teisipäev, 19. märts 2019

Meie armas pooleteiseaastane

Täna pidasime üle pika aja taaskord minisünnipäeva - nimelt täitus karupojakesel aasta ja pool - seega oli igati kohane hommikusöögiks küpsisetorti pugida.
Meie pooleteiseaastane on üks hästi armas ja hea poiss. Ma täitsa ausalt kohe ei oskaks kokku lugeda, kui mitu korda päevas teda kiidan ja heldimusega vaatan. Lihtsalt nii tragi ja asjalik teine.
Eks ta tegelikult iniseb teist sama palju ja ajab mind ka 35 korda päevas hulluks, ripub jala küljes ja paneb mind koguaeg jonnijuurikat eteldes proovile. Aga no iga jumala päev kui ta lõpuks õhtul magama läheb, mõtlen juba tunni pärast, et noküllonarmaslapsmaivõi.


Meie aasta ja poolene pojake, armastab tohutult teiste lastega mängida. Tuluke lööb silmis põlema, kui saab jalad mõne mängutoa või võimlemistunni suunas seada. See-eest pelgab aga pisut mõndasid täiskasvanuid, küll aga mõne aja pärast leebub ja unustab emme jala külge klammerdumise ära. Üldse ei saa aru mis valiku alusel pelgamine tuleb, mingi pojakese nutika pea hästikeeruline algoritm ilmselgelt.
Kodusteks lemmikmängudeks on puidust looma- ja autopuslede kokku pusimine ja eriti südamelähedaseks on muidugi torni ehitamine - klotsidest, saabastest, emme meigiasjadest, jogurtitest või millest iganes veel võimalik on. Täna lõunal näiteks üritas lasanjetükikestest taldrikule torni ehitada. Loovusest juba puudu ei tule.

Multikad ei huvita teda aga näiteks üldse. Ainuke mida meelsasti vaadata ja kuulata meeldib, on Laulupesa lastelaulud. Neid võiks ennastunustavalt vaatama jäädagi aga enamasti uudistame neid vaid siis, kui haigusepisik on end külge haakinud. Seda telefonihuvi on niigi juba liiga palju.
Pojakese üheks suureks lemmikuks on albumid. Neid lapates võib ta pikalt-pikalt põrandal istuda ja piltidel olevatele inimestele osutades küsivalt "see?" öelda. Nii kaua kui keegi talle piltidel olevaid inimesi, koeri, kasse ja jäneseid ette loetleb, on igatahes rahu majas.
Üldsegi on ta loomadest täiesti lummatud ja see on nii-ii-ii nunnu! Esiti fännab muidugi kõiki perekoeri ja perekasse aga on ka number üks koduküla jões pesitsevate partide fänn ja ega varesedki pojakese armastusest ilma jää.
Kui paluda linde jäljendada, tuleb muigel sui esitlusele "pää pää" ja "kaa kaa"... noh pardid ja varesed siis eks.
Eriti mõnus on vareseid jälgida aknalaualt, millel istumine on ka miskipärast eriti äge. Autodele ja mööduvatele inimestele "tadaa" lehvitamine on sama naljapakkuv, kui lennuki- ja helikopterihäälte matkimine, emma kumma nägemisel. Lennumasinad on täiega lemmikud!

Joonistamine kestis umbes kaks minutit.
Sealt edasi oli ainult omg-nii-lahe-mängutubaaaaa ja restos kõvahäälselt kilgates ringi jooksmine 😅
Ma olen ausaltöeldes täiesti hämmingus, kui nutikas saab üks pisikene inimene olla. Palumise peale näitab ette põhimõtteliselt kõik kehaosad, olgu selleks siis hirmus oluline ninaauk või varbad ja põlved. Mulle tundub, et pojake saab praeguse vanuse juures põhimõtteliselt kõigest üli hästi aru. Kui paluda tal midagi teha, tuua või emmet aidata - toimetab teine nii usinalt.
Suure entusiasmiga viib musta pesu pesumasinasse (ja vahetab pesuprogrammi ajal mitu korda pesureziimi😬), toob märjad asjad pesuresti juurde (mõnikord toob oma sokisahtlist ka kuivad sokid märjale pesule lisaks, et ikka kõrgema ja vingema pesutorni saaks), nühib hoolsasti svammiga põrandaid ja korjab enda söögitooli alt kokku viimsegi maha kukkunud makaroni ja asetab selle eeskujulikult prügikasti. Nagu... mida asja?!? 😅 Sealjuures võib rahulikult süüa terve õuna nii, et mälub - võtab tükikesed suust välja - tekitab elutuppa 25 tükikestest koosnevat tornikest - ja jalutab edasi...

Nagu juba pisemana, on pojake ka praegu tegelikult hästi hea sööja. Isukalt vitsutab sisse põhimõtteliselt kõike, mis ette antakse aga eriti häälekaks muutub siis, kui kasvõi paar sekundit toidu jahtumist ootama peab. No ei ole seda kannatust eriti palju vist antud.
Targu panen tema toidu korraks sügavkülma, et esimene kuum saaks kiirelt jahtuda.
Ainukene asi, mis talle tõesti üldse ei meki, on kurk.

Iseloomult on pojake hästi armastav, sõbralik ja hoolas. Läheb meelsasti mängukaaslastele pai tegema ja jagab lahkelt emmele-issile enne ööund musisi. Paneb pusletükid palumise peale spetsiaalselt selleks mõeldud topsi ja legoklotsid õigesse mängukohvrisse. Eks me seda pedantsust oleme talle ka korralikult juurutanud, ega Neitsi ju muud moodi oskagi. Ilmselgelt paneme enamused mänguasjad õhtu hakul kokku ikkagi meie ise, aga leian, et ka lapsega koos mänguasjade kokku panemine on hästi oluline asi, mida harjutada.

Ööd on meil ikka suhteliselt samasugused nagu nad olid ka varem. Ärkame ja abistame luti leidmise või mille iganes muuga, mis pojakest vaevab. Ainult selle erinevusega, et õhtune uneaeg saabub nüüd juba kell 20, varasema 22 asemel, sest ühe päevaunega lihtsalt pikemat ärkvelolekut välja ei venita. Aga tegelikult on see hästi mõnus ja vajalik ka lapsevanemale - tegevusrohkest päevast mõned tunnid lesimisaega võtta.



kolmapäev, 6. märts 2019

Minu (seikluste- ja sekeldusterohke) London

Pisut rohkem kui kuu aega tagasi, jõudsin arusaamale, et ma vajan puhkust ja kohe!
Mõeldud - tehtud.
Peale sõbranna veenmist, tunde sobivate lennuaegade ja sihtkohtade otsimist, reisisäästude kalkulatsiooni ja lennuhirmust tuleva ärevuse alla surumist, oligi plaan paigas. London it is!
Pidime ju tegelikult juba ülemöödunud aastal koos Nilsiga Londonisse lendama aga et minu rasedus kulges just sel hetkel eriti ränga iiveldustähe all, jäi see plaan tol hetkel soiku. Sel korral saime aga Katsiga oma pikaajalise unistuse - ühisreisi - ellu viia.
Ostsime piletid ja bronnisime hotelli jaanuari lõpus ja möödunud nädalavahetusel, kui kalender jõudis märtsi, seadsimegi end Inglismaa poole teele.
Tänu Kogumispäevikule olen viimaste kuude jooksul nii palju suutnud säästa, et lühiajaline linnareis oli täielik köki-möki. Mõeldes tagasi veel möödunud aastale ja käitumismustritele, oleks selline teguviis täiesti mõeldamatu olnud.



Nagu minu pikemaajalised lugejad vast juba teavad, vaevlen meeletu lennuhirmu küüsis. Püüan selle leevendamiseks küll erinevaid lahendusi leida aga ega miski eriti märkimisväärselt ei aita. Seetõttu leidsingi end taaskord lennujaamas, kell 10 hommikul, konjakiklaasikesega. Mis seal salata, kell 10 hommikul on konjaki rüüpamine üsna jälk tegevus aga samas pisutki uimastav mõju sellele iiveldama ajavale megahirmule tal on. Esiti tekitas hirmu muidugi lendamine ja teisalt olin üsna ärev, et pojakesest kolm ööd eemal olen. Õnneks on Nils tõeline superpaps ja poiste hakkama saamise pärast ma grammigi muret tundma ei pidanud. Lihtsalt tavalised emakaru asjad... igatsus ja nii.
Igatahes. Lend kestis kaks ja pool tundi, mille käigus saime üksjagu lobiseda nii sõbrantsiga omavahel kui ka meie kõrval istuva Evestuse bändiliikmetega. Nimelt olid tüübid teel Londonisse, et uut plaati esitleda ja meie muidugi käisime neile korralikult ajudele ja tegime kogu muusikatööstuse kohta tunni ajaga totaalse ristküsitluse. #ups


Kui lennukirattad Stanstedi lennujaamas maad puudutasid, oli mu elevus lihtsalt piiritu. Ilmselt oleks see veelgi suurem olnud kui ma oleks teadnud, millised seiklused meid alles ees ootavad. Suundusime oma käsipagasikohrvitega kibekiirelt rongipiletide järgi ja olime hirmrõõmsad, et supersoodsa diili saime. Üsna kiirelt selgus aga, et muidugi oli supersoodsa diili põhjuseks hoopis vast soetatud bussipiletid. No mis seal ikka, võtsime siis bussiga suuna kesklinna poole, et sealt seejärel metroo peale istuda ja Wembleysse hotelli sõita.
Rongijaamast saime läbi korraliku pusimise Oyster kaardid, ehk ühistranspordi magnetkaardid, milledele kolme päeva jagu sõiduraha peale laadisime. Tiksusime omajagu aega perroonil, sest ei suutnud aru saada kas oleme üldse õigel suunal, õigel liinil ja mida me üldse oma eludega nüüd peale hakkame. See metroovärk tundus lihtsalt niiiiii keeruline! Lõpuks saime ikka õige suuna kätte ja jõudsimegi hotelli. Olime ülientusiastlikult endale samaks õhtuks bronninud külastusaja Sky Gardenisse aga nagu ikka, arvestasime endale liiga lühikese trippimisaja ja jätsimegi sinna ajanappuse tõttu minemata. Lihtsalt nii mõnna oli hotellivoodis jalgu sirutada ja aknast naaberhoonet, Wembley staadionit imetleda.

Õhtuhämaruse saabudes vedasime end ikka Londoni kesklinna kohale ja asusime ringi uudistama. Esiti üritasime tegelikult lihtsalt aru saada, et kus midagi asub ja kuidas oleks kõige mõistlikum liigelda. Ma olin sellest hiidmetropolist täiesti pahviks löödud. Sõnatu! Londoni grandioossus lõi mind avatud käega vastu nägu ja raputas korralikult läbi. Tahaks öelda, et õnneks on Kats ka varem Londonis käinud ja suutis seetõttu selget mõistust säilitada ja meid transpordisegadusest päästa aga kus sa sellega! Nende paari päeva jooksul sai nii mitu korda vale bussi või suuna peale istutud, et enam ei jõua isegi kokku lugeda 😂. Tujul me sellest muidugi langeda ei lasknud ja kruiisisime vabakäigul nii kuis jaksasime. Olgugi, et esimesel õhtul leidsime end kõigepealt tellingute varjus oleva Big Beni juurest, leidsime, et mõistlik oleks suund siiski Oxford streeti poole võtta, et miskit hambaalla pista. Hommikused grillvõikud (ja konjak 😅) olid ainukesed energiavarud, mis selleks hetkeks juba totaalselt kulutatud olid. Jumal tänatud Google mapsi eest, mis meid vaevata mööda pisikesi Oxford streeti risttänavaid mõnusa restoranini juhatasid. Esimene fish and chips check!
Et päev oli olnud pikk ja üsna elamusterohke, pakkisime esimesel õhtul pillid varakult kotti ja suundusime tagasi Wembleysse.


Oeh need mõnusad hotellilinad ja kella kaheksani põõnamine! Et minu hommikud algavad üldiselt üsna varakult, sain omajagu aega tiksuda, enne kui Kats lõpuks silmad lahti lõi. Nautisime mõnusat hotellihommikusööki ja imestasime, et miks küll kell üheksa Wembleys nii palju jalkasärkide ja -sallidega inimesi jalutab. Pelgalt tunni pärast oli selge, et pisike staadionike meie hotelli kõrval, täitus vaikselt jalkafanattidega, kes Arsenali - Tottenham Hotspur mängu vaatama suundusid. Et staadion mahutab lausa 90 000 inimest, oli see vaatepilt lihtsalt kirjeldamatult kreisi! Meist möödus tuhandeid ja tuhandeid elevil jalkafänne. Ja te teate ju küll milline on jalgpallikultuur Inglismaal, see on ju nende Püha Graal, seega võite vaid ette kujutada, milline ülev meeleolu selle rahvamassi sees valitses.

üks parajalt puhanud inimene


Olime ka ise üsna varajased, et nagu viielised kella 11ks Buckingham Palace'is vahtkonnavahetusel kohal olla. Ilmselgelt olime faktide kontrollimisel aga liiga lohakad ja tol hommikul muidugi vahetust ei toimunudki. No mis seals ikka - seadsime sammud Trafalgar Square'i poole, et enne Madame Tussauds muuseumit aega parajaks teha. Pugisime kevadsooja ilma nautides puuvilju ja lihtsalt jälgisime seda eriskummalist metropoli inimsuminat.
Vahakujudemuuseum on olnud minu bucket list sihtkoht juba aastaid ja ütleme nii, et see oli selline... 6,5/10. Osad karakterid olid tõesti äravahetamiseni sarnased aga ega enam teist korda läheks küll.
Soojendava päikese saatel võtsime taaskord suuna Oxford streetile, sest shopping!!! Hindasime enda energiavarusid pisut üle ja seetõttu loivasime poodides ringi valutavate jalgade ja kumiseva peaga. Päevane sammunäit oli ammu täis saanud ja viimnegi jaks hakkas kerest lahkuma. Hotelli!

Sherlockit kaemas



Et programm oli aga tihe, polnud hotellis ju muidugi puhkamiseks suurt aega antud ja mõne tunni pärast olime taaskord kesklinnas tagasi. Olgu ka öeldud, et Oxford streetile trippimine meie Wembley Hiltonist, võttis koos jalutuskäigu ja metroosõiduga aega ca. 35-40 minutit.
Õhtustasime Itaalia restos ja võtsime seejärel suuna öölokaali poole. Kokteilid, tants ja trall said kesta kella üheni, sest paljud kohad pannakse lihtsalt sel kellaajal kinni. Olime hirmus entusiastlikud, et juba õigepea oleme öömetrooga Wembleys ja saame end puhkama sättida. Pseeh, kus sa sellega!
Just see liin, mida pidime kasutama, oli katki läinud ja ainsaks lahenduseks oli võtta mitu erinevat bussi, mis õnneks samuti ööliini sõitsid. Vaid 11km kaugusele jõudmine, võttis bussidega aega ei vähem ega rohkem kui kaks tundi. K a k s t u n d i.
Olime täiesti surmväsinud ja aktiivsuskell näitas 36000 sammu. Headööd!

36 000 sammu hiljem...
Äratus helises nii häbematult kiiresti ja kuus tundi und oli peale sellist päeva (ja ööd) ikka hirmvähe. Loivasime hommikusöögile ja vohmisime sisse kõike head-paremat, mis käeulatusse jäi. Ilm oli hall ja vihmane, tõeline London! Eriti müstiline oli aga asjaolu, et kohalike jaoks oli tegemist vist juba kevad-suvise ilmaga ( 8 kraadi ja vihm... ), sest enamasti olid nad riietunud kas t-särkidesse või lühkadesse. Ka lapsed...
Märgadest oludest hoolimata, seadsime end mõne tunni möödudes taaskord metroo peale ja hüppasime London Eye vaaterattale. Juuube kallis aga täiega oma hinda väärt!
Järgmisena võtsime suuna National History Museumi poole, mis meile mõlemale üsna kehvakese mulje jättis. Tunne oli, nagu oleks bioloogia tunnis klassiekskursioonile tulnud ja peaks kuidagi sundima end putukate piltidest ja linnutopistest vaimustuma, et ikka kontrolltööks teadmised olemas oleks. Vähemalt oli sissepääs tasuta.
Peale kiirtuuri muuseumis, trippisime aina marusemat ilma trotsides tagasi Oxford streetile ja tegime veel viimased sisseostud. Õhtul kulmineerusid reisimuljed hotelli all asuvas TGI Friday's peale mida kukkusime ära nagu notid. Okei, tegelikult vaevlesin räige lennuärevuse käes ja ära kukkumine võttis (vähemalt mul) ikka hirmus kaua aega.


Emaspäeva hommik - Heathrow lennujaam - 8.00 - konjak. Võõeeehhh vat see oli alles rõve! Aga mis sa hädaga ära teed, hirmul on suured silmad. Ootusärevus koju jõudmise ja poiste nägemise eel oli lihtsalt sõnulseletamatult suur ja kodumaale jõudmise tunne absoluutselt vaimustav!
Nüüd, paar päeva peale reisi, olen vaikselt reisirattalt maha astunud ja isegi kahe tunnisest ajavahest tekkinud mini jetlagist jagu saanud. Järele jäänud emotsioon on aga ülev ja kõikvõimas. Näha ja kogeda sellist suurlinna, on lihtsalt uskumatu. Multikultuurne, värvikirev, ajalooline ja samas nii kaasaegne. Üks minu unistuste sihtkohti, ühe maailma ägedaima reisikaaslasega! 🙏

pühapäev, 17. veebruar 2019

Nädalavahetus kui patupäev? #kogumispäevik

Olen usinalt viimased kaks nädalat 50 eurose nädalamenüüga majandanud ja samaaegselt üht korralikku blogimõõna pidanud. Ma olen kuidagi nii-ii-ii keskendunud sellele eelarve ümber majandamisele, et endast elumärgi endmine on tahaplaanile jäänud.
Igatahes! Nagu eelnevalt mainisin, oleme Kogumispäeviku raames viimasel kahel nädalal, limiteerinud oma toidukorvi 50€ peale. See on olnud parajalt keeruline aga samaaegselt ka hästi põnev.
Olin enne väljakutse algust üsna pelglik ja kartsin, et lendame juba esimesel nädalal kogu eelarvega uperkuuti ja feilime täiega, sest meie tavapärane ostukorv ei ole kunagi jäänud alla 70 euro.
Endalegi üllatuseks, oleme siiani üsna kenasti vastu pidanud... küll aga mõningaste mööndustega.

Alustame siis täitsa algusest. Esimesel nädalal tegin esmalt kolmes e-toidupoes- Maximas, Coopis ja Selveris - võrdlevad toidukorvid, et näha milline on meie vajadusi arvestades soodsaim. Üllatuslikult tuli võitjaks Coop ja nende teenust siis kasutasimegi.
Ega ma tegelikult väga ei olnud enda jaoks lahti mõtestanud, et mis ja kuidas... põhimõtteliselt lendasin tuimalt nimekirjaga peale ja vaatasin kuidas läheb.
Asi millele ma aga tavapärasest enam tähelepanu pöörasin, oli grammkaalu ja hinna suhe. Kui muidu olen võtnud 150g juustupaki näiteks 2€ eest, siis nüüd uurisin e-poes pisut tähelepanelikumalt ringi ja sain sama hinnaga soodusosakonnast hoopis ligi 500g paki. Ma olin soodustoodete hulga osas tegelikult täitsa üllatunud. Näiteks tänase, ehk kolmanda säästutellimuse, tegingi enamjaolt vaid soodustoodetest.
Teine oluline õppetund oli muidugi meie kurikuulus kapselkohvimasin, mille jaoks oleme täite ostmata jätnud nüüdseks kahel järjestikusel nädalal. Uskumatu, aga oleme selle arvelt säästnud ligi 24 eurot (ja muidugi selle raames ka prügi tekkimist oluliselt vähendanud). Võtsime kasutusele hoopis presskannu, mille kahenädalane kulu on olnud vaid 6 eurot. Hetkel kasutame laenatud presskannu aga kokkuhoiumõttes tuleb see säästukuu lõpus endale ka koju soetada.

Lähenesin esimese nädala menüüle suure aupaklikusega ja valisin hästi turvalised ja kodused toidud, millega teadsin, et ei saa eealrvet lõhki ajada. Nii jõudsidki menüüsse toidud nagu ühepajatoit, karjase pirukas jms. Küll aga viskas kaikaid kodaraisse frikadelli-riisisupp, mille valmimisel selgus, et riis oli kummalisel põhjusel HALLITANUD ja supp läks seega raisku. Põhjusel, et ühest suurest toidukorrast ilma jäime, valmis esimese nädala jooksul üsna mitmel korral pannkooke. Nii möödunud nädalal üle jäänud keefirist kui ka munavabalt, sest munad olid mingil hetkel lihtsalt otsa saanud.
Tundsin end terve nädala üsna ebakindlalt ja leidsin end koo-guu-aeg toidule mõtlemas. "Ei tea kauaks sellest ikka jagub", "issand aga mida me ülehomme snäkiks sööme??", "tea kas nädala lõpuni ikka veab välja?". Muudkui vaaritasin igasuguseid tagavaratoite pea olematutest kuivainevarudest ja kuidagi selle najal ikka vedasime välja. Siinkohal tasuks mainida, et varusid ei ole meil pea, et üldse. Me lihtsalt sööme kõik lõpuni ära ja alustame iga nädal enamvähem puhtalt lehelt. Õnneks oli aga olemas piisavalt suur jahu- ja pähklivaru, et magustoitudeks ja vahepaladeks sai valmida hunnikus pannkooke, marjakook, energiapallid ja muud põnevat. Üldse töötas aju kuidagi ülekiirusel ja pidevalt midagi uut nuputades. Arvasin alati, et kui näiliselt on kodus kõik otsas siis nii ongi ja ei jää midagi üle kui poest kraami juurde tuua. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud.




