EBA juttu, maja juttu ja niisama juttu

Viimastel nädalatel on hullult palju põnevaid asju toimunud ja kuigi tahaks öelda, et pole kirjutama sattunud, sest nii kiire-nii kiire on, siis tegelikkus on hoopis see, et suur suvi on mind lihtsalt arvutist eemale kiskunud. Päevad mööduvad enamasti juba varavalgest hiliste õhtutundideni päikese käes lustides, sest mina olen kindla peale inimene, kes naudib leitsakut ja kavatsen sellest viimast võtta!

Möödunud nädalavahetusel me suurt maja peal ei toimetanudki, sest laupäeva hommikul väisasime kodu lähistel toimunud kohvikutepäeva raames Miiu Raju Hunti ja nautisime juba varahommikul tõelist kodugurmeed. Päeva teises pooles kiirustasin jumestusse enda lemmiku Keily juurde, peale mida oli mul aeg seada sammud EBAle, kust õnnestus noppida üks auhinnaline koht ja kohata põnevaid kaasblogijaid. Eriti vahva oli, et nägin lõpuks oma silmaga ära Triinu, kes oma üliinimlike remondi- ja sisustusoskustega üheks minu lemmikuks on saanud! Tegelikult on peale Eesti blogijate instagrami lehe tekkimist, üldse palju uusi tegijaid silma jäänud ja jummala põnev oli näod-blogid kokku viia. Tuleb tunnistada, et tänavune EBA oli korralduslikult kindlasti parim. Kompaktne ja sujuv! Paraku ei õnnestunud mul sõbrantsidega ametlikule äftekale jääda, sest nii harva kui me laste kõrvalt linna peale kolama saame, on kõik planeeritud minutilise täpsusega. Kiirustasime peale EBA kohe edasi Ülosse, et muljetada, head toitu nautida ja niisama mõnusat naistejuttu puhuda. Õhtu oli hullult kift ja sellised naistekad on minu jaoks täiega vajalikud!

foto: Antlon Klink

minu kõige kallimad sõbrannad!

Uue nädala saabudes olime veel suhteliselt lootusrikkad, et nädala lõpuks vast ikka saame juba kolida ja asusime hoogsalt kaste täitma. Peagi selgus aga, et tegemist on maja peal veel väga palju ja tegelikult on kõikide vajalike asjade transporti ühele ajavahemikule sättida suhteliselt keerukas. Ehitustiim andis aga terve nädala korrrralikult kuuma ja ütleme nii, et kui mind wc poti puudumine väga ei kõigutaks siis põhimõtteliselt võiksine juba homne päev oma tavaariga sisse kolida aaaaga see kõigutab mind 😅

Eile sai veel remondilaine vahele susatud üks korralikum pidupäev. Õeke lõpetas gümnaasiumi ja oleme nüüd mõlemad Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlased. Minu lõpukell kõlas juba 2008 seega hästi armas oli taas koolimaja külastada ja koos värskete vilistlastega vana head koolihümni ümiseda.

Ega meil tegelikult ju nii hullult kolimisega ei põle seega ootame ikka ära, et peale pikki pühi kõik esmavajalikud tööd majas tehtud oleks. Täna paigaldati näiteks köök ja sellega ühes ka minu elu esimene nõudepesumasin! Oooo õnnepäev! Köök sai meil minu arvates tõeline maja süda, issand kui rahul ma sellega olen 🙏🏼

Parkett on samuti peaaegu, et täies mahus laotud ja annab kohe kodule täiesti uue hingamise. Pidime selle trööstitu betoonpõrandaga seal ikka nii kaua tõtt vahtima, et ilus puidumustriline põrand on nagu sõõm värsket õhku. Vannituba ongi nüüd tegelikult viimane suurem projekt, mis vajab lõpule viimist. Seinad on viimistletud aga valamukapp, wc pott, dušinurk ja pesumasin ootavad veel paigaldamist. Sel nädalal saime paika ka trepi käsipuu, mis oli mu jaoks enne kolimist hästi oluline. Ootusärevus kasvab mühinal, sest see kõik on juba nii reaaalneee!

noorperemees oma tulevast tuba inspekteerimas

Veetsimegi tänase õhtupooliku kodurannas jalutades ja lasime pojakesel ka merevees lustida. Ütlen ausalt, et minu jaoks oli vesi jahe ja ujuma ei kutsunud aga no te ju teate kuidas lastega on... vesi võib olla kasvõi 10 kraadi kui juba on vaja laintesse hullama tormata.
Igatahes... jaanideks me veel ei koli... aga tundub, et jaanijärgseks nädalavahetuseks küll. Täna veel nõksake puhkame, et homme juba kogu auru pakkimisele ja asjade transportimisele saaksime panna. Höidke siis meile pöidlaid!

modernse metsamaja kerkimine ehk majaehitus noorperemehe pilgu läbi - osa II

Tere jälle. Suts on aega mööda läinud ja tunnen, et võiks edasi kirjutada. Eelmine osa lõppes nagu Game of Thrones’i cliffhanger ja nagu tavaliselt sellistes sarjades ikka – liigume nüüd rahulikus tempos järgmise suunas edasi. Seekord tulebki ilmselt selline rahulikum osa ja kirjeldan meie ehitusprotsessi ja erinevaid seikasid. 

Peatükk neli. 

Juuli 2018. Ehitusloa saamise järgselt oli meil mast ikka suhteliselt kõrgel. Itsitasime ja kujutlesime vaimusilmis juba maja ette, sest kõik takistused olid ületatud ja füüsiline ehitusprotsess võis alata. Esimese etapina tuli krundile kutsuda arborist, kes meil seitse ülikõrget mändi maha pidi võtma. Puud jäid lihtsalt majaehitusele ette ja noh mis seal salata, krunt sai ka kõvasti päikselisemaks. See oli spektaakel omaette muidugi – mees ronib 30 meetrise puu otsa kümne sekundiga ja hakkab mootorsaega ülevalt poolt alla tagasi saagima – kuniks alles jääb vaid känd. Neli tundi tööd ja puud sai maha võetud. Lisaks (ja ma ei liialda) miljon ruumi puid, mida oma tulevases kaminas põletada. 

Juunis, enne veel kui ehitusloa kätte saime, hakkasin ajama ja uurima veel ühte asja. See oli asi, mida mulle juba kaks aastat enne majaehituse algust kõige tungivamalt vähemalt viie erineva inimese poolt soovitatud oli. Kõik nad olid ka omale maja ehitanud ja osad olid ka korralikult vastu näppe saanud, sest ei olnud seda ühte asja ära teinud. Selleks üheks asjaks on omanikujärelevalve. Miks ma selle rasvaselt kirjutasin on see, et ilma selle tegelaseta võib ikka väga keeruliseks minna. Kui sa just Tim the Toolman Taylor ei ole, siis ilma omanikujärelevalveta ma sul maja ehitada ei soovita. Kui oled, siis anna minna, ilmselt pole sul ehitajatki vaja. Aga minusuguse jaoks, kes majaehitusest mitte midagi ei tea, on antud teenus lifesaver. Tegelt ka, kui ehitaja küsib mult, et kas roovituse ja tuuletõkkeplaadi vahel peaks kattekile ka olema ja kui jah, siis kui paks; või et kas vannitoa aluskate on Tycroc või see teine materjal, siis mu vastus on resoluutne Ah?. Ehkki projektis on enamik asjad ära kirjeldatud, siis jooksvaid küsimusi on koguaeg õhus ja ma ausalt ei taha oma pead vaevata küsimustega, millele mul vastused puuduvad. Sisuliselt omanikujärelevalve on see inimene, kes suudab sind esindada ja sind kaitsta sinu maja ehitusel ja nendele küsimustele ka vastuseid anda. Muidu on see olukord, kus ehitaja teeb oma suva järgi, sest keegi teda ei kontrolli ja ehitustehnilisi asju üle ei vaata. 

