Sõbrannadega dinnerdamisest

Minu jaoks on peale lapsega koduseks jäämist saanud hästi oluliseks see, et saaksin siiski ka end aeg-ajalt koduseinte vahelt välja murda, kohe täitsa ilusti lille lüüa ja sõbrannadega lihtsalt linna peale restoranielamusi ja naistejutte nautima minna. See tõdemus saabus tegelikult alles kuskil sel ajal kui pojake juba pool aastat kindlasti täis oli. Eks ma mõned korrad olin saanud välja lipsata ikka aga sünnipäevadel ja muudel kokkusaamistel käis pereisa enamasti üksinda. Seda muidugi minu enda suunitlusel, sest minust lihtsalt ei ole väikese lapsega üritustel chillijat. No ma lihtsalt ei viitsi jebida nii palju, mulle meeldib niisama kodus ka olla. Täiega tublid on aga emmed, kes koos pisikeste maimukestega kõik käigud ühiselt ette võtavad. No jumal kuhu ma oma jutuga juba jõuan, tahtsin tegelikult teiega lihtsalt jagada ühte mõnusat ja vahetut emotsiooni eilsest õhtust. Igatahes, et pereisa mul ikka üsna palju tuulutamist teha võimaldab, haaran ma muidugi ka härjal nii tihti sarvist kui kannatab ja lähen sõbrantsidega lõbusalt aega veetma.

Et minu hästi armsal sõbrannal oligi sünnipäev lähenemas aga tähistamise plaanid olid kesised, otsustasin, nagu ikka, saladuskatte all midagi talle ära orgunnida. Ja noh ikka nii, et endal ka kasud sees eks 😅 Kampa sain ühe sõbrantsi veel ja otsustasin peale üsna pikalt pinna sondeerimist kinni panna laua Pegasusse. Oleme ühiselt üsna usinalt ka restosid oma to do listist maha kriipsutada saanud aga Pegasusse veel kunagi jõudnud ei ole. Viimati käisime näiteks Baltas asuvas, üsna värskelt avatud ÜLOs ja jäime ka hästi rahule.

Plaan oli igatahes sünnipäevalise jaoks järgnev, et kutsuda ta endaga dinnerdama ja üks sõbrants siis nö üllatuskülalisena juba varem teda restosse ootama saata. No ja kui suur oli sünnipäevalise üllatus kui kohale jõudes üks armas sõbranna veel ees ootamas oli. Läks õnneks!
Ega see sõbrantsidega kokkusaamine ole nii lihtne ühti. Et enamustel on ju juba lapsed, on aegade klapitamine ikka sigakeeruline. Lisaks kipub ka veel nii olema, et kokku saades on hirmraske titeteemadest eemale hoida, noh tegelikult lausa võimatu. Eile aga naljatasime, et tuleb titerõõmud ja -mured kohe ära rääkida, nö enda süsteemist välja saada ja seejärel saab juba muud naiste- ja tööloba edasi puhuda.

Mul on tegelikult üsna tihti nii, et restodes sean just teenindajatele hästi kõrged ootused, sest olen ju isegi seda ametit kunagi pikalt pidanud. Et teenindaja on minu jaoks restorani esmane nägu ja tegu,  ootan neilt alati pigem ikka positiivset olekut ja toiduvalikuga kursis olekut. Kahjuks olen aga tihtipeale mornide ja nullilähedaste teadmistega menüüst, teenindajate tôttu pisut kehva ja mittemidagiütleva kogemuse osaks saanud.

Eile oli aga kõik nii ristivastupidi, et hoia ja keela. Lauda saabumise hetkest kuni õhtu lõpuni, teenindas meid täiesti suurepärane, omapäraselt humoorikas, selgelt oma menüü ja veinikaardiga viimsegi detailini kursis olev malbe noormees nimega Rene. Kohe ausalt, jättiski täitsa kustumatu mulje ja soovitaksin juba teeninduse pärast neid külastada!

Roogade valik oli mitmekesine ja minu jaoks on pigem erandlik asjaolu, kui menüüs on igas sektsioonis niivõrd palju põnevat, et tõesti ei tea mida võtta, mida jätta. Üldiselt olen aga alati kalalemb ja valin merende. Seekordki sai võetud tursafilee ja magustoiduks praesaia nime kandev dessert. Pearoaga jäin tõesti 100% rahule aga magustoit nii väga minu maitsemeeltele ei olnud. Et pearoas mängisid põhilist rolli fenkoliaioli, tursk, koorikloomaga maitsestatud kartulipüree ja spargel, olin momentaalselt müüdud, sest see on täpipealt minu teetass.
Ma olen täiega desserdisõber ja noh tegelikult tahaks üldse enamus toidukorrad magusaga asendada aga seekord jäid magusroas pisut üleliigseks kohvivaht ja lavendlijäätis. Olen küll hull kohvihoolik aga kohvimaitsed magustoidus, ei ole kohe üldse minu teema. Praesai oli muidugi laitmatu, sest... sai!

Enne meie saabumist oli juba kohalviibiv sõbrants äärmiselt usinat ja osavõtlikku kelnerit juba sünnast teavitanud, seega meie kõigi suureks imestuseks saabus ühel hetkel Pegasuse kollektiivi laulu saatel lauda ka sorbett sünnaküünlaga. Lihtsalt imeliselt armas üllatus!
Et kiitsime taevani nende imelist majaleiba, pakkis kelner Rene meile tähelepanelikult kõigile ka pätsi leiba kaasa, täitsa niisama... nagu how cool is that? Ma olen siiani meie mõnusast dinnerdamisest niivõrd ülevate emotsioonidega, sest meie jaoks loodi nii vahva ja soe õhkkond, et tahaks kibekiirelt juba uuesti neid külastada.

Sünnapreiliga veinitasime veel üksjagu aega nii Parrot Minibaris kui ka Frankis ja kell kaks maandusin mõnusalt koju sooja teki alla. Hommik algas kella üheksa paiku suure üllatusega, et kae imet, lumi on maha tulnud, korraks. Sain end öösel üsna mõnusalt eraldi toas välja puhata ja no kui suur rõõm on hommikul oma väikest marakratti jälle näha. Pojake kosutas mind kohe nii hoolivalt oma veepudeliga seega uus päev sai värskelt alata!

Mõnglikese sünnilugu

Avasin hetk tagasi esmakordselt nädala jooksul läpakaekraani ja seda muidugi selleks, et mõnglikese uneajast kirja panna minu maailmaime, korrektseid tiitleid kasutades - pojakese, sünnilugu. Sai see ööpäevak tõeliselt põnev, seega enne kui kergekoelises unevõlas ja õnnedeliiriumis midagi unustama hakkan, panen mälestused parem kohe kirja.

Möödunud laupäeval käisime Nilsiga ühel tõelisel kiirmatka meenutaval reisil Soomes ja reisi üks suurimaid eesmärke oli pojakest kindlalt kõhus kinni hoida, et tulevased lapsevanemad saaksid ikka kenasti viimase reisisutsaka ära teha. Kuna sünnitähtajani oli tegelikult veel pisut üle kuu, ei olnud küsimustki, et kas teha see pisike reis või mitte. Reis päädis 20 000 sammulise ja 15km läbitud päevaga, et noh... ikka kõikvõimalik saaks mõne tunniga Helsingis tehtud 😄 Pühapäeval põikasime külla tuttavatele ja tegime veel õhtul oma tavapärase Selveri tellimuse, mis ka esmaspäeval kenasti kohale jõudis ja mind nädala toite vaikselt ettevalmistama suunas. Esmaspäeva õhtul voodis raamatut lugedes, mõtlesin juba nohiseva Nilsi kõrval, et põikan veel kiirkorras enne und tualetti, sest teate ju küll seda raseda põit - ei ole tal tegu ega nägu. Kiire põike otsustasin ette võtta imekombel aga justament õigel minutil, sest ühest tavalisest uneeelsest põiekast kujunes välja hoopis lootevee ja limakorgi eraldumine. Eeeee okei mis nüüd saab? Kuupäevaks ju alles 18.09, ehk täpselt üks kuu enne määratud tähtaega. 

Kõigutasin mõne hetke poti peal jalgu ja mõtlesin, et kuhu edasi. Sünnitusloeng oli meil broneeritud alles kuupäevaks 25.09, seega ega ma end kurssi kogu protsessi järjestusega viinud ei olnud. Teadsin vaid, et limakork võib eralduda tükkmaad enne sünnitust aga lootevesi peaks juba tõsisem keiss olema...

