Trenniäpp, mis hoiab vormis... tasuta! #kogumispäevik

Võiks ju eeldada, et kolimisega kaasnev lõputu pappkastide tarimine mööda kortermaja treppe ja nende tetrise kombel imepisikesse autosse mahutamine on üsna hea tasuta treeningviis... aga eks ta pigem ole lihtsalt üks paras tüütus ja selja paigast venitamine.
Teate, see kolimine ei mõju laastavalt mitte ainult närvisüsteemile vaid võib seda väga vabalt teha ka füüsisele. Pidev edasi-tagasi sõitmine, tanklapirukad ja pidev ajapuudus teevad meile lõppkokkuvõttes lihtsalt karuteene. Üks hästi suur abimees, mis mul vähegi kainet mõistust aitab säilitada ja endorfiine vabastada, on mu igapäevane trenn... mille eest ma ei maksa sentigi.

Leidsin endale mõned kuud tagasi ühe igati lihtsa ja loogilise mobiilirakenduse, mille abil iga päev 15-20 minutilise trenni kirja saan. Et Kogumispäevikus just tervisespordi kuu käimas on, jagan enda abimeest meelsasti teilegi!
Ma olen alati olnud pigem üksinda treenija tüüpi. Ei viitsi kellegagi trenni ajal muliseda ja tahaks selle lihtsalt kiiremas korras kaelast ära saada. Päris niisama diivanil külitamist ma endale lubada ei saa, sest siis juhtub lihtsalt see, et ma lähen hirmus ümaraks. Ümar ju on ka ometi vorm aga olles seda juba korra proovinud, ei ole ta kindlasti mu esmane valik. Seetõttu pusisingi jube kaua, et leida endale midagi meelepärast ja sobivat, et lihtsalt viitsiksin end natukenegi liigutada.
Ma olin kunagi hirmus tervislik ja sportlik. Noh selline kana ja riisi tüüpi tervislik (aa ei tegelikult riisi ma isegi ei söönud, ainult tatart) ja püsisin ühes regulaarse trenniga hullult heas vormis. Aga ma enam nii ei viitsi. Peale pojakese saabumist meie ellu, olen avastanud, et elus on ka muud peale kana ja riisi tatra 😂 Ma olen muutunud küll veidi laisemaks... aga samas ma vaatleks seda pigem niiviisi, et võtan lihtsalt vabamalt ja luban endal rohkem nautida. Mulle meeldib head toitu süüa ja selle kategooriline keelamine ei oleks enam tänasel päeval minu jaoks teema. Seetõttu ongi mulle eriti oluline, et leiaksin treeningviisi, mis ei võtaks ära liiga palju aega ja ei oleks mulle vastumeelne.

Veel mõned aastad tagasi, raseduse ajal, rentisin endale koju trenažööri, mis oli ka tegelikult hullult mõnus. Teleka ees tunnike kardiot vehkida polnud mingi probleem. Probleem oli vaid selles, et see va sunnik maksis põhimõtteliselt sama palju kui spordiklubi kuukaart ja võttis pisikeses korteris jõhkralt palju ruumi.
Peale rasedust proovisin erinevaid spordiklubisid - püüdsin leida midagi mis oleks kodu lähedal, soodne ja üleüldiselt lihtsalt normaalne koht. Mõned kuud isegi suutsin jõusaalis käia aga mingit rutiini ma endale ei tekitanud. Pigem tundsin koguaeg pinget, et kopikas jookseb aga ainuke kes ei jookse, olen mina.

Niisiis hakkasingi proovima erinevaid mobiilirakendusi ja lappasin läbi videotreeninguid, mis mulle konkreetselt ette ütleks, et "näe, siin on sulle see harjutus, tee seda nii palju ja seda teist naa palju". Sealjuures oli üks mu põhilisi nõudeid asjaolu, et harjutused oleks tehtavad ilma igasuguse treeningvarustuseta ja oleksid üles ehitatud sellise süsteemiga, et ma ka reaalselt püsiksin rutiinis. Videotega ma kohe kuidagi ei saanud järje peale, sest tantsulised aeroobsed treeningud ei ole kuidagi minu rida. Mulle ei sobinud, et treeningtempot juhib keegi teine ja dikteerib millal on aeg vett juua.

