Eks endalgi tekib niiviisi "beebiisu" aga kuna minu ümber on alati niii palju pisikesi lapsi olnud, siis mul aega on veel selle kiire asjaga. Kasvades üles perekonnas, kus suurema õe rolli on mul olnud au etendada lausa neljal korral, saate vast isegi aru kui palju pisikesi pudinaid mind ümbritseb. Ilmselt sel põhjusel on mul lastega läbisaamine alati välja tulnud palju hõlpsamalt kui täiskasvanutega ja kes mind vähegi isiklikult teab, on näinud kuidas lastehordid minu poole jooksevad karjudes kas:
a) "tädi Liiiisaaaaa, teeme keerutamist"
b) "Liisa Liisa hakkame "Haned luiged tulge koju" mängima!!!!!"
c) "sina loe kümneni, mina peidan, eks?!?!?!"
Ja no mis minul lihtinimesel saab siis ometi selle vastu olla. Laste näol on ju tegemist niivõrd siiraste inimolenditega, kelle suurimaks sooviks on olla rõõmus ja mitte lasta end häirida suure maailma muredest. Üsna meeldiv on endki teinekord sellesse mõtteviisi koos lastega unustada.
Et lapsemeelsust ikka ausees hoida ja anda mõista, et see on okei, meeldib mulle teinekord enda armsaid beebiootel sõpru ikka miski vahvaga üllatada.
Et ma end maailma parimaks üllatusmeistriks ja orgunnimise-spetsialistiks pean, võtsin teistkordselt ette Ameerikamaalt Eestisse kolinud tava, milleks on Babyshoweri korraldamine.
Kui minu armas kolleeg Tiiu möödunud sügisel enda rasedusest teavitas, olin mina juba tegelikult sellest teadlik mitu kuud varem. Võin ausalt tunnistada, et tema ise ei olnud veel rasedusest teadlik kui minu raseda-radar juba tema signaali üles korjas. Kohe kui olin aga ametliku kinnituse kätte saanud, asusin mõtteid mõlgutama üllatuspeo suunal.
Möödunud sügisel sain korraldada ka ühe beebitüdruku teemalise peo, mille kohta saate täpsemalt lugeda siit: LINK. Seekord aga oli vaja planeerida hoopis beebipoisi pidu. Ilmselgelt tähendas see nii toidu kui ka dekoreerimise osas nii sinist lähenemist kui võimalik ja isegi külaliste rõivastuse osas oli paika pandud, et välja tuleb otsida oma siniseimad esemed.
Planeerimine hakkas tegelikult peale alles kevadel, täpsemalt kuskil Aprillikuu alguses. Võtsin endaga kampa Tiiu parima sõbranna ja tema abiga saime kokku toreda pisikese pundi kellega üheskoos kõik ära organiseerisime. Tiiule aga anti mõista, et tema on kutsutud ühe sõbrantsi soolaleivapeole ja tulgu lihtsalt kenasti kell 17.00 kohale.
Ürituse õnnestumiseks toimus terve nädala jagu kibekiiret organiseerimist ja minu poolt muidugi kõige raskemaks osutus asjaolu, et istun ju Tiiuga kontoris iga päev ninapidi koos ning suutku ma nüüd siis saladust hoida! Tunnistan ausalt, et neid hetki oli vähemalt kümme, kui ma nibin-nabin sain veel sõnasabast kinni ja ei lobisenud midagi välja. Kogu pinge kulmineerus aga sellesse hetke, kui Tiiu lõpuks sõbranna korteriuksest sisse astus ja meie totralt õnnelikult kõik üheskoos karjusime "BEEBIII"
Oh neid pisaraid, oh neid krokodilli pisaraid :D
Kui esmane šokk möödas, sättisime end mõnusalt istuma ja kui ikka naised kokku saavad, küll seda juttu jätkub kauaks. Rääkisime viiekesi vahetpidamata läbisegi lausa 5h järjest ja oleks kauemgi kui kell nii hilist tundi poleks tiksunud. Mokalaada vahele sõime kõike head ja paremat ja jagasime Tiiule kingitusi. Nimelt panime pead kokku ja kinkisime Tiiu tulevasele beebipoisile beebiteki, naturaalse beebidele mõeldud lambanaha ja ühe sümboolse raamitud mälestuskingi samuti. Et poisiklutil tema toredad tädid ikka alati meeles oleks :)
Nüüd aga aitab lobast ja näitan teile mõnd vahvat pilti, mille nagu ikka, tubli Canon PowerShot G3X masinaga üles võtsin.
Tänaseks aga minu poolt side lõpp ja räägime varsti jälle! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar