reede, 28. september 2018

Meie aastane pojake

Minu viimase kuu kõige lemmikumaks äpiks saab lugeda kindlasti Timehopi, mis kogub kokku sotsiaalmeediumitest ja telefoni pildialbumist möödunud aastate käesoleva päeva meenutused ja oi-kui-vahva on neid muudkui poja kasvamise kõrvalt näha. Kui eelmisel aastal oli poja samal ajal vaevu kahe nädalane pisike kirbuke, siis täna on tegemist ühe krapsaka ja igati lõbusa aastase kratiga. Ausalt ka ei mahu pähe, et kuidas juba aastaring täis tiksunud on. Ealeski nii kiirelt seda varem juhtunud ei ole. Mida me üldse enne pojakest tegime? Olime kahekesi või? Tundub uskumatu!



Igatahes, nagu te aru olete vast saanud, karupojakesel on täitunud esimene eluaasta ja maha on trallitud ka esimene suur sünnipäevapidu. Olin piiikalt piiikalt arvamusel, et mina nüüd esimeseks peoks mingit màngutuba küll ei võta, torti küll ei telli, 35 inimest küll ei kutsu. Isukalt sain aga oma sõnu süüa, sest kõike seda ja enamgi veel ma muidugi tegin. Ja suurima hea meelega!
Et minu ja Nilsi perekonnad on kokku hiigelsuured ja lasterohked, oli mängutuba ainuõige lahend. Oluline oli, et kogu möll toimuks ühes toas. Et lapsevanemad saaks pisut jutustada ja lapsed samal ajal kogu hingest silmapiiril lustida. Valituks sai Laura’s Kitchen, mis tõesti oli hästi armas ja ideaalselt sobiv koht. Mängulusti jagus nii pisematele kui ka suurematele mugulatele.
Nikolas sai külalistelt nii vahvaid kinke, et saime kodus kohe pisut titekamad mänguasjad kokku pakkida ja uued, arendavad asenduseks anda.



Karukese õigel sünnapäeval, võtsime kodus vastu pojakese absoluutsed lemmikud - vanavanemad - ja pakkusime neile emme meisterdatud küpsisetorti. Et ilmaga on meil septembris juba viimased kaks aastat niimoodi vedanud, veetsime õige sünnapäeva üsna tavalises rütmis. Käisime mängukal ja võtsime suvesoojast veel viimast.


Aga, et ma pojakese arengust viimati nii ammu rääkisin, on aeg asuda asja kallale. Fakt, et karuke on nüüd aastane, ei muuda minu silmis seda, et tegemist on ikka minu pisikese poisiga. Teisest küljest oli see aasta täitumise ootus kuidagi niii üles kruvitud, et nagu kivi oleks õlgadelt langenud kui see lõpuks saabus. Ma ei tea kas see tunne on kummaline või mitte, aga minu puhul niiviisi igatahes oli.

Aastase poja juures on juba hästi selgelt välja kujunenud mitmed iseloomuomadused. Tegevused, mis talle hullupööra meeldivad ja lusti pakuvad. Teisest küljest ka asjad, mis hirmsasti hinge täis ajavad ja jonnipisarad valla lasevad. Oh see jonn, jonn, jorupill jonn - seda oskab poja juba hästi. Tuli kuidagi veidralt üleöö aga kohal ta igatahes on. Kui ikka vannitoast välja tõstetakse ja ukski nina ees kinni pannakse, ei ole ju küsimustki, et väike jonn on asjakohane. Niii väga tahaks ju sahtlitest neid vannipomme, pesuvahendeid, rätikuid ja kreeme välja sikutada ja kordamööda suhu toppida. Mille jaoks need ometi siis sinna vannituppa pandud on, eksole?!?


Õnneks on tegemist siiski enamjaolt naerusuise ja lõbusa selliga. Väike kratipoiss, kes armastab kõige rohkem oma aega panustada mänguasjadele, mille sisse saab midagi panna, mida saab laiali lammutada, põrgatada või veeretada. Kõige suuremaks lemmikuks on kastiauto, mille najal on niivõrd lihtne mööda tube ringi joosta. Enda jalakesed veel nii tugevad ei ole, et iseseisvalt ringi tatsata, aga mõned ükskikud sammud on siiski juba tehtud. Toa keskel püsti seismine ja kõvahäälselt delegeerimine pole aga mingi probleem.
Eriti meeldib kui saab mängima minna emme-issi voodi peale. Seal võiks rullides tundideviisi ringi aeleda ja aknast välja uudistades tuule käes lehvivaid puulehti silmitseda. Küll on põnev see maailm!

Kui pojakesele mainida, et nüüd on õueminek, lööb silm särama ja riidessepanek ei olegi enam selline tuuleveskitega võitlemine nagu tavaliselt. Võib lasta emmel toimetada küll.
Jalutada meeldib kõige enam autoteede ääres. Et ikka neid möödavihisevaid masinaid põnevusega jälgida ja mööduvatele inimestele naerusuiselt lehvitada.
Mänguväljakuid on meie kodukandis õnneks hästi mitmeid. Ükskõik kuhu suunda vankrinina seada, kilomeetri raadiuses mõne vahva mänguka leiab. Mänguväljakutel on totaalseks hitiks alati kiik, liumägi ja muidugi liiiiv. Õnneks nii palju enam liiv enda teed suhu ei leia kui varem, nüüd on see pigem niisama aelemiseks hea pinnas. Eriti ägedad on mängukal aga need päevad, kui ka teisi lapsi õnnestub kohata. Pisut suuremad lapsed pakuvad suurt huvi ja nende eemalt jälgimine on vaat, et sama põnev kui mänguasjadega mängimine.

Nikolasest on viimasel ajal saanud ka päris usin jutuvestja. Sõnu on iseenesest veel vähe - emme, mäm-mäm, ihhi (issi), aitäh ja tadaa - aga lalisemist ja omaette "jutustamist" tuleb palju ette. Tundub, et keelamisega on siin majapidamises vast kõige rohkem tegeletud, sest põhiline asi, mida pojake päevadläbi ennastunustavalt teeb on pearaputusega "mkmm". Ise samal ajal oma tegevuse üle muidugi itsitades.
Kõige rohkem nalja pakub ikka muidugi see, kui saab emme-issi süles lolluseid teha. Issi kukil olla või emmega tantsu-tantsu teha. Tegemist on ühe esmaklassilise muusikafänniga, kellel jalg pidevalt muusikataktis tatsub. Eriliseks lemmikuks muidugi Nublu looming, noh nagu meil kõigil eks.


Umbes üheteistkümnenda kuu kanti, ei tunnistatud siin majas enam soolaseid püreesid, mistõttu kolis pojake üle suuremalt jaolt tavatoidule. Seda siis lisaks rinnapiimale muidugi. Hambaid on Nikolasel suus juba seitse, milledest kuus tuli kuu jooksul ning seitsmes saabus palju hiljem, hirmus kõva palaviku ja nohuga. Höian pöidlaid, et järgmised hambad liituvad meiega taas rahumeelselt.

Tunnistan, et pisut veel kõhklen, et millist tavatoitu talle pakkuda ja olen teinekord pisut jännis aga eks ma ka alles ju õpin ja kogun julgust. Üldiselt on pojakese lemmikuteks makaronid, hakkliha, kodujuust, juust, sink, sepik, neljaviljapuder, puuviljad, tatar, riis ja mõnglid. Usinalt nosib ka köögivilju aga näiteks kartul on täiesti out. Kohe üldse ei maitse.
Sünnipäevahommikul sai pojake aga mekkida lusikatäie või kaks ka päris enda pisikest küpsisetorti, mis oli muidugi totaalne hitt. Aga noh, ega sellist üübermagusat kraami ju tegelikult käsi andma ei tõuse. Mis seal ikka, pidupäev on ju vaid kord aastas!


Et kuskil augustikuus hakkas mul jaks tihedate öiste ärkamistega tõeliselt otsa saama, otsustasin, et aeg on sealmaal, mil öisest söömisest võõrutamine tuleb ära teha. Nils läks kolmeks päevaks firma suvepäevi veetma ja trooper nagu ma olen, tahtsin võõrutamise kohe ise üksi olles käsile võtta. Esimesed ööd olid keerulised, pojake ärkas, nuttis lohutamatult ja nii ma siis muudkui kussutasin, paitasin, andsin talle mõista, et olen tema jaoks ikka ju olemas. Lihtsalt öine söömine tuleb koomale tõmmata.
Umbes nädalaga olime jõudnud nii kaugele, et kõikidel ärkamiskordadel kuni kella viieni, sobis lutt või vajadusel pisut vett. Naiivselt uskusin muidugi googeldades kõiki netifoorumeid, et nüüd hakkab laps läbi öö magama ja mida kõike sadat imet veel. Tutkit. Ärkab ikka, aga lihtsalt teistel tingimustel.
Päris edukaks ma muidugi võõrutust tänaseks lugeda ei saa. Tuleb ette öid, kus olen murdunud ja juba varem süüa pakkunud, sest miski muu ei aita ja endal ei ole keres jaksukübetki, et edasi võidelda. Sellele on kaasa aidanud muidugi ka pojakese rasked ööd haiguse vältel, mil ta tahtis eriti palju lähedust ja piima.
Oleme Nilsiga proovinud nüüd pikemalt rakendada ka meetodit, kus tema tegeleb pojakesega öösiti ja mina ärkan siis hommikuti. See on täitsa enam-vähem inimlik süsteem. Mõndadel öödel ärkabki pojake vaid tõesti korra-kaks ja lõplikult siis 7 paiku hommikul. On ka aga siiani veel öid, mil ta ärkab 5 korda, teeb öösel tsirkust, et me Nilsiga mõlemad saaksime korralikult tegevuses olla ja hommikul ärkab juba enne seitset. Päevad ei ole vennad. Ööd ei ole vennad. Selliste olukordade juures tuleb endale lihtsalt sisestada, et kõik on mööduv. Lapsed on erinevad. Pojake on täiesti imeline väike kratipoiss, nii lõbus, nii naljakas ja seltsiv. Meie proovikiviks ongi lihtsalt need pikad lühikesed ööd.


On tõesti veider mõelda, et kunagi oli ka elu enne lapsi, kui nüüd keerleb näiliselt justkui kõik nende ümber. Nii kodus kui ka tutvusringkonnas. See on hästi lahe. Uus etapp, mis annab elule vürtsi, värvi ja põhjust edasi minna.
Kallis pojake Nikolas - saabusid meie juurde nii pisikese ja haprana pisut enam kui aasta tagasi. Ei oleks osanud ettegi kujutada, et sinust sirgub nii äge väike poiss ja seda kõike meie endi silme all. Aitäh sulle, et tulid just meie juurde emme - issi väike possu! Armastame sind!

väike 4-kuune possumees

1 kommentaar:

Birgit Klee ütles ...

Palju önne Nikolasele!
Öisest söömisest vöörutamisest ma kaasa rääkida ei oska, sest olude sunnil sai Robin RPAd ja löpetas ise söögi nöudmise öösel 4-kuuselt. Aga ärkamisest - täna on ta 1a9k ja ärkab vahepeal siiani 1-2x öösel ja uinub ainult lutiga. Vahepeal lausa otsib ise voodist selle ülesse ja paneb magama tagasi. Oeh, ei tea mis saab kui sellest vöörutama hakkama peab