Sõbrannadega dinnerdamisest

Minu jaoks on peale lapsega koduseks jäämist saanud hästi oluliseks see, et saaksin siiski ka end aeg-ajalt koduseinte vahelt välja murda, kohe täitsa ilusti lille lüüa ja sõbrannadega lihtsalt linna peale restoranielamusi ja naistejutte nautima minna. See tõdemus saabus tegelikult alles kuskil sel ajal kui pojake juba pool aastat kindlasti täis oli. Eks ma mõned korrad olin saanud välja lipsata ikka aga sünnipäevadel ja muudel kokkusaamistel käis pereisa enamasti üksinda. Seda muidugi minu enda suunitlusel, sest minust lihtsalt ei ole väikese lapsega üritustel chillijat. No ma lihtsalt ei viitsi jebida nii palju, mulle meeldib niisama kodus ka olla. Täiega tublid on aga emmed, kes koos pisikeste maimukestega kõik käigud ühiselt ette võtavad. No jumal kuhu ma oma jutuga juba jõuan, tahtsin tegelikult teiega lihtsalt jagada ühte mõnusat ja vahetut emotsiooni eilsest õhtust. Igatahes, et pereisa mul ikka üsna palju tuulutamist teha võimaldab, haaran ma muidugi ka härjal nii tihti sarvist kui kannatab ja lähen sõbrantsidega lõbusalt aega veetma.

Et minu hästi armsal sõbrannal oligi sünnipäev lähenemas aga tähistamise plaanid olid kesised, otsustasin, nagu ikka, saladuskatte all midagi talle ära orgunnida. Ja noh ikka nii, et endal ka kasud sees eks 😅 Kampa sain ühe sõbrantsi veel ja otsustasin peale üsna pikalt pinna sondeerimist kinni panna laua Pegasusse. Oleme ühiselt üsna usinalt ka restosid oma to do listist maha kriipsutada saanud aga Pegasusse veel kunagi jõudnud ei ole. Viimati käisime näiteks Baltas asuvas, üsna värskelt avatud ÜLOs ja jäime ka hästi rahule.

Plaan oli igatahes sünnipäevalise jaoks järgnev, et kutsuda ta endaga dinnerdama ja üks sõbrants siis nö üllatuskülalisena juba varem teda restosse ootama saata. No ja kui suur oli sünnipäevalise üllatus kui kohale jõudes üks armas sõbranna veel ees ootamas oli. Läks õnneks!
Ega see sõbrantsidega kokkusaamine ole nii lihtne ühti. Et enamustel on ju juba lapsed, on aegade klapitamine ikka sigakeeruline. Lisaks kipub ka veel nii olema, et kokku saades on hirmraske titeteemadest eemale hoida, noh tegelikult lausa võimatu. Eile aga naljatasime, et tuleb titerõõmud ja -mured kohe ära rääkida, nö enda süsteemist välja saada ja seejärel saab juba muud naiste- ja tööloba edasi puhuda.

Mul on tegelikult üsna tihti nii, et restodes sean just teenindajatele hästi kõrged ootused, sest olen ju isegi seda ametit kunagi pikalt pidanud. Et teenindaja on minu jaoks restorani esmane nägu ja tegu,  ootan neilt alati pigem ikka positiivset olekut ja toiduvalikuga kursis olekut. Kahjuks olen aga tihtipeale mornide ja nullilähedaste teadmistega menüüst, teenindajate tôttu pisut kehva ja mittemidagiütleva kogemuse osaks saanud.

Eile oli aga kõik nii ristivastupidi, et hoia ja keela. Lauda saabumise hetkest kuni õhtu lõpuni, teenindas meid täiesti suurepärane, omapäraselt humoorikas, selgelt oma menüü ja veinikaardiga viimsegi detailini kursis olev malbe noormees nimega Rene. Kohe ausalt, jättiski täitsa kustumatu mulje ja soovitaksin juba teeninduse pärast neid külastada!

Roogade valik oli mitmekesine ja minu jaoks on pigem erandlik asjaolu, kui menüüs on igas sektsioonis niivõrd palju põnevat, et tõesti ei tea mida võtta, mida jätta. Üldiselt olen aga alati kalalemb ja valin merende. Seekordki sai võetud tursafilee ja magustoiduks praesaia nime kandev dessert. Pearoaga jäin tõesti 100% rahule aga magustoit nii väga minu maitsemeeltele ei olnud. Et pearoas mängisid põhilist rolli fenkoliaioli, tursk, koorikloomaga maitsestatud kartulipüree ja spargel, olin momentaalselt müüdud, sest see on täpipealt minu teetass.
Ma olen täiega desserdisõber ja noh tegelikult tahaks üldse enamus toidukorrad magusaga asendada aga seekord jäid magusroas pisut üleliigseks kohvivaht ja lavendlijäätis. Olen küll hull kohvihoolik aga kohvimaitsed magustoidus, ei ole kohe üldse minu teema. Praesai oli muidugi laitmatu, sest... sai!

Enne meie saabumist oli juba kohalviibiv sõbrants äärmiselt usinat ja osavõtlikku kelnerit juba sünnast teavitanud, seega meie kõigi suureks imestuseks saabus ühel hetkel Pegasuse kollektiivi laulu saatel lauda ka sorbett sünnaküünlaga. Lihtsalt imeliselt armas üllatus!
Et kiitsime taevani nende imelist majaleiba, pakkis kelner Rene meile tähelepanelikult kõigile ka pätsi leiba kaasa, täitsa niisama... nagu how cool is that? Ma olen siiani meie mõnusast dinnerdamisest niivõrd ülevate emotsioonidega, sest meie jaoks loodi nii vahva ja soe õhkkond, et tahaks kibekiirelt juba uuesti neid külastada.

Sünnapreiliga veinitasime veel üksjagu aega nii Parrot Minibaris kui ka Frankis ja kell kaks maandusin mõnusalt koju sooja teki alla. Hommik algas kella üheksa paiku suure üllatusega, et kae imet, lumi on maha tulnud, korraks. Sain end öösel üsna mõnusalt eraldi toas välja puhata ja no kui suur rõõm on hommikul oma väikest marakratti jälle näha. Pojake kosutas mind kohe nii hoolivalt oma veepudeliga seega uus päev sai värskelt alata!

Koduperenaise ajast, ajastusest ja netipoodlemisest

Tänaseks päevaks olen koduse perenaise rolli saanud etendada juba rohkem kui üheksa kuud, milledest seitse olen peaasjalikult tegelenud paralleelselt nii pojakesega kui koduse majapidamise korrashoiuga. Ja ma lihtsalt armastan seda!
Hakkasin siin mõtlema, et meenutan endale mingil määral neid kurikuulsaid 50ndate koduperenaisi. Teate ju küll, need kes muudkui küürisid, keetsid ja toimetasid. Ise samal ajal aga ideaalses kleidikeses ja soengus juustega mööda elamist ringi kepsutamas. Noh... minu panus sellesse ilus olemisse on täna näiteks selline, et hommikul määrisin end marineerima isepruunistavasse kreemi, et vähegi magamatust oma näolapikesel peita püüda. Ilmselt mitte kõige kaunim vaatepilt, see tolmulapp käes, kergelt oranzikas daam siin hommikumantlis ringi hõljumas.

Olen alati olnud nagu orav rattas, vaevu suudan võtta selle tunnikese blogimiseks maha istuda, samal ajal ise mõeldes, mida kõike järgmiseks ära teha. Teate ju küll - muudkui remondin, askeldan ja toimetan.
Tänase poole päevaga olen näiteks ära jõudnud teha juba nii palju, et hommikuse pannkoogiteo kõrvale vaaritasin pojakesele tulevaks nädalaks suvikõrvitsa-, lillkapsa- ja bataadipüreed sügavkülma valmis (ise samal ajal nuputades, et peaks vist pirnid keema asetama, et ka pirnipüreed valmistada), peale hommikusööki tuulasin kiirelt tolmulapiga üle kõik pinnad ja põrandad, sest minu jaoks pole olemas mitte midagi jõledamat kui pudised põrandad, monteerisin valmis uue video, valmistasin lõunasöögi ja seda kõike lapsega toimetamise kõrvalt, olles ärganud kell 6.30 hommikul ja sealhulgas ka viis korda öösel pojakesele süüa andnud.
Unedefitsiit on saanud uueks reaalsuseks ja oma aega kui sellist pean näpistama enamjaolt pojakese lõunaune arvelt, ise samal ajal koduste toimetuste mõtteid vägisi eemale tõrjudes. Okei, okei - Nils ka natuke ikka kõrvalt aitas lapsega toimetada, seega kasutasin seda pühapäevast aega lihtsalt võimalikult produktiivselt ära.
Mõni päev lihtsalt on selline, kus muudkui toimetad ja toimetad. Need on ju tegelikult ideaalselt balanseeritud nende päevadega, kus unevõlg on niivõrd halvav, et jõuan vaid pojakesega mängukaare all oma tavapärases kodurüüs - hommikumantlis, krunn peas, sussid jalas ja näpuotsas jahtunud kohvitass - kaasa laliseda. Ilmselt elab iga ema tõe järgi, et päevad ei ole vennad.

Olen nüüdseks seitsme kuuse pojakesega üritanud rohkem tegevusi päevakavasse võtta, tihedamini külas käia ja muid vahvaid toimetusi väljaspool kodu teha. Ühe jaoks mul aga veel julgust ja mahti pole olnud, nimelt pojakesega koos poodlemine. Toidukaubad tellime ju iganädalaselt netipoodlemise kaudu ja tuleb tunnistada, et ega ma midagi muud ka teha tahaks. Toidukottide tassimine on nii eilne päev! 😅
Tuleb tunnistada, et ka muud shopinguvajadused olen üle kolinud e-poodidesse. See pisike oma aja aken on lihtsalt nii kitsuke, et pigem piilun ringi internetis kui suurtes kaubanduskeskustes.
Hetkel meenub vaid mõni üksik kord viimase seitsme kuu jooksul, kui olen oma nina kohe päris poe ukse vahelt sisse pistnud. Kõik riided nii endale kui ka pojakesele olen skoorinud siiani neti vahendusel.

Et minu ilunõuded on seitsme kuuga üsnagi devalveerunud, on mul igakord äraütlemata hea meel kui õnnestub end kuskile minekule sättida ja selleks puhuks ka pisut rohkem välimusega vaeva näha.
Mõned tooted aga on kohe sellised, et neid kulub isegi siis kui tihti kusagil käimist pole, sest noh... mingil määral kasutame me naised ju ilutooteid siiski igapäevaselt.
Eile oligi lõpuks üks hästi eriline päev, mille tarvis end täies ilus lille oli vaja lüüa. Ma olen kord juba selline, et vähemalt kaks nädalat enne üritust tean ette, mis selga-jalga panen ja milline tahan välja näha. Sellekspuhuks olingi juba mõned päevad enne õekese 18. sünnipäeva internetiavarustes end valmis seadnud, et täiendada ilutoodete varamut, mis koduriiulitelt vaikselt otsa saama hakkas.

Sel korral sai valitud abimeheks Iluversum. Ütleme nii, et tegelikult teen ma alati rohkem nö. window shoppingut ja ostukorvist enamus kordadel kaugemale ei jõuagi. Sel korral oli aga kraami enam kui rohkem vaja ja täitsin korvi vähemalt viis korda, valides välja hunniku kraami, millest lõpuks sõelale jäi just järgnev. Selline mõnus kompott baastoodetest, mis mind neil päevadel, kus ilu tikutulega taga tuleb ajada, hädast välja aitavad.
Valitud toodeteks said seekord Osis Freeze juukselakk, DKNY Be Delicious parfüümvesi, Max Factor Facefinity primer,  Max Factor Facefinity jumestuskreem, Nacomi kehavaht, London Pride meigipintslite komplekt ja Power Puff meigisvamm.

Et lillelöömine üks minu meelistegevustest tegelikult on, saigi see ka videopilti. Üheaegselt multitaskides ja vaatajate põnevatele küsimustele vastuseid andes, oli see ikka paras ülesanne, kui nüüd aus olla.

Suurima hea meelega ja kõvahäälselt aga kuulutan, et ka teil on võimalus võtta mõni mõnus hetk ja Iluversumis pisut poodelda. Nimelt toimub alljärgneva video vahendusel loosimine, kus võimalik võita 2x 50€ kinkekaart just eelmainitud vahvasse veebipoodi. Uskuge mind, valikut on ja vägagi põnevat! Olgu sinu hingesooviks end poputada ilutoodetega nagu minagi või isutab hoopis patuvabade maiuste ja mahedate supertoitude järgi - leiad oma uued lemmikud nüüd kõik mugavalt ühest kohast. Kiika aga julgelt videost järgi, et mis-kus-kes ja juba nädala pärast võtan õnnelike võitjatega ühendust.

Asjad mida me päriselt ka kasutame

Mäletan hästi, et kui Triinu Liis, mitmed head kuud tagasi tegi postituse beebitoodetest, ilma milleta nemad ei suudaks, panin kõrvataha, et kindlasti pean ka ise sarnase postituse kirja panema.
Nüüd, kui karupojake on juba pea nelja kuune, oman üsna selget ülevaadet asjadest, mis on meie igapäevase elu kohe hästi palju mõnusamaks muutnud. Imselgelt on igapäevases kasutuses vanker - voodi - lutt jms, seega nendest ma siin juttu tegema ei hakka. Kokkuvõtvalt võib hoopis öelda, et tänases postituses on nö. mugavustooted aga mis see elu siis ilma mugavuseta oleks... pigem pisut närune. Seega kui mugavust on antud - tuleb sarvist haarata!

Fresco Bloom söögitool
Kui tuttavad meile algselt Fresco Bloomi laenuks pakkusid, olin üsna kahtleval seisukohal, sest tundus teine ilgelt suur kobakas ja kuidagi hirmus jäik. Kuidas ma siis panen enda beebikese sinna jäiga tooli sisse eksole... Uskusin, et saan hakkama laenatud BabyBjörn tooliga, mille saame maha asetada. Kiirelt oli aga selgus majas, et Nikolasele BB tool väga suurt rõõmu ei paku ja pigem eelistab ta aega veeta just Fresco toolis. Hoiame me seda köögis, seega ei oskaks ma enam meie hommikuid ilma toolita ette kujutadagi. Pistan poisi pleediga kaetud tooli sisse ja nii ta seal oma mänguasjadega minuga samal kõrgusel vähemalt 30 minutit järjest on nõus aega veetma. Minule annab see ideaalse aja, et nautida hommikusööki.

Najell SleepCarrier
Sleepcarrierist olen siin ennegi korduvalt juttu teinud ja tema ilmselt pikka tutvustust ka ei vaja. Tegemist on ühega kahest asjast, mille ise pidime soetama ja oma hinda on ta igatahes väärt. Kasutan seda igapäevaselt karupoja transportimiseks toast kaks korrust allapoole vankrisse. Tekitab ta beebile mõnusa tuulekindla pesa. Kui ma aga kortermajas ei elaks, vast carrier nii palju kasutust ei leiaks.

Babyboo kate

Vahva Babyboo pere saatis mulle karupojakese sünni puhul imetamiskatte kingituseks. Kui alguses selle kasutamist natuke pelgasin, olgugi, et tegemist on ülilihtsa ülesehitusega tootega, siis juba mõne korra järel olin täiesti lummatud. Olen kasutanud katet lugematul arvul kordi restoranis/avalikus kohas imetamiseks ja samuti on see meie igapäevane kaaslane lõunaunede ajal. Nimelt on rõdutuduks meil kasutada isteosaga jalutuskäru, mis on eest täiesti avatud. Kuna tormituuled ja (harvad) lumesajud meid ju sügis-talvisel perioodil kimbutavad, on lihtsalt ideaalne ava osaliselt kinni katta Babybooga ja lasta karupojakesel mõnusalt pesas nohiseda.

Lõputus koguses pleedid

Pleedid diivanil, pleedid voodis, pleedid vankris, pleedid põrandal, pleedid söögitoolis... you name it! 

Ühekordsed mähkimisalused

Mainisin enne, et põhimõtteliselt pidime enne karupoja tulekut ostma vaid kaks asja - SleepCarrieri ja mähkimislaua. Viimane neist, on meist 100% puutumata ja ei plaani seda kasutada ka tulevikus. Kasutusse võtsime hoopis ühekordsed mähkimisalused, mida saab laiali laotada kuhu iganes tarvis - diivanile, voodisse, restorani mähkimislauale jms. 

Beebimonitorid

Minu armsad sõbrannad kinkisid beebimonitorid karupojakesele babyshoweri raames ja kuigi esimesed kuud ma nende kasutamisest sotti ei saanud, muutusid nad järsku hädavajalikuks kui karupojake hakkas tegema lõunaunesid rõdul ja õhtuti ise oma voodis uinuma. Meil on kasutuses Britton BC-966 monitorid ja oleme nendega igati rahul.

Imetamisrinnahoidjad
Kui raseduse ajal olin jummala veendunud, et mingeid imetamisrinnahoidjaid mina küll kasutama ei hakka ja rokin tavalises pesus edasi... sain aga üsna kiirelt vastu näppe ja selgus, et kui tahan väljas süües ka pojakesele süüa pakkuda, tuleb need rinnakad siiski skoorida. Õnneks on tänapäeval variatsioon välimuse osas väga korralik ja skoorisingi H&Mist ühed täitsa kenad isendid, mis mind (ja pojakest) truult teenivad.

Marlilapid
Põhimõtteliselt võiksin marlilappide ja imetamisrinnahoidjate arvamuse osas võrdusmärgi tõmmata, sest mõtlesin miskipärast, et mingeid vanaaegseid marlilappe ma nüüd küll kasutama ei hakka 😅  Õnneks aga ema terve hunniku mulle neid pihku toppis ja koheselt oli selge, et ilma nendeta me kohe kuidagi ei saa. Olgugi, et piima tagasiheitega me siin palju tegelema ei pea, on lapid pojakesele mõnusad nossukad kui kätte on jõudmas tuduaeg. Et viimasel kuul on meil beebikese asemel tekkimas buldogikutsikas, kes kogu elamise täis tahab ilastada, on lapid nüüd veel eriti käepärased.

Sõbrunemine BB tooliga, tähtis nossulapp kindlalt haardes

Beebigrupp
Otseloomulikult saab iga täie mõistuse juures inimene aru, et tegemist ei ole asjaga aga minu terve mõistuse säilitamise jaoks on just beebigrupist olnud kõige suurem abi. Tegemist on pisikese grupiga, mille raames chatime kaasvõitlejatega juba umbes kolmandast-neljandast raseduskuust igapäevaselt hommikust õhtuni. Tunnistan, et pelgasin muidugi seda beebigrupindust, sest ega vähe ei ole ju räägitud nendest hullumeelsetest, kes gruppides tormi üles keerutavad. Müstilisel kombel on minu pisikeses grupis nii võimatult normaalsed naised, et ma ei oskaks midagi paremat ette kujutadagi. Lihtsalt nii hädavajalikult hea on teada, et on vähemalt 15 naist, kes elavad läbi ja kogevad igapäevaselt kõike seda sama mida isegi... Terve mõistus on igatahes tänu neile veel omal kohal.

Kindlasti kuude jooksul nimistu muutub ja täieneb, aga just sellised on asjad, mida me ka päriselt nelja kuu jooksul kõige enam vajanud oleme, et meie ja beebipoisi elu võimalikult mõnusaks elada. Huviga kuulaksin ka teie kogemusi asjadest, milleta beebimajanduses kohe kuidagi hakkama ei saaks. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Kumb siis tuleb?

Woopwoop! Tänasel vihmasel päeval leian, et on põhjust tähistada, sest läbitud on raseduses üks minu jaoks väga oluline kadalipp. Nimelt käisin täna teist korda looteanatoomias - jah ma pidin käima kaks korda. Möödunud kolmapäevane looteanatoomia andis meile kenasti kätte kõik tähtsad numbrid ja näidud väljaarvatud ühe, miski väike ajus pesitsev asjake. Olgugi, et arsti sõnutsi olevat mitu korda käimine täitsa normaalne ja beebi asend oli lihtsalt kehv, suutsin viimased päevad ikkagi paraja närvipuntra tähe all mööda saata. Ei tea kas see on kõikide rasedustega nii aga esmasega on küll sellie tunne, et esimesed 20 nädalat elad vaid arsti visiidist arsti visiidini. Eks see esialgne arengu jälgimine ole ju päris pingeline ja loodad ikka ja alati kõige paremat. Infot saad aga alles siis, kui juba tõesti arsti toolil pikali oled ja must-valgelt ekraanilt seda uut ilmakodaniku jälgida saad.
Täna päeval saime aga kõik ilu- ja jõunumbrid kätte ja jumalale tänu on need kõige paremas korras. Tahtsin endale suurest õnnest kohe tähistamiseks seda rasedate lemmikut Cocat koju osta aga laiskus sai võitu 😛

Aga kumb see meie maimuke nüüd siis on - kas poiss või tüdruk? Võin öelda enda puhul igaljuhul nii palju, et hetkest, mil beebi olemasolu teadvustasin, olin jummala kindel kes tulemas on. Miskipärast olid ka enamus lähedased just selles soos nii kindlad ja meile suurt muud ei ennustatudki. Ütlen ausalt, et oleksin teise soo teada saamisel olnud esialgu päris jahmunud, sest mõte ja kujuteldav tulevane elu oli juba kuidagi nii ühe soo keskseks mõeldud. Paramparamparaa meiega on liitumas üks väike lahe kutt! Teades kui lahe on meie tulevase tegelinski isafiguur, olen 100% veendunud, et tulemas on maailma kõige coolim kutt üldse 😋

Et nii minu kui ka Nilsi peres on valdav enamus järelkasvu tüdrukud, sain eriliselt rõõmustada oma ema, kelle juures minu väike vennake kasvamas on. Emal nimelt on mulle alles hoitud muidugi hiigel koguses poisteasju. Möödunud nädalavahetusel mõtlesingi, et hüppan oma väikese autoga tema juurest kiirelt läbi, et mõned kotid pagassi visata... mmm jah - emal oli terrassile ootama laotatud 15 kasti asju. Peale tunnikest tuhlamist suutsin eraldada endale esialgu ühe kasti asju, mida nüüd aga kodus muidugi kuhugi veel panna ei ole. Hetkel olen suutnud veel ise asjade ostmisest hoiduda kuigi ma kardan, et ega see kaua nii püsi 😅
Eriti tore on minu meelest see, et nii lahkekäeliselt meile Pelgulinnas igal uuringul pilte kaasa jagatakse - nii tavalisi kui 3D. Enda suureks üllatuseks kuulsin täna meie rasedagrupist, et nii mõnelgi pool pidavat piltide väljastamine üldsegi tasuline olema.

Et kohe on mul algamas 21 nädal, jäädvustasin oma järsku suureks kasvanud kõhtu eelmisel nädalal üsna hoolega. Hetkel olengi sama riietusega kõhupilte teinud iga viie nädala tagant, et kasvuspurti jälgida. Kuna nüüd on kõhuke võtnud mõnusa rannapalli alge, naudin eriti ümber kleidikeste kandmist ja seetõttu käisin neid ka kaltsukatest skoorimas. Vasakul näete tavalist kõhuseeria ülesvõtet ja parempoolne skoor on Sarapuu Kirbukast leitud ideaalne suvekleit.

Juba üsna varsti on mul plaanis koos Nilsiga üles filmida raseduse teemaline küsimused - vastused video, seega kui tunnete, et tahaksite midagi põletavat minu käest ilmtingimata teada saada, siis võite lahkelt küssad kommentaaridesse jätta 😉 

Tänase päeva helges meeleolus otsustasin ka ära, et peaks end ikkagi Blogiauhindadele kohale vedama ja üle vaatama, kes meil see aasta need kõige tegijamad siin maastikul on. Ise osalesin käesoleval aastal videoblogide kategoorias ja ausaltöeldes endale pea et üldse reklaami ei teinud. Eks siis saab näha, kes auhinnad koju viivad 😊

Lõpetuseks tahan teile jagada veel üht meigisoovitust - nimelt jõudis minuni täna pakike Anastasia Beverlyhills lehelt ja peitus seal sees minu absoluutne TOP1 kulmuvärv ja prooviks tellisin ka huuleläike. *Mingi hetk on minust saanud absoluutne huuleläigete fanatt ja vanad lemmikud huulepulgad olen sootuks kõrvale heitnud* Minu valituks said konkreetselt Dipbrow Pomenade toonis Soft Brown ja huuleläige toonis Dainty. Pakk jõudis Ameerikast kohale vähem kui nädalaga ja tõsimeeli soovitan antud brändi ka teile - lihtsalt imetabased asjad!

Et pisutki tänase päeva elevust maha kruttida, tegin kiire 45 minutilise crosstraineri trenni ja asun nüüd nautima wrapi põhjal pitsat, mida Nils mulle hetkel köögis vaaritab. Siinkohal tõmbangi otsad kokku ja räägime varsti jälle!

Ühe mõnusa hommiku maitsvad retseptid

Heia sõbrad,

nädalavahetus on taaskord tasahilju ligi hiilimas ja mis oleks nädalavahetusel mõnusam kui üks pikk ja maitsev hommikusöök. Minu jaoks on just nädalavahetus see hetk, kus võin kasvõi mõne tunni köögis vaaritada ja seejärel oma töö vilju mõmisedes nautida. Tuleb küll tunnistada, et nautlemine kestab umbes maksimaalselt kümme minutit, sest mitteametlikult võin end tunnistada maailma kõige kiiremaks sööjaks. Ma ei tea mis värk sellega on...
Kui nädala sees mööduvad kõik hommiku- ja ka lõunasöögid kiires tempos tööarvuti taga (jah, ma tean, et see on väga halb), siis nädalavahetus ongi just see minu hetk, mil põnevaid retsepte katsetada saan ja vähemalt eine valmimiseks pisut rohkem aega võtan.
Täna näitangi teile variatsiooni meie pere lemmikutest, mis kas ühel või teisel kujul pea, et igal nädalavahetusel meie hommikusöögilauda enda tee leiavad.

Esiteks, nädalavahetusel meeldib mulle nautida hommikul sooja sööki, sest nädala sees kipub minu hommik koosnema smuutidest. Aga toitvatest smuutidest, ausõna!
Kuigi üks minu lemmikutest laisa hommiku putrudest on kaerahelbe puder, mille sisse keeratud ka tükeldatud banaan ja külmutatud marjad, siis seekord näitan teile hoopis oma lemmikut munaputru. Mõni aeg tagasi juba jõudsin sellest samast siin ülistavates toonides juttu teha, aga seekord annan teile retsepti samm-sammult ette. Meil näeb see välja tavaliselt niiviisi:

Pane pannile korralik tükk võid madalale kuumusele sulama. Seejärel löö kaussi 4-6 muna, ning aja need miksriga korralikult vahule. Lisa juurde õige pisut piima ja mikserda veel. Kui võisilm on sulanud, vala soola ja pipraga maitsestatud segu pannile ja lase tal seal taheneda vähemalt 3-4 minutit, kuni põhi on täiesti hüübinud. Seejärel keera põhi hästi kergete liigutustega pannil segamini, niiviisi, et jääksid suured munapudru tükid. Puder on valmis, kui segu on kuldkollane ja kergelt läikiv. Pea meeles, et puder küpseb edasi isegi kui tõstad ta kuumuselt maha ja taldrikusse.

Teine kindel võitja meie hommikusöögi (okei tegelikult sööme me teda põhimõtteliselt koguaeg) lauas on avokaadovõiku! Mina söön enda omasid tavaliselt maisigalettidega aga ei ütle ära ka leival serveeritud einevõilevast. Minu jaoks peitub asja võti selles, et avokaadole on kindlasti vaja peale asetada tomativiilud ja huuuuulganisti soola ja sidrunipipart. Või ei omagi iseenesest nii suurt tähtsust ja on rohkem nagu boonus. Teinekord kasutan pehmet avokaadot ennast hoopis võileivamäärdena ja asetan sinna peale tomativiilud. Ma võiksin seda võikut reaalselt hommikust õhtuni süüa non-stop!
Muideks, avokaadot saab väga edukalt või asemel kasutada ka munavõi sees.

Nüüd aga viimase ja selle kõige magusama pala juurde! Nimelt olen viimasel ajal enda jaoks avastanud trennisõpradele hulganisti põnevaid maiuseid - alustades proteiinijogurtidest, lõpetades külmutatud tervislike toormoosideni. Teinekord ongi aga paslik nad kõik omavahel kokku panna ja tekitada üks mõnus magusasümbioos. Selleks korraks otsustasin kokku keerata kahe erineva toormoosiga parfeed. Esmalt lisasin klaasi põhja maasika proteiinijogurtit, sinna peale õigepisut müslit ja kõige tipuks uhkelt maasika või mustika toormoosi. Ma ütlen teile ausalt, et need moosid on eriti keset talve süües nii hullupööra head, et viivad keele alla. Enamused kühveldasin pooleldi sulanuna juba otse topsist tühjaks, mõne suutsin aga õnneks alles hoida, et maitsvad parfee maiused kokku panna. Teinekord lisan toormoosi näiteks lahjale vanilje kohupiimale, saab samuti ühe hea ja parajalt mahusa ampsu!

Tänaseks aga siinkohal minu poolt kõik, mõnusat nädalavahetuse ootust ja räägime varsti jälle!

Sarjahoolikud ehk milliseid sarju teile soovitan

Heia-hei,

olen juba ilgemalt pikemat aega plaaninud siin teie käest pärida, et kas ja milliseid sarju teie armastate vaadata. Tituleeriksin end ja Nilsi totaalseteks sarjahoolikuteks ja julgeksin väita, et oleme kuue koos veedetud aasta jooksul ära vaadanud vast et liigagi mitme tunni jagu sarju.

Võin ausalt tunnistada, et oleme siin aegade jooksul püüdnud oma sarjasõltuvust samm haaval vähendada aga no mida sa teed kui iga paari kuu tagant hüppab IMDB'st jälle välja mõni uus sari skooriga a la 9,5. No ei saa mitte vaatamata jätta. Et tihtipeale aga sarju binge watchime, tähendab see seda, et ealeski ei lakka me otsimast midagi uut. Siinkohal tahaksingi täna teha põgusa ülevaate ja soovituse teile ning kuulda ka teie soovitusi meile.

Kui nimekirja koostasin, nägin väga selget mustrit. Vaatame kas ultra komöödiat või tumedamas noodis thriller/krimi. Muu ei tule nagu üldse kõne allagi. Aga alustame siis kõigepealt nende helgemate nootidega, ehk komöödiaga.

Absoluutselt iga viimast kui üht neist sarjadest, olen isiklikult vaadanud vähemalt kaks korda otsast lõpuni, kõik hooajad, kõik osad. Tuleb vaid teha põgus poole aastane paus ja võib jälle otsast alata! 😅 Tõelised klassikud, naerutajad ja igakord kindla peale minek. Nendest valikutest olen ilmselt kõige rohkem edasi-tagasi käinud Friendsi juures, mida nüüdseks kolm korda otsast lõpuni vaadanud olen. Kohe saab oma kolmanda ringi peale ka The Office, millest lihtsalt mingi väega käsi eemal ei suuda hoida. Tegelikult venitan The Office viimase hooaja vaatamist teadlikult, sest eelmine kord pillisin terve hooaja kuna teadsin, et see saab kohe läbi. 😭 Ausõna, terve see viimane hooaeg on nii kurb kui üldse kurb saab olla. Kui ikka vaatad miskit 9 hooaega järjest, on raske karakteritest lahti lasta.

➽➽➽

Kui nüüd minna aga ajas oma hea mõned aastad tagasi, mäletan, et üks esimesi sarju mida tõesti hullumeelselt binge watchisime oli Dexter. Mina ei olnud kunagi eriline krimisarjade austaja olnud aga ilmselgelt ei teadnud ma lihtsalt millest ma olin ilma jäänud. Dexteri osad olid pikad, pingelised ja geniaalsed. Karakterite twistid ja ootamatud süžeepöörded, huhh igati väärt vaatamine!

➽➽➽

 Sealt edasi on mälusopis tükk tühja maad ja meenutus Breaking Bad'i katsetusest. Jõudsime juba sarja absoluutselt sisse elada ja mõned hooajad kärmelt ära vaadata aga mingil hetkel ta kuidagi hääbus. Ei tea kas midagi paremat tuli peale või kaldus süžeeliin meie jaoks algsest ideest liiga kaugele... igatahes jäi tema tahaplaanile.

Seejärel tuli meie ellu aga järjekordne pärl - True Detective. Midagi täiesti uut, rabavat ja paeluvat. Uuenduslik lähenemine karakteritele, süžeele ja piiridele. Crazy-good  Hollywoodi filminäitlejate realiseerimine sarjanäitlejana, tõesti imetabane!
Tuleb küll tunnistada, et tema teine hooaeg jäi minust pea, et puutumata, sest esimene pani liiga suure põntsu. Teine ei jõudnud talle lihtsalt enam järele. Kui mina vaatasin esimest hooaega ühe korra ja olin lummatud, siis Nils on seda nüüdseks näinud juba kolm korda ja ei saa ikka üle ega ümber.

➽➽➽

Minu jaoks on True Detective stiiliga üsna sarnane ka Fargo, millel samuti kaks hooaega. Fargo mõlemad hooajad on küll omavahel väga kavalalt seotud aga siiski oli esimene hooaeg kuidagi teravam ja paelus taaskord millegi uuega. Sellele vaatamata, on mõlemad Fargo hooajad kindlasti väärt süvenemist. Mõlemad on omamoodi head, esmapilgul väga kummalised ja harjumatud, musta huumori ja kriminulli segu. Suurepärane näitlejate valik ja kaval vaataja näpu ümber keeramise tehnika. Võib kõlada veidralt, aga kui juba vaatama satud, saad aru 😏

➽➽➽

Otseloomulikult leidis enda tee meie ekraanile ka ülimalt kõmuline Making a Murderer, mille osas mõtlen teinekord siiamaani, et mis seal siis ikkagi päriselt juhtus. Imestan ulmelise Ameerika kohtusüsteemi üle ja ootan pikisilmi, et tehtaks mingisugunegi järelsaade. Ausalt - kui midagi saab üldse paeluda, siis see kümne aasta vältel filmitud dokumentaalsari paelub. Vaataja ees rullub lahti Steven Avery perekonna saatus jõhkra mõrva ümber Ameerikas, Manitowoci maakonnas. Sarja vältel saab peategelase Steveni elu keerdkäike jälgides talle nii kaasa tunda kui ka põlastada, nutta ja imestada. Elu võib võtta vaid hetkega pöördumatu suuna, mis mõjutab laastavalt kogu perekonda ja seda antud sarjas jälgida saabki.

➽➽➽

Enne kui liigun edasi ulme valdkonda, pikin siia vahele kaks sarja, mis ennekõike minu südame kiiremini põksuma panid. Üks neist on Broadhurch, mida vaatasin üksinda. Tegu on Briti krimisarjaga, milles paras ports Briti musta huumorit ja kriminulli. Üldiselt olen täheldanud, et Briti huumor läheb mulle täiega peale. Selline lihtne ja vürtsine.
Teist sarja vaatasime aga koos Nilsiga ja oomaigaaden kui pikalt oleme pidanud ootama järgmist hooaega, mis jumal tänatud kohevarsti saabub. Tegemist on minu kahe lemmiku Benedict Cumberbatchi ja Martin Freemani kehastusega sarjas Sherlock. No nii geniaalset näitlejaduot annab otsida ma ütlen. Hobbiti fännidele on nad juba varasemalt teada kui Bilbo Baggins ja Smaug. Nende koostöö Sherlockis on aga ülim ja sari lihtsalt sõltuvust tekitav. Sarja tunnusmuusikale mõeldes jooksevad külmavärinad üle selja - soovitan, soovitan, soovitan!

➽➽➽

Nonii, jõudsimegi viimase segmendi juurde, taaskord meie poolt palavalt armastatud, krimisarjad ulmesugemetega. Ei ma ei pea siinkohal silmas midagi The X-Filesi sarnast. Meie eelistused kipuvad jääma siiski uuema loomingu valda, kus kavalalt ulmenüansid peidetud ja üllatuslikult avaldatud.

Esimesena tuleb meelde Wayward Pines, mille avastasime vast möödunud aastal ja taaskord tema uuenduslikku süžeesse põimusime. Ma tegelikult ei tahakski suurt midagi sisust siin lobiseda, sest liiga lihtne on olulisi detaile välja anda ja sarja mõte ära rikkuda. Seega - vut vut vut vaatama!

Järgmisena, otse-friggin-loomulikult, Stranger Things! Taaskord absoluutsesse paremikku tõusnud sari, mille vaatamist üle kogu maakera kõik inimesed soovitasid. Mind tõmbas esiti sarja poole muidugi asjaolu, et tegemist ju mingil määral ajastu sarjaga - ja veel nii hästi tehtud ajastu sarjaga. Sisu lõi aga muidugi pahviks ja jättis vast kõik vaatajad pikisilmi järgmist hooaega ootama.

Viimase sarjana tooksin välja Westworldi, mille esimese hooaja viimane osa meil ka hetkel käsil on. Tegemist on verivärske sarjaga, mille tegevus taaskord minu jaoks pisut ulmenüanssidesse langeb. Väga huvitav lähenemine teemapargile ja inimloomusele. Kuigi esimeste osade järgselt tundus sisu hirmus keeruline ja ei tõmmanud kuidagi käima, siis mida osa edasi, seda enam vaataja sarja embusesse langeb ja detaile rohkem teada soovib saada. Seega taaskord, igati põnev sari!

➽➽➽

Kindlasti ei saa lugeda kogu välja toodud sarjade hunnikut ainukesteks, mida lõpmatuseni vaadata võiksime. Need on aga eredamad tähed, mis märkimist mainisid ja kuna alatihti tuleb ette olukord, kus taaskord uut sarja otsime, olge nii head ja jätke siia alla ka enda soovitused. Suurima huviga kuulaks mis teile vaadata meeldib. Andke ka märku, kui midagi minu mainitud sarjadest näinud olete 😉 Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Minipuhkus kodulinnas

Heia sõbrad,

milline mõnus lumine esmaspäev, kas pole?! Olgugi, et olen ikka veel üsna haige, olen sellele vaatamata rõõmsalt tänasest tööpostil tagasi. Kodus veedetud nädal jõudis totaalselt ära tüüdata ja tööle tagasi tulemiseks oli mõnusalt energiat. Võibolla mängis selles oma osa ka asjaolu, et möödunud nädalavahetuse veetsime totaalses weekend getaway vaibis ja murdsime pisut tavapärasest nädalavahetuse rutiinist välja.

Nimelt õnnestus mul imekombel mõned nädalad tagasi võita Facebookis jagamismäng, mille auhinnaks oli välja pannud Delta Apartments mõnusa nädalavahetuse Tallinna Vanalinnas asuvas luksuslikus korteris. Valida sai väga mitme korteri vahel ja meie soovitud kuupäevadega klappis Pikal tänaval asuv Cozy nime kandev korter. Reede õhtupoolikul sammud sinna seadsimegi ja olime ikka tõeliselt üllatunud kui kohale jõudsime. Meie ees kõrgus ääretult kauni sissekäiguga luksuslik vanalinna korterelamu, mille ühetoalisse korterisse oma kompsud maha sättisime.
Korter oli meeletult kõrgete lagedega, ilusate avarate akendega ning modernne ja puhas. Oli näha, et korteri sisustamisel on kõik läbi mõeldud ja külastajatele väga mugavaks tehtud.

Kui olime piisavalt ahhetanud-ohhetanud, viskasime palitud peale ja läksime õhtust vanalinna kaema. Kuna olen alati elanud linnast väljas, on vanalinna õhtune ilu päädinud peaasjalikult öiste linnatuuridega ja niisama vanalinnas jalutamas olen käinud vähe. Imekaunis õhtune lumesadu ja pehmetes tuledes vanalinn olid ühise kooslusena lihtsalt ii-mee-lii-seed! Kiire tiiru raames hüppasime läbi poest, et õhtuks head-paremat nosimist varuda ja jäime korteris ootama sushikullerit, kes meile võidupaketis oleva sushi kätte toimetama pidi. Sushi käes - vaatasime terve järgneva õhtu filme ja lõpetasime töönädala rahulikus tempos.
Laupäeva hommikuks olin kodust kaasa varunud erinevaid hommikusöögi tarbeid, mis aga suuremas jaos kasutamata jäid, sest Nils otsustas, et kui juba siis juba! Otse meie korteri akna all oli Bonaparte kohvik, mille aknal ilutsevatele saiakestele Nils juba eelneval õhtul silma peale oli pannud. Peale kümne minutilist ootamist, saabuski ta juba croissantide ja kohviga, mille saatel möödus üks mõõõõnus laisk hommikupoolik.

Peale hommikusööki lebotasime täies rahus paar tunnikest niisama korteri võlusid nautides ning peale seda otsustasime linnainimeste kombel võtta linnast mis võtta annab. Kui terve elu olen pidanud linnaskäike planeerima selle järgi, et kus parkida ja kuidas selle eest maksta, saime seekord vaid jalgadele valu anda ja kõiki käike palju lihtsakoelisemalt nautida. Seadsime sammud esmalt niisama vanalinna tänavatele ning lõpetasime poolkogemata Viru Keskuses, kus tunnikese rõivaid lapates veetsime. Peale seda sammusime läbi tiheda lumesaju vanalinna tagasi ning otsustasime lõunasöögiks katsetada restorani Bollywood, mis tol päeval meie "kodutänaval" ilutses. Saime restos maailma kõige mõnusama istumisnurgakese, ja naudisklesime pikalt. Vaatamata mõnusale atmosfäärile, tuleb tõdeda, et minu lemmikuks Inda maitseid pakkuvaks kohaks jääb siiski restoran Chakra.

Kuna möödunud laupäeva õhtuks oli pikalt ette planeeritud pisike peokene linnapeal, sobis meile korteri külastus antud nädalavahetusel lihtsalt suurepäraselt. Kutsusime ka mõned sõbrad enda ajutisse kodukesse külla ning suundusime kõik ühiselt jalameestena vastu öötunde linna peale. Oli ikka mugav küll kui aus olla! Eile päeval kell 12 pakkisime aga oma kodinad kokku ja suundusime kodu poole tagasi. Pole midagi öelda, puhkus on mõnus aga kodus on veel mõnusam! :D

Kokkuvõtvalt saan öelda nii palju, et selline minipuhkus enda kodulinnas on teinekord vaat, et mõnusamgi kui lühike linnareis välisriigis. Jääb ju ära kogu reisimisega seonduv majandamine ja selle pealt hoiab ka korralikult aega ja närve kokku. Vähemalt minusugusel lennukartlikul inimesel küll.
Ma usun, et külastan Deltat kindlasti kunagi veel ja soovitan seda väga väga soojalt teilegi. Väga hea alternatiiv hotellile.
Ülal näitasin teile ilusti poseeritud pilte, aga nüüd lisan siia selle, mis toimub meie peres tavaliselt. Mina olemas lihtsalt õnnest pakatav hüperaktiivne ja kreisi - isegi haigena :D

Teile soovin aga mõnusat nädala algust ja rõõmu paksust lumekattest!

Ühe nädala toidukorvi hind ja retseptid vol4

Heia sõbrad,

teie küsite - mina vastan, ehk et jah - teeme siis vähemalt ühe nädala veel seda kõneainet pakkuvat postitustesarja ja laotame laiali minu nädalase ostukorvi sisu. Vaatame, mis sellest teha annab ning palju see kõik maksma läks.
Algselt oli plaan täna tegelikult Halloweeni teemal postitada, aga tühi temaga, jõuab hiljem järelheietusi teha küll - täna on ju regulaarne toidupostituse päev eksole! :D
Teate selline järjepidamine paneb ikka aeg-ajalt parajalt pead murdma. Olgugi, et ma olen hirmkorralik ja nimekirja-inimene, ei ole ma ilmselt nii korralikult 4 nädalat järjest poes käinud ealeski. Egas ma ju taha ka siia korduvaid retsepte riputada ja üritan ikka igaks nädalaks miskit uut välja nuputada. Nils on kindlasti salamisi selle üle väga õnnelik, et meil nüüd selline buffee kodus avatud on iga nädal :D Ise olen küll lihtsama menüüga harjunud aga ega mul siis kahju ole teist inimest rõõmustada. Eks ole näha kui pikalt ma siin retseptimajandusega vastu pean ja neid teile veel ette jõuan kanda.
Võiks ju mõelda, et maailm on retsepte täis - küll uusi ideid jagub, aga kui olen iga nädal arvestanud siiski enam-vähem toidukulutuste peale kindla summa, siis väga ekstravagantseid asju tihti koju tassida ei tahaks.

Eilne ostukorv sai tegelikult pisut läbimõtlemata, sest miskipärast otsustasin enne kodust lahkumist pilku külmkappi mitte visata. Kuna veetsime suurema osa nädalavahetusest Nilsi vanematekodus, olin absoluutselt ära unustanud, et mis meil üldse möödunud nädalast külmikusse ja kuivaine lattu (minu meelest annab see hunnik kuivaineid, mis meil kappides kõrgub küll lao mõõtmed välja) alles jäänud on. Seal meid muidugi söödeti-joodeti nii, et seda nägu, seega kodus jäi nii mõnigi asi meist puutumata.

Hilisemal vaatlusel selgus, et eelmisest nädalast oli alles puuvilju (mida muidugi klassikaliselt nädala keskel täiendasime), ProFeel kohupiimasid, suur pakk piima, porgandeid ja muud nodi. Suutsin vaid möödunud nädalal nii tubli olla, et juba eos tuvastasin kanafilee ülejääki ja viskasin selle kärmelt sügavkülma. Nii, nüüd aga poekorvi juurde - seekord jätsin Rimi kassapidajale täpselt 60,40€, millest toidupoolise peale kulus 46€. Ülejäänud summa jagunes erinevate kodu- ja ihukeemiate vahel nagu dušigeelid, šampoon, kuivšampoon, vatitikud, pesupulber ja pesupehmendi. Samuti otsustasime eile päeval laiselda ja ostsime koju Rimi lahtisest letist sushit - mis on meie arvates lihtsalt imehea kui arvestada value for money! Soodne hind - hea maitse.

Läheme nüüd rohkem detailidesse ja asume retseptide kallale:

Esmaspäev/Teisipäev
Pühapäeva õhtul viskasin kokku lausa neli potitäit erinavat kraami, et nii Nilsil kui ka minul oleks nädala alguseks kohe tööle miskit kaasa võtta. Kuna Nils avaldas tungivat soovi Bolognese pasta järgi, ostsin selle tarbeks poest tatraspagette, Bolognese kastet, sibulat, küüslauku, tomatit ja veisehakkliha. Keerasin kogu gemüüse kokku ja asi ants. Et ka endale midagi meelepärast valmistada, otsustasin enda vana-hea lemmiku kasuks ja tegin potitäie kapsa-kanahakkliha hautist, mille sisse armastan tükeldada ka porgandit ja kõrvale teha tatart. Hommikusteks paladeks terve nädala vältel nagu ikka - Nilsil võikud ja muna, minul smuuti või täistera kaerahelbe puder. Viimasel ajal olen küll rohkem smuuti usku olnud, mis tähendab seda, et üsna jätkusuutlikult tühjendan kaubandust külmutatud marjadest. Muide - Rimi külmutatud vaarikad on praegu jube mõnusa maitsega. Kui paneks silmad kinni, tundub nagu sööks kesk lõõskava päikesega suvepäeva maal vaarikapõõsast marju :)

Kolmapäev/Neljapäev
Et eelmisest nädalast sai sügavkülma pistetud üks suuremapoolne kanafilee, saab temast käesoleva nädala keskel punane karri. Selle tarbeks ostsin kaks suurt pakki kohvikoort, punase karri segu, suure paki tomateid, sibulat ja küüslauku. Armastan alati Aasia toitude alustuseks viilutatud sibula ja tomati pannil pehmeks hautada ning seejärel lisan sisse sobiva lihalise. Nils nõuab kõrvale ilmselt pruuni riisi, mille varud on meil kodus juba olemas ja minule nagu ikka - vana hea tatar. Kõrvale valmistan kindlasti kapsa-hapukoore-lahja majoneesi salati, sest muidu ei ole mul selle hiiglasliku kapsapeaga lihtsalt mitte midagi peale hakata. Ausaltöeldes olen ma alati jumala ahastuses kui pean ühe toidu jaoks poest mingi viie kilose kapsa koju tassima - miks nad ei või neid rohkem sektoriteks/poolikuteks lüüa? Arrgghh! Aa - kui karrikaste on valma - tükeldan sinna peale alati pähkleid, et anda juurde pisut krõmpsuvat tekstuuri.

Reede
Kuna tuleval nädalavahetusel ootab meid ees ööbimine vanalinnas, sest võitsin pisut aega tagasi Facebookis Delta Apartments mängu raames kaheöise puhkuse mõnusas vanalinna korteris, tuleb nädalalõpu toidu valmistamise osas kogustega ettevaatlik olla.
Plaanis oli teha kaerajahus paneeritud kanahakkliha-kodujuustu kotlette, mida tavaliselt aga hirmus suur kogus tuleb. Hmm... äkki venitab hoopis karriga nädalalõpuni välja? Kuna reedel sööme vaid lõunasööki, sest Delta Apartments lubas meid lahkelt õhtul sushiga kostitada - peab vist lihtsamate meetoditega nädala sees välja venitama... Igal juhul, kui midagi peaks minema aga teisiti, on vähemalt plaan olemas. Kapsapea peaks nädalalõpuni vastu pidama küll, et temast veel salatit vorpida ja praegu mul tuli meelde, et külmikusse jäi eelmisest nädalast ka veel keedupeet. Temast saab ka ilmselgelt salat. Kotlettide kõrvale armastan tavaliselt valmistada tartar kastet, mille tarbeks purgi hapukurki korvi ladusin.

Huuuhh, kuidagi juhtus nii, et koos retseptide kirjeldusega sai kirja ka eelseisva nädala sisu. Kuna nädala sees sööme alati kodus, siis nädalavahetusel üritame vähemalt korra kuskil miskit uut ja maitsvat katsetada. Möödunud nädalavahetusel käisime vilksamisi Kumus ning peale seda otustasime katsetada Kadriorus asuvat NOPi. Olen nende juures mõned aastad tagasi ka käinud ja tookord ei jäänud ma teps mitte rahule. Minu pärlkuskuss ja kala maitsesid ääretult veidralt. Kuna antud elamusest oli juba mitu head aastat möödas, lootsin, et ehk nüüd koos Nilsiga minnes saame palju kiidetud kogemuse osaliseks... Tutkit! Taaskord komistasin kehva valiku otsa, millega kahjuks üldse rahule ei jäänud. Aasia toidu lembelisena otsustasin katsetada Vietnami suppi ja kõrvale võtsin avokaado maisileiva võileivad. Supp oli nii hapu, et süüa suurt ei kannatanud ja avokaado võikudega olen kodus rohkem rahule jäänud. Nilsi katsetatud Vietnami salat oli minu jaoks tunduvalt maitsvam aga Nilsi sõnul tema sellega üldse rahule ei jäänud. Ausalt öeldes tundub mulle ääretult kummaline, et juba kaks korda NOPiga olen alt läinud, kuigi ta nii hirmus kiidetud on...Võiks ju arvata, et ehk on nende maitsebukett minu koduste toitudega võrreldes lihtsalt liiga nüansirikas? Aga ega ma sellega eriti nõustuma ei soostu, sest restoranides/kohvikutes einestamas käies armastame mõlemad ikka erinevaid asju katsetada ja valime alati pigem midagi sellist, millega ise kodus hakkama ei saaks. Kuidas teie kogemused NOPiga on?

Igaljuhul, loodan, et meil kõigil seisab ees mõnus nädal ja egas muud midagi kui räägime juba varsti jälle!

Aktiivsuskell Jawbone UP 2

Hei armsad,

jutustan täna pisut enda kogemusest aktiivsuskellaga - kas sellest on ka olulist kasu olnud ja mille tarbeks mina teda kõige enam kasutan.
Kõigepealt ütlen ära, et vaid mõni kuu tagasi olin  aktiivsuskellade osas ääretult skeptiline. Ei näinud nende olemasolus ja kasutamises mingit vajadust ja ei pidanud vajalikuks käia välja suurt rahasummat, et mul oleks lisaks tavalisele käekellale (mida viitsin kanda haruharva) veel üks kell, mille kandmist endale pidevalt meenutama peaksin. Ma olen nimelt aksessuaaride osas eriti valiv ja kannan alati pigem vähem kui rohkem. Tean vaid seda, et alati on mul kõrvas mu pärlkõrvarõngad, sõrme ümber kihlasõrmus ja haruharva eksib kaela mõni kaelakee või veelgi harvem, mõni käeehe. Kui peaks juhtuma, et kõik neli eksisteerivad korraga, tunnen end nagu Juudi jõulupuu.

Olin alati üsna veendunud, et kõik aktiivsuskellad on suure sportliku sihverplaadiga ja näevad välja üsna rohmakad, selline mulje on vähemalt tuntumate brändide kelladest jäänud. Loevad üheaegselt su pulssi ja liigutusi ja samme ja pistavad kisama kui sa vett ei joo ja äratavad sind keset ööd üles kui liiga kergel unereziimil oled ja nii edasi eksole... Aga see on lihtsalt teada-tuntud klassikaline mina, kes alati üle pingutab ja põhjuseid otsib.

Minu suureks üllatuseks otsustas kallis ema-emake mulle septembri alguses sünnipäevaks kinkida sellise kauni masinvärgi nagu Jawbone Up 2, mis on - nagu te arvata võite - aktiivuskell. Minu suureks üllatuseks ei tulnud karbist nähtavale suure sihverplaadi ja paksu kummist käevõruga aktiivsuskell vaid hoopis midagi ilusamat. Karbis peitis end kaunis tumelilla kuldse tekstuurse plaadiga aksessuaar. Allolevalt pildilt näete minu kullakarva kaunikest ja ka teisi üliilusaid Jawbone aktiivsusmonitore. Käsi südamel tunnistan, et võiksin neist igaüht täie rahuga kanda, sest nad on tõesti disainitud absoluutselt täiuslikuks. Ei midagi liigset - vaid esmatähtis ja vajalik - ja seda äärmiselt stiilselt. Aksessuaar, mida saad kanda tõesti igas olukorras ja mis ei nõua sinult liigsportlikku väljanägemist. Mina olen enda kellakest kandnud nüüdseks pisut üle kolme nädala. Ära olen tema võtnud ainult selleks kui lähen duši alla - just nii tähtsaks ongi ta mulle saanud.

Kuna eelnevalt olin elanud ühes suures mustas infoaugus ja kelladest mitte midagi ei teanud, asusin kohe esimesel päeval tema kallal nokitsema, et uurida selle kurikuulsa 10 000 sammu täitumise kohta. Jah, ma tean, et ka Iphone loeb samme aga mul ei ole ju telefon iga hetk käes või taskus. Üldsegi - enamus ajast mu riietus koosneb seelikust või kleidist, seega mul isegi ei ole taskuid millesse telefoni susata. See tähendab aga, et korrektset sammulugemist vähemalt minu telefoniga teha ei ole võimalik. Ma ei ole sellest sammundusest kunagi suurt pidanud, kuna mul on alati olnud puudulik info selle kohta, et kui palju samme üks autoga kontoriinimene päeva jooksul teeb. Ilmselt väga vähe, mistõttu ka seda infot enda eest varjata püüdsin.

Nüüd - kui mul oli aga olemas kell, asusin täpsemalt uurima.

Tõmbasin endale kõigepealt telefoni äpi nimega UP, millesse Bluetoothi toel kella pealt minu päevane info jookseb. Kuna kella plaat on nii pisike, siis selle peal ühtki numbrikalkulatsiooni ei ole.

Seadistasin äpi kaudu ära enda mõõtmed ja kaalu, samuti lisasin päevased eesmärgid sammude ja unetundide osas. Sammudeks panin üsna optimistlikult 10 000 ja unetundideks vähemoptimistlikult põgusad 7. Üldjuhul magan siiski ligi 8 tundi aga igaljuhul on ju tore äpist igal hommikul vaadata, et oled uneeesmärgi 100% piiri ületanud :D Enesepete...enesepete ma ütlen.
Kui Up'i öösel käe peal hoida, mõõdab ta ka välja kerge ja sügava une perioodid, mida graafikust hiljem vaadata saad ja püüda aru saada kas unenäo nägemine toimub sügavas või kerges unefaasis... ma ei ole ausaltöeldes siiani päris kindel.

Et kohe esimesel päeval selgeks saada, et kui palju liigutamist on tarvis, et 10 000 sammu täis saada, läksin aeglasele aga pikale jooksuringile ning läbisin peale tööpäeva rahulikus tempos 9km. Koju jõudes avastasin, et olingi päeva peale pisut üle 10 000 kokku saanud. Päeva lõpuks kogunes tol päeval ca. 13 000 sammu. Oh seda juubeldamist ja eesmärkide täitmist!

Võin täitsa julgelt ja ausalt väita, et kell motiveerib täiega ennast liigutama. Kui alguses tekitas sammude mitte täitumine kerget frustratsiooni siis pikapeale kadus see tunne õnneks ära, samas trennisoov jäi alles. Tänu kellale käisin septembrikuus kohe kindlasti rohkem trennis, sest tahtsin avastada kui palju samme suudan koguda ja kaloreid põletada erinevate treeningstiilide ja trennipäevadega. Sellest saab ausaltöeldes totaalne hasart, sest kell on mul koguaeg käe ümber ja iga hetk kui pean selle ära võtma, tunnen, et kaotan samme :D

Keskmisel trennipäeval kogun terve päeva peale kokku ca. 13-14 000 sammu ning maksimaalne sammusumma kolme nädala jooksul on olnud ca. 21 000 sammu kui käisin möödunud teisipäeval Soomes kontserdil. Päeval kus teekond on vaid kodust tööle - töölt koju, kogun vaid 3-4000 sammu. Üsna drastiline vahe minu arvates. 

Seetõttu ongi nii mõnus, kui pidevalt on väike meeldetuletaja käe peal, kes vaid pelgalt enda olemasoluga motiveerib liigutama ja tihemini trenni tegema.

Kui algselt sisestasin umbes nädala vältel UP äppi ka enda toidukordi ja vee tarbimist, siis loobusin sellest õige pea, kuna äpis on üsna keeruline koguseid määrata. Vähemalt nägin ühe kasutusnädala ainel ära kui palju ma umbkaudselt päeva jooksul toitaineid ja kaloreid kogun ning millises vahekorras on neid vaja põletada kui soovin kaalu langetada/tõsta/säilitada. Eelnevalt mul sellealane teadmine puudus. Noh, muidugi oli tore sinna igapäev juba poole päeva pealt veekogus äpis maksimaalseks ja täidetuks märkida ja programm. nö. üleuputada ja end kiita lasta, aga joon vett niivõinaa nii hullumeelselt palju, et saan ka ilma kiitusteta hakkama :D

Igatahes, kokkuvõtteks võin öelda seda, et olen enda aksessuaariga rohkem kui rahul ja ta on leidnud endale koha minu igapäevaste pärlkõrvarõngaste ja kihlasõrmuse kõrval. Kodust ma igatahes temata ei lahku. Kas teie kasutate aktiivsuskella - kui jah siis millist ja miks just seda?

Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Mulliga veekokteilid ja Devin veeLOOS!

Hei armsad, 

täna saab siia kirja lõpuks ometi üks postitus mille jaoks olen indu juba paar nädalat taga ajanud. Olen teda jupi kaupa ette valmistanud ja nüüd panen kõik lõpuks paberile kah.

Olen Devini veebrändiga juba ametialaselt üsna mitmeid aastaid tuttav ja alati teadlik olnud, et just Devin on Eesti turul andnud suurema panuse aluselise vee tähtsustamise ja leviku osas. Devini hüüdlauseks on, et just aluseline vesi on organismi tasakaalu alus ning neil ei saakski rohkem õigus olla! Aluseline vesi stabiliseerib keha pH taset, aitab võidelda ülekilode ja mitmete tüütute haigustega.

Ma olen juba aastaid olnud kimpus asjaoluga, et kuklas vasardab koguaeg teadmine vee joomise vajalikkusest päeva jooksul aga teguviis ei jõua nagu sellele arusaamale kuidagiviisi järele. Nüüd, ca. kuu tagasi, käis aga ära klõps ja mingil veidral viisil joon täitsa vabatahtlikult ja lausa hea meelega päevas ära vähemalt 2L vett. Kannan endaga igapäevaselt kaasas 0,750ml pudelit, millesse igal hommikul kas laimi või sidrunit lisan. Võin aga 100% ausalt väita, et sellise vedelikutarbimiseni aitas mind Devin. Seda väga lihtsal põhjusel - toodi mulle nii kenasti kastitäis vett ja mis mul temaga ikka muud teha oli kui ära juua - see tekitas aga tubli harjumuse vedeliku igapäevase tarbimise osas ja nüüd võingi südamerahus vaid Devini pererahvast selle eest tänada.

Kuna esialgu anti mulle proovida Devini mullivett, otsustasin seda kavalalt katsetada ja proovisin teha kasulikust aluselisest mulliveest veekokteile - ja teate kui mõnus vaheldus on see smuutidele! Veekokteilid on geniaalne lahendus puhuks, kui oled otsustanud alokoholi osakaalu enda elus vähendada või kui soovid lihtsalt vee osakaalu tarbimist nutikalt suurendada. 

 

Kõigepealt näitangi teile loodud kokteile ja seejärel asume selle kõikse põnevama - loosi - juurde :)

Maasika - Mullivee Margarita

Kokteili tarbeks läheb vaja:
külmutatud maasikad
basiilikut
paar spl sidrunimahla
Devin mullivett

Kõigepealt purusta külmutatud maasikad, sidrunimahl ja pisut basiilikut blenderis (võid lisada ka tilga mullivett, et blenderdamine hõlpsam oleks). Vala saadud segu kõrge jalaga klaasi ning vala äärest juurde mullivett, kuni klaas on täis. Tulemuseks ideaalne meelepete! Mullivesi annab joogile vurtsu nii edukalt, et alkoholi puudumist ei ole suurt märgatagi ;)

Arbuusi Unelm
See kokteil on for riiiil unelm, sest arbuus on miskil kummalisel põhjusel praegu Septembris nii hullupööra maitsev. Absoluutselt palju palju maitsvam kui ta oli seda suvekuudel.

Kokteili tarbeks läheb vaja:
Pool arbuusi
Devin mullivett
külmutatud maasikaid
pisut sidrunimahla

Kuna mina ei ole Eestis juba üsna kaua seemneteta arbuusi näinud, on üsna tõenäoline, et antud retsepti järgimiseks tuleb igast arbuusist seemned lihtsalt välja korjata. Seda ma ka tegin aga tulemus oli seda väärt!
Puhasta arbuus ja viska koos külmutatud maasikate ja sidrunimahlaga blenderisse. Sega saadud mass mulliveega ja vala pooliku tühendatud arbuusikesta sisse tagasi. Kui esialgu võib tunduda, et arbuusist tulev vedelik on kokteili vedeldamiseks piisav, ei ole see aga päris õige. Arbuusist tulenev vesi eraldub viljalihast vaid sekunditega ja mullivee lisamine aitab kogu valmistatud segul ühtlase kokteili-laadse vormi võtta.
Naudi mõnusalt kihisevat ja suvist jooki!

Mündi - Kurgi värskendus

Tore on taaskord asjaolu, et käesolev kokteil meenutab üsna korralikult alkoholivaba Mojitot ja no kellele siis Mojito ei meeldiks?!? Eriti kui seda saab täitsa patuvabalt iga päev nautida :)

Kokteili tarbeks läheb vaja:

Kurki

Devini mullivett

Münti

Laimi

Tükelda laim ja pressi koos mündiga klaasi põhjas puruks. Lisa klaasi äärtele pikad kurgiribad ning vala peale mullivesi. Lase kokteilil pisut tõmmata, et viljade maitse jõuaks välja tulla ning naudi!

Sellised lihtsad argiõhtused kokteilid teevad lihtsakoelise vee joomise hirmus põnevaks ja panevad loovuse tõeliselt tööle. Et ka aga teil oleks võimalik Devini aluselist vett proovida, jagan kellelegi teist ära 24 pudelit Devini kristallimitatsiooniga veepudelit. Tegemist on klassikalise Devin veega, millel suuruseks käepärane 0,33L ja välimuseks imekaunis plastikust kristallpudel, mis imehästi käekotti pista sobiks!

Kui soovid enda kehale pai teha ja sügisele vastu minna tervislikuma eluviisiga, jäta käesoleva postituse kommetaaridesse enda e-maili aadress ja eesnimi, ning jää ootama loosi tulemusi, mis saavad avalikuks juba 07.10!

Tänaseks mina aga siinkohal lõpetan ja ootan teid kõiki loosis osalema! Räägime juba varsti jälle ;)

Sügis meigimaailmas

Hei armsad,

tuleb välja, et sügise lähenedes algab ilumaailmas tõeline pakisadu. Peale pidevate vihmasabinate, sajab uksest ja aknast sisse ka igasuguseid kifte uusi meigitooteid. Nimelt juhtus mõni nädal tagasi lausa kahel järjestikusel hommikul niiviisi, et minu ukse taga käis kuller, kel kaasas kotitäis head-paremat. Ühel päeval saabus Maybelline kotike ja teisel päeval L'Oreali kotike.
Ausaltöeldes sai põnevaid asju ühtekokku niivõrd palju, et pidin näpud neile kibekiirelt taha ajama ja katsetama hakkama. Nagu ma aga juba eelmine kord teile mainisin, ei ole minust suurt kasu kui peaksin tooteid teile niisama piltide ja arvustuse näol näitama - ei peitu minus niivõrd palju meigiteadlast.
Kui eelmine kord katsetasin asju videos, et edasi anda esmane ja ehe reaktsioon, tahtsin ka seekord midagi põnevamat toodetega ette võtta. Valituks sai erinevate meigilookide katsetamine. Õnneks oli mu õde Lotta just õigel ajal mind külastamas, ning saingi pea, et enamus tooted meie mõlema peal ära katsetada.
Täna näitangi teile neid looke ning räägin juurde kus mis kasutatud sai. Tunnistan ausalt, et mõned neist toodetest on saanud absoluutseteks lemmikuteks ka igapäevases meigikotis, seejuures mõned tooted jäid pisut õnnetult enda hiilgehetki riiulile ootama. Mõningad tooted olid minu jaoks üsna kummalised ja keerulised kasutada, sellele vaatamata katsetasin nad siiski ära ja särasilmil leidsin ka uusi lemmikuid!

Esiti tutvustan teile endale loodud meigilooki, mille märksõnadeks paneksin kindlasti sügis-sügis-sügis! Sügis on ju absoluutselt ideaalne aeg kandmaks julgemaid ja sügavamaid huuletoone ja me kõik teame kui väga ma värvilisi huulepulki armastan ;) Kerge silmameik ja tugev huul, ühes särava üldmuljega ning krutskeid täis soenguga, mulle meeldib! Muide - kui keegi peaks nüüd mõtlema, et kuidas küll sellist näiliselt keerukat soengut saavutada - las ma räägin teile kui lihtne see on! Mõni aeg tagasi tegi meigikunstnik Jenni Korjus enda Youtube kanalile just sellesama soengu õpetuse ja ma luban teile - sa saad sellega hakkama ja punuda ei ole vaja mitte kui midagi. Soenguõpetuse leiate SIIT.

Alljärgneval pildil näitan teile aga ära, et mida siis täpsemalt enda peal katsetasin. Põhja tegemiseks kasutasin laias maailmas ohtralt kiidusõnu saanud Maybelline Fit Me Matte&Poreless jumestuskreemi, mida saadeti mulle oi-kui-mitmes toonis. Algselt olin tootes ekslikult pettunud kuigi olin koheselt lummatud tema kergusest ja sekundiga matistuvast koostisest. Küll aga tundus mulle, et toode ei ole piisavalt kattev kui tegemist aeg-ajalt probleemse näonahaga. Proovisin Matte&Porelessi veel mõned korrad ja olen sellesse nüüd ülepeakaela armunud - toote kergus laseb näonahal hingata ja tulemus püsib matt terve päeva.
Kulmudel kasutasin üht veidramat toodet, mida eales näinud olen - L'Oreal Brow Artist Maker'it. Toote pealekandmise ots on paks nagu rasvakriit ja teisel pool asetseb üks üsna suur pintslilaadne asjandus. Kuna antud süsteemiga oli minu jaoks värvi peale kandmine võimatu, kasutasin lihtsalt peenikest kulmupintslit, millega toimis toode täitsa enam-vähem. Küll aga oli ta kreemisem kui olen harjunud, sest igapäevaselt kasutan üldjuhul kulmupuudrit.
Nagu alati, on silmadega mänguruum kõikse suurem ja oh-my-lord ma leidsin oma uued lemmikud! Kuna mul puudub eriline valikuvõimalus lauvärvide osas, kasutasin põhja tegemiseks L'Oreal True Artist Highlighteri paletti, mis toimib antud eesmärgil absoluutselt suurepäraselt! Et anda silmadele pisut rohkem elu, võtsin julguse kokku ja proovisin ära markerilaadse otsaga Maybelline Master Precise Curve Eyelineri - kui algselt eeldasin, et antud toote kasutamine on ilmvõimatu - eksisin rängalt. Ma pole eee-luu-sees paremat lainerit kasutanud. Käsitlemine on imelihtne ja värvi pealekandmine ühtlane. Samuti olin algselt kõhklev L'Oreal False Lash Wings Sculpt Mascara osas, kuna antud toote pealekandmise otsik oli pehmelt öeldes veider...aga endalegi suureks üllatuseks, lõin alumistele ripsmetele absoluutselt ideaalse katvuse. Imelikul kombel, ongi kaks viimati mainitud ühed minu lemmiktooted kõigist saadetutest!
Highlighterina katsetasin ära Maybelline Face Studio Strobing Sticki, mille näol on tegemist kreemja highlighteriga. Peale kandmine lihtne ja pudina-vaba!
Nüüd aga nüüd - minu lemmikteema - huuled. Juba eelmisest Maybelline pakikesest saadud matid huuletoonid olid superlux ilusad, nüüd aga üllatati mind sellise tooniga mida mul tõepoolest varem ei olnud - sügavlilla toon numbriga 886. Pealekandmine äärmiselt hõlbus ja püsivus täiesti arvestatav :)

Kui endale tegin pisut tugevama üldmulje, siis õekesele lähenesin kergema meigiga (mis oli tema arvates ikkagi NIII tume :D ). Otsustasin luua praegu oh-kui-populaarse pruunikas-roosaka huuletooni ümber hästi kerge ja kumava suitsusilma. Millega ma seda aga tegin - kohe kõigest täpsemalt.

Et õekest on õnnistatud noorusliku ja ilusa näonahaga, oli Maybelline Fit Me Matte&Poreless jumestuskreem tema jaoks täielik win-win. Peale põhja matistamist, asusime silmade kallale. Kuma andsin taaskord L'Oreal True Artist Highlighteri paletiga ning ripsmed panime vohama L'Oreal False Lash Wings Sculpt Mascaraga. Et mul aga suitsusilma tumeduse saavutamiseks suurt midagi kasutada ei ole, panin loovuse tööle ja otsustasin proovida esiti kulmude jaoks mõeldud kreemjat L'Oreal Brow Artist Makerit - on tal ju pruunikas värv olemas ja pintselgi tagatipuks. Buffisin värvi üsna korralikult ja näed sa imet - toimiski! Kulmud värvisime samuti sama tootega kuid taaskord oli abimehena kasutuses peenike kulmupintsel, et toodet vähegi töödeldavaks muuta.
Olgugi, et Maybelline pani mulle teele kolm uut Vivid Matte Liquid huuletoodet, ei olnud meil hetkekski kahtlust, et millist neist antud meigilooki puhul proovida - loomulikult valisime Nude Flushi! Toode oli pealekandmisel ääretult kaunis aga kahjuks on tal püsivusega üsna kehvad lood. Kui üldiselt olen vedelates huulepulkades alati näinud pääseteed pika püsivuse suunas, ei olnud seekord olukord nii kiiduväärt...

Kuna tooteid oli minu mõistes ikka tõeliselt suur kogus, on mõned neist veel täitsa proovimata, näiteks Babylips uued huulepalsamid, ja üsna mitmed tooted olen kõrvale pannud, et need ühe põneva projektikese raames mõne aja pärast teieni tuua - sõnaotseses mõttes teieni tuua, hehe :)
Seekord ongi aga minu poolt kõik, loodan, et teile minu "kunstiteosed" meeldisid ja tooted huvi pakkusid. Kui olete ka ise mõnd neist toodetest juba proovida saanud, andke mulle kommentaarides teada, et milline oli just teie lemmik.

Praeguseks kõik ja räägime varsti jälle!