti jälle!

esmaspäev, 2. juuli 2018

Kuu jagu toimetamist ja arengut ühe beebi elus

Reisilt saabudes oli meil aega aklimatiseeruda vaevu kaks päeva kui juba jälle tuli kodinad kokku pakkida ja teele asuda. Endalegi imestuseks, suutsin nende kahe päeva jooksul ära pesta kogu reisil kasutatud riidevaru ja asjad kodus enam-vähem ikkagi oma kohtadele tagasi seada.
Olin nimelt oma emaga juba iidamast aadamast kokku leppinud, et läheme maja ja koera valvesse kuni nemad Horvaatias peesitavad. Juhtumisi langes kõik kokku just niiviisi, et vaid kaks päeva peale meie reisi, oli vaja sammud nende juurde seada. See tähendaski siis ju taaskord kümne päeva jagu riiete, toidu, ravimite, mänguasjade, magamisasjade jms kaasa tarimist. Kaks autot täitus silmapilkselt.
Et ema elamispind on oluliselt ruumikam kui meie oma, saime juba eos harjutada seda maja-aia elu, mis meid järgimisel aastal ka päris enda kodus ees ootab. Algus oli pisut konarlik, sest ootamatult keeruline on kahekordses elamispinnas lapsega majandada aga juba mõne päevaga oli selge, et majaga kaasas käiv aialapp on üks igati tänuväärt asi. Kiigeplats, kärutamisrajake, päikeseterrass - asjad, mida korterielu naljalt pakkuda ei suuda.



Kümne päeva möödudes saime aga lõpuks koju, oma korterikesse, tagasi pöörduda ja mis seal salata, oli tegelikult ka hästi mõnus. Kodu on ikkagi kodu. Kõik nurgad on siin juba turvatud, stepslitesse kaitsed ühtede väikeste uudishimulikkude näppude eest sisse pandud, mänguasju oluliselt suuremas variatsioonis ja koristamispindagi vähem. Aga eks ta pisut keeruline ole ikka, luksuslikust lükkan-käru-uksest-välja-männimetsa-alla elust tulla liigutan-käru-edasi-tagasi-rõdul reaalsusesse. Nüüd oleme aga koduse eluga lõpuks päriselt aklimatiseerunud ja tiksume rahulikult suverütmis.

Viimase kuuga on toimunud pojakese arengus jälle too-huu-tuu edasiminek. Igakord kui mõtlen, et "wow, viimane kuu oli ikka täitsa kreisi arenguetapp", suudab järgmine kuu mind taaskord üllatada ja meelde tuletada, et "hallooo, siin areneb ju üks väike päris inimene".
Kui reisil muutusid meie ööd juba võrdlemisi... noh laias laastus ei saaks öelda, et heaks... aga siiski okeiks - 3 ärkamist igal ööl. Minu silmis on see stabiilne ja täiesti arvestatav graafik. Siis peale reisi lendas kõik uperkuuti. Ilmselt on asi kinni arenguetappides, mis väikest inimest hästi palju kurnavad.
Esiti vastavastatud liikumisvabadus ja lihastesse saabunud jõud, mis teda terve päeva tegevuses hoiavad. Enamuse päevast tuleb ju olla püsti erinevate tugede najal ja sikutada kõikjalt kõike. Rahulikel hetkeil leiab pojakese aga rahulikult mänguasjakasti ees istumas ja ühe näpuga keerutamas kõike, millel on küljes rattad või propellerid. Miski nende juures teda hirmsasti igatahes võlub.



Ööde hullumajale andis oma panuse ka kindlasti hammaste tulek. Nimelt saabusid viimase kuuga pojakese suhu lausa neli hammast järjest. Ime siis pole, et raske tududa, kui igemed valusad on. Ööd aga läksid nii-ii-ii ebameeldivaks, et ühe öö jooksul 10x ärgata ei olnud enam mingi imetegu. Pojake magas ka tavaliselt peale esimest võrevoodis ärkamist kohe meie suures voodis, sest ma lihtsalt ei leia endas seda füüsilist jõudu, et teda imetada ja seejärel võrekasse tagasi asetada. Ega ta siis ju rumal ole, kohe kui selg peale emme soojas süles mõnulemist võreka madratsit puudutab, tuleb lahti lasta üks kõvem nutt ja visata end totaalseks kreeka eeks.
Et olukord muutus aga juba üsna väljakannatamatuks, võtsin vastu otsuse, et annan pojakesele mõned korrad öö jooksul RPAd. Põhjusel, et teha saab seda lutipudelist, ilma pojakest võrekast välja võtmata. Ime on sündinud! Me oleme tagasi 3-4 ärkamise juures.
Esimesel kahel ärkamisel annan pojakesele tavaliselt pudelist RPAd ja ta uinub pudeliots suus üsna kärmelt uuesti, tavaliselt on see paari minuti küsimus.
Kui tunnen endas eriti tugevat jõudu, võtan ta kolmandal ärkamisel imetamiseks meie voodisse ja jauran temaga 10-20 minutit, et ta võrekasse tagasi asetada. Enamus öödel aga see jõud ennast ei ilmuta ja võtan ta lihtsalt meie kõrvale suurde voodisse magama, haagin endale külge ja magan ka ise edasi. Igaljuhul olen ma praeguse olukorraga hästi palju rohkem rahul kui sellega, mis veel paar nädalat tagasi toimus. Huhh, see oli karm.
RPA osas oleme läinud praegu hästi lihtsad teed ja ostnud pudelisse valmis villitud Aptamil 2 segu. See on öise toitmise jaoks vast kõige mugavam variant üldse, tuleb vaid lutipudelisse ümber valada. Et pojakesele eelmainitud segu paistab maitsevat, on see minu elu-olu ja päevased käimised ka tohutult lihtsamaks teinud. Ilma igasuguse eelneva meeletu lüpsmise-pumpamiseta saan poisid rahuliku südamega koju jätta, teades, et kõhu tühjuse eest vastutab kvaliteetne valmis piimasegu.

Lisatoidukordi on pojakesel 9,5 kuuselt kolm korda päevas, millele lisandub ka vahepaladena mekitav maailma kõige lemmikum snäkk kamapallide ja mõnglite näol ja loomulikult ei saa unustada nommerdamist tissiotsas iga mõne tunni järel. Pojake on söömise osas olnud ilmselt hästi lihtne laps - maitseb talle reaalselt kõik mida pakkuda, olgu see püree või tükiline, osake meie einest või mõni puu- või juurvili. Hommikut alustame tavaliselt Holle hirsipudruga, mille sisse läheb ka teelusikas Holle beebidele mõeldud toiduõli ja peale parajalt magusat püreed. Kui hommikud algavad issiga, on tavaliselt pudruks Põnni tuubipuder.
Lõunaks mekib pojake mõnd juurviljapüreed (millede valik Eesti poelettidel kuidagi hirmväike on), tavaliselt on selleks Põnni porgandi-kartulipüree, millest tulenevad plekid aga ealeski riietest enam välja ei tule. Õhtusöögilauas on omal kohal alati liha, hetkel enamasti veiselihapüree, sest rauanäitajad olid viimases arstikontrollis pisut madalad.


Pea 10 kuune Nikolas jutustab ja laliseb täiesti ennastunustavalt, poeb pidevalt kaissu kallistama-musitama ja naerab kõvahäälselt nagu väike kajakapoeg. On üdini positiivne ja pidevalt väikeste pahanduste ja marakratinduste peal väljas. Kui vaid võimalik, sööks vannitoas wc-paberit ja rulliks seda mööda elamist laiali. Kui emme vaid lubaks, roniks näppupidi pistikupesadesse ja topiks käed kõikide kapiuste vahele, samaaegselt riideid sahtlitest välja kiskudes ja emme "ei, ei, ei" peale pahaseks saades. Kui oleks vaid siin maailmas võimalik, ajaks hommikust õhtuni näost kamapalle sisse ja sikutaks emmel juukseid peast välja - noh teate küll, väikesed rõõmud elus. Pojake on julge ja sotsiaalne, naeratab laialt väikeste hammastega ja on nõus kõikidega sõber olema.
Vaikselt olen hakanud mõtteid mõlgutama ka juba pojakese esimese sünnipäeva osas. Ulme, kuidas see aasta nii kiiresti läinud on. Või noh okei, kümme kuud küll alles aga siiski. Sünnipäeva osas ei ole ma aga põhimõtteliselt mitte kuhugile veel mõtetega jõudnud, ainuke asi mida tean, mängutoas me seda veel ei pea. Ikka kuidagimoodi kodustes tingimustes ja eks ole näha kelle juurde end majutame, et ruumipuudusesse ei upuks. Sõpru on Nikolasel ju juba palju ja vahvast esimesest sünnipäevapeost tahaksid nad kindlasti kõik osa saada. 

Lemmiku tädi Lottaga alati valmis rahulikult chillima

neljapäev, 7. juuni 2018

Pojakese esimene reis Kreetale

Kell on 3.48 öösel, päike annab endast taamal juba tõusuga märku ja mina lendan kauni neljapäeva suunas. Just nimelt nii äraütlemata kauni, sest kodumaa on juba pea, et käega katsuda. Viibin hetkel ca. 100 sügavalt magava inimese keskel taaskord rongivagunis kesk eimidagit. 10 000m kõrgusel. Turbulents on seekord kohe eriliselt tihe külaline ja mul ei jäänud enam midagi muud üle kui telefonis blogipostitust kirjutama hakata, et mõtteid kuhugi vähegi suunata ja end välja elada.

Võiks ju eeldada, et normaalne inimene laseb silma looja, et uuele päevale värskelt vastu minna aga ei, mitte mina. Minu ainus eesmärk hetkel on olla värske kui hapukurk ja lihtsalt jalg turvaliselt kodumaa pinnale astuda. Tunnistan - olen sisse kuuganud ka mitme klaasi jagu valget veini, sest närv sai minust lihtsalt võitu. Oli tal ju ligi 12h aega end ka kruvida, sest väljalennu ajaks Kreetalt oli meil seatud alles 1.20 öösel.
Et aga maailmasuurim ettemõtleja ja planeerija suudab end lapse nimel kokku võtta ka olukorras, kus ükski närvirakk enam fungata tegelikult ei mõista, pumpasin kiirkorras pojakesele piima pudelisse, et ikka head-paremat mekkida oleks seniks kuni aastaema hirmuga võitlemiseks veini kuukab.
Eeldasin tegelikult, et imetamise ja ööunega saab öölend olema paaaalju keerukam. Võta aga näpust - käesolevaga on meil tegemist absoluutse musterlendajaga, kel nimeks Nikolas.


