Trenniäpp, mis hoiab vormis... tasuta! #kogumispäevik

Võiks ju eeldada, et kolimisega kaasnev lõputu pappkastide tarimine mööda kortermaja treppe ja nende tetrise kombel imepisikesse autosse mahutamine on üsna hea tasuta treeningviis... aga eks ta pigem ole lihtsalt üks paras tüütus ja selja paigast venitamine.
Teate, see kolimine ei mõju laastavalt mitte ainult närvisüsteemile vaid võib seda väga vabalt teha ka füüsisele. Pidev edasi-tagasi sõitmine, tanklapirukad ja pidev ajapuudus teevad meile lõppkokkuvõttes lihtsalt karuteene. Üks hästi suur abimees, mis mul vähegi kainet mõistust aitab säilitada ja endorfiine vabastada, on mu igapäevane trenn... mille eest ma ei maksa sentigi.

Leidsin endale mõned kuud tagasi ühe igati lihtsa ja loogilise mobiilirakenduse, mille abil iga päev 15-20 minutilise trenni kirja saan. Et Kogumispäevikus just tervisespordi kuu käimas on, jagan enda abimeest meelsasti teilegi!
Ma olen alati olnud pigem üksinda treenija tüüpi. Ei viitsi kellegagi trenni ajal muliseda ja tahaks selle lihtsalt kiiremas korras kaelast ära saada. Päris niisama diivanil külitamist ma endale lubada ei saa, sest siis juhtub lihtsalt see, et ma lähen hirmus ümaraks. Ümar ju on ka ometi vorm aga olles seda juba korra proovinud, ei ole ta kindlasti mu esmane valik. Seetõttu pusisingi jube kaua, et leida endale midagi meelepärast ja sobivat, et lihtsalt viitsiksin end natukenegi liigutada.
Ma olin kunagi hirmus tervislik ja sportlik. Noh selline kana ja riisi tüüpi tervislik (aa ei tegelikult riisi ma isegi ei söönud, ainult tatart) ja püsisin ühes regulaarse trenniga hullult heas vormis. Aga ma enam nii ei viitsi. Peale pojakese saabumist meie ellu, olen avastanud, et elus on ka muud peale kana ja riisi tatra 😂 Ma olen muutunud küll veidi laisemaks... aga samas ma vaatleks seda pigem niiviisi, et võtan lihtsalt vabamalt ja luban endal rohkem nautida. Mulle meeldib head toitu süüa ja selle kategooriline keelamine ei oleks enam tänasel päeval minu jaoks teema. Seetõttu ongi mulle eriti oluline, et leiaksin treeningviisi, mis ei võtaks ära liiga palju aega ja ei oleks mulle vastumeelne.

Veel mõned aastad tagasi, raseduse ajal, rentisin endale koju trenažööri, mis oli ka tegelikult hullult mõnus. Teleka ees tunnike kardiot vehkida polnud mingi probleem. Probleem oli vaid selles, et see va sunnik maksis põhimõtteliselt sama palju kui spordiklubi kuukaart ja võttis pisikeses korteris jõhkralt palju ruumi.
Peale rasedust proovisin erinevaid spordiklubisid - püüdsin leida midagi mis oleks kodu lähedal, soodne ja üleüldiselt lihtsalt normaalne koht. Mõned kuud isegi suutsin jõusaalis käia aga mingit rutiini ma endale ei tekitanud. Pigem tundsin koguaeg pinget, et kopikas jookseb aga ainuke kes ei jookse, olen mina.

Niisiis hakkasingi proovima erinevaid mobiilirakendusi ja lappasin läbi videotreeninguid, mis mulle konkreetselt ette ütleks, et "näe, siin on sulle see harjutus, tee seda nii palju ja seda teist naa palju". Sealjuures oli üks mu põhilisi nõudeid asjaolu, et harjutused oleks tehtavad ilma igasuguse treeningvarustuseta ja oleksid üles ehitatud sellise süsteemiga, et ma ka reaalselt püsiksin rutiinis. Videotega ma kohe kuidagi ei saanud järje peale, sest tantsulised aeroobsed treeningud ei ole kuidagi minu rida. Mulle ei sobinud, et treeningtempot juhib keegi teine ja dikteerib millal on aeg vett juua.

Laadisin hoopis alla äppi nimega 30 day fitness challenge ja võtsin ette full body treeningud.
Üldiselt on trennide sagedus selle konkreetse äppi põhjal 6+1, ehk kuus trennipäeva, üks puhkepäev. Kui arvestada asjaolu, et trennide pikkus on 15-20 minutit päevas, on see igati mõistlik ja tehtav.
Olen küll erinevate asjaolude tõttu pidanud päevi vahele jätma ja mitu päeva korraga järgi tegema aga igatahes see treening toimib! Tegemist ei ole küll mingise "suveks vormi" või "kaota 10kg" programmiga aga see hoiab kuidagi igapäevase liikumistaseme normis. Tunnen, et olen end piisavalt liigutanud ja selleks mitte liigselt vaeva näinud 😅

Eriti head vunki annab asjale juurde veel mu Fitbiti äpp, mis kellalt usinalt kaotatud kaloreid ja päevaseid samme loeb. Põhimõtteliselt on see ju ka täitsa tasuta... aaaga aktiivsusmonitor tuleb paraku ikkagi enne osta, et midagi sinna äppi ka ühendada oleks. Ma olen hull numbrisõltlane seega sammuluger annab mulle täiega motti alati päevased sammud täis teha.

rohelisega märgitud päevad on olnud trennipäevad

Aaa, tasuta trennidest rääkides! Et sel kuul on väljaminekuid kohe kuidagi ekstra palju - ootamatud ehituslikud lisakulud, autohoolduskulud, sünnipäevad, suvised ringreisid, juuksurid - on ikka kohe täitsa kitsas käes, mistõttu uurisin kogumispäeviklastelt, et milliseid tasuta trenne meil siin Eestimaa pinnal ka pakutakse. Oi-kui-palju lahedaid ideid ma sain! Eile proovisin esimest korda Nike Running Club tasuta ühistrenni ja see oli totaalne energialaeng! Ma pole üldse sellist masti inimene, et julgeksin sportlaste keskele minna ja midagi uut proovida aga sõbranna käevangus, võtsime südame rindu ja läksime proovima. Jummel kui kift see oli! Suur punt spordilembeseid inimesi, üliaktiivseid treenereid ja jõukohaseid harjutusi. Tegime Lauluväljakul kerge soojenduse, sörkisime aeglases tempos mööda päikesepaistelist Pirita promenaadi 4km ja pärast vuhasime veel jõuharjutusi peale teha. Jooksmine on minust ikka pikka aega suure kaarega mööda käinud aga olin peale sellist trenni lihtsalt täiesti äravahetatud. Eilne päev oli jube rusuv ja emotsionaalselt kurnav (nagu ka mu murepostitusest lugeda võisite) ja selline ühine positiivne pingutus oli täpselt see mida vajasin. Ma olen ausaltöeldes üsna hämmingus, et tänapäeval midagi nii head täitsa tasuta jagatakse 😂

Igatahes - soovitan teilgi suvevõlud enda kasuks tööle panna ja tasuta treeningvõimalusi proovida. Milliseid äppe ise enda liikumas hoidmiseks kasutate?

Aastavahetus, nii nagu vanasti

Aastavahetusest ja jõulutrallist on nüüd täpselt nii palju möödas, et suur õgardlus on unustatud, kingid lahti pakitud ja pühade sigin-sagin organismist välja saadud. Isegi jõuluehted- ja tulukesed pakkisin täna täitsa vabatahtlikult konkusse ära.

Nagu ikka, pidasime ka sel... exkjuuus mii, tähendab möödunud aastal jõulupühasid kolm päeva järjest. Esmalt Nilsi vanematekodus, seejärel minu isa juures ning kolmandal päeval minu ema juures. Võiks ju eeldada, et see oli kõik hirmus väsitav aga imekombel tegelikult ei olnud üldse. Et kõik meie koosviibimised on äärmiselt laste-, koerte-, ja üleüldiselt inimesterohked, oleme vist sellise pisut kärarikkama ja aktiivsema olemisega suhteliselt harjunud. Eriti kui see kõik leiab aset kesk jõulutunnet, kuuse- ja hapukapsalõhnalist elutuba, on sel miski eriskummaline võlu, mida saab ju kogeda vaid korra aastas. Kuigi mis seal salata, koju jõudes on alati ju see tunne, et huuuuh kui hea ja rahulik siin on.

Esimene pidupäev vast oligi kõige grandioossem. Lookas jõululaud, klaverimäng, kuhjade viisi kinke kuuse all ja palju tantsu-tralli-naeru. Saabusime Nilsi vanematekoju muidugi ka juba kahe paiku päeval, mis tähendas seda, et kui kümne ringis oli aeg Nikolasega koju ööunne minna, olime ka ise juba täiesti kutud.

ma lihtsalt armastan seda thriftitud kampsunit 😍

Teisel päeval võtsime läbi üsna karge aga ilusa talveõhtu, ette jalutuskäigu minu isa juurde, kes õnneks elab meile üsna lähedal. Ajasime aga vankrirattad kuumaks ja vurasime kohale. Talveõhtus valitses täielik vaikus, tubade akendest paistsid vaid eredad jõulutulukesed ja õhus oli piparkoogi lõhna. Käes oli ju ometi jõuluõhtu, mis tähendas, et kõik pered olid mõnusalt oma kodude soojuses ja tänavatel valitses vaikus. Isa juures oli aga taaskord maja täis lapsi, kes said tundide viisi mängida, edasi-tagasi joosta ja ennast omajagu väsitada, mis mulle hästi sobis.

Nikolas lihtsalt casually oma lemmikul, tädi Lottal, seljas elamas

Kolmanda päeva hommikul suutsin end koos Lottaga vaevaliselt trenni vedada aga trenniks seda eriti muidugi nimetada ei saa mis me seal tegime. Kere oli juba heast jõulutoidust nii kurnatud, et vaevu 30 minutit loivasime ratta peal ja tegime niisama peegli ees pilte. Aga noh... mida uut eksole? 😅 Peale seda asusime üheskoos minu juures veel kirsipirukat küpsetama ja õige pea sättisimegi end ema juurde minekule. Pugisime veel kogu täiega kõhud täis, lugesime luuletusi ja jagasime kätte viimased kingid. Muideks, igal aastal vahetult enne jõulupidude tralli, meenub mulle, et assa nugis, luuletust ju ka tarvis. Olen selleks puhuks alati ise miskit valmis kirjutanud. Lihtsalt kuidagi on traditsiooniks saanud.

Samuti üks thriftitud kamps, mille üle ääretult rõõmus olen. Taaskasutus FTW!

Need mõned päevad, mis jäid jõulupühade ja aastavahetuse vahele, sisustasime kinoskäikude, mängutubade, väljas söömiste ja põrandakatete valimisega meie valmiva maja jaoks. Juba 30nda hommikul pakkisime hiiglama suure hunniku asju autosse ja seadsime end Hiiumaa poole teele.
Nimelt mõtlesin juba oktoobris, et vot tahaks sel aastal aastavahetusel miskit sellist ette võtta nagu vanasti.
Kui olin veel pisike plika, sai vanematega pidevalt ringi sõidetud ja sõpsidega vahvates kohtades peatutud. Ilmselt käis sinna juurde ka alati mingi tähistamine ja pidu aga noh meie - laste jaoks - oli alati tegemist lihtsalt võimalusega mängida, mängida, mängida! Igatahes on mälestused nendest väljasõitudest nii toredad ja no mida muud me oma lastelegi pakkuda tahaks kui toredat äraolemist.
Et enamustel meie tuttavatel on juba lapsed või kaks, panimegi lisaks meile, veel kahe perega pead kokku ja otsustasime minna aastat vahetama Hiiumaale.

isad - lapsed - koerad / Hiiumaa '18

Broneerisime endale puhtjuhuslikult täiesti iiiii-mee-lii-see puhkemaja, mil nimeks Kalurikodu. Eelistasime seda ennekõike seetõttu, et hind oli võrreldes teiste majutustega ulmeliselt odav ja piltidelt tundus kõik tip-top. Reaalsuses oli tegemist ühe tõeliselt armsa, puhta ja mõnusa kohaga, kus mõned päevad perede keskis veeta.
Terve reisi vältel otsustas pojake kogu oma unegraafiku totaalselt pea peale pöörata, mis mind muidugi endast välja viis aga no mis sa ära teed kui inimesel on teiste väikeste inimestega koos lihtsalt niivõrd lõbus, et ei ole mahti magada.
Jõudsime majakesse kohale siis kui hakkas juba vaikselt hämarduma ja peale kompsude lahti pakkimist, kokkasime kiirelt ühe tortillabuffee, et pikast reisist väsinud kered saaks kosutust.
Suurema inimestehulgaga on selline lähenemine toidule minu meelest hästi lihtne ja kiire. Kärme köögiviljade hakkimine ja hakkliha/kana ettevalmistus, peale mida saab igaüks näha enda einega täpselt nii palju vaeva kui soovi on ja asi ants. Õhtu möödus totaalse lebotamise, kaardimängu ja täitsa niisama tiksumise saatel. Eks see lastega kuskil käimine vajab ka omajagu sisseelamist, seega polegi tarvis eriti rapsida.

Aasta viimase päeva hommikut alustasime muidugi imeliste pannkookide ja ohtra kohviga. Lapsed said paar tunnikest mängida, kuni isad viisid nad mõnetunnisele matkale (loe: algas emade puhkehetk). Emad muidugi eriti puhata ei mallanud, sest vaikselt tuli hakata valmistama õhtuseks olemiseks veidi pidusemat sööki ja endki pisut rohkem puhevile ajada, et see aastavahetus ikka kaunis rüüs vastu võtta. Liha ahjus - silmad värvitud - kleidid seljas - tervitasime tagasi meie seiklejaid ja asusimegi vaikselt õhtusöögilaua ümber, et ühiselt šampuseklaase kõlistada ja mis seal salata, ka pitsike kokku lüüa.

Vaatasime ühiselt aastalõpuprogrammi, mis oli sel korral kuidagi üsna mannetu ja limpsisime niisama vahuveini ja lobisesime. Kordamööda suunasime aktiivsest päevast ülielevil lapsi ööunne, mis kohati õnnestus ja siis jälle mitte. Ütleks, et tavaline lastega elu 😅 Kesköötunni lähenedes tõusis aga üsna korralik tormituul ja pistsimegi oma ninad vaid mõneks põgusaks minutiks välja, põletasime säraküünlaid ja kiikasime taamal paukuvat ilutulestikku. Kusjuures säraküünlad on just need mida ma eriti eredalt enda lapsepõlvest aastavahetusepidudest mäletan. Kuidagi nii kift oli pisikesena ööhämaruses lumehangede vahel säraküünaldega säristada. Eks sellele andis ilmselt oma võlu juurde ka asjaolu, et oli see ju põhimõtteliselt ainuke öö aastas kus ka lapsed said nii kaua üleval olla kui jaksasid.

Seekord sai minu õhtu otsa kuskil poole ühe kandis, kui pojake nõudis häälekalt, et ma ta oma kaissu tuttu võtaks ja muu siin ilmas enam talle ei sobinud. Ei mul selle vastu kõige vähematki.

Kolmanda päeva hommikul olime üsna uinamuinad ja pakkisime vahelduva eduga oma elamist kokku, koristasime ja sõime eelmisest õhtust alles jäänud kooki. Jumal tänatud, et aasta esimene päev kostitas meid tuulevaikse ja ilusa ilmaga, mistõttu saime väga laadnalt ja kiirelt praamiga mandrile tagasi põrutada. Koju jõudes tabas meid erakordne rammestus, mistõttu lamasklesime täiesti niisama ja plaanideta kodus. 

Nüüd oleme saanud jällegi tavapärasesse päevarutiini sisse elada, mis mulle äärmiselt head meelt valmistab. Mõeldes tagasi möödunud aastale, tuleb tõdeda, et oli põnev aga kohati ka raske. Sain palju uusi kogemusi ja elamusi aga oli ka aegu, mil kõik näis minevat üle kivide ja kändude. Olen uue aasta osas aga hästi ootusärevalt ja positiivselt meelestatud, sest tulemas on üks põnev ja teguderohke aasta.

klassikaline perepilt väikelapsega

Kuidas meil läheb?

Jumal kuidas ma end alati kirun kui selliseid pikki vahesid postitustes jätan. Nii palju toimetusi jääb dokumenteerimata ja nendele tagasivaadet teha on nii sigakeeruline. Igatahes, räägin teile pisut sellest kuidas meil läheb, mis hetkel käsil on ja mis tulemas.
Istun hetkel kannatlikult rehvivahetuses, millele paaniliselt alles siis mõtlesin kui kõned nädalad tagasi see esimene lumeäbarik maha sadas. Vaadates järjekorda, kes koos minuga enda auto valmimist ootavad, võin järeldada, et ilmselgelt ei olnud ma ainuke kes lund nähes paanikasse sattus. Kibekiirelt teenindusse helistades selgus aga tõsiasi, et vahetuseks aja saamine oli ulmeliselt keeruline, mistõttu ma alles täna, mitu nädalat peale lumesadu siin olengi.
Saan siin aga rahulikult telefonis postitust tippida, ilma et ühed pisikesed näpud mu telefoni kogu väest krabada püüaks.

Fotod: Signe Reitav

Vahepeal on toimunud suuri muutuseid pojakese elus nii palju, et olen ära lõpetanud imetamise. See otsus tuli raskelt aga samas loogiliselt ja loomulikult. Ühesõnaga oli see mu ainuke järelejäänud lahend meie ööune parendamisele, sest ööd olid juba nii käest ära, et see polnud enam inimlikult üle elatav. Tegelikult tahan imetamisest teha täitsa eraldi postituse, sest see teema vajab minu jaoks pisut pikemat lahti kirjutamist. Hetkel ei ole me veel oma teekonnaga päris lõpus seega õigepisut peab see postitus veel oma aega ootama. Aga mitte enam kaua!

Pojake on viimase paari kuuga tõeliseks pisikeseks suslikuks muutunud. Katsetab piire ja teeb pättuseid kogu raha eest. Üldiselt päädib tapeedi seinast lahti kiskumise ja näppude pistikusse toppimise keelamine vaid itsitamise ja uuesti proovimisega. No on suller ma ütlen. Üsna usinalt liigub pojake ka iseseisva kõndimise poole. Olgugi, et esimesed sammud said tehtud juba kuid tagasi, ei ole ta endas veel nii palju kindlust leidnud, et nüüd kõndima jäädagi. Pidevalt võtab pikemaid vahemaid aga käputamine tundub tema jaoks veel vast niivõrd palju kiirem lahendus. Hirmsasti armastab autodega ja suurte klotsidega mängimist, issi seljas turnimist ja lükkeautode seljas edasi vuramist. Ei hoia kokku ka endale plaksutamise arvelt kui saab aru, et on kõrge torni klotsidest ehitanud või autoga senisest pikema vahemaa maha vuranud.

Toidulaua kombed on ühest küljest paremuse poole arenenud, samas on ka krutskeid lisandunud. Endiselt sööb huvi ja isuga enamusi toite mida pakutakse aga usinalt tegeleb ka nende suure kaarega maha loopimisega. Jumal kui palju tuleb lapse kõrvalt ikka koristada. Varstolmuimeja on siinkohal minu igapäevane päästja. Lihtsalt nii kiire ja lihtne, kuigi jõudu jääb mõnikord puudu, arvestades kui palju jura koguaeg põrandaid katmas on.

Pojake on juba nii nutikas ja iseteadlik. Oskab näpuga näidata kus on nina, suu ja kõrvad. Iga kord muidugi vanemate ülevoolava aplausi ja õnnejoovastuse saatel. Armastab veeta aega oma vanavanemate ja pisikeste sugulastega, mis on täiesti suuuurepärane, sest niiviisi saavad ju ka emme-issi teinekord endale pisut aega napsata. Näiteks ülemöödunud nädalavahetusel saime Nilsiga käia Myhits Awardsil, kuhu mulle nii lahkelt maailma kõige ägedam kutse saadeti. Converse ketsid kutsena on äge ja uuenduslik lahendus. Sajaprotsendiline kajastus sotsiaalmeedias garanteeritud.

MUA Keily Helimets

Möödunud nädalavahetusel käisime pojakesega esmakordselt juuksuris, sest kummalisel kombel oli talle pähe korralik mullet moodustunud. Niks naks sai lastejuuksuris issi süles pisukese pisara saatel soeng siiski kiirelt viisakaks. Samuti pidasime ju pühapäeval juba teistkordselt Nilsiga isadepäeva, mille tarbeks oma poistele ägedad matchivad pusad lasin teha. Kusjuures see valge osa on nagu sametine, ulme mida tänasel päeval juba tavalisest trükikojast saab.

Oma papa ja õed viisin samuti ühiselt einestama. Pärast sõime papsi juures torti ja tegime juba seitsmendat aastat järejest oma traditsioonilise isadepäevapildi. On näha, et aastatega on lisandunud väärikust, emotsioone ja ka pereliikmeid.

2018

2012

Olen siin viimasel ajal vihtunud ka kõvasti trenni teha, nii oma tavapärast jõusaalitrenni kui ka EMS treeningut. Lugesin just Briti postitust ja tundsin end seal täiega ära. Püüan olla nii tubli aga hetkel olen küll arenguga kuskil madalseisus. Ükskõik kui palju ma ka trenni jõuan, ükskõik kui puhtalt ma ka toitun, ikka see va sunnik kaal seisab või lausa tõuseb. Ma julgen seda hetkel ajada imetamise lõpetamise kaela, sest vast on see kehale ikkagi suur muutus ja ümberkorraldus. Eks iga ema teab kui raske on lapse kõrvalt seda aega ja motti leida, et oma kondid trenni vedada ja krt kui tulemust ka pole, on ikka raskusi enda motiveerimisega küll. Mis seal ikka, rühin muudkui edasi. Selles suhtes olen ma ka muidugi veits nõme vend enda vastu, et isegi kui olin end aastaid tagasi treeninud miinumumkaaluni, olles sealjuures üli kenasti lihaseline ja konkreetselt fit, mõtlesin peegelpilti nähes, et no krt siit ja sealt annaks ju veel timmida. Sellesse vormi jõudmine oli minu jaoks muidugi “äärmiselt jätkusuutlik” protsess mis hõlmas endas iga päev vähemalt 7km jooksu ja toidulaud oli kanast, tatrast ja salatist lookas, halleluuja. Tahaks lihtsalt süüa normaalsete inimeste toitu ja olla normaalne, ka peast.

Vähemalt on arengud ja edasiminekud nähtavad meie majaprojekti juures. Vundament-torud-ühendused on kõik tehtud. Käesoleval nädalal saavad paika ka esimesed seinad ja laetalad. Nimelt osa meie majast tuleb nö A kujuline ja toetub täies mahus maast laeni kolmnurksel talakonstruktsioonil. Oi kui äge see tuleb!

Viimasel nädalal olen täiega püüdnud ka jõulukinkidega tegeleda. Mõned üksikud on oma tee ka jõuluvana kingikotti juba leinud aga juudas kui palju veel soetada on vaja. #kärgpererõõmud
Õnneks oleme omadega vähemalt sealmaal, et kõigile on miskit vajalikku välja mõeldud, sest mingit pisisodi kinkimist me kindlasti ei poolda. Nikolase peale mõeldes... tea kas talle üldse omaltpoolt miskit soetama hakkamegi. Vanavanematelt tuleb niikuinii kinke ja uus turvatool vajab ostmist seega eks näis kuidas läheb.
Phuhhh kui hea oli vahelduseks kirjutada. Tänaseks aga minu poolt kõik, räägime varsti jälle!

tadaa!

Eluke, ilus eluke

Uuuups kui silmpilkselt on viimased nädalad mööda lennanud ja minust siin blogis ei kippu ega kõppu. Usun, et mõistate, et igapäevane elu beebiga on niivõrd asjatoimetusi täis ja samas üsna ühekülgne, seega ega mul tegelikult siin suurt miskit kirja panna teinekord polegi. Eks mida päev edasi, seda rohkem toimub meil põnevaid arenguid ja jagub ainest jutustamiseks ehk pisut rohkem.

Kui eelmises postituses veel kilkasin, et olen hirmproduktiivne just neil päevil kui Nils tööl on... heh algaja õnn või asi! 

Loomulikult läksid asjalood hoopis nii, et mina väsisin ju muudkui enam ja enam, ja lõppude lõpuks on need kõige produktiivsemad hetked siiski need kui Nils nädalavahetustel meiega kodus on. Jumal tänatud, et on olemas nädalavahetused! 😅 Olgugi, et viie-kuue tunnised ööuned on juba üsna tavapäraseks saanud, ei ole mu organism kohe kindlasti veel uue elukorraldusega sajaprotsendiliselt harjunud. Eks need unetunnid ole ju ka hästi pindmise une pealt ja iga tunni-kahe tagant tõustes ja mõnglikesel kõhtu täites. Aga kes saaks teda süüdistada - on teine üks ääääretult nunnu tegelane. 

Vot ei ole minu silmad enne näinud, et keski või miski saaks iga jumala päevaga aina nunnumaks muutuda, mõnglikesel on see oskus aga suurepäraselt omandatud! No lihtsalt vaadake seda väikest nööbikest 💙

Mõngelpoiss on homme juba kuus nädalat meiega olnud ja kuigi tänane öö oli taaskord üks väsitavamate killast, olen tänasel esmaspäeval siiski ääretult produktiivne ja lausa müstiliselt palju asju poisiga koos tehtud saanud. Müstiliselt paljude asjade tegemise alla kuulub maniküür, juustepesu, uue toidu valmistamine ja mõned muud iluprotseduurid. Et meie pojakest siiani gaasid üsna hoogsalt kimbutavad, on selge, et päevad ei ole vennad ja hirmproduktiivseid päevi on siiski üsna vähe. 

Gaaside teemal võin end juba tõeliseks spetsialistiks pidada, sest läbi on meil proovitud pea et kõik gaasirohud, probiootikumid, d-vitamiinid, võimlemised jne... Lõppkokkuvõttes tundub, et kõige paremini mõjub siiski lihtlabane võimlemine ja gaasirohtudest suurt tolku pole. Olgugi, et oleme gaasitralliga juba üsna harjunud ja ootame lihtsalt pingsalt selle aja lõppu, on ju lapsekesest nii hirmus kahju kui ta vaevast lahti ei saa. Nii me siis mõni päev võimlemegi ja klammerdume üksteise külge hommikust õhtuni ja sellistel päevadel ma diivanilt kaugemale ei jõuagi. Samas on sekka ka teistmoodi päevi nagu täna, kus igahommikune gaasitrall hakkas nagu ikka kell 6 ja kella üheteistkümneks saabus lapsekesele rahu ja ta sai taas uinuda. Mina siis sealjuures muid kasulikke koduseid toimetusi teha. 

Mulle tundub, et need päevad kui Nils on meiega kodus, mööduvad gaasisööstud ka kuidagi leebemalt, sest pojake rahuneb isa süles üsna kergekäeliselt. Ilmselt tunnetab paanikat ema südames ja rahu papa süles, seega pole ime, et minu süles enam nii lihtsalt ei rahuneta. 

Ootan nii hirmus pikisilmi selle aja möödumist, sest need üürikesed hetked kui pojakesel kõhuvalu ei piina, on ta nii võimatult armas väike mees. Nüüdseks juba üritab jutustada oma beebikeeles üsna hoogsalt, sikutab mind juustest ja naerab kõvahäälselt läbi une. Kohe-kohe peaksime mõngli arengus hakkama nägema juba aina enam vahvaid asju. Oh kui palju armastust 💙

Kui pojakesel täitus üks kuu, pidime toreda Malluka pakkumisel korraldama ühe beebi fotoshuudi aga nüüdseks on see meil mitmeid kordi edasi lükkunud ja toimub lõpuks hoopis homme. Sellegipoolest jäädvustame mõnglit igapäevaselt ka ise üsna hoogsalt ja otsustasin iga kuu täitudes teda padjakese kõrvale sättida, et näha kui vingelt poiss kasvu viskab. Esimese kuuga on igatahes kasvatud lausa 10cm. Ulme ma ütlen!

Et mulle taolised järjepidevad ülesvõtted ikka parajalt meeltmööda on, näitan teile nüüd ka üht jäädvustust rasedusest. Nimelt pildistasin iga viie nädala tagant kõhukasvu progressi üles ja üks päev enne mõngli esimese kuu sünnipäeva, täitus lõpuks 40.nädalat, mille nüüd juba koos pojakesega üles pildistasin. Täitsa müstika on mõelda, et vaid kuus nädalat tagasi veeresin ringi poiss kõhus. 

Üldiselt saan öelda, et tunneme end beebiga juba täiesti koduselt ja ausaltöeldes ei mäletagi, et kuidas enne beebit eluke üldse välja nägi... Käime juba julgelt kohvikutes ja shoppamas, sõidame ringi ja oleme üldse hästi asjalikud, et mõnglike saaks varakult sotsialiseerumise maigu suhu ja oleks inimestest ümbritsetuna rõõmsameelne ja julge. 