Lisaks aitas minu omanikujärelevalve mul ka ehitajaga lepingut korrigeerida ning tulevikus aitab ka kasutuslubade taotlemisel. Ühesõnaga mees on minu tagalas ning ta ülesandeks ei ole ainult ehitajat kottida vaid ka reaalselt leida lahendusi. Teinekord majaehitusel on teatud hetked, kus saabki kolme erinevat moodi asjaga edasi minna ning siis peab omanikujärelevalve mees pakkuma oma visiooni või oma mõtte, et mis tema arvates parim lahendus on. Sest tavaliselt ehitaja jaoks parim lahendus on odavaim lahendus, aga seda me ju ei taha. Omanikujärelevalve teenusel on miinuspool ka – see maksab, suht korralikult. Olenevalt sellest, mitu korda nädalas ta kohal käib, kujuneb hind. Lisaks, tegijaid on turul erinevaid. Mina valisin enda mehe seekord selliselt, et kuna mul ühtegi tutvust selles valdkonnas ei olnud, siis lihtsalt googeldasin. Ja valisin kõige usaldusväärsema ja samas ka normaalse hinnaga inimese. Senimaani on toiminud (mulle tundub). Mees käib kaks korda nädalas kohapeal, teeb pilte, dokumenteerib ja meie iganädalasel kolmepoolsel koosolekul (mina, tema, ehitaja) esitab ehitajale küsimusi ja toimuvad erinevad arutelud, et kuidas mingit asja tegema peaks. Aga nüüd majaehituse alguse juurde tagasi.

Ehitaja esimeseks ülesandeks oli vana suvila suuremalt jaolt lammutamine. Seda hakkas ta tegema täpselt peale seda, kui meie enam-vähem kasutuskõlbuliku kola sealt majast välja olime viinud. Kõik ülejäänu (teatud mööndustega), mis sinna sisse jäi, läks kopa alla. Mehed lammutasid suuremalt jaolt maja maha ja platsile jäi vanast suvilast vana karkass ja korsten koos kaminaga – meenutamaks vanu ja paremaid aegu, mil majaehituseks ei läinud vaja ei ehituslubasid, pankasid ega ehitajaid – ainult oma kaks kätt ja võib-olla ka naabrimehe käed.

Igal juhul – lammutus oli tehtud, puud olid maha võetud...ja siis......VAIKUS. Kaks kuud oli vaikus. Ehitaja lihtsalt ei hakanud edasi tegema. Veits närvi ajas, sest ettemaks oli tehtud ja krundil oli lihtsalt god damn korsten püsti.  Mitte midagi ei toimunud. Vaikus.

Põhjuseks oli see, et ehitaja on minu projektiga justkui peatöövõtja – tal on ka oma töötajad, aga teatud tööd nagu elektri,- kanalisatsiooni,- ventilatsioonitööd teeb siis allhankekorras mingi teine ettevõte või kes iganes. Meie piinarikka kahekuulise pausi põhjuseks oli see, et kanalisatsiooni- ja veemees, kes pidi krundi nurgast tulevasse majja veetorud paigaldama ja seal mingid ühendused tegema – kadus lihtsalt ära. Vana lihtsalt ei tulnud kohale ja kõik. Pidavat ehituses suht tavaline nähtus olema. Ehitaja otsis siis tikutulega taga alternatiivset meest ja millalgi septembri keskel ta ka selle leidis. Sealt edasi hakkas ka tegelikult sisuline majaehitus pihta - traktorid kaevasid maa seest hiigelsuuri maakive välja, mehed sebisid edasi-tagasi ja krundil töö ja vile käis täie hooga. Justkui märkamatult valmisid vundament, aluspõrand koos põrandasoojendustorudega, paigaldati vee- ja kanali trassid koos majasiseste ühendustega betoonpõranda seest välja turritamas ning elektritrassi paksud kaablid aianurgas asuvast elektrikapist. Üldehitusmaterjalid jõudsid ka millalgi mingi hetk kohale ja detsembri lõpus saime me pidada ühe korraliku sarikapeo maha. Ühesõnaga korralik tempo ja selles etapis majaehituslikult suurt midagi rääkida ei ole. Käimas oli selline mõnus periood, kus iga nädal objektil käies näed märkimisväärseid muutuseid ja saad päris korralikult visualiseerida, kui suur su maja üldse tuleb. 

detsember '18

Peatükk viis.

Okei, maja kerkib vaikselt. Mis veel vaja teha on. No on teada värk, et mees on õnnelik, kui kõht on täis. Ja naine on õnnelik, kui mees on õnnelik? Tegelt on küll vastupidi see õnnevärk, aga eniveis, kööki on vaja koju! Sellega hakkasime juba augusti lõpus tegelema. Köögi valimine on ka päris huvitav protsess. Pakkujaid on kümneid ja selle õige valimine on minu arvates pigem juhus. Aga Liisa pani ühel päeval Instagrami storysse üles küsimuse, et kes mis kööki soovitab. Meie „õnneks“ saime soovituste näol umbes 40 erinevat ettevõtet. Hakkasime siis tuimalt neid pakkujaid läbi analüüsima ja lõpuks taandasime valiku kas neljale või kolmele pakkujale. Enam ei mäleta. Aga see polegi oluline vast. Kolme pakkujaga käisime igal juhul ka kohtumas. Nimesid avalikult avaldama ei hakka, aga tulemus oli see, et üks kadus nagu tina tuhka peale kohtumist,  teise juures käisime kaks korda kohtumas ja kolmanda juures käisime ka kaks-kolm korda kohtumas. Teise pakkumine oli suurusjärk 3000€ kallim kui kolmanda pakkumine ning lisaks meeldis meile kolmanda pakkuja isiklik suhtlus ja see ekstra miili kõndimine, et me saaksime oma täiusliku köögi. Oli meil ju suhteliselt selge visioon olemas nii värvitoonide kui ka üleüldise asetuse osas. Pikk töötasapind (5 meetrit) ja köögisaar keset kööki. Lisaks pliidiplaadi/ahju asetus, kraanikauss, nõudepesumasina asetus, sahtlite laius ja muud detailid. Endal läks muidugi lõpuks pilt kirjuks, aga Liisa hoidis lippu kõrgel ja pani oma disaineripilguga kõik lingikesed ja sahtlikesed selliseks nagu vaja. Üks väike murekoht jääb alati – kas ta reaalselt ka nii ilus välja kukub nagu me joonistelt ja tootenäidistelt ta enda jaoks visualiseerime. Elame näeme. 

Mõtlesingi, et räägin siis siin peatükis kõik need eraldi käigud ära, mis me lisaks ehitajaga suhtlemisele pidime ette võtma. Üks nendest oli siis köök. Lisaks oli ka treppi ja hiljem ka sisustust vaja. Trepp kõigepealt. 

Trepp – trepiga tegime nii nagu köögiga. Liisa küsis Instagramis teistelt kogemusi ja saime jälle nelituhat soovitust. Aga trepiga oli selline vigur, et keegi ei tahtnud meile absoluutselt vastata. Meie päringuid lihtsalt ignoreeriti. No tore, kui raha lauale tahate jätta aga meil on treppi vaja. Lõpuks vastas üks ettevõte, kes tegi nii hirmkalli pakkumise, et mul jooksis ausalt juhe kokku. Mees ei olnud isegi objekti näinud ja vajutas nii kuidas torust tuli. Sellise pommiga ma arvestanud ei olnud. Ilmselgelt näitab see, et päriselt tal huvi ei ole seda treppi meile teha. Õnneks tuli ka üks teine ettevõte oma vastusega lagedale ja esimese asjana tahtis objekti näha. Vaatas selle üle ja samal päeval tegi väga okei pakkumise. Meile see sobis ja täna on nende trepp ka meil ilusti majas olemas. Ootab veel klaasist käsipuuäärt ja teise korruse äärt. 

trepi inspo - Pinterest

Siis veel – Sisustus ja Liisa suurepärasus (kas see on üldse sõna?). Maja ehitus on üks asi, maja sisustamine teine asi. Siin tegi megatöö ära Liisa, kes piinliku täpsusega pidas Exceli tabelit, kuhu ta kõik vajalikud seadmed ja tooted otsis, mis meile sobida võiks, need sisse kirjutas ja hinnad ka juurde pani. Neid asju oleme me aegamisi ka väga järjepidevalt ostnud, et majja sisse kolides oleks meil põhivajadused kaetud – madrats, kus magada, diivan kus lösutada, televiisor, mida diivanil lösutades vaadata ja nii edasi. Seal tabelis on mitukümmend elementi, mida meil vaja on ja soetanud oleme me neist ehk pooled – need kõige esmasemad. Isiklikult mina selles valdkonnas nii purjetaja ei ole ja mul on siiralt hea meel, et Liisa selle teema enda peale võttis. Lisaks on see nii detailirohke töö ja peab olema ka teatav tunnetus. Õnneks Liisal see tunnetus on väga hea.

Peatükk kuus vist.

Jaanuar 2019. Maja on niikaugel, et paigaldatakse katust ja katuseaknaid, soojustatakse seinu ja tehakse mingeid minu jaoks nähtamatuid töid. Keeruline periood majaomaniku jaoks, sest sel ajal väga paljud tegemised (kui katus on peal ja seinad enam-vähem kinni löödud) on nii nähtamatud ja ei paku elevust, iga kord kui krundile sõidad. Mingid elektritööd ja kaablite veod, ventilatsioonitööd bla bla bla... tahaks näha neid asju, mis panevad mind tundma, et maja kerkib. Sel ajal oli vaja meil veel teha mõned tegevused – nagu näiteks valida siseuksed ära, mis kohe üldse ei tahtnud õnnestuda. Tootmisaegadeks öeldi 10 nädalat külma kõhuga või öeldi, et just seda toodet ei ole meil võimalik toota. Give me a break. Sama oli meie suurte akendega. Neid aknaid ootasime me vähemalt kaks ja pool kuud. Väga frustreeriv on maja ette sõita ja jälle ja jälle ja jälle näha, et aknaid ees ei ole. Ehitajal ka käed lukus, sest tootmine on lihtsalt aeganõudev ja mingid takistused koguaeg ees. Probleem seisnes selles, et enne ei saa ka sisetöödega korralikult pihta hakata, kui aknaid ees ei ole. 

Aknad jõudsid lõpuks aprilli lõpus, ehk et selle postituse kirjutamise hetkest kuu aega tagasi. Suur oli meie õnn taaskord. Aknad ees ja kõik on ilus... ainult et, vale välisuks oli tarnitud. Üleni klaasist välisuks – nagu poeuks. Sellele uksele asendust ootame me tänaseni muide. Samamoodi ootame me ka siseuksi tänaseni, aga need peaks juba vaikselt paistma hakkama. 

30.11.2018 versus 29.05.2019

Üleüldse peaks maja valmimine paistma hakkama. On öeldud, et äkki isegi kahe-kolme nädala pärast saab sisse kolida. Meie hoiame pöialt, et jaanipäevaks saaks sisse kolida – eks paistab. 

Tõmban siinkohal joone alla. Hetkel kindel ei ole, kas tuleb ka kolmas osa. Võib-olla tuleb, võib-olla ei tule. See oleneb sellest, kas midagi on veel kirjutada meie majaga seonduvast või mitte. Ausaltöeldes tahaks lihtsalt sisse kolida ja vaikselt nautima hakata.

Millal me ometi kolime?

Ma olen kolimiseks valmistudes juba pikemat aega nii elevil, et vaevu suudan ühe koha peal istuda. Tegelikult selline mitte-midagi-tegemine pole kunagi minu teema olnud, seetõttu olengi juba vähemalt terve kuu jagu praeguses korteris kolimiseks ettevalmistusi teinud. Et peale meid kolib korterisse elama minu õde, jääb enamus sisutusest siia sisse, mistõttu püüangi meist, kümne siin elatud aasta jooksul, jäetud jälgi kuskilt otsast korda seadma hakata. Olen läbi sorteerinud kõik "kolakapid", mis peidavad endas mäekõrguste hunnikute viisi paberimajandust - alustades igasugustest tehnikaostu dokumentidest ja garantiipaberitest, lõpetades pojakese "joonistuste" ja igaks juhuks alles hoitud karbikeste ja topsikestega.
Vaatamata sellele, et kolimine toimub kõikide plaanide kohaselt alles kuskil kuu pärast, olen juba praegu suurpuhastusega algust teinud. Pesen köögikappe, koristan keldrit ja püüan sorteerida - mis tuleb kaasa, mis jääb õele. Mõnes mõttes tundub see siit minek isegi lihtne, sest kõik suur mööbel jääb ju siia. Kaasa vaid meie riided-jalatsid, mõned nõud, voodilinad, rätikud, mänguasjad... okei tegelikult suht palju asju 😅 Teisalt olen ma jummala kindel, et ka siit kodukesest lahkumine on minu jaoks emotsionaalselt keerukas. Pojakese esimene kodu ju siiski... Õnneks jääb korter ikkagi perekonda, seega vast liiga suurt kaotusvalu läbi elama ei pea.

nodi ja sodi sorteerimine

Ebaratsionaalne mina tahaks uude koju osta kõike uut ja ilusat ja läikivat aga õnneks olen osaliselt ikka suutnud mõistuse häält kuulata (agaaa siiski mitte liiga palju😅). Tuleb tunnistada, et eks ma suurest elevusest olen nipet-näpet ikka ostnud aga olen pika ehitusprotsessi käigus jõudnud arusaamale, et ilmselt tükk aega peame läbi ajama mitmete esemeteta, mida praegu iseenesest mõistetavalt võtame. Riidekapp ja üleüldiselt riiulid-kummutid-panipaigad on vast põhilised neist.
Tegelikult olekski tarvis kuskilt terve posu stangesid hankida - esikusse, magamistuppa, lastetuppa (loe: kolatuppa, sest muud hoiuruumi hetkel asjadele pole) - saaksime vähemalt kogu oma riputatava kraami niiviisi mõneks ajaks kontrolli alla.

Üks päev kui kardinameistriga meie uues magamistoas akent mõõtmas käisin, imetlesin vastvalminud treppi ja suuuuri ilusaid aknaid ja päikesepaistel meretuules õõtsuvaid männipuid ja... raske oli autosse istuda ja ära sõita. Nii mõnus ja hea oli seal olla.
Olgugi, et suur osa meie majast koosnebki akendest, tellisime kardinad hetkel ära vaid magamistuppa, sest ma olen täielik koopainimene. Ei kannata ma grammigi valgust enda uneajal! Ja kui magamistoa seinas laiutab üks nelja meetrine aken... kipub sealt ikka üsna palju valgust sisse pressima. Ülejäänud kardinad on hetkel täiesti teisejärgulised ja leiavad endale koha alles jumalteabmillal.

Nädal tagasi käisime ka kolmekesi maja ümbrust pisut korrastamas - korjasime krundi äärde kokku hunniku kive, mis pinnasest muudkui välja vupsavad, riisusime, jalutasime kesk linnulaulu, päevitasime - mida idülli?!?

trepp, trepike... küll sa oled kaunis!

Järgmiste nädalate jooksul saavadki paika elemendid, mis meid veel kolimast hoiavad. Põrand, köögimööbel ja vannitoasisustus. Jummmel kus ma nende nägemist ei kannata oodata. Pisikese puidujupi järgi põranda ja köögimööbli valimine on tegelikult jumst keeruline värk! Hullult tahaks juba näha kuidas meie visioon elule tärkab. Köögimööbel ja elutoas koha sisse võttev diivan valmisid minu üllatuseks oodatust pisut varem, seega vast saab need ka nobedalt koju sisse ära kolida.

Pisitegemistest võtan järgmisena ise ette suvilast pärit söögilaua restaureerimise. Ma olen täiega isetegemise-entukas seega püüan endast maksimumi anda, et laud meile sobivaks timmida. Ja üldsegi - kas te olete näinud kui palju söögilauad maksavad? APUA! Täiega loodan et mu projekt õnnestub.

Järgmised suuremat süvenemist vajavad suurprojektid peaksid olema krundi uue mullaga katmine, parkimiskohtade pinnas ja aed. Hetkel tundub aga, et need lükkuvad muudkui edasi, sest jooksvad kulud on osutunud suuremaks kui eeldasime. Aga ma ei põe, mõistan, et see on ehituses tavapärane. Eks inime jõuab sellise aastaid vältava projekti käigus nii mõndagi uut õppida.
Igatahes - pikk lugu lühidalt - võtame eesmärgiks enne Jaanipäeva sisse kolida!

Kui palju maksab nullist kodu sisustamine?

Märts on kohe-kohe otsa lõppemas ja sellest ei anna märku ainult kuupäevad kalendris vaid ka tühjus minu rahakotis. Tuleb tunnistada, et ülemaailmne Rahatarkuse kuu on mind üsna nirult kohelnud. Või tähendab, mina olen teda üsna nirult kohelnud. Olen Oleme täiega üle oma võimete elanud ja millist muud lõpplahendust seal siis ikka oodata on.

Olen see kuu suhtunud kergekäelisemalt nii toidupoodlemisse (mis mind täiiiiega ärritab, sest see pisiostudele mõttetutele ostudele juhukulutamine on mu eelarvesse mega suure augu söönud) ja lisaks sellele, tundsin end üsna vabalt ka kahel reisil, mis mõlemad siia kuusse mahtusid. Nii Rootsi kui ka Londoni külastused on nüüd möödanikud ja aeg on reaalsusele otsa vaadata. Raha on ikka täiega otsas. 

Oma panuse andis muidugi ka asjaolu, et võtsime end lõpuks kokku ja hakkasime kodusisustusse raha paigutama. Ootasime sellega ikka tegelikult omajagu ja tark oleks olnud neid kulutusi juba aasta algusest saadik hajutama hakata. Aga parem hilja kui leida.

Oleme majaehituse protsessiga tegelenud juba aastaid. Mõistagi oli algus pigev kuiv ja bürokraatiline, mistõttu ma sellest siin absoluutselt muljetada ei viitsinud. Nüüd oleme lõpuks jõudnud aga osa juurde, mis on nii reaalne, põnev ja toimubki päriselt. Kohe päriselt - päriselt, me kolime juba õigepea! Seega suht vedas, et sain vastu võtta Kogumispäeviku Instagramis mulle seatud miniväljakutse - kodusisutusega seotud kulude kaardistamise. Ma olen tegelikult hästi süsteemne ja excelilembeline inimene aga täiesti teadlikult lükkasin sisustusteemalise tabeli koostamist edasi. Ja edasi ja edasi ja edasi. No lihtsalt nii suur töö, et kohe kuidagi ei viitsinud end käsile võtta. Et ideepoolest peaksime majja sisse kolima juba vaid mõne üürikese kuu pärast siis tabas väljakutse mind täpselt õigel ajal. 

Olen sel kuul, ilma naljata, istunud kümneid tunde kaupluste netipoodides ja muidugi veetsime omajagu aega ka reaalselt sisutuspoodides diivanite pehmust ja valamute sügavust testides. 

Et ülesanne tundus alguses suhteliselt hoomamatute mõõtmetega, alustasin lihtsalt sellest, et kirjutasin Excelisse välja kõik ruumid ja mida nendesse tarvis oleks. Lisaks märgistasin esemed, mida on vaja ASAP ja eks ülejäänud jäävad lihtsalt enda aega (loe - rahamägesid) ootama. Ootamatult muutus voodipeatsite võrdlemine, dušinurkade otsimine ja põrandaplaatide valimine niii põnevaks - lõpuks tabas mind eriti hull ootusärevus kolimise ees. Esimene päris oma kodu ikkagi!

Et oma praegusest kodust me pea, et midagi peale enda riiete ja mõndade sööginõude kaasa ei võta, on vajalike vahendite list ikka hiiiiiglama suur. Oleme siin ju kõik täiskasvanud inimesed ja ma mõistan väga hästi, et uudishimu hindade osas on täiesti inimlik. Seetõttu ei hakka ma siin ka midagi salgama ja näitan teile täitsa ausalt ära, mis meie nimekirjas hetkel koha leidnud on ja kui palju ta maksab. Olen tabelit koostades end päris korralikult proovile pannud, otsides välja sooduspakkumised ja -kampaaniad, millede raames mitmed ostud teha plaanime. Näiteks praeguseks hetkeks juba tehtud valamuostu, ajastasime kampaaniahindadega nädalavahetusele ja saime selle seega 50€ odavamalt. Samuti oleme juba praegusesse koju hoiule võtnud teleri, mille soetasime kunagi skooritud sooduskupongide abil ja saime seega 200€ ostuhinnast soodukat. No täielik võit minu silmis!

Valamuostuga sai selgeks ka meie amatöörtlikkus sisustusvallas - kiiruga tehtud ost ei mahtunud üht- ega teistpidi meie kummagi autosse. No absoluutselt ei mõelnud selle peale ostu planeerides.

Eks omad vitsad peksavad ja õppetund oli igati kasulik, et järgmiste ostude planeerimisel pisut hoolsam olla.

Lisasin tabelisse ka eraldi veeru tarneaegade ja koguste märgistamiseks, aga see vast niivõrd põnev uudistamiseks pole.

Nagu juuresolevatelt piltidelt näha, on asjade kogukulu ikka päris korralik (ja pooltel asjades pole veel isegi hindu juures 😅).  Aga eks ta ole ka üks paratamatu majaehituse osa. Te ju teate kui kooner ma olen, seega olen enda liistudele truuks jäänud ja ühe eeskujuliku säästja kombel kõikvõimalikud sisustuspoodide veebivariandid läbi tuulanud, et leida igas vallas soodsaim. Samas tuleb tunnistada, et olen ka üsna tähelepanelikult jälginud, et valik saaks ikkagi piisavalt kvaliteetne ja enda maitsele vastav. Lihtsalt soodne hind mind ei kõneta. Mind kõnetab soodne diil! 

Järgmiste ASAP ostudena peame soetama diivani, külmiku ja madratsi. Just need on hetkel puudu, et saaksime juba (ideaalis) maikuus majja sisse kolida. Madratsiga varustab meid õnnelikul kombel Napsie, seega voodiraami ostuga me ehk isegi kiirustama ei pea. Pidavat teine nii mõnus ja pehme olema, et võin igasuguse probleemita madratsiga ka põrandal külitada. 

Diivani ja külmikuga peame aga üsna täpselt ajastama, sest korteris meil nende hoiustamiseks ruumi ei ole. Majja neid aga enne teatud asjade valmimist tarnida ka ei saa. Et meie kodukese puhul on tegemist ühe pisut ebahariliku välimusega majaga, on sellele valmistatavad aknad pisut pikema tarnega ja nende järgi me hetkel ootamegi. Akendest sõltub aga väga palju muid paigaldamist vajavaid asju - põrand, kamin, trepp, köögimööbel jne. Phuhh... kõlab nagu hiiglama palju oleks veel teha, aga tegelikult on suurem osa juba tehtud. Köögimööbli andsime tootmisesse juba sügisel, seega tema ootab vaid paigaldamist. Põrandad - plaadid - uksed - segistid jms on ka tegelikult juba välja valitud ja ehitajale edastatud, aga saaks need paganama aknad juba paika! Lootust on, et lähema nädala jooksul see ka lõpuks juhtub.

Lisaks kõigele sellele, mis on enda tee tabelisse juba leidnud, peame kunagi võtma käsile ka garderoobkapid, kardinad jms, mis tuleb soeatada eritellimusega. Agaaa sellele ma veel üldse oma mõtteid ja auru ei suuna, sest see tundub hetkel kauge tulevik.

Et maja sise- ja välistööd on veel käimas, ma midagi liiga spetsiifilist piltide kujul teile näidata ei tahaks. Küll aga panin kokku väikese moodboardi, et saaksite aimu, mis masti koduke meil valmimas on. Olen maja kuju osas päris palju küsimusi saanud - miks selline kuju, kus on selle praktilisus jms. 

Ütleme siis nii, et paik kuhu koduke kerkib, on minu jaoks üks erilisema tähendusega kohti. Lapsepõlv ja suveaeg möödus kõik selle maagilise männimetsa ja liivarannaga ääristatud paigas, kus kõrgus minu vana-vanaisa poolt püstitatud uhke maja. Et sellele majale ja paigale austust välja näidata, tuginesime projekti puhul just originaalile ja mul on hiiglama hea meel, et me seda tegime.

Kuidas teil sisustusega kogemus on - kas olete mingeid eriti häid diile kuskilt saanud?

Meie armas pooleteiseaastane

Täna pidasime üle pika aja taaskord minisünnipäeva - nimelt täitus karupojakesel aasta ja pool - seega oli igati kohane hommikusöögiks küpsisetorti pugida.
Meie pooleteiseaastane on üks hästi armas ja hea poiss. Ma täitsa ausalt kohe ei oskaks kokku lugeda, kui mitu korda päevas teda kiidan ja heldimusega vaatan. Lihtsalt nii tragi ja asjalik teine.
Eks ta tegelikult iniseb teist sama palju ja ajab mind ka 35 korda päevas hulluks, ripub jala küljes ja paneb mind koguaeg jonnijuurikat eteldes proovile. Aga no iga jumala päev kui ta lõpuks õhtul magama läheb, mõtlen juba tunni pärast, et noküllonarmaslapsmaivõi.

Meie aasta ja poolene pojake, armastab tohutult teiste lastega mängida. Tuluke lööb silmis põlema, kui saab jalad mõne mängutoa või võimlemistunni suunas seada. See-eest pelgab aga pisut mõndasid täiskasvanuid, küll aga mõne aja pärast leebub ja unustab emme jala külge klammerdumise ära. Üldse ei saa aru mis valiku alusel pelgamine tuleb, mingi pojakese nutika pea hästikeeruline algoritm ilmselgelt.
Kodusteks lemmikmängudeks on puidust looma- ja autopuslede kokku pusimine ja eriti südamelähedaseks on muidugi torni ehitamine - klotsidest, saabastest, emme meigiasjadest, jogurtitest või millest iganes veel võimalik on. Täna lõunal näiteks üritas lasanjetükikestest taldrikule torni ehitada. Loovusest juba puudu ei tule.

Multikad ei huvita teda aga näiteks üldse. Ainuke mida meelsasti vaadata ja kuulata meeldib, on Laulupesa lastelaulud. Neid võiks ennastunustavalt vaatama jäädagi aga enamasti uudistame neid vaid siis, kui haigusepisik on end külge haakinud. Seda telefonihuvi on niigi juba liiga palju.
Pojakese üheks suureks lemmikuks on albumid. Neid lapates võib ta pikalt-pikalt põrandal istuda ja piltidel olevatele inimestele osutades küsivalt "see?" öelda. Nii kaua kui keegi talle piltidel olevaid inimesi, koeri, kasse ja jäneseid ette loetleb, on igatahes rahu majas.
Üldsegi on ta loomadest täiesti lummatud ja see on nii-ii-ii nunnu! Esiti fännab muidugi kõiki perekoeri ja perekasse aga on ka number üks koduküla jões pesitsevate partide fänn ja ega varesedki pojakese armastusest ilma jää.
Kui paluda linde jäljendada, tuleb muigel sui esitlusele "pää pää" ja "kaa kaa"... noh pardid ja varesed siis eks.
Eriti mõnus on vareseid jälgida aknalaualt, millel istumine on ka miskipärast eriti äge. Autodele ja mööduvatele inimestele "tadaa" lehvitamine on sama naljapakkuv, kui lennuki- ja helikopterihäälte matkimine, emma kumma nägemisel. Lennumasinad on täiega lemmikud!

Joonistamine kestis umbes kaks minutit.
Sealt edasi oli ainult omg-nii-lahe-mängutubaaaaa ja restos kõvahäälselt kilgates ringi jooksmine 😅

Ma olen ausaltöeldes täiesti hämmingus, kui nutikas saab üks pisikene inimene olla. Palumise peale näitab ette põhimõtteliselt kõik kehaosad, olgu selleks siis hirmus oluline ninaauk või varbad ja põlved. Mulle tundub, et pojake saab praeguse vanuse juures põhimõtteliselt kõigest üli hästi aru. Kui paluda tal midagi teha, tuua või emmet aidata - toimetab teine nii usinalt.
Suure entusiasmiga viib musta pesu pesumasinasse (ja vahetab pesuprogrammi ajal mitu korda pesureziimi😬), toob märjad asjad pesuresti juurde (mõnikord toob oma sokisahtlist ka kuivad sokid märjale pesule lisaks, et ikka kõrgema ja vingema pesutorni saaks), nühib hoolsasti svammiga põrandaid ja korjab enda söögitooli alt kokku viimsegi maha kukkunud makaroni ja asetab selle eeskujulikult prügikasti. Nagu... mida asja?!? 😅 Sealjuures võib rahulikult süüa terve õuna nii, et mälub - võtab tükikesed suust välja - tekitab elutuppa 25 tükikestest koosnevat tornikest - ja jalutab edasi...

Nagu juba pisemana, on pojake ka praegu tegelikult hästi hea sööja. Isukalt vitsutab sisse põhimõtteliselt kõike, mis ette antakse aga eriti häälekaks muutub siis, kui kasvõi paar sekundit toidu jahtumist ootama peab. No ei ole seda kannatust eriti palju vist antud.
Targu panen tema toidu korraks sügavkülma, et esimene kuum saaks kiirelt jahtuda.
Ainukene asi, mis talle tõesti üldse ei meki, on kurk.

Iseloomult on pojake hästi armastav, sõbralik ja hoolas. Läheb meelsasti mängukaaslastele pai tegema ja jagab lahkelt emmele-issile enne ööund musisi. Paneb pusletükid palumise peale spetsiaalselt selleks mõeldud topsi ja legoklotsid õigesse mängukohvrisse. Eks me seda pedantsust oleme talle ka korralikult juurutanud, ega Neitsi ju muud moodi oskagi. Ilmselgelt paneme enamused mänguasjad õhtu hakul kokku ikkagi meie ise, aga leian, et ka lapsega koos mänguasjade kokku panemine on hästi oluline asi, mida harjutada.

Ööd on meil ikka suhteliselt samasugused nagu nad olid ka varem. Ärkame ja abistame luti leidmise või mille iganes muuga, mis pojakest vaevab. Ainult selle erinevusega, et õhtune uneaeg saabub nüüd juba kell 20, varasema 22 asemel, sest ühe päevaunega lihtsalt pikemat ärkvelolekut välja ei venita. Aga tegelikult on see hästi mõnus ja vajalik ka lapsevanemale - tegevusrohkest päevast mõned tunnid lesimisaega võtta.

Kuidas meil läheb?

Jumal kuidas ma end alati kirun kui selliseid pikki vahesid postitustes jätan. Nii palju toimetusi jääb dokumenteerimata ja nendele tagasivaadet teha on nii sigakeeruline. Igatahes, räägin teile pisut sellest kuidas meil läheb, mis hetkel käsil on ja mis tulemas.
Istun hetkel kannatlikult rehvivahetuses, millele paaniliselt alles siis mõtlesin kui kõned nädalad tagasi see esimene lumeäbarik maha sadas. Vaadates järjekorda, kes koos minuga enda auto valmimist ootavad, võin järeldada, et ilmselgelt ei olnud ma ainuke kes lund nähes paanikasse sattus. Kibekiirelt teenindusse helistades selgus aga tõsiasi, et vahetuseks aja saamine oli ulmeliselt keeruline, mistõttu ma alles täna, mitu nädalat peale lumesadu siin olengi.
Saan siin aga rahulikult telefonis postitust tippida, ilma et ühed pisikesed näpud mu telefoni kogu väest krabada püüaks.

Fotod: Signe Reitav

Vahepeal on toimunud suuri muutuseid pojakese elus nii palju, et olen ära lõpetanud imetamise. See otsus tuli raskelt aga samas loogiliselt ja loomulikult. Ühesõnaga oli see mu ainuke järelejäänud lahend meie ööune parendamisele, sest ööd olid juba nii käest ära, et see polnud enam inimlikult üle elatav. Tegelikult tahan imetamisest teha täitsa eraldi postituse, sest see teema vajab minu jaoks pisut pikemat lahti kirjutamist. Hetkel ei ole me veel oma teekonnaga päris lõpus seega õigepisut peab see postitus veel oma aega ootama. Aga mitte enam kaua!

Pojake on viimase paari kuuga tõeliseks pisikeseks suslikuks muutunud. Katsetab piire ja teeb pättuseid kogu raha eest. Üldiselt päädib tapeedi seinast lahti kiskumise ja näppude pistikusse toppimise keelamine vaid itsitamise ja uuesti proovimisega. No on suller ma ütlen. Üsna usinalt liigub pojake ka iseseisva kõndimise poole. Olgugi, et esimesed sammud said tehtud juba kuid tagasi, ei ole ta endas veel nii palju kindlust leidnud, et nüüd kõndima jäädagi. Pidevalt võtab pikemaid vahemaid aga käputamine tundub tema jaoks veel vast niivõrd palju kiirem lahendus. Hirmsasti armastab autodega ja suurte klotsidega mängimist, issi seljas turnimist ja lükkeautode seljas edasi vuramist. Ei hoia kokku ka endale plaksutamise arvelt kui saab aru, et on kõrge torni klotsidest ehitanud või autoga senisest pikema vahemaa maha vuranud.

Toidulaua kombed on ühest küljest paremuse poole arenenud, samas on ka krutskeid lisandunud. Endiselt sööb huvi ja isuga enamusi toite mida pakutakse aga usinalt tegeleb ka nende suure kaarega maha loopimisega. Jumal kui palju tuleb lapse kõrvalt ikka koristada. Varstolmuimeja on siinkohal minu igapäevane päästja. Lihtsalt nii kiire ja lihtne, kuigi jõudu jääb mõnikord puudu, arvestades kui palju jura koguaeg põrandaid katmas on.

Pojake on juba nii nutikas ja iseteadlik. Oskab näpuga näidata kus on nina, suu ja kõrvad. Iga kord muidugi vanemate ülevoolava aplausi ja õnnejoovastuse saatel. Armastab veeta aega oma vanavanemate ja pisikeste sugulastega, mis on täiesti suuuurepärane, sest niiviisi saavad ju ka emme-issi teinekord endale pisut aega napsata. Näiteks ülemöödunud nädalavahetusel saime Nilsiga käia Myhits Awardsil, kuhu mulle nii lahkelt maailma kõige ägedam kutse saadeti. Converse ketsid kutsena on äge ja uuenduslik lahendus. Sajaprotsendiline kajastus sotsiaalmeedias garanteeritud.

MUA Keily Helimets

Möödunud nädalavahetusel käisime pojakesega esmakordselt juuksuris, sest kummalisel kombel oli talle pähe korralik mullet moodustunud. Niks naks sai lastejuuksuris issi süles pisukese pisara saatel soeng siiski kiirelt viisakaks. Samuti pidasime ju pühapäeval juba teistkordselt Nilsiga isadepäeva, mille tarbeks oma poistele ägedad matchivad pusad lasin teha. Kusjuures see valge osa on nagu sametine, ulme mida tänasel päeval juba tavalisest trükikojast saab.

Oma papa ja õed viisin samuti ühiselt einestama. Pärast sõime papsi juures torti ja tegime juba seitsmendat aastat järejest oma traditsioonilise isadepäevapildi. On näha, et aastatega on lisandunud väärikust, emotsioone ja ka pereliikmeid.

2018

2012

Olen siin viimasel ajal vihtunud ka kõvasti trenni teha, nii oma tavapärast jõusaalitrenni kui ka EMS treeningut. Lugesin just Briti postitust ja tundsin end seal täiega ära. Püüan olla nii tubli aga hetkel olen küll arenguga kuskil madalseisus. Ükskõik kui palju ma ka trenni jõuan, ükskõik kui puhtalt ma ka toitun, ikka see va sunnik kaal seisab või lausa tõuseb. Ma julgen seda hetkel ajada imetamise lõpetamise kaela, sest vast on see kehale ikkagi suur muutus ja ümberkorraldus. Eks iga ema teab kui raske on lapse kõrvalt seda aega ja motti leida, et oma kondid trenni vedada ja krt kui tulemust ka pole, on ikka raskusi enda motiveerimisega küll. Mis seal ikka, rühin muudkui edasi. Selles suhtes olen ma ka muidugi veits nõme vend enda vastu, et isegi kui olin end aastaid tagasi treeninud miinumumkaaluni, olles sealjuures üli kenasti lihaseline ja konkreetselt fit, mõtlesin peegelpilti nähes, et no krt siit ja sealt annaks ju veel timmida. Sellesse vormi jõudmine oli minu jaoks muidugi “äärmiselt jätkusuutlik” protsess mis hõlmas endas iga päev vähemalt 7km jooksu ja toidulaud oli kanast, tatrast ja salatist lookas, halleluuja. Tahaks lihtsalt süüa normaalsete inimeste toitu ja olla normaalne, ka peast.

Vähemalt on arengud ja edasiminekud nähtavad meie majaprojekti juures. Vundament-torud-ühendused on kõik tehtud. Käesoleval nädalal saavad paika ka esimesed seinad ja laetalad. Nimelt osa meie majast tuleb nö A kujuline ja toetub täies mahus maast laeni kolmnurksel talakonstruktsioonil. Oi kui äge see tuleb!

Viimasel nädalal olen täiega püüdnud ka jõulukinkidega tegeleda. Mõned üksikud on oma tee ka jõuluvana kingikotti juba leinud aga juudas kui palju veel soetada on vaja. #kärgpererõõmud
Õnneks oleme omadega vähemalt sealmaal, et kõigile on miskit vajalikku välja mõeldud, sest mingit pisisodi kinkimist me kindlasti ei poolda. Nikolase peale mõeldes... tea kas talle üldse omaltpoolt miskit soetama hakkamegi. Vanavanematelt tuleb niikuinii kinke ja uus turvatool vajab ostmist seega eks näis kuidas läheb.
Phuhhh kui hea oli vahelduseks kirjutada. Tänaseks aga minu poolt kõik, räägime varsti jälle!

tadaa!

Suvelõpu pidustest toimetustest

Issaristivägi, no ma ei ole ka ikka päris normaalne. Viimane postitus ilmus... kaks kuud tagasi. Nojah, mis seals ikka - hakkab pihta (toim. klassikavaramu Nublu sulest). Igatahes, otseloomulikult ei ole ma viimased kaks kuud vaikides kuskil urus istunud ja tegemist on olnud ju tegelikult hirmus palju.
Absoluutselt viimane aeg teid siis järjele aidata ja blogimisega uue hooga algust teha. Teate ju küll, et ühte aastaringi mahub inimmõistuse kohaselt kaks uut algust - esimene jaanuaris ja teine septembris.

Tänase reede plaanid olid tegelikult üsna grandioossed. Esmalt pidime läbi käima majaehituse asjus notarist ja seejärel ka korra pangakontorist. Õhtuseks plaaniks oli mul valmis ostetud üks eriti püss paar punaseid kingi, mis pidid mind kand-ja-varvas-kand-ja-varvas viima Tai Bohi sõbrannadega kohtuma, et nädalake tagasi täitunud 29. eluaastat tähistada. On müstiliselt keeruline isegi nii vähese sõbrannade hulgaga kõiki ühele päevale kokku koondada, sest noh... lapsed 😅 Iga lapsevanem teab aga tõsisasja, et Murphyl on omad seadused ja tema plaanides sellist reedet küll ettenähtud ei olnud.

Minu väike vaene pojake jäi nimelt möödunud ööl hirmsasse nohusse, mis keset päeva veel palaviku ja hirmus vaevalise olemisega päädis. Minu vaene pisike! Loomulikult droppisin ma kõik plaanid ja olen nüüd terve päeva seda pisikest vaevatud inimest muudkui kussutanud, lohutanud ja hoidnud. Plaanid saab ju alati ümber mängida ja edasi lükata, tervist tuleb aga hoida.

Aga hakkamegi siis ääri-veeri tänasest päevast tagasi kerima. Suures pildis mööduvad minu päevad ikka koos pojakesega. Muudkui toimetame siin asiselt argiseid tegemisi, käime iga päev mänguväljakul lustimas ja pikemalt jalutamas. Pojakesel täitub ju juba järgmisel nädalal esimene eluaasta ja seetõttu julgen väita, et tegemist on ühe igati suure ja tragi poisiga! Ei tema viitsi päevadläbi toas konutada kui välismaailmal on pakkuda niiii palju põnevat, alustades kärust mööda tuhisevate rekkade ja lõpetades lugematul arvul kodukandis olevate liumägedega. Iga päev on uus ja vahva ning kõik liumäed ootavad ju seda usinat väikest liulaskjat! Pojakese arengust jutustan ehk juba järgmises postituses, sest emasüda on ju nii armastust ja õnnetunnet täis, et muidu ma siinkohal muude teemadeni ei jõuagi.

7. septembril täitus minul järjekordne aastanumber ja et möödunud aastal sünnipäevatasin pigem põgusalt ja hirmsuure kõhuga, otsustasin, et sel aastal tahan kohe mitu minisünnat korraldada. Õigel päeval tähistasin vanematega, järgneval päeval Nilsiga Paju Villas ühe mõnusa hilissuvise õhtusöögiga ja viimane tiks pidigi täna sõbrantsidega aset leidma. Mitu sünnat... sest noh, miks mitte! Põnev ja mitmekesine programm minu silmis aga nagu näha siis mõned kivid lendavad ikka kodaratesse kui liiga suurelt ette võtta.

Kerides sünnast veel nädalavõrra aega tagasi, saime Nilsiga esimest korda peale pojakese sündi käia kahekesi koos tähtsa inimese juubelil. Tolle õhtu raames täitusid nii mõnedki märgilised verstapostid. Piiika-pika etteplaneerimise najal, jäi pojake just sel õhtul esimest korda vanaema juurde ööseks. Emana tundsin muidugi koohutaavat süütunnet ja mõtlesin iga minut sel päeval, et kas nüüd tõesti ta ikka peab minema... kokkuvõttes läks kõik muidugi väga hästi, sest pojake on väga leplik sell ja vanaemad on tema lemmikute hulgas kohe kindlasti. Ei mingit nuttu ega jonni. Vaid rõõm uuest keskkonnast, teisgsugustest mängudest ja huvitavatest näksidest. Lapsevanemad (eesotsas tegelikult küll mina) said sel korral ka täitsa esimest korda terve öö magada. Nimelt jandime ikka veel korralikult pojakese unegraafikuga aga sellest juba järgmine kord. Vanaemad on meil aga hästi usinad, alati abivalmid ja õhinas pojakest hoidma kui kuskil käia tarvis. Minu tänutunne on piiritu, sest selline tugivõrgustik on minu silmis hästi oluline ja tänuväärne.

Kui siin jutt juba nii piduseks kiskus, tasub kindlasti ka mainimist, et lapsevanemad lasti üheks päevaks ka Weekend festivali väisama. Valituks sai just see päev, kus pereisa lemmik, Post Malone, pillikeeled valla lõi ja rahvast korralikult tantsitas. Hästi lõbus oli, kohe tõesti. Suvises Pärnus polnud juba omajagu aastaid ka käinud seega tõeline väike lõbusõit. Öösel vurasime aga Tallinna poole tagasi, sest meie väikene inimene ju ometi ootas meid pikisilmi koju tagasi.

Üldiselt kujunes möödunud suvi kindlapeale üheks kõige meeldejäävamaks. Et saime pojakesele sellist suvesooja pakkuda nagu meie lapsepõlves, no ei oskakski paremat ju tahta. Käisime hästi palju ujumas ja koduaedades basseinitamas. Päevitasime, mõnulesime terrassidel ja mekkisime head-paremat, mida suvemaitsetel pakkuda on. Jalutasime pojakesega loomaaias, linnapeal ja tänavafestivalidel. Ja peale kõige selle, algas ka lõpuks meie majaehitus! Halleluuja!

Kuu jagu toimetamist ja arengut ühe beebi elus

Reisilt saabudes oli meil aega aklimatiseeruda vaevu kaks päeva kui juba jälle tuli kodinad kokku pakkida ja teele asuda. Endalegi imestuseks, suutsin nende kahe päeva jooksul ära pesta kogu reisil kasutatud riidevaru ja asjad kodus enam-vähem ikkagi oma kohtadele tagasi seada.
Olin nimelt oma emaga juba iidamast aadamast kokku leppinud, et läheme maja ja koera valvesse kuni nemad Horvaatias peesitavad. Juhtumisi langes kõik kokku just niiviisi, et vaid kaks päeva peale meie reisi, oli vaja sammud nende juurde seada. See tähendaski siis ju taaskord kümne päeva jagu riiete, toidu, ravimite, mänguasjade, magamisasjade jms kaasa tarimist. Kaks autot täitus silmapilkselt.
Et ema elamispind on oluliselt ruumikam kui meie oma, saime juba eos harjutada seda maja-aia elu, mis meid järgimisel aastal ka päris enda kodus ees ootab. Algus oli pisut konarlik, sest ootamatult keeruline on kahekordses elamispinnas lapsega majandada aga juba mõne päevaga oli selge, et majaga kaasas käiv aialapp on üks igati tänuväärt asi. Kiigeplats, kärutamisrajake, päikeseterrass - asjad, mida korterielu naljalt pakkuda ei suuda.

Kümne päeva möödudes saime aga lõpuks koju, oma korterikesse, tagasi pöörduda ja mis seal salata, oli tegelikult ka hästi mõnus. Kodu on ikkagi kodu. Kõik nurgad on siin juba turvatud, stepslitesse kaitsed ühtede väikeste uudishimulikkude näppude eest sisse pandud, mänguasju oluliselt suuremas variatsioonis ja koristamispindagi vähem. Aga eks ta pisut keeruline ole ikka, luksuslikust lükkan-käru-uksest-välja-männimetsa-alla elust tulla liigutan-käru-edasi-tagasi-rõdul reaalsusesse. Nüüd oleme aga koduse eluga lõpuks päriselt aklimatiseerunud ja tiksume rahulikult suverütmis.

Viimase kuuga on toimunud pojakese arengus jälle too-huu-tuu edasiminek. Igakord kui mõtlen, et "wow, viimane kuu oli ikka täitsa kreisi arenguetapp", suudab järgmine kuu mind taaskord üllatada ja meelde tuletada, et "hallooo, siin areneb ju üks väike päris inimene".
Kui reisil muutusid meie ööd juba võrdlemisi... noh laias laastus ei saaks öelda, et heaks... aga siiski okeiks - 3 ärkamist igal ööl. Minu silmis on see stabiilne ja täiesti arvestatav graafik. Siis peale reisi lendas kõik uperkuuti. Ilmselt on asi kinni arenguetappides, mis väikest inimest hästi palju kurnavad.
Esiti vastavastatud liikumisvabadus ja lihastesse saabunud jõud, mis teda terve päeva tegevuses hoiavad. Enamuse päevast tuleb ju olla püsti erinevate tugede najal ja sikutada kõikjalt kõike. Rahulikel hetkeil leiab pojakese aga rahulikult mänguasjakasti ees istumas ja ühe näpuga keerutamas kõike, millel on küljes rattad või propellerid. Miski nende juures teda hirmsasti igatahes võlub.

Ööde hullumajale andis oma panuse ka kindlasti hammaste tulek. Nimelt saabusid viimase kuuga pojakese suhu lausa neli hammast järjest. Ime siis pole, et raske tududa, kui igemed valusad on. Ööd aga läksid nii-ii-ii ebameeldivaks, et ühe öö jooksul 10x ärgata ei olnud enam mingi imetegu. Pojake magas ka tavaliselt peale esimest võrevoodis ärkamist kohe meie suures voodis, sest ma lihtsalt ei leia endas seda füüsilist jõudu, et teda imetada ja seejärel võrekasse tagasi asetada. Ega ta siis ju rumal ole, kohe kui selg peale emme soojas süles mõnulemist võreka madratsit puudutab, tuleb lahti lasta üks kõvem nutt ja visata end totaalseks kreeka eeks.
Et olukord muutus aga juba üsna väljakannatamatuks, võtsin vastu otsuse, et annan pojakesele mõned korrad öö jooksul RPAd. Põhjusel, et teha saab seda lutipudelist, ilma pojakest võrekast välja võtmata. Ime on sündinud! Me oleme tagasi 3-4 ärkamise juures.
Esimesel kahel ärkamisel annan pojakesele tavaliselt pudelist RPAd ja ta uinub pudeliots suus üsna kärmelt uuesti, tavaliselt on see paari minuti küsimus.
Kui tunnen endas eriti tugevat jõudu, võtan ta kolmandal ärkamisel imetamiseks meie voodisse ja jauran temaga 10-20 minutit, et ta võrekasse tagasi asetada. Enamus öödel aga see jõud ennast ei ilmuta ja võtan ta lihtsalt meie kõrvale suurde voodisse magama, haagin endale külge ja magan ka ise edasi. Igaljuhul olen ma praeguse olukorraga hästi palju rohkem rahul kui sellega, mis veel paar nädalat tagasi toimus. Huhh, see oli karm.
RPA osas oleme läinud praegu hästi lihtsad teed ja ostnud pudelisse valmis villitud Aptamil 2 segu. See on öise toitmise jaoks vast kõige mugavam variant üldse, tuleb vaid lutipudelisse ümber valada. Et pojakesele eelmainitud segu paistab maitsevat, on see minu elu-olu ja päevased käimised ka tohutult lihtsamaks teinud. Ilma igasuguse eelneva meeletu lüpsmise-pumpamiseta saan poisid rahuliku südamega koju jätta, teades, et kõhu tühjuse eest vastutab kvaliteetne valmis piimasegu.

Lisatoidukordi on pojakesel 9,5 kuuselt kolm korda päevas, millele lisandub ka vahepaladena mekitav maailma kõige lemmikum snäkk kamapallide ja mõnglite näol ja loomulikult ei saa unustada nommerdamist tissiotsas iga mõne tunni järel. Pojake on söömise osas olnud ilmselt hästi lihtne laps - maitseb talle reaalselt kõik mida pakkuda, olgu see püree või tükiline, osake meie einest või mõni puu- või juurvili. Hommikut alustame tavaliselt Holle hirsipudruga, mille sisse läheb ka teelusikas Holle beebidele mõeldud toiduõli ja peale parajalt magusat püreed. Kui hommikud algavad issiga, on tavaliselt pudruks Põnni tuubipuder.
Lõunaks mekib pojake mõnd juurviljapüreed (millede valik Eesti poelettidel kuidagi hirmväike on), tavaliselt on selleks Põnni porgandi-kartulipüree, millest tulenevad plekid aga ealeski riietest enam välja ei tule. Õhtusöögilauas on omal kohal alati liha, hetkel enamasti veiselihapüree, sest rauanäitajad olid viimases arstikontrollis pisut madalad.

Pea 10 kuune Nikolas jutustab ja laliseb täiesti ennastunustavalt, poeb pidevalt kaissu kallistama-musitama ja naerab kõvahäälselt nagu väike kajakapoeg. On üdini positiivne ja pidevalt väikeste pahanduste ja marakratinduste peal väljas. Kui vaid võimalik, sööks vannitoas wc-paberit ja rulliks seda mööda elamist laiali. Kui emme vaid lubaks, roniks näppupidi pistikupesadesse ja topiks käed kõikide kapiuste vahele, samaaegselt riideid sahtlitest välja kiskudes ja emme "ei, ei, ei" peale pahaseks saades. Kui oleks vaid siin maailmas võimalik, ajaks hommikust õhtuni näost kamapalle sisse ja sikutaks emmel juukseid peast välja - noh teate küll, väikesed rõõmud elus. Pojake on julge ja sotsiaalne, naeratab laialt väikeste hammastega ja on nõus kõikidega sõber olema.

Vaikselt olen hakanud mõtteid mõlgutama ka juba pojakese esimese sünnipäeva osas. Ulme, kuidas see aasta nii kiiresti läinud on. Või noh okei, kümme kuud küll alles aga siiski. Sünnipäeva osas ei ole ma aga põhimõtteliselt mitte kuhugile veel mõtetega jõudnud, ainuke asi mida tean, mängutoas me seda veel ei pea. Ikka kuidagimoodi kodustes tingimustes ja eks ole näha kelle juurde end majutame, et ruumipuudusesse ei upuks. Sõpru on Nikolasel ju juba palju ja vahvast esimesest sünnipäevapeost tahaksid nad kindlasti kõik osa saada. 

Lemmiku tädi Lottaga alati valmis rahulikult chillima