Laadisin hoopis alla äppi nimega 30 day fitness challenge ja võtsin ette full body treeningud.
Üldiselt on trennide sagedus selle konkreetse äppi põhjal 6+1, ehk kuus trennipäeva, üks puhkepäev. Kui arvestada asjaolu, et trennide pikkus on 15-20 minutit päevas, on see igati mõistlik ja tehtav.
Olen küll erinevate asjaolude tõttu pidanud päevi vahele jätma ja mitu päeva korraga järgi tegema aga igatahes see treening toimib! Tegemist ei ole küll mingise "suveks vormi" või "kaota 10kg" programmiga aga see hoiab kuidagi igapäevase liikumistaseme normis. Tunnen, et olen end piisavalt liigutanud ja selleks mitte liigselt vaeva näinud 😅

Eriti head vunki annab asjale juurde veel mu Fitbiti äpp, mis kellalt usinalt kaotatud kaloreid ja päevaseid samme loeb. Põhimõtteliselt on see ju ka täitsa tasuta... aaaga aktiivsusmonitor tuleb paraku ikkagi enne osta, et midagi sinna äppi ka ühendada oleks. Ma olen hull numbrisõltlane seega sammuluger annab mulle täiega motti alati päevased sammud täis teha.

rohelisega märgitud päevad on olnud trennipäevad

Aaa, tasuta trennidest rääkides! Et sel kuul on väljaminekuid kohe kuidagi ekstra palju - ootamatud ehituslikud lisakulud, autohoolduskulud, sünnipäevad, suvised ringreisid, juuksurid - on ikka kohe täitsa kitsas käes, mistõttu uurisin kogumispäeviklastelt, et milliseid tasuta trenne meil siin Eestimaa pinnal ka pakutakse. Oi-kui-palju lahedaid ideid ma sain! Eile proovisin esimest korda Nike Running Club tasuta ühistrenni ja see oli totaalne energialaeng! Ma pole üldse sellist masti inimene, et julgeksin sportlaste keskele minna ja midagi uut proovida aga sõbranna käevangus, võtsime südame rindu ja läksime proovima. Jummel kui kift see oli! Suur punt spordilembeseid inimesi, üliaktiivseid treenereid ja jõukohaseid harjutusi. Tegime Lauluväljakul kerge soojenduse, sörkisime aeglases tempos mööda päikesepaistelist Pirita promenaadi 4km ja pärast vuhasime veel jõuharjutusi peale teha. Jooksmine on minust ikka pikka aega suure kaarega mööda käinud aga olin peale sellist trenni lihtsalt täiesti äravahetatud. Eilne päev oli jube rusuv ja emotsionaalselt kurnav (nagu ka mu murepostitusest lugeda võisite) ja selline ühine positiivne pingutus oli täpselt see mida vajasin. Ma olen ausaltöeldes üsna hämmingus, et tänapäeval midagi nii head täitsa tasuta jagatakse 😂

Igatahes - soovitan teilgi suvevõlud enda kasuks tööle panna ja tasuta treeningvõimalusi proovida. Milliseid äppe ise enda liikumas hoidmiseks kasutate?

modernse metsamaja kerkimine ehk majaehitus noorperemehe pilgu läbi - osa II

Tere jälle. Suts on aega mööda läinud ja tunnen, et võiks edasi kirjutada. Eelmine osa lõppes nagu Game of Thrones’i cliffhanger ja nagu tavaliselt sellistes sarjades ikka – liigume nüüd rahulikus tempos järgmise suunas edasi. Seekord tulebki ilmselt selline rahulikum osa ja kirjeldan meie ehitusprotsessi ja erinevaid seikasid. 

Peatükk neli. 

Juuli 2018. Ehitusloa saamise järgselt oli meil mast ikka suhteliselt kõrgel. Itsitasime ja kujutlesime vaimusilmis juba maja ette, sest kõik takistused olid ületatud ja füüsiline ehitusprotsess võis alata. Esimese etapina tuli krundile kutsuda arborist, kes meil seitse ülikõrget mändi maha pidi võtma. Puud jäid lihtsalt majaehitusele ette ja noh mis seal salata, krunt sai ka kõvasti päikselisemaks. See oli spektaakel omaette muidugi – mees ronib 30 meetrise puu otsa kümne sekundiga ja hakkab mootorsaega ülevalt poolt alla tagasi saagima – kuniks alles jääb vaid känd. Neli tundi tööd ja puud sai maha võetud. Lisaks (ja ma ei liialda) miljon ruumi puid, mida oma tulevases kaminas põletada. 

Juunis, enne veel kui ehitusloa kätte saime, hakkasin ajama ja uurima veel ühte asja. See oli asi, mida mulle juba kaks aastat enne majaehituse algust kõige tungivamalt vähemalt viie erineva inimese poolt soovitatud oli. Kõik nad olid ka omale maja ehitanud ja osad olid ka korralikult vastu näppe saanud, sest ei olnud seda ühte asja ära teinud. Selleks üheks asjaks on omanikujärelevalve. Miks ma selle rasvaselt kirjutasin on see, et ilma selle tegelaseta võib ikka väga keeruliseks minna. Kui sa just Tim the Toolman Taylor ei ole, siis ilma omanikujärelevalveta ma sul maja ehitada ei soovita. Kui oled, siis anna minna, ilmselt pole sul ehitajatki vaja. Aga minusuguse jaoks, kes majaehitusest mitte midagi ei tea, on antud teenus lifesaver. Tegelt ka, kui ehitaja küsib mult, et kas roovituse ja tuuletõkkeplaadi vahel peaks kattekile ka olema ja kui jah, siis kui paks; või et kas vannitoa aluskate on Tycroc või see teine materjal, siis mu vastus on resoluutne Ah?. Ehkki projektis on enamik asjad ära kirjeldatud, siis jooksvaid küsimusi on koguaeg õhus ja ma ausalt ei taha oma pead vaevata küsimustega, millele mul vastused puuduvad. Sisuliselt omanikujärelevalve on see inimene, kes suudab sind esindada ja sind kaitsta sinu maja ehitusel ja nendele küsimustele ka vastuseid anda. Muidu on see olukord, kus ehitaja teeb oma suva järgi, sest keegi teda ei kontrolli ja ehitustehnilisi asju üle ei vaata. 

Lisaks aitas minu omanikujärelevalve mul ka ehitajaga lepingut korrigeerida ning tulevikus aitab ka kasutuslubade taotlemisel. Ühesõnaga mees on minu tagalas ning ta ülesandeks ei ole ainult ehitajat kottida vaid ka reaalselt leida lahendusi. Teinekord majaehitusel on teatud hetked, kus saabki kolme erinevat moodi asjaga edasi minna ning siis peab omanikujärelevalve mees pakkuma oma visiooni või oma mõtte, et mis tema arvates parim lahendus on. Sest tavaliselt ehitaja jaoks parim lahendus on odavaim lahendus, aga seda me ju ei taha. Omanikujärelevalve teenusel on miinuspool ka – see maksab, suht korralikult. Olenevalt sellest, mitu korda nädalas ta kohal käib, kujuneb hind. Lisaks, tegijaid on turul erinevaid. Mina valisin enda mehe seekord selliselt, et kuna mul ühtegi tutvust selles valdkonnas ei olnud, siis lihtsalt googeldasin. Ja valisin kõige usaldusväärsema ja samas ka normaalse hinnaga inimese. Senimaani on toiminud (mulle tundub). Mees käib kaks korda nädalas kohapeal, teeb pilte, dokumenteerib ja meie iganädalasel kolmepoolsel koosolekul (mina, tema, ehitaja) esitab ehitajale küsimusi ja toimuvad erinevad arutelud, et kuidas mingit asja tegema peaks. Aga nüüd majaehituse alguse juurde tagasi.

Ehitaja esimeseks ülesandeks oli vana suvila suuremalt jaolt lammutamine. Seda hakkas ta tegema täpselt peale seda, kui meie enam-vähem kasutuskõlbuliku kola sealt majast välja olime viinud. Kõik ülejäänu (teatud mööndustega), mis sinna sisse jäi, läks kopa alla. Mehed lammutasid suuremalt jaolt maja maha ja platsile jäi vanast suvilast vana karkass ja korsten koos kaminaga – meenutamaks vanu ja paremaid aegu, mil majaehituseks ei läinud vaja ei ehituslubasid, pankasid ega ehitajaid – ainult oma kaks kätt ja võib-olla ka naabrimehe käed.

Igal juhul – lammutus oli tehtud, puud olid maha võetud...ja siis......VAIKUS. Kaks kuud oli vaikus. Ehitaja lihtsalt ei hakanud edasi tegema. Veits närvi ajas, sest ettemaks oli tehtud ja krundil oli lihtsalt god damn korsten püsti.  Mitte midagi ei toimunud. Vaikus.

Põhjuseks oli see, et ehitaja on minu projektiga justkui peatöövõtja – tal on ka oma töötajad, aga teatud tööd nagu elektri,- kanalisatsiooni,- ventilatsioonitööd teeb siis allhankekorras mingi teine ettevõte või kes iganes. Meie piinarikka kahekuulise pausi põhjuseks oli see, et kanalisatsiooni- ja veemees, kes pidi krundi nurgast tulevasse majja veetorud paigaldama ja seal mingid ühendused tegema – kadus lihtsalt ära. Vana lihtsalt ei tulnud kohale ja kõik. Pidavat ehituses suht tavaline nähtus olema. Ehitaja otsis siis tikutulega taga alternatiivset meest ja millalgi septembri keskel ta ka selle leidis. Sealt edasi hakkas ka tegelikult sisuline majaehitus pihta - traktorid kaevasid maa seest hiigelsuuri maakive välja, mehed sebisid edasi-tagasi ja krundil töö ja vile käis täie hooga. Justkui märkamatult valmisid vundament, aluspõrand koos põrandasoojendustorudega, paigaldati vee- ja kanali trassid koos majasiseste ühendustega betoonpõranda seest välja turritamas ning elektritrassi paksud kaablid aianurgas asuvast elektrikapist. Üldehitusmaterjalid jõudsid ka millalgi mingi hetk kohale ja detsembri lõpus saime me pidada ühe korraliku sarikapeo maha. Ühesõnaga korralik tempo ja selles etapis majaehituslikult suurt midagi rääkida ei ole. Käimas oli selline mõnus periood, kus iga nädal objektil käies näed märkimisväärseid muutuseid ja saad päris korralikult visualiseerida, kui suur su maja üldse tuleb. 

detsember '18

Peatükk viis.

Okei, maja kerkib vaikselt. Mis veel vaja teha on. No on teada värk, et mees on õnnelik, kui kõht on täis. Ja naine on õnnelik, kui mees on õnnelik? Tegelt on küll vastupidi see õnnevärk, aga eniveis, kööki on vaja koju! Sellega hakkasime juba augusti lõpus tegelema. Köögi valimine on ka päris huvitav protsess. Pakkujaid on kümneid ja selle õige valimine on minu arvates pigem juhus. Aga Liisa pani ühel päeval Instagrami storysse üles küsimuse, et kes mis kööki soovitab. Meie „õnneks“ saime soovituste näol umbes 40 erinevat ettevõtet. Hakkasime siis tuimalt neid pakkujaid läbi analüüsima ja lõpuks taandasime valiku kas neljale või kolmele pakkujale. Enam ei mäleta. Aga see polegi oluline vast. Kolme pakkujaga käisime igal juhul ka kohtumas. Nimesid avalikult avaldama ei hakka, aga tulemus oli see, et üks kadus nagu tina tuhka peale kohtumist,  teise juures käisime kaks korda kohtumas ja kolmanda juures käisime ka kaks-kolm korda kohtumas. Teise pakkumine oli suurusjärk 3000€ kallim kui kolmanda pakkumine ning lisaks meeldis meile kolmanda pakkuja isiklik suhtlus ja see ekstra miili kõndimine, et me saaksime oma täiusliku köögi. Oli meil ju suhteliselt selge visioon olemas nii värvitoonide kui ka üleüldise asetuse osas. Pikk töötasapind (5 meetrit) ja köögisaar keset kööki. Lisaks pliidiplaadi/ahju asetus, kraanikauss, nõudepesumasina asetus, sahtlite laius ja muud detailid. Endal läks muidugi lõpuks pilt kirjuks, aga Liisa hoidis lippu kõrgel ja pani oma disaineripilguga kõik lingikesed ja sahtlikesed selliseks nagu vaja. Üks väike murekoht jääb alati – kas ta reaalselt ka nii ilus välja kukub nagu me joonistelt ja tootenäidistelt ta enda jaoks visualiseerime. Elame näeme. 

Mõtlesingi, et räägin siis siin peatükis kõik need eraldi käigud ära, mis me lisaks ehitajaga suhtlemisele pidime ette võtma. Üks nendest oli siis köök. Lisaks oli ka treppi ja hiljem ka sisustust vaja. Trepp kõigepealt. 

Trepp – trepiga tegime nii nagu köögiga. Liisa küsis Instagramis teistelt kogemusi ja saime jälle nelituhat soovitust. Aga trepiga oli selline vigur, et keegi ei tahtnud meile absoluutselt vastata. Meie päringuid lihtsalt ignoreeriti. No tore, kui raha lauale tahate jätta aga meil on treppi vaja. Lõpuks vastas üks ettevõte, kes tegi nii hirmkalli pakkumise, et mul jooksis ausalt juhe kokku. Mees ei olnud isegi objekti näinud ja vajutas nii kuidas torust tuli. Sellise pommiga ma arvestanud ei olnud. Ilmselgelt näitab see, et päriselt tal huvi ei ole seda treppi meile teha. Õnneks tuli ka üks teine ettevõte oma vastusega lagedale ja esimese asjana tahtis objekti näha. Vaatas selle üle ja samal päeval tegi väga okei pakkumise. Meile see sobis ja täna on nende trepp ka meil ilusti majas olemas. Ootab veel klaasist käsipuuäärt ja teise korruse äärt. 

trepi inspo - Pinterest

Siis veel – Sisustus ja Liisa suurepärasus (kas see on üldse sõna?). Maja ehitus on üks asi, maja sisustamine teine asi. Siin tegi megatöö ära Liisa, kes piinliku täpsusega pidas Exceli tabelit, kuhu ta kõik vajalikud seadmed ja tooted otsis, mis meile sobida võiks, need sisse kirjutas ja hinnad ka juurde pani. Neid asju oleme me aegamisi ka väga järjepidevalt ostnud, et majja sisse kolides oleks meil põhivajadused kaetud – madrats, kus magada, diivan kus lösutada, televiisor, mida diivanil lösutades vaadata ja nii edasi. Seal tabelis on mitukümmend elementi, mida meil vaja on ja soetanud oleme me neist ehk pooled – need kõige esmasemad. Isiklikult mina selles valdkonnas nii purjetaja ei ole ja mul on siiralt hea meel, et Liisa selle teema enda peale võttis. Lisaks on see nii detailirohke töö ja peab olema ka teatav tunnetus. Õnneks Liisal see tunnetus on väga hea.

Peatükk kuus vist.

Jaanuar 2019. Maja on niikaugel, et paigaldatakse katust ja katuseaknaid, soojustatakse seinu ja tehakse mingeid minu jaoks nähtamatuid töid. Keeruline periood majaomaniku jaoks, sest sel ajal väga paljud tegemised (kui katus on peal ja seinad enam-vähem kinni löödud) on nii nähtamatud ja ei paku elevust, iga kord kui krundile sõidad. Mingid elektritööd ja kaablite veod, ventilatsioonitööd bla bla bla... tahaks näha neid asju, mis panevad mind tundma, et maja kerkib. Sel ajal oli vaja meil veel teha mõned tegevused – nagu näiteks valida siseuksed ära, mis kohe üldse ei tahtnud õnnestuda. Tootmisaegadeks öeldi 10 nädalat külma kõhuga või öeldi, et just seda toodet ei ole meil võimalik toota. Give me a break. Sama oli meie suurte akendega. Neid aknaid ootasime me vähemalt kaks ja pool kuud. Väga frustreeriv on maja ette sõita ja jälle ja jälle ja jälle näha, et aknaid ees ei ole. Ehitajal ka käed lukus, sest tootmine on lihtsalt aeganõudev ja mingid takistused koguaeg ees. Probleem seisnes selles, et enne ei saa ka sisetöödega korralikult pihta hakata, kui aknaid ees ei ole. 

Aknad jõudsid lõpuks aprilli lõpus, ehk et selle postituse kirjutamise hetkest kuu aega tagasi. Suur oli meie õnn taaskord. Aknad ees ja kõik on ilus... ainult et, vale välisuks oli tarnitud. Üleni klaasist välisuks – nagu poeuks. Sellele uksele asendust ootame me tänaseni muide. Samamoodi ootame me ka siseuksi tänaseni, aga need peaks juba vaikselt paistma hakkama. 

30.11.2018 versus 29.05.2019

Üleüldse peaks maja valmimine paistma hakkama. On öeldud, et äkki isegi kahe-kolme nädala pärast saab sisse kolida. Meie hoiame pöialt, et jaanipäevaks saaks sisse kolida – eks paistab. 

Tõmban siinkohal joone alla. Hetkel kindel ei ole, kas tuleb ka kolmas osa. Võib-olla tuleb, võib-olla ei tule. See oleneb sellest, kas midagi on veel kirjutada meie majaga seonduvast või mitte. Ausaltöeldes tahaks lihtsalt sisse kolida ja vaikselt nautima hakata.

Majaehitusest noorperemehe pilgu läbi - osa I

Tere. Mina olen Nils, Liisa elukaaslane (loodetavasti varsti ka abikaasa) ja Nikolase isa. 

Liisa pakkus mingi hetk välja, et võiksin tema blogis külalispostituse teha, ja et ma ise nii kirevalt kirjutada ei oska kui Liisa, tulin ise (ausalt!) sellise idee peale, et kirjutada lahti natuke praktilisemast aspektist meie kodusaamise lugu ja kõik sellega kaasnev. Erinevad load, suhtlus pankade ja ametkondadega – keskusmismida voor sisuliselt. Jutu point võiks olla üldpildis see, et keegi saab siit ka mõned näpunäited või ideed, kui plaanis oma maja ehitada.

Ehk siis, võta mugav asend sisse, sest nüüd alles läheb igavaks juriidika ja bürokraatia lahti arutamiseks. PS. Kuna see on mu elus teine kord blogipostitust kirjutada, siis be gentle.

Tänasel hetkel, kus me oleme jämedalt kuu aja pärast majja sisse kolimas, oleks paslik alustada ikka kohe täiesti algusest. 

Peatükk üks.