Proovisin uuesti ka jala vlogimaailma uksevahelt sisse ajada aga ütlen ausalt, et see tegevus tekitas mus üsna kahetisi tundeid. Tegin alloleva vlogikese küll valmis aga ega ma temast väga suurt rõõmu ei tundnud. Just seetõttu, et viimasel ajal on Eesti Youtube maailmas toimunud midagi äärmiselt kahetsusväärset ja õhkkond on muutunud hästi negatiivseks. Teemaks on üksteisele ära tegemine ja halvasti ütlemine, see ei istu mulle kohe üldse. Et mina oma videotega üritan alati pakkuda positiivseid emotsioone ja meelelahutust, tunnen, et ega ma ikka eriti midagi sellisesse negatiivsesse õhkkonda üles laadida ei taha. Seekord jätsin vlogisse ka pojakesest üsna mitu klippi ja koheselt peale video üles laadimist oli mulle selge, et rohkem ma teda nii personaalselt videotes ei näita. Lihtsalt see ei tundu mulle mugav ja õige. Kaalusin isegi juba üles laetud video maha võtmist, aga kuna tagasiside oli siiski valdavalt väga positiivne, jääb antud video Youtube'i rippuma. Eks ole näha mis kujul, kuidas ja millal minu sulest veel videosid näha saab. 

Võtsin hoopis vastu otsuse, et filmin pojakest ja meie tegemisi lihtsalt niisama... niiviisi nagu vanasti koduvideote tarbeks seda tehti. Mingi aja tagant monteerin jälle portsu kokku ja jätangi lihtsalt meile vaatamiseks, et kunagi aastate pärast imetleda nii enda nooruslikku välimust kui ka armsat beebipojukest. 

Nüüd aga üritan oma valutavad kondid diivanilt kokku koguda ja mõngelpojakesega tuuli ja tormi trotsides sammud õue seada. Olen kärutamisega avastanud jalutamise juures täitsa omad võlud. Kõrvaklappidest kostumas mõni huvitav e-raamat, taskus kosutav energiabatoonike ja vankris nohisev beebipoiss. Pole sel vihmasel ja tormisel Eestimaa sügisel niiviisi suurt vigagi. Suures uljuses otsisin endale valmis isegi ühe täitsa mõistliku koduse lihaseid turgutava jõukava, mille tegemise juurde aga vaid korra olen tänaseks jõudnud ja seegi võttis kuti kõrvalt aega ca 4h 😅 Loodan aga üsna pea taas härjal sarvist haarata ja enda väsinud lihased pisut soojemaks võimelda. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Etapp nr. 3

Panin just mõngli tema esimesse pikemasse päevaunne ja tundsin, et nüüd on tunne peal. See kirjutamistunne, mille ajel alati kiirelt läpaka lahti pean tegema ja mõtted kirja panema. Egas see siin viimasel ajal just liiga tihti peale ei tule aga tõele au andes ei toimu meil igapäev siin ka mingit kirjutamisväärset möllu. Pigem selline mõnusalt väsitav beebielu ja täna sellest pisut räägingi.
Mäletate, et eelmises postituses lahterdasin enda jaoks beebi esimese elukuu kolme etappi - haiglas olek, beebiga kojutulek ja koduse eluga harjumine, isa tööle minek ja üksi olek beebiga kahekesi koju jäämine. Nils sai nimelt meiega koos aega veeta tervelt kolm nädalat. Olgugi, et nipet-näpet pidi ta ka tööasju ajama ja sai aega ära kasutada nii trennis käimiseks kui muudeks oma valitud tegevusteks, oli see siiski ülioluline, et ta mulle nii pikalt toeks sai olla. Ilmselgelt on tema jaoks trennis käimine ja tööasjade ajamine samamoodi vajalik kaine mõistuse säilitamiseks nagu minu jaoks kodus koristamine ja kokkamine, millest ka eelmine kord juba pikemalt rääkisin.

Nüüd olen aga mõngelpoisiga kolmandat päeva üksi kodus ja eks mul oli ikka närv sees küll. Hetkel saan tõdeda aga, et närv oli sees täiesti ilmaasjata, sest saame kahekesi absoluutselt suurepäraselt hakkama. Tundub, et olen kolme nädalaga elutemposse parajalt sisse elanud ja saan juba mõnglikese mõmisemistest üsna hästi sotti. Paanikal enam kergekäeliselt tekkida ei lase ja pigem olen orienteeritud kiirelt lahenduse leidmisele. Selle üle on mul ausaltöeldes hirmus hea meel, sest vahepeal oli küll tunne, et see melanhoolia ei kavatsegi üle minna ja väsimus lajatab muudkui kaikaid kodaratesse. Ei tea kas tegu on algaja õnnega aga hetkel on mul tunne, et kui Nils on päeval tööl, suudan olla kodus vähemalt poole produktiivsem kui tema kodusoleku ajal...
Kui hästi ajastada, saab vabalt koristada, süüa teha, maniküüri teha, mõngliga jalutada ja isegi poes käia. Ainuke asi mis hetkel veel pisut segadust tekitab on söömine, sest see kipub rohkem snäkkide näol end ära lahendama. Või noh... saan küll süüa aeg-ajalt, aga üldiselt kipub mu toit juba selleks ajaks ära jahtuma kui ma kord selleni Nikolase kõrvalt jõuan. Seetõttu võtsingi eile vastu otsuse, et mõngel on juba suur kolmenädalane poiss ja aeg on teha käruga esimene poeskäik.
Jalutamas käime iga ilmaga ikka tund-poolteist korraga ja mõtlesin mina, et mis see mõned kiltsad suures poes snäkijahil siis käia ole... Kuna eilne ilm otsustas meid kostitada aga millegi sajandi tormi sarnasega, olin ma lõpuks poodi jõudes läbimärg ja kõige tipuks otsustas Niko makaroniriiuli vahel, et talle ikka eriti ei meeldi seal ja pistis nutma... Sel hetkel kattusin küll koheselt higiga ja üritasin om beebikest seal šuššutada ja kussutada.
*vahemärkusena väike beebielu reaalsus - arvasin, et hetkel on käes esimene pikem uni aga läbi une kostuvate prääksude peale selgus, et koheselt on vaja teha mähkuvahetus. Mähkud eemaldatud - sain kraevahele suure kaarega hunniku pissi 😅  Peale järjekordset Niko jaoks šokeerivat mähkuvahetust, mille poindist ta veel hästi läbi ei ole närinud, istub ta mul nüüd tissiotsas ja kirjutan postitust ühe käega edasi. *
Poeskäik päädis sellega, et tormasin eluturboga läbi poe ja viskasin kaasa võetud riidest kottidesse igasugust nodi, mis snäkkide arvele kirja saab panna. Kuna imetamine on üsnagi kurnav ülesanne, on just snäkkimine see tegevus, mis mind läbi päeva veab. Ainuke asi mille mästerdamiseni ma pole veel jõudund, on üksi olles duši all käimine. Tänane päeva ülesanne ongi välja mõelda, et kuhu beebs nii kauaks turvaliselt asetada, et saaksin turboga pesemas käia.

Sünnitusest on nüüdseks möödas pisut üle kolme nädala ja mulle tundub, et õmblused on paranenud.  Kuna hetkel on minu liikumistrajektooriks iga päev vaid kärutamine, tegelen siin nipet-näpet ka julgemast füüsilisest trennist unistamisega. Mitte muidugi selle eesmärgiga, et end nüüd koheselt rannavormi ajada vaid peaasjalikult selleks, et seljavalusid vähendada. Kuna imetamise ja beebiga ühes voodis magamisega olen sunnitud pidevalt veidratesse sundasenditesse, tunnen, et lihased vajaksid pisut tugevdamist.
Oleks lihtne öelda, et pane siis beebi enda voodisse ja laiuta muudkui rahuliku südamega aga reaalsus ei ole teps mitte nii lihtne. Kuna Niko vajab aeg-ajalt gaaside korral massaazi ja üldse rohkem lähedust ja kõht-kõhu vastas olekut, on mul ju ilmselgelt lihtsam teda enda kõrval hoida, sest noh... mina ju tema voodisse minna ei saa 😅  Ja otseloomulikult on ta ka nii nunnu, et raske on teda endast isegi 20cm kaugusele magama asetada. Mulle lihtsalt jubedalt meeldib see kuidas ta mulle vaikselt peale nohiseb ja väikeste jalakestega vastu kõhtu togib 😋  Hetkel kipub öine ajakava olema selline, et Niko teeb maksimaalselt kaks pikemat und - kahe või kolme tunnist ja ülejäänud sutsakad on tunni - pooleteisesed. Seega - mitte just kõige unerohkemad ööd minu seisukohalt aga saame hakkama.

Kuna oleme gaaside leevendamisega juba mitu nädalat tegelenud, olen jõudnud ka järeldusele, et hetkel toimib meie puhul üsna hästi Cuplatoni gaasirohi. Infacoli katsetamisel erilisi tulemusi kahjuks ei näinud. Üritan ka oma söökidega Niko olukorda leevendada ja plaanis on ka proovida mõned päevad üldse ilma D-vitamiinita olla, et näha kas gaasid tulenevad ehk siiski sellest ja seejärel siis jälle vajadusel uut katsetada. Eks need beebi esimesed elukuud olegi üks paras katsetamine.

Nüüd kui sain jälle esmaema murekohad lahti harutada, on aeg uhkustada oma pöialpoisi saavutustega. Kolme nädalaga on meie minibeebist kasvanud juba üsna suur poiss. Kaalu juba üle kolme kilo ja tundub, et pikkust ka ikka parajalt, sest mõned uhked rõivad on juba pisikeseks jäänud. Tundub, et vaikselt-vaikselt hakkab ta end ümbritsevat keskkonda ka rohkem teadvustama ja näitab häälte-värvide vastu üles rohkem huvi. Haarab juba kõvasti meie kätest kinni ta üritab peadki hoida nii kuis oskab. Kõige enam naudib kutt iga päev õues kärutamist ja õhtuseid vanniskäike. Lihtsalt uskumatult kift on selliseid arenguid päevast-päeva kõrvalt jälgida. 💙  Olgugi, et minibeebiga tuleb  paratamatult veeta alguses üsna palju aega koduseinte vahel, oleme üritanud ikka pisut ka inimeste sekka saada, et täitsa ära ei ununeks kuidas täiskasvanutega juttu puhuda. Näiteks on peale Niko sündi muutunud oluliselt tihedamaks suhtlus vanematega, sest just nende käest saab ju väärt nõu ja usaldusväärseid abikäsi. Olemegi siin üsna tihedalt vanemaid külastanud, saunatamas ja õhtusöögil käinud, et mitte päris elust täitsa võõranduda. Eks see üks paras planeerimine ole, sest päevad ei ole ju vennad. Kolmenädalasega võivad plaanid nihkuda silmapilkselt edasi viie tunni võrra, sest kimbutamas on gaasid või nutt aga mis seals muud kui end lihtsalt olukorraga adapteerida ja go with the flow.
Tundub, et pean nüüd mõnglil ette võtma taaskordse mähkuvahetuse ja teda vaikselt õue minekuks ette valmistama. Seega tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Treeningkava raseduse ajal

Raseduse esimesed 16 nädalat veetsin ma enamjaolt vaid horisontaalasendis, iiveldades ja päevas alla normaalse kaloraazi toitudes, sest iiveldus valitses mu elu täielikult. Selle ajaga jõudsin juba sada korda mõelda, et ilmselt ei saa ma enam kunagi diivanilt püsti, mingist trennist rääkimata. Katkestasin üsna kiirelt ära enda lepingu spordiklubiga, sest väljavaated olid kergelt öeldes nirud.

Mõtlesin, et isegi kui normaalne enesetunne peaks mingi hetk minu õuele naasma, olen end aastatepikkuse spordiklubides rassimisega nii ära tüüdanud, et juba ainuüksi mõte trenni sõitmisest, võtab motivatsiooni nii maha, et ma jätan pigem trenni tegemata. Eriti veel teades milliseid uurivaid pilke saavad rasedad niisama tänavalgi kõndides, ei tundunud mõte liibuvatest trenniriietes ja nõratamiseni higistavast rasedast jõusaalis mulle kuigi ahvatlev. 

Juhtus aga see, et kohe kui hea enesetunne oli leidnud enda tee minuni, tuli mul tagasi ka soov end kuidagigi liikuma saada. Lihasmälu oli küll nelja kuuga üsna kesiseks muutunud aga liigesed olid nii ära lamaskletud ja vastleitud söögiisu andis nii palju energiat, et midagi tuli ette võtta. Kuna idee jõusaalis käimisest olin ma juba minetanud, õues jooksmas ma rasedana käia ei söendanud, rattaga sõitmine on rasedatele pigem mittesoovituslik (mitte, et mul muidugi ka ratas olemas oleks eksole), ujumine mulle lihtsalt ei meeldi ja jalutamine tundus peale mõnda kümne kiltsast ringi juba surmigav, jõudsin järeldusele, et peaks koju telksi ette mingi väikse jõujaama püstitama. Mõeldud - tehtud!
Rentisin endale crosstraineri ja ostsin kaks nelja kilost hantlit.

Üldiselt tuleks rasedana ennekõike meeles pidada seda, et trenn ja igasugune liikumine on äärmiselt tervitatav aga treeningkoormuse osas tuleks arvestada umbes poole väiksema koormusega kui ennem. 

Tegelikult sain ma esimest korda aimu sellest, et "issand äkki ma olen rase" samuti trennis, seega minu jaoks on see märk, et trenni ma jätta ei tohi 😄  Ei ole see muidugi ka eriline variant, sest olen ma juba kord loodud selliseks, et kui näpuga järge ei aja ja iga päev oma suutäisi ei loe, viskan kohe hopsti viis kilo juurde. Ja no kellele selline asi meeldiks eksole.

Trenn raseduse ajal on oluline nii sulle kui ka su tulevasele beebile. Ennast tuleks hoida aktiivsena mitmel põhjusel. Esmalt muidugi selleks, et niivõinaa tulev kaalutõus pisutki enda ohjes hoida. Selle tegemiseks tuleks muidugi kõigepealt alustada söögilaua ülevaatamisest aga see on üsna paratamatu, et rasedal isutab ja rase endale lubab. Isegi absoluutne füüreriseloomuga inimene (loe: nagu mina) ei suuda teinekord rasedaisudele vastu panna ja lubab endale ühe päeva jooksul nii jäätist, šokolaadi kui ka moosisaia. Seda enam oleks vaja leida endale mingigi aktiivne väljund, et isudega joonel püsida. 

Beebi seisukohast on samuti oluline, et tulevane ema hoolitseks enda füüsilise tervise eest. Ma usun, et tulevane ilmakodanik on igati rahul, kui leiab eest aktiivse ja elujõulise ema, kellel ei võta pikemad jalutuskäigud keelt vestile ja jagub jõudu, et teda hommikust õhtuni väsimatult kätel hüpitada. 

Kuna ma lihtsalt olen nii kaua püsivalt trenniga tegelenud, on minu jaoks paratamatu tõsiasi, et aktiivne inimene on terve inimene. Aktiivne inimene jõuab ja jaksab ja mulle meeldib see.

Olin muidugi trennivaimu naastes üsna kimbatuses, sest ei julenud ega osanud eriti mingeid harjutusi välja valida, mis rasedale kõige sobivamad ja ohutumad oleksid. Valik on tegelikult põhimõtteliselt sama mis mitte-rasedana, ainult koormus pisut väiksem ja istuda võib rohkem 😄  Valisingi seega enda jaoks välja kardiotreeningule lisaks 8 erinevat jõuharjutust, mida ka varem praktiseerinud olen ja mille puhul enda beebit küpsetavale kerele kõige suuremaid plusse nägin. Tänaseks olen antud kava järginud ca. 15 nädalat ja see on saanud mõnusaks rutiiniks. Teha üks tunnine trenn kolm-neli korda nädalas, süstib minusse energiat ja enesekindlust, et püsin aktiivsena nii pikalt kui võimalik ja luban endale kergemalt siin-seal mõne piruka 😄

Hetkel on mul jooksmas 32. rasedusnädal, kogunenud on 7,5 lisakilo ja väsimusemärke ma veel täheldanud ei ole. Ei saa muidugi nüüd kindlalt väita, et aktiivne elustiil on hea enesetunde taga, aga ausaltöeldes kipun seda arvama siiski.

Täna tahangi teile anda põgusa ülevaate enda treeningkavast rasedana, sest oleksin olnud jummala õnnelik kui ka ise midagi taolist mõned kuud tagasi leidnud oleksin. Ajasin harjutusi ja soovitusi kokku guugeldades nagu tikutulega. Kuna ma kipun olema aga selline, et tahan kõike nüüd ja kohe (!!!) on minu meelest päris mõnus kui info on ühes kohas korraga olemas. 

Kindlasti tuleb aga arvesse võtta, et minu näol ei ole tegemist kuskilt otsast spordi- või toitumisteadlasega, vaid pelgalt ühe enda varasematel kogemustel ja keha kuulava rasedaga. 

Enne treeningutega alustamist, soovitan jälgida neid lihtsaid aga loogilisi asjaolusid:

• Vesi peab olema alati käeulatuses
• Kanna nii mugavaid riideid kui võimalik (mina kannan treenides näiteks pidzaamapükse)
• Treeni madala koormusega ja jälgi, et pulss püsiks 130-140 piiril
• Vali endale raskused, mis oleks vähemalt poole väiksemad sinu raseduseelsest treeningust
• Ole kindel, et treenid ruumis, kus on piisav õhuvoog

Mina alustan trenni alati selle tüütuma osa, ehk kardioga. Teen rahulikus tempos 45 minutit, mis on täpselt paras aeg, et ära vaadata mõni lemmiksari 😄

Peale kardiot, on aeg asuda jõuharjutuste juurde, mida on kokku 8. Kõiki harjutusi teen kokku 10x ja omakorda 2 seeriat. 

Esimene harjutusteblokk koosneb neljast harjutusest, mida kõiki soovitaksin sooritada istudes. Harjutuste järjekord:

• Tavaline hantlitõste. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
• Õlapress. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
• Hantlitõste selja tagant. 10x2
• Risti hantlitõste. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)

Teine harjutusteblokk tuleks sooritada seistes ja raskuseid käes hoides. Harjutuste järjekord:

• Väljaasted. Mõlemad jalad. 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe jala peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
• Kükid. 10x2
• Hantlitega lendamine. Mõlemad käed 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe käe peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)
• Hantliga küljetõmme. Mõlemad küljed. 10x2 (kokku tuleb harjutust kahe külje peale sooritada 40x korda ühe treeningu jooksul)

Praeguse plaani järgi kavatsen trenazööri rendifirmale tagasi anda oktoobri alguses, sest kui beebi plaanib oktoobri keskel meiega liituda, tahaks, et kodus oleks piisavalt ruumi ja suuri jurakaid masinaid lisaks majutada ei ole tarvis. Kuigi raseduse ajal on jalutamine olnud minu jaoks igavuse tipp, loodan, et beebi saabudes võtan temaga ette pikki sügis-talviseid matku ja päris koju manduma siiski ei jää 😋  Eks sellega saab olema täpselt samamoodi nagu oli ka sobiva rasedusaege treeningu välja nuputamisega, kõik selgub siis kui õige aeg selleks on käes. Tänaseks aga siinkohal minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Aktiivsus raseduse ajal

Nüüd kui rasedus hakkab juba silmnähtavaid mõõtmeid võtma ja kahekümnendale nädalale lähenema, tunnen, et on õige aeg rääkida pisut enda liigutamisest ja aktiivsusest raseduse vältel. Kui raseduse esmakuudel eeldasin, et jäängi eluks ajaks voodihaigeks iiveldajaks ja liigutamisest ei tule enam kunagi välja, sest energia on nullilähedane, siis nüüd võin öelda, et jumal tänatud see ei ole nii. See sama moment kui iiveldus möödus, tundsin energia taastumist ja vajadust rohkema liigutamise järgi.
Olgugi, et kuueteist nädala jooksul kui iiveldasin, sundisin end ikkagi nii palju õue liikuma, et nädalas korragi natukene kõndida suudaksin. Olgu öeldud, et suutsin korraga ette võtta ca. 2-3km retke ja peale seda olin rampväsinud ja vajasin paari päeva jagu taastumisaega. Loomulikult ei lisandunud sellel ajahetkel ka kaalu, sest kui ikka midagi süüa ei suuda, langeb kaal kolinal.
Kohe kui söögiisu ja enesetunne aga naasid, leidsid enda tee minuni ka kaotatud kilod. Saan küll tõdeda, et hetkel vaid nende arvelt kosunud olengi ja püsin siiani algkaalus, milleks on 60kg. Ilmselt on selles oma rolli mänginud ka asjaolu, et olin peale iiveldust korralikult põiepõletikuga kimpus ja möödunud nädalal põdesin ka ühe kõhuviiruse läbi. Võehh, ausõna võtaksin pigem juurde kui et põeksin pidevalt erinevaid haiguseid, mida nõrgenenud organism kahesuupoolega sisse ahmib.
Sellele vaatamata olen kosunud ühe mõnusa punu arvelt ja umbestäpselt selline ta siis hetkel mul välja näebki.

Toitumise poole pealt olen tegelikult üsna tubli pisikeste mööndustega. Mul on ääretult hea meel, et heale enesetundele tuginedes saan jätkata korraliku toitumisrutiiniga tööpäevadel aga ei salga ka asjaolu, et luban endale väga vabakäeliselt isutavat head-paremat, mida ma tõesti juba aastaid ja aastaid teha ei ole saanud. Jätt ja friikad on üsna tuttavad külalised ja ausaltöeldes ei saa üldse kurta 😁

Et ma aga märtsi alguses enda trennikaardi suure ahastusega ära lõpetasin, tundsin peale iivelduse möödumist, et mingitsorti aktiivsemat liigutamist peale jalutamise tahaks siiski teha. Jõusaali ma kohe kindlasti tagasi ei viitsi minna, sest juba mõte jõusaali sõitmisest demotiveerib mind piisavalt, et trenn üldse ära jätta. Jalutamine on küll kasulik ja värske õhu käes viibimine järjest soojemate ilmadega mõnna, aga no hakkab juba pisut siiber saama koguaeg samadel radadel tammumisest. Seetõttu mõlkus mul üsna pikalt peas üks mõte, mille Merje blogist juba mõni aeg tagasi sain. Nimelt panin oma silma peale sellisele ettevõttele nagu Trenažöörirent ja valisin nende Facebooki lehelt endale välja sobiva masina, milleks minu puhul on mu vana lemmik crosstrainer. Ühtlasi on crosstrainer rasedale täpselt paras käte-jalgadega vehkimine, et pisut aktiivsemat trennilaadset toodet teha saaks. Masin toodi mulle kenasti koju kohale ja seati üles täpselt teleka ette - no milline idüll 😂 Olgugi, et üritan iga nädal nii palju kui võimalik veeta aega värske õhu käes jalutades ja muidu aktiivne olles, täna näiteks on plaanis terve päev meie tulevase maa- ja majalapi peal tööd rügada, siis mõni päev on hea teada, et päeval sisse mugitud koogilõik või paar, on võimalik annulleerida kodus telksi ees. Tuleb küll tunnistada, et masina peal treenin ma väga rahulikus tempos, et pulss oleks parajalt madal. Ei tea kas tegu on platseeboga aga igatahes hea tunne on küll, kui tead, et kodus on olemas abimees, kes (veel) hirmutavad rasedakilode jutud ehk pisut kontrolli all aitab hoida. Eks saab näha kui kaua mul temaga püsivust ja jaksu tegeleda on. Loodan, et püsivust veel mõneks ajaks jagub, sest nüüd hakkab beebikesel üsna korralik kasvuspurt, mistõttu hakkab kaalu viskama nii tema kui ka ilmselt mina 😄

Mäletate, et eelmise aasta sügisel kirjutasin siin oma suurest vaimustusest Jawbone Up2 aktiivusmonitori osas, mille sünnaks sain? Njah, kahjuks juhtus temaga selline lugu, et ligi poole aastase kandmise peale läks ta kummist rihm lihtsalt pooleks, mis hilisemal uurimisel selgus, et olevat nende tüüpviga. Et garantiiosakond minu korduvate ponnistuste peale nelja kuu jooksul mulle appi ei ole otsustanud tulla, harjutasin end monitorist täiesti vabaks. Ma usun, et kõik kes monitore kasutavad, saavad aru, et sellest tekib täielik sõltuvus. Kahju oli pisut küll, et just raseduse ajal mul oma samme kuskilt jälgida ei ole, sest just nüüd on nende olulisus suurem kui kunagi varem. Mõned nädalad tagasi andis ema-emake mulle aga enda Polar a360 kella ja tuleb tunnistada, et olen temaga väga rahul! Olgugi, et seadistamine oli täielik peavalu ja hormonaalosakond tahtis juba närvide plahvatuse äärel nutma puhkeda, sain sellega siiski hakkama vaid kuue tunniga 😅  Asjalik masinvärk loeb nii minu samme kui näitab pulssi, annab mulle infot kulutatud kaloraažist ja teeks kindlasti veel palju muudki kui ma vaid nii süvitsi süveneda tahaks. Hetkel mulle tema baasfunktsioonidest absoluutselt piisab.

Tulev nädal toob meile loodetavasti ääretult põnevaid uudiseid, sest juba kolmapäeval on oioioi kui pikalt oodatud looteanatoomia, milles loodetavasti beebi ka meile oma soo ära näitab. Tunnistan, et ise olen juba raseduse täitsa algfaasist saadik end harjutanud ühe kindla soo mõttega ja seda ennustati meile ka 12 nädala paiku ultrahelis. Eks siis nüüd ole näha, kas saan oma kinnistunud mõttega edasi minna või otsustab beebi meile väikese vingerpussi mängida ja hoopis sugu vahetada.
Asun nüüd aga mõnusate laupäevahommikuste toimetuste kallale, sest meespere ootab kannatamatult hommikusööki. Nimelt on sel nädalavahetusel meil külas ja majatalgutel abiks väike venna, kes juba tükk aega mõtleb, et miks ma temale krõbinate ettevalmistamise asemel mingit romaani kirja panen. Tänaseks seega minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Vist...jälle...trennilainel?

Hei armsad,

minu viimasest trenniga seotud postitusest on möödas juba oi-kui-kaua aega.... Seda aga ühel väga lihtsal põhjusel - ma olin suvel laisk nagu lohe!
Kui üldjuhul üritan ikka olla hirmus tubli ja mahutada minimaalselt kolm, ideaalis neli treeningkorda nädalasse, möödus suvi sellisel lainel, et enne hakkab taevast pussnuge sadama kui mina end liigutama viitsin hakata. Ääretult veidral kombel olen ma iga jumala aasta suve lähenedes meeletult ärevil ja sisestan nii endale kui ka kõigile minu ümber, et suvi on ju nii mõnus värskuse ja liikumise aeg, suvel saavutame kõik enda ideaalvormi, eks?!!? Pfftt...mida ettekujutust!
Reaalsus on aga see, et just suvel saabub hetk, kui tahaks lihtsalt susiseva grilli kõrval lösutades päikest võtta, nautida veinikokteili ja ei tule just liiga tihti mõttesse end metsarajale silkama seada kui päikesevõtu tunnid nii hirmsalt arvel on. Kui tööpäeviti aknast välja vaadates päikesekiired siiski motiveerivad, on koju jõudes juba hoopis midagi muud plaanis - piknik, kiire sulps mere ääres või mida iganes, et ainult trenni ei peaks tegema :D *oeh me and my brain*

Olgu, tõele au andes tunnistan, et päris 24/7 ma meritähe asendis siiski ei lamanud ja ehk ca. 10 korda seadsin kolme kuu jooksul sammud jooksurajale. Jõusaalis käisin viimati vast juunikuus ja augustisse planeerisin üldsegi maksepuhkuse, ehk katkestasin üheks kuuks jõusaalikaardi kehtivuse. Kokkuhoid on ostujõud nagu mulle meeldib öelda :D

Minu teinekord liigsele muretsemisele kalduv meel oli aga täiesti veendunud, et pehmemana tunduv vorm tähendab suve jooksul seeneliste kombel korvitäis kogutud lisakilosid. Jumalale tänu, et seda kilokest oli vaid 1! Ma olen miskipärast hirmsasti numbritest sõltuv inimene ja kuna mul kodus kaalu ei ole, kaldun ehk liigagi tihti kaalunumbri peale mõtlema ja selle ümber oma teguviisi sättima. Olgugi, et riidenumber suvega suuremaks ei läinud, tundsin end siiski ühe paraja volaskina kuna ma olin lihtsalt niivõrd laisk. Jah ma teaaaan, et üks, kaks või isegi kolm kilo kõikumist on naiste puhul absoluutselt tavaline aga tead las ma ütlen sulle, kui sa kunagi oled olnud suur - oled sa peast alati natuke liiga suur. It sucks!

Toitumise osas võtsin möödunud suvel ikka absoluutselt laadnalt ja liiga palju puhtale toitumisele tähelepanu ei pööranud. Ausaltöeldes ei morjendanud see asjaolu mind ka absoluutselt ja nautisin täiel rinnal jäätiseid, ühe korra sõin isegi pitsat (vau onju haha :D), maiustasin oma lemmiku kartuli kallal, sõin ohtralt riisi ja ei pannud kätt ette ka niisama näksimisele (popcorn, kommid, krõpsud - you name it). Kahjuks olen aga kord juba määratud elama sellise ainevahetusega, mis eelmainitud toitude kaasmõjul aeglustub ning hirmkiirelt kõike talletab. Oi kuidas ma teinekord kirun neid inimesi, kel õnnestub elada ainevahetusega, mida absoluutselt ei huvita kui palju ja mida süüa - toimib ikka väekiirusel.

Kuna aga kõik on uus Septembrikuus, tegin eelmisel nädalal algust taas korrapärase ja aktiivsema toimetamisega. Vedisin end lausa kahel korral pisikesele 6km jooksuringile ( ma ei hakka siin luiskama ja ütlen, et vahepeal kõndisin ka kuna ausaltöeldes oli selline tunne, et nüüd saabub surm ;D) ja eile võtsin julguse rindu ja aktiveerisin taas enda trennikaardi mille najal uhkelt ja sirge seljaga jõusaali kõndisin. Oh-sa-poiss kus pärast oli alles võimas tunne! Uskumatu, et nii pisike asi nagu trennis käimine suudab meeled 360 kraadi positiivsemaks muuta.

Et ma aga olen meeletult tüdinud oma eelmisest kavast, millega üsna tükk aega kuni maikuuni opereerisin, palusin Nilsil endale miskit uut ja põnevat otsida. Leidis tema sellise põneva kava nagu Back to Fit in 12-weeks. Tõmbasin koheselt alla ka nende mobiiliäpi, mille kaudu siis treeningsaalis mõnusalt näpuga saan järge ajada. Ma olen jõutrenni osas millegipärast ääretult valiv ja paljud harjutused mind end tegema ei motiveeri.  Eelmainitud kavas tunduvad harjutused olema just minu cup-of-tea ja ootan juba põnevusega jõusaalis vehkimist.
Eesmärgina sean endale vast lihtsalt asjaolu, et lihaseid pisut rohkem toonida ja välja tuua, sest ma ei tea kuidas teiega on aga mulle väääga meeldivad toonitud lihaseid naiste kehal. Enda juures armastan kõige enam käelihaseid - mis on mul kõige kiiremad kaduma kui trennist loobun ja kõhulihaseid - mis on vist ajapikku nii hullult vatti saanud, et on väikese polstrikihi all siiani kivikõvad ja ootavad vaid väljapääsu :D

Olen üritanud paari viimase nädala vältel ka toidulauda pisut tervislikumaks pöörata ja leida enda jaoks jälle see niiöelda zen, et tekiks viitsimine ja tahe katsetada-meisterdada-uuendada. Olen selle käigus avastanud ka paar uut ja põnevat retsepti, milledest lemmikuks on kindlasti juba mitmeid kordi tehtud kanahakkliha-kodujuustu kotletid. Te ei kuuu-juu-taa ette kui head need on! Ma ausaltöeldes vältisin kanahakkliha nagu kulutuld ja olin antud retsepti osas ääretult skeptiline - oh boy was I wrong!

Et Nils aga mulle pidevalt veejoomist konkreetselt peale sundis ja mind vähese vedelikutarbimise eest noomis, hakkasin eelmise nädala algusest tööl kaasas kandma trennis kasutusel olevat nö. lutiotsaga veepudelit, mille eelnevalt kodus millegi maitseküllasega täidan - näiteks sidruni ja laimiga. Maagilisel kombel olen suutnud lutiotsiku ning maitsenüansi kaasabil igapäev ära juua ca. 2L vett.

Ja muideks sõbrad - kui te veel endas sügisest spordivaimu ei ole üles leidnud, annan teile infoks edasi, et 10-18 september, korraldab Eesti Olümpiakomitee spordinädalat. Antud ürituse motoks on "Leia oma rütm" - mis on minu arvates üks igavesti õige tähelepanek! Justnimelt oma rütmis suudad end ju motiveerida ja omas tempos tegutseda. Minu rütm on näiteks jõusaalisport, samas kellegi teise rütm on rühmatrenn või sootuks akrobaatika. Igale ühele oma, eks!
Ürituse raames on avatud järgmine infoleht - www.spordinadal.ee , kust võib leida absoluutselt igast spordialast endale miskit meelepärast - ja seda kõike meeletult soodsalt või sootuks tasuta! Luusisin nende lehel pisut ringi ja avastasin, et katsetada saab lisaks jõusaalispordile näiteks kergejõustikku, vibulaskmist, lauatennist, wake'imist ja oi mida kõike veel.

Ühesõnaga - et ma nüüd siia nii grandioosselt oma vastleitud trennielevuse kirja panin - annaks jumal, et ma ka rajale püsima jään! Kuna hetkel on käimas minu sünnipäevanädal (nimelt kolmapäeval on teie ees üks värske 27 aastane) siis vihun kohe  eriti motiveeritult sporti teha, et uuele eluaastale tervislikult vastu minna. Loodan, et ka teie sügis tuleb aktiivne ja tervislik.

Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Swedbank'i konkurss - Spordile pöidlad püsti!

Hei mu armsad,

täna pöördun teie poole ühe piiiii-sikese abipalvega. Usun, et paljud teist on silmanud juba mitmete nädalate vältel sotsiaalmeedias ringlevaid videosid, milles alati ära märgitud ka Swedbank. Jooksid need isendid ka minu ajavoogu päevast-päeva sisse ja otsustasin seekord ka ise härjal sarvist haarata.
Nimelt on tegu Swedbanki mobiiliäppi konkurssiga, millele väga tabavalt nimeks pandud "Parima Youtuberi võistlus". Kõlab minu meelest üsna intrigeerivalt ja ega ma ausaltöeldes päris alguses osaleda tihanudki, kuna arvasin, et jään niikuinii teistest vähemalt peajagu alla, sest olgem ausad - geniaalseid tegijaid on Eesti youtuberite maastikul juba üsna mitmeid. Päevad aga möödusid, videosi muudkui lisandus ja hakkas minu peaski idee sündima.
Olin kindel, et ei soovi videot üles ehitada miskile tutvustavale süžeele, vaid teha midagi sketšilaadset, et äppi olemus nooruslikult ja põnevalt edasi anda. Olen ise ausaltöeldes totaalne Swedbank'i patrioot juba vähemalt 15 aastat ja tunduski lõpuks vaid õige see videopoiss ära teha. Kasutan äppi pea, et igapäevaselt kuna ta tõepoolest ongi nii lihtne ja kasutajasõbralik!

Kuna möödunud nädalal kostitas Canon mind mõneks ajaks ühe eriti vinge masinaga - Canon Powershot G9 X'ga - oli see mu ajule viimane märguanne, et nüüd tuleb tegutseda.

Kaamera - check! Statiiv - check! Abiline Lotta - check! Ilus ilm - check! Idee - check!

Minu õeke Lotta oli vaat, et veelgi rohkem põnevil kui mina ja aitas mul kõik vajalikud klipid linti võtta. Tundub, et suvi otsustas möödunud nädalavahetusel taaskord enda häid külgi näidata ja et noorte entusiasm on niivõrd nakkav, saimegi video üsna kiiresti purki.
Et nüüd loba vaikselt kokku tõmbama hakata, tahangi teile meie üllitist näidata ja teilt palun vaid üht - kui video teile meeldib, vajutage ikka pöidlad püsti ja aitame üheskoos spordi võidule! :)

Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Olgu õhus - maa peal - vees - ikka annab teha sporti!

Tsau-tsau armsad,

Nagu juba Detektiiv Lottest tuntud konkskäsi ja draakon Otto laulsid - olgu õhus, maa peal, vees - ikka annab teha sporti! Nii arvan minagi ja täna räägin teiega pisut trennijuttu.
Et teil aga reedene spordituju ikka peale tuleks, võite lahkelt palun selle vahva looga kõigepealt tutvuda:

Mäletate ehk kuidas mõned kuud tagasi, täpsemini aprillis, kutsusin teid liituma meie tubli Facebooki spordigrupiga ja täitma koos meiega 100km jooksuväljakutset? Kui mõni teist ei ole veel liitunud aga sooviks, ootan teid pikisilmi liituma SIIN!
Endale au andes ja miks mitte ka mütsi kergitades, silkasin aprillikuu 100km tublisti täis ja motivatsiooni jagus ka ühe hoobiga järgmiseks väljakutseks. Sellega aga läks pisut nihusti ja esialgu seatud 120km väljakutse maikuus jäi pehmelt öeldes soiku. Suutsin sellest täita vaid ligi 70km. Egas 70km ühe kuuga ole miski häbiasi aga siiski...eesmärgid on ju täitmiseks, eksole!
Tunnen end alati nii siga kehvasti kui endale seatud kõrgustesse hüpata ei suuda ja veetsin kaks nädalat lihtsalt norutades ja treening-võõrutust praktiseerides.

Et aga ilmad hakkasid muudkui mõnusamaks minema ja minu justkui teosammul liikumine valmistas endalegi piinlikust, seadsin juunikuuks endale taas uue eesmärgi. Seekord siis ikka see vana hea 100km ja olen juba 20km suutnud sellest täitagi! Täna lisandub veel pisike portsuke otsa ja ongi juba stardipauk jälle antud :)
Et end ikka pidevalt motiveerida, otsustasin vahetada enda päevi näinud treeningjalatsid jooksumaailma Ferraride vastu. Ei väida nüüd siinkohal, et tegu on miski maratoni väärilise treeningtossuga aga eelmistest keskpärastest Nike saalijaltsitest on need kordades siiski paremad. Nimelt sammusin üks päev sirge seljaga sisse Rademari ja sõnasin, et soovitatagu aga mulle nüüd midagi uut, head ja tulikiiret, seekord palun Adidaselt!

