On aeg tibusid lugeda!

Kui keegi oleks mulle eelmine aasta täpselt samal ajal öelnud, et aasta pärast olen ma äärmiselt kogenud haljastaja, "kohutav kahene" ei olegi lihtsalt müüt, aasta vältel kolmes telekanalis kogumisest jutustamine on täitsa tavaline ja et mu hoiusekonto on priskem kui kunagi varem... oleksin ma sellest vestlusest ilmselt üsna kiirelt vehkat teinud.

Mis siis aga tegelikult juhtus? Juhtuski see, et aasta möödus ülehelikiirusel, nagu ikka kipub minema, ja kõik ülalmainitu oli vaid väike osake sellest hullupööra tegevuste- ja katsumusterohkest aastast. Võin julgelt öelda, et 2019 oli minu jaoks uute teadmiste ja väljakutsete aasta. Mina kui eneses pidevalt kahtlev ja turvalist rutiini armastav inimene, avastasin endas täiesti uusi külgi ja seda vaid tänu sellele, et nii mitmelgi korral panin end fakti ette, et nüüd või mitte kunagi.
Kuigi distsipliin on põhimõtteliselt mu keskmine nimi, siis ükskõik kuidas ma ka varasemalt üritasin, ei suutnud ma seda rahatarkusesse ja -kogumisse rakendada. Ma olen ennast siinkohal tõeliselt ületanud, sest kui ma ikka terveks aastaks endaga kokkuleppe sõlmin ja säästupuhvrit läbi erinevate katsumuste elule äratan... suudan ma ju tegelikult teha mida iganes! Näiteks ilma pablamata Terevisioonis enda kogemusest rääkida ja ka teistele julgelt juba läbi proovitud ja toimivaid nippe soovitada (LINK). Kas ma veel eelmisel aastal oleksin seda teha suutnud? Kindlasti mitte!

Möödunud aasta lõpus olin vaimselt valmistunud, et majaehitus jõuab lõpule ja ees seisab kolimine... küll aga puudus mul igasugune ettevalmistus selleks, et mis see kõik meile veel jooksvate kuludena tähendada võib. Ma reaalselt veeretasin seda mõtet päevast päeva edasi, et jumala eest sellega tegelema ei peaks. Mõtlesin, et ah küll kõik laabub iseenesest. Olekski võib-olla laabunud, kui ma juba tükk maad varem Kogumispäevikuga liitunud oleks. Kui nad mind aga käesoleva aasta alguses enda ridadesse palusid, olin selleks rohkem kui valmis! Andsin endale aasta alguses terve posu lubadusi, mis on minu puhul pigem hästi ebatavaline. Üldiselt ma sellisest trallist pigem hoidun, sest noh... siis on ju võimalus põruda väiksem.😅 Seekord sõnastasingi lubadused ümber aga hoopis eesmärkideks ja olin valmis katsetama. Just nendeks samadeks eesmärkideks, millede poole olen ka viimased viis aastat üsna tulutult püüelnud. Aga asume nüüd siis asja kallale, kuidas mul läks?

foto: Alina Birjuk

Kui ma nüüd mõtlen tagasi nendele eesmärkidele, mis ma käesoleval aastal kohe kindlasti saavutada plaanisin, siis esimene nendest oli muidugi säästupuhver. Panin endale numbriliseks eesmärgiks 3000€, millega peaksin suutma vähemalt 4-5 kuud südamerahus hakkama saada. Mõistan tänasel päeval üsna hästi, et eks ta natuke laest võetud number oli ja seetõttu selle kokku ajamine ka pisut keerukaks osutus. Ei saaks öelda, et see nüüd muidugi ülemäära kontimurdev number oleks, aga kindlasti oleks mu teekond olnud palju sirgjoonelisem, kui eesmärk oleks seatud millegi veel konkreetsema suunas. Seetõttu olengi juba aasta algusest saati nagu katkine plaat kõigile huvilistele korrutanud, et rahatarkuse teekorda tuleb alustada eesmärgist ja mida täpsemast, seda parem!

Kui aasta alguses kuulutasin suure hurraaga, et 350€ kuus kõrvale panna on ju imelihtne, siis juba vähem kui poole aasta pärast olin omadega ikka täitsa plindris. Kogumispäeviku esimese poolaasta teemakuud kõnetasid mind ka tugevamalt, mistõttu oligi sel hetkel oluliselt lihtsam suuremaid summasid hoiusekonto jaoks eraldada. Võtame näiteks toidukuu ja garderoobikuu - ega enam palju ideaalsemaks need teemad minu jaoks minna saakski. Mõlemas kuus oli sääst isegi ligi 500€ kanti, sest kui ikka terve kuu 50€ nädalamenüü peale kulutada või teises kuus sadade eurode eest oma kraami maha müüa on võimalik, siis ongi puhver kerge tekkima.
Kolimise käigus suutsin aga ootamatuste katteks (mis oligi ju tegelikult ka puhvri üks eesmärke) pea kogu oma säästetu ära kulutada ja pidin alustama uuesti. Teise poolaasta teemad osutusid aga mõnevõrra keerukamaks ja iseeneslikult nii suurt säästu enam ei võimaldanud. Näiteks keskkonna- ja kodukuu. Mõlemad ju tegelikult hästi põnevad teemad, milles oli mul kaasa rääkida küll ja veel, aga säästuelement jäi kuidagi kesiseks.

Saingi juba tegelikult üsna aasta alguses aru, et lisaks niisama raha hoiustamisele, tuleb mul puhvri kokku ajamiseks miskit veel välja nuputada ja leidsin, et lisateenistuse tekitamine on siinkohal hädavajalik. Lisa teenimise teema oli tegelikult kogu aasta vältel Kogumispäevikus üsna läbiv teema. Kes teeb päevatöö kõrvalt tõlkimist, kes on oma kodu pannud airbnb näol lisaraha teenima, kes sõidab Bolti või nagu moodsad ajad võimaldavad, teenib lisa sotsiaalmeediaga.
Lisa teenimise element oligi tegelikult see mis mind eesmärgile oluliselt lähemale aitas ja veel lõpuni pingutama pani. Et numbritest rääkimine on ju ometi nii põnev, siis toongi siinkohal välja, et kõige edukam kuu oli minu jaoks garderoobikuu, mil suutsin hoiustada 550€ ja kõige kehvemaks osutus kooliks valmistumise kuu, mil ma otseselt miskit kõrvale ei pannudki ja näppasin hoiuselt hoopis 500€ majaga seotud kulude tarbeks.
Ma ütlen ausalt, et veel mõned kuud tagasi olin ma veendunud, et kogu selle kolimisjandi tõttu ei ole mul võimalik käesoleval aastal enda eesmärki täita... et noh äkki järgmine aasta prooviks uuesti, kui elukorraldus juba tavapärasem on. Aga vahi imet - läbi ilgema ponnistuse ma selleni siiski jõudsin. Ilmselt aitas siinkohal suuresti kaasa ka see, et "distsiplineeritud Liisa" tahtis kohta kätte näidata sellele "ah las ta jääda Liisale".

See distsiplineeritud Liisa on ka ilgemalt rahul, et Kogumispäeviku utsitamisel rahakoolist osa võtsin ja esmakordselt endale investeerimismaailma tutvustasin. Just mõned päevad tagasi viskasin oma portfellile pilgu peale ja pidin kreepsu saama, et see päriselt ka kõik toimibki nii nagu rahatargad õpetasid. Kümne protsendine kasv ja nagu täiesti niisama sülle kukkunud raha!😄

Just mõned päevad tagasi püstitati grupis teema, et valida aasta parim rahatarkuse nipp. Tundub, et läbivalt lemmikuks on kõigil täpipealt need samad, mis ka mind läbi aasta vedasid ja kõige enam kaasa aitasid. Ikka see vana hea "maksa endale esimesena" ja täiesti lollikindel nädalamenüü planeerimine.

foto: Alina Birjuk

Põikan põgusalt veel ka teiste seatud eesmärkide juurde, mis aasta alguses kirja said pandud. Nagu me kõik teame, ja ma juba vähemalt kaks miljonit korda kirjutanud olen, saime me kolitud ja isegi sisustuselemendid on oma koha meie kodus sisse võtnud. Olen seda kõike aga aasta jooksul üritanud võimalikult rahatargalt teha, mistõttu miksinud omavahel nii uut kui vana, et ka sellel rindel väike rahaline võit terendaks.

Seadsin endale sihiks lugeda aasta lõpuks 7 raamatut. See võib tunduda inimese jaoks, kes loeb aastas 50 raamatut, ilgelt näotu eesmärk aga minu jaoks pole ta seda teps mitte. Minu proovikivi on siin ilmselgelt see, et lugemine on mulle meeltmööda enne õhtust uinumist ja raamat uinutab mind kiirelt. Ilmselt isegi liiga kiirelt, sest kui iga päev vaid kaks lehekülge lugeda siis ei jõua just kuigi kiiresti eesmärgini. 😅 Tänasel päeval olengi seisus, kus käsil on käesoleva aasta viies raamat ja töötan usinalt selle nimel, et vähemalt aasta lõpuks sellega ühele poole saada. Mäletate ju küll õpetaja Lauri tarkust, et "tee pool, aga tee korralikult!". Seega vähemalt üle poole olen sellest eesmärgist täita suutunud. Ja korralikult ka veel pealekauba!

Kui ma nüüd aga mõtted uude aastasse sean, olen üsna põnevil. Esiteks tahan muidugi kõrvalseisjana jälgida, milliseid väljakutseid Kogumispäevik meile seab ja nipet-näpet neid ka kaasa teha. Teisalt olen endale juba praegu välja mõelnud mitu miniväljakutset, et uuel aastal uue hooga puhvri kasvatamist jätkata. Näiteks kavatsen jaanuarikuus kulusid kontrollida sellise täpsusega, et meie koju võib uuest kraamist jõuda vaid toidukraam. Ei mingit nodi, riideid, nipsasjakesi. Jõuluaeg on selles osas ikka üsna laastavalt mõjunud aga õnneks annab uus aasta jälle uue väljundi otsast alustada.

Olen äraütlemata tänulik selle isikliku arengu eest, mida väljakutsetes osalemine mulle pakkus ja loodan, et ka teie aasta alguses seatud sihid, hakkavad vaikselt eesmärgile jõudma.

Kogumiseni!

foto: Alina Birjuk

(kile)kotib?

Käesoleva kuu alguses seisin silmitsi enda keskkonnateemaliste pahedega, võtsin südame rindu ja jagasin neid ka Kogumispäeviku keskkonnakuu raames teistega. Ülesande täitmiseks pidin esmalt aga kodus tõsise pilguga otsa vaatama kõigele mida me siin üle jala teeme ja paremini saaks. Esikoha minu silmis sai muidugi asjaolu, et me ei sorteeri prügi ja ega kaugele maha jäänud ka hiiglaslik plastikutarbimine. Olin juba täiesti motiveeritud meie probleemidele lahendusi otsima kui järsku jõudis kätte reisiaeg, pakkimine, lendamine ja kõik muu, mis mu mõtted täiesti okupeerisid. Teotahe oli selleks hetkeks kadunud ja otsustasin, et ahh pärast reisi vaatan sellele teemale uuesti värske pilguga otsa. Ja oi kui värske see pilk nüüd sai!

Kümme päeva välismaal andis asjale ikka hoopis teise perspektiivi ja näitas, et vaatamata kõigile Kogumispäeviku videopostituses välja toodud pahedele, toimime me siin ikka päris keskkonnateadlikult. Alati saab muidugi paremini aga praegu oleme ikka vähemalt juba poolel teel, võrreldes sellega mis teisel pool merd toimub. See metsik kilekotindus ja plastpudelindus oli ikka täiesti teine maailm. Mind vaadati pigem väga küsiva pilguga, kui avaldasin soovi kilekotti mitte vastu võtta, sest ühe mähkmepaki või plätupaari kilekotti mässimine tundus neile lihtsalt hädavajalik. Ma ei liialda kui ütlen, et loobusin kilekotist vähemalt kümnel korral aga paraku mingi osa sattus meile ikkagi kuidagi kohvrisse kaasa ka. Järelikult ei olnud kõrvalepõiklemine täielikult edukas aga noh sul tarvitseb osta vaid üks väike pulgakomm ja sekundi murdosa kiirusel on see väike kommike kilekotti pakendatud. No täiesti müstiline ma räägin.

Reisilt saabudes oli mott ikka rohkem kui täiega laes, sest kultuurišokk oli korralik. Olen ise juba aastaid riidest poekottide fanaatik ja võtsin neid ka usinalt reisile kaasa. Pakkisin neisse nii jalatseid, pesuvahendeid ja kõike muud mida tavaliselt ju reisikotis kilekotiga eraldatakse. Tahaks öelda, et meil lihtsalt ei olegi juba ammu kodus kilekotte, aga tegelikult neid ikka e-poest toidukulleriga omajagu meieni jõuab. Kuulu järgi pidavat aga poed juba üsna hoolsalt kottide ületarbimisel silma peal hoidma, mis on minu silmis ikka väga suur pluss. Tegelikult kui ma ausalt ütlen, siis eks mõnikord ju tõesti riidest kott ununeb ja tekib vajadus poest mõni kandevahend osta. 95% juhtudest valin ma siis küll paberkoti aga kui tõesti on võimalus ainult kilega toimetada siis tekib tõeline rahvusvaenlase tunne - löön silmad maha ja sätin selle va kilekoti kiirelt lindile, et saaks selle asjaga juba ühelepoole.

Puu- ja juurviljad jõuavad meie koju kas täiesti lahtistena või võrkkotis. Mäletan, et esimesed korrad kui võrgus puuviljad kassalindile panin, olid kassapidajad pisut kimpus, et mis sa siin nüüd korraldad ja pomisesid endamisi, et kas peaks selle koti ka süsteemist läbi lööma või kas nüüd viljaletist saab selliseid tasuta. Nüüd olen neid juba rohkem ringluses näinud ja müüjadki tunduvad teemaga rohkem tuttavad olevat. Aga no tõesti ei ole mitte vähimatki probleemi virskud-õunad-porgandid koju tuua ka kotita, sest tegu on ju ometi viljadega mis saavad kodus nii kui nii korraliku pesu.

tacoõhtuks valmistumine

Oleme püüdnud viimastel kuudel prügikottidega ka biolagunevate peale üle minna, et ei tekiks isegi vajadust kilekoti järele. Algselt ajasid need ikka tegelikult korralikult närvi, sest pehmeid biokotte oli üsna keeruline prügikasti külge haakida. Kippusid teised ikka väga lihtsalt purunema. Ilmselgelt ostsime aga esimeses tuhinas soodsa diiliga liiga väikesed kotid.
Prügi sorteerimise teema on tegelikult küll see, mis mind suhteliselt kimbatusse ajab. See on lihtsalt müstiline kui palju plastpakendeid me pahaaimamtult iga jumala päev prügikasti loobime. Esiteks võtavad nad meeletult ruumi ja lihtsalt vastik tunne tekib seda prügiladu vaadates.
Kortermajas elades jäi harjumus, et olme- ja paberprügi käib eraldi prügikastidesse ja seda oleme saanud ka nüüd eramajas praktiseerida. Paber läheb põletamisse aga muu prügi tuleks veel omakorda sortida. Terve kuu on mul peas vasardanud mõte kompostimisest ja olen selle kohta ka omajagu uurinud. Leidsin ühe hästi lihtsa ja loogilise kompostimise ABC, mis mulle teema väga hästi ära seletas ja nüüd on kompostientukas veel suurem!
Mäletan üsna pisikesest saati, et siin samas, kus nüüd kõrgub meie koduke, pesitses suvila aianurgas kompostikast, kuhu vanaema juhendamisel ikka kõik munakoored ja õunasüdamikud viima pidin. Täpselt sinna samasse ma ühe püsti panna tahaksingi, et biojäätmed leiaks endale pisut parema pesitsuspaiga kui prügikast, mis niigi liiga kiiresti täis saab.
Kusjuures alles nüüd keskkonnakuu alguses sain Kogumispäevikust teada, et eramajadele pakutakse tasuta pakendiveo teenust. Pakendid omakorda töödeldakse ümber rõivasteks, autodeks, klaasvillaks ja milleks iganes veel. Nagu issake! Halleluuja mida luksusteenust. Kui ma nüüd hakkan mõtlema, et biolaguneva paneks komposti, pakendid saadaks tasuta veoga ära ja paberi põletaks ahjus... põhimõtteliselt võib prügiveo teenuse ära lõpetada?!? 😅 Kas keegi teist kasutab tasuta pakendivedu?

riidest poekottide varasalv

Vähemalt selles osas võin endale küll patsu anda, et veepudelid jäävad meie pere poolt kõik poodi. Kunagi ammu ammu aastaid tagasi olin tohutu maitsevee fanatt aga peale seda kui tervislikust toitumisest pisut aimu sain, kukkusid need pooleteist liitrised maitseveed igapäevasest tarbimisest ikka väga kiiresti välja. Hull biznez ikka tegelikult veest tehtud - tegin siin kiire arvutuse, et kui ma igapäevaselt juba aastaid kraaniveega täidetud veepudelit kaasas ei kannaks, oleks mu kulu VEE joomisele aastas ca. 250€. Liidame siia juurde veel Nilsi, kes joob vett minust palju rohkem ja meie pere kulu oleks äkki ligi 600€? Jeebus küll. Ma olen õnneks märganud, et enda pudeli kaasas kandmine on viimastel aastatel pigem tavapäraseks saanud ja ühekordses plastpudelis joogi ostmine pigem harvenenud. Järgmine mõistlik samm minu poolt oleks muidugi see, et kaasaskantava plastpudeli vahetaksin näiteks klaaspudeli vastu.

Üks koht kus me aga taaskord oleme täiega plastpakendi orjuses, on pesuvahendid. Nii isiklikud, kui ka pesupesemiseks tarbitav ja kõik säärane. Olen juba ammuilma tahtnud proovida palju kiidetud tahket šampooni ja enne selle kuu lõppu kavatsen selle kindlasti ka ette võtta. Lushil pidavat vist päris head olema? Pesitsevad need tavaliselt pisikeses metalltopsis ja näevad üsna esteetilised välja. Kodukeemia osas loodan pisut nõuandeid ja abi saada juba järgmisel kuul kui Kogumispäevikus rullub lahti kodutemaatika. Samas on mulle juba praegu ka Eesti turul silma jäänud mõned puhta koostisega ja loodussõbraliku pakendiga pesuvahendid, mis tuleks tegelikult ära testida. Ma ei saa sinna midagi parata aga olen üks nendest inimestest, kes naudib pesupulbrist tulenevat "puhta pesu" lõhna. Adun küll, et ilmselt on see lõhn päris keemiline aga no meeldib, mis sa ikka ära teed.

Võib-olla tuleneb see pisut ka sellest, et hästi paljud rõivad jõuavad meie koju teiselt ringilt ja lendavad seeõttu esimese asjana pesumasinasse, et "värske" lõhn saavutada. See toob meid omakorda juba korduvkasutamise teema juurde, millest olen blogis küll vist juba päääris palju juttu teinud. Hullult südamelähedane ja põnev teema mu jaoks. Me ju mitte ainult ei korduvkasuta igapäevaseid tarbeesemeid nagu näiteks rõivad ja mänguasjad, vaid ma löön totaalselt särama kui taamal terendab mõni isetegemise projekt. Vanast uus on minu meelest täiega tuus! SIIN postituses saate kiigata mõnda mu lemmikut kirbukaleidu ja SIIN näitan teile ette uues kodus tehtud mööblitaastamise projektid. Eelmises kodus sai neid isetegemise projekte muidugi ka seinast seina - nii plastlusikatest lambikuplite kui ka köögiremondi näol.
Tuleb tunnistada, et ilmselt oleks kõige keskkonnatealikum pigem üldse kiirmoest hoiduda ja investeerida vaid kauapüsivatesse ja kvaliteetsetesse rõivastesse, mis kannatavad kandmist aastakümneid. Aga noh... mu maitse ja eelistused vahetuvad nii sigatihti, et pigem paotan kirbukate uksi ja hoian rõivaid ringluses.

Ühesõnaga, tõmbame nüüd otsad kokku. Ma püüan sel kuul end nii palju veel keskkonnasõbralikumaks motiveerida, et kompostikast tekkigu ja plastpakendid vähenegu! Millisest keskkonnateemalisest pahest sina tahaksid kõige rohkem võitu saada?

Piinlik on...

Võtsin just lahti käesoleva aasta ühe esimestest blogipostitustest, mille panin kirja jaanuari alguses, vaatasin täiesti heldinud näoga pilte pisikesest pojakesest ja meie poolelioleva maja karkassist. Kolimine tundus olevat mägede taga ja ega suvigi lähemal paistnud. Uskumatu kui palju jõuab poole aastaga muutuda ja mul poleks võimalustki selliseks tagasivaateks, kui ma kõike dokumenteerinud ei oleks.

Aasta alguses oli mul reaalselt veel mõned kuud aega, et välja mõelda, kuidas rohkem sääste tekitada ja milline hakkab olema elukorraldus kui vanemahüvitis otsa lõppeb. Igatahes olin mega entusiastlik, et küll kõik laabub ja ega ses osas saa tegelikult ka nuriseda. Hüvitis on ammu läbi saanud ja asjalood ongi täitsa enam-vähem laabunud. Kullamägedes küll ei suple, aga saame hakkama.
Tegelikult läksin ajas tagasi hoopis seetõttu, et lugeda milliseid eesmärke ma endale Kogumispäeviku teekonna alguses seadnud olin. Sellest postitusest vaatas mulle vastu üks kena rasvane number - 3000€ aasta lõpuks hoiusele! Eks ma ju tegelikult juba lugema minnes teadsin, et ega siin olukord hetkel kiita ole ja endale eesmärkide meenutamine on veidi nagu haavale soola raputamine. September toob aga alati uued algused, seega seda äratust oli mulle tarvis. Mul on läinud ikka täiega lappama. No nii hullusti, et kohe piinlik on ja ei tahaks tegelikult sellest rääkida. Süütunne karjub, et tõmba kerra ja poe nurka nuttu tihkuma, samas mõistus ütleb rahulikul häälel, et pole hullu, hakkame aga otsast peale.

Mul läks tegelikult väga hästi... umbes täpselt kuni selleni kui igakuine stabiilne sissetulek emapalga näol ära kadus. Tänased igapäevased kohustused ja kulud on tegelikult pea, et samad mis aasta alguses... aga lihtsalt selle vahega, et sissetulek on drastiliselt muutunud. Teadsin varem täpselt, et ahah, sellel ja tollel kuupäeval saabub x summa ja sellest saan kenasti kohe kuu alguses vähemalt neljandiku kõrvale panna. Nüüd on aga sissetulek täiesti mu enda kätes, sõltub vaid mu võimekusest lisa teenida ja on pea poole väiksem kui varasemalt. Kui me nüüd teeme kiire arvutuse, siis üle ei jää siin enam mitte midagi. Kohe mitte midagi.
Kõik mis tuleb kätte, on täpipealt välja arvutatud kuu vajaduste põhjal ja säästude jaoks lisa kandmine oleks omakorda lihtsalt kulu. Selle mõistmine oli tegelikult ka omaette protsess, sest miskipärast arvasin ma peale emapalga lõppemist, et suudan täiega üle oma võimete elada. Maksin endale aga ilusaid palganumbreid ja sealjuures muidugi ka hulgim riigimakse. Ajapikku hakkas nende kahe koostoimel, ei... tegelikult ju kolme - ülevõimete elamise, palga ja maksude - rahanatuke otsa lõppema. Sellele lisandus veel päris korralik stress kolimisest tulenevate kulude näol ja oligi paras kaos koos. Miskipärast ei olnud ma absoluutselt osanud arvestada, et näiteks haljastus ja esmatarbemööbel on nii kulukad. Elasin mullis, et küll need kuidagi ilmuvad ja numbrid sealjuures kontol ei vähene.

mina peale kolimist enda pangakontot vaatamas

Ses osas olen endaga muidugi täitsa rahul, et pool aastat suutsin nii järjepidevalt koguda, et olin oma seatud eesmärgile väga lähedal. Kui poleks sedagi suutnud, oleks maja valmimisega ikka täitsa tuuga olnud. Ega see hoiusekonto nüüd hetkel ka täiesti tühi ole, aga paraku tuleb tunnistada, et seal on peal vähem, kui aasta alguses. Kurb on küll aga samas tean, et enamus ei ole niisama tuulde lennanud vaid ikka asjaette läinud. *ütlen enamus, sest noh... osa on ikka paraku niisama ka hulkuma läinud*

Aga mis siis täpsemalt juhtus? Juhtus see, et ma muutusin laisaks ja mugavaks. Ei pööranud sellele enam tähelepanu, et aasta lõpus peaks mind ootama täidetud eesmärk ja tahtsin kõike kohe ja praegu! Ei suutnud sisustuse osas paljudele asjadele "ei" öelda ja läksin lihtsama vastupanu teed - kasutasin oma sääste. Ma ei ole nüüd sellepärast elu lõpuni endaga muidugi vaenujalal, sest ometi olid need kulutused ju meie uue kodu hüvanguks. Küll aga saan endale korraliku keretäie anda just selle tõttu, et lasin ka meie toidukulud totaalselt käest. Veebruarikuu - toidukuu - oli meie jaoks vast kõige silmi avavam ja suurima säästuga. Ma sain Kogumispäevikust hulgim nippe ja suutsin meid korralikult toidukulutuste osas distsiplineerida. Kui kolimisprotsess alguse sai, läks aga olukord kohe täitsa käest ära. Vähe sellest, et koguaeg oli tarvis bensukast süüa osta, läks ka nädalaste toiduplaanidega koguaeg midagi sassi. Alatasa oli midagi puudu, midagi ebavajalikku üle ja pood jäi reaalselt iga päev tee peale. Siin mängis kindlasti suurt rolli ka asjaolu, et järsku tõstsid kõik e-poed enda kulleritasu mitmekordselt ja see hävitas meie kord nädalas koju tellimise täielikult. Võttis ikka rohkem kui kuu, enne kui uues kodus üldse normaalse toidureziimi peale tagasi saime. Suvel on siin ka muidugi suur roll mängida, sest kui ikka 3x nädalas külalisi võõrustada, jääb see saadanas pood liiga tihti teele.

Et mu sissetulek on täna, oluliliselt väiksem kui see oli veel pool aastat tagasi, nuputasin üsna pikalt, et kuidas proovida taas mingit säästu saavutada. Otsustasin ette võtta juba eelnevalt proovitud väljakutse, mis meid tohutult aitas ja kasvatas. Nädalaste toidukulude hoidmine 50€ kandis! Lisaks sellele elimineerin taaskord igapäevased poodi põikamised. Eriti veider on veel asjaolu, et uues kodus  on meil pood ikka palju kaugemal kui varasemalt... aga miskipärast jõuan ma sinna aina tihemini.

Viimasel ajal kippusid poekorvid ikka sinna 80-90€ kanti küündima ja üllatasin end korralikult, kui suutsin viimase poenimekirja kokku panna summas 49,61€. Käisin läbi kõik kuivainekapid ja hoidised, et toiduvarusid võimalikult optimaalselt ära kasutada ja mitte liigse peale poes kulutada. Lisasin käesoleva nädala menüüsse kana-klimbisupi, singi-juustu quiche'i salatiga ja hakklihakastme koos tatraga. Üldiselt planeerin küll viis toitu nädala peale aga, et sel nädalalõpul ootavad meid ees suured pidustused siis ei olnud tarvis rohkem retsepte nuputada.

Ses suhtes võib käesolev kuu mulle muidugi korralikult kaikaid kodaraisse visata, et õigepea on täitumas ju minu 30. eluaasta, peale mida saabub kohe pojakese sünnipäeva tähistamine. See kõik tähendab ju ainult veelgi enam väljaminekuid! Tegelikult olen enda sünnipäevakulud juba suuremas osas kõik möödunud kuul ära katnud ja eks sellega mis veel ees, tuleb lihtsalt kuidagi tegeleda.

kuivainekapp on üks tõeline kullaauk!

Nagu ma veel vähe kehvasti ennast laristamise pärast tunneks, siis õli lisab tulle ka veel see, et olen juba mitu kuud ka hoiusele raha kandmisest viilnud. Koguaeg on hirm, et millekski jääb puudu ja pole ikka mõtet sinna hoiusele praegu kannet teha. Aga teate mis *läheb ja teeb kohe ülekande ära*, mitte küll nii suure kui varasemalt, aga kuskilt tuleb ju ometi alustada! Peab ennast ikka siin avalikult liistule võtma, muidu asjad ei liigu üht- ega teistpidi.

Huhh... sain teile siin nüüd südamelt kõik ära rääkida ja võin puhtalt lehelt alustada. Ma lihtsalt taha-aa-aa-n uuesti sama tubli ja produktiivne ja entusiastlik olla kui veel mõned kuud tagasi.

Kokkuvõtvalt ütlen nüüd siis uuesti, et minul on plaanis sel kuul hoida nädalased toidukulud 50€ ümber ja minetada see tobe harjumus koguaeg toidupoes käia. Ma olen seda ju juba korra varem suutnud, seega muidugi suudan ma seda uuesti! Peaks vist mingi uue eesmärgi ka püstitama?

Ükskõik kui väga ma ka tahaks selle 3000€ juurde jääda... taob mulle kuklasse teadmine, et järgnevatel kuudel seisab meil ees ehituse lõpetamisega veel üks päris suur väljaminek, mis ilmselt sööb taaskord kõik mu säästud. Ajastus lihtsalt kohe on selline mis ei soosi...

Võtan endale eesmärgiks paremini majandada, püüda iga kuu alguses kasvõi midagigi hoiustada, hoida lisasissetulekud stabiilsena ja mitte nii palju hetkeemotsioonidele alla anda. 

Tegelikult aitaks mind väga, kui jagaksite ka enda kogemust - kas aasta alguse eesmärgid on kõik plaanipäraselt läinud või olete ka kuskil komistanud? Kas eelarvetabelit veel täidate ja kas see on saanud harjumuseks? Milline väljakutse on teid kõige enam mugavustsoonist välja sikutanud?

Tahaks soodsalt reisile aga ei oska #kogumispäevik

Teate mis? Me sõidame sügisel Türki pulma! Kujutad sa pilti - täitsa päris Türgi pulma kohe! Nimelt resideerub üks meie lähisugulane koos oma üli kifti kohaliku kaasaga, juba aastaid Alanyas. Sel sügisel oodataksegi mitu lennukitäit sugulasi ja sõpru endale külla, et üks korralik pulmapidu maha pidada. No ikka veits elevil!
Veel kümme aastat tagasi, kui Türgi ja Egiptus olid meie põhjamaise heleda kere soojendamiseks põhikuurortid, sai neid külastatud ikka korduvalt. Türki (juhuslikult mõlemal viimasel korral Kemerisse) sattusin aga viimati kuus aastat tagasi koos Nilsiga ja veel neli aastat enne seda, täpselt sellel ajal kui Islandil 2010 aastal vulkaan tossama hakkas. Meie jaoks tähendas see muidugi seda, et koju ei lastud ja saime puhkust korralikult pikendada.

Kogumispäevikus käimas olev puhkusekuu, ajendaski mind tegelikult jalgu tagumiku alt välja ajama ja end juba mõne kuu pärast aset leidva reisiga kurssi viima. Puhkusekuu raames saangi ehk üht-teist kõrvataha panna, et oma iganenud planeerimisviise pisut muuta ja lõpuks soodsamalt reisile minna. Oleme planeerimist lihtsalt koguaeg edasi nihutanud, sest ega me hetkeseisuga, nüüd kui kolimine on juba käes, piletite ja majutuse näol väljaminekut niikuinii teha ei saaks. Aga lähikuude jooksul on see siiski tarvis teha, seega reisiplaneerimine alaku!

pojakese esimene lennureis Kreetale

Ma olen alati olnud see kõige mugavam reisijatüüp - mulle meeldib päike, ilus hotellikompleks, kui keegi valmistab mulle süüa, kui meri on lähedal ja linn samuti. Ma ei külasta meeleldi kirikud või kõige klassikalisemaid turistikaid, küll aga olen ma müüdud kui läheduses peaks olema mõni arheoloogiline leid või lagunenud sajandite vanune ehitis. Ma tahan end kurssi viia kohaliku kultuuri ja ajalooga, sealjuures ei taha ma liiga palju aega puhkusest võtta selleks, et ringi rapsida.
Ma olen tegelikult hästi nõudlik reisija. Aga samas miks ka mitte?! Me reisime maksimaalselt kord... harva ka kaks korda aastas, mistõttu on ju täiesti okei nautida seda pisikest puhkuseaega täiel rinnal, täpselt nii nagu sa ise tahad.

Peaaegu, et kõik reisid, oleme alati võtnud läbi reisibüroode. See on ilmselt mugava reisija esmane välimääraja. Laduge mulle pildid-hinnad letti ja las ma valin enda lemmiku. Olen täitsa ise reisi kokku pannud vaid mõnel üksikul korral, viimati näiteks käesoleva aasta märtsis, kui külastasime sõbrantsiga Londonit. Et ma selles isetegemises eriti käpp ei ole, võib öelda, et jäin isegi oma valikutega tookord enam-vähem rahule. Kindlasti oleks saanud paremini aga eks see tuleb ka vilumusega. Asjaolu, et ma ei ole teab mis paindlik reisija, panebki mind ise tegemise-otsimise juures alati keerulisse seisu. Kui ma valin välja sobivad kuupäevad, siis ma tahan neile kindlaks jääda aga kogemus on näidanud, et miskipärast suudan ma alati valida hästi kehva aja. Kehva aja just soodsate reisitingimuste suhtes. Olles selline jäärapäine, on lennupiletid tavaliselt kallid ja sobivad hotellid juba välja müüdud. Siin ma kukungi alati orki ja jooksen ummisjalu reisibüroo poole, tõstan käed üles ja palun abi.
Minus ei ole grammikestki viimase-hetke-reisijat, samas täiega kadestan neid, kes just viimase hetke reisidega mööda ilma ringi rändavad. Nii vist saab ju väga odavalt?
Mina, Neitsi, ei suudaks endaga aga elada kui juba mitu kuud varem kogu tegevuskava paika ei oleks pannud. Pean täpselt välja arvestama mis kell-kuhu-kellega-palju maksab-kuidas, muidu ei ole minust minejat.

Ilmselt oleneb reisibüroo vs ise otsimise hinnasuhe ka hästi palju sihtkohast. Ma olen enamasti reisinud ikkagi Euroopas, mistõttu ei ole büroode hinnad olnud kunagi liiga kontimurdvad, kui ikka piisavalt pikalt ette broneerida. Linnareisid - need me oleme muidugi ise kokku klappinud - London, Rooma... neid tõesti läbi büroode ei võta. Aga samas Mallorca, Kreeta, Austria jms... oleme ikka lihtsama vastupanu teed läinud.
Kui kunagi peaks tulema peale aga suur tuhin ja tahaks lennata Aasiasse või Ameerikasse, tuleb ikka mõistusehäält kuulata ja reis ise kokku nokitseda. Seda tuhinat mul aga praegu peal ei ole, sest noh "preili lennuhirm siin pool, teree!". 

*Faktinurk*
Olen oma lennuhirmust siin blogis ikka omajagu rääkinud ja lõbus fakt on see, peale mitukümmend aastat muretut lendamist, sain lennuhirmu külge just kümme aastat tagasi Türgist tagasilennult. Islandi vulkaanipurskele järgnenud tuhapilve tõttu lendasime terve tagasitee hästi madalal, mis omakorda tähendas hulgaliselt õhuauke ja neli tundi rappuvat lennukit. Asjaolu tegi eriti ebameeldivaks aga üks stjuardess, kes mulle käratas, et "miks sa üldse lendad kui nii väga kardad?!?". See oli minu jaoks viimane piisk juba üle ääre ajavasse karikasse.

Tagasi teemasse. Hakkasin siis mina umbes nädalake tagasi hästi entusiastlikult reisibüroodele päringuid saatma, samaaegselt juba ka bookingus ise alternatiive otsides. Arvestades, et meie möödunud aastane suurepärane 9 ööd kestnud puhkus Kreetal, pani rahakotile põntsu umbes 1400€ ulatuses, ootasin ilmselt alateadlikult sarnast pakkumist. Eeldasin, et Türgi ei ole ju enam kõige kuumem kuurort ja ju ikka pääseme sugulaste juurde pigem soodsalt. Lootus on tõesti vist lolli lohutus, sest pakkumised mis üsna kiirelt laekusid, olid täiesti ebareaalsete hindadega.
Kui ma lähen puhkama, tahan ma sellest võtta maksimumi, seega panin näidiskriteeriumitena päringu jaoks paika, et puhkus võiks kesta 9 ööd, mööduda 5* hotellis koos toitlustusega ja hotell peaks asuma kindlasti Alanya linna sees või hästi lähedal.
Suur oli aga minu üllatus, kui sain ca. 15 pakkumist, kõik Alanyast minimaalselt 35km kaugusel ja hinnad algasid 2300€ pealt. Mitmed küündisid isegi üle 3000€. Ummm... mida?!?

Ideaalis peatuksime veel poole suguvõsa ja paljude tuttavatega samas hotellis, et lastel oleks sõpsid kohe kõrvalt toast võtta aga no sellise hinnaga jääb meil küll kõigil minemata. Kohalikud spetsialistid andsid muidugi ka mõista, et praegu olevat üüüber kehv aeg pakettreiside päringuks. Paar kuud tagasi olevat täpselt samad lennud ja hotellid olnud rohkem kui poole soodsamad ja nüüd hakkab lihtsalt kõrghooaeg sügisreiside ostmiseks kätte jõudma. Samuti asi mida jälgida - kui ka teil peaks olema Alanyasse mineku plaan - samanimelise piirkonnana pidavat müügis olema ca. 80km suurune ala, mis ei ole isegi Alanya linna lähistel mitte.
Mis seals muud kui hakkasin ise sobivaid variante kokku ajama. Jõudsin omadega kõigepealt täiesti kokku joosta, sest ei leidnud mitte ühekski sobivaks kuupäevaks otselende. Reaalselt, terve kuu vältel ei olnud minu otsingutulemustel ühtegi otselendu. Juhe täiesti koos! Teadjamad aga andsid jällegi nõu ja selgus, et näiteks Tezil on lennupiletite leiunurk, kus suure üllatusena on nii otselennud kui ka mulle sobivad kuupäevad. Ise nokitsedes komplitseerib tegelikult asjaolusid korralikult see, et enamasti maanduvad lennukid Antalyas, meil aga vaja otsapidi kogu bandega jõuda ju hoopis Alanyasse. Paketikate puhul saab selle üle saja kiltsase otsa sõita juba tellitud bussis, ise orgunnides tuleks ilmselt rentida hulgim autosid. See on tegelikult täiesti okei aga Kreeta näitel saime aru, et lastetoolidega on rendifirmades alati ilgem kammajaa.

Kui ma nüüd üritasin umbakaudselt endale sobivate määrajate järgi ise reisi kokku panna - kõik hinnas, linna keskel asuv ja vähemalt 4* majutus 9-10 ööks, autorent, lennupiletid - sain kogumaksumuseks keskeltläbi 1500€. Ütlen ausalt, et olen ka ise praegu väga meeldivalt üllatunud ja lootus, et saame siiski mõistliku hinnaga reisule, tärkab vaikselt taas. Täitsa loll tunne on kohe peal, et juba varasemalt kõiki reise pole proovinud ise kokku panna.
Meile teoreetiliselt sobiks näiteks selline hotell või selline... Alati kui ma bookingust bronnin, proovin leida variandid, millel oleks ka tasuta tühistamine. Ma küll loodan, et kõik läheb plaanipäraselt aga samas on mu loomuses liiga domineeriv aga-mis-siis-kui instinkt.

Ennast teades, jokutan ma nüüd vähemalt kuu aega veel, leian siis taaskord motivatsiooni reisiteemadega tegeleda ja alustan jälle otsast peale.
Kuidas teil reiside broneerimisega lood on - kas olete pigem mugavreisijad või otsite kõik ise?

Lemmikleiud kirbukatest

Mina ja taaskasutus - kõlab natuke nagu 10. klassi kirjanditeema, aga tegelikult on see minu jaoks täiega teema! Taaskasutus, kirbukad, teisel ringil olevad riided, lasteasjad, mööbel - see kõik on meie jaoks viimaste aastatega niivõrd kättesaadavaks ja kvaliteetseks muutunud, et patt oleks seda vältida. Renditavad müügiboksid, netikirbukad, kirbufestarid - no mis sa tulihingeline (hinnatundlik) shoppamisfänn veel tahta oskad!

Võin julgelt väita, et vähemalt kolmandik minu riidekapist on taaskasutus. Ja kohe kindlalt on need ka ühed minu lemmikasjad. Kasutatuna on meie juurde jõudnud ka väga paljud pojakese asjad - olgu need siis riided, vankrid, voodi - kõik on meie juures teisel ringil. See ei tähenda koheselt tegelikult alati seda, et olen kõik need asjad kirbukatest ostnud, vaid palju kraami jõuab meieni peresiseselt. On täiesti tavaline, et voodi milles pere kõige pisem magab, on kuulunud enne juba näiteks kolmele pisikesele sugulasele. Ka ju omamoodi taaskasutusvorm?
Taaskasutus ei ole minu jaoks muidugi pelgalt vaid riide- ja mööblitükkide soodsalt skoorimine, vaid omab palju suuremat ja olulisemat väärtust. Kilekottide asendamine riidest kottidega, vanast mööblist millegi uue ja vajaliku nokitsemine - hullult südamelähedane! Aga kõigest sellest ehk mõnel teisel korral pikemalt.

Sel kuul on Kogumispäevikus käsil garderoobikuu, mille raames just riidekapi sisu erilise luubi all on. Praeguseks hetkeks olen oma riidekappi heade inimeste abiga tühjendanud juba ligi 180€ väärtuses ja SIIN on alles veel nii mõndagi põnevat, millele võid pilgu peale visata.
Naised ja riidekapp - igipõline murekoht. Näiliselt pole kunagi midagi selga panna, reaalsuses uputab aga kapp igast mulgust üle. Panin küll suure hulga riideid müüki, aga visuaalselt poleks kapis nagu midagi muutunud... ma lihtsalt ei saa pihta!?
Kuna mul saab asjadest üsna kiiresti villand, siis juba aastaid olen esemest tüdinenuna viinud üleliigseid riided ja jalatsid nii Uuskasutuskeskusesse, kogumiskonteineritesse ja jaganud niisama pereliikmete vahel laiali. Mulle meeldib, et riidekapp on pidevas roteerumises ja täitub aeg-ajalt "uue" kraamiga. Aga püüan ikka end joonel hoida, et uue kraami soetamisel, ei toetaks ma juba niigi ülemõistuse kontrolli alt väljunud tarbimisühiskonda liiga palju ja seetõttu olengi hullult rahul, et nii suure osa oma garderoobist, olen teise ringi kaupade näol skoorinud.

Kui teise ringi toote eest raha välja käin, püüan veenduda, et ese on piisavalt korralik, taaskasutatud tootele vastava hinnaga ja defektivaba. Lihtne on muidugi öelda, et "ma veendun!", aga tegelikult olen ikka korduvalt ka alt läinud. Niimoodi emotsiooni pealt ostes - "oumaigaad seda ma vajan ju kohe" - olen ikka omajagu liiga suuri või liiga väikeseid asju koju tassinud. Mingis pimedas lootuses, et aga äkki ikka mahub...?! Kindlalt olen täiega süüdi ka niisama asjade kokku ostmises, mille järgi ma tegelikult üldse läinud ei ole. Muudkui keerutan proovikabiinis peegli ees ja tekitan endale illusiooni, et kannan seda kleiti ehk ühel või teisel üritusel... äkki need kingad ikka sobiks selle ägeda käekotiga... no mitte eriti ratsionaalne mõtlemine igatahes. Aga viimasel ajal olen end tegelikult väga palju parandanud. Rohkem meelekindlust = vähem ebavajalikku kraami!

Olen siin juba aastaid lubanud, et varsti tuleb postitus minu lemmikute kirbukaleidudega. Et ühes aastaringis saab kirbukakaupa soetatud ikka omajagu, on mul teile ka üht-teist põnevat näidata. Kirbukaleiud on mu jaoks alati kuidagi eriti magusad, eriti kui leian sellise eseme, mida olen ka varasemalt poes piilunud aga hinna tõttu ostmata jätnud.
Minu lemmikkirpparid on tänasel päeval Sarapuu kirbukas, Riisaikel ja Moepärl (mis küll kahetsusväärsel kombel just suleti). Palju olen kuulnud ka Kalamaja Bazaarist aga sinna jõudnud veel ei ole. Netist ajan asju taga Facebook marketiplaceis, Yagas ja Basaaris. Kui netishoppamine sai kunagi alguse Buduaarist, kus sai nii müüdud, ostetud kui ka vahetatud, siis niisama teise ringi kaubaga olen sina peal juba tegelikult täitsa noorest east saati. 15-20 aastat tagasi, kui veel kooliteed käisin, oli kaltsukaup tavapoe valikust nii palju soodsam, et ega väga valikut ei olnud, kust riidekaup soetada. Nüüd ma aga naljalt enam kaltsukasse ei lähe, sest tegelikult tahaks ju ikka teada kust ja kellelt müüdav kaup tulnud on. Sellepärast mulle see tänane kirbukamajandus nii hullult meeldibki - inimesed ise viivad oma kauba müüki ja hindavad selle omale tahtele vastavalt. Okei, aitab lobast, killuke minu lemmikutest kirbukaleidudest on lõpuks teie ees - koos hindade ja (kui mälu võimaldab) ka asukohtadega.

Narmastega kleit 5€ (Moepärl), Zara punane kleit 10€ (Telliskivi kirbufestival)

Kleit 20€ (Sarapuu, vist kõige kallim asi mille kunagi kirbukast ostnud olen), nahast platvormid 10€ (blogijate kirbuturg), paksem tagi 5€ (Sarapuu)

Siidjas roheline kleit 5€ (Sarapuu), laiade varrukatega kampsun 15€ (Yaga), villane seelik 4€ (Moepärl)

Nike trennipluus 4€, Victoria's Secret trenniretuusid 8€ (Moepärl), laiade varrukatega kampsun  8€ (FB marketplace), teksalühkad 5€ (Sarapuu)

Mis teie lemmikud kirbukad on?

Kui palju maksab nullist kodu sisustamine?

Märts on kohe-kohe otsa lõppemas ja sellest ei anna märku ainult kuupäevad kalendris vaid ka tühjus minu rahakotis. Tuleb tunnistada, et ülemaailmne Rahatarkuse kuu on mind üsna nirult kohelnud. Või tähendab, mina olen teda üsna nirult kohelnud. Olen Oleme täiega üle oma võimete elanud ja millist muud lõpplahendust seal siis ikka oodata on.

Olen see kuu suhtunud kergekäelisemalt nii toidupoodlemisse (mis mind täiiiiega ärritab, sest see pisiostudele mõttetutele ostudele juhukulutamine on mu eelarvesse mega suure augu söönud) ja lisaks sellele, tundsin end üsna vabalt ka kahel reisil, mis mõlemad siia kuusse mahtusid. Nii Rootsi kui ka Londoni külastused on nüüd möödanikud ja aeg on reaalsusele otsa vaadata. Raha on ikka täiega otsas. 

Oma panuse andis muidugi ka asjaolu, et võtsime end lõpuks kokku ja hakkasime kodusisustusse raha paigutama. Ootasime sellega ikka tegelikult omajagu ja tark oleks olnud neid kulutusi juba aasta algusest saadik hajutama hakata. Aga parem hilja kui leida.

Oleme majaehituse protsessiga tegelenud juba aastaid. Mõistagi oli algus pigev kuiv ja bürokraatiline, mistõttu ma sellest siin absoluutselt muljetada ei viitsinud. Nüüd oleme lõpuks jõudnud aga osa juurde, mis on nii reaalne, põnev ja toimubki päriselt. Kohe päriselt - päriselt, me kolime juba õigepea! Seega suht vedas, et sain vastu võtta Kogumispäeviku Instagramis mulle seatud miniväljakutse - kodusisutusega seotud kulude kaardistamise. Ma olen tegelikult hästi süsteemne ja excelilembeline inimene aga täiesti teadlikult lükkasin sisustusteemalise tabeli koostamist edasi. Ja edasi ja edasi ja edasi. No lihtsalt nii suur töö, et kohe kuidagi ei viitsinud end käsile võtta. Et ideepoolest peaksime majja sisse kolima juba vaid mõne üürikese kuu pärast siis tabas väljakutse mind täpselt õigel ajal. 

Olen sel kuul, ilma naljata, istunud kümneid tunde kaupluste netipoodides ja muidugi veetsime omajagu aega ka reaalselt sisutuspoodides diivanite pehmust ja valamute sügavust testides. 

Et ülesanne tundus alguses suhteliselt hoomamatute mõõtmetega, alustasin lihtsalt sellest, et kirjutasin Excelisse välja kõik ruumid ja mida nendesse tarvis oleks. Lisaks märgistasin esemed, mida on vaja ASAP ja eks ülejäänud jäävad lihtsalt enda aega (loe - rahamägesid) ootama. Ootamatult muutus voodipeatsite võrdlemine, dušinurkade otsimine ja põrandaplaatide valimine niii põnevaks - lõpuks tabas mind eriti hull ootusärevus kolimise ees. Esimene päris oma kodu ikkagi!

Et oma praegusest kodust me pea, et midagi peale enda riiete ja mõndade sööginõude kaasa ei võta, on vajalike vahendite list ikka hiiiiiglama suur. Oleme siin ju kõik täiskasvanud inimesed ja ma mõistan väga hästi, et uudishimu hindade osas on täiesti inimlik. Seetõttu ei hakka ma siin ka midagi salgama ja näitan teile täitsa ausalt ära, mis meie nimekirjas hetkel koha leidnud on ja kui palju ta maksab. Olen tabelit koostades end päris korralikult proovile pannud, otsides välja sooduspakkumised ja -kampaaniad, millede raames mitmed ostud teha plaanime. Näiteks praeguseks hetkeks juba tehtud valamuostu, ajastasime kampaaniahindadega nädalavahetusele ja saime selle seega 50€ odavamalt. Samuti oleme juba praegusesse koju hoiule võtnud teleri, mille soetasime kunagi skooritud sooduskupongide abil ja saime seega 200€ ostuhinnast soodukat. No täielik võit minu silmis!

Valamuostuga sai selgeks ka meie amatöörtlikkus sisustusvallas - kiiruga tehtud ost ei mahtunud üht- ega teistpidi meie kummagi autosse. No absoluutselt ei mõelnud selle peale ostu planeerides.

Eks omad vitsad peksavad ja õppetund oli igati kasulik, et järgmiste ostude planeerimisel pisut hoolsam olla.

Lisasin tabelisse ka eraldi veeru tarneaegade ja koguste märgistamiseks, aga see vast niivõrd põnev uudistamiseks pole.

Nagu juuresolevatelt piltidelt näha, on asjade kogukulu ikka päris korralik (ja pooltel asjades pole veel isegi hindu juures 😅).  Aga eks ta ole ka üks paratamatu majaehituse osa. Te ju teate kui kooner ma olen, seega olen enda liistudele truuks jäänud ja ühe eeskujuliku säästja kombel kõikvõimalikud sisustuspoodide veebivariandid läbi tuulanud, et leida igas vallas soodsaim. Samas tuleb tunnistada, et olen ka üsna tähelepanelikult jälginud, et valik saaks ikkagi piisavalt kvaliteetne ja enda maitsele vastav. Lihtsalt soodne hind mind ei kõneta. Mind kõnetab soodne diil! 

Järgmiste ASAP ostudena peame soetama diivani, külmiku ja madratsi. Just need on hetkel puudu, et saaksime juba (ideaalis) maikuus majja sisse kolida. Madratsiga varustab meid õnnelikul kombel Napsie, seega voodiraami ostuga me ehk isegi kiirustama ei pea. Pidavat teine nii mõnus ja pehme olema, et võin igasuguse probleemita madratsiga ka põrandal külitada. 

Diivani ja külmikuga peame aga üsna täpselt ajastama, sest korteris meil nende hoiustamiseks ruumi ei ole. Majja neid aga enne teatud asjade valmimist tarnida ka ei saa. Et meie kodukese puhul on tegemist ühe pisut ebahariliku välimusega majaga, on sellele valmistatavad aknad pisut pikema tarnega ja nende järgi me hetkel ootamegi. Akendest sõltub aga väga palju muid paigaldamist vajavaid asju - põrand, kamin, trepp, köögimööbel jne. Phuhh... kõlab nagu hiiglama palju oleks veel teha, aga tegelikult on suurem osa juba tehtud. Köögimööbli andsime tootmisesse juba sügisel, seega tema ootab vaid paigaldamist. Põrandad - plaadid - uksed - segistid jms on ka tegelikult juba välja valitud ja ehitajale edastatud, aga saaks need paganama aknad juba paika! Lootust on, et lähema nädala jooksul see ka lõpuks juhtub.

Lisaks kõigele sellele, mis on enda tee tabelisse juba leidnud, peame kunagi võtma käsile ka garderoobkapid, kardinad jms, mis tuleb soeatada eritellimusega. Agaaa sellele ma veel üldse oma mõtteid ja auru ei suuna, sest see tundub hetkel kauge tulevik.

Et maja sise- ja välistööd on veel käimas, ma midagi liiga spetsiifilist piltide kujul teile näidata ei tahaks. Küll aga panin kokku väikese moodboardi, et saaksite aimu, mis masti koduke meil valmimas on. Olen maja kuju osas päris palju küsimusi saanud - miks selline kuju, kus on selle praktilisus jms. 

Ütleme siis nii, et paik kuhu koduke kerkib, on minu jaoks üks erilisema tähendusega kohti. Lapsepõlv ja suveaeg möödus kõik selle maagilise männimetsa ja liivarannaga ääristatud paigas, kus kõrgus minu vana-vanaisa poolt püstitatud uhke maja. Et sellele majale ja paigale austust välja näidata, tuginesime projekti puhul just originaalile ja mul on hiiglama hea meel, et me seda tegime.

Kuidas teil sisustusega kogemus on - kas olete mingeid eriti häid diile kuskilt saanud?

Nädalavahetus kui patupäev? #kogumispäevik

Olen usinalt viimased kaks nädalat 50 eurose nädalamenüüga majandanud ja samaaegselt üht korralikku blogimõõna pidanud. Ma olen kuidagi nii-ii-ii keskendunud sellele eelarve ümber majandamisele, et endast elumärgi endmine on tahaplaanile jäänud.

Igatahes! Nagu eelnevalt mainisin, oleme Kogumispäeviku raames viimasel kahel nädalal, limiteerinud oma toidukorvi 50€ peale. See on olnud parajalt keeruline aga samaaegselt ka hästi põnev.
Olin enne väljakutse algust üsna pelglik ja kartsin, et lendame juba esimesel nädalal kogu eelarvega uperkuuti ja feilime täiega, sest meie tavapärane ostukorv ei ole kunagi jäänud alla 70 euro.
Endalegi üllatuseks, oleme siiani üsna kenasti vastu pidanud... küll aga mõningaste mööndustega.

Alustame siis täitsa algusest. Esimesel nädalal tegin esmalt kolmes e-toidupoes- Maximas, Coopis ja Selveris - võrdlevad toidukorvid, et näha milline on meie vajadusi arvestades soodsaim. Üllatuslikult tuli võitjaks Coop ja nende teenust siis kasutasimegi.
Ega ma tegelikult väga ei olnud enda jaoks lahti mõtestanud, et mis ja kuidas... põhimõtteliselt lendasin tuimalt nimekirjaga peale ja vaatasin kuidas läheb.
Asi millele ma aga tavapärasest enam tähelepanu pöörasin, oli grammkaalu ja hinna suhe. Kui muidu olen võtnud 150g juustupaki näiteks 2€ eest, siis nüüd uurisin e-poes pisut tähelepanelikumalt ringi ja sain sama hinnaga soodusosakonnast hoopis ligi 500g paki. Ma olin soodustoodete hulga osas tegelikult täitsa üllatunud. Näiteks tänase, ehk kolmanda säästutellimuse, tegingi enamjaolt vaid soodustoodetest.
Teine oluline õppetund oli muidugi meie kurikuulus kapselkohvimasin, mille jaoks oleme täite ostmata jätnud nüüdseks kahel järjestikusel nädalal. Uskumatu, aga oleme selle arvelt säästnud ligi 24 eurot (ja muidugi selle raames ka prügi tekkimist oluliselt vähendanud). Võtsime kasutusele hoopis presskannu, mille kahenädalane kulu on olnud vaid 6 eurot. Hetkel kasutame laenatud presskannu aga kokkuhoiumõttes tuleb see säästukuu lõpus endale ka koju soetada.

Lähenesin esimese nädala menüüle suure aupaklikusega ja valisin hästi turvalised ja kodused toidud, millega teadsin, et ei saa eealrvet lõhki ajada. Nii jõudsidki menüüsse toidud nagu ühepajatoit, karjase pirukas jms. Küll aga viskas kaikaid kodaraisse frikadelli-riisisupp, mille valmimisel selgus, et riis oli kummalisel põhjusel HALLITANUD ja supp läks seega raisku. Põhjusel, et ühest suurest toidukorrast ilma jäime, valmis esimese nädala jooksul üsna mitmel korral pannkooke. Nii möödunud nädalal üle jäänud keefirist kui ka munavabalt, sest munad olid mingil hetkel lihtsalt otsa saanud.
Tundsin end terve nädala üsna ebakindlalt ja leidsin end koo-guu-aeg toidule mõtlemas. "Ei tea kauaks sellest ikka jagub", "issand aga mida me ülehomme snäkiks sööme??", "tea kas nädala lõpuni ikka veab välja?". Muudkui vaaritasin igasuguseid tagavaratoite pea olematutest kuivainevarudest ja kuidagi selle najal ikka vedasime välja. Siinkohal tasuks mainida, et varusid ei ole meil pea, et üldse. Me lihtsalt sööme kõik lõpuni ära ja alustame iga nädal enamvähem puhtalt lehelt. Õnneks oli aga olemas piisavalt suur jahu- ja pähklivaru, et magustoitudeks ja vahepaladeks sai valmida hunnikus pannkooke, marjakook, energiapallid ja muud põnevat. Üldse töötas aju kuidagi ülekiirusel ja pidevalt midagi uut nuputades. Arvasin alati, et kui näiliselt on kodus kõik otsas siis nii ongi ja ei jää midagi üle kui poest kraami juurde tuua. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud.

Teist nädalat alustasin hoopis julgemalt ja võtsin menüüsse toidud nagu Pad Thai, burger jms. Küll aga muutusin pildistamisega mega laisaks, eeee... nimelt ma ei pildistanudki midagi üles.
Seekord vähendasin nädalaostul ka meie tavapärast vahepalade kogust ja veidral kombel jäi neid isegi alles. Isu oli kuidagi oluliselt vähenenenud ja kui esimesel nädalal oli viie päeva möödudes külmikus täielik põud, siis nüüd oli alles nii mune, piima, puuvilju kui ka hulganisti muud kraami. Ulme!
Nils tegi küll nädala sees mitu korda sohki ja einestas kaasa võetud karbilõuna asemel kontori kohvikus ja vast seetõttu jagus ka toidukordi oluliselt rohkemaks. Tabasin end nädala keskel mõtlemast, et kõht on koguaeg täis, mingeid paanilisi "mis me homme snäkime" mõtteid polnud üldse ja veidralt suur summa oli kontol alles. Hakkasin juba mõtisklema, et kas mingid arved on maksmata või mis värk on, sest tavaliselt juba kuu keskel liiguvad mõtted vaikselt järgmise palgapäeva suunas.
Jumal tänatud, et sel kuul on toidu pealt korralik sääst tekkinud, sest see laatsaret, mis meil viimase paari nädala jooksul kodus valitsenud, tahab ravimikulude pealt oma.
Lisaks sellele, lähen märtsi alguses täielikule ekspromptreisile Londonisse, mis on ju teada-tuntud kui üks kallimaid linnu üldse. Hetkel tundub aga, et vean peale säästude hoiusele kandmist ja tervet kuud säästumenüütamist, kenasti minireisi välja.


Ega tegelikult ei ole nüüd kõik ka nii lillelõhnaliselt ja vikerkaarevärvides kulgenud. Viimased kaks nädalavahetust on möödunud suhteliselt "patupäeva" vaimus.
Nädalavahetused on meil alati suhteliselt vabakava graafikuga olnud, mis tähendab, et toite me nädalavahetuseks ette ei planeeri. Mõnikord tahame väljas süüa, mõnikord tuua koju sushit ja noh... teate ju küll kuidas need nädalavahetused kulgevad. Küll aga ei ole meie kõige suuremaks komistuskiviks rämpstoit vaid hoopis uisa-päisa kulutamine, mis peale säästunädalat nii ahvatlev tundub.
Esimese nädala möödudes oli olukord muidugi eriti tragikoomiline. Tunne oli selline nagu pääseks kuskilt paastulaagrist ja tahaks poest kõike osta! Teisel nädalal kulges olukord õnneks natuke rahulikumalt, sest laupäeval oli Nilsi juubel, mille raames sõime lihtsalt sünnatoitu ja poes meeletult hulluma ei hakanud.
Sellele vaatamata, tunnen, et pean end veiiiits nädalavahetusel rohkem joone peal hoidma ja mitte nii pea ees poodi sisse lendama ja kõike kokku kahmama. Ei ole see lõppkokkuvõttes hea rahakotile ega ka muidu tervislikule elustiilile.

Kolmanda nädala eel olen ikka veel põnevil ja ootusärev, et kuidas meil läheb. Tegin just tellimuse ja olgugi, et Coopist oleks ilmselt soodsamalt saanud, tahtsin kiirelt tellimuse lukku lüüa ja tegin selle mugavusest Selverist, mille veebiversiooniga olen rohkem harjunud. Olen enda üle sigauhke, sest arve jäi isegi alla 50 euro. Seekord leidsid enda tee nädalamenüüsse köögivilja-püreesupp peekoniga, kana ja fetaga burrito, lasanje ja kartulipuder hakkliha-fetapallide ja tooralatiga.

Kas olete ka toidukuu raames kulude kokkuhoiult edusamme teinud?

Ma kulutasin sellele iga kuu sadu eurosid?? #kogumispäevik

Olen viimased paar nädalat üsna usinalt end tegevuses hoidnud, et mitte langeda vanade harjumuste ohvriks, mis kümne küünega mu rahakotti tühjendada armastasid. Eelarve tabeli täitmine on end ses suhtes juba täitsa kenasti õigustanud, et peale detsembrikuu kulude sisse kandmist, nägin üsna momentaalselt ära, mis on minu nõrgad kohad ja mille arvelt saaks kulusid kärpida. 
Ühesõnaga jah - olen mitu nädalat nagu viieline eelarve tabelit täitnud. Sellel on aga ühe šopahooliku jaoks omad head ja vead. Nagu mingi poolearuline, ootan, et saaks taaskord väikse kulutuse teha, et oleks juba midagi ometi sinna tabelisse juurde kirjutada ja näha kuidas Exceli valem teeb simsalabimm! Siiani on vaimujõud aga õnneks nii tugev, et pisikulutusi ma siiski oma hasardi toitmiseks teinud ei ole ja seega olen ka täitsa kenasti reel püsinud. *okei, ühel päeval libastusin aga ajasin end uuesti jalule*


Kusjuures, eelarve tabelit täites avastasin, et pisikulutused toidupoes ongi just need, mis minu rahakotis kõige enam hävitustööd teevad. Sellised tobedad igapäevased mõtted nagu: “niikuinii lähen ju varsti vankriga välja, haaran siis poest juba puuvilju ja külmutatud juurikaid juurde, läheb ehk tarvis”, “tahaks proteiinibatooni ja energiajooki. Tervis, siit ma tuleeeen!”, “hmm… tahaks uut jumestuskreemi… pood it is!”. Niiviisi olen ma võimeline igas enda päevas vähemalt tunnikese sisustama - vankriga välja ja poodi! 

Ometi olen paadunud kord-nädalas-toidupoest-koju-tellimise-fänn olnud juba aastaid (kuigi viimased korrad oleme pidanud hoopis ise poes käima, aga sellest juba mõnel teisel korral pikemalt). Sellised läbi mõtlemata, nädala toidukorvist välja jäävad kulutused on küll pisikesed, aga kui need kuu lõpus kokku lüüa, on tulemus jahmatav ja ulatub reaalselt sadadesse eurodesse. 
Eriti tobe on minu möödalask sedasorti kuludega ka seetõttu, et olen juba aastaid olnud toiduteemaliste kulude kokkuhoiu isehakanud tõekuulutaja - piinliku täpsusega iga jumala päev hommiku- ja lõunasöögi kontorisse nii endale kui ka Nilsile kaasa teinud, et vältida ulmelisena tunduvaid lõunasöögi kulusid väljas einestades, aa-laa-tii nimekirjaga toidupoest vajalikku kraami ostelnud ja eriti hoolega silmas pidanud, et nädala menüüks ette nähtud eelarvest ikka kinni peaksin. Tuhat ja tuline, et just toiduteema mind alt vedas! 

Detsembri kulutusi tabelisse lüües tabas mind aga tõeline heureka moment. Äkki ei oleks toidukulud nii suured, kui ma iga päev pisinodi lisaks ei ostaks?!? Seda kõike annab ju paremini planeerida ja nädala toidukorv veelgi põhjalikumalt enne tellimist läbi mõelda.
Ja äkki saaks need kulud hoopis koheselt kuu alguses hoiusele kandes tuludeks muuta?!

Siinkohal jõuangi lahendini, mis konkreetset kuluartiklit minimaliseerida aitab. Mis silmist, see meelest. Kuu alguses rohkem raha hoiusele = kuu vältel vähem mõttetuid kulutusi. 
Nagu ka juba eelmises postituses rääkisin, olen aastaid hoiusekonto usku olnud. On ta vankumatu tinasõduri kombel kenasti omal kohal püsinud ja õiget aega oodanud. Eeldasin, et kui igal kuul 100€ hoiusele kannan, olen varsti rikas valmis! Psseehh…
Kui seda kontot aga minu kombel hoogsalt tühjendada, ei ole rikkusest kippu ega kõppu.
Ärge saage valesti aru, 100€ on suur summa, mida igakuiselt kõrvale panna, aga arvestades enda hetkeseisu, väljaminekuid ja sissetulekuid, tean, et saaksin ka paremini. Juba ammu oleksin saanud. Aga ega mõistus pole oma teha.
Jaanuari alguses, peale eelarve tabeli täitmist, võtsin end aga korralikult kokku ja kandsin hoiusele kohe 350€. Umbes-täpselt sellise lisakulu, mille kohta tabel karjuvalt märku andis ja  muidu niisama tühjale tähjale tuulde oleksin lasknud.

Kusjuures ma eeldasin koguaeg, et mu suurim kuluartikkel on hoopis riided ja jalanõud, millede järgi ma võin igatsevalt tunde ja tunde vaateaknaid uudistades ja e-poode lapates aega surnuks lüüa. Mulle lihtsalt hirmsasti meeldib window shoppimine. Mitte isegi nii väga shoppimine… aga just window shoppimine. Et ma olen aga paadunud taaskasutaja, ei ole see kuluartikkel isegi mitte võrreldav eelmainitud pisinodiga. Kirbukaid ja taaskasutusveebe mööda kolades kaotan ilmselt oma elust küll oluliselt aega, mida saaks suunata muule praktilisele tegevusele, aga vähemalt on rahaline kulu väike. 

Et kogumispäeviku käesoleva kuu üheks miniväljakutseks on 10% ulatuses kulude vähendamine suurimalt kuluartiklilt, püüangi end vaos hoida ja need tobedad miniostud oma päevadest edaspidi välja arvata. Tänaseks olen paari nädalaga vähemalt 50€ või enamgi nende pealt kokku hoidnud, mis leidis omale koha juba kuu alguses hoiusel. Ilmselge on ju see, et kui igapäevases kasutuses oleval kontol üleliigset raha pole - mida sa siis hing ikka nii väga ostelda saad.

Möödunud kordses postituses, lubasin küll suure suuga välja oma jooksva aasta eesmärgid aga selleni kuidagi üldse ei jõudnud, et kuidas neid siis õigupärast saavutada. Millelt ma üldse säästa ja koguda saan, kui palk varsti otsa saab? Ma ütlen ausalt - ma ei tea veel sajaprotsendiliselt aga läbi katse-eksitusmeetodi, ma saan teadma!

Ma olen täiesti tavaline inimene. Mugav inimene, kes naudib teatud väljaminekuid, mille arvelt kohe kuidagi ei taha kokku hoida. Ma olen naine, ma tahan poputamist ja olen valmis selle koha pealt silma kinni pigistama. Aga seda ka tõesti kuus vaid korra või kaks.
Teisalt olen ma juba eos hull kooner ja teen alateadlikult alati pigem soodsama kui kulukama valiku. Olgu see siis rõivaste, bensiini või majapidamistarvete soetamisel. Ma tean, et teen tegelikult igapäevaselt valikuid, mis aitavad mul oma koonerlust toita, aga minu jaoks on õppimiskoht hoopis selle ülejäägi õiges paigutamises. Käesoleva aasta jooksul tuleb ette kulutusi, millelt ma ei taha koonerdada - minu puhul on nendeks näiteks iluprotseduurid, mis annavad mulle mõned tunnid “oma aega” kuus, mil saan lihtsalt vaikuses lebada või segamatult raamatut lugeda - aga kindlasti leian ma viise, kuidas juba säästvalt eluviisilt, veelgi säästvamale lülituda.

Samas ainult säästmisest ju ei piisa, kui kuskilt pisukest kopikat peale ei tiksu. Mida sa ikka säästad kui kõik on juba ära paigutatud.
Täna on mul võimalus, tekitada poppides sotsiaalmeediumites aktiivne olles ja pisut töövormis tegutsedes, endale lisasissetulek. Ta ei ole küll midagi grandioosset aga patt oleks ka nuriseda. Nutikalt tegutsedes, on ta abiks ikka. Pisikest lisa saan koguda ka taaskasutusega - oma hiiglaslikku riidekappi tuulutades, taara pealt kopikaid korjates (mida koguneb tegelikult üsna korralikult, sest kahetsusväärsel kombel tarbitakse siin majapidamises ebareaalses koguses purki villitud Coca Cola Zerot)

*mõtleb ja ohkab… oleks mul vaid mõni eriti praktiline oskus, mida sel aastal lisatulu tekitamiseks rakendada saaks*

Oh well, eks aeg annab arutust ja saab näha kuidas ja kui palju sellise elustiiliga säästa kannatab. Eesmärk on aga silme ees kindel ja motivatsioon on laes! 
Kogumiseni!

Kuidas saada rikka(ma)ks? #kogumispäevik

Oleme Nilsiga ideaalne näide klišeelikust väljendist “vastandid tõmbuvad”, sest arusaam majandamisest on meil laias laastus üsna erinev. Mõlemad peavad üksteise toimimist rahaasjadega alatihti tagurlikuks aga kummalisel viisil see sümbioos kuidagi ääri-veeri siiski töötab. Kindlasti saaks aga paremini. Olen ühest küljest hästi kitsi ja alati soodsaid kuid efektiivseid lahendusi otsiv säästumaniakk, teisest küljest “läks trumm, siis mingu pulgad pealegi” mentaliteediga kohutav laristaja. Saa nüüd siis sotti, kuidas minust selline lõhestunud isiksusega inimene on saanud. Nilsi näol on tegemist aga pigem inimesega kes säästab suurelt aga ei pelga ka kulutada...

Mina säästan väikselt ja ka kulutan suurelt 😅 Midagi lihtsalt peab siin võrrandis muutuma!

Hetkel pulbitseb minus siiski lootus, et käesoleva aasta jooksul leiame üheskoos paremini toimivad lahendused ja ehk suudan luua enda rahaasjadesse ka vähe etemini toimiva balansi, mis ühtse perekonnana toimides justkui vajalik oleks.

Ometi kasvasin ju alati üles õpetussõnadega, et distsipliin on kõikide elu aspektide A&O. Tunnen, et olengi tegelikult end erinevates eluetappides muudkui distsiplineerinud ja mööda joont käinud aga konkreetseid eesmärke, mis mind ka tulevikuperspektiivi silmas pidades oluliselt aitaksid, endale seada pole julgenud.

Nüüd olen aga sattunud lõhkise küna ette ja viimane aeg on midagi muuta. Emapalk on vaid mõne kuu pärast otsa lõppemas ja tuleb tunnistada, et juba dekreeti jäädes andsin endale suurejoonelise lubaduse igal kuul meeletult säästma hakata, et peale emapalga lõppu koduseinte vahel lulli edasi lüüa. Mis te arvate kas ma tegin seda? Loomulikult mitte!

Ent sel aastal ei ole eesmärgiks vaid niisama ilma stabiilse sissetulekuta toimetulek vaid plaanid on palju grandioossemad. Et käsil on aastatepikkune majaehitus, mis nüüd ka vaikselt valmimismärke näitama hakkab, istub pangalaen ju turjal nagu kubjas ja piitsutab igakuiselt, et oma kopikad kätte saada. See tähendab omakorda seda, et pean välja töötama enda jaoks süsteemi, mille abil saan kenasti tasuda kõik vajalikud kulud, tekitama endale pisukse elamisraha ja ka säästupuhvri. Seda kõike ilma stabiilse sissetulekuta. Aga ega ma’s pead norgu lase! Olen täiesti veendunud, et kuidagi, ma saan sellega hakkama.

Jumalale tänu, et Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse rahatargad mind enda rüppe on kutsunud ja Kogumispäevikuga 2019. aastal liituda palusid. Enam õigemat aega rahatargaks kogumispäevliklaseks saada lihtsalt ei olegi võimalik ette kujutada.  

Nagu eelnevalt mainitud, olen ju tegelikult juba pooleldi säästumaniakk ja seega ka kogumispäeviku liige juba üsna mitu head aastat. Püüdsin ka möödunud aastal pea, et igal kuul kogumisrongile hüpata ja kuuväljakutsetega alustada aga nagu ikka, kui selget eesmärki silme ette ei sea, läheb siht paigast ja täpselt nii oligi. Ei jõudnud ma omadega eriti kuskile ja potentsiaalne sääst, see pani nelja tuule poole ajama. Sel aastal kavatsen aga kohe alguses kogumisrongile peale astuda ja maha minna alles siis kui tuleb minu peatus, Detsembris. Üheskoos teiega, loodan läbi teha ja kogeda põnevaid teemakuid, millede raames saame jagada üksteisega oma nippe ja trikke säästvamaks ja targemaks äraolemiseks. Mida rohkem meid saab, seda lihtsam see on!

Käesoleva aasta lõpuks, saame olla üheskoos rahatargemad ja nii paljude vahvate kogemuste võrra rikkamad. Aasta lõpp võib tunduda küll täna trööstitult kaugel aga tegelikult on ju juba varsti jaanipäev ja mis sealt siis enam jõuludenigi minna on, eksole!

Et see kõik vaid suusoojaks jutt ei oleks, on aeg kirja panna käesoleva aasta eesmärgid. Mõtlesin nende üle kohe hästi pikalt, et mis plaanid need siis on, mida universumisse välja saata soovin. Sain paika üksjagu mõtteid, mille saavutamise nimel sel aastal vaeva näen.

*hingab sügavalt sisse ja välja*

Esmaseks eesmärgiks sean kohe silme ette endale numbriks 3000€, mille tekkimist kui võluväel enda hoiusekontole ootan. Võluvägi peab muidugi tulema minu enda pingutustest ja lahendite leidmisest, mis teebki asja põnevaks. Olen hoiusekonto usku olnud tegelikult juba aastaid aga alateadlikult keeran oma ponnistused säästmiseks pidevalt untsu. Kannan küll iga kuu alguses kindla summa kontole aga vajadusel võtan sealt ka täiesti tarbetute ostude jaoks üsna vaba käega raha välja. Eesmärk on tal alati olnud ju tegelikult olla säästupuhver ootamatuste jaoks ja abiline emapalga lõppemise ajaks. Eeldasin, et tänaseks päevaks on mu hoiusekontol mitme aastase kogumise tulemusena umbes 5000€ aga vastu vaatab mulle sealt hoopis 1200€. Et hoiusel olev rahanatuke, läheb kohe kindla peale juba paari kuu pärast kasutusse, seangi sihiks, et selle aasta lõpuks võiks sinna peale igapäevaseid kulutusi ja toiminguid kogunenud olla siiski 3000€. Laias laastus see tähendab seda, et igakuiselt pean suutma hoiusekontole kanda 250€ vaba raha.

Teiseks, veidi laialdasemaks eesmärgiks, tahan endale seada ülesande, olla erakordselt usin, toimekas ja enesekindel oma otsustes. Olen paraku hästi närviline ja endas kahtlev inimene, mis tüürib mind tihtipeale eemale võimalustest ja väljakutsetest, mis tagaksid edu nii käesolevas säästuprojektis kui ka kindlasti paljudes muudes aspektides. Täna olen seisus, kus mul on erakordne võimalus teha kodust, enda armsa pisikese poja kõrvalt tööd, mis kasvas välja kirjutamiskirest ja hobist kaamera ees juttu puhuda. Tööd, mida armastan ja läbi mille end niivõrd omanäoliselt väljendada saan. Rohkem julgust ja pealehakkamist Liisa!

Käesoleva aasta kolmas suurem eesmärk, seab mind fakti ette, et ma pean kolima. Kolimine ise küll teab, mis suur ettevõtmine ilmselt ei ole (hehe, kindlasti söön oma sõnu kui siin väikeses korteris kõrguvate kastihunnikute vahel last taga ajan) aga kindlasti on suureks väljakutseks uue eluga kohanemine majas. Olen terve elu elanud korteris ja unistanud oma majast ja aiakesest. Üsna varsti on see unelm tõeks saamas ja kohe kindlasti kaasnevad sellega väljakutsed, mida ma täna veel näha ei oska. Majja tuleb tükk haaval sisse osta esmatarbemööbel, mida küll loomulikult saan teha elukaaslasega kahasse aga mu jumal, kui kallis on ju tegelikult kasvõi igapäevane iseenesest mõistetav mööblitükk nagu diivan. Täitsa tühja majja me aga ju ometi kolida ei saa, seega eesmärgiks number kolm on (primitiivne) kodusisustus säästureziimil! *sealjuures mitte kvaliteedis kaotades*

Et aga ka hingele veidi kosutust ja soovunelmaid pühendada, võtan sihiks, lugeda veel rohkem raamatuid kui möödunud aastal. Iseenesest on lugemine ju täiesti tavaline normaalse inimese tegevus, aga minuni jõudis lugemiskirg alles mõned aastad tagasi. Püüangi nüüd jätkuvalt vaimu erksana hoida ja lugemise näol talle tegevust pakkuda. Võtame eesmärgiks näiteeeeks... seitse raamatut.
Samuti katsun meeles pidada, et tervislikult toitumine on minu organismile hästi tarvilik aga kindlasti ei tohi ma unustada, et toit pole pelgalt vaid kütus, mida keha vajab. Hea toit hoiab üheaegselt keha töös ja pakub ka meeltele naudingut. Pean õppima end vähem piitsutama ja endaga pisut leplikum olema.

No vot siis. Tundub, et sellised soovid ma nüüd universumisse teele lasengi ja mis seal’s muud kui asja kallale! Jaanuar on Kogumispäevikus eesmärkide ja eelarve teemakuu, seega äran’d enam kauem mõtle ja pane eesmärgid siia tabelisse kirja, et saaksime juba üheskoos nende nimel tööle hakata.

Ma olen hästi ootusärev ja põnevil kõige selle osas, mida me sel aastal koos tegema hakkame ja tahaksin juba hirmsasti näha, kuidas minu ja ka sinu teekond kujuneb.