Lennule eelnev päev ei olnud teps mitte lihtsate killast. Hotellitoa pidime loovutama juba kell 11 ja võimalust hiliseks checkoutiks ega ka teiseks toaks ei olnud, sest hotell oli otsast lõpuni rahvast täis. Vahemärkusena mainin, et väljas oli 32 kraadi ja kuidagi tuli see päev õhtusse veeretada, sest transfeer oli seatud alles 22.35ks.
Lebotasime pisut hotelli õuealal ja tundide viisi fuajees, kus mõnus jahe briis ainukesena puhus. Õhtusöögiks haarasime ülemõistuse kallist sushit aga noh, eks vaade maksab ka midagi.


Kui ühe päevaune tegi pojake lausa fuajees diivanil siis ööunele saime ta koduse teki sees kenasti kärusse. Ja kutt põõnas maha bussireisi, checkini, turvakontrolli ja enamuse lennureisist. Iii-me-li-ne.
Kell 4 lõi plaks lennukis silmad lahti ja pistis kilkama. Et maandusime juba kell viis, saimegi kenasti söödud, joodud, pisut edasi-tagasi jalutatud ja oligi juba kodumaa aknast paistmas.
Et postituse kribamine peale maandumist pooleli jäi, jätkan seda nüüd - kell viis neljapäeva õhtul, mega unepuuduses aga koduse ja õnnelikuna.
Hommikul kell kuus koju saabudes, vajusime kõik kolmekesi koheselt unne ja oleme seda vahelduva eduga teinud täna juba mitu korda. Karm on see öine lendamine, pole midagi öelda.
Olgu, lendamine lendamiseks - aeg on reisimuljeid jagada. Huhh, kust küll alustada? 10 päeva reisil olla tundub nii ilmatuma pikk aeg, et lõpuks hakkad juba tõesti kodu igatsema ja iseenesest on see ju tore, sest jõuad ise arusaamale, et nüüd võiks juba minema hakata küll. Jääb ära igasugune melanhoolia ja kurbus lahkumise pärast.


Esiti oli meie plaan võtta hästi rahulikult, vaadata kuidas pojake olustikuga kohaneb ja teha plaane tema oleku järgi. Lesisime, mängisime ja turnisime palju bassu ääres ja sulistasime ka meres, päevitasime ja mängisime hotellitöötajatega, kes olid lihtsalt nii uskumatult vahvad ja tõeliselt tulihingelised Nikolase fännid. Et mererand oli üsna triiki rahvast täis ja ka noh... liivane, siis otsustasime enamuse päikesepüüdmisest ette võtta hotellialal bassu ääres.
Ilm kruttis aga iga päevaga aina kuumemaks ja tuulevaesemaks, seega läks lõpuks olemine ikka juba päris keeruliseks. Lapsega päevast päeva üle 30 kraadises lõõskavas päikesevihus peesitada ei ole ju lihtsalt tehtav. Lõpuks tahtsime kõik ainult jahedat ja varju.
Kahel päeval tiirutasime ringi ka autoga, väisasime pisikesi külakesi, Agios Nikolaose linna, Heraklioni linna ja Knossoses asuvat Minose paleed. Viimast küll minu tungival soovil, sest et mmmmmm vanad kivid ja lagunenud arheoloogilised mälestised - täiega minu cup of tea!






Agios Nikolaose näol oli tegemist ühe täitsa kena linnakesega, mis aga nii meeletult turistidest ülerahvastatud. Müra ja kära oli kogu raha eest. Hoopis mõnusama elamuse saime Heraklionist, kus mõned tunnid mööda kauneid tänavaid ja merekindlust ringi kolasime. 



Hästi vahva oli ka asjaolu, et meiega samas hotellis peatus Nikolasega kaks samaealist poisiklutti ühes oma eestlastest vanematega. Kift oli asjapulgad ninapidi kokku mängima lasta ja ise vanematega lobiseda, kohvi juua ja ka õhtuti restodes käia. Selline tõeline lapsevanemate puhkus.
Üldiselt oli pojake nii uskumatult tubli ja kohanes kliima ja olustikuga hästi kiiresti. Tudus ja sõi väga tublilt. Ei tea kas asi oli insipireerivas keskkonnas või selles, et pojake sai kõik päevad hommikust õhtuni koos emme-issiga veeta, aga selle kümne päevaga on temas toimunud nii uskumatult palju arenguid, et muudkui vahi ja imesta. Istub teine nagu miška ja püüab juba mööda ääri ka edasi liikuda. Vinnab end mööda treppe üles ja laliseb täiesti ennastunustavalt ja ülinaljakalt midagi oma keeles. 





Jäin meie esimese perereisiga kohe hästi rahule. Eks siin tuleb teha ka õlapatsutus meile endile, et siiski üsna suurelt ja julgelt ette võtsime ja enne Eesti suve pisut enda keresid juba ka võõrsil soojendamas käisime. Kui nüüd pisut mõtiskleda sel teemal, et mis beebiga reisides olid need hästi olulised ja kõige rohkem kasutatavad asjad, siis tuleb tõdeda, et oma meeletu listimajandusega panin isegi suhteliselt täppi.
Puutumata jäi kogu tavaarist vaid mõned üksikud soojemad riided, sest ilm oli lihtsalt niivõrd kuum ja samuti õnneks pea, et terve apteegikott. Küll tekkis pojakesele juba mõne päevaga nohu, sest hambad on üsna visad tulema aga nohuleevenduseks kasutatavate vahenditega ka õnneks piirdusime.
Hästi palju kulus lühikese varrukaga bodysid, mütse ja toitu. Et meil endalgi pidevalt midagi närimiseks näpuvahel oli, pidi ju ka pojakest kostitama. Andsime talle üsna palju puuvilju lutsutada ja eriliseks lemmikuks sai ananass, sellele vaatamata kulus ka püreemajandust üsna korralikult. Kaasa võetud soolased püreed kulusid kõik ära ja koha pealt sai enamasti osta vaid magusaid püreesid. Hinnad olid muidugi ka midagi hoopis muud kui meil siin Eestis. Nii mähkmed kui toidud olid oluliselt kallimad. Heaks vahepalaks lisaks puuviljadele ja püreedele osutusid ka maitsetamata mõnglid.
Mänguasju võtsin kaasa vaid paar tükki, seega täiendasime koha peal kogu mõne puidust mänguasja ja ka närimisrõngaga, et hambavalu pisut leevendada.
Kokkuvõtvalt võibki öelda, et beebi jaoks oli igapäevases kasutuses päikesekreem, lühikesed bodyd, mütsid, püreed, mänguasjad ja vesi. Enda jaoks võtsime kaasa pigem vähe riideid ja kasutasime ka pea, et kõik täitsa lõpuni ära. Vahepeal sain isegi pisut riideid seebitada ja pesta, et päris paljaks ei jääks. Ilm oli soe ja ega suurt muud vaja ei olnudki. Soe vesi, päike ja perekond - puhkus missugune!


teisipäev, 29. mai 2018

Beebiga lendamisest kui ennast vaevab surmahirm

Halleluuja, me jõudsime kohale! Eile hommikul kriipsutasin lõputuna näivast listist veel viimased esemed maha, tõmbasin meie kolme peale jagataval hiidkohvril luku kinni ja seadsimegi end lennujaama poole teele. Minu jaoks tähendas see aga mitte tavapärast reisiärevust, mis oleks ju ometi normaalne, vaid hoopis aina hullemaks ja hullemaks kruttivat lennuärevust, mis end mu peas täiesti monstrumiks suudab muundada. Lennujaamas olime kohal nagu kord ja kohus, kaks tundi enne lennu väljumist. Läbisime uuendatud ja vägagi tervitatava korraliku turvakontrolli ja tegime käruga mõned tiirud lennujaamas edasi-tagasi, et väike mõngel jääks kenasti unne. Mõeldud-tehtud. Et lennujaamas on kära rohkem kui kümne kopika eest, soetasime juba varakult väikemehele Alpine MuffyBaby pehmed kõrvaklapid, mis helisid summutavad ja milledega mugav magada on. Etteruttavalt ütlen ära - see ost on end juba praegu mõne päevaga sajaprotsendiliselt õigustanud.
Väikemehe une ajal kinnitasime korralikult keha ja ostsime ka lennukisse head-paremat kaasa, et mind ikka pidevalt tegevuses hoida ja hirmule mitte peateed anda. Mida lähemale boardingu aeg tuli, seda enam ma endale muudkui kordasin, et "kõik on korras, hinga... huuuh... kõik on korras, lendamine on normaalne".
Kergkäru jaoks rentisin kaasa transpordikoti, mis samamoodi nagu ka kõrvaklapid, täiesti super investeeringuks osutus. Andsime käru vahetult enne lennule minekut ära ja tagasi saime ka kohe peale lendu lennuki juurest. Meie käru oli aga ainukesena kotis ja vähemalt visuaalselt ka peale lendu kõige kobedam. Eks nad ikka päris lipa-lopa need kärud sealt lennukist välja viskasid.

Lend ise oli Nilsi sõnul aga täiesti tavaline ja uneventful. Minu jaoks aga ilmselgelt mitte. Lennuhirmu põdejale on iga väiksemgi raputus ja kummaline heli märk sellest, et midagi on katastroofiliselt valesti ja ega siit nüüd head nahka tulemas ole. Kujutan ette, et tavainimese jaoks on lennukiga pilvepiiril kulgemine kaunis ja kift kogemus. Minu jaoks on see aga umbes nagu rongivaguniga keset mittemidagit liiga kõrgel rappumine. Õhkutõusul peksles mu süda nii hullult ja hingasin sisse-välja nii suure puhinaga, et tõesti imestan kuidas väikemees seda kõike üles ei korjanud ja suutis olla nagu vana rahu ise. Üritasin küll muudkui temaga tegeleda ja jutustada, et ka end sel viisil rahulikuna hoida aga kahjuks hirmul on ikkagi suured silmad ja ta võtab oma. Jumalaletänu oli mu kõrval ju ka Nils, kes olukorda kontrolli all hoidis minu ja väikemehega pidevalt jutustades.
Mul on hirmuga silmitsi seismiseks välja töötatud mõned nipid, mida järgides vähemalt veidigi end kontrolli all suudan hoida. Näiteks listid - lennule minekule eelnevalt pean maha kriipsutama kõik oma listis oleva, et vähendada hirmu millegi maha unustamise ees. Mugav aga hea väljanägemisega riietus - et saaksin lennul end võimalikult mõnusalt tunda, vajadusel imetada aga samas ka inimene välja näha. Stjuuardesside nägemine - palusin reisikorraldajal meid võimalusel istuma panna esimesse ritta, et oleks ruumi väikemehega rohkem möllata ja talle magamiseks pesa tekitada. Samuti selleks, et saaksin jälgida stjuuardesse kogu lennu vältel. Nende näoilmed ja käitumismaneer on iga võpatuse ja nagina peale alati täiesti tavapärased, mis annab mulle kui hirmu käes kannatajale aimu, et tegelikult on see kõik normaalne.


Väikemees oli terve lennu kestel täiesti super kaaslane. Uudistas, mängis, sõi ja isegi tudus tunnikese täpselt siis kui tuduaeg kätte jõudis. Asetasime talle beebiklapid pähe ja panime enda sülle koduse tekikese, misjärel uinus ta reaalselt kümne sekundiga. Ei teinud piuksugi tõusul ega maandumisel ja muudkui lagistas naerda, kui meie reas istuv onuke talle nägusid tegi.
Kui nüüd mõelda, et mis olid head abilised beebiga lennukis ja mida oleks võinud teisiti teha - mõned lemmikmänguasjad, kõrvaklapid ja kodune tekike magamiseks, paar väikest püreetuubi, veepudelike ja üks uus ja huvitav snäkk (ostsin esmakordselt reisi jaoks kaasa Orgaaniline Beebitoit veebilehelt mõned huvitavad beebisnäkid) olid meie eduka lennureisi aluseks. Tagasilennul pakin aga kõik vajalikud asjad nii väikemehele kui ka meile kindlasti ühte seljakotti, sest kahe seljakoti vahel laveerida ja üht-teist otsida on küllaltki tülikas, sest beebi on ju koguaeg süles.

Minu "teen-pildi-jaoks-head-nägu-tegelt-kardan-retsilt" ilme

Maandumine on minu jaoks kohe kind-las-ti lennureisi parim osa, sest see tähendab, et wow... me tõesti jõudsime kohale. Üsna kummaline on see hirm ausaltöeldes, sest see sama sekund kui ma lennukist väljun, väljub mu kehast ka värin, südame puperdamine ja keeramine kõhus. Täiesti sürr ja nõme, aga kohe kuidagi ei saa jagu.

Igatahes - oleme nüüd õnnelikult kohal ja hotellieluga kenasti kohanenud. Hotelli jõudsime transfeeriga suhteliselt kärmelt ja enne kui jõudsime asjad lahti pakkida, suundusime kibekiirelt näljastena õhtusöögile. Peale õhtusööki tegime minitiiru ka ümber hotelli, misjärel pakkisime lahti asjad ja üritasime ülielevuses reisiselli ööunne panna. Vahetult enne ööund algas aga otse meie rõdu all, nimelt on hotellis kõik rõdud suunatud hotelli keskele, Kreeka muusika õhtu. Poiss otsustas tund aega üleväsinuna naeru lagistades toas ringi mürgeldada ja lõpuks üheksa paiku siiski kustuda.
Esimese õhtu ja enda reisiväsimuse pealt jõudsime küll mõelda, et no kuradi kurat, selline muusikamöll ja ei tundu see hotelli üldilme nüüd ka miski viie tärni vääriline nagu lubati. Vahemärkusena ütlen ära, et meie hotelliks on Albatros Spa Resort Hotel.
Täna hommikul peale hommikusööki võtsime pisut aega ja jalutasime ringi nii hotellis kui ka ümbruses ja saime päevavalguses värske peaga sotti, et tegelikult on ikka üks päris mõnna hotell. Hästi puhas ja meeletult meeldiva personaliga. Kohalikud on hästi sõbralikud ja Nikolast muudkui nunnutatakse ja tehakse kingitusi.


Hersonissose linnakese promendaadil jalutades tõdesime, et on ikka üks vahva koht küll. Päike, meri, mäed ja kerge suvine tuulebriis. Ega ei saa kurta miskit. Tänane päev on aga olnud poolpilvine, mis on beebiga sisseelamiseks üsna ideaalne. Saab teine mõnusalt oma unesid teha ilma liigse kuumuseta ja saame meie rahulikult ümbruskonnaga tutvuda ja iisilt võtta. Kolasime mööda pisikesi marketeid, ostsime limonaadi ja jõime mereäärses kohvikus kohvi. Ostsime karupojale mõned puidust mänguasjad, et neile mõnele kodust kaasa võetud asjale puhkust anda ja lebotasime bassuääres. Elu on ilus.



Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

neljapäev, 17. mai 2018

Kuumalainest, emadepäevast ja ühest krutskeid täis marakratist

Päikesepaistel kere soojendades on paslik pisut selle erakordse kuumalaine vältel ette võetud tegemistest juttu teha. Aastast aastasse olen alati tööpostil olles neid maikuu kuumalaineid kirunud, sest olgem ausad - on ikka nõme küll kontoris passida ja sundkorras kevadväsimusest kurnatud aju tööle sundida kui jalad kibelevad plätudesse ja mereranda... Aga noh, mis sa ikka teed, elu on juba kord selline.
Sestap olen käesoleval aastal oma praegusel tööpostil, emarollis, oi-kui-rahul, et üleilmset kuumalainet lõpuks ka nautida saan. Ei mingit vingu ega hala - suviselt soe ilm on nii hullupööra nauditav peale lõpmata pikka kehva suusailma. Kui nüüd meenutada, siis tegelikult ju ei tulegi meelde aastatetagusest ajast nii müstiliselt sooja ja pikka perioodi. Jah, lapsepõlvest küll tegelikult ähmaselt miskit sellist nagu koidab aga täiskasvanuelust küll mitte.