Valituks said kiftid Adidas Pure Boost jooksukad, mille disain oli esialgu mulle üsna võõras. Nimelt on neil talla ja päka vahelisel osal auk, justnimelt...auk! :D

Tegemist on minu põgusa kogemuse näol ühtede vingete kängurutossudega. Paks ja pehme tallaosa soodustavad koos "auguga" põrketugevust ja annavad jooksusammule hoogu juurde.
Olen jooksmiseks kasutanud juba ca. pool aastat Nike musti pikki jooksupükse. Et aga ilm otsustas järsku soojakraanid lahti keerata, tegin (enda jaoks) väga drastilise muutuse ja soetasin H&M'ist lühikesed treeningretuusid. Olin poodi sisenedes küll sajaprotsendiliselt kindel, et lähen ostma selliseid lühikesi jooksukaid, kus laiemate pükste alla on kinnitatud retuusid aga endalegi üllatuseks olid lihtsalt retuusid palju mugavamad ja nägid veidral kombel ka jalas paremad välja.
Üritangi täna enda julguseraasud kokku korjata ja esimest korda lühikeste kintsupükstega jooksma minna.

Üks õhtu peale jooksutrenni tuli meil Nilsiga aga mõte proovida ka miskit muud. Võtsime kätte ja proovisime paaridele mõeldud joogapoose! Selle kõik muidugi võtsime ka videosse, et saaksite pisut kõhulihaste trenni ehk nagu arvata võib siis meie katsed olid üsna naeruväärsed.
Lasen teid nüüd videot vaatama ja soovin suveks ikka jaksu ja motivatsiooni trenni teha!

Tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

100! & klassikaline aprillinalja ohver

Hei armsad,

täna hommikuse super päikselise ilmaga tahaksin teile rääkida ühest üleskutsest. Väikesest challengist, millest teid kõiki ootan osa võtma, kui teil vähegi tahtmist peaks olema :)
Kõik sai alguse juba tegelikult möödunud aasta maikuus, mil otsustasime sõbranna Kertuga ette võtta ühe korraliku jooksuchallengi ja end proovile panna. Ma küll ei mäleta kuidas Kertul läks, aga mina tegin maikuus 100 jooksukilomeetrit ja juunikuus veel teise 120 kilomeetrit otsagi.

Pole vist vaja mainida, et suvevorm saabus üüüsna kärmelt ja mott oli täiega laes! Kui kaks kuud enda testimist aga otsa sai, kadus mott suveanautlemisega kogu täiega ja üsna pikaks ajaks. Olin vist ennast tühjaks jooksnud ja ei tahtnud sportimisest enam miskit teada.
Kunagi trennipostituses pajatasin teile laialt ja pikalt, et möödunud aasta suvis-sügine periood oli minu viieaastase hobisportlase karjääri üks kehvemaid ja motivatsioon puudus absoluutselt.
Kui käesoleva aasta märtsikuu kätte jõudis, leidsin endas jõu ja tahtmise teha jälle üks jooksuchallenge. Ma leidsin, et see on reaalselt asi mis mind motiveerib, sest kui anda inimesele kätte 30 päeva ja 100km, tuleb ju nendega midagi peale hakata! Nii ma siis 14. märts end proovile paningi ja challengiga alustasin!

Tänase päeva seisuga on läbitud 63km ja 13 päeva on veel ees. Nii põnev minu meelest :)
Kui veel märtsi keskpaigas tegin kõik jooksutrennid jõusaalis, siis möödunud nädalal alustasin ka õues silkamisega. Kui nädala alguses kostitas mind soe päike ja linnulaul, siis eile õhtul tegin vast oma elu kõige jahedama jooksu. Nimelt kolme soojapügalaga pole ma ennem oma nina jooksmiseks õue pistunud. Aga polnud viga miskit, tuli vaid soojalt riidesse panna ja teate kui mõnus see oli! Karge õhk andis muudkui jõudu juurde ja kilomeetrid kadusid vuhinal jalge alt. Praeguse tuulise ilmaga soovitan aga kindlasti kanda joostes kas mütsi või siis vähemalt peapaela. Kuna mütsiga jooksmine on minu jaoks hiiiirmus ebamugav, meisterdasin enda buffist hoopis peapaela ja see toimis suurepäraselt.

Nüüd aga üleskutse juurde! Nimelt otsustas ka Kertu alates aprillikuust end proovile panna ja läbida ühe kuuga 100 jooksukilomeetrit. Selleks, et aga motivatsioon pidevalt ülal püsiks, lõi ta Facebooki pisikese grupi, kus enda (ja loodetavasti ka teiste) tulemusi ja murekohti arutada/jagada. Kui keski või miski teis tõstab nüüd pead, et "vot mina tahan ka end proovile panna!", siis olete oodatud grupiga liituma SIIN !
Kui meiega koos vudida soovite, siis panen teile südamele vaid üht - palun ärge unustage lihastreeningut! Kuigi olen juba aastaid ka tublisti jõutrenni teinud, juhtus möödunud aastal end proovile pannes see, et unustasin lihastrenni sootuks. See tingis aga olukorra, kus ma lihtsalt jätsin oma varemtreenitud tublid lihased jooksurajale maha. Nimelt kadus koos üleliigse ja ebavajaliku rasvkoega ka lihas, mis jättis mind olukorda, kus näiteks tagumikule prantsatades oleksin ilmselt murdnud oma sabakondi, sest lihaste puudumise tõttu olin lapik nagu pannkook :D Olgu, olgu, nii hull vast ei oleks kah olnud, aga siiski, toonitud keha on ikka see kõikse ilusam! :)

Kui me oma jutuga juba aprillikuu juurde jõudsime,  räägin teile kui haledalt ma eile aprillinaljade ohvriks langesin. Nimelt eile hommikul ärgates, ei olnud mul vähimatki aimu mingist aprillikuu algusest, rääkimata asjaolust, et on käes 1. aprill, ehk mingisugune "naljapüha".

Esialgu suutis mind šokeerida Nils. Tõin mina mõned nädalad tagasi koju uue kohvimasina, mille tulemist me nii kaua olime oodanud, kuna eelmine oli tõeliselt tüütu ja nõudis iga kohviteo läbiviimiseks meeletult pusimist. Kuna olen tõeline kohvihoolik, olen oma uue masina üle hüsteeriliselt õnnelik.
Teeb siis Nils kenasti hommikul köögis kohvi kui järsku karjatab - "Liisa, miks siit kohvimasinast tossu välja tuleb???" Jõudsin mina juba hullemat ette kujutada ja kahe nanosekundiga peas läbi arvutada, et "ohh ei, tuleb vist uus masin osta, oh ei, raha kulu - raha kulu!!". Kiman ummisjalu kööki ja vahin pingsalt masinat, et kust see vaeseke siis tossab. Seejärel pahvatab Nils naerma ja hüüab " Aprill Aprill" .
No täiesti opakas :D Aga olevat see olnud kättemaks minu möödunud aastasele trikile, mil mina hommikul karjatades köögist teatasin, et nägin just prussakat :D

Päev möödus kontoris rahulikult ja olin juba täielikult ära unustanud, et miski aprillinaljapäev on. Olime end Nilsiga peale õhtust jooksutrenni mõnusalt filmi vaatama sättinud ja krõbistasime Nilsi valmistatud filmisnäkke nii nagu koguksime põskedesse talvevarusid.

Canon EOS M3

Järsku aga heliseb minu telefon ja näitab No Caller ID. Ei söendanud mina sellist kõne vastu võtta ja ignoreerisin. Mõne minuti pärast aga heliseb telefon taas ja Nilsi utsitamisel siiski vastasin. Teiselpool toru on närviline meesterahvas, kes väidab, et seisab minu maja all pakiga. Olevat tema kuller, kes mulle Amazonist pakki tahab toimetada. Dialoog nägi välja umbestäpselt selline:

- "Tere, kas see on Liisa Pärnpuu"

- " Eee..jah, kes räägib?"

- "Ma olen kuller, palun öelge kas teie aadress on xxxxx xx xx, ma olen juba 5 minutit siin räästa all seisnud ja üritanud teid kätte saada, palun tulge alla ja andke allkiri"

- Minus tärkas paanika, kuna ma ei ole Amazonist mitte midagi tellinud. " Eeeee...eee...eee oodake nüüd, ma ei näe teid?!?"

Nils juba samal ajal üritas läbi aknaklaasi maja esist patrullida nagu oleks käes viimne päev.

- "Tulge palun kohe alla, mul on teie pakk ja on kohe allkirja vaja"

- "Eee...vabandust aga ma ei ole midagi tellinud, kas pakile võib anda allkirja ka teine inimene??"

Nimelt olin ma valmis juba Nilsi alla saatma, kuna olin 100% kindel, et maja juures on keegi segane kes tahab mulle kas nuga anda või siis mind autosse kiskuda ja metsa viia :D

- "Ei te peate kohe alla tulema, paki peal on teie nimi!"

Olin juba valmis vannituppa lukustatuna elu eest võitlema ja oma kodu kaitsma :D :D :D

Järsku pahvatas teisel pool telefonitoru naer ja selgus, et väga hirmuäratavalt mehise ja ründava hääle taga oli minu õde Lotta, kes ei suutnud enam teeselda ja naeris minu rumaluse üle :D

Kuna Lotta on meil tubli noor näitlejaredelil üles pürgija, tuli tal see nali lihtsalt laitmatult välja ja suuris ära hirmutada nii minu kui ka Nilsi. Huuuuh kui suur kergendus see oli aga võttis ikka oma 10 minutit, enne kui suutsin rahulikult filmi edasi vaadata :D

Kas teiega ka miskit eriskummalist sellel tobedal aprillipäeval juhtus?

Tänaseks ongi kõik ja räägime varsti jälle!