Teine laps - kas ja millal?

Mind on alati täiega närvi ajanud see, kui uuritakse põhimõtteliselt kohe peale sünnitust, et "nooooh millal siis teine tuleb kah?". Olen ka teiste emadega, kes minu arvamust on jaganud, samal teemal arutlenud ja pidavat see vist mingi üleüldine norm olema, et kui esimene, teine või kolmas laps on ilmavalgust näinud, tuleb kohe panna pähe idanema mõte, et kiire-kiire nüüd - järgmist tegema!
Olgu, võibolla see ei aja kõiki niimoodi närvi nagu mind, sest normaalsed inimesed ei ole ka nii närvihaiged ja lühikese süütenööriga nagu mina 😅 Lapse kandmine ja sünnitamine on naise organismile tohutult suur väljakutse aga vaid pelgalt murdosa sellest, mis lapsevanemaid tegelikult ees ootab. Hoopis olulisem rõhk on kõigel edasisel, mis suuresti mängib rolli teise, kolmanda või mitmenda iganes lapse tulekuga perekonda.

Minu jaoks ei olnud aga pojakese beebiiga üldse mitte vaid lust ja lillepidu. See oli raske ja kurnav nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Seda on ta mõnes mõttes tegelikult tänase päevani, aga nüüd olen ma lihtsalt sellega harjunud ja ilmselt muudmoodi enam ei oskaksi. Sealjuures aga muidugi tuleb tõdeda, et eks rasketest hetkedest kiputaksegi pigem rohkem arutama kui nendest mõnusatest, mida elu beebiga ju ka iseenesest mõistetavalt pakub. Poja on juba nii suur, et täitsa inimene kohe. Asjadest arusaav, peaaegu ise sööv ja toimetav inimene. Seega mõte uuest beebist, kes lihtsalt... on... ja ei tee suurt midagi, tundub kummaline.
Tihtipeale on vingumine näiliselt tulemuslikum ja kui saad kellegagi samastuda, on ju veel eriti hea olla. Teisalt on elu pojakesega ju maailma kõige ägedam, naljakam, üllatusrohke ja täis kõige suuremat armastust. See ei välista aga hetki, kui tahaks lihtsalt põgeneda.

Näiteks eile - pidime Nikolase minu ema juurde päevaks chillima viima, et Nilsiga kino-spa-õhtusöök teha. Ema teatas aga vastu õhtut, et las Niko jääb siis juba tema juurde ööseks, et saavad lapsevanemad ka pisut lõõgastuda. Mõte segamatust ööunest tundus ülimõnus ja vanaema juurde ta jäigi. Õhtul istusime aga Nilsiga kodus ja igatsesime pojakest hirmsasti. Meil on küll ka kahekesi alati hästi lõbus ja tore aga peale seda kui filmid vaadatud ja kook söödud, liikus mõte ikka sellele, et huvitav mis pojake küll teeb... aga nüüd... või nüüd??
Ööuni ühe jutiga ära magada oli muidugi kosutav, aga hommikul ärkasin täpselt samasuguse seljavalu ja rammestusega nagu ka siis, kui pojake meie voodis öösiti kaheksajalga etendab. Ma räägin - keha on lihtsalt harjunud ja mingit maagilist superpuhanud ükssarviku-und enam organism naljalt ei tee.

Enne pojakese sündi, olin ma jumala kindel, et tuleb ikka kaks pisikest järjest. Riik on meile ju nii ideaalsed võimalused selleks loonud, et emapalk näiliselt lõputult edasi tiksuks. Pikalt veeretasin peas mõtet, et "ahh mis seal siis on, aega ju kõvasti veel sellele mõelda" aga tegelikult hakkab nüüd aeg vaikselt ümber saama. Ilmselgelt ei ole beebindus mingi sõrmenipsuga teostatav asi ja väike ajavaru tuleks ju ka jätta. Hetkel olengi olukorras kus reaalselt üks päev mõtlen, et jep, kõik on otsustatud, beebi number kaks it is! Ja juba järgmisel hommikul võdistan kõhedusest õlgu, mõeldes, et nooo ma ikka ei ole veel vist päris valmis. Totaalne segadus.

Ma lasen end nii kergesti mõjutada asjadel nagu taaskord neli kuud ebareaalselt rõvedat ööpäevaringset iiveldust, esiklapse kohanemine sellega, et tema ei ole enam a&o, kahelapsevankrid, gaasid beebieas, rasedana ringi vaarumine, kahe väikese lapsega hakkama saamine kui hetkel ajab ükski aeg-ajalt hulluks, kas me saame siis üldse veel kunagi ka lasteta kuskil käia, kas ma suudan üldse kunagi veel mõnda last nii palju armastada jne. Ma võiks siia listi lisada veel igasuguseid pseudoprobleeme, mida mu aju genereerib aga no tühi temaga...

Samas kohe sinna otsa suudan mõelda aga ka sama palju kui mitte rohkemgi plusse, mis kahe väikese vanusevahega laste puhul reaalne oleks. Kui natukene vastu pidada, oleks neil omavahel kindlasti ülitore mängida, majja kolides oleks kahe lapse vankrimajandusega niivõrd palju lihtsam kui liftita kortermajas elades, saaksin kodus edasi olla ja vaikselt ka sotsiaalmeediatööd nokitseda, emapalk jätkuks samal viisil nagu ta praegu on olnud, teise ilmakodaniku jaoks oleks kõik asjad, mida kuude viisi enne pojakese sündi kokku ajasin, juba olemas ja kasutusvalmis, ärevus teadmatuse ees on suhteliselt olematu, sest ühe lapsega on ju juba paljut kogetud. Ja noh üleüldsegi, beebi toob ühte perekonda nii palju armastust, mõnusat unist nohisemist ja uut hingamist, et noh... beeebiii!

Praeguses hetkes on mu suurim murekoht aga asjaolu, et aju ei suuda registreerida olukorda, kus mõnda teist pisikest inimest saaks üldse nii palju armastada kui pojakest. See pidavat aga emadel üsna tavaline teema olema, olgu su esimeseks pisikeseks siis "koerlaps" või "pärislaps", ei suuda sa ette kujutada end kedagi teist veel nii palju armastamas kui juba esiklast. Emasüda on ju teadupärast aga kõikvõimas ja usun, et see on üks selline teema, mis laheneb kuidagi iseenesest. Nagu ka ilmselt väga paljud muud probleemid, mida ma enda jaoks olen välja mõelnud.

Ma leian, et see on hästi oluline teema mida arutada ja enda jaoks lahti mõtestada sest "noh noh noh millal siis teine tuleb" ei ole üldse mingi lihtne küsimus millele vastata. Ma ei tea! Ja see tekitab mus rahutust, sest mulle meeldib kui kõik on kontrolli all ja tulevik selge. Hetkel on aga täpselt sama ebaselge kui seebivesi.

Kuidas teil sellega on - kas olete ka samasuguseid mõtteid kogenud või mõtlen täiega üle?

eeeemps, lõpetaaa!

Aastavahetus, nii nagu vanasti

Aastavahetusest ja jõulutrallist on nüüd täpselt nii palju möödas, et suur õgardlus on unustatud, kingid lahti pakitud ja pühade sigin-sagin organismist välja saadud. Isegi jõuluehted- ja tulukesed pakkisin täna täitsa vabatahtlikult konkusse ära.

Nagu ikka, pidasime ka sel... exkjuuus mii, tähendab möödunud aastal jõulupühasid kolm päeva järjest. Esmalt Nilsi vanematekodus, seejärel minu isa juures ning kolmandal päeval minu ema juures. Võiks ju eeldada, et see oli kõik hirmus väsitav aga imekombel tegelikult ei olnud üldse. Et kõik meie koosviibimised on äärmiselt laste-, koerte-, ja üleüldiselt inimesterohked, oleme vist sellise pisut kärarikkama ja aktiivsema olemisega suhteliselt harjunud. Eriti kui see kõik leiab aset kesk jõulutunnet, kuuse- ja hapukapsalõhnalist elutuba, on sel miski eriskummaline võlu, mida saab ju kogeda vaid korra aastas. Kuigi mis seal salata, koju jõudes on alati ju see tunne, et huuuuh kui hea ja rahulik siin on.

Esimene pidupäev vast oligi kõige grandioossem. Lookas jõululaud, klaverimäng, kuhjade viisi kinke kuuse all ja palju tantsu-tralli-naeru. Saabusime Nilsi vanematekoju muidugi ka juba kahe paiku päeval, mis tähendas seda, et kui kümne ringis oli aeg Nikolasega koju ööunne minna, olime ka ise juba täiesti kutud.

ma lihtsalt armastan seda thriftitud kampsunit 😍

Teisel päeval võtsime läbi üsna karge aga ilusa talveõhtu, ette jalutuskäigu minu isa juurde, kes õnneks elab meile üsna lähedal. Ajasime aga vankrirattad kuumaks ja vurasime kohale. Talveõhtus valitses täielik vaikus, tubade akendest paistsid vaid eredad jõulutulukesed ja õhus oli piparkoogi lõhna. Käes oli ju ometi jõuluõhtu, mis tähendas, et kõik pered olid mõnusalt oma kodude soojuses ja tänavatel valitses vaikus. Isa juures oli aga taaskord maja täis lapsi, kes said tundide viisi mängida, edasi-tagasi joosta ja ennast omajagu väsitada, mis mulle hästi sobis.

Nikolas lihtsalt casually oma lemmikul, tädi Lottal, seljas elamas

Kolmanda päeva hommikul suutsin end koos Lottaga vaevaliselt trenni vedada aga trenniks seda eriti muidugi nimetada ei saa mis me seal tegime. Kere oli juba heast jõulutoidust nii kurnatud, et vaevu 30 minutit loivasime ratta peal ja tegime niisama peegli ees pilte. Aga noh... mida uut eksole? 😅 Peale seda asusime üheskoos minu juures veel kirsipirukat küpsetama ja õige pea sättisimegi end ema juurde minekule. Pugisime veel kogu täiega kõhud täis, lugesime luuletusi ja jagasime kätte viimased kingid. Muideks, igal aastal vahetult enne jõulupidude tralli, meenub mulle, et assa nugis, luuletust ju ka tarvis. Olen selleks puhuks alati ise miskit valmis kirjutanud. Lihtsalt kuidagi on traditsiooniks saanud.

Samuti üks thriftitud kamps, mille üle ääretult rõõmus olen. Taaskasutus FTW!

Need mõned päevad, mis jäid jõulupühade ja aastavahetuse vahele, sisustasime kinoskäikude, mängutubade, väljas söömiste ja põrandakatete valimisega meie valmiva maja jaoks. Juba 30nda hommikul pakkisime hiiglama suure hunniku asju autosse ja seadsime end Hiiumaa poole teele.
Nimelt mõtlesin juba oktoobris, et vot tahaks sel aastal aastavahetusel miskit sellist ette võtta nagu vanasti.
Kui olin veel pisike plika, sai vanematega pidevalt ringi sõidetud ja sõpsidega vahvates kohtades peatutud. Ilmselt käis sinna juurde ka alati mingi tähistamine ja pidu aga noh meie - laste jaoks - oli alati tegemist lihtsalt võimalusega mängida, mängida, mängida! Igatahes on mälestused nendest väljasõitudest nii toredad ja no mida muud me oma lastelegi pakkuda tahaks kui toredat äraolemist.
Et enamustel meie tuttavatel on juba lapsed või kaks, panimegi lisaks meile, veel kahe perega pead kokku ja otsustasime minna aastat vahetama Hiiumaale.

isad - lapsed - koerad / Hiiumaa '18

Broneerisime endale puhtjuhuslikult täiesti iiiii-mee-lii-see puhkemaja, mil nimeks Kalurikodu. Eelistasime seda ennekõike seetõttu, et hind oli võrreldes teiste majutustega ulmeliselt odav ja piltidelt tundus kõik tip-top. Reaalsuses oli tegemist ühe tõeliselt armsa, puhta ja mõnusa kohaga, kus mõned päevad perede keskis veeta.
Terve reisi vältel otsustas pojake kogu oma unegraafiku totaalselt pea peale pöörata, mis mind muidugi endast välja viis aga no mis sa ära teed kui inimesel on teiste väikeste inimestega koos lihtsalt niivõrd lõbus, et ei ole mahti magada.
Jõudsime majakesse kohale siis kui hakkas juba vaikselt hämarduma ja peale kompsude lahti pakkimist, kokkasime kiirelt ühe tortillabuffee, et pikast reisist väsinud kered saaks kosutust.
Suurema inimestehulgaga on selline lähenemine toidule minu meelest hästi lihtne ja kiire. Kärme köögiviljade hakkimine ja hakkliha/kana ettevalmistus, peale mida saab igaüks näha enda einega täpselt nii palju vaeva kui soovi on ja asi ants. Õhtu möödus totaalse lebotamise, kaardimängu ja täitsa niisama tiksumise saatel. Eks see lastega kuskil käimine vajab ka omajagu sisseelamist, seega polegi tarvis eriti rapsida.

Aasta viimase päeva hommikut alustasime muidugi imeliste pannkookide ja ohtra kohviga. Lapsed said paar tunnikest mängida, kuni isad viisid nad mõnetunnisele matkale (loe: algas emade puhkehetk). Emad muidugi eriti puhata ei mallanud, sest vaikselt tuli hakata valmistama õhtuseks olemiseks veidi pidusemat sööki ja endki pisut rohkem puhevile ajada, et see aastavahetus ikka kaunis rüüs vastu võtta. Liha ahjus - silmad värvitud - kleidid seljas - tervitasime tagasi meie seiklejaid ja asusimegi vaikselt õhtusöögilaua ümber, et ühiselt šampuseklaase kõlistada ja mis seal salata, ka pitsike kokku lüüa.

Vaatasime ühiselt aastalõpuprogrammi, mis oli sel korral kuidagi üsna mannetu ja limpsisime niisama vahuveini ja lobisesime. Kordamööda suunasime aktiivsest päevast ülielevil lapsi ööunne, mis kohati õnnestus ja siis jälle mitte. Ütleks, et tavaline lastega elu 😅 Kesköötunni lähenedes tõusis aga üsna korralik tormituul ja pistsimegi oma ninad vaid mõneks põgusaks minutiks välja, põletasime säraküünlaid ja kiikasime taamal paukuvat ilutulestikku. Kusjuures säraküünlad on just need mida ma eriti eredalt enda lapsepõlvest aastavahetusepidudest mäletan. Kuidagi nii kift oli pisikesena ööhämaruses lumehangede vahel säraküünaldega säristada. Eks sellele andis ilmselt oma võlu juurde ka asjaolu, et oli see ju põhimõtteliselt ainuke öö aastas kus ka lapsed said nii kaua üleval olla kui jaksasid.

Seekord sai minu õhtu otsa kuskil poole ühe kandis, kui pojake nõudis häälekalt, et ma ta oma kaissu tuttu võtaks ja muu siin ilmas enam talle ei sobinud. Ei mul selle vastu kõige vähematki.

Kolmanda päeva hommikul olime üsna uinamuinad ja pakkisime vahelduva eduga oma elamist kokku, koristasime ja sõime eelmisest õhtust alles jäänud kooki. Jumal tänatud, et aasta esimene päev kostitas meid tuulevaikse ja ilusa ilmaga, mistõttu saime väga laadnalt ja kiirelt praamiga mandrile tagasi põrutada. Koju jõudes tabas meid erakordne rammestus, mistõttu lamasklesime täiesti niisama ja plaanideta kodus. 

Nüüd oleme saanud jällegi tavapärasesse päevarutiini sisse elada, mis mulle äärmiselt head meelt valmistab. Mõeldes tagasi möödunud aastale, tuleb tõdeda, et oli põnev aga kohati ka raske. Sain palju uusi kogemusi ja elamusi aga oli ka aegu, mil kõik näis minevat üle kivide ja kändude. Olen uue aasta osas aga hästi ootusärevalt ja positiivselt meelestatud, sest tulemas on üks põnev ja teguderohke aasta.

klassikaline perepilt väikelapsega

Imetamise lõpetamisest ja uuesti, uuesti, uuesti lõpetamisest...

Olen imetamise teemalist postitust muudkui edasi ja edasi lükanud, kuigi te seda juba ammuilma ootate. Eks ma ikka hellitasin lootust öiste unemaratonide näol aga no mida ei tule, seda ei tule. Rõõmustan siis lihtsalt selle üle, et õnneks on karupojake üks ääretult vahva ja heatujuline poiss, kes magab päeval hästi, sööb ilma pretensioonideta kõike ja on viril üldiselt vaid siis, kui mõni uus hammas pead välja pistmas on. Eks ootame neid unerikkaid öid edasi... kunagi need ometi ju saabuma peavad.

Igatahes, imetamisest ja peaasjalikult selle lõpetamisest täna siin juttu teen. Olen korduvalt kirjutanud, et imetamine oli minu jaoks alati üsna nauditav ja oluline protsess. Ei kaasnenud, jumalale tänu, mul sellega mingeid erilisi vaevusi, lõhkiseid haavu mida tohterdada, piima puudust ega ka paisu. Ainuke asi, mida mingil perioodil imetamise tõttu jälgima pidin, oli minu toidulaud. Pojake vireles ju üsna pikalt jubedate gaaside käes ja seetõttu üritasin põhjust välja juurida juba eos enda toitumises, mis siis otseselt imetamise kaudu pojakest mõjutas.
Ega ma otseselt peale jääsalati tegelikult midagi gaasidega pojakesel seostada suutnudki, seega see toiduvälistamise periood oli üsna piinarikas. Muudkui jäta asju ära ja jälgi!!! See "jälgi" on üldse põhiline nõuanne laste puhul vist. No olgu ma siis jälgin.

Pojake oli kohe täitsa esimestest hetkedest alates super sööja. Võte oli kohe õige ja piim saabus kiiresti. Et tegemist oli aga pisut enneaegse mõmsliga, sai ta alguses nädalajagu rpa'd juurde, et kaaluiive pisut kiiremini liiguks. Kui kaal sai normi, jätkus kõik kenasti. Pojake muudkui mugis päevad - ööd läbi ja kasvas mühinal. Kogu protsess oli meie mõlema jaoks loogiline ja mugav, tekitas vajaliku sideme ja ma tõesti armastasin imetamist. See hetk kui saad oma pisikese kaissu võtta ja pakkuda talle midagi, mis on tema jaoks nii oluline, see tunne on minu jaoks hindamatu väärtusega.
Pojake ei olnud kunagi õnneks rinnal olemisest nö sõltuvuses ja ei käinud pluusi kiskumas ega muutunud virilaks kui päevasel ajal koheselt näljatundega tissiotsa ei saanud. Pigem oli sõltuvusharjumus tekkinud just minul, sest lõpuks haarasin teda imetamiseks rinnale suhteliselt tihti, kuigi ta isegi nälga ei kurtnud.

Meie proovikiviks on alati aga olnud ööd. Et pojake on tihe öine ärkaja olnud, haakisin ta endale iga ärkamisega külge ja jäime enamasti koos unele tagasi. See oli aga minu jaoks tegelikult meeletult kurnav, vaevlesin meeletute selja- ja õlavalude käes ja olin lõpuks juba totaalselt magamata. Pojakese kasvades, oli teda üsna raskem öösiti enda kõrvale tissiotsa haakida, sest tegemist oli juba kasvult üsna suure lapsega ja pidin seega alati tema nommerdamise lõpuni ootama, siis end vaikselt eemaldama ja kuidagi läbi seljavalu uuesti uinuma. Sealjuures teda ennast enam muidugi oma voodisse tagasi tõsta ei saanud, sest siis järgnes kohe ärkamine ja nutt. Eks me olime selle tiheda ärkamisgraafikuga ta meie voodis magamisega ära harjutanud ja nüüd oli tagajärg käes. Aga kuna ärkamised küündisid tõesti mõnel ööl ka kümne korrani, siis vast kujutate ka ise seda ette, et kümme korda ärgata, laps toita või kussutada ja tagasi voodisse asetada on pea võimatu.
Olin lõpuks omadega nii läbi, et augustis võtsin vastu otsuse - tuleb teha ära öine tissivõõrutus. Tahtsin selle sättida ajale, mis Nils oli ära töökoha suvepäevadel, et ikka enda elu eriti põnevaks teha ja see ülesanne vaid enda õlule võtta. Ma ei tea, ma lihtsalt olen selline inimene, et kõike on vaja teha ise-ise-ise!
Olin täiesti veendunud, et öine võõrutus võib meid aidata, sest päeval ta ise niivõrd tissisoovi üles ei näitagi, vaid pigem pakun ka päeval enda harjumusest. Võõrutuse esimesed kaks ööd olid hästi rasked. Kui inimene on harjunud ikka ärkamise peale kohe piima saama ja järsku tuleb leppida mingi kussutamise ja lauluga, pffft siin tuleb küll ikka korralikum nutujorin valla lasta. Nutt-kussutamine-nutt-paitamine-nutt-kussutamine-nutt-laulmine olid ligi nädala jagu meie ööde kokkuvõtted, kuni lõpuks aitas ärkamisejärgselt vaid lutt ja uni sai jätkuda.
Minu suureks üllatuseks meie ööd aga eriti ei paranenud. Kindlaid ärkamisi oli ikka vähemalt kolm korda öö jooksul ja mõnikord ka rohkem. Meie voodisse pressis ta samuti meelekindlalt edasi aga me ei lasknud end sellest häirida, sest õnneks on meil hiigelsuur voodi.

Septembris jäi karupojake aga haigeks, kohe nii haigeks, et lohutust leidis vaid tissist ja päevad läbi minu peal lamamisest. See tõi paratamatult tagasi ka öise imetamise, sest lapsekesel oli niigi raske öid mööda saata ja imetamisest oli natukenegi abi, et pojake unele tagasi aidata.
Mõtlesin, et ah mis seal ikka. Ta on ju veel tegelikult nii pisike, vaid aastane, seega jätkame siis imetamisega kuni meie mõlema jaoks saabub loomulik hetk lõpetamiseks.

Loomulik või mitteloomulik, aga see hetk saabus juba põgusa pooleteise kuu pärast. Ööd olid läinud taaskord ülemõistuse keeruliseks, ilma naljata oli ärkamisi nädalate viisi vähemalt 10x öö jooksul ja ma olin totaalses augus. Närvid krussis, keha valutas, null energiat.
Võtsin vastu otsuse, et imetamine tuleb totaalselt kokku tõmmata, sest augustis proovitud öise võõrutuse näitel, midagi oluliselt ei muutunud.
Päeval pojake enam tegelikult absoluutselt ei huvitunud ja tahtiski süüa enamasti vaid tavatoitu, öösiti aga klammerdus mu külge nagu pisike kaan.
Olin emotsionaalselt ja füüsiliselt omadega nii läbi, et läbi pisarate suutsin teha ühe 24 tunnise tissivaba perioodi. See päädis aga sellega, et ma reaalselt nutsin 24 tundi järjest. Vaatasin oma pojakest, mõtlesin, et alles ta oli ju nii väike ja vaid minust sõltuv ning nüüd ma siin vägisi lükkan teda endast eemale ja üritan võõrutada. Sain aru, et ma ei ole valmis. Olenemata sellest, et oli raske, ma lihtsalt ei olnud ise valmis ja ei suutnud võõrutusega sellel konkreetsel ajahetkel jätkata.
Sain aru, et hästi oluline on leida endas täpselt samasugune meelekindlus ja tahe, nagu seda oli augustis. Nii kaua kuni see tahe ise peale ei tule, jätkame vanaviisi.

Pisikese inimese viies elupäev

Otsustasime, et alustame võõrutamise asemel hoopis millegi muu uuega - harjutame pojakese enda voodis uinuma. Alati oli olnud nii, et tissitamine toimus meie voodis, kus ta siis kas kiirelt või mitteniikiirelt end magama pusserdas. Seejärel tuli ta lihtsalt enda voodisse tõsta. Tõstmine aga muutus ajapikku üsna keerukaks, sest poiss ju muudkui kasvab, seega oli viimane aeg ta enda voodisse uinuma harjutada. Esimestel päevadel oli ta ikka hästi segaduses, et mismõttes sa mind juba siia tõstad?!? Umbes nädalaga sai pojakesele aga selgeks, et see ongi nüüd uinumise koht ja enam selle vastu ei protestinud.

Kui olin enda peas asjad selgeks mõelnud ja poisi oma voodisse uinuma harjutanud, möödus pelgalt nädal ja tundsin reaalselt, et ma olen võõrutamiseks valmis. Valisin enda jaoks välja viimase tissitamise korra. Nutsin ja paitasin pojakest ja sain aru, et nüüd on kõik. Tundsin meeletut süütunnet, aga samas teadsin, et see on normaalne, loomulik ja minu jaoks juba sellel hetkel hädavalik.
Seekord otsustasime aga teha niiviisi, et mina kolin nädalaks elutuppa ööbima ja Nils tegeleb pojakesega öösiti ise. Siin hammustasime endale tegelikult natuke kätte, sest esiti kupatas Nils mind väljapuhkamise eesmärgiga teise tuppa ja jätkas pojakese öiseid söötmiseid rpa'ga. Kuna ta peab ju hommikul tööle minema, ei olnud sel hetkel reaalne, et ta ööläbi poisiga mässab, läheb seejärel hommikul kontorisse ja hakkab vaevu maganuna tähtsaid otsuseid tegema. Igatahes said mõned eesmärgid niiviisi täidetud - öine tiss oli unustatud ja mina sain magada.

Sain selle nädalaga end täielikult välja puhata. Meel oli erk, energiat oli palju ja keha ei valutanud enam. Oli aeg teha Nilsiga vahetus - kupatasin tema nädalaks elutuppa ja ise läksin tagasi pojakese juurde, et ta nüüd piimapudelist võõrutada. Esimestel öödel pakkusin talle läbi nutu vett, kussutasin, laulsin ja paitasin. Umbes nädalaga saimegi asja nii kaugele, et peale luti ta enam öösel miskit ei soovinud, ei mingit vett ega rpa'd.

Ise pidin aga veel nädalate viisi korduvalt päevas piima välja pumpama. Tootlus oli usin ja kehal läks omajagu aega, et muutustega kohaneda. Nüüd, umbes poolteist kuud hiljem, on olukord nii loomulik ja ma ausaltöeldes isegi ei mäleta enam seda aega kui mul pisike tissimaniakk oli. Emotsioonid said minust korduvalt võõrutusmõtetel võitu, sisendades, et nüüd meie vaheline eriline side kaob ja mida kõike veel. Otseloomulikult see nii ei ole. Pigem on peale võõrutust pojake veel ekstra hullult emmekaks hakanud.

Siinkohal jään aga ilmselt veel pikalt mõtisklema, et kas meie võõrutusmeetod mängis rolli selles, et ööd on meil ikka veel ärkamisterohked. Minu jaoks on täielik piin lugeda, et emad kes lõpetavad imetamise, saavad enamasti vastutasuks ööläbi tuduvad lapsekesed. Õnneks või kahjuks, on ka teistsuguseid isendeid. Praegu näevad meie ööd välja sellised, et ärkamisi on 2 kuni x korda. Enamasti piirdub pojake õnneks 2-3 korraga ja abiks on alati lutt või emme-issi kaissu pugemine. Hästi suur muutus tissivõõrutusega on olnud aga asjaolu, et pojake magab hommikuti palju pikemalt.
Kui varem oli äratus 6-7 paiku, siis nüüd on see mitu tundi edasi nihkunud. Midagigi!

Minu jaoks oli oluline meie teekonna lugu teiega jagada. Anda mõista, et lapsega ei peagi, ega saagi, asjad alati olla nö. by the book ja ootamatusi tuleb ette, see on paratamatu. Ootasin ise sinisilmselt võõrutamise tulemusena õndsaid vaikseid öid aga neid ei tulnud. Olukorraga tuleb aga rahu teha ja leppida. Kui nad praegu ei tulnud, tulevad kunagi hiljem... ongi midagi põnevusega oodata! 😅

Vingun

Eile oli täiega hea ja tore päev. Ilm oli üle pika aja imeline - kord päikesepaiste, kord lumesadu. Võitsin Instagrami loosis ülibossid H&MxMOSCHINO kõrvarõngad, mida netipoest ka piilusin aga osta ei oleks raatsinud. Tegelt need müüdi hetkega läbi seega niikuinii poleks saanud osta. Loosisin ka oma Instagramis Coca-Cola mängule võitja ja sain seega järjekordselt midagi oma to do listist maha kriipsutada. Ema käis eile külas, möllas jonnise lapsega kuni mina samal ajal jõulukaunistusi üles riputasin ja pärast jalutasime lumesajus. Olgugi, et ühest küljest jonnine, teisest küljest vähemalt hea isuga ja poiss vitsutas mitu korda eilse päeva jooksul ühepajatoitu nii nagu homset poleks. Uus lemmiktoit vist. Tubli laps, väikesed võidud igas päevas.

Õhtul vedasin end veel laiskusest hoolimata trenni ja pärast oli nii hea tunne. Öö lähenedes aga põnevus muudkui kasvas... kas äkki täna tuleb lõpuks hea öö? Aga kui Nikolas kella kaheks juba 3x ärganud oli, mõistsin, et öö nagu iga teine. Sorri aga no WTF?!? Olen imetamise postitust koguaeg edasi lükanud, sest ootan seda imelist ööläbi magamist, mida igalpool lubati. Fakk ma olen nii kuri ja teiste peale kade olen ka. Sest ma olen lihtsalt nii väsinud. Ma ausalt ka lootsin, et äkki me pääseme sellest öisest agooniast kui tissisõltlane on võõrutatud. Sisimas aga muidugi teadsin, et raudselt meil on see keiss, mis jätkub samamoodi, tiss või mitte.

*läheb teeb kohvi ja paneb eilse MKR peale, et funktsioneerida*

Ma olen ausalt nüüdseks juba kõike proovinud, et öid parendada. Aga ikka ta muudkui ärkab, teeb kiunuvat häält ja kui kohe ei tegeleta, on nutt lahti ja voodis püsti. Vahepeal piirdus see ärkamine juba umbes kahe korraga öö jooksul, mis oli täielik taevane õnnistus. Mul kohe olingi välja puhanud, ilma naljata. Nüüd tunnen end aga jälle nagu oleks meil kodus imik, selg valutab, enesetunne on löss ja silmade all on kotid.
Lisaks kõigele sellele on mul eilsest õhtust saadik midagi silmas!!! Tunne on selline nagu mingi väike loom istuks silmalau peal ja kraabiks küünega mu silmamuna. Issand jumal, palun lõpeta juba! Tänu sellele on mul ühel silmal alles 90% vähem ripsmepikendusi niiet ma näen välja nagu veider tuust.

Ma üritan ausalt ka igal hommikul ärgates mõelda, et uus päev, ole positiivne ja võta sellest viimast. Aga no krt mõni päev lihtsalt on selline kus tahaks vinguda. Lisaks tunnen end veel kehvasti, et enda suutmatuse ja väsimuse tõttu ei läinud me täna ka Nikolase muusikatundi. Niigi me liiga tihti kuskil ei käi ja nüüd vaene laps ei saanud oma ema pärast ka teiste lastega seltsima minna.

Igatahes... ma proovin nüüd sunniviisiliselt end ümber häälestada. Tean, et pärastpoole saan Nikolasega minna oma ema juurde, kus ta saab oma lemmikkoeraga mängida ja mina võibolla 10 minutit rahulikult istuda ja kohvi juua. Seejärel saan kätte linnast oma Instavõidu ja tegelikult peaks ära tooma ka ühe Facebooki võidu. Nimelt võitsin Karini butiigist kinkeka ja lisaks 4x pääsmed Hiltoni spasse, niiet kui ikka väga ära flipin, saan vähemalt basseini ligunema minna. Loosiõnn vähemalt naeratab. Õhtul ootab mind veel ka EMS trenn (mida väga soovitan proovida - sooduskoodi leiate mu Instagrami highlightsidest) ja tean, et peale seda on tuju juba kindlasti parem. Õhtuks kerin vast jälle
oma peas põnevuse üles, et nooooh kas nüüd tuleb hea öö... seega eks ole näha mis saama hakkab.

Kuidas meil läheb?

Jumal kuidas ma end alati kirun kui selliseid pikki vahesid postitustes jätan. Nii palju toimetusi jääb dokumenteerimata ja nendele tagasivaadet teha on nii sigakeeruline. Igatahes, räägin teile pisut sellest kuidas meil läheb, mis hetkel käsil on ja mis tulemas.
Istun hetkel kannatlikult rehvivahetuses, millele paaniliselt alles siis mõtlesin kui kõned nädalad tagasi see esimene lumeäbarik maha sadas. Vaadates järjekorda, kes koos minuga enda auto valmimist ootavad, võin järeldada, et ilmselgelt ei olnud ma ainuke kes lund nähes paanikasse sattus. Kibekiirelt teenindusse helistades selgus aga tõsiasi, et vahetuseks aja saamine oli ulmeliselt keeruline, mistõttu ma alles täna, mitu nädalat peale lumesadu siin olengi.
Saan siin aga rahulikult telefonis postitust tippida, ilma et ühed pisikesed näpud mu telefoni kogu väest krabada püüaks.

Fotod: Signe Reitav

Vahepeal on toimunud suuri muutuseid pojakese elus nii palju, et olen ära lõpetanud imetamise. See otsus tuli raskelt aga samas loogiliselt ja loomulikult. Ühesõnaga oli see mu ainuke järelejäänud lahend meie ööune parendamisele, sest ööd olid juba nii käest ära, et see polnud enam inimlikult üle elatav. Tegelikult tahan imetamisest teha täitsa eraldi postituse, sest see teema vajab minu jaoks pisut pikemat lahti kirjutamist. Hetkel ei ole me veel oma teekonnaga päris lõpus seega õigepisut peab see postitus veel oma aega ootama. Aga mitte enam kaua!

Pojake on viimase paari kuuga tõeliseks pisikeseks suslikuks muutunud. Katsetab piire ja teeb pättuseid kogu raha eest. Üldiselt päädib tapeedi seinast lahti kiskumise ja näppude pistikusse toppimise keelamine vaid itsitamise ja uuesti proovimisega. No on suller ma ütlen. Üsna usinalt liigub pojake ka iseseisva kõndimise poole. Olgugi, et esimesed sammud said tehtud juba kuid tagasi, ei ole ta endas veel nii palju kindlust leidnud, et nüüd kõndima jäädagi. Pidevalt võtab pikemaid vahemaid aga käputamine tundub tema jaoks veel vast niivõrd palju kiirem lahendus. Hirmsasti armastab autodega ja suurte klotsidega mängimist, issi seljas turnimist ja lükkeautode seljas edasi vuramist. Ei hoia kokku ka endale plaksutamise arvelt kui saab aru, et on kõrge torni klotsidest ehitanud või autoga senisest pikema vahemaa maha vuranud.

Toidulaua kombed on ühest küljest paremuse poole arenenud, samas on ka krutskeid lisandunud. Endiselt sööb huvi ja isuga enamusi toite mida pakutakse aga usinalt tegeleb ka nende suure kaarega maha loopimisega. Jumal kui palju tuleb lapse kõrvalt ikka koristada. Varstolmuimeja on siinkohal minu igapäevane päästja. Lihtsalt nii kiire ja lihtne, kuigi jõudu jääb mõnikord puudu, arvestades kui palju jura koguaeg põrandaid katmas on.

Pojake on juba nii nutikas ja iseteadlik. Oskab näpuga näidata kus on nina, suu ja kõrvad. Iga kord muidugi vanemate ülevoolava aplausi ja õnnejoovastuse saatel. Armastab veeta aega oma vanavanemate ja pisikeste sugulastega, mis on täiesti suuuurepärane, sest niiviisi saavad ju ka emme-issi teinekord endale pisut aega napsata. Näiteks ülemöödunud nädalavahetusel saime Nilsiga käia Myhits Awardsil, kuhu mulle nii lahkelt maailma kõige ägedam kutse saadeti. Converse ketsid kutsena on äge ja uuenduslik lahendus. Sajaprotsendiline kajastus sotsiaalmeedias garanteeritud.

MUA Keily Helimets

Möödunud nädalavahetusel käisime pojakesega esmakordselt juuksuris, sest kummalisel kombel oli talle pähe korralik mullet moodustunud. Niks naks sai lastejuuksuris issi süles pisukese pisara saatel soeng siiski kiirelt viisakaks. Samuti pidasime ju pühapäeval juba teistkordselt Nilsiga isadepäeva, mille tarbeks oma poistele ägedad matchivad pusad lasin teha. Kusjuures see valge osa on nagu sametine, ulme mida tänasel päeval juba tavalisest trükikojast saab.

Oma papa ja õed viisin samuti ühiselt einestama. Pärast sõime papsi juures torti ja tegime juba seitsmendat aastat järejest oma traditsioonilise isadepäevapildi. On näha, et aastatega on lisandunud väärikust, emotsioone ja ka pereliikmeid.

2018

2012

Olen siin viimasel ajal vihtunud ka kõvasti trenni teha, nii oma tavapärast jõusaalitrenni kui ka EMS treeningut. Lugesin just Briti postitust ja tundsin end seal täiega ära. Püüan olla nii tubli aga hetkel olen küll arenguga kuskil madalseisus. Ükskõik kui palju ma ka trenni jõuan, ükskõik kui puhtalt ma ka toitun, ikka see va sunnik kaal seisab või lausa tõuseb. Ma julgen seda hetkel ajada imetamise lõpetamise kaela, sest vast on see kehale ikkagi suur muutus ja ümberkorraldus. Eks iga ema teab kui raske on lapse kõrvalt seda aega ja motti leida, et oma kondid trenni vedada ja krt kui tulemust ka pole, on ikka raskusi enda motiveerimisega küll. Mis seal ikka, rühin muudkui edasi. Selles suhtes olen ma ka muidugi veits nõme vend enda vastu, et isegi kui olin end aastaid tagasi treeninud miinumumkaaluni, olles sealjuures üli kenasti lihaseline ja konkreetselt fit, mõtlesin peegelpilti nähes, et no krt siit ja sealt annaks ju veel timmida. Sellesse vormi jõudmine oli minu jaoks muidugi “äärmiselt jätkusuutlik” protsess mis hõlmas endas iga päev vähemalt 7km jooksu ja toidulaud oli kanast, tatrast ja salatist lookas, halleluuja. Tahaks lihtsalt süüa normaalsete inimeste toitu ja olla normaalne, ka peast.

Vähemalt on arengud ja edasiminekud nähtavad meie majaprojekti juures. Vundament-torud-ühendused on kõik tehtud. Käesoleval nädalal saavad paika ka esimesed seinad ja laetalad. Nimelt osa meie majast tuleb nö A kujuline ja toetub täies mahus maast laeni kolmnurksel talakonstruktsioonil. Oi kui äge see tuleb!

Viimasel nädalal olen täiega püüdnud ka jõulukinkidega tegeleda. Mõned üksikud on oma tee ka jõuluvana kingikotti juba leinud aga juudas kui palju veel soetada on vaja. #kärgpererõõmud
Õnneks oleme omadega vähemalt sealmaal, et kõigile on miskit vajalikku välja mõeldud, sest mingit pisisodi kinkimist me kindlasti ei poolda. Nikolase peale mõeldes... tea kas talle üldse omaltpoolt miskit soetama hakkamegi. Vanavanematelt tuleb niikuinii kinke ja uus turvatool vajab ostmist seega eks näis kuidas läheb.
Phuhhh kui hea oli vahelduseks kirjutada. Tänaseks aga minu poolt kõik, räägime varsti jälle!

tadaa!

Meie aastane pojake

Minu viimase kuu kõige lemmikumaks äpiks saab lugeda kindlasti Timehopi, mis kogub kokku sotsiaalmeediumitest ja telefoni pildialbumist möödunud aastate käesoleva päeva meenutused ja oi-kui-vahva on neid muudkui poja kasvamise kõrvalt näha. Kui eelmisel aastal oli poja samal ajal vaevu kahe nädalane pisike kirbuke, siis täna on tegemist ühe krapsaka ja igati lõbusa aastase kratiga. Ausalt ka ei mahu pähe, et kuidas juba aastaring täis tiksunud on. Ealeski nii kiirelt seda varem juhtunud ei ole. Mida me üldse enne pojakest tegime? Olime kahekesi või? Tundub uskumatu!

Igatahes, nagu te aru olete vast saanud, karupojakesel on täitunud esimene eluaasta ja maha on trallitud ka esimene suur sünnipäevapidu. Olin piiikalt piiikalt arvamusel, et mina nüüd esimeseks peoks mingit màngutuba küll ei võta, torti küll ei telli, 35 inimest küll ei kutsu. Isukalt sain aga oma sõnu süüa, sest kõike seda ja enamgi veel ma muidugi tegin. Ja suurima hea meelega!
Et minu ja Nilsi perekonnad on kokku hiigelsuured ja lasterohked, oli mängutuba ainuõige lahend. Oluline oli, et kogu möll toimuks ühes toas. Et lapsevanemad saaks pisut jutustada ja lapsed samal ajal kogu hingest silmapiiril lustida. Valituks sai Laura’s Kitchen, mis tõesti oli hästi armas ja ideaalselt sobiv koht. Mängulusti jagus nii pisematele kui ka suurematele mugulatele.
Nikolas sai külalistelt nii vahvaid kinke, et saime kodus kohe pisut titekamad mänguasjad kokku pakkida ja uued, arendavad asenduseks anda.

Karukese õigel sünnapäeval, võtsime kodus vastu pojakese absoluutsed lemmikud - vanavanemad - ja pakkusime neile emme meisterdatud küpsisetorti. Et ilmaga on meil septembris juba viimased kaks aastat niimoodi vedanud, veetsime õige sünnapäeva üsna tavalises rütmis. Käisime mängukal ja võtsime suvesoojast veel viimast.

Aga, et ma pojakese arengust viimati nii ammu rääkisin, on aeg asuda asja kallale. Fakt, et karuke on nüüd aastane, ei muuda minu silmis seda, et tegemist on ikka minu pisikese poisiga. Teisest küljest oli see aasta täitumise ootus kuidagi niii üles kruvitud, et nagu kivi oleks õlgadelt langenud kui see lõpuks saabus. Ma ei tea kas see tunne on kummaline või mitte, aga minu puhul niiviisi igatahes oli.

Aastase poja juures on juba hästi selgelt välja kujunenud mitmed iseloomuomadused. Tegevused, mis talle hullupööra meeldivad ja lusti pakuvad. Teisest küljest ka asjad, mis hirmsasti hinge täis ajavad ja jonnipisarad valla lasevad. Oh see jonn, jonn, jorupill jonn - seda oskab poja juba hästi. Tuli kuidagi veidralt üleöö aga kohal ta igatahes on. Kui ikka vannitoast välja tõstetakse ja ukski nina ees kinni pannakse, ei ole ju küsimustki, et väike jonn on asjakohane. Niii väga tahaks ju sahtlitest neid vannipomme, pesuvahendeid, rätikuid ja kreeme välja sikutada ja kordamööda suhu toppida. Mille jaoks need ometi siis sinna vannituppa pandud on, eksole?!?

Õnneks on tegemist siiski enamjaolt naerusuise ja lõbusa selliga. Väike kratipoiss, kes armastab kõige rohkem oma aega panustada mänguasjadele, mille sisse saab midagi panna, mida saab laiali lammutada, põrgatada või veeretada. Kõige suuremaks lemmikuks on kastiauto, mille najal on niivõrd lihtne mööda tube ringi joosta. Enda jalakesed veel nii tugevad ei ole, et iseseisvalt ringi tatsata, aga mõned ükskikud sammud on siiski juba tehtud. Toa keskel püsti seismine ja kõvahäälselt delegeerimine pole aga mingi probleem.
Eriti meeldib kui saab mängima minna emme-issi voodi peale. Seal võiks rullides tundideviisi ringi aeleda ja aknast välja uudistades tuule käes lehvivaid puulehti silmitseda. Küll on põnev see maailm!

Kui pojakesele mainida, et nüüd on õueminek, lööb silm särama ja riidessepanek ei olegi enam selline tuuleveskitega võitlemine nagu tavaliselt. Võib lasta emmel toimetada küll.
Jalutada meeldib kõige enam autoteede ääres. Et ikka neid möödavihisevaid masinaid põnevusega jälgida ja mööduvatele inimestele naerusuiselt lehvitada.
Mänguväljakuid on meie kodukandis õnneks hästi mitmeid. Ükskõik kuhu suunda vankrinina seada, kilomeetri raadiuses mõne vahva mänguka leiab. Mänguväljakutel on totaalseks hitiks alati kiik, liumägi ja muidugi liiiiv. Õnneks nii palju enam liiv enda teed suhu ei leia kui varem, nüüd on see pigem niisama aelemiseks hea pinnas. Eriti ägedad on mängukal aga need päevad, kui ka teisi lapsi õnnestub kohata. Pisut suuremad lapsed pakuvad suurt huvi ja nende eemalt jälgimine on vaat, et sama põnev kui mänguasjadega mängimine.

Nikolasest on viimasel ajal saanud ka päris usin jutuvestja. Sõnu on iseenesest veel vähe - emme, mäm-mäm, ihhi (issi), aitäh ja tadaa - aga lalisemist ja omaette "jutustamist" tuleb palju ette. Tundub, et keelamisega on siin majapidamises vast kõige rohkem tegeletud, sest põhiline asi, mida pojake päevadläbi ennastunustavalt teeb on pearaputusega "mkmm". Ise samal ajal oma tegevuse üle muidugi itsitades.
Kõige rohkem nalja pakub ikka muidugi see, kui saab emme-issi süles lolluseid teha. Issi kukil olla või emmega tantsu-tantsu teha. Tegemist on ühe esmaklassilise muusikafänniga, kellel jalg pidevalt muusikataktis tatsub. Eriliseks lemmikuks muidugi Nublu looming, noh nagu meil kõigil eks.

Umbes üheteistkümnenda kuu kanti, ei tunnistatud siin majas enam soolaseid püreesid, mistõttu kolis pojake üle suuremalt jaolt tavatoidule. Seda siis lisaks rinnapiimale muidugi. Hambaid on Nikolasel suus juba seitse, milledest kuus tuli kuu jooksul ning seitsmes saabus palju hiljem, hirmus kõva palaviku ja nohuga. Höian pöidlaid, et järgmised hambad liituvad meiega taas rahumeelselt.

Tunnistan, et pisut veel kõhklen, et millist tavatoitu talle pakkuda ja olen teinekord pisut jännis aga eks ma ka alles ju õpin ja kogun julgust. Üldiselt on pojakese lemmikuteks makaronid, hakkliha, kodujuust, juust, sink, sepik, neljaviljapuder, puuviljad, tatar, riis ja mõnglid. Usinalt nosib ka köögivilju aga näiteks kartul on täiesti out. Kohe üldse ei maitse.
Sünnipäevahommikul sai pojake aga mekkida lusikatäie või kaks ka päris enda pisikest küpsisetorti, mis oli muidugi totaalne hitt. Aga noh, ega sellist üübermagusat kraami ju tegelikult käsi andma ei tõuse. Mis seal ikka, pidupäev on ju vaid kord aastas!

Et kuskil augustikuus hakkas mul jaks tihedate öiste ärkamistega tõeliselt otsa saama, otsustasin, et aeg on sealmaal, mil öisest söömisest võõrutamine tuleb ära teha. Nils läks kolmeks päevaks firma suvepäevi veetma ja trooper nagu ma olen, tahtsin võõrutamise kohe ise üksi olles käsile võtta. Esimesed ööd olid keerulised, pojake ärkas, nuttis lohutamatult ja nii ma siis muudkui kussutasin, paitasin, andsin talle mõista, et olen tema jaoks ikka ju olemas. Lihtsalt öine söömine tuleb koomale tõmmata.
Umbes nädalaga olime jõudnud nii kaugele, et kõikidel ärkamiskordadel kuni kella viieni, sobis lutt või vajadusel pisut vett. Naiivselt uskusin muidugi googeldades kõiki netifoorumeid, et nüüd hakkab laps läbi öö magama ja mida kõike sadat imet veel. Tutkit. Ärkab ikka, aga lihtsalt teistel tingimustel.
Päris edukaks ma muidugi võõrutust tänaseks lugeda ei saa. Tuleb ette öid, kus olen murdunud ja juba varem süüa pakkunud, sest miski muu ei aita ja endal ei ole keres jaksukübetki, et edasi võidelda. Sellele on kaasa aidanud muidugi ka pojakese rasked ööd haiguse vältel, mil ta tahtis eriti palju lähedust ja piima.
Oleme Nilsiga proovinud nüüd pikemalt rakendada ka meetodit, kus tema tegeleb pojakesega öösiti ja mina ärkan siis hommikuti. See on täitsa enam-vähem inimlik süsteem. Mõndadel öödel ärkabki pojake vaid tõesti korra-kaks ja lõplikult siis 7 paiku hommikul. On ka aga siiani veel öid, mil ta ärkab 5 korda, teeb öösel tsirkust, et me Nilsiga mõlemad saaksime korralikult tegevuses olla ja hommikul ärkab juba enne seitset. Päevad ei ole vennad. Ööd ei ole vennad. Selliste olukordade juures tuleb endale lihtsalt sisestada, et kõik on mööduv. Lapsed on erinevad. Pojake on täiesti imeline väike kratipoiss, nii lõbus, nii naljakas ja seltsiv. Meie proovikiviks ongi lihtsalt need pikad lühikesed ööd.

On tõesti veider mõelda, et kunagi oli ka elu enne lapsi, kui nüüd keerleb näiliselt justkui kõik nende ümber. Nii kodus kui ka tutvusringkonnas. See on hästi lahe. Uus etapp, mis annab elule vürtsi, värvi ja põhjust edasi minna.
Kallis pojake Nikolas - saabusid meie juurde nii pisikese ja haprana pisut enam kui aasta tagasi. Ei oleks osanud ettegi kujutada, et sinust sirgub nii äge väike poiss ja seda kõike meie endi silme all. Aitäh sulle, et tulid just meie juurde emme - issi väike possu! Armastame sind!

väike 4-kuune possumees

Suvelõpu pidustest toimetustest

Issaristivägi, no ma ei ole ka ikka päris normaalne. Viimane postitus ilmus... kaks kuud tagasi. Nojah, mis seals ikka - hakkab pihta (toim. klassikavaramu Nublu sulest). Igatahes, otseloomulikult ei ole ma viimased kaks kuud vaikides kuskil urus istunud ja tegemist on olnud ju tegelikult hirmus palju.
Absoluutselt viimane aeg teid siis järjele aidata ja blogimisega uue hooga algust teha. Teate ju küll, et ühte aastaringi mahub inimmõistuse kohaselt kaks uut algust - esimene jaanuaris ja teine septembris.

Tänase reede plaanid olid tegelikult üsna grandioossed. Esmalt pidime läbi käima majaehituse asjus notarist ja seejärel ka korra pangakontorist. Õhtuseks plaaniks oli mul valmis ostetud üks eriti püss paar punaseid kingi, mis pidid mind kand-ja-varvas-kand-ja-varvas viima Tai Bohi sõbrannadega kohtuma, et nädalake tagasi täitunud 29. eluaastat tähistada. On müstiliselt keeruline isegi nii vähese sõbrannade hulgaga kõiki ühele päevale kokku koondada, sest noh... lapsed 😅 Iga lapsevanem teab aga tõsisasja, et Murphyl on omad seadused ja tema plaanides sellist reedet küll ettenähtud ei olnud.

Minu väike vaene pojake jäi nimelt möödunud ööl hirmsasse nohusse, mis keset päeva veel palaviku ja hirmus vaevalise olemisega päädis. Minu vaene pisike! Loomulikult droppisin ma kõik plaanid ja olen nüüd terve päeva seda pisikest vaevatud inimest muudkui kussutanud, lohutanud ja hoidnud. Plaanid saab ju alati ümber mängida ja edasi lükata, tervist tuleb aga hoida.

Aga hakkamegi siis ääri-veeri tänasest päevast tagasi kerima. Suures pildis mööduvad minu päevad ikka koos pojakesega. Muudkui toimetame siin asiselt argiseid tegemisi, käime iga päev mänguväljakul lustimas ja pikemalt jalutamas. Pojakesel täitub ju juba järgmisel nädalal esimene eluaasta ja seetõttu julgen väita, et tegemist on ühe igati suure ja tragi poisiga! Ei tema viitsi päevadläbi toas konutada kui välismaailmal on pakkuda niiii palju põnevat, alustades kärust mööda tuhisevate rekkade ja lõpetades lugematul arvul kodukandis olevate liumägedega. Iga päev on uus ja vahva ning kõik liumäed ootavad ju seda usinat väikest liulaskjat! Pojakese arengust jutustan ehk juba järgmises postituses, sest emasüda on ju nii armastust ja õnnetunnet täis, et muidu ma siinkohal muude teemadeni ei jõuagi.

7. septembril täitus minul järjekordne aastanumber ja et möödunud aastal sünnipäevatasin pigem põgusalt ja hirmsuure kõhuga, otsustasin, et sel aastal tahan kohe mitu minisünnat korraldada. Õigel päeval tähistasin vanematega, järgneval päeval Nilsiga Paju Villas ühe mõnusa hilissuvise õhtusöögiga ja viimane tiks pidigi täna sõbrantsidega aset leidma. Mitu sünnat... sest noh, miks mitte! Põnev ja mitmekesine programm minu silmis aga nagu näha siis mõned kivid lendavad ikka kodaratesse kui liiga suurelt ette võtta.

Kerides sünnast veel nädalavõrra aega tagasi, saime Nilsiga esimest korda peale pojakese sündi käia kahekesi koos tähtsa inimese juubelil. Tolle õhtu raames täitusid nii mõnedki märgilised verstapostid. Piiika-pika etteplaneerimise najal, jäi pojake just sel õhtul esimest korda vanaema juurde ööseks. Emana tundsin muidugi koohutaavat süütunnet ja mõtlesin iga minut sel päeval, et kas nüüd tõesti ta ikka peab minema... kokkuvõttes läks kõik muidugi väga hästi, sest pojake on väga leplik sell ja vanaemad on tema lemmikute hulgas kohe kindlasti. Ei mingit nuttu ega jonni. Vaid rõõm uuest keskkonnast, teisgsugustest mängudest ja huvitavatest näksidest. Lapsevanemad (eesotsas tegelikult küll mina) said sel korral ka täitsa esimest korda terve öö magada. Nimelt jandime ikka veel korralikult pojakese unegraafikuga aga sellest juba järgmine kord. Vanaemad on meil aga hästi usinad, alati abivalmid ja õhinas pojakest hoidma kui kuskil käia tarvis. Minu tänutunne on piiritu, sest selline tugivõrgustik on minu silmis hästi oluline ja tänuväärne.

Kui siin jutt juba nii piduseks kiskus, tasub kindlasti ka mainimist, et lapsevanemad lasti üheks päevaks ka Weekend festivali väisama. Valituks sai just see päev, kus pereisa lemmik, Post Malone, pillikeeled valla lõi ja rahvast korralikult tantsitas. Hästi lõbus oli, kohe tõesti. Suvises Pärnus polnud juba omajagu aastaid ka käinud seega tõeline väike lõbusõit. Öösel vurasime aga Tallinna poole tagasi, sest meie väikene inimene ju ometi ootas meid pikisilmi koju tagasi.

Üldiselt kujunes möödunud suvi kindlapeale üheks kõige meeldejäävamaks. Et saime pojakesele sellist suvesooja pakkuda nagu meie lapsepõlves, no ei oskakski paremat ju tahta. Käisime hästi palju ujumas ja koduaedades basseinitamas. Päevitasime, mõnulesime terrassidel ja mekkisime head-paremat, mida suvemaitsetel pakkuda on. Jalutasime pojakesega loomaaias, linnapeal ja tänavafestivalidel. Ja peale kõige selle, algas ka lõpuks meie majaehitus! Halleluuja!