Kuumalaine ei olekski tegelikult enam paremal ajal saabuda saanud. Oleme ju kohe-kohe minemas Kreetale, kus meid vaat, et kuumemgi kliima ees ootamas on ja seega saime ninaotsad juba kodumaal korralikult pruuniks, et kahvatuvalge nahk väljamaal kultuurišokki saaks. Eriti vahva on veel asjaolu, et kodumaiste soojade ilmadega pojakese mõnusaks õueloomaks harjutanud olen, naudib teine nii väga - nii väga. On isegi enamvähem harjunud sellega, et emps koguaeg mingi imeliku möksiga läheneb ja väidab, et määrime - määrime, siis ei tee päike liiga. Palavaga olen poisile ka veejoomise külge harjutanud, mida nüüd ka isegi öösel pisut praktiseerime. Kipub ju tema meil ikka parajalt palju ärkama ja mõned veekorrad ööjooksul on ka empsi vaimsele ja füüsilisele tervisele kasulikud.

Igatahes... möödunud nädalavahetusel oli minu enda päris esimene emadepäev. Hommikul valmistasid poisid mulle mõnusa laari pannukaid ja tervitasid imeilusa ilma saatel kinkidega. Nilsike otsustas mind üllatada minu noorepõlve lemmiku - Nickelback kontserti piletiga. Halleluujaaa, ma ei saaks olla enam rohkem põnevil! Nagu tõeline vaprake, oli õde Lotta samuti nõus ka endale pileti soetama ja minuga rokkima tulema, ise vaid ühte-kahte laulu teades. Eriti vahvalt oli Nilsike ettevõtnud teha nii mulle, pojakesele kui ka endale ühise disainiga pusad - just selline kingiidee, mis mind hästi palju kõnetab ja rõõmustab. Midagi ühist ja ägedat.
Peale pannukate pugimist, sõitsime läbi Nilsi ema juurest, et pojake ka mammale lilled üle anda saaks ning seejärel suundusime loomaaeda. Kuum ilm ja mereäärne tuulebriis muutsid loomaaiaskäigu tõeliselt mõnnaks. Ma olen küll viimastel aastatel hirmsasti loomaaia kontseptsiooni osas kahtlev olnud aga mis sa ikka hädaga ära teed, pojakesele tahaks loomakesi ju ääri-veeri kuidagi tutvustada. Uus jääkarude polaarium oli igatahes ootusiületavalt kift ja varasemate eluruumidega võrreldes siiski suurepärane edasiminek.
Pojakese lemmikuteks osutusid hoopis aga kitsekesed, kelledel ka hirmnunnud pojakesed muudkui jalgevahel siblisid. Vaatasid teised omavahel pikalt tõtt ja püüdsid üksteise eksistentsist sotti saada.
Peale loomaaias käiku hüppasin kiirkorras kümneks minutiks Rocca keskusesse, et reisiks mõned asjad skoorida, peale mida suundusime kuumast surmväsinuna koju jalga puhkama. Õhtul kostitasime enda juures veel emadepäeva puhul minu ema ja venda.


Üldiselt oleme pojakesega päikeselised päevad mööda saatnud Nilsi vanematekodus aias kiikudes - päevitades - arbuusi nosides, sest korteris läheb ikka kuratlikult kuumaks. Möödunud nädalavahetusel jõudsime kiigata ka enda krundi peale, kus hetkel usin lammutamine käsil on. Et koht ise asub üsna mereranna lähistel, otsustasime, et viimane aeg on viia poiss ka mere ja liivaga tutvuma. Oi kui lahe see oli! Possuke oli merest täitsa lummatud, et nagu suur vann või nii. Liiva sees muudkui istus ja sahistas varbaid ja sõrmekesi läbi imepeene kuldse rannaliiva. No kui mõnus!
Pojake on juba õue elu - oluga nii harjunud, et eile kui plaanisin terve päeva kodus olla ja mõned pisut töisemat laadi asjad korda ajada, muutus ta hirmus virilaks ja muudkui turnis mööda mind üles ja alla, justkui nõudes, et “kamooooon emps, tee-ee-ee-mee juba midagi”. No mis seals ikka, poiss riidesse, korterist välja, auto pagassist kergkäru kokku, mänguväljakule kiikuma. Ainult, et... mänguväljakule jõudes avastasin, et pojake jäi kaitsekreemita seega oeh, tagasi koju, pojake kreemiseks, tagasi kärusse ja mänguväljkule. Selleks ajaks oli ta ise muidugi juba nii väsinud, et jäi pea kohe kärus magama.