Esmane mõte oma kodu soetamise/ehitamise osas tuli umbes aastal 2014. Praegune projekt ei olnud meil siis veel laual, vaid väga kaugel sellest. Tol ajal käisime Liisaga isegi Veskimöldre taga asuvat paarismajaboksi (oli vist?) vaatamas. Hind oli tal kuskil 120 000€ (täna see sama kodu müügis 160 000-ga). Õnneks või kahjuks me pangast tol hetkel nii suurt laenu ei saanud ehkki konsultatsioonil me käisime ja erinevaid variante kaalusime. Matsime selle idee seejärel maha ja tiksusime oma korteris vaikselt edasi. Umbes samal ajal hakkas Liisa isal tekkima idee, mis me teha võiksime oma eluga, sest oli ta ju kursis meie majaotsingutega ja nägi, et ega me väga seal korteris passida ei taha. Nimelt pakkus ta kuskil 2015-nda aasta teises pooles välja oma vanemate ja Liisa vanavanemate suvekodu – võiksime ju sellest midagi teha, ta ära renoveerida või mis iganes. Mina selle idee peale kohe silda ei visanud, sest mul puudus igasugune touch või minevik selle kohaga ja suurt muljet ta mulle ei avaldanud ka kohe. Aga hakkasime vaikselt seal käima ja käima ja noh, kõrged männid ja meri ja vaikne ja ilus ja olles ise sündinud Nõmme mändide all, sai see koht aina kodusemaks ja kodusemaks. Peale kolme-nelja saunalava mõistujuttu Liisa isaga otsustasin Liisa suureks rõõmuks nö päästikule vajutada. Nagu ka Liisa varasemalt kirjutas, siis tema eriline pealesuruja ei ole ja väga oma seisukohta mulle ka argumenteerida ei tahtnud – ehk et lootis pigem selle peale, et mul endal mingi klõks ära käiks.... ja käiski. 

Nii. Mõeldud-tehtud, sisuline otsus olemas, roheline tuli. Mis edasi? 

emme pojakesele koduküla randa tutvustamas

Peatükk kaks. 

Kõik on jumala tore, et nüüd on vähemalt plaan, kuidas edasi minna. Aga kuidas – kas renoveerida olemasolev maja? Kui jah, siis kust alustada? Või kas võtta kõik maha ja osta e-poest moodulmaja (jah, see on tänapäeval võimalik)? Ütlen ausalt, et esimese hooga tahtsin ise minna lihtsama vastupanu teed ja reaalselt sirvisin kümneid moodulmaja kodulehti ja vaatasin hindu ja imetlesin, kui odavad need hinnad on. A’la 30 000€ ja saad endale 100m2 maja. Tegelt see nii ei ole, sest selle raha eest saad sa sisuliselt ainult vundamendi, seinad ja katuse. Kogu komplekt 4-5 korda kallim ja sinna otsa siis veel sisustus ja muu. See aga mind väga ei morjendanud, sest pangas esmased konsultatsioonid tehtud ja nagu kasvab majandus, kasvas ka meie võimekus, ehk et pank oli meid palju maksevõimelisemaks hinnanud. Küll aga sain siit ja sealt erinevaid arvamusi ja ideid kuulda ja kuulasin neid ka. Kuulasin nii palju ja analüüsisin ka ise siitpidi ja sealtpidi, et lõpuks võtsin vastu otsuse, et ei. Kui juba, siis nii, et saame ise otsustada milline maja välja näeb ja missugune ta üldse olla võiks. Moodulitega oli ka natuke see hirm, et kvaliteet ikkagi ei pruugi nii hea olla ja kui maja ehitada või osta tahad, siis tahad sa ka, et ta aastakümneid püsiks. Lisaks, väga kurioosne moodulmajade juures on see, et neid ei saa igale poole vedada, sest reka (kirjapildis väga veider sõna) ei mahu lihtsalt hoovi sõitma – meie planeeritav koduke oli üks selliste asukohtadega kruntidest. 

Selge – moodul on laualt maas. Mis variandid veel on. Üks tore variant oli see, et Liisa onupoeg on suhteliselt kõrgelt tunnustatud sisearhitekt ning tema büroo oli valmis meie mõtte realiseerima. Tema büroost hakkas meie väikese majakesega tegelema Peeter, kellel samal ajal laual veel umbes kümme tööd mastaabis ERM ja TLÜ peahoone jne. Esimene kohtumine oli meil Peetriga varakevadel 2016 ja praegu vaatasin järgi, et Peeter saatis esimese visandi meile jaanuar 2017. Selle 9 kuu sisse jäi umbes 10 korda tunni-kaheseid istumisi ja brainstorming’uid, et kuidas see 40m2 suvila selliselt ümber teha, et seal ka tulevikus pere elada saaks. Ilmselgelt oli vaja seda ka laiendada, et saaksime sinna ka kõik ära mahutud. Esmane mõte oli see, et laiendame nii, et ehitusluba taotleda vaja ei oleks. Seaduslikult saab seda teha selliselt, kui olemasolevale pinnale kuni 30%-lise juurdeehituse teha. 52m2 you say.....yeah no. Ehitusluba on igal juhul vaja taotleda, aga sinna oli veel nii palju aega, et suva see hetkel. 

Esimene eskiis. 20.01.2017

Tagasi vaadates seda esimest eskiisi pean tunnistama, et 90% ulatuses on ta tegelikult samaks jäänud. Aga kokkuvõtvalt oli aeg, mis me arhitektiga koos töötasime, et see esmane projekt valmis saada, kuskil üks aasta. Märts 2017 olid juba 3D joonised olemas ja pidime mõtlema hakkama järgmisi samme. 

Alates sügisest 2016 võtsime punti ka ehitaja. Ehitaja valimine käis 100% soovituse põhjal. Ei guugeldanud ühtegi ettevõtet, vaid soovitas Liisa onupoeg meile kahte ehitajat, kellega ta varasemalt palju koostööd teinud. Üks pidavat tegema veitsa kehvema kvaliteediga ja märksa aeglasemalt, aga see-eest soodsamalt. Teine pidi tegema väga kvaliteetselt ja suhteliselt hea tempoga, aga märksa kallimalt. Võite pakkuda, kumma me valisime. Vihje – selle, kes kvaliteetsemalt teeb. Ehitajatega on aga alati see, et linna peal käivad jutud, et kõik ehitajad lasevad üle või vähemalt proovivad seda teha ja kedagi ei saa usaldada. Käsi südamel ütlen, et ka mul oli see suurim hirm oma maja ehitamise juures. Et osta tundub palju kindlam, kuna keegi ei saa sind üle lasta valmis majaga. Tegelt ikka saab, sest varjatud puudusi ei ole võimalik tuvastada ja need ilmnevad ajapikku. Aga siiski, meie ehitajaga hakkasime kahepoolset usaldust kasvatama juba kaks aastat enne kopa maasse löömist, et saaksime ühel lainel olla. See võttis ka need ülesaamise pinged maha. Ehitaja poolt oli sisuliselt selline tagasiside, et kõik on tehtav ja tema probleeme ei näe – rõõm kuulda. Jaanuaris 2017 saime me temalt ka esimese hinnapakkumise ehitusprojektile. Selle panime ootele tol hetkel, aga aimdus oli olemas, mis ta maksma võiks minna.

noorperemehed pangas konsultatsioonil

Siia vahele poetan veel ka selle märkuse, et esmakordse majaehitajana ei tea sa ühtegi oma järgmist sammu ette – sul on ainult lambaaimdus, et kuskilt saab süüa, aga kui karjane sind aasale ei taluta, siis sa väga ei tea ka, kust süüa saab. Mina nii järjepidev ei ole, et mingeid ehitusfoorumeid lugeda, veel vähem sinna midagi postitada. Seetõttu kasutasime oma vanemaid, rohkem küll Liisa isa, kes meile mentori eest oli ja kellega me kümneid „koosolekuid“ pidasime, et mis vaja teha oleks ja kuidas ja kellega ja mida küsida. Lisaks tuleb väga palju ise pinda käia neile, kelle laual su töö parasjagu on. Olgu see arhitekt, ametnik, pank või keegi neljas. 

2017 märtsis käisime ka esimesel konsultatsioonil Pangas 1 (edaspidi diskreetsuse huvides nimetan pankasid hellitavalt Pank 1 ja Pank 2), et aru saada, kas meil selle projektiga üldse midagi teha on, ehk et kas me piisavalt kapitali saame, et see projekt teostada. Sealt oli esialgne roheline tuli, aga öeldi, et tulge tagasi siis, kui on maja projekt olemas ja kui on hindamisakt tulevase maja tulevikuväärtuse kohta. Lisaks tuleb ära märkida ka see, et Pank 1 ütles, et hinnapakkumise võiks soodsamaks saada, sest ega te nii rikkad ka ei ole...

Kuid enne veel. Et maja ehitada on vaja maatükki. Maatükk on küll aastasadu Liisa perekonnale kuulunud, kuid siiski seda päris ilusa näo eest meile ei antud. Pidime näitama tahet ja valmidust ning seetõttu tehti meile ettepanek osta see maatükk täitsa endale välja. Mitte küll päris turuhinnaga, kuid siiski – oma panusega. Selle triki tegime me Pangas 1 ära ja sellega suurt probleemindust ei olnud. Tuli võtta olemasolevale majale hindamisakt ja pidime käima küll kolm-neli korda pangas ja ühe korra ka kaks tundi notaris ja hulga allkirju andma jms, et see tehtud saada. Et maatükil oli peal panga silmis väheväärtuslik suvila, saime me selle vormistada ikkagi kodulaenuks. Jah, tühja krunti ei ole panga kaudu väga mõistlik osta kuna sellisel juhul on raha hind hoopis midagi muud ja üldiselt tahetakse näha ka juba valmis projekti. Ehk siis antud juhul Pank 1 pigem tuli meile vastu ja oli nõus sellega, et selles suvilas on võimalik ka sees elada, ehkki tal väärtus oli puhtalt sentimentaalne. Kokkuvõtvalt, olime me nüüd väheväärtusliku suvila omanikud.

vanaisaga ka pangas konsultatsioonil

Peaks vist nüüd kolmanda peatüki tegema. 

Peatükk kolm.

Peatükk kolm selles mõttes, et krunt on olemas, ehitaja on olemas, Pank 1 on enam-vähem paadis ja ka arhitekti visioon on paberile/arvutisse ilmunud. Millega aga Peeter (arhitekt) meid aidata ei saanud, oli projekteerimine. Teadupärast ilusasti joonistatud pildiga sa ehitusluba ei saa. Vaja läheb dokumentatsiooni, ehk majaprojekti. Kus on ära kirjeldatud mõõdud, tuleohutus, sadevee äravool, kanalisatsioon, bla-bla-bla. Kõik mis su majas on ja olema saab sisuliselt tuleb ära kirjeldada. 

Et Peetril seda sertifikaati ei olnud, tuli leida pädev projekteerija. ÕNNEKS on mu trennikaaslane Priit vägagi edukas arhitekt, kellel ka projekteerija sertifikaat olemas on. Märts 2017 läksingi alandlikult Priidu juurde oma joonistega ja palusin tema abi. Õnneks ta oli nõus. See oli märts 2017, tuletan meelde. Kui Peetril oli 10 projekti laual, siis Priidul oli neid laual kuskil 50. Nende seas ka meie väike koduke. Muideks, kui tahad majale projekti saada, siis tuleks arvestada, et see võib olla vahemikus 5-10% maja koguhinnast....müstika. 

Aga, mida see siis tähendas – jälle mitmeid kohtumisi Priiduga ja arutelusid, et kuidas ja mida ja nii edasi. Ühesõnaga Priit pidi tegema Peetri joonistest valmis projekti, millega ka ehitusloa kätte saab. Priit oma tihedas graafikus sai selle kõik üheks 40-leheliseks projektiks ja veel kümneks vajalikuks loataotlusdokumendiks ja jumal teab veel milleks täpselt 9 kuuga, ehk jaanuar 2018 oli tal kogu materjal koos. 

Priidust kohe jälle, aga nüüd tagasi Panka 1. Panka 1 läksime veebruar 2018 uuesti. Kaasas tulevikuväärtuse hindamisakt, tagatise hindamisakt (sest sissemaksu kapitali meil ei olnud), ehitusprojekt, ehitaja pakkumus (olime projekti hinna osas leidnud kompromissi ja eelkonsultatsioon Pangaga 1 oli summa osas positiivne) ja kõikvõimalikud meie kontode väljavõtted – konkreetselt kogu maailma dokumentatsioon oli kaasas. 

Kaks kuud hiljem saime ka positiivse otsuse, küll aga teatud mööndustega. Pidime andma kaks korterit tagatiseks, kuna Pank 1 oli suhteliselt konservatiivne teatud tingimuste andmises. Ei taha üldse kritiseerida, aga veidi läksid selle projektiga meil nendega ka suusad risti. Elus ikka juhtub selliseid asju, mistõttu suvel otsustasime oma laenu Panka 2 refinantseerida ja kogu oma laenu ja kohustustega teise panka üle minna. Nagu ikka siis kõik need lepingud ja üleviimised ja toimetused nõudsid ka notarite lävepakkude kulutamist, aga it is what it is. Kogu see refinantseerimise protsess kestis kuskil 3 kuud, sest Pank 2 tahtis samamoodi kogu infot saada. Õnneks meil enamik dokumente oli juba varasemalt olemas. Kokkuvõtvalt – laen oli meile välja kirjutatud ja võisime seda hakata ka kasutama. Kuid enne veel pean tegema tagasipõike varakevadesse ja Priidu juurde tagasi. 

Ja nüüd jälle Priidu (projekteerija) kontoris, veebruar 2018. See, et maja projekt on valmis, ei tähenda iseenesest veel midagi. Vaja on ehitusluba ja Priit lubas ka sellega aidata. Ütlen kohe ära, et kui ta seda teinud ei oleks, siis me ilmselt siiamaani käiks kuskil vallas või veel hullem – ei käikski kuskil. See bürokraatia mis toimub, selleks peab olema kogemusi ja kontakte, et sealt enam-vähem läbi purjetada. Aga hakkame siis pihta. Kõigepealt – ehitusprojekt nägi ette, et vaja on maha võtta krundilt seitse mändi. Selleks on vaja raieluba. Et raieloa saaks, on vaja haljastuse hinnangut. Selle pidime tellima ja paari nädalaga tehti see ära. Sealt edasi läks kuskil kaks kuud, et saada raieluba – tore, saime ka raieