Teisipäev, 13. november 2018

Kuidas meil läheb?

Jumal kuidas ma end alati kirun kui selliseid pikki vahesid postitustes jätan. Nii palju toimetusi jääb dokumenteerimata ja nendele tagasivaadet teha on nii sigakeeruline. Igatahes, räägin teile pisut sellest kuidas meil läheb, mis hetkel käsil on ja mis tulemas.
Istun hetkel kannatlikult rehvivahetuses, millele paaniliselt alles siis mõtlesin kui kõned nädalad tagasi see esimene lumeäbarik maha sadas. Vaadates järjekorda, kes koos minuga enda auto valmimist ootavad, võin järeldada, et ilmselgelt ei olnud ma ainuke kes lund nähes paanikasse sattus. Kibekiirelt teenindusse helistades selgus aga tõsiasi, et vahetuseks aja saamine oli ulmeliselt keeruline, mistõttu ma alles täna, mitu nädalat peale lumesadu siin olengi.
Saan siin aga rahulikult telefonis postitust tippida, ilma et ühed pisikesed näpud mu telefoni kogu väest krabada püüaks.


Fotod: Signe Reitav
Vahepeal on toimunud suuri muutuseid pojakese elus nii palju, et olen ära lõpetanud imetamise. See otsus tuli raskelt aga samas loogiliselt ja loomulikult. Ühesõnaga oli see mu ainuke järelejäänud lahend meie ööune parendamisele, sest ööd olid juba nii käest ära, et see polnud enam inimlikult üle elatav. Tegelikult tahan imetamisest teha täitsa eraldi postituse, sest see teema vajab minu jaoks pisut pikemat lahti kirjutamist. Hetkel ei ole me veel oma teekonnaga päris lõpus seega õigepisut peab see postitus veel oma aega ootama. Aga mitte enam kaua!

Pojake on viimase paari kuuga tõeliseks pisikeseks suslikuks muutunud. Katsetab piire ja teeb pättuseid kogu raha eest. Üldiselt päädib tapeedi seinast lahti kiskumise ja näppude pistikusse toppimise keelamine vaid itsitamise ja uuesti proovimisega. No on suller ma ütlen. Üsna usinalt liigub pojake ka iseseisva kõndimise poole. Olgugi, et esimesed sammud said tehtud juba kuid tagasi, ei ole ta endas veel nii palju kindlust leidnud, et nüüd kõndima jäädagi. Pidevalt võtab pikemaid vahemaid aga käputamine tundub tema jaoks veel vast niivõrd palju kiirem lahendus. Hirmsasti armastab autodega ja suurte klotsidega mängimist, issi seljas turnimist ja lükkeautode seljas edasi vuramist. Ei hoia kokku ka endale plaksutamise arvelt kui saab aru, et on kõrge torni klotsidest ehitanud või autoga senisest pikema vahemaa maha vuranud.

Toidulaua kombed on ühest küljest paremuse poole arenenud, samas on ka krutskeid lisandunud. Endiselt sööb huvi ja isuga enamusi toite mida pakutakse aga usinalt tegeleb ka nende suure kaarega maha loopimisega. Jumal kui palju tuleb lapse kõrvalt ikka koristada. Varstolmuimeja on siinkohal minu igapäevane päästja. Lihtsalt nii kiire ja lihtne, kuigi jõudu jääb mõnikord puudu, arvestades kui palju jura koguaeg põrandaid katmas on.



Pojake on juba nii nutikas ja iseteadlik. Oskab näpuga näidata kus on nina, suu ja kõrvad. Iga kord muidugi vanemate ülevoolava aplausi ja õnnejoovastuse saatel. Armastab veeta aega oma vanavanemate ja pisikeste sugulastega, mis on täiesti suuuurepärane, sest niiviisi saavad ju ka emme-issi teinekord endale pisut aega napsata. Näiteks ülemöödunud nädalavahetusel saime Nilsiga käia Myhits Awardsil, kuhu mulle nii lahkelt maailma kõige ägedam kutse saadeti. Converse ketsid kutsena on äge ja uuenduslik lahendus. Sajaprotsendiline kajastus sotsiaalmeedias garanteeritud.

MUA Keily Helimets


Möödunud nädalavahetusel käisime pojakesega esmakordselt juuksuris, sest kummalisel kombel oli talle pähe korralik mullet moodustunud. Niks naks sai lastejuuksuris issi süles pisukese pisara saatel soeng siiski kiirelt viisakaks. Samuti pidasime ju pühapäeval juba teistkordselt Nilsiga isadepäeva, mille tarbeks oma poistele ägedad matchivad pusad lasin teha. Kusjuures see valge osa on nagu sametine, ulme mida tänasel päeval juba tavalisest trükikojast saab.



Oma papa ja õed viisin samuti ühiselt einestama. Pärast sõime papsi juures torti ja tegime juba seitsmendat aastat järejest oma traditsioonilise isadepäevapildi. On näha, et aastatega on lisandunud väärikust, emotsioone ja ka pereliikmeid.

2018
2012
Olen siin viimasel ajal vihtunud ka kõvasti trenni teha, nii oma tavapärast jõusaalitrenni kui ka EMS treeningut. Lugesin just Briti postitust ja tundsin end seal täiega ära. Püüan olla nii tubli aga hetkel olen küll arenguga kuskil madalseisus. Ükskõik kui palju ma ka trenni jõuan, ükskõik kui puhtalt ma ka toitun, ikka see va sunnik kaal seisab või lausa tõuseb. Ma julgen seda hetkel ajada imetamise lõpetamise kaela, sest vast on see kehale ikkagi suur muutus ja ümberkorraldus. Eks iga ema teab kui raske on lapse kõrvalt seda aega ja motti leida, et oma kondid trenni vedada ja krt kui tulemust ka pole, on ikka raskusi enda motiveerimisega küll. Mis seal ikka, rühin muudkui edasi. Selles suhtes olen ma ka muidugi veits nõme vend enda vastu, et isegi kui olin end aastaid tagasi treeninud miinumumkaaluni, olles sealjuures üli kenasti lihaseline ja konkreetselt fit, mõtlesin peegelpilti nähes, et no krt siit ja sealt annaks ju veel timmida. Sellesse vormi jõudmine oli minu jaoks muidugi “äärmiselt jätkusuutlik” protsess mis hõlmas endas iga päev vähemalt 7km jooksu ja toidulaud oli kanast, tatrast ja salatist lookas, halleluuja. Tahaks lihtsalt süüa normaalsete inimeste toitu ja olla normaalne, ka peast.



Vähemalt on arengud ja edasiminekud nähtavad meie majaprojekti juures. Vundament-torud-ühendused on kõik tehtud. Käesoleval nädalal saavad paika ka esimesed seinad ja laetalad. Nimelt osa meie majast tuleb nö A kujuline ja toetub täies mahus maast laeni kolmnurksel talakonstruktsioonil. Oi kui äge see tuleb!


Viimasel nädalal olen täiega püüdnud ka jõulukinkidega tegeleda. Mõned üksikud on oma tee ka jõuluvana kingikotti juba leinud aga juudas kui palju veel soetada on vaja. #kärgpererõõmud
Õnneks oleme omadega vähemalt sealmaal, et kõigile on miskit vajalikku välja mõeldud, sest mingit pisisodi kinkimist me kindlasti ei poolda. Nikolase peale mõeldes... tea kas talle üldse omaltpoolt miskit soetama hakkamegi. Vanavanematelt tuleb niikuinii kinke ja uus turvatool vajab ostmist seega eks näis kuidas läheb.
Phuhhh kui hea oli vahelduseks kirjutada. Tänaseks aga minu poolt kõik, räägime varsti jälle!

tadaa!

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mis Nikolase kaal ja pikkus on? 😊

Kaili ütles ...

Ma nii ootan imetamise postitust. Ma olen ise ka juba hullumas, preili 1,2aastane ja ööd on nii hullud et jubejube. Kuidas sa ta said ilma rinnata päevaunedesse. Mu plika lihtsalt ei jää ja siis on päevläbi virilas tujus. Tahaks ka juba otsi kokku tõmbama hakata aga ei tea kus otsast alustada.

Liisa Pärnpuu ütles ...

Kui hakkasid päevaseid ära jätma siis mõnikord harva pakkusin rpa aga enamasti lihtsalt pakkusin palju tavalist sööki, siis riidesse ja vankrisse. Ta ei olnud päevaste ära jätmise osas küll üldse kurb vms, see oli rohkem nagu enda harjumus, et koguaeg päeval andsin.