Sõbrannadega dinnerdamisest

Minu jaoks on peale lapsega koduseks jäämist saanud hästi oluliseks see, et saaksin siiski ka end aeg-ajalt koduseinte vahelt välja murda, kohe täitsa ilusti lille lüüa ja sõbrannadega lihtsalt linna peale restoranielamusi ja naistejutte nautima minna. See tõdemus saabus tegelikult alles kuskil sel ajal kui pojake juba pool aastat kindlasti täis oli. Eks ma mõned korrad olin saanud välja lipsata ikka aga sünnipäevadel ja muudel kokkusaamistel käis pereisa enamasti üksinda. Seda muidugi minu enda suunitlusel, sest minust lihtsalt ei ole väikese lapsega üritustel chillijat. No ma lihtsalt ei viitsi jebida nii palju, mulle meeldib niisama kodus ka olla. Täiega tublid on aga emmed, kes koos pisikeste maimukestega kõik käigud ühiselt ette võtavad. No jumal kuhu ma oma jutuga juba jõuan, tahtsin tegelikult teiega lihtsalt jagada ühte mõnusat ja vahetut emotsiooni eilsest õhtust. Igatahes, et pereisa mul ikka üsna palju tuulutamist teha võimaldab, haaran ma muidugi ka härjal nii tihti sarvist kui kannatab ja lähen sõbrantsidega lõbusalt aega veetma.

Et minu hästi armsal sõbrannal oligi sünnipäev lähenemas aga tähistamise plaanid olid kesised, otsustasin, nagu ikka, saladuskatte all midagi talle ära orgunnida. Ja noh ikka nii, et endal ka kasud sees eks 😅 Kampa sain ühe sõbrantsi veel ja otsustasin peale üsna pikalt pinna sondeerimist kinni panna laua Pegasusse. Oleme ühiselt üsna usinalt ka restosid oma to do listist maha kriipsutada saanud aga Pegasusse veel kunagi jõudnud ei ole. Viimati käisime näiteks Baltas asuvas, üsna värskelt avatud ÜLOs ja jäime ka hästi rahule.

Plaan oli igatahes sünnipäevalise jaoks järgnev, et kutsuda ta endaga dinnerdama ja üks sõbrants siis nö üllatuskülalisena juba varem teda restosse ootama saata. No ja kui suur oli sünnipäevalise üllatus kui kohale jõudes üks armas sõbranna veel ees ootamas oli. Läks õnneks!
Ega see sõbrantsidega kokkusaamine ole nii lihtne ühti. Et enamustel on ju juba lapsed, on aegade klapitamine ikka sigakeeruline. Lisaks kipub ka veel nii olema, et kokku saades on hirmraske titeteemadest eemale hoida, noh tegelikult lausa võimatu. Eile aga naljatasime, et tuleb titerõõmud ja -mured kohe ära rääkida, nö enda süsteemist välja saada ja seejärel saab juba muud naiste- ja tööloba edasi puhuda.

Mul on tegelikult üsna tihti nii, et restodes sean just teenindajatele hästi kõrged ootused, sest olen ju isegi seda ametit kunagi pikalt pidanud. Et teenindaja on minu jaoks restorani esmane nägu ja tegu,  ootan neilt alati pigem ikka positiivset olekut ja toiduvalikuga kursis olekut. Kahjuks olen aga tihtipeale mornide ja nullilähedaste teadmistega menüüst, teenindajate tôttu pisut kehva ja mittemidagiütleva kogemuse osaks saanud.

Eile oli aga kõik nii ristivastupidi, et hoia ja keela. Lauda saabumise hetkest kuni õhtu lõpuni, teenindas meid täiesti suurepärane, omapäraselt humoorikas, selgelt oma menüü ja veinikaardiga viimsegi detailini kursis olev malbe noormees nimega Rene. Kohe ausalt, jättiski täitsa kustumatu mulje ja soovitaksin juba teeninduse pärast neid külastada!

Roogade valik oli mitmekesine ja minu jaoks on pigem erandlik asjaolu, kui menüüs on igas sektsioonis niivõrd palju põnevat, et tõesti ei tea mida võtta, mida jätta. Üldiselt olen aga alati kalalemb ja valin merende. Seekordki sai võetud tursafilee ja magustoiduks praesaia nime kandev dessert. Pearoaga jäin tõesti 100% rahule aga magustoit nii väga minu maitsemeeltele ei olnud. Et pearoas mängisid põhilist rolli fenkoliaioli, tursk, koorikloomaga maitsestatud kartulipüree ja spargel, olin momentaalselt müüdud, sest see on täpipealt minu teetass.
Ma olen täiega desserdisõber ja noh tegelikult tahaks üldse enamus toidukorrad magusaga asendada aga seekord jäid magusroas pisut üleliigseks kohvivaht ja lavendlijäätis. Olen küll hull kohvihoolik aga kohvimaitsed magustoidus, ei ole kohe üldse minu teema. Praesai oli muidugi laitmatu, sest... sai!

Enne meie saabumist oli juba kohalviibiv sõbrants äärmiselt usinat ja osavõtlikku kelnerit juba sünnast teavitanud, seega meie kõigi suureks imestuseks saabus ühel hetkel Pegasuse kollektiivi laulu saatel lauda ka sorbett sünnaküünlaga. Lihtsalt imeliselt armas üllatus!
Et kiitsime taevani nende imelist majaleiba, pakkis kelner Rene meile tähelepanelikult kõigile ka pätsi leiba kaasa, täitsa niisama... nagu how cool is that? Ma olen siiani meie mõnusast dinnerdamisest niivõrd ülevate emotsioonidega, sest meie jaoks loodi nii vahva ja soe õhkkond, et tahaks kibekiirelt juba uuesti neid külastada.

Sünnapreiliga veinitasime veel üksjagu aega nii Parrot Minibaris kui ka Frankis ja kell kaks maandusin mõnusalt koju sooja teki alla. Hommik algas kella üheksa paiku suure üllatusega, et kae imet, lumi on maha tulnud, korraks. Sain end öösel üsna mõnusalt eraldi toas välja puhata ja no kui suur rõõm on hommikul oma väikest marakratti jälle näha. Pojake kosutas mind kohe nii hoolivalt oma veepudeliga seega uus päev sai värskelt alata!