Mulle näib ausõna, et väikemees omandab uusi oskuseid igapäev ja tunniste intervallidega.  Üks hetk hakkab roomama, järgmisel juba ajab end põlvili ja kui uuesti vaatad siis on juba püstijalu mänguasjakasti küljes ja viskub igasse ilmakaarde pikali. Tundub, et oleme jõudnud mõnes mõttes tagasi algfaasi, mil pidevalt pojakese kõrval istuma ja teda valvama pidin. Vahepeal oli juba jummala laadna ja poiss toimetas kõhuli omaette pikalt ja sain mööda tube tuuseldada. Nüüd aga pean taaskord käed avali tema ümbrust turvama, sest turnib teine nagu pöörane. Samas on see nii uskumatult lahe kui elevile ta ise enda uutest oskustest läheb. Maailma kõige vägevam tunne on näha kuidas pojake ennastunustavalt naerda lõkerdab, ise juba pisut nalja teha mõistab ja armastust täis silmil suu avali musi tegema tuleb. Õnn peitub tõesti nii pisikestes asjades!



Olgugi, et toimetan koguaeg tiheda graafikuga, tuleb tõdeda, et järgmiseks nädalaks olen endale lohe eriti palju ette võtnud. Tuleval neljapäeval leiab aset Rocca al Mare keskuses Yu Talent Media finaalüritus, kus lõpuks ka üldine kaanestaarikonkurssi võitja ilmsiks tuleb. Muideks, veel viimast nädalt ootan teie hääli ühele vahvale pildile, mille võsime üles Rahva Raamatu kaupluses. Et lugemisest on saanud viimastel aastatel minu jaoks üks tõeliselt nauditav hobi, on just sellenädalne pilt mulle hästi südamelähedane. Leiad selle SIIT.

Foto: Kadri Tiganik

Reedel, nagu juba ka varem mainitud, ootab mind kontsert enne mida mõned iluprotseduurid ja kohvikutiir õekesega. Laupäeval tuleb vast ette võtta pisukene kokandusring, sest pühapäevaks oleme plaani võtnud Roheliste Väravate Tänava üritusel osalemise, mis igal aastal Nõmme kandis aset leiab ja sel aastal veel meile eriti mugavalt asetseb. Hetkel on plaanis püsti panna väike kirbukas ja pakkuda kooki/pirukat. Olete lahkelt oodatud läbi astuma, uudistama ja maiustama! *kuigi ärge praegu meest sõnast, härga sarvist võtke, sest kui ilmataat meid ei soosi, siis meie ka ei soosi 😄

Tänaseks aga minu poolt kõik ja lobiseme varsti jälle!

Foto: Kadri Tiganik

kolmapäev, 2. mai 2018

Imetamisest, kaalust ja arenguetappidest

Raseduse ajal tabasin end pidevalt mõttelt, et issake kuidas küll see imetamine välja hakkab nägema. Kuidas peaks vastsündinud maimuke mõistma, et empsi küljes on mingid asjad, millest saab süüa ja kuidas ta üldse peaks imemisvõtte selgeks saama kui ta seda ealeski proovinud pole?!? Samuti tundus imetamine eriskummaline ka minu seisukohalt - kas ma ikka saan sellega hakkama, ega see imelik ei ole, issake see on kindlasti valus ja ebamugav?!?

Oeh, küsimused - küsimused, eksole.

Reaalsus on aga see, et juba mõni hetk peale pojakese sündi, kui ta esimest korda rinnale asetati, loksus kõik imeväel paika ja imetamise loogilisus jõudis mulle kohale. Jah, esimesed nädalad olid küll pisut ebamugavad, imetamine põhjustas mingil määral valu ja erinevate imetamispositsioonide katsetamine oli ehk isegi pisut keerukas. Nägin kurja vaeva ja pidasin graafikut (ülla-ülla, mina ja mu graafikud), et pojake ikka kordamööda ühele ja teisele poole asetada, et jumalaeest seda kurikuulsat paisu ei saaks tekkida. Ptüi-ptüi-ptüi, pääsesin paisust ja mida aeg edasi, muutus imetamine esiteks maailma kõige loomulikumaks ja teiseks, hästi oluliseks ja meeldivaks tegevuseks.

Sain üsna kiirelt aru, et imetamisel on hästi oluline osa pojakese lähedusvajaduse leevendamiseks ja omavahelise suhte loomiseks. Oli ta meil ju tibatilluke ja enneaegne, mistõttu pidavat ta veel kuu jagu minu kõhus pesitsema. Et sealt tahtis ta aga välja pääseda, oligi rinnal hoidmine ideaalseks kõhuväliseks alternatiiviks. Minu jaoks on imetamine olnud tõesti hästi meeldiv ja loomulik teekond. Olen selle eest nii tänulik. Andes pojakesele nüüd aga ka üsna usinalt lisatoitu, on imetamise osa mõnevõrra vähenenud ja melanhoolia on ikka hästi kerge tekkima. Tunne, et ta ei vaja mind enam nii väga ja appi-kuidas-ta-järsku-nii-suur-poiss-on?!?

Ühest küljest on see tegelikult tore, et Nils saab veelgi enam mulle abiks olla ja pääsen pisut rohkem omapäi ka kodust välja, teades, et poisid saavad hakkama lisatoidu ja nüüdseks juba pisut vähema väljapumbatud rinnapiimaga. Pumpamisega on mul alati olnud tegelikult selline vihkan-armastan suhe, et hirmus mugav on sügavkülma piima varuda ja endale selle tegevuse najal pisut vaba aega näpistada. Teisalt on see nii hullupööra tüütu ja keeruline, et otsustasin rinnapumbast tegelikult juba mõnda aega tagasi loobuda ja asendasin selle vanahea käsitsi pumpamise meetodiga. Toimib täitsa kenasti ja on vaat, et efektiivsemgi.
Et poisuke hetkel kolm korda päevas ka lisa saab, hommikul üldiselt putru, lõunal köögiviljapüreed ja õhtul köögiviljapüreed lihaga, olen endale teadvustanud, et imetamiskorrad on hetkel veel ekstra olulised ja hindan neid seetõttu veelgi enam. Tõstan teda rinnale tõesti nii palju kui ta vähegi soovib ja kaisutan niisamagi aina rohkem ja rohkem. No niii nunnukas teine lihtsalt.


Miks ma aga üldse imetamisest rääkima hakkasin - on ju ilmselge, et rinnapiim on beebile kõige olulisem ja vitamiinirikkam toit vähemalt esimese eluaasta vältel. Ideaalis tuleks seda usinalt pakkuda nii kaua kuni võimalik. Samaaegselt on imetamisel ka absoluutselt iii-mee-lii-nee mõju emale - see hoiab kaalu meeletult hästi kontrolli all. Kogu see magamatus ja vanemdamine ja imetamine on nii kreisi energiaröövel, et pidevalt elad nagu mingis veidras defitsiidis. Seetõttu ongi imelihtne haarata igasuguse nodi järgi, mis käeulatuses ja muudkui suhkruga enda energiavaramuid täita. Jah, muidugi on see ebatervislik aga samas, annad endast niigi palju kõigile ja kõigele, et lihtsalt mõne asjaga lased minna. Eriti veel siis kui see kaalunumbrile kuidagi hävitavalt ei mõju.
Muidugi ei osanud ma aga arvestada asjaoluga, et lisatoit ja rinnapiim ei anna imetava ema kehale enam samasugust koormust nagu lihtsalt rinnapiim. Oomaigaaden kui te oleksite vaid mu nägu näinud kui mõned päevad tagasi seda kaalunumbrit nägin.


Kogusin enda hormoonidest tulvil emotsioonid kokku tagasi ja otsustasin, et aitab vabandustest ja lamasklemisest. Mingit trenni ma tegelikult küll tegema ei hakka, nii palju energiat mul nüüd ka pole 😅 Toitumise ja igapäevase liikumise pean aga jonksu ajama ja nii ongi. Ma tõsimeeli arvasin, et elu ongi nüüd edaspidi nii ilus, et iga päev võin süüa jäätist ja šokolaadi, küpsiseid, barankasid ja soolapulki. Võta näpust - tuleb jälle normaalseks inimeseks hakata 😄 Hetkel aitab tegelikult hästi ka asjaolu, et kuu lõpus läheme reisile ja see õudus peab kaalult kaduma. Eks siis ole näha, kas pean vastu ja kas midagi üldse muutub. Öeldakse ju, et tervisliku kaalulangetuse ja üldse normaalse funktsioneerimise olulised osad on:

a) tervislik toitumine
b) liikumine
c) piisav uni

No võite kolm korda arvata, mille muutmine neist eelmainitutest ei ole minu kätes 😄 Eks ma siis proovin nende kahe, muudetavaga hakkama saada. 

Viimastel päevadel on lisaks minu normaalsele toitumisele, toimunud muutuseid ka muul rindeil. Et viimane suurem arenguhüpe toimus pojakesel 4-kuuselt, tundub, et 8nda elukuu lähenedes on toimunud järgmine. Pisikesest vagurast, vaikselt ümbrust jälgivast beebist on saanud üleöö seiklusi otsiv, väike uudistav, üheaegselt varesepoja hääli ja kilkeid tegev pisipoiss. Ta kohe tõsimeeli üritab vaikselt meiega juttu teha ja on end ümbritsevast maailmast juba hästi teadlik. Mõmmik muudkui turnib ja üritab end istuma sikutada, üldsegi mitte lastes end mõjutada asjaolul, et igakord selili vajub ja mina teda 24/7 turvama pean. Pistikupesad said juba kaitsmetega kinni pandud, kapilukud tuleb ASAP lisada. Egas need sahtlites peituvad emme-issi asjad on ju niiiii palju ägedamad kui mingid mänguasjad. Samuti on ta täiesti peapeale pööranud oma päevase unegraafiku, mistõttu on avastamist ja ootamatuseid igas päevas aina enam. 
Üheks uueks meelistegevuseks on empsi süles istudes kahe käega mind kõikidest pehmetest kohtadest pigistada ja seejärel vaadata mis saab - kas emps kiljatab või keelab - igatahes on jummala naljakas!


Juba õiiiiigepea saan teile rääkida lähemalt ka meie majaehitusprojektist, millega lõpuks alustada saame ja ma olen lihtsalt nii elevil. Lõpuks, peale kahte ja poolt aastat paberimajandust, saame me alustada. Väikemees on viimaste kuude jooksul meiega pangas ja notaris kaasas käinud ja tähtsa poisi kombel dokumente lapates püreed muginud või kenasti põrandal mänguasjadega piiksutatud. Elu lapsega! 😅

Papsiga pangas

Vanapapsiga notaris