Sotsiaalne maaelu

Käsi südamel tunnistan, et ei ole vaikimisvannet andnud. Lihtsalt laisk nagu lohe...

Täiesti ulme, et kaks nädalat teed kirjutamisest pausi ja selle ajaga juhtub niiii palju. Esimesed asjad esimesena! Meie muru, kaunis muruke - ma ei tea mis maagiat me siin rakendada suutsime aga kahe nädalaga tekkis meile põhimõtteliselt golfiväljaku vääriline muruplats. Vast tuleb siin endale tubli eeltöö eest õlale patsutada ja äkki valisime ka miski jube hea muruseemne aga igatahes oleme nüüd uhked täieõiguslikud muruomanikud! Mõned päevad tagasi panime maha ka sügisväetise, et murupoiss ka sügis-talvise perioodi kenasti üle elaks. 

kolm nädalat muruseemne külvamisest

vahetult peale muruseemne külvamist

See maal elamine on tegelikult ses osas naljakas, et elu sotsiaalmeedias on küll tegevuste rohkuse tõttu tahaplaanile jäänud aga päris sotsiaalne elu see-eest plahvatuslikult kasvanud. Korteris elades veetsime oma päevad naabreid ja õhukesi seinu kirudes, võimalikult kiirelt toast autosse pagedes, et jumalaeest kellegiga jälle kortermaja teemalistesse probleemidesse süübima ei peaks ja üleüldises solituudis. Külalisi ma eriti näha ei tahtnud, sest ruumi oli vähe ja nagu juba mainitud - seinad kostsid jubedalt läbi. Kui ka kolm korterit eemal olid kellelgi külalised, oli meile täpselt teada, kes millega tegeleb, kes kellega käib ja mis muusikat kuulatakse. 

Majaelu on aga drastiliselt teistsugune. Alustades sellest, et koguaeg on vaikne. Ainukesed kes siin kõvemat häält teevad on öökullid (või kakud või misiganes linnulised meil siin huilgavad). Lisaks vastleitud vaikusele, võõrustame alatihti külalisi, nii lähedalt kui kaugelt. Meie mõnusat terrassi- ja aiaelu käivad nautimas linnasõbrad ja ka uued maasõbrad. Oleme maha pidanud nii koduseid pizzapidusid kui niisama õhtusöögi-pidusid, milledest ma nii nii väga eelmises kodus puudust tundsin.

pojake ja vennake kodusel pizzapartyl

Puhtjuhuslikult kolisid siia kanti lausa kaks meile juba varasemalt tuttavat peret ja lisaks sellele oleme näiteks mänguväljakult ka uusi sõpru üles korjanud. Lihtsalt nii äge! Aga et me ju tegelikult elame vanas suvilarajoonis, saame aeg-ajalt kutseid ka ümberkaudse vanema generatsiooni pühapäevastele-koosviibimistele... tahaks öelda, et põhimõtteliselt nagu brunch agaaa tegelikult enamasti mingite nõukaaegsete töölisrahva pühade tähistamised. Uus kogemus missugune. Kusjuures minu jäägitu armastus ajaloo vastu saigi alguse just siitsamast vanast suvilast. Pisikesena võisin tundide viisi kuulata naabripoisi vanatädi pajatusi maailmasõdade aegsest elukorraldusest. Jutu kõrvale pakuti alati koduaia piparmüntidest teed ja küpsiseid. Seega on ka meie praegused töölisrahva brunchid minu jaoks niii põnevad.

Olen siin usinalt viimased paar nädalat enda juubeliks ettevalmistusi teinud. Mõtlesin pikalt, et kutsun lihtsalt sõbrad külla, näitan maja, korraldan niisama mõnusa äraolemise. Aga ei, juubel saabub vaid kord kümne aasta jooksul seega nii lihtsat teed ma ometi minna ei saanud! Olengi nüüd siin ehitusjääkidest ohtralt dekoratsioone valmistanud ja minu festivaliteemaline sünnapidu on vaikselt ilmet võtmas. Paraku peate pisut piltidega ootama, sest tahan ju ometi, et külalistel oleks saabumisel ka pisut põnevust ja veel mõned nädalad enda näputööd teile avaldada ei saa. Natuke on tegelikult ikka imelik küll, et kahe nädala pärast ongi sünna kohal... 30. See number mind iseenesest ei hirmutagi, sest hingelt olen ikka veel 23. Isegi natuke lahe on, et uus kümnend vaikselt uksele koputab. Ja nagu minu sünnast veel vähe oleks, saame vähem kui kuu pärast pidada ka pojakese teist sünnipäeva. Sellegi korraldame kodus... nii nagu vanasti. Et laual oleks ikka kartulisalatit ja morssi, lastel mööda elamist ringi jooksmist ja õues avastamist. Täpselt nii nagu meie lapsepõlves.

minu festariteemaline sünnakutse, sest kui juba... siis juba eks!

Olenemata sellest, et meil siin maal nii mõnus on, sai üsna kiirelt selgeks, et ühe autoga on siin ikka omajagu keeruline. Seetõttu olemegi nüüd taaskord kahe-auto-pere, sest meiega liitus veel üks sinine rakett. Lisaks minu elektrisinisele Fabiale, seisab meil maja ees ka nüüd üks elektrisinine Octavia. Eks meil Nilsiga mõlemal ole omajagu asjaajamisi ja töösõite, seega oli see ühe autoga klapitamine ikka paras peavalu. Ma olen küll alati seda meelt, et kui ikka vaja siis küll saab hakkama aga ega ma pisukesest mugavusest ära ütle küll. Kasvõi juba selletõttu, et pojakese vankrit Fabiasse pakkides pean selle põhimõtteliselt rattapoltideni lahti võtma aga no kui peab siis peab 😅 

Sain nüüd vist suuremad sündmused kirja ära ja võin rahulikult järgmiste postituste kallal nokitsema hakata. Järgmisena tahan teile näidata põnevaid uusi noppeid meie kodust ja seejärel ka esemeid, mille vanast majast päästsin ja uue jaoks sobivaks nikerdasin. Ma luban, et seekord olen tragim ja nii pikalt vaikida ei kavatse. 

Sõbrannadega dinnerdamisest

Minu jaoks on peale lapsega koduseks jäämist saanud hästi oluliseks see, et saaksin siiski ka end aeg-ajalt koduseinte vahelt välja murda, kohe täitsa ilusti lille lüüa ja sõbrannadega lihtsalt linna peale restoranielamusi ja naistejutte nautima minna. See tõdemus saabus tegelikult alles kuskil sel ajal kui pojake juba pool aastat kindlasti täis oli. Eks ma mõned korrad olin saanud välja lipsata ikka aga sünnipäevadel ja muudel kokkusaamistel käis pereisa enamasti üksinda. Seda muidugi minu enda suunitlusel, sest minust lihtsalt ei ole väikese lapsega üritustel chillijat. No ma lihtsalt ei viitsi jebida nii palju, mulle meeldib niisama kodus ka olla. Täiega tublid on aga emmed, kes koos pisikeste maimukestega kõik käigud ühiselt ette võtavad. No jumal kuhu ma oma jutuga juba jõuan, tahtsin tegelikult teiega lihtsalt jagada ühte mõnusat ja vahetut emotsiooni eilsest õhtust. Igatahes, et pereisa mul ikka üsna palju tuulutamist teha võimaldab, haaran ma muidugi ka härjal nii tihti sarvist kui kannatab ja lähen sõbrantsidega lõbusalt aega veetma.

Et minu hästi armsal sõbrannal oligi sünnipäev lähenemas aga tähistamise plaanid olid kesised, otsustasin, nagu ikka, saladuskatte all midagi talle ära orgunnida. Ja noh ikka nii, et endal ka kasud sees eks 😅 Kampa sain ühe sõbrantsi veel ja otsustasin peale üsna pikalt pinna sondeerimist kinni panna laua Pegasusse. Oleme ühiselt üsna usinalt ka restosid oma to do listist maha kriipsutada saanud aga Pegasusse veel kunagi jõudnud ei ole. Viimati käisime näiteks Baltas asuvas, üsna värskelt avatud ÜLOs ja jäime ka hästi rahule.

Plaan oli igatahes sünnipäevalise jaoks järgnev, et kutsuda ta endaga dinnerdama ja üks sõbrants siis nö üllatuskülalisena juba varem teda restosse ootama saata. No ja kui suur oli sünnipäevalise üllatus kui kohale jõudes üks armas sõbranna veel ees ootamas oli. Läks õnneks!
Ega see sõbrantsidega kokkusaamine ole nii lihtne ühti. Et enamustel on ju juba lapsed, on aegade klapitamine ikka sigakeeruline. Lisaks kipub ka veel nii olema, et kokku saades on hirmraske titeteemadest eemale hoida, noh tegelikult lausa võimatu. Eile aga naljatasime, et tuleb titerõõmud ja -mured kohe ära rääkida, nö enda süsteemist välja saada ja seejärel saab juba muud naiste- ja tööloba edasi puhuda.

Mul on tegelikult üsna tihti nii, et restodes sean just teenindajatele hästi kõrged ootused, sest olen ju isegi seda ametit kunagi pikalt pidanud. Et teenindaja on minu jaoks restorani esmane nägu ja tegu,  ootan neilt alati pigem ikka positiivset olekut ja toiduvalikuga kursis olekut. Kahjuks olen aga tihtipeale mornide ja nullilähedaste teadmistega menüüst, teenindajate tôttu pisut kehva ja mittemidagiütleva kogemuse osaks saanud.

Eile oli aga kõik nii ristivastupidi, et hoia ja keela. Lauda saabumise hetkest kuni õhtu lõpuni, teenindas meid täiesti suurepärane, omapäraselt humoorikas, selgelt oma menüü ja veinikaardiga viimsegi detailini kursis olev malbe noormees nimega Rene. Kohe ausalt, jättiski täitsa kustumatu mulje ja soovitaksin juba teeninduse pärast neid külastada!

Roogade valik oli mitmekesine ja minu jaoks on pigem erandlik asjaolu, kui menüüs on igas sektsioonis niivõrd palju põnevat, et tõesti ei tea mida võtta, mida jätta. Üldiselt olen aga alati kalalemb ja valin merende. Seekordki sai võetud tursafilee ja magustoiduks praesaia nime kandev dessert. Pearoaga jäin tõesti 100% rahule aga magustoit nii väga minu maitsemeeltele ei olnud. Et pearoas mängisid põhilist rolli fenkoliaioli, tursk, koorikloomaga maitsestatud kartulipüree ja spargel, olin momentaalselt müüdud, sest see on täpipealt minu teetass.
Ma olen täiega desserdisõber ja noh tegelikult tahaks üldse enamus toidukorrad magusaga asendada aga seekord jäid magusroas pisut üleliigseks kohvivaht ja lavendlijäätis. Olen küll hull kohvihoolik aga kohvimaitsed magustoidus, ei ole kohe üldse minu teema. Praesai oli muidugi laitmatu, sest... sai!

Enne meie saabumist oli juba kohalviibiv sõbrants äärmiselt usinat ja osavõtlikku kelnerit juba sünnast teavitanud, seega meie kõigi suureks imestuseks saabus ühel hetkel Pegasuse kollektiivi laulu saatel lauda ka sorbett sünnaküünlaga. Lihtsalt imeliselt armas üllatus!
Et kiitsime taevani nende imelist majaleiba, pakkis kelner Rene meile tähelepanelikult kõigile ka pätsi leiba kaasa, täitsa niisama... nagu how cool is that? Ma olen siiani meie mõnusast dinnerdamisest niivõrd ülevate emotsioonidega, sest meie jaoks loodi nii vahva ja soe õhkkond, et tahaks kibekiirelt juba uuesti neid külastada.

Sünnapreiliga veinitasime veel üksjagu aega nii Parrot Minibaris kui ka Frankis ja kell kaks maandusin mõnusalt koju sooja teki alla. Hommik algas kella üheksa paiku suure üllatusega, et kae imet, lumi on maha tulnud, korraks. Sain end öösel üsna mõnusalt eraldi toas välja puhata ja no kui suur rõõm on hommikul oma väikest marakratti jälle näha. Pojake kosutas mind kohe nii hoolivalt oma veepudeliga seega uus päev sai värskelt alata!

Meie aastane pojake

Minu viimase kuu kõige lemmikumaks äpiks saab lugeda kindlasti Timehopi, mis kogub kokku sotsiaalmeediumitest ja telefoni pildialbumist möödunud aastate käesoleva päeva meenutused ja oi-kui-vahva on neid muudkui poja kasvamise kõrvalt näha. Kui eelmisel aastal oli poja samal ajal vaevu kahe nädalane pisike kirbuke, siis täna on tegemist ühe krapsaka ja igati lõbusa aastase kratiga. Ausalt ka ei mahu pähe, et kuidas juba aastaring täis tiksunud on. Ealeski nii kiirelt seda varem juhtunud ei ole. Mida me üldse enne pojakest tegime? Olime kahekesi või? Tundub uskumatu!

Igatahes, nagu te aru olete vast saanud, karupojakesel on täitunud esimene eluaasta ja maha on trallitud ka esimene suur sünnipäevapidu. Olin piiikalt piiikalt arvamusel, et mina nüüd esimeseks peoks mingit màngutuba küll ei võta, torti küll ei telli, 35 inimest küll ei kutsu. Isukalt sain aga oma sõnu süüa, sest kõike seda ja enamgi veel ma muidugi tegin. Ja suurima hea meelega!
Et minu ja Nilsi perekonnad on kokku hiigelsuured ja lasterohked, oli mängutuba ainuõige lahend. Oluline oli, et kogu möll toimuks ühes toas. Et lapsevanemad saaks pisut jutustada ja lapsed samal ajal kogu hingest silmapiiril lustida. Valituks sai Laura’s Kitchen, mis tõesti oli hästi armas ja ideaalselt sobiv koht. Mängulusti jagus nii pisematele kui ka suurematele mugulatele.
Nikolas sai külalistelt nii vahvaid kinke, et saime kodus kohe pisut titekamad mänguasjad kokku pakkida ja uued, arendavad asenduseks anda.

Karukese õigel sünnapäeval, võtsime kodus vastu pojakese absoluutsed lemmikud - vanavanemad - ja pakkusime neile emme meisterdatud küpsisetorti. Et ilmaga on meil septembris juba viimased kaks aastat niimoodi vedanud, veetsime õige sünnapäeva üsna tavalises rütmis. Käisime mängukal ja võtsime suvesoojast veel viimast.

Aga, et ma pojakese arengust viimati nii ammu rääkisin, on aeg asuda asja kallale. Fakt, et karuke on nüüd aastane, ei muuda minu silmis seda, et tegemist on ikka minu pisikese poisiga. Teisest küljest oli see aasta täitumise ootus kuidagi niii üles kruvitud, et nagu kivi oleks õlgadelt langenud kui see lõpuks saabus. Ma ei tea kas see tunne on kummaline või mitte, aga minu puhul niiviisi igatahes oli.

Aastase poja juures on juba hästi selgelt välja kujunenud mitmed iseloomuomadused. Tegevused, mis talle hullupööra meeldivad ja lusti pakuvad. Teisest küljest ka asjad, mis hirmsasti hinge täis ajavad ja jonnipisarad valla lasevad. Oh see jonn, jonn, jorupill jonn - seda oskab poja juba hästi. Tuli kuidagi veidralt üleöö aga kohal ta igatahes on. Kui ikka vannitoast välja tõstetakse ja ukski nina ees kinni pannakse, ei ole ju küsimustki, et väike jonn on asjakohane. Niii väga tahaks ju sahtlitest neid vannipomme, pesuvahendeid, rätikuid ja kreeme välja sikutada ja kordamööda suhu toppida. Mille jaoks need ometi siis sinna vannituppa pandud on, eksole?!?

Õnneks on tegemist siiski enamjaolt naerusuise ja lõbusa selliga. Väike kratipoiss, kes armastab kõige rohkem oma aega panustada mänguasjadele, mille sisse saab midagi panna, mida saab laiali lammutada, põrgatada või veeretada. Kõige suuremaks lemmikuks on kastiauto, mille najal on niivõrd lihtne mööda tube ringi joosta. Enda jalakesed veel nii tugevad ei ole, et iseseisvalt ringi tatsata, aga mõned ükskikud sammud on siiski juba tehtud. Toa keskel püsti seismine ja kõvahäälselt delegeerimine pole aga mingi probleem.
Eriti meeldib kui saab mängima minna emme-issi voodi peale. Seal võiks rullides tundideviisi ringi aeleda ja aknast välja uudistades tuule käes lehvivaid puulehti silmitseda. Küll on põnev see maailm!

Kui pojakesele mainida, et nüüd on õueminek, lööb silm särama ja riidessepanek ei olegi enam selline tuuleveskitega võitlemine nagu tavaliselt. Võib lasta emmel toimetada küll.
Jalutada meeldib kõige enam autoteede ääres. Et ikka neid möödavihisevaid masinaid põnevusega jälgida ja mööduvatele inimestele naerusuiselt lehvitada.
Mänguväljakuid on meie kodukandis õnneks hästi mitmeid. Ükskõik kuhu suunda vankrinina seada, kilomeetri raadiuses mõne vahva mänguka leiab. Mänguväljakutel on totaalseks hitiks alati kiik, liumägi ja muidugi liiiiv. Õnneks nii palju enam liiv enda teed suhu ei leia kui varem, nüüd on see pigem niisama aelemiseks hea pinnas. Eriti ägedad on mängukal aga need päevad, kui ka teisi lapsi õnnestub kohata. Pisut suuremad lapsed pakuvad suurt huvi ja nende eemalt jälgimine on vaat, et sama põnev kui mänguasjadega mängimine.

Nikolasest on viimasel ajal saanud ka päris usin jutuvestja. Sõnu on iseenesest veel vähe - emme, mäm-mäm, ihhi (issi), aitäh ja tadaa - aga lalisemist ja omaette "jutustamist" tuleb palju ette. Tundub, et keelamisega on siin majapidamises vast kõige rohkem tegeletud, sest põhiline asi, mida pojake päevadläbi ennastunustavalt teeb on pearaputusega "mkmm". Ise samal ajal oma tegevuse üle muidugi itsitades.
Kõige rohkem nalja pakub ikka muidugi see, kui saab emme-issi süles lolluseid teha. Issi kukil olla või emmega tantsu-tantsu teha. Tegemist on ühe esmaklassilise muusikafänniga, kellel jalg pidevalt muusikataktis tatsub. Eriliseks lemmikuks muidugi Nublu looming, noh nagu meil kõigil eks.

Umbes üheteistkümnenda kuu kanti, ei tunnistatud siin majas enam soolaseid püreesid, mistõttu kolis pojake üle suuremalt jaolt tavatoidule. Seda siis lisaks rinnapiimale muidugi. Hambaid on Nikolasel suus juba seitse, milledest kuus tuli kuu jooksul ning seitsmes saabus palju hiljem, hirmus kõva palaviku ja nohuga. Höian pöidlaid, et järgmised hambad liituvad meiega taas rahumeelselt.

Tunnistan, et pisut veel kõhklen, et millist tavatoitu talle pakkuda ja olen teinekord pisut jännis aga eks ma ka alles ju õpin ja kogun julgust. Üldiselt on pojakese lemmikuteks makaronid, hakkliha, kodujuust, juust, sink, sepik, neljaviljapuder, puuviljad, tatar, riis ja mõnglid. Usinalt nosib ka köögivilju aga näiteks kartul on täiesti out. Kohe üldse ei maitse.
Sünnipäevahommikul sai pojake aga mekkida lusikatäie või kaks ka päris enda pisikest küpsisetorti, mis oli muidugi totaalne hitt. Aga noh, ega sellist üübermagusat kraami ju tegelikult käsi andma ei tõuse. Mis seal ikka, pidupäev on ju vaid kord aastas!

Et kuskil augustikuus hakkas mul jaks tihedate öiste ärkamistega tõeliselt otsa saama, otsustasin, et aeg on sealmaal, mil öisest söömisest võõrutamine tuleb ära teha. Nils läks kolmeks päevaks firma suvepäevi veetma ja trooper nagu ma olen, tahtsin võõrutamise kohe ise üksi olles käsile võtta. Esimesed ööd olid keerulised, pojake ärkas, nuttis lohutamatult ja nii ma siis muudkui kussutasin, paitasin, andsin talle mõista, et olen tema jaoks ikka ju olemas. Lihtsalt öine söömine tuleb koomale tõmmata.
Umbes nädalaga olime jõudnud nii kaugele, et kõikidel ärkamiskordadel kuni kella viieni, sobis lutt või vajadusel pisut vett. Naiivselt uskusin muidugi googeldades kõiki netifoorumeid, et nüüd hakkab laps läbi öö magama ja mida kõike sadat imet veel. Tutkit. Ärkab ikka, aga lihtsalt teistel tingimustel.
Päris edukaks ma muidugi võõrutust tänaseks lugeda ei saa. Tuleb ette öid, kus olen murdunud ja juba varem süüa pakkunud, sest miski muu ei aita ja endal ei ole keres jaksukübetki, et edasi võidelda. Sellele on kaasa aidanud muidugi ka pojakese rasked ööd haiguse vältel, mil ta tahtis eriti palju lähedust ja piima.
Oleme Nilsiga proovinud nüüd pikemalt rakendada ka meetodit, kus tema tegeleb pojakesega öösiti ja mina ärkan siis hommikuti. See on täitsa enam-vähem inimlik süsteem. Mõndadel öödel ärkabki pojake vaid tõesti korra-kaks ja lõplikult siis 7 paiku hommikul. On ka aga siiani veel öid, mil ta ärkab 5 korda, teeb öösel tsirkust, et me Nilsiga mõlemad saaksime korralikult tegevuses olla ja hommikul ärkab juba enne seitset. Päevad ei ole vennad. Ööd ei ole vennad. Selliste olukordade juures tuleb endale lihtsalt sisestada, et kõik on mööduv. Lapsed on erinevad. Pojake on täiesti imeline väike kratipoiss, nii lõbus, nii naljakas ja seltsiv. Meie proovikiviks ongi lihtsalt need pikad lühikesed ööd.

On tõesti veider mõelda, et kunagi oli ka elu enne lapsi, kui nüüd keerleb näiliselt justkui kõik nende ümber. Nii kodus kui ka tutvusringkonnas. See on hästi lahe. Uus etapp, mis annab elule vürtsi, värvi ja põhjust edasi minna.
Kallis pojake Nikolas - saabusid meie juurde nii pisikese ja haprana pisut enam kui aasta tagasi. Ei oleks osanud ettegi kujutada, et sinust sirgub nii äge väike poiss ja seda kõike meie endi silme all. Aitäh sulle, et tulid just meie juurde emme - issi väike possu! Armastame sind!

väike 4-kuune possumees