reede, 14. september 2018

Suvelõpu pidustest toimetustest

Issaristivägi, no ma ei ole ka ikka päris normaalne. Viimane postitus ilmus... kaks kuud tagasi. Nojah, mis seals ikka - hakkab pihta (toim. klassikavaramu Nublu sulest). Igatahes, otseloomulikult ei ole ma viimased kaks kuud vaikides kuskil urus istunud ja tegemist on olnud ju tegelikult hirmus palju.
Absoluutselt viimane aeg teid siis järjele aidata ja blogimisega uue hooga algust teha. Teate ju küll, et ühte aastaringi mahub inimmõistuse kohaselt kaks uut algust - esimene jaanuaris ja teine septembris.


Tänase reede plaanid olid tegelikult üsna grandioossed. Esmalt pidime läbi käima majaehituse asjus notarist ja seejärel ka korra pangakontorist. Õhtuseks plaaniks oli mul valmis ostetud üks eriti püss paar punaseid kingi, mis pidid mind kand-ja-varvas-kand-ja-varvas viima Tai Bohi sõbrannadega kohtuma, et nädalake tagasi täitunud 29. eluaastat tähistada. On müstiliselt keeruline isegi nii vähese sõbrannade hulgaga kõiki ühele päevale kokku koondada, sest noh... lapsed 😅 Iga lapsevanem teab aga tõsisasja, et Murphyl on omad seadused ja tema plaanides sellist reedet küll ettenähtud ei olnud.

Minu väike vaene pojake jäi nimelt möödunud ööl hirmsasse nohusse, mis keset päeva veel palaviku ja hirmus vaevalise olemisega päädis. Minu vaene pisike! Loomulikult droppisin ma kõik plaanid ja olen nüüd terve päeva seda pisikest vaevatud inimest muudkui kussutanud, lohutanud ja hoidnud. Plaanid saab ju alati ümber mängida ja edasi lükata, tervist tuleb aga hoida.


Aga hakkamegi siis ääri-veeri tänasest päevast tagasi kerima. Suures pildis mööduvad minu päevad ikka koos pojakesega. Muudkui toimetame siin asiselt argiseid tegemisi, käime iga päev mänguväljakul lustimas ja pikemalt jalutamas. Pojakesel täitub ju juba järgmisel nädalal esimene eluaasta ja seetõttu julgen väita, et tegemist on ühe igati suure ja tragi poisiga! Ei tema viitsi päevadläbi toas konutada kui välismaailmal on pakkuda niiii palju põnevat, alustades kärust mööda tuhisevate rekkade ja lõpetades lugematul arvul kodukandis olevate liumägedega. Iga päev on uus ja vahva ning kõik liumäed ootavad ju seda usinat väikest liulaskjat! Pojakese arengust jutustan ehk juba järgmises postituses, sest emasüda on ju nii armastust ja õnnetunnet täis, et muidu ma siinkohal muude teemadeni ei jõuagi.





7. septembril täitus minul järjekordne aastanumber ja et möödunud aastal sünnipäevatasin pigem põgusalt ja hirmsuure kõhuga, otsustasin, et sel aastal tahan kohe mitu minisünnat korraldada. Õigel päeval tähistasin vanematega, järgneval päeval Nilsiga Paju Villas ühe mõnusa hilissuvise õhtusöögiga ja viimane tiks pidigi täna sõbrantsidega aset leidma. Mitu sünnat... sest noh, miks mitte! Põnev ja mitmekesine programm minu silmis aga nagu näha siis mõned kivid lendavad ikka kodaratesse kui liiga suurelt ette võtta.



Kerides sünnast veel nädalavõrra aega tagasi, saime Nilsiga esimest korda peale pojakese sündi käia kahekesi koos tähtsa inimese juubelil. Tolle õhtu raames täitusid nii mõnedki märgilised verstapostid. Piiika-pika etteplaneerimise najal, jäi pojake just sel õhtul esimest korda vanaema juurde ööseks. Emana tundsin muidugi koohutaavat süütunnet ja mõtlesin iga minut sel päeval, et kas nüüd tõesti ta ikka peab minema... kokkuvõttes läks kõik muidugi väga hästi, sest pojake on väga leplik sell ja vanaemad on tema lemmikute hulgas kohe kindlasti. Ei mingit nuttu ega jonni. Vaid rõõm uuest keskkonnast, teisgsugustest mängudest ja huvitavatest näksidest. Lapsevanemad (eesotsas tegelikult küll mina) said sel korral ka täitsa esimest korda terve öö magada. Nimelt jandime ikka veel korralikult pojakese unegraafikuga aga sellest juba järgmine kord. Vanaemad on meil aga hästi usinad, alati abivalmid ja õhinas pojakest hoidma kui kuskil käia tarvis. Minu tänutunne on piiritu, sest selline tugivõrgustik on minu silmis hästi oluline ja tänuväärne.


Kui siin jutt juba nii piduseks kiskus, tasub kindlasti ka mainimist, et lapsevanemad lasti üheks päevaks ka Weekend festivali väisama. Valituks sai just see päev, kus pereisa lemmik, Post Malone, pillikeeled valla lõi ja rahvast korralikult tantsitas. Hästi lõbus oli, kohe tõesti. Suvises Pärnus polnud juba omajagu aastaid ka käinud seega tõeline väike lõbusõit. Öösel vurasime aga Tallinna poole tagasi, sest meie väikene inimene ju ometi ootas meid pikisilmi koju tagasi.


Üldiselt kujunes möödunud suvi kindlapeale üheks kõige meeldejäävamaks. Et saime pojakesele sellist suvesooja pakkuda nagu meie lapsepõlves, no ei oskakski paremat ju tahta. Käisime hästi palju ujumas ja koduaedades basseinitamas. Päevitasime, mõnulesime terrassidel ja mekkisime head-paremat, mida suvemaitsetel pakkuda on. Jalutasime pojakesega loomaaias, linnapeal ja tänavafestivalidel. Ja peale kõige selle, algas ka lõpuks meie majaehitus! Halleluuja!





2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kust on pärit see imeilus hele satsidega kleit? :) Super hästi sobib!

Karin ütles ...

Nii tore, et võtad vahel hetke ja kirjutad teie tegemistest, alati mõnus lugeda. Loodan, et plaanid ka veidi majaehitust dokumenteerida, hästi põnev oleks lugeda ja osa saada 😊