Suvelõpu pidustest toimetustest

Issaristivägi, no ma ei ole ka ikka päris normaalne. Viimane postitus ilmus... kaks kuud tagasi. Nojah, mis seals ikka - hakkab pihta (toim. klassikavaramu Nublu sulest). Igatahes, otseloomulikult ei ole ma viimased kaks kuud vaikides kuskil urus istunud ja tegemist on olnud ju tegelikult hirmus palju.
Absoluutselt viimane aeg teid siis järjele aidata ja blogimisega uue hooga algust teha. Teate ju küll, et ühte aastaringi mahub inimmõistuse kohaselt kaks uut algust - esimene jaanuaris ja teine septembris.

Tänase reede plaanid olid tegelikult üsna grandioossed. Esmalt pidime läbi käima majaehituse asjus notarist ja seejärel ka korra pangakontorist. Õhtuseks plaaniks oli mul valmis ostetud üks eriti püss paar punaseid kingi, mis pidid mind kand-ja-varvas-kand-ja-varvas viima Tai Bohi sõbrannadega kohtuma, et nädalake tagasi täitunud 29. eluaastat tähistada. On müstiliselt keeruline isegi nii vähese sõbrannade hulgaga kõiki ühele päevale kokku koondada, sest noh... lapsed 😅 Iga lapsevanem teab aga tõsisasja, et Murphyl on omad seadused ja tema plaanides sellist reedet küll ettenähtud ei olnud.

Minu väike vaene pojake jäi nimelt möödunud ööl hirmsasse nohusse, mis keset päeva veel palaviku ja hirmus vaevalise olemisega päädis. Minu vaene pisike! Loomulikult droppisin ma kõik plaanid ja olen nüüd terve päeva seda pisikest vaevatud inimest muudkui kussutanud, lohutanud ja hoidnud. Plaanid saab ju alati ümber mängida ja edasi lükata, tervist tuleb aga hoida.

Aga hakkamegi siis ääri-veeri tänasest päevast tagasi kerima. Suures pildis mööduvad minu päevad ikka koos pojakesega. Muudkui toimetame siin asiselt argiseid tegemisi, käime iga päev mänguväljakul lustimas ja pikemalt jalutamas. Pojakesel täitub ju juba järgmisel nädalal esimene eluaasta ja seetõttu julgen väita, et tegemist on ühe igati suure ja tragi poisiga! Ei tema viitsi päevadläbi toas konutada kui välismaailmal on pakkuda niiii palju põnevat, alustades kärust mööda tuhisevate rekkade ja lõpetades lugematul arvul kodukandis olevate liumägedega. Iga päev on uus ja vahva ning kõik liumäed ootavad ju seda usinat väikest liulaskjat! Pojakese arengust jutustan ehk juba järgmises postituses, sest emasüda on ju nii armastust ja õnnetunnet täis, et muidu ma siinkohal muude teemadeni ei jõuagi.

7. septembril täitus minul järjekordne aastanumber ja et möödunud aastal sünnipäevatasin pigem põgusalt ja hirmsuure kõhuga, otsustasin, et sel aastal tahan kohe mitu minisünnat korraldada. Õigel päeval tähistasin vanematega, järgneval päeval Nilsiga Paju Villas ühe mõnusa hilissuvise õhtusöögiga ja viimane tiks pidigi täna sõbrantsidega aset leidma. Mitu sünnat... sest noh, miks mitte! Põnev ja mitmekesine programm minu silmis aga nagu näha siis mõned kivid lendavad ikka kodaratesse kui liiga suurelt ette võtta.

Kerides sünnast veel nädalavõrra aega tagasi, saime Nilsiga esimest korda peale pojakese sündi käia kahekesi koos tähtsa inimese juubelil. Tolle õhtu raames täitusid nii mõnedki märgilised verstapostid. Piiika-pika etteplaneerimise najal, jäi pojake just sel õhtul esimest korda vanaema juurde ööseks. Emana tundsin muidugi koohutaavat süütunnet ja mõtlesin iga minut sel päeval, et kas nüüd tõesti ta ikka peab minema... kokkuvõttes läks kõik muidugi väga hästi, sest pojake on väga leplik sell ja vanaemad on tema lemmikute hulgas kohe kindlasti. Ei mingit nuttu ega jonni. Vaid rõõm uuest keskkonnast, teisgsugustest mängudest ja huvitavatest näksidest. Lapsevanemad (eesotsas tegelikult küll mina) said sel korral ka täitsa esimest korda terve öö magada. Nimelt jandime ikka veel korralikult pojakese unegraafikuga aga sellest juba järgmine kord. Vanaemad on meil aga hästi usinad, alati abivalmid ja õhinas pojakest hoidma kui kuskil käia tarvis. Minu tänutunne on piiritu, sest selline tugivõrgustik on minu silmis hästi oluline ja tänuväärne.

Kui siin jutt juba nii piduseks kiskus, tasub kindlasti ka mainimist, et lapsevanemad lasti üheks päevaks ka Weekend festivali väisama. Valituks sai just see päev, kus pereisa lemmik, Post Malone, pillikeeled valla lõi ja rahvast korralikult tantsitas. Hästi lõbus oli, kohe tõesti. Suvises Pärnus polnud juba omajagu aastaid ka käinud seega tõeline väike lõbusõit. Öösel vurasime aga Tallinna poole tagasi, sest meie väikene inimene ju ometi ootas meid pikisilmi koju tagasi.

Üldiselt kujunes möödunud suvi kindlapeale üheks kõige meeldejäävamaks. Et saime pojakesele sellist suvesooja pakkuda nagu meie lapsepõlves, no ei oskakski paremat ju tahta. Käisime hästi palju ujumas ja koduaedades basseinitamas. Päevitasime, mõnulesime terrassidel ja mekkisime head-paremat, mida suvemaitsetel pakkuda on. Jalutasime pojakesega loomaaias, linnapeal ja tänavafestivalidel. Ja peale kõige selle, algas ka lõpuks meie majaehitus! Halleluuja!

Kuu jagu toimetamist ja arengut ühe beebi elus

Reisilt saabudes oli meil aega aklimatiseeruda vaevu kaks päeva kui juba jälle tuli kodinad kokku pakkida ja teele asuda. Endalegi imestuseks, suutsin nende kahe päeva jooksul ära pesta kogu reisil kasutatud riidevaru ja asjad kodus enam-vähem ikkagi oma kohtadele tagasi seada.
Olin nimelt oma emaga juba iidamast aadamast kokku leppinud, et läheme maja ja koera valvesse kuni nemad Horvaatias peesitavad. Juhtumisi langes kõik kokku just niiviisi, et vaid kaks päeva peale meie reisi, oli vaja sammud nende juurde seada. See tähendaski siis ju taaskord kümne päeva jagu riiete, toidu, ravimite, mänguasjade, magamisasjade jms kaasa tarimist. Kaks autot täitus silmapilkselt.
Et ema elamispind on oluliselt ruumikam kui meie oma, saime juba eos harjutada seda maja-aia elu, mis meid järgimisel aastal ka päris enda kodus ees ootab. Algus oli pisut konarlik, sest ootamatult keeruline on kahekordses elamispinnas lapsega majandada aga juba mõne päevaga oli selge, et majaga kaasas käiv aialapp on üks igati tänuväärt asi. Kiigeplats, kärutamisrajake, päikeseterrass - asjad, mida korterielu naljalt pakkuda ei suuda.

Kümne päeva möödudes saime aga lõpuks koju, oma korterikesse, tagasi pöörduda ja mis seal salata, oli tegelikult ka hästi mõnus. Kodu on ikkagi kodu. Kõik nurgad on siin juba turvatud, stepslitesse kaitsed ühtede väikeste uudishimulikkude näppude eest sisse pandud, mänguasju oluliselt suuremas variatsioonis ja koristamispindagi vähem. Aga eks ta pisut keeruline ole ikka, luksuslikust lükkan-käru-uksest-välja-männimetsa-alla elust tulla liigutan-käru-edasi-tagasi-rõdul reaalsusesse. Nüüd oleme aga koduse eluga lõpuks päriselt aklimatiseerunud ja tiksume rahulikult suverütmis.

Viimase kuuga on toimunud pojakese arengus jälle too-huu-tuu edasiminek. Igakord kui mõtlen, et "wow, viimane kuu oli ikka täitsa kreisi arenguetapp", suudab järgmine kuu mind taaskord üllatada ja meelde tuletada, et "hallooo, siin areneb ju üks väike päris inimene".
Kui reisil muutusid meie ööd juba võrdlemisi... noh laias laastus ei saaks öelda, et heaks... aga siiski okeiks - 3 ärkamist igal ööl. Minu silmis on see stabiilne ja täiesti arvestatav graafik. Siis peale reisi lendas kõik uperkuuti. Ilmselt on asi kinni arenguetappides, mis väikest inimest hästi palju kurnavad.
Esiti vastavastatud liikumisvabadus ja lihastesse saabunud jõud, mis teda terve päeva tegevuses hoiavad. Enamuse päevast tuleb ju olla püsti erinevate tugede najal ja sikutada kõikjalt kõike. Rahulikel hetkeil leiab pojakese aga rahulikult mänguasjakasti ees istumas ja ühe näpuga keerutamas kõike, millel on küljes rattad või propellerid. Miski nende juures teda hirmsasti igatahes võlub.

Ööde hullumajale andis oma panuse ka kindlasti hammaste tulek. Nimelt saabusid viimase kuuga pojakese suhu lausa neli hammast järjest. Ime siis pole, et raske tududa, kui igemed valusad on. Ööd aga läksid nii-ii-ii ebameeldivaks, et ühe öö jooksul 10x ärgata ei olnud enam mingi imetegu. Pojake magas ka tavaliselt peale esimest võrevoodis ärkamist kohe meie suures voodis, sest ma lihtsalt ei leia endas seda füüsilist jõudu, et teda imetada ja seejärel võrekasse tagasi asetada. Ega ta siis ju rumal ole, kohe kui selg peale emme soojas süles mõnulemist võreka madratsit puudutab, tuleb lahti lasta üks kõvem nutt ja visata end totaalseks kreeka eeks.
Et olukord muutus aga juba üsna väljakannatamatuks, võtsin vastu otsuse, et annan pojakesele mõned korrad öö jooksul RPAd. Põhjusel, et teha saab seda lutipudelist, ilma pojakest võrekast välja võtmata. Ime on sündinud! Me oleme tagasi 3-4 ärkamise juures.
Esimesel kahel ärkamisel annan pojakesele tavaliselt pudelist RPAd ja ta uinub pudeliots suus üsna kärmelt uuesti, tavaliselt on see paari minuti küsimus.
Kui tunnen endas eriti tugevat jõudu, võtan ta kolmandal ärkamisel imetamiseks meie voodisse ja jauran temaga 10-20 minutit, et ta võrekasse tagasi asetada. Enamus öödel aga see jõud ennast ei ilmuta ja võtan ta lihtsalt meie kõrvale suurde voodisse magama, haagin endale külge ja magan ka ise edasi. Igaljuhul olen ma praeguse olukorraga hästi palju rohkem rahul kui sellega, mis veel paar nädalat tagasi toimus. Huhh, see oli karm.
RPA osas oleme läinud praegu hästi lihtsad teed ja ostnud pudelisse valmis villitud Aptamil 2 segu. See on öise toitmise jaoks vast kõige mugavam variant üldse, tuleb vaid lutipudelisse ümber valada. Et pojakesele eelmainitud segu paistab maitsevat, on see minu elu-olu ja päevased käimised ka tohutult lihtsamaks teinud. Ilma igasuguse eelneva meeletu lüpsmise-pumpamiseta saan poisid rahuliku südamega koju jätta, teades, et kõhu tühjuse eest vastutab kvaliteetne valmis piimasegu.

Lisatoidukordi on pojakesel 9,5 kuuselt kolm korda päevas, millele lisandub ka vahepaladena mekitav maailma kõige lemmikum snäkk kamapallide ja mõnglite näol ja loomulikult ei saa unustada nommerdamist tissiotsas iga mõne tunni järel. Pojake on söömise osas olnud ilmselt hästi lihtne laps - maitseb talle reaalselt kõik mida pakkuda, olgu see püree või tükiline, osake meie einest või mõni puu- või juurvili. Hommikut alustame tavaliselt Holle hirsipudruga, mille sisse läheb ka teelusikas Holle beebidele mõeldud toiduõli ja peale parajalt magusat püreed. Kui hommikud algavad issiga, on tavaliselt pudruks Põnni tuubipuder.
Lõunaks mekib pojake mõnd juurviljapüreed (millede valik Eesti poelettidel kuidagi hirmväike on), tavaliselt on selleks Põnni porgandi-kartulipüree, millest tulenevad plekid aga ealeski riietest enam välja ei tule. Õhtusöögilauas on omal kohal alati liha, hetkel enamasti veiselihapüree, sest rauanäitajad olid viimases arstikontrollis pisut madalad.

Pea 10 kuune Nikolas jutustab ja laliseb täiesti ennastunustavalt, poeb pidevalt kaissu kallistama-musitama ja naerab kõvahäälselt nagu väike kajakapoeg. On üdini positiivne ja pidevalt väikeste pahanduste ja marakratinduste peal väljas. Kui vaid võimalik, sööks vannitoas wc-paberit ja rulliks seda mööda elamist laiali. Kui emme vaid lubaks, roniks näppupidi pistikupesadesse ja topiks käed kõikide kapiuste vahele, samaaegselt riideid sahtlitest välja kiskudes ja emme "ei, ei, ei" peale pahaseks saades. Kui oleks vaid siin maailmas võimalik, ajaks hommikust õhtuni näost kamapalle sisse ja sikutaks emmel juukseid peast välja - noh teate küll, väikesed rõõmud elus. Pojake on julge ja sotsiaalne, naeratab laialt väikeste hammastega ja on nõus kõikidega sõber olema.

Vaikselt olen hakanud mõtteid mõlgutama ka juba pojakese esimese sünnipäeva osas. Ulme, kuidas see aasta nii kiiresti läinud on. Või noh okei, kümme kuud küll alles aga siiski. Sünnipäeva osas ei ole ma aga põhimõtteliselt mitte kuhugile veel mõtetega jõudnud, ainuke asi mida tean, mängutoas me seda veel ei pea. Ikka kuidagimoodi kodustes tingimustes ja eks ole näha kelle juurde end majutame, et ruumipuudusesse ei upuks. Sõpru on Nikolasel ju juba palju ja vahvast esimesest sünnipäevapeost tahaksid nad kindlasti kõik osa saada. 

Lemmiku tädi Lottaga alati valmis rahulikult chillima

Pojakese esimene reis Kreetale

Kell on 3.48 öösel, päike annab endast taamal juba tõusuga märku ja mina lendan kauni neljapäeva suunas. Just nimelt nii äraütlemata kauni, sest kodumaa on juba pea, et käega katsuda. Viibin hetkel ca. 100 sügavalt magava inimese keskel taaskord rongivagunis kesk eimidagit. 10 000m kõrgusel. Turbulents on seekord kohe eriliselt tihe külaline ja mul ei jäänud enam midagi muud üle kui telefonis blogipostitust kirjutama hakata, et mõtteid kuhugi vähegi suunata ja end välja elada.

Võiks ju eeldada, et normaalne inimene laseb silma looja, et uuele päevale värskelt vastu minna aga ei, mitte mina. Minu ainus eesmärk hetkel on olla värske kui hapukurk ja lihtsalt jalg turvaliselt kodumaa pinnale astuda. Tunnistan - olen sisse kuuganud ka mitme klaasi jagu valget veini, sest närv sai minust lihtsalt võitu. Oli tal ju ligi 12h aega end ka kruvida, sest väljalennu ajaks Kreetalt oli meil seatud alles 1.20 öösel.
Et aga maailmasuurim ettemõtleja ja planeerija suudab end lapse nimel kokku võtta ka olukorras, kus ükski närvirakk enam fungata tegelikult ei mõista, pumpasin kiirkorras pojakesele piima pudelisse, et ikka head-paremat mekkida oleks seniks kuni aastaema hirmuga võitlemiseks veini kuukab.
Eeldasin tegelikult, et imetamise ja ööunega saab öölend olema paaaalju keerukam. Võta aga näpust - käesolevaga on meil tegemist absoluutse musterlendajaga, kel nimeks Nikolas.

Lennule eelnev päev ei olnud teps mitte lihtsate killast. Hotellitoa pidime loovutama juba kell 11 ja võimalust hiliseks checkoutiks ega ka teiseks toaks ei olnud, sest hotell oli otsast lõpuni rahvast täis. Vahemärkusena mainin, et väljas oli 32 kraadi ja kuidagi tuli see päev õhtusse veeretada, sest transfeer oli seatud alles 22.35ks.
Lebotasime pisut hotelli õuealal ja tundide viisi fuajees, kus mõnus jahe briis ainukesena puhus. Õhtusöögiks haarasime ülemõistuse kallist sushit aga noh, eks vaade maksab ka midagi.

Kui ühe päevaune tegi pojake lausa fuajees diivanil siis ööunele saime ta koduse teki sees kenasti kärusse. Ja kutt põõnas maha bussireisi, checkini, turvakontrolli ja enamuse lennureisist. Iii-me-li-ne.
Kell 4 lõi plaks lennukis silmad lahti ja pistis kilkama. Et maandusime juba kell viis, saimegi kenasti söödud, joodud, pisut edasi-tagasi jalutatud ja oligi juba kodumaa aknast paistmas.
Et postituse kribamine peale maandumist pooleli jäi, jätkan seda nüüd - kell viis neljapäeva õhtul, mega unepuuduses aga koduse ja õnnelikuna.
Hommikul kell kuus koju saabudes, vajusime kõik kolmekesi koheselt unne ja oleme seda vahelduva eduga teinud täna juba mitu korda. Karm on see öine lendamine, pole midagi öelda.
Olgu, lendamine lendamiseks - aeg on reisimuljeid jagada. Huhh, kust küll alustada? 10 päeva reisil olla tundub nii ilmatuma pikk aeg, et lõpuks hakkad juba tõesti kodu igatsema ja iseenesest on see ju tore, sest jõuad ise arusaamale, et nüüd võiks juba minema hakata küll. Jääb ära igasugune melanhoolia ja kurbus lahkumise pärast.

Esiti oli meie plaan võtta hästi rahulikult, vaadata kuidas pojake olustikuga kohaneb ja teha plaane tema oleku järgi. Lesisime, mängisime ja turnisime palju bassu ääres ja sulistasime ka meres, päevitasime ja mängisime hotellitöötajatega, kes olid lihtsalt nii uskumatult vahvad ja tõeliselt tulihingelised Nikolase fännid. Et mererand oli üsna triiki rahvast täis ja ka noh... liivane, siis otsustasime enamuse päikesepüüdmisest ette võtta hotellialal bassu ääres.
Ilm kruttis aga iga päevaga aina kuumemaks ja tuulevaesemaks, seega läks lõpuks olemine ikka juba päris keeruliseks. Lapsega päevast päeva üle 30 kraadises lõõskavas päikesevihus peesitada ei ole ju lihtsalt tehtav. Lõpuks tahtsime kõik ainult jahedat ja varju.
Kahel päeval tiirutasime ringi ka autoga, väisasime pisikesi külakesi, Agios Nikolaose linna, Heraklioni linna ja Knossoses asuvat Minose paleed. Viimast küll minu tungival soovil, sest et mmmmmm vanad kivid ja lagunenud arheoloogilised mälestised - täiega minu cup of tea!

Agios Nikolaose näol oli tegemist ühe täitsa kena linnakesega, mis aga nii meeletult turistidest ülerahvastatud. Müra ja kära oli kogu raha eest. Hoopis mõnusama elamuse saime Heraklionist, kus mõned tunnid mööda kauneid tänavaid ja merekindlust ringi kolasime. 

Hästi vahva oli ka asjaolu, et meiega samas hotellis peatus Nikolasega kaks samaealist poisiklutti ühes oma eestlastest vanematega. Kift oli asjapulgad ninapidi kokku mängima lasta ja ise vanematega lobiseda, kohvi juua ja ka õhtuti restodes käia. Selline tõeline lapsevanemate puhkus.

Üldiselt oli pojake nii uskumatult tubli ja kohanes kliima ja olustikuga hästi kiiresti. Tudus ja sõi väga tublilt. Ei tea kas asi oli insipireerivas keskkonnas või selles, et pojake sai kõik päevad hommikust õhtuni koos emme-issiga veeta, aga selle kümne päevaga on temas toimunud nii uskumatult palju arenguid, et muudkui vahi ja imesta. Istub teine nagu miška ja püüab juba mööda ääri ka edasi liikuda. Vinnab end mööda treppe üles ja laliseb täiesti ennastunustavalt ja ülinaljakalt midagi oma keeles. 

Jäin meie esimese perereisiga kohe hästi rahule. Eks siin tuleb teha ka õlapatsutus meile endile, et siiski üsna suurelt ja julgelt ette võtsime ja enne Eesti suve pisut enda keresid juba ka võõrsil soojendamas käisime. Kui nüüd pisut mõtiskleda sel teemal, et mis beebiga reisides olid need hästi olulised ja kõige rohkem kasutatavad asjad, siis tuleb tõdeda, et oma meeletu listimajandusega panin isegi suhteliselt täppi.
Puutumata jäi kogu tavaarist vaid mõned üksikud soojemad riided, sest ilm oli lihtsalt niivõrd kuum ja samuti õnneks pea, et terve apteegikott. Küll tekkis pojakesele juba mõne päevaga nohu, sest hambad on üsna visad tulema aga nohuleevenduseks kasutatavate vahenditega ka õnneks piirdusime.
Hästi palju kulus lühikese varrukaga bodysid, mütse ja toitu. Et meil endalgi pidevalt midagi närimiseks näpuvahel oli, pidi ju ka pojakest kostitama. Andsime talle üsna palju puuvilju lutsutada ja eriliseks lemmikuks sai ananass, sellele vaatamata kulus ka püreemajandust üsna korralikult. Kaasa võetud soolased püreed kulusid kõik ära ja koha pealt sai enamasti osta vaid magusaid püreesid. Hinnad olid muidugi ka midagi hoopis muud kui meil siin Eestis. Nii mähkmed kui toidud olid oluliselt kallimad. Heaks vahepalaks lisaks puuviljadele ja püreedele osutusid ka maitsetamata mõnglid.
Mänguasju võtsin kaasa vaid paar tükki, seega täiendasime koha peal kogu mõne puidust mänguasja ja ka närimisrõngaga, et hambavalu pisut leevendada.
Kokkuvõtvalt võibki öelda, et beebi jaoks oli igapäevases kasutuses päikesekreem, lühikesed bodyd, mütsid, püreed, mänguasjad ja vesi. Enda jaoks võtsime kaasa pigem vähe riideid ja kasutasime ka pea, et kõik täitsa lõpuni ära. Vahepeal sain isegi pisut riideid seebitada ja pesta, et päris paljaks ei jääks. Ilm oli soe ja ega suurt muud vaja ei olnudki. Soe vesi, päike ja perekond - puhkus missugune!

Kuumalainest, emadepäevast ja ühest krutskeid täis marakratist

Päikesepaistel kere soojendades on paslik pisut selle erakordse kuumalaine vältel ette võetud tegemistest juttu teha. Aastast aastasse olen alati tööpostil olles neid maikuu kuumalaineid kirunud, sest olgem ausad - on ikka nõme küll kontoris passida ja sundkorras kevadväsimusest kurnatud aju tööle sundida kui jalad kibelevad plätudesse ja mereranda... Aga noh, mis sa ikka teed, elu on juba kord selline.
Sestap olen käesoleval aastal oma praegusel tööpostil, emarollis, oi-kui-rahul, et üleilmset kuumalainet lõpuks ka nautida saan. Ei mingit vingu ega hala - suviselt soe ilm on nii hullupööra nauditav peale lõpmata pikka kehva suusailma. Kui nüüd meenutada, siis tegelikult ju ei tulegi meelde aastatetagusest ajast nii müstiliselt sooja ja pikka perioodi. Jah, lapsepõlvest küll tegelikult ähmaselt miskit sellist nagu koidab aga täiskasvanuelust küll mitte.

Kuumalaine ei olekski tegelikult enam paremal ajal saabuda saanud. Oleme ju kohe-kohe minemas Kreetale, kus meid vaat, et kuumemgi kliima ees ootamas on ja seega saime ninaotsad juba kodumaal korralikult pruuniks, et kahvatuvalge nahk väljamaal kultuurišokki saaks. Eriti vahva on veel asjaolu, et kodumaiste soojade ilmadega pojakese mõnusaks õueloomaks harjutanud olen, naudib teine nii väga - nii väga. On isegi enamvähem harjunud sellega, et emps koguaeg mingi imeliku möksiga läheneb ja väidab, et määrime - määrime, siis ei tee päike liiga. Palavaga olen poisile ka veejoomise külge harjutanud, mida nüüd ka isegi öösel pisut praktiseerime. Kipub ju tema meil ikka parajalt palju ärkama ja mõned veekorrad ööjooksul on ka empsi vaimsele ja füüsilisele tervisele kasulikud.

Igatahes... möödunud nädalavahetusel oli minu enda päris esimene emadepäev. Hommikul valmistasid poisid mulle mõnusa laari pannukaid ja tervitasid imeilusa ilma saatel kinkidega. Nilsike otsustas mind üllatada minu noorepõlve lemmiku - Nickelback kontserti piletiga. Halleluujaaa, ma ei saaks olla enam rohkem põnevil! Nagu tõeline vaprake, oli õde Lotta samuti nõus ka endale pileti soetama ja minuga rokkima tulema, ise vaid ühte-kahte laulu teades. Eriti vahvalt oli Nilsike ettevõtnud teha nii mulle, pojakesele kui ka endale ühise disainiga pusad - just selline kingiidee, mis mind hästi palju kõnetab ja rõõmustab. Midagi ühist ja ägedat.
Peale pannukate pugimist, sõitsime läbi Nilsi ema juurest, et pojake ka mammale lilled üle anda saaks ning seejärel suundusime loomaaeda. Kuum ilm ja mereäärne tuulebriis muutsid loomaaiaskäigu tõeliselt mõnnaks. Ma olen küll viimastel aastatel hirmsasti loomaaia kontseptsiooni osas kahtlev olnud aga mis sa ikka hädaga ära teed, pojakesele tahaks loomakesi ju ääri-veeri kuidagi tutvustada. Uus jääkarude polaarium oli igatahes ootusiületavalt kift ja varasemate eluruumidega võrreldes siiski suurepärane edasiminek.
Pojakese lemmikuteks osutusid hoopis aga kitsekesed, kelledel ka hirmnunnud pojakesed muudkui jalgevahel siblisid. Vaatasid teised omavahel pikalt tõtt ja püüdsid üksteise eksistentsist sotti saada.
Peale loomaaias käiku hüppasin kiirkorras kümneks minutiks Rocca keskusesse, et reisiks mõned asjad skoorida, peale mida suundusime kuumast surmväsinuna koju jalga puhkama. Õhtul kostitasime enda juures veel emadepäeva puhul minu ema ja venda.

Üldiselt oleme pojakesega päikeselised päevad mööda saatnud Nilsi vanematekodus aias kiikudes - päevitades - arbuusi nosides, sest korteris läheb ikka kuratlikult kuumaks. Möödunud nädalavahetusel jõudsime kiigata ka enda krundi peale, kus hetkel usin lammutamine käsil on. Et koht ise asub üsna mereranna lähistel, otsustasime, et viimane aeg on viia poiss ka mere ja liivaga tutvuma. Oi kui lahe see oli! Possuke oli merest täitsa lummatud, et nagu suur vann või nii. Liiva sees muudkui istus ja sahistas varbaid ja sõrmekesi läbi imepeene kuldse rannaliiva. No kui mõnus!
Pojake on juba õue elu - oluga nii harjunud, et eile kui plaanisin terve päeva kodus olla ja mõned pisut töisemat laadi asjad korda ajada, muutus ta hirmus virilaks ja muudkui turnis mööda mind üles ja alla, justkui nõudes, et “kamooooon emps, tee-ee-ee-mee juba midagi”. No mis seals ikka, poiss riidesse, korterist välja, auto pagassist kergkäru kokku, mänguväljakule kiikuma. Ainult, et... mänguväljakule jõudes avastasin, et pojake jäi kaitsekreemita seega oeh, tagasi koju, pojake kreemiseks, tagasi kärusse ja mänguväljkule. Selleks ajaks oli ta ise muidugi juba nii väsinud, et jäi pea kohe kärus magama.

Mulle näib ausõna, et väikemees omandab uusi oskuseid igapäev ja tunniste intervallidega.  Üks hetk hakkab roomama, järgmisel juba ajab end põlvili ja kui uuesti vaatad siis on juba püstijalu mänguasjakasti küljes ja viskub igasse ilmakaarde pikali. Tundub, et oleme jõudnud mõnes mõttes tagasi algfaasi, mil pidevalt pojakese kõrval istuma ja teda valvama pidin. Vahepeal oli juba jummala laadna ja poiss toimetas kõhuli omaette pikalt ja sain mööda tube tuuseldada. Nüüd aga pean taaskord käed avali tema ümbrust turvama, sest turnib teine nagu pöörane. Samas on see nii uskumatult lahe kui elevile ta ise enda uutest oskustest läheb. Maailma kõige vägevam tunne on näha kuidas pojake ennastunustavalt naerda lõkerdab, ise juba pisut nalja teha mõistab ja armastust täis silmil suu avali musi tegema tuleb. Õnn peitub tõesti nii pisikestes asjades!

Olgugi, et toimetan koguaeg tiheda graafikuga, tuleb tõdeda, et järgmiseks nädalaks olen endale lohe eriti palju ette võtnud. Tuleval neljapäeval leiab aset Rocca al Mare keskuses Yu Talent Media finaalüritus, kus lõpuks ka üldine kaanestaarikonkurssi võitja ilmsiks tuleb. Muideks, veel viimast nädalt ootan teie hääli ühele vahvale pildile, mille võsime üles Rahva Raamatu kaupluses. Et lugemisest on saanud viimastel aastatel minu jaoks üks tõeliselt nauditav hobi, on just sellenädalne pilt mulle hästi südamelähedane. Leiad selle SIIT.

Foto: Kadri Tiganik

Reedel, nagu juba ka varem mainitud, ootab mind kontsert enne mida mõned iluprotseduurid ja kohvikutiir õekesega. Laupäeval tuleb vast ette võtta pisukene kokandusring, sest pühapäevaks oleme plaani võtnud Roheliste Väravate Tänava üritusel osalemise, mis igal aastal Nõmme kandis aset leiab ja sel aastal veel meile eriti mugavalt asetseb. Hetkel on plaanis püsti panna väike kirbukas ja pakkuda kooki/pirukat. Olete lahkelt oodatud läbi astuma, uudistama ja maiustama! *kuigi ärge praegu meest sõnast, härga sarvist võtke, sest kui ilmataat meid ei soosi, siis meie ka ei soosi 😄

Tänaseks aga minu poolt kõik ja lobiseme varsti jälle!

Foto: Kadri Tiganik