Kirjutasin kärmelt oma Oktoobrikate chatti ja küsisin nõu, sest noh kümme pead on ikka kümme pead eks 😅 Preilid andsid kohe jõudu ja tuge juurde ja suunasid mind helistama ämmaemanda liinile, et küsida kas peaksin haiglasse kontrolli suunduma. Enne kõnet pidin aga tugevad kümme minutit julgust koguma, sest hetkega jõudis kohale šokk ja vappevärinad. Olin küll terve raseduse sünnitust tõelise põnevusega oodanud, aga kui staadiumis 35+6 tundub, et peabki nüüd minema hakkama - selleks lihtsalt ei saa valmis olla. 

Vaikselt sikutasin varbast ka Nilsi üles ja andsin mõista, et äkki on nüüd minek. Tema muidugi täiesti unesegaduses ja samamoodi šokeerituna arvas, et see ei saa hetkel võimalik olla, sest tähtaeg ju alles nii kaugel, ehk me ikka ei läheks haiglasse?? 😄 Arusaadav, et tulevane isa läks pisut endast välja ja ei saanud olukorra tõsidusest hästi sotti. Ämmaemanda liinilt sain rahustava vastuse, et pöörduda tuleks tõepoolest kontrolli ja ärgu ma üldse muretsegu. Kuna haiglakotti ma ju veel pakkinud ei olnud, plaan oli seda teha kuskil 37 nädala paiku, viskasime spordikotti ilge hunniku nodi ja siiani vete nirisedes pakkisime end autosse ja Pelgulinna erakorralise poole teele.

Olin autos üsna ärevil ja kell 1 öösel sõites oli tunne nagu läheksime lennujaama, et reisile minna. Noh...metafoorina see nagu iseenesest isegi kehtiks. Pelgus kohal, sain kiire ülevaatuse ja selgus, et veed on tõesti osaliselt tulnud ja ega siin nüüd enam kaua minna ei tohiks. Eeeee....okeiii, saabub ülim ärevus.

Kolmekümneks minutiks suunati mind KTG masina alla jälgimisele ja nii me siis Nilsiga seal vaikselt ööhämaruses tiksusime. KTG andis mõista, et juba ööseks tuleb sünnieelsesse sisse jääda ja Nils peab haiglast lahkuma. Siis tabas mind aga tõeline šokk ja töinasin nii mis hirmus. Kurb oli mõelda, et käes on võibolla viimane öö enne beebi saabumist ja pean selle üksi haiglas veetma. Huhh... hormoonimonster minus sunnib praegugi pisaraid selle meenutuse peale välja. 

Nils tõi mulle veel kärmelt bensukast midagi hambaalla ja nii ma kell kolm öösel sünnieelses tilgutite all olingi. Nimelt pidin minema koheselt antibiootikumide mõjusfääri, et vältida infektsiooniohtu. Jumalale tänu, et ühispalatis kedagi peale minu ei olnud, tuulutasin palati hästi jahedaks ja sain ehk isegi 3h sõba silmale. 

Hommikul ärkasin ca. kell 8 tuikava päevadevalu peale, sain uue doosi ravimeid ja suundusin seejärel kitli sahisedes ultrahelisse. Sellest hetkest on mul tehtud ka viimane kõhuga pilt. Olemine oli veel ülihea ja sees põnevus, et täna hakkab ilmselt midagi toimuma ja et Nils saab külastusajal mu juurde tagasi tulla.

UH ülevaatuse ajal selgus asjaolu, et kutt on päris pisike ja üsna varsti tuleks midagi ette võtta kui sünnitegevus ei ole alanud. Palatisse tagasi jõudes oli minuga liitunud ka üks noor neiu, kellel rasedust 9 nädalat ja võitles hullumeelse iivelduse ja vedelikukaotusega. Mina vohmisin aga oma pudrueine sisse ja jäin ootama edasist programmi. 

Kell 10 sain arstikabinetti vestlusele ja selgus asjaolu, et teha tuleks esilekutsumine. Iseenesest see mind ei heidutanud üldse kuni hetkeni mil arst tõdes, et tegu on sama ravimi manustamisega mida kasutatakse raseduse katkestamisel. Siis tuli küll päris õõnes tunne sisse. Eriti häiris mind asjaolu, et tulemusi pidin kuulama ja otsuseid vastu võtma üksi, sest sünnieelses on külastusaeg alates kella kahest päeval.

Mis seals ikka, allkiri alla ja pöidlad pihku, et esimese doosiga ravimi mõjuma saame. Nimelt on võimalik antud ravimit manustada iga 4h tagant kokku 3x, juhul kui sünnitegevus ei alga. Tunnistan, et kui jook mulle nina alla lükati, kaalusin ikka oma head mitu minutit, et mis kuradi olukord see nüüd on, kuhu ma olen sattunud ja mida ma oma eluga teen. Jook sisse ja jääme ootele...

Otsustasin, et enne kui tuhud saabuma hakkavad, kasutan aega ära ja hüppasin veel sünnieelse korruse dušikabiini, pesin korralikult juuksed ja tupsutasin pisut ninagi, et noh... kuidagigi mõtteid eemale saada. Ja nii ma siis seal ootasin, mina, mu kõht ja mu kittel 😄

Jõudsin valusid oodates veel mõelda, et mis kõik jäi tegemata, sest aega ju teoorias oli veel nii palju. Kodus ei ole beebivoodit, turvahäll ei ole autos, Sleepcarrier on ostmata, homme õhtul pidin ju tegema pediküüri, ripsmetehniku ja juuksuriajad mille kenasti vahetult enne sünnitust sättisin, tuleb nüüd ära känseldada... 

Kella üheteistkümneks hakkas kohale jõudma tuikav päevadevalu, mis aeg-ajalt tugevnes. Kuni selle hetkeni panin kirja märksõnu, et hiljem siia blogisse midagi kirjutada oleks ja nüüdsest märksõnad katkevad, sest suure hooga jõudsid kohale korralikud tuhud. Kella üheteistkümnest kaheni tugevnesid tuhud pidevalt ja lasin koheselt käiku loengutest õpitud uutamise-aatamise ühes hingamisega ja vähkresin, et leida enamvähem asendit. Nilsi saabudes olin taaskord KTG all ja juba nii karmides valudes, et temaga enam rääkida ei söendanud. See pool tundi KTG all oli tõeline piin, sest lamavas asendis tuhusid üle hingata väga ei õnnestunud ja ootasin vaid seda hetke kui masin minu küljest eemaldatakse. Peale KTG sain lõpuks ka avatuse ülevaatuse, mille ees oli mul tõeline hirm, sest kes ei oleks kuulnud lugusid piinavatest valudest ja miniatuursest avatusest. Saabus ahastus - avatust 3cm. Kuidas kurat ma ei saa aru???

Õnneks lubati meid sünnituspalati poole teele asuda ja nende mõnede minutite jooksul kui pidime korrust vahetama, elasin üle mitu ülitugevat tuhu ja sain vaevu aru mida tegema pean. Imestasin kõige enam asjaolu, et tuhude vahe oli juba mitu tundi ca. 1-2 minutit ja kuidas saab sellises olukorras avatus olla vaid 3cm. 

Sünnitustoas suutsin vaevaliselt voodisse ronida ja pea kotttooli suruda, sest kedagi näha ma ei tahtnud ja rääkida ei suutnud. Ütlesin ämmakale vaid, et vaja oleks epiduraali... ja kohe! Ämmakas lähtus muidugi teadmisest, et 3cm avatust pole ju veel midagi ja oodaku nüüd ma ikka veel pisut. Plaanis oli veel üks KTG ja alles peale seda epiduraali mõte... mõtlesin ausalt, et see ei saa olla võimalik. 

Suutsin endale ainukese elatava asendi leida poti peal ja vähkresin seal paar minutit kuni tundsin, et tuhude valu on kuidagi vajuvaks muutunud ja ägisesin Nilsile, et ta ämmakat pressidega hoiataks. Ämmakas arvas, et ma olen tõesti aru kaotanud, sest alles 10 minutit tagasi saabusin 3cm avatusega. Peale kontrolli selgus aga tõsiasi, et saabunud on täisavatus ja tuleks kärmelt pressima hakata. 

Olin oma peas arvestanud, et pressimine käib umbes nii nagu filmides. Ca 3x ja laps käes - juhhuu!

Mmmm ei... pressisin seal möirete saatel ca. 25 minutit, ise samal ajal hämmingus, et kuidas küll lapse väljutamine sellest lühikesest kanalist saab nii hullumeelselt kaua aega võtta. Lõpuks, peale 25 minutit, mis tundus nagu 25 tundi, väljus midagi sooja ja kõvahäälset ja saabunud ta oligi, meie väike mõngel! Enda ja Nilsi nutuhoogude saatel asetati ta mulle kõhule ja ma ei suutnud oma õnne ära uskuda. Õnne, et mõngel on lõpuks väljas ja et sünnitus on jumaltänatud läbi! 

Kuigi poiss oli korralikult enneaegne, olid tema näitajad absoluutselt superhead. Apgar 9 ja kõik olulised numbrid paigas. Kaaluks 2495g ja pikkuseks 44cm, meie väike mugul.

Papaga koos esimene kaalumine ja ülevaatus tehtud, toodigi see väike imelaps lõpuks minu juurde, et ta saaks teha esimese korraliku pidusöögi. Söömisvõte oli tal ideaalne koheselt. Selline ta siis meil tuligi, meie väike ideaalne mõngel.

Asi, mis aga tõsiselt hirmutas, oli asjaolu, et nabanööris oli sees korralik sõlm. Usun, et seetõttu väike kutt nii kärmelt tulema tahtiski hakata, et olukord kõhukoopas ei olnud enam sobiv. Jumal tänatud, et tegemist on juba eos nii targa kutiga.

Peale kahetunnist sünnitustoas lamasklemist, mõnda pisikest õmblust ja mini-inimesega tutvumist, arvasin, et olen nii krapsakas ja hüppan püsti, et liikuda perepalatisse. Ilmselgelt liigne agarus, sest ega ma vist veel päris täpselt aru ei saanud, millega mu keha on hakkama saanud. Ämmakas ulatas mulle uhkusega väljateenitud kaneelisaia, mille kiirelt hingealla pistsin ja kärutas mind ratastoolis peretuppa, kus veetsime järelvalve all järgmised kolm päeva, et olla kindlad väikse mugula tervises.

Mõngel oli haiglas veedetud päevade jooksul kõikide arstitädide absoluutne lemmik, sest tegemist on imekombel ühe üsna vagura, heade näitajatega, suure isu ja äärmiselt nunnu poisikesega.

Tänaseks päevaks oleme tasahilju totaalselt uue koduse eluga harjuma hakanud ja olgugi, et rammestus on pidevalt peal, kaalub elu mõnglikesega selle igati üles. Vot just nii põnevalt ta meie juurde saabuski ja meie elu rikastama asuski. Ja nii me siis siin nüüd oleme, väike perekond - mina, Nils ja Nikolas.

Facebooki võidud

Assa nugis kus mina alles oota ja ootan. Ootan, et lõpuks ometi pikiks tihedale tööpäevale vahele üks korralik kirjutamistuhin ja suudaksin Bloggeri lehe avada, vajutada "uus postitus" ja muudkui kribada. Miskipärast on viimasel nädalal seda tunnet tikutulega taga tulnud ajada aga nüüd lõpuks tundsin enda sees väikest leeki lahvatamas ja panen postituse kirja ära. Rühin nagu hullumeelne veel viimaseid nädalaid enne puhkust tööd teha ja ausaltöeldes on arvuti ekraani vahtimisest silmad juba täiesti läbi. Koguaeg on selline tunne, et tahaks lihtsalt silmad kinni panna ja endale pisut puhkust anda. Väsimus...väsimus on see! Tuleb aga viimsedki jõuvarud kokku võtta ja paar nädalat veel ära punnitada. Täna täpselt kahe nädala pärast pakimegi kompsud ja asume teele, et kaks nädalat Tenerifel lebotada.

Tahaksin täna aga pisut arutleda hoopis Facebooki teemadel, täpsemalt Facebooki kampaaniate ja võitude üle. Minu jaoks on Facebook oma väärtuses devalveerunud sellele tasemele, et kasutan seda vaid igapäevaselt Nilsiga chattimiseks ja kampaaniates osalemiseks. Ma ausaltöeldes isegi ei mäleta, et mis Facebookis vanasti tehti... lisasime sinna nagu pilte ja check in'isime erinevatesse üritustesse ja sihtkohtadesse. Enam ma seda aga kohe üldse teha ei taha ja seetõttu käin ka ilmselt Facebookist suhteliselt suure kaarega mööda.

Noh, tuleb tegelikult tunnistada, et seitsme...või kaheksa(?) Facebookis veedetud aastaga on mingine sundkäitumine siiski sisse jäänud ja hommikul ma selle arvutis endale domeeniribale avan. Kerin korra läbi, teinekord jagan mõnda kampaaniat ja muud suurt seal ei teegi. Enamasti jaotan oma sotsiaalmeedia tarbeaja Instagrami ja Snapchati vahel, mille olemus mulle kuidagi rohkem meeldib. Neis on kuidagi vähem sisu... samaaegselt rohkem seda millele enda aega kulutada raatsin.

Kuigi ma tõesti palju aega Facebookis ei veeda, on juhtunud niiviisi, et olen skoorinud mõned täitsa korraliku väärtusega auhinnamängu võidud. Tegelikult mind ajendaski antud postitust kirjutama asjaolu, et eelmine nädal veel ühe võidu skoorisin ja peale seda taaskord kuulsin "kuidas see võimalik on??" / "miks sa alati võidad??" / "miks mina kunagi ei võida??". Kõikidele neile küsimustele on mul aga alati lihtne ja ühene vastus, "selleks, et võita, tuleb ka osaleda!!" Daaaa onju haha 😄

Olen võtnud seisukoha, et jagan tõesti vaid neid asju, milles loositavat eset/teenust väga väga tahaksin ja niisama nodi jagamisrõõmu pärast saada ei tahaks. Kunagi praktiseerisin ka antud teguviisi, aga õnneks mitte ükski kord mulle nodi sülle ei sadanud ja seeläbi lõpetasin ka pisipudi ja lihtsalt jagamise pärast jagamise ära. Mitte, et ma nüüd väidaks, et selles tegevuses midagi kardinaalselt halba oleks, sest kui ikka jagada meeldib ja võidutahe on suur siis no jumala eest jaga! 😉

Esimese korraliku võidu skoorisin mõned aastad tagasi ühest vastvalminud Facebooki riidebutiigist, ning minu võiduks oli 50€ kinkekaart. Assanuga no oli see vast õnn! Tasuta riided ju! 😄 Krabasin butiigist ühed punased püksid (mis mul ka juhuslikult täna jalas on haha) ja pika karvase äärega kampsuni. Ei tea kas tolajal veel Hiina-Poola kaubavedu nii aktiivselt ei toiminud aga minu tolleaegne skoor oli ülikvaliteetne ja veel aastaid hiljem pidevalt kasutust leidev. Kusjuures olen tähele pannud, et kõige enam jagataksegi mängudes riidebutiikide pilte, need numbrid küündivad lausa tuhandetesse, seega olen ise täna üsna harv antud teemade jagaja. Mingi võidulootus võiks ju siiski olla.

Teise võiduna koputas minu uksele vist Euronicsi mäng, kus sai võita jalgpallipiletid kahele inimesele Eesti-Inglismaa mängule. Võite vist ette kujutada, et puhtast enda huvist ma seda mängu just ei jaganud... ja seda suurem oli muidugi Nilsi rõõm kui ma tõepoolest need piletid endale võitsin. Piletitele järgi minnes vaatas mees leti taga mind muidugi sellise näoga et " oi-oi-oi no mida sina küll jalgpallist tead...ma oleks võinud vabalt ise need piletid taskusse panna" 😅 Krahmasin aga kiiresti piletid ühes ja nii me siis jalkamatšil ära käisimegi, Nilsi õnnehüüete ja fangirlingu saatel, sest paljud tema lemmikud just antud mängul platsil olid.

Järgmise võiduna saabus minu õuele teade Facebooki butiigist nimega Butiik Primadonnad. Mingi hetk olid nende hõljuvad ja suure lipsuga kleidid ilgelt popid ja no mis siis minulgi üle jäi kui püüda moega kaasas käia. Nimelt lubasid nad võitjale täitsa spetsiaalselt antud kleidi õmmelda. Võit tuli ära, pilt oli kena aga kleit ise ei olnud päris selline nagu vaimusilmas ette kujutasin. Ei sobinud mulle tema materjal, mis juuksed hirmsalt lendlema ajas ja ka istus ta kuidagi harjumatult. Ei olnud ilmselt lihtsalt minu stiil ja andsin mõne aja pärast kleidi uuele õnnelikule omanikule edasi.

Peale antud võitu oli tükk maad tühjust. Aa ei... ükskord avastasin puhtjuhuslikult, et olin võitnud kuskilt Ilumessi piletid ja kenasti oli mind ka Facebooki postkasti sellest teavitatud. Aga kuna kiri läks mingisse ebamäärasesse kausta siis jäi see kahe silma vahele. Tegelesin küll üsna usinalt huvipakkuvate kampaaniate jagamisega aga ei õnnestunud mul ühtki kala veest välja tõmmata. Kuni Oktoobri keskpaigani, kui minu võiduteavitust jagas ettevõte Delta Apartments, kelle juurde minipuhkuse võitsime. Vot see oli alles üks igavesti mõnus kogemus ja kirjutasin sellest lähemalt ka SIIN.

Olemegi jõudnud viimase võidu juurde, mida ma veel tegelikult ei olegi jõudnud realiseerida. Nimelt potsatas eelmine nädal mulle sülle võit OZO restoranist ja lausa nii vahvalt, et paketti kuulub sushiõhtu koos veini ja vesipiibuga neljale. Teate ju küll OZO't, mingi hetk sai temast kaeda-lugeda pea igast suuremast blogist. Tundub, et nende promoürituse laadne asi toimis, sest mina olen nende juures küll pea alati inimestega täidetud laudkondi silmanud. Juba käesoleva nädala reedel avanebki mul võimalus oma silmaga nende juures head-paremat kaeda.

Oeh, saigi vist enam-vähem kõik kirja pandud. Ühesõnaga, long story short - kui tahate Facebookis võita, siis jagage jagage jagage! Mina valin üldjuhul sellised loosimised, kus näen, et osalejaid ei ole tuhandetes ja nagu näha, siis mõnikord täitsa veab. Tahaks hirmsasti ka teie võidulugusid kuulda, miskipärast minu jaoks nii põnev teema...

Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime juba varsti jälle!

Jagan kingitusi!

Hei sõbrad,

olen möödunud nädala veetnud totaalsel töölainel ja seetõttu eriti mõtteid koguda siin blogiveergudel ei olegi saanud. Peale töö vihtumisele, valmistusin ka laupäeva hommikuseks filmimise sessiooniks, sest himsa hooga tagus kuklasse teadmine ja tungiv sisehääl, mis käskis filmida-monteerida-üles laadida esimese jõuluteemalise video. Jõuluteemalise juba novembrikuu keskel sel lihtsal põhjusel, et olen tegelikult terve oktoobri ja novembri alguse täitnud päkapikukohustusi ja kõik jõulukingid on mul selleks aastaks olemas, can I get a woopwoop!

Iga aastane jõulukinkide stress lajatab ju vähemalt sama ootamalt vastu vahtimist nagu ka iga aastane "issand lumi tuli juba maha - mul ikka rehvid vahetamata" teadmine. Sa tead, et see on igahetk tulemas aga varakult ette valmistuda ka ei viitsi. Sel aastal oli mul aga tõeline sundolukord, sest juba tükkmaad enne jõululaupäeva sõidame Tenerifele, mistõttu mingitest viimase minuti ostudest ei ole siin mõtet rääkidagi...

Esimese kingi ostsin oktoobrikuu alguses Nilsile ja andsin ka tegelikult üsna kohe üle, sest olukord lihtsalt nõudis seda. Nimelt soetasin talle Timberlandi poest Moens sooduskampaania raames Timberlandi uue kollektsiooni tumehallid saapad neljandiku võrra soodsamalt kui muidu oleks saanud. Kuna tema mind eelmisel jõulul sama kingiga üllatas, olin kindel, et Timerlandid on tõesti kindlapeale minek.

Samuti olen skoorinud kingid 8 pereliikmele, mis ongi tegelikult kõik mida sellel aastal teha tarvis. Kui nüüd Nilsi saapaost välja jätta, sain käesoleval aastal ka soodsamalt hakkama kui muidu. Hoidsin lihtsalt silmad-kõrvad teravad terve aasta ja panin kõrvataha, mida keegi soovunelmana mainis. Kahjuks ei saa ma teile aga ühtegi neist kinkidest siin veel avaldada, sest noh, nii kaoks ju kogu üllatus. Vast näete enamus asju aga vlogidest, mida Tenerifel üles võtta plaanin.

Nii, nüüd aga asja juurde! Et mulle see kinkide tegemine nii hingelähedane on, üllatusest tulenev rõõm südame laulma ja silma särama paneb - oli vaid õige enda kallite lugejate-vaatajate vahel üks suuremat sorti kingipakk loosi panna. Komplekteerisin mõne kuu jooksul kokku head-paremat ja filmisin loosi eile hommikul lõpuks üles. Kui leiad, et kingipakis on ka sinu jaoks miskit põnevat, mis endale meeldiks või kasvõi edasi kinkimiseks sobilik oleks - ole nii tore ja jäta enda konktaktandmed video alla Youtube'i kirja. Võitja teen teatavaks selle sama video all juba vähem kui kahe nädala pärast, 3. detsembril. Seega võid olla täitsa kindel, et pakk õigel ajal sinuni jõuab :)

Külluslik vaarika-šokolaadikook

Heia sõbrad,

tänane postitus endas pikka juttu ei oma, pigem on ta vormilt pildi-retsepti postitus, et välja aidata need, kes veel isadepäevaks sobivat koogiretsepti leidnud ei ole.
Minule on alati jäänud mulje, et isad on ühed parajad šokolaadimaiad... ilmselt on mulje kujundamisele aidanud kaasa asjaolu, et minu isa just seda on. Olgu tort või kook - šokolaad peab olema selle põhikomponent. Nii ma siis iga aasta isadepäeva eelselt ennast internetiavarustes kolamas leiangi, toksides kõikvõimalikesse otsimootorisse sisse märksõna šokolaad. Eks igasuguseid katsetusi on aastate jooksul juba tehtud ja olgugi, et muidu armastan jääda kindlate vanade klassikute küpsetamise juurde - nagu näiteks napoleon - tabab mind just isadepäeva eel alati tuhin midagi uut katsetada. Eks see ilmselt sellest tulene, et tahaks ju isa ikka millegagi üllatada ka.

Käesolevalgi aastal kaalusin üsna mitut retsepti kuid sõelale jäi üks näiliselt lihtne ja visuaalselt ilus koogike. Arvestama pean küll alati asjaolu, et minu iidamast aadamast vanal ahjul töötab vaid üks režiim, mis eriti kookidel kerkimist ei soodusta, seega pean alati nipet-näpet improviseerima. Esialgse retsepti saate kätte SIIT!

Kui te nüüd võrdlete retseptis olevat kohevat hõrgutist ja minu kooki, on kohe näha, et kohevus ei ole sama. Kasutasin ka pisut suuremat küpsetusvormi, mis juba ise tõmbab kõrguse madalamaks. Et aga koogile kõrguse asemel muud effekti anda, otustasin selle katta hea-paremaga ja maiustuste valiku tegin just selle järgi, mis mu papsile kindlasti hästi peale läheb. Ise muidugi loodan salamisi, et kogu seda magusat kupatust tasandab biskviidikihtide vahel olev hapu vaarikapüree... noh, loota ju võib :D

Rohkem juttu minu sulest täna ei tulegi, panen end hoopis valma ja kiirustan koogiga isa juurde. Ilusat isadepäeva kõikidele asjaosalistele!

Minipuhkus kodulinnas

Heia sõbrad,

milline mõnus lumine esmaspäev, kas pole?! Olgugi, et olen ikka veel üsna haige, olen sellele vaatamata rõõmsalt tänasest tööpostil tagasi. Kodus veedetud nädal jõudis totaalselt ära tüüdata ja tööle tagasi tulemiseks oli mõnusalt energiat. Võibolla mängis selles oma osa ka asjaolu, et möödunud nädalavahetuse veetsime totaalses weekend getaway vaibis ja murdsime pisut tavapärasest nädalavahetuse rutiinist välja.

Nimelt õnnestus mul imekombel mõned nädalad tagasi võita Facebookis jagamismäng, mille auhinnaks oli välja pannud Delta Apartments mõnusa nädalavahetuse Tallinna Vanalinnas asuvas luksuslikus korteris. Valida sai väga mitme korteri vahel ja meie soovitud kuupäevadega klappis Pikal tänaval asuv Cozy nime kandev korter. Reede õhtupoolikul sammud sinna seadsimegi ja olime ikka tõeliselt üllatunud kui kohale jõudsime. Meie ees kõrgus ääretult kauni sissekäiguga luksuslik vanalinna korterelamu, mille ühetoalisse korterisse oma kompsud maha sättisime.
Korter oli meeletult kõrgete lagedega, ilusate avarate akendega ning modernne ja puhas. Oli näha, et korteri sisustamisel on kõik läbi mõeldud ja külastajatele väga mugavaks tehtud.

Kui olime piisavalt ahhetanud-ohhetanud, viskasime palitud peale ja läksime õhtust vanalinna kaema. Kuna olen alati elanud linnast väljas, on vanalinna õhtune ilu päädinud peaasjalikult öiste linnatuuridega ja niisama vanalinnas jalutamas olen käinud vähe. Imekaunis õhtune lumesadu ja pehmetes tuledes vanalinn olid ühise kooslusena lihtsalt ii-mee-lii-seed! Kiire tiiru raames hüppasime läbi poest, et õhtuks head-paremat nosimist varuda ja jäime korteris ootama sushikullerit, kes meile võidupaketis oleva sushi kätte toimetama pidi. Sushi käes - vaatasime terve järgneva õhtu filme ja lõpetasime töönädala rahulikus tempos.
Laupäeva hommikuks olin kodust kaasa varunud erinevaid hommikusöögi tarbeid, mis aga suuremas jaos kasutamata jäid, sest Nils otsustas, et kui juba siis juba! Otse meie korteri akna all oli Bonaparte kohvik, mille aknal ilutsevatele saiakestele Nils juba eelneval õhtul silma peale oli pannud. Peale kümne minutilist ootamist, saabuski ta juba croissantide ja kohviga, mille saatel möödus üks mõõõõnus laisk hommikupoolik.

Peale hommikusööki lebotasime täies rahus paar tunnikest niisama korteri võlusid nautides ning peale seda otsustasime linnainimeste kombel võtta linnast mis võtta annab. Kui terve elu olen pidanud linnaskäike planeerima selle järgi, et kus parkida ja kuidas selle eest maksta, saime seekord vaid jalgadele valu anda ja kõiki käike palju lihtsakoelisemalt nautida. Seadsime sammud esmalt niisama vanalinna tänavatele ning lõpetasime poolkogemata Viru Keskuses, kus tunnikese rõivaid lapates veetsime. Peale seda sammusime läbi tiheda lumesaju vanalinna tagasi ning otsustasime lõunasöögiks katsetada restorani Bollywood, mis tol päeval meie "kodutänaval" ilutses. Saime restos maailma kõige mõnusama istumisnurgakese, ja naudisklesime pikalt. Vaatamata mõnusale atmosfäärile, tuleb tõdeda, et minu lemmikuks Inda maitseid pakkuvaks kohaks jääb siiski restoran Chakra.

Kuna möödunud laupäeva õhtuks oli pikalt ette planeeritud pisike peokene linnapeal, sobis meile korteri külastus antud nädalavahetusel lihtsalt suurepäraselt. Kutsusime ka mõned sõbrad enda ajutisse kodukesse külla ning suundusime kõik ühiselt jalameestena vastu öötunde linna peale. Oli ikka mugav küll kui aus olla! Eile päeval kell 12 pakkisime aga oma kodinad kokku ja suundusime kodu poole tagasi. Pole midagi öelda, puhkus on mõnus aga kodus on veel mõnusam! :D

Kokkuvõtvalt saan öelda nii palju, et selline minipuhkus enda kodulinnas on teinekord vaat, et mõnusamgi kui lühike linnareis välisriigis. Jääb ju ära kogu reisimisega seonduv majandamine ja selle pealt hoiab ka korralikult aega ja närve kokku. Vähemalt minusugusel lennukartlikul inimesel küll.
Ma usun, et külastan Deltat kindlasti kunagi veel ja soovitan seda väga väga soojalt teilegi. Väga hea alternatiiv hotellile.
Ülal näitasin teile ilusti poseeritud pilte, aga nüüd lisan siia selle, mis toimub meie peres tavaliselt. Mina olemas lihtsalt õnnest pakatav hüperaktiivne ja kreisi - isegi haigena :D

Teile soovin aga mõnusat nädala algust ja rõõmu paksust lumekattest!

Sünnanädala kokkuvõte!

Hei armsad,

oh sa poiss ja tuhat ja tuline kus mul oli alles vinge nädal! Kuigi üldiselt on siin selliseid igapäeva jutukeste postitusi vähe, sest ma lihtsalt veedan oma päevad nii hirmus rutiinselt ja midagi põnevat ei tee, on täna küll igati paslik teile enda sigalahedast sünnipäeva nädalast pajatada. Huhh...emotsioonid on veel nii värsked ja laes, et ei teagi kohe kust otsast alustada.

Millegipärast kipub alati nii olema, et kuid enne sünnipäeva võtan kinnisideeks, et see aasta ma midagi ei korralda ja asi ants. Alati kulmineerub see aga sellega, et midagi siiski toimub ja oi-oi-oi kus meil alles toimus!
Õigel päeval, ehk möödunud kolmapäeval, pidasin pisikese sünna kontoris ning plaanisin õhtu veeta täitsa rahulikult kodus hommikumantlis ja sussides puhates. Juhtus aga selline vahva lugu, et sõbrannad otsustasid mind üllatada pisikese külaskäigu ja sületäie kingitustega. Kuna mu Kertuke oli just naasnud puhkuselt Horvaatias, tõi ta mulle maitsmiseks igasuguseid erinevaid Horvaatia maiuseid, teine sõbranna Katrin saabus hiigelsuure hunniku kurkide ja tomatitega ning ühiselt suutsid nad mind üllatada appike kui vinge asjaga! Nimelt olid nad juba mitu nädalat (või isegi mitu kuud?) varem kokku ajanud Nilsi ja Lotta kaasabil hiigelhunniku ülivingeid fotosid ja koostasid ühes minulike tsitaatidega megalaheda kollaazi. Ma lihtsalt arrrmastan selliseid kinke!

Kui kolmapäev õnnelikult möödunud, sain paar päeva aega, et sünnipäeva vaimustusest toibuda ja siis algas kõik jälle täie hooga peale! Kui algselt planeerisin laupäeval vaid vanematega tsipake kohvikus istuda, kulmineerus see kõik aga sellega et vaid pisike osa minu perest (loe: 10 inimest) sai kurguni söödetud-joodetud meie kodu lähedal asuvas armsas kohvikus, kus veetsime paar mõnusat tunnikest. Kuna ma pidasin enda arusaama järgi siiski pisikese sünna, ei oodanud ma ka erilisi kingitusi. Ilmselt olen aga juuuube hea laps olnud kuna sain üle valatud absoluutselt meeliülendavate pakikestega!
Ema poolt sain kostitatud maailma kõige ilusama aktiivsusmonitoriga, mil nimeks Jawbone Up2. Välimuselt on ta täpselt minu masti tagasihoidlik aksessuaar - I love it! Kuna olen tehnikaga alati natuke kimpus, ei ole ma veel jõudnud seda endale sobivaks seadistada aga õnneks aitab mind siinkohal mu Nilsike. Igatahes olen väga põnevil ja ausalt tahaks juba näha kui palju (loe: kui vähe) samme ühe istuva tööga kontoriinimese päevas sisaldub. Tuleb vist liigutama hakata :D

Minu õeke Lotta on aga loomulikult teadlik (ja ka jagab) minu Youtube sõltuvust  armastust ja otsustas mind üllatada eriti kifti asjaga - nimelt tellis ta mulle salaja Alfie, ehk Youtube'is tuntud kui PointlessBlog, netipoest pusa - mis on justkui rusikas silmaauku, sest ma olen juba issand-kui-kaua endale pusa otsinud ja üldiselt olen seda muidugi kaltsukates teinud. Leidnud olen aga täpselt 0 pusa, mis väga meeldiks, seega edaspidi näete mind PointlessBlogi pusas - KOGUAEG :D

Nüüd aga räägin teile vast kõige suuremast kingipommist! Minu armas isa isake võttis vaevaks kinkida mulle kaks kontserdipiletit Helsinkis juba Septembri lõpus toimuvale.... Justin Bieberi kontserdile! APPIII!!! Absoluutselt rahuliku südamega teavitan teile, et mulle väga väga väga meeldib Justini looming ja ma näen teda... päriselt :D Täna, esmaspäeva hommikul tegingi kribinal-krabinal Helsinkisse apartmendi broneeringu ja ostsin ära laevapiletid, et me koos Lottaga sinna ikka kenasti kohale jõuaks :) Kohe kindlasti kajastan kontserdielamust ka blogis, eks ole näha kas jutukese või vlogi näol...

Nonii - nüüd jätkame aga vähe pidusemal teemal... Peale kohvikusünnat kimasin kesklinna Jenni Korjuse juurde, et lasta end ekstra kauniks maalida. Kuigi tavaliselt olen tõeline kooner ja sellistele tegevustele kulutada ei raatsi, mõtlesin seekord aga, et kui juba siis juba ja õhtuseks linnakülastuseks löön end 100% sünnipäeva puhul üles. Jenni imelisi töid olen juba pikemat aega piilunud ja läbi õnne sain tema juurde ka sobiva aja. Olin aga nii ähmi täis, et unustasin sootuks otsida pilte või üldse mõelda, millist meiki soovin kuna tegemist oli koguaeg lihtsalt nii palju. Jenniga koos mõtlesime aga miskit välja ja iga viie minuti tagant peeglisse kiigates lihtsalt ahhetasin ja ohhetasin, sest juba alguses oli meik niiiiii lahe. Tema meigiarsenal on lihtsalt imeline ja see meik... las ma räägin teile... mul ei ole mitte kunagi elus nii hästi püsivat jumestust olnud ja seda ilma naljata! Mitte ühtegi korda - mitttte ühtegi - ei pidanud ma õhtu jooksul jumestust ise turgutama ja sain südamerahus linnapeal ringi kakerdada. Soovitan teil väääääga Jenni juurde minna - imeliselt vahva inimene ja uskumatu skill!

Jenni juures käidud - kimasin kodu poole, et kiiresti soeng pähe keerata ja taaskord sammud linna seada. Nimelt olin kutsunud enda kaks kõige paremat sõbrannat koos kaasadega Clazzi, et pisut kokteilitada ja vaadata, et mis linnamelul värskele 27 aastasele pakkuda on. Clazzis istusime paar tunnikest ja kuulasime kuidas Aafrika sugemetega punt muusikat vihtus mängida, peale seda hüppasime läbi Shootersist, kuhu minu jalg juba aastaid jõudnud ei ole ning lõpuks jõudsime muidugi Studiosse, kus oli minu mäletamismööda üks kiftimaid pidusid üldse! Tantsisime nii kuis jaksasime ja koju suundusime alles kella kuue paiku...

Võin ausalt väita, et minu 27 eluaasta saabus vingemalt kui ükski varasem ja seda kõike tänu mu armsale perele ja sõpradele. Aitäh kõikidele õnnitlejatele ja armsatele inimestele, kes minu sünnanädala nii kiftiks tegid! Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime juba varsti jälle :)

27!

Hei armsad,

täna on minu sünnipäev, seda ei juhtu igapäev wupiduu juhheii juhhuuu! Saate vist eelnevast lausest aru, et mulle väga meeldivad sünnipäevad :D  Ootan iga aasta enda sünnipäeva juba kuid varem ja loen päevi mil saaks sel ühel kindlal päevakesel särada.

Tänane hommik algas minu jaoks nii kaunilt-kenalt, nimelt äratas Nils mind laulu-tordi-kohvi saatel ja no üks kord aastas on selline erikohtlemine ikka väga mõnus!
Pugisimegi hommikul kooki ja meisterdasin pisut ka tööle head-paremat kaasa, et ka kontoris pisuke pidu maha pidada. Võtsin endale absoluutselt omavoliliselt sünnipäeva puhul pisut pikema hommiku ja kontorisse jõudsin kümne paiku. Kontoris tervitati mind juba lillesülemiga ning kommidega. Tundub, et mu kolleegid teavad mind väga hästi, sest minu jaoks on kõige enam hinnas alati need kingid mis on kasulikud! Seega otsustaski üks kolleeg kinkida mulle suure kingikoti täie koduõunu ning teine üllatas suure purgi kuivatatud piparmündiga - aitähh ja kniks :)

Ma mäletan, et eelmise aasta sünnipäeva ümber oli niivõrd palju jebimist ja veidraid emotsioone, et sünnipäeva päev oli mu jaoks absoluutne emotsioonide virr-varr... Käesoleval aastal olen palju rahulikum ja üleüldises mõttes ka rahuolevam. Ma siiski ei hakka kõiki oma emotsioone siia hetkel kirja panema, sest et otsustasin neid teile näidata hoopis video näol. Eile võtsin linti ühe päris vahva video, kus pajatan lähemalt sellest, mis tunne on olla 27 aastane ja näitan teile mõnd vahvat pilti enda lapsepõlvest. Lasengi teid nüüd siinkohal videot kiikama ja ise kavatsen täieõiguslikult oma roosamannases sünnipäeva säras edasi peesitada. Räägime varsti jälle!

VIDEO + niisama päevakorralist lobajuttu

Hei armsad,

nagu eelmises postituses suure suuga lubasin, on täna teie ees Vlog meie Jaanipäevakust. Kuna aga lobasin ülejäänud enam-vähem olulise Jaanipäeva info juba taaskord eelmises postituses ära, teen täna niisama pisikese lobaposti.
Lobapost, kõlab nagu häbipost, kas pole :D Õnneks seda see siiski vast pole...
Olen hetkel veetmas viimast kibekiiret töönädalat enne kahenädalast puhkust, mis on oi-kui-oodatud sündmus. Valetaksin, kui väidaksin, et terve puhkus ei ole juba päeva tunnikaupa ära planeeritud igasugu põnevate tegevuste najal. Ilmselt olen oma puhkuse-eelse (või okei see on siiski üsna tavapärane tempo) töörabamisega suutnud endale kuidagi liiga teha kuna virelen juba üle nädala kahtlase tuikava närvivalu käes, mis on pesa teinud endale minu vasakusse käsivarde. Täna läks kontoris istudes valu aga eriti väljakannatamatuks ja ausaltöeldes oli ka hommikul tööle sõit üsnagi ebameeldiv, kuna rooli oli nõus keerama vaid parem käsi. Ütlen ausalt, et ma ei julgenud varem doktor Google poole pöörduda kuna suudan end alati pisiasjadest üüüberpaanikasse ajada. Täna tuli seda aga teha ja no loomulikult arvas Dr. Google, et mul on kohe saabumas kas a) südamerabandus b) põen raskekujulist diabeeti või midagi muud sarnast. Okei - paanika aktiveeru!
Õnneks on meil perekonnas ka arstiteaduskonna lõpetanud kodanikud ja südamerahuks sain teada, et pigem on tegemist siiski mõne närvipõletikuga õlavarres, mis levitab tuima valu käsivarde ja teravat valu aegajalt rindkere poole. Ega see nüüd miski hüppan-rõõmust-lakke diagnoos ei ole aga sellegipoolest hulga parem kui guugeldus. Pidavat seda tekitama üsna tihedalt pidev kontoritöö, kuna asend on tunde, päevi, aastaid laua taga konutades sama ja lihastel on sellest lihtsalt siiber. Jumalaletänu, et saan neljapäeva hommikul ka arsti juurest läbi käia ja loodetavasti närvid maha rahustada. Nii peas kui käes hehe.

Kuna ma viimaste kuude jooksul olen juba ausaltöeldes liiga palju vingunud, et "oh kui raske on nii palju tööd teha", võtsin vastu ühe kohusetundliku inimese jaoks üsna raske otsuse ja jätkan suuremas osas taaskord vaid oma vanas-heas ettevõttes. Küll aga jään tegevaks teise ettevõtte blogirindel, mille kirjutamine mulle tõepoolest vägagi vajalikku positiivset energiat annab ning milleks õnneks ka jaksu jagub. Näiteks täna jõudsin valmis kribada lausa kolm postitust, mis kõik minu puhkuse vältel avaldamisele lähevad. Minu meelest said need üsna meeleolukad ja et te neist ka ilma ei jääks, hoidke ikka SELLEL lehel teinekord pilk peal :)
Ei saa absoluutselt pahaks panna ka Nilsikesele, kes tunnistas, et tõepoolest olin viimastel kuudel üsna torssis olekuga, vaikne ja väsinud. Seda ma tõepoolest olin ja see ei ole kohe kindlasti mina! Ma ei tundnud end enam ära ja ilmselgelt oli põhjus asjaolus, et mul ei olnud lihtsalt füüsiliselt aega tegeleda ühegi sellise asjaga, mis minus kire sütitab. Näiteks blogimine!
Nüüd olen aga tagasi ja tunnen end jälle omas nahas hästi :)

*

Kuna puhkuse lähenemine on täistuurid sisse võtnud saan juba enam-vähem elevile minna, sest kohe reedel põrutame peale tööd Surfilaagrisse! Kui mõni nädal tagasi lubas ilmataat hirmkuuma suveilma siis nüüd tuleb vast hinge kinni hoida, et taevakraanid kinni püsiks. Las ma ütlen teile miks see nii on ... telkimine. Oehh see kurivaim telkimine. Olen valmis telkima vaid siis kui mu Nils mind kenasti palub ja käsi südamel lubab, et kõik saab korda :D Nagu te aru saate, mulle ei meeldi telkimine karvavõrdki! Õnneks leevendab asjaolu see, et meie kasutuses olev telk on niivõrd suur, et sinna saab täitsa ausõna sirge seljaga sisse kõndida. See tähendab ka seda, et telki mahub ära inimlikult kogu kaasaveetav kraam ja ruumi jääb veel ülegi. Millegipärast on aga alati nii, et just telgiga ööbimisel viskab ilma nii külmaks, et põhimõtteliselt võib telgi väliküljelt käia härmatist maha kraapimas. Miks, oh miks küll ei ole keegi leiutanud sellist ODAVAT soojapuhurit, mis vaid patakate jõul meie telgi soojaks puhuks... Õnneks suudan telkimise mured hetkeks kõrvale heita kui vaid meenutan seda idülli, mis Surfilaagris ees ootab. Seal on tõeliselt mõnus melu. Parajalt vaikne samas piisavalt meeleolukas. Olen veel eriti elevil kuna käesoleval aastal tahan ära proovida SUP'imise. Seega jääb üle vaid loota, et Roostal ei ole vesi taaskord 10 kraadi kanti nagu ta tavaliselt kipub olema.
Kas keegi teist on Surfikasse minemas?

*

Mõtlesin siin mingi päev, et ehk peaks muutma blogi taustkujundust? Tundub, et blogi kujundust tuleks muuta vähemalt korra kvartalis, vähemalt selline mulje on jäänud kuna niivõrd paljud blogijad sellega hetkel ametis on...aga ma ei oska juu!!! Samuti on see roosamanna lillekujundus mulle kuidagi südamelähedaseks saanud, vähemalt mulle endale tundub, et see on mingil viisil Liisajutustamiste imago ja kahju oleks sellest loobuda. Samuti armastan jäägitult oma blogi päisekujundust, mille armas lugeja Sabrina mulle juba tükimat aega tagasi täitsa niisama tegi. Avastasin mina üks päev postkastist kirja, mille sisuks mitu erinevat tema kujundatud blogipäise lahendust. Küll mõni inimene on ikka kuldaväärt :)
Siiski tundub mulle alatihti, et ehk oleks teil pilte lihtsam heledama tausta pealt vaadata... ma tõesti ei tea... palun andke nõu :)

*

Olen viimased paar nädalat elanud mõnusa Youtube mulli sees, kuna seal toimub ikka pidevalt midagi uut ja hullumeelset. Näiteks lükkasin käima paar nädalat tagasi ühe loosi, et anda tagasi tänu tolleks hetkeks 3000 kogunenud jälgijale. Olin absoluutselt veendunud, et loosis osaleb ehk 50 armsat fänni aga ohsapühajumal! Loosis osales üle tuhande inimese. No ikka täitsa sõnatuks võttis. Tundub, et auhind läks vaatajaskonnale hästi peale ja mis saakski mind rohkem õnnelikumaks teha kui teistele rõõmu toomine. Teate ju küll mind - ise hakanud üllatustekuninganna nagu ma arvan end olevat :D Loosi väljakuulutamist ja võitjate loosimist ma blogisse ei postitanud, kuna tundsin, et see on kuidagi sajaprotsendiliselt minu Youtube audientsi teema. Seega kui keegi teist peaks huvi tunduma, et mida ma seal siis küll välja loosisin - kutsun teid lahkelt videosid järgi vaatama:)
Samuti olen ma siiralt õnnelik, et minu kanalit on märgatud ja saan sellega mõne aja pärast juba midagi veelgi põnevamat ette võtta. Aga sellest kõigest juba siis kui see aeg käes on ;)

*

Käisime pühapäeva õhtupoolikul meie suvila maalapikesel (millega seoses meil Nilsiga tulevikus ääretult grandioossed plaanid on) kõvasti umbrohtu ja üleliigset loodust hävitamas. Saag ja hekikäärid on üks pagana hea trenn ma ütlen teile! Leidsin maalapikeselt eest ühe vohava rabarberipesa ja haarasin sealt kõik varred endaga koju kaasa. Muideks Nils teadis rääkida, et rabarberilehed pidavat mürgised olema (tõsi? ei? ja?) ja need jätsin kohe heaga leekivasse lõkesse. Kuna rabarberikooki on juba mitu korda küpsetatud, mõtisklesin pikalt, et kas valmistada kisselli või miskit muud põnevat. Otsus langes hoopis raberberimoosi kasuks. Otsisin välja kõige lihtsama retsepti, mis vähegi leidus ja nagu tavaks on saanud sattusin ikka Silja, Food & Paris blogilehe kütkeisse. Kasutasin SEDA retsepti ja loodetavasti saan seesuguse lihtsa toimetamisega hakkama. Rabarberid on igatahes koos suhkruga potis ja homme saavad need ka keedetud.

*

Nüüd aga katsun oma närvihaigele käsivarrele lamaskledes puhkust anda ja lasen teid lõpuks Jaanipäeva Vlogi vaatama. Minu meelest sai see täitsa vahva!

Tänaseks aga kõik ja räägime varsti jälle!

Tiiu beebipidu!

Olen juba aasta-kaks enda ümber lähedasi inimesi muudkui õnnitlenud ja ahhetades-ohhetades beebipuhkusele saatnud. Beebipuhkusele siis sel moel muidugi, et varsti on neil sündimas beebike ja mine puhka veel nii kaua kui mahti saad. Olen alati olnud siiralt õnnelik nende üle, kes rasedusest tekkiva "emaliku säraga" enda beebiootust mulle iitsatanud on. Nii vahva ju! :)

Eks endalgi tekib niiviisi "beebiisu" aga kuna minu ümber on alati niii palju pisikesi lapsi olnud, siis mul aega on veel selle kiire asjaga. Kasvades üles perekonnas, kus suurema õe rolli on mul olnud au etendada lausa neljal korral, saate vast isegi aru kui palju pisikesi pudinaid mind ümbritseb. Ilmselt sel põhjusel on mul lastega läbisaamine alati välja tulnud palju hõlpsamalt kui täiskasvanutega ja kes mind vähegi isiklikult teab, on näinud kuidas lastehordid minu poole jooksevad karjudes kas:

a) "tädi Liiiisaaaaa, teeme keerutamist"
b) "Liisa Liisa hakkame "Haned luiged tulge koju" mängima!!!!!"
c) "sina loe kümneni, mina peidan, eks?!?!?!"

Ja no mis minul lihtinimesel saab siis ometi selle vastu olla. Laste näol on ju tegemist niivõrd siiraste inimolenditega, kelle suurimaks sooviks on olla rõõmus ja mitte lasta end häirida suure maailma muredest. Üsna meeldiv on endki teinekord sellesse mõtteviisi koos lastega unustada.
Et lapsemeelsust ikka ausees hoida ja anda mõista, et see on okei, meeldib mulle teinekord enda armsaid beebiootel sõpru ikka miski vahvaga üllatada.

Et ma end maailma parimaks üllatusmeistriks ja orgunnimise-spetsialistiks pean, võtsin teistkordselt ette Ameerikamaalt Eestisse kolinud tava, milleks on Babyshoweri korraldamine.
Kui minu armas kolleeg Tiiu möödunud sügisel enda rasedusest teavitas, olin mina juba tegelikult sellest teadlik mitu kuud varem. Võin ausalt tunnistada, et tema ise ei olnud veel rasedusest teadlik kui minu raseda-radar juba tema signaali üles korjas. Kohe kui olin aga ametliku kinnituse kätte saanud, asusin mõtteid mõlgutama üllatuspeo suunal.

Möödunud sügisel sain korraldada ka ühe beebitüdruku teemalise peo, mille kohta saate täpsemalt lugeda siit: LINK. Seekord aga oli vaja planeerida hoopis beebipoisi pidu. Ilmselgelt tähendas see nii toidu kui ka dekoreerimise osas nii sinist lähenemist kui võimalik ja isegi külaliste rõivastuse osas oli paika pandud, et välja tuleb otsida oma siniseimad esemed.

Planeerimine hakkas tegelikult peale alles kevadel, täpsemalt kuskil Aprillikuu alguses. Võtsin endaga kampa Tiiu parima sõbranna ja tema abiga saime kokku toreda pisikese pundi kellega üheskoos kõik ära organiseerisime. Tiiule aga anti mõista, et tema on kutsutud ühe sõbrantsi soolaleivapeole ja tulgu lihtsalt kenasti kell 17.00 kohale.
Ürituse õnnestumiseks toimus terve nädala jagu kibekiiret organiseerimist ja minu poolt muidugi kõige raskemaks osutus asjaolu, et istun ju Tiiuga kontoris iga päev ninapidi koos ning suutku ma nüüd siis saladust hoida! Tunnistan ausalt, et neid hetki oli vähemalt kümme, kui ma nibin-nabin sain veel sõnasabast kinni ja ei lobisenud midagi välja. Kogu pinge kulmineerus aga sellesse hetke, kui Tiiu lõpuks sõbranna korteriuksest sisse astus ja meie totralt õnnelikult kõik üheskoos karjusime "BEEBIII"

Oh neid pisaraid, oh neid krokodilli pisaraid :D

Kui esmane šokk möödas, sättisime end mõnusalt istuma ja kui ikka naised kokku saavad, küll seda juttu jätkub kauaks. Rääkisime viiekesi vahetpidamata läbisegi lausa 5h järjest ja oleks kauemgi kui kell nii hilist tundi poleks tiksunud. Mokalaada vahele sõime kõike head ja paremat ja jagasime Tiiule kingitusi. Nimelt panime pead kokku ja kinkisime Tiiu tulevasele beebipoisile beebiteki, naturaalse beebidele mõeldud lambanaha ja ühe sümboolse raamitud mälestuskingi samuti. Et poisiklutil tema toredad tädid ikka alati meeles oleks :)

Nüüd aga aitab lobast ja näitan teile mõnd vahvat pilti, mille nagu ikka, tubli Canon PowerShot G3X masinaga üles võtsin.

Tänaseks aga minu poolt side lõpp ja räägime varsti jälle! :) 

Turistid kodulinnas

Möödunud reedel üllatas mu armas Nils mind väikese peatuulutuse ja linnaskäiguga, mis hõlmas meie lemmikrestorani külastust ja sooja suveilma naudisklemist Tallinna vanalinna tänavatel.
Võtsime kätte ja sõitsime linna hoopistükkis rongiga, et mõlemal oleks võimalus sajaprotsendiliselt puhata ja ei peaks muretsema auto parkimise pärast jms...
Kohe kui kodust rongi peale hakkasime sammuma, sain suure üllatuse osaliseks kui avastasin, et õues on lausa 22 kraadi. Olen mina ju nädalaid järjest vaid kontoris ja kodus istunud ja ilmast ei tea miskit... tuleb tunnistada, et olin ääretult rõõmus, et ilmataat meid just sel päeval veel maksimaalsete soojapügalatega kostitas :)

Võtsime esialgu suuna Chakra restorani maalilises Bremeni käigus, mis meie mõlema suuuur lemmik on :) Me lihtsalt armastame vürtsiseid roogasid ja seda mõnusat mahedat õhustikku, mis Chakras meid alati ees ootab. Rääkimata sellest suud vesistama ajavast lõhnast, mis tervet restorani valitseb. Yummie!

Kui kõhud täis ja meel hea - mis suuresti sai tõuke ülitoredast punapäisest teenindajast Chakras - kasutasime sooja ilma maksimaalselt ära ja otsustasime, et käitume justkui turistid võõras linnas ja hakkasime muudkui jalutama. Jalutasime läbi Raekoja platsi ja piki Viru tänavat kuni lõpuks jõudsime tiirutades Wabaduse kohvikusse, kus tegime väikese kohvi ja koogi :) Edasi läksime päikeseloojangut vaatama Toompea vaateplatvormile ja tiirutasime tänavatel, mis platvorme ümbritsesid. Kohe tõesti tuli turisti tunne peale, sest need pisikesed keskaja hõngulised tänavad olid täiesti inimtühjad ja lasid mul muudkui ahhetada ja ohhetada kifti arhitektuuri üle. Teate ju küll, et ma olen täielik ajaloo-fanaatik ja satun täiesti oma maailma kui mind vanaaegsesse keskkonda lastakse.
Kuna meil oli kaasas ka Canon PowerShot G3X, klõpsisime hoogsalt pilte, mis minu arvamuse kohaselt jällegi täiesti imetabaselt välja kukkusid :)

 Tänaseks aga kõik ja mõnusat nädala algust!

Ilupadjad - DIY

Ei suuda mina kohe üldse käed rüpes istuda ja sügelevatele näppudele järgi anda. Kuna viimasest DIY postitusest on juba oma hea mitu kuud möödas, tundsin mingi hetk, et kohe on vaja miskit meisterdada.
Endale ma midagi hirmvajalikku välja ei suutnud genereerida ja mõlgutasin seejärel mõtteid, et teeks mõned üllatuskingitused sõbrannadele. Et tüdrukutel tuju heaks teha, liikusid ideed kohe millegi meigiteemalise suunas.
Et üks sõbrannadest on tõeline meigikunstnike fanaatik ja teine tutvustas mind kunagi kontuurimisevõludele, otsisngi interneti avarustest mõlemale miskit sobivat.
Disainid leitud, otsustasin need kanda patjadele. Selleks tuli vaid leida sobiv padjaümbris, kangavärv ja võibolla ka mõned muud abimehed.

Leidsingi lõpuks sobivad padjapüürid otseloomulikult Prisma üüratute riiulite vahelt, kangamarkeri ja tähešabloonid Järve Keskuse Käsitööjaamast. Patjade kinnitamiseks kasutasin vanahead liimipüstolit ja täitmiseks juba jõulude paiku ära äestatud vatitäitega patja.

Et jumalaeest värv läbi mõlema padjapüüri poole ei läheks, asetasin padjapüüri sisse lapiku papitüki, mis tingis ka kunstitööks hea sileda pinna. Mis seal's muud teha oligi, kui tähešabloonid paika panna ja muudkui värvida. Kõige raskemaks esimese padja puhul osutus kindlasti identsete lainerijoonte joonistamine mida pidi nö. freehandima.

Kui esimene padi valmis, kogusin tükk aega julgust, et teisega alustada, kuna selleks puhuks mul ühtki šablooni kasutada ei olnud. Tegin kujunduse padjale õrnalt harilikuga ette ning seejärel asusin kangamarkeriga vehkima.

Ja sellised nad mul saidki. Et neile ikka padjakuju ka anda, täitsin hoolikalt vatisisuga ja kinnitasin ääred kuuma liimipüssiga. Sõbrantsidele on nüüd üllatused üle antud ja rõõm tehtud :)

Praeguseks aga tsau ja räägime varsti jälle!