Teist nädalat alustasin hoopis julgemalt ja võtsin menüüsse toidud nagu Pad Thai, burger jms. Küll aga muutusin pildistamisega mega laisaks, eeee... nimelt ma ei pildistanudki midagi üles.
Seekord vähendasin nädalaostul ka meie tavapärast vahepalade kogust ja veidral kombel jäi neid isegi alles. Isu oli kuidagi oluliselt vähenenenud ja kui esimesel nädalal oli viie päeva möödudes külmikus täielik põud, siis nüüd oli alles nii mune, piima, puuvilju kui ka hulganisti muud kraami. Ulme!
Nils tegi küll nädala sees mitu korda sohki ja einestas kaasa võetud karbilõuna asemel kontori kohvikus ja vast seetõttu jagus ka toidukordi oluliselt rohkemaks. Tabasin end nädala keskel mõtlemast, et kõht on koguaeg täis, mingeid paanilisi "mis me homme snäkime" mõtteid polnud üldse ja veidralt suur summa oli kontol alles. Hakkasin juba mõtisklema, et kas mingid arved on maksmata või mis värk on, sest tavaliselt juba kuu keskel liiguvad mõtted vaikselt järgmise palgapäeva suunas.
Jumal tänatud, et sel kuul on toidu pealt korralik sääst tekkinud, sest see laatsaret, mis meil viimase paari nädala jooksul kodus valitsenud, tahab ravimikulude pealt oma.
Lisaks sellele, lähen märtsi alguses täielikule ekspromptreisile Londonisse, mis on ju teada-tuntud kui üks kallimaid linnu üldse. Hetkel tundub aga, et vean peale säästude hoiusele kandmist ja tervet kuud säästumenüütamist, kenasti minireisi välja.


Ega tegelikult ei ole nüüd kõik ka nii lillelõhnaliselt ja vikerkaarevärvides kulgenud. Viimased kaks nädalavahetust on möödunud suhteliselt "patupäeva" vaimus.
Nädalavahetused on meil alati suhteliselt vabakava graafikuga olnud, mis tähendab, et toite me nädalavahetuseks ette ei planeeri. Mõnikord tahame väljas süüa, mõnikord tuua koju sushit ja noh... teate ju küll kuidas need nädalavahetused kulgevad. Küll aga ei ole meie kõige suuremaks komistuskiviks rämpstoit vaid hoopis uisa-päisa kulutamine, mis peale säästunädalat nii ahvatlev tundub.
Esimese nädala möödudes oli olukord muidugi eriti tragikoomiline. Tunne oli selline nagu pääseks kuskilt paastulaagrist ja tahaks poest kõike osta! Teisel nädalal kulges olukord õnneks natuke rahulikumalt, sest laupäeval oli Nilsi juubel, mille raames sõime lihtsalt sünnatoitu ja poes meeletult hulluma ei hakanud.
Sellele vaatamata, tunnen, et pean end veiiiits nädalavahetusel rohkem joone peal hoidma ja mitte nii pea ees poodi sisse lendama ja kõike kokku kahmama. Ei ole see lõppkokkuvõttes hea rahakotile ega ka muidu tervislikule elustiilile.


Kolmanda nädala eel olen ikka veel põnevil ja ootusärev, et kuidas meil läheb. Tegin just tellimuse ja olgugi, et Coopist oleks ilmselt soodsamalt saanud, tahtsin kiirelt tellimuse lukku lüüa ja tegin selle mugavusest Selverist, mille veebiversiooniga olen rohkem harjunud. Olen enda üle sigauhke, sest arve jäi isegi alla 50 euro. Seekord leidsid enda tee nädalamenüüsse köögivilja-püreesupp peekoniga, kana ja fetaga burrito, lasanje ja kartulipuder hakkliha-fetapallide ja tooralatiga.

Kas olete ka toidukuu raames kulude kokkuhoiult edusamme teinud?

neljapäev, 24. jaanuar 2019

Üks tavaline toidunädal - mida ostsime ja kokkasime?


Valmistan end õige tasapisi ette veebruariks, mil kogumispäevikus lööb kalendris ette toidukuu. Toidukulud on ju enamasti ühel tavalisel perekonnal alati murelapsena hambus ja veebruar seabki mind üsna mitme põneva toidukulusid vähendava väljakutsega silmitsi. Nendest lähemalt aga juba veebruaris.
Täna tahtsin siia dokumenteerida aga ühe täiesti tavalise toidunädala. Mida me ostsime, mida me süüa tegime, kas pidime nädala jooksul midagi poest lisaks tooma jne.
Kunagi ammu-ammu ka selliseid nädalatoidu postitusi siin üsna mitmel korral jagasin ja mulle tundus, et need pakuvad teile huvi. Isegi olen alatihti kimpus uute põnevate retseptide leidmisega ja pigem kipun tegema ikka neid mis esimesena pähe hüppavad ja juba sada korda läbi tehtud on.

Olen juba aastaid üsna uhkelt ja sirge seljaga kõikidele küsijatele teatanud ja ka rangelt soovitanud, et toiduvarusid tuleb täiendada vaid korra nädalas. Selleks on ju mustmiljon head põhjust, esmane muidugi kulude kontroll ja kokkuhoid. Minu jaoks ei ole mingi häda pühapäeva hommikul kümne minutiga välja mõelda kõik tuleva nädala retseptid ja üleüldised toidu- ja majapidamiskraamivajadused. Pigem on see põnev ja mulle meeldib seda teha. Toidupoest kulleriga kogu kauba koju tellimine on absoluutne luksus ja jumala eest, miks siis seda igapäevast luksusteenust mitte kasutada. Mäletan, et kui teenused tasahilju erinevatesse poekettidesse jõudma hakkasid, oli teenindus ebareaalselt kiire. Selveri e-poes tarvitses kell 10 hommikul ostukorv kokku panna ja juba kell 15 oli kuller toidukottidega ukse taga.

Inimene on aga üks mugav loom ja üks hetk, kui teenus oli populaarsust kogunud, muutusid ootejärjekorrad ebareaalselt pikaks. Lausa niivõrd, et ootama oleks pidanud 2-3 päeva, enne kui midagi söömiskõlbulikku üle ukse potsataks. Võiks ju mõelda, et noh ole siis kaval, telligi mitu päeva varem aga kuna ma tahan enne tellimist võtta arvesse ka eelnevast nädalast alles jäänud kuivaineid, ei ole selline teguviis mõistlik. Proovisin läbi kõik erinevad kullerteenused, nii Barbora, Coopi, FreshGo kui ka vana hea Selku. Selkuga oli ses suhtes tore, et ma olin veebilahendusega harjunud ja sain korvi kärmelt täis. Coopiga olen alati aga püstihädas olnud, sest mobiilirakendus on neil olematu ja kaalutoodete lisamine ostukorvi, on õudsalt tüütu. Maxima ehk Barbora teenusega jäin aga üsna rahule, sest ostukorv tuli varasemast soodsam.
Lõpuks oli aga kõikide teenusepakkujatega sama jama - ooteaeg on liiga pikk. Mis seals muud kui tuli sammud poodi seada. Küll vastumeelselt aga noh, sööma peab. Kiirelt sai selgeks, et poes käimine on tüütu ja kohutavalt ajakulukas AGA enda suureks imestuseks, avastasin, et poes koha peal on palju rohkem sooduspakkumisi kui veebis. Seeläbi on viimased ostukorvid olnud pigem pisut soodsamad kui e-poest tellides.

Igatahes, üldiselt teen alati toidunimekirja ja -ostu mina, sest tean pisut täpsemalt arvestada tooraine kogust ja valida kuupäevi. Tol toidunädalal, kui plaanisin dokumenteerida, saatsin poodi aga Nilsi, kes saabus õndsas teadmatuses koju 60€ maksva toidukorviga aga seejuures ka paljude puuduvate toodetega. See omakorda tähendas aga seda, et nädala jooksul sooritasime lisaks oste 25€ väärtuses, mis tegi nädala toidukorvi maksumuseks 85€. *Nädal on minu jaoks toidukraami arvestades tegelikult esmaspäev-reede. Nädalavahetused kipuvad kuidagi omasoodu minema ja on seega loomulikult lisakulu, aga samas ei taha ma ka nii piinliku täpsusega seda jälgida, sest nädalavahetuse plaanid on tihtipeale ootamatud.*

Poes koha peal käies, pean alati meeles kaasa võtta kodust kõik riidest kotid. Ma lihtsalt jää-lee-stan seda, kui pean poest kilekotiga lahkuma. Eriti hull on see kilekotindus muidugi e-poest tellides.





Nädalat alustasime mõnusa ja koduse einega. Nimelt sai kokku keeratud aasia sugemetega kanakaste, kõrvale miskipärast kartulipuder ja roheline salat. Sellele järgnes frikadellisupp ja esimene nädala lisaost - pirukamaterjal, et supi kõrvale midagi hea haugata oleks. Nädala selgroo murdsin mina oma absoluutse lemmiku, hakkliha-kapsahautisega, mida Nils aga silmaotsaski ei kannata. Seetõttu liitus hautisega veel kanašnitsel, ahjukartulite ja kapsasalatiga. Neljapäeva võtsime vastu kana-riisinuudlivokiga ja reedel otsustasime rebelid olla ja sõime üldsegi vaeseid rüütleid õunakeedise ja banaaniga. Nädala tõmbasime kokku ühe mehhiko pajaroaga, mille kõrvaseks avokaado ja hapukoor lausa ideaalselt sobivad.


Esmaspäev

Teisipäev

Kolmapäev

Neljapäev

Reede

Laupäev

Niiviisi see üks üsna tavaline ja eriliste üllatusteta toidunädal kulges. Aga mida vähem üllatusi ja viperusi - seda parem! Mis teie pere lemmikroog on?

neljapäev, 17. jaanuar 2019

Ma kulutasin sellele iga kuu sadu eurosid?? #kogumispäevik

Olen viimased paar nädalat üsna usinalt end tegevuses hoidnud, et mitte langeda vanade harjumuste ohvriks, mis kümne küünega mu rahakotti tühjendada armastasid. Eelarve tabeli täitmine on end ses suhtes juba täitsa kenasti õigustanud, et peale detsembrikuu kulude sisse kandmist, nägin üsna momentaalselt ära, mis on minu nõrgad kohad ja mille arvelt saaks kulusid kärpida. 
Ühesõnaga jah - olen mitu nädalat nagu viieline eelarve tabelit täitnud. Sellel on aga ühe šopahooliku jaoks omad head ja vead. Nagu mingi poolearuline, ootan, et saaks taaskord väikse kulutuse teha, et oleks juba midagi ometi sinna tabelisse juurde kirjutada ja näha kuidas Exceli valem teeb simsalabimm! Siiani on vaimujõud aga õnneks nii tugev, et pisikulutusi ma siiski oma hasardi toitmiseks teinud ei ole ja seega olen ka täitsa kenasti reel püsinud. *okei, ühel päeval libastusin aga ajasin end uuesti jalule*


Kusjuures, eelarve tabelit täites avastasin, et pisikulutused toidupoes ongi just need, mis minu rahakotis kõige enam hävitustööd teevad. Sellised tobedad igapäevased mõtted nagu: “niikuinii lähen ju varsti vankriga välja, haaran siis poest juba puuvilju ja külmutatud juurikaid juurde, läheb ehk tarvis”, “tahaks proteiinibatooni ja energiajooki. Tervis, siit ma tuleeeen!”, “hmm… tahaks uut jumestuskreemi… pood it is!”. Niiviisi olen ma võimeline igas enda päevas vähemalt tunnikese sisustama - vankriga välja ja poodi! 

Ometi olen paadunud kord-nädalas-toidupoest-koju-tellimise-fänn olnud juba aastaid (kuigi viimased korrad oleme pidanud hoopis ise poes käima, aga sellest juba mõnel teisel korral pikemalt). Sellised läbi mõtlemata, nädala toidukorvist välja jäävad kulutused on küll pisikesed, aga kui need kuu lõpus kokku lüüa, on tulemus jahmatav ja ulatub reaalselt sadadesse eurodesse. 
Eriti tobe on minu möödalask sedasorti kuludega ka seetõttu, et olen juba aastaid olnud toiduteemaliste kulude kokkuhoiu isehakanud tõekuulutaja - piinliku täpsusega iga jumala päev hommiku- ja lõunasöögi kontorisse nii endale kui ka Nilsile kaasa teinud, et vältida ulmelisena tunduvaid lõunasöögi kulusid väljas einestades, aa-laa-tii nimekirjaga toidupoest vajalikku kraami ostelnud ja eriti hoolega silmas pidanud, et nädala menüüks ette nähtud eelarvest ikka kinni peaksin. Tuhat ja tuline, et just toiduteema mind alt vedas! 

Detsembri kulutusi tabelisse lüües tabas mind aga tõeline heureka moment. Äkki ei oleks toidukulud nii suured, kui ma iga päev pisinodi lisaks ei ostaks?!? Seda kõike annab ju paremini planeerida ja nädala toidukorv veelgi põhjalikumalt enne tellimist läbi mõelda.

Ja äkki saaks need kulud hoopis koheselt kuu alguses hoiusele kandes tuludeks muuta?!



Siinkohal jõuangi lahendini, mis konkreetset kuluartiklit minimaliseerida aitab. Mis silmist, see meelest. Kuu alguses rohkem raha hoiusele = kuu vältel vähem mõttetuid kulutusi. 

Nagu ka juba eelmises postituses rääkisin, olen aastaid hoiusekonto usku olnud. On ta vankumatu tinasõduri kombel kenasti omal kohal püsinud ja õiget aega oodanud. Eeldasin, et kui igal kuul 100€ hoiusele kannan, olen varsti rikas valmis! Psseehh…
Kui seda kontot aga minu kombel hoogsalt tühjendada, ei ole rikkusest kippu ega kõppu.
Ärge saage valesti aru, 100€ on suur summa, mida igakuiselt kõrvale panna, aga arvestades enda hetkeseisu, väljaminekuid ja sissetulekuid, tean, et saaksin ka paremini. Juba ammu oleksin saanud. Aga ega mõistus pole oma teha.
Jaanuari alguses, peale eelarve tabeli täitmist, võtsin end aga korralikult kokku ja kandsin hoiusele kohe 350€. Umbes-täpselt sellise lisakulu, mille kohta tabel karjuvalt märku andis ja  muidu niisama tühjale tähjale tuulde oleksin lasknud.



Kusjuures ma eeldasin koguaeg, et mu suurim kuluartikkel on hoopis riided ja jalanõud, millede järgi ma võin igatsevalt tunde ja tunde vaateaknaid uudistades ja e-poode lapates aega surnuks lüüa. Mulle lihtsalt hirmsasti meeldib window shoppimine. Mitte isegi nii väga shoppimine… aga just window shoppimine. Et ma olen aga paadunud taaskasutaja, ei ole see kuluartikkel isegi mitte võrreldav eelmainitud pisinodiga. Kirbukaid ja taaskasutusveebe mööda kolades kaotan ilmselt oma elust küll oluliselt aega, mida saaks suunata muule praktilisele tegevusele, aga vähemalt on rahaline kulu väike. 

Et kogumispäeviku käesoleva kuu üheks miniväljakutseks on 10% ulatuses kulude vähendamine suurimalt kuluartiklilt, püüangi end vaos hoida ja need tobedad miniostud oma päevadest edaspidi välja arvata. Tänaseks olen paari nädalaga vähemalt 50€ või enamgi nende pealt kokku hoidnud, mis leidis omale koha juba kuu alguses hoiusel. Ilmselge on ju see, et kui igapäevases kasutuses oleval kontol üleliigset raha pole - mida sa siis hing ikka nii väga ostelda saad.


Möödunud kordses postituses, lubasin küll suure suuga välja oma jooksva aasta eesmärgid aga selleni kuidagi üldse ei jõudnud, et kuidas neid siis õigupärast saavutada. Millelt ma üldse säästa ja koguda saan, kui palk varsti otsa saab? Ma ütlen ausalt - ma ei tea veel sajaprotsendiliselt aga läbi katse-eksitusmeetodi, ma saan teadma!


Ma olen täiesti tavaline inimene. Mugav inimene, kes naudib teatud väljaminekuid, mille arvelt kohe kuidagi ei taha kokku hoida. Ma olen naine, ma tahan poputamist ja olen valmis selle koha pealt silma kinni pigistama. Aga seda ka tõesti kuus vaid korra või kaks.

Teisalt olen ma juba eos hull kooner ja teen alateadlikult alati pigem soodsama kui kulukama valiku. Olgu see siis rõivaste, bensiini või majapidamistarvete soetamisel. Ma tean, et teen tegelikult igapäevaselt valikuid, mis aitavad mul oma koonerlust toita, aga minu jaoks on õppimiskoht hoopis selle ülejäägi õiges paigutamises. Käesoleva aasta jooksul tuleb ette kulutusi, millelt ma ei taha koonerdada - minu puhul on nendeks näiteks iluprotseduurid, mis annavad mulle mõned tunnid “oma aega” kuus, mil saan lihtsalt vaikuses lebada või segamatult raamatut lugeda - aga kindlasti leian ma viise, kuidas juba säästvalt eluviisilt, veelgi säästvamale lülituda.

Samas ainult säästmisest ju ei piisa, kui kuskilt pisukest kopikat peale ei tiksu. Mida sa ikka säästad kui kõik on juba ära paigutatud.

Täna on mul võimalus, tekitada poppides sotsiaalmeediumites aktiivne olles ja pisut töövormis tegutsedes, endale lisasissetulek. Ta ei ole küll midagi grandioosset aga patt oleks ka nuriseda. Nutikalt tegutsedes, on ta abiks ikka. Pisikest lisa saan koguda ka taaskasutusega - oma hiiglaslikku riidekappi tuulutades, taara pealt kopikaid korjates (mida koguneb tegelikult üsna korralikult, sest kahetsusväärsel kombel tarbitakse siin majapidamises ebareaalses koguses purki villitud Coca Cola Zerot)

*mõtleb ja ohkab… oleks mul vaid mõni eriti praktiline oskus, mida sel aastal lisatulu tekitamiseks rakendada saaks*


Oh well, eks aeg annab arutust ja saab näha kuidas ja kui palju sellise elustiiliga säästa kannatab. Eesmärk on aga silme ees kindel ja motivatsioon on laes! 

Kogumiseni!

pühapäev, 13. jaanuar 2019

Teine laps - kas ja millal?

Mind on alati täiega närvi ajanud see, kui uuritakse põhimõtteliselt kohe peale sünnitust, et "nooooh millal siis teine tuleb kah?". Olen ka teiste emadega, kes minu arvamust on jaganud, samal teemal arutlenud ja pidavat see vist mingi üleüldine norm olema, et kui esimene, teine või kolmas laps on ilmavalgust näinud, tuleb kohe panna pähe idanema mõte, et kiire-kiire nüüd - järgmist tegema!
Olgu, võibolla see ei aja kõiki niimoodi närvi nagu mind, sest normaalsed inimesed ei ole ka nii närvihaiged ja lühikese süütenööriga nagu mina 😅 Lapse kandmine ja sünnitamine on naise organismile tohutult suur väljakutse aga vaid pelgalt murdosa sellest, mis lapsevanemaid tegelikult ees ootab. Hoopis olulisem rõhk on kõigel edasisel, mis suuresti mängib rolli teise, kolmanda või mitmenda iganes lapse tulekuga perekonda.

Minu jaoks ei olnud aga pojakese beebiiga üldse mitte vaid lust ja lillepidu. See oli raske ja kurnav nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Seda on ta mõnes mõttes tegelikult tänase päevani, aga nüüd olen ma lihtsalt sellega harjunud ja ilmselt muudmoodi enam ei oskaksi. Sealjuures aga muidugi tuleb tõdeda, et eks rasketest hetkedest kiputaksegi pigem rohkem arutama kui nendest mõnusatest, mida elu beebiga ju ka iseenesest mõistetavalt pakub. Poja on juba nii suur, et täitsa inimene kohe. Asjadest arusaav, peaaegu ise sööv ja toimetav inimene. Seega mõte uuest beebist, kes lihtsalt... on... ja ei tee suurt midagi, tundub kummaline.
Tihtipeale on vingumine näiliselt tulemuslikum ja kui saad kellegagi samastuda, on ju veel eriti hea olla. Teisalt on elu pojakesega ju maailma kõige ägedam, naljakam, üllatusrohke ja täis kõige suuremat armastust. See ei välista aga hetki, kui tahaks lihtsalt põgeneda.

Näiteks eile - pidime Nikolase minu ema juurde päevaks chillima viima, et Nilsiga kino-spa-õhtusöök teha. Ema teatas aga vastu õhtut, et las Niko jääb siis juba tema juurde ööseks, et saavad lapsevanemad ka pisut lõõgastuda. Mõte segamatust ööunest tundus ülimõnus ja vanaema juurde ta jäigi. Õhtul istusime aga Nilsiga kodus ja igatsesime pojakest hirmsasti. Meil on küll ka kahekesi alati hästi lõbus ja tore aga peale seda kui filmid vaadatud ja kook söödud, liikus mõte ikka sellele, et huvitav mis pojake küll teeb... aga nüüd... või nüüd??
Ööuni ühe jutiga ära magada oli muidugi kosutav, aga hommikul ärkasin täpselt samasuguse seljavalu ja rammestusega nagu ka siis, kui pojake meie voodis öösiti kaheksajalga etendab. Ma räägin - keha on lihtsalt harjunud ja mingit maagilist superpuhanud ükssarviku-und enam organism naljalt ei tee.


Enne pojakese sündi, olin ma jumala kindel, et tuleb ikka kaks pisikest järjest. Riik on meile ju nii ideaalsed võimalused selleks loonud, et emapalk näiliselt lõputult edasi tiksuks. Pikalt veeretasin peas mõtet, et "ahh mis seal siis on, aega ju kõvasti veel sellele mõelda" aga tegelikult hakkab nüüd aeg vaikselt ümber saama. Ilmselgelt ei ole beebindus mingi sõrmenipsuga teostatav asi ja väike ajavaru tuleks ju ka jätta. Hetkel olengi olukorras kus reaalselt üks päev mõtlen, et jep, kõik on otsustatud, beebi number kaks it is! Ja juba järgmisel hommikul võdistan kõhedusest õlgu, mõeldes, et nooo ma ikka ei ole veel vist päris valmis. Totaalne segadus.

Ma lasen end nii kergesti mõjutada asjadel nagu taaskord neli kuud ebareaalselt rõvedat ööpäevaringset iiveldust, esiklapse kohanemine sellega, et tema ei ole enam a&o, kahelapsevankrid, gaasid beebieas, rasedana ringi vaarumine, kahe väikese lapsega hakkama saamine kui hetkel ajab ükski aeg-ajalt hulluks, kas me saame siis üldse veel kunagi ka lasteta kuskil käia, kas ma suudan üldse kunagi veel mõnda last nii palju armastada jne. Ma võiks siia listi lisada veel igasuguseid pseudoprobleeme, mida mu aju genereerib aga no tühi temaga...

Samas kohe sinna otsa suudan mõelda aga ka sama palju kui mitte rohkemgi plusse, mis kahe väikese vanusevahega laste puhul reaalne oleks. Kui natukene vastu pidada, oleks neil omavahel kindlasti ülitore mängida, majja kolides oleks kahe lapse vankrimajandusega niivõrd palju lihtsam kui liftita kortermajas elades, saaksin kodus edasi olla ja vaikselt ka sotsiaalmeediatööd nokitseda, emapalk jätkuks samal viisil nagu ta praegu on olnud, teise ilmakodaniku jaoks oleks kõik asjad, mida kuude viisi enne pojakese sündi kokku ajasin, juba olemas ja kasutusvalmis, ärevus teadmatuse ees on suhteliselt olematu, sest ühe lapsega on ju juba paljut kogetud. Ja noh üleüldsegi, beebi toob ühte perekonda nii palju armastust, mõnusat unist nohisemist ja uut hingamist, et noh... beeebiii!

Praeguses hetkes on mu suurim murekoht aga asjaolu, et aju ei suuda registreerida olukorda, kus mõnda teist pisikest inimest saaks üldse nii palju armastada kui pojakest. See pidavat aga emadel üsna tavaline teema olema, olgu su esimeseks pisikeseks siis "koerlaps" või "pärislaps", ei suuda sa ette kujutada end kedagi teist veel nii palju armastamas kui juba esiklast. Emasüda on ju teadupärast aga kõikvõimas ja usun, et see on üks selline teema, mis laheneb kuidagi iseenesest. Nagu ka ilmselt väga paljud muud probleemid, mida ma enda jaoks olen välja mõelnud.

Ma leian, et see on hästi oluline teema mida arutada ja enda jaoks lahti mõtestada sest "noh noh noh millal siis teine tuleb" ei ole üldse mingi lihtne küsimus millele vastata. Ma ei tea! Ja see tekitab mus rahutust, sest mulle meeldib kui kõik on kontrolli all ja tulevik selge. Hetkel on aga täpselt sama ebaselge kui seebivesi.

Kuidas teil sellega on - kas olete ka samasuguseid mõtteid kogenud või mõtlen täiega üle?

eeeemps, lõpetaaa!


teisipäev, 8. jaanuar 2019

Kuidas saada rikka(ma)ks? #kogumispäevik

Oleme Nilsiga ideaalne näide klišeelikust väljendist “vastandid tõmbuvad”, sest arusaam majandamisest on meil laias laastus üsna erinev. Mõlemad peavad üksteise toimimist rahaasjadega alatihti tagurlikuks aga kummalisel viisil see sümbioos kuidagi ääri-veeri siiski töötab. Kindlasti saaks aga paremini. Olen ühest küljest hästi kitsi ja alati soodsaid kuid efektiivseid lahendusi otsiv säästumaniakk, teisest küljest “läks trumm, siis mingu pulgad pealegi” mentaliteediga kohutav laristaja. Saa nüüd siis sotti, kuidas minust selline lõhestunud isiksusega inimene on saanud. Nilsi näol on tegemist aga pigem inimesega kes säästab suurelt aga ei pelga ka kulutada...
Mina säästan väikselt ja ka kulutan suurelt 😅 Midagi lihtsalt peab siin võrrandis muutuma!

Hetkel pulbitseb minus siiski lootus, et käesoleva aasta jooksul leiame üheskoos paremini toimivad lahendused ja ehk suudan luua enda rahaasjadesse ka vähe etemini toimiva balansi, mis ühtse perekonnana toimides justkui vajalik oleks.


Ometi kasvasin ju alati üles õpetussõnadega, et distsipliin on kõikide elu aspektide A&O. Tunnen, et olengi tegelikult end erinevates eluetappides muudkui distsiplineerinud ja mööda joont käinud aga konkreetseid eesmärke, mis mind ka tulevikuperspektiivi silmas pidades oluliselt aitaksid, endale seada pole julgenud.
Nüüd olen aga sattunud lõhkise küna ette ja viimane aeg on midagi muuta. Emapalk on vaid mõne kuu pärast otsa lõppemas ja tuleb tunnistada, et juba dekreeti jäädes andsin endale suurejoonelise lubaduse igal kuul meeletult säästma hakata, et peale emapalga lõppu koduseinte vahel lulli edasi lüüa. Mis te arvate kas ma tegin seda? Loomulikult mitte!


Ent sel aastal ei ole eesmärgiks vaid niisama ilma stabiilse sissetulekuta toimetulek vaid plaanid on palju grandioossemad. Et käsil on aastatepikkune majaehitus, mis nüüd ka vaikselt valmimismärke näitama hakkab, istub pangalaen ju turjal nagu kubjas ja piitsutab igakuiselt, et oma kopikad kätte saada. See tähendab omakorda seda, et pean välja töötama enda jaoks süsteemi, mille abil saan kenasti tasuda kõik vajalikud kulud, tekitama endale pisukse elamisraha ja ka säästupuhvri. Seda kõike ilma stabiilse sissetulekuta. Aga ega ma’s pead norgu lase! Olen täiesti veendunud, et kuidagi, ma saan sellega hakkama.




Jumalale tänu, et Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse rahatargad mind enda rüppe on kutsunud ja Kogumispäevikuga 2019. aastal liituda palusid. Enam õigemat aega rahatargaks kogumispäevliklaseks saada lihtsalt ei olegi võimalik ette kujutada.  
Nagu eelnevalt mainitud, olen ju tegelikult juba pooleldi säästumaniakk ja seega ka kogumispäeviku liige juba üsna mitu head aastat. Püüdsin ka möödunud aastal pea, et igal kuul kogumisrongile hüpata ja kuuväljakutsetega alustada aga nagu ikka, kui selget eesmärki silme ette ei sea, läheb siht paigast ja täpselt nii oligi. Ei jõudnud ma omadega eriti kuskile ja potentsiaalne sääst, see pani nelja tuule poole ajama. Sel aastal kavatsen aga kohe alguses kogumisrongile peale astuda ja maha minna alles siis kui tuleb minu peatus, Detsembris. Üheskoos teiega, loodan läbi teha ja kogeda põnevaid teemakuid, millede raames saame jagada üksteisega oma nippe ja trikke säästvamaks ja targemaks äraolemiseks. Mida rohkem meid saab, seda lihtsam see on!
Käesoleva aasta lõpuks, saame olla üheskoos rahatargemad ja nii paljude vahvate kogemuste võrra rikkamad. Aasta lõpp võib tunduda küll täna trööstitult kaugel aga tegelikult on ju juba varsti jaanipäev ja mis sealt siis enam jõuludenigi minna on, eksole!


Et see kõik vaid suusoojaks jutt ei oleks, on aeg kirja panna käesoleva aasta eesmärgid. Mõtlesin nende üle kohe hästi pikalt, et mis plaanid need siis on, mida universumisse välja saata soovin. Sain paika üksjagu mõtteid, mille saavutamise nimel sel aastal vaeva näen.


*hingab sügavalt sisse ja välja*


Esmaseks eesmärgiks sean kohe silme ette endale numbriks 3000€, mille tekkimist kui võluväel enda hoiusekontole ootan. Võluvägi peab muidugi tulema minu enda pingutustest ja lahendite leidmisest, mis teebki asja põnevaks. Olen hoiusekonto usku olnud tegelikult juba aastaid aga alateadlikult keeran oma ponnistused säästmiseks pidevalt untsu. Kannan küll iga kuu alguses kindla summa kontole aga vajadusel võtan sealt ka täiesti tarbetute ostude jaoks üsna vaba käega raha välja. Eesmärk on tal alati olnud ju tegelikult olla säästupuhver ootamatuste jaoks ja abiline emapalga lõppemise ajaks. Eeldasin, et tänaseks päevaks on mu hoiusekontol mitme aastase kogumise tulemusena umbes 5000€ aga vastu vaatab mulle sealt hoopis 1200€. Et hoiusel olev rahanatuke, läheb kohe kindla peale juba paari kuu pärast kasutusse, seangi sihiks, et selle aasta lõpuks võiks sinna peale igapäevaseid kulutusi ja toiminguid kogunenud olla siiski 3000€. Laias laastus see tähendab seda, et igakuiselt pean suutma hoiusekontole kanda 250€ vaba raha.


Teiseks, veidi laialdasemaks eesmärgiks, tahan endale seada ülesande, olla erakordselt usin, toimekas ja enesekindel oma otsustes. Olen paraku hästi närviline ja endas kahtlev inimene, mis tüürib mind tihtipeale eemale võimalustest ja väljakutsetest, mis tagaksid edu nii käesolevas säästuprojektis kui ka kindlasti paljudes muudes aspektides. Täna olen seisus, kus mul on erakordne võimalus teha kodust, enda armsa pisikese poja kõrvalt tööd, mis kasvas välja kirjutamiskirest ja hobist kaamera ees juttu puhuda. Tööd, mida armastan ja läbi mille end niivõrd omanäoliselt väljendada saan. Rohkem julgust ja pealehakkamist Liisa!


Käesoleva aasta kolmas suurem eesmärk, seab mind fakti ette, et ma pean kolima. Kolimine ise küll teab, mis suur ettevõtmine ilmselt ei ole (hehe, kindlasti söön oma sõnu kui siin väikeses korteris kõrguvate kastihunnikute vahel last taga ajan) aga kindlasti on suureks väljakutseks uue eluga kohanemine majas. Olen terve elu elanud korteris ja unistanud oma majast ja aiakesest. Üsna varsti on see unelm tõeks saamas ja kohe kindlasti kaasnevad sellega väljakutsed, mida ma täna veel näha ei oska. Majja tuleb tükk haaval sisse osta esmatarbemööbel, mida küll loomulikult saan teha elukaaslasega kahasse aga mu jumal, kui kallis on ju tegelikult kasvõi igapäevane iseenesest mõistetav mööblitükk nagu diivan. Täitsa tühja majja me aga ju ometi kolida ei saa, seega eesmärgiks number kolm on (primitiivne) kodusisustus säästureziimil! *sealjuures mitte kvaliteedis kaotades*

Et aga ka hingele veidi kosutust ja soovunelmaid pühendada, võtan sihiks, lugeda veel rohkem raamatuid kui möödunud aastal. Iseenesest on lugemine ju täiesti tavaline normaalse inimese tegevus, aga minuni jõudis lugemiskirg alles mõned aastad tagasi. Püüangi nüüd jätkuvalt vaimu erksana hoida ja lugemise näol talle tegevust pakkuda. Võtame eesmärgiks näiteeeeks... seitse raamatut.
Samuti katsun meeles pidada, et tervislikult toitumine on minu organismile hästi tarvilik aga kindlasti ei tohi ma unustada, et toit pole pelgalt vaid kütus, mida keha vajab. Hea toit hoiab üheaegselt keha töös ja pakub ka meeltele naudingut. Pean õppima end vähem piitsutama ja endaga pisut leplikum olema.


No vot siis. Tundub, et sellised soovid ma nüüd universumisse teele lasengi ja mis seal’s muud kui asja kallale! Jaanuar on Kogumispäevikus eesmärkide ja eelarve teemakuu, seega äran’d enam kauem mõtle ja pane eesmärgid siia tabelisse kirja, et saaksime juba üheskoos nende nimel tööle hakata.
Ma olen hästi ootusärev ja põnevil kõige selle osas, mida me sel aastal koos tegema hakkame ja tahaksin juba hirmsasti näha, kuidas minu ja ka sinu teekond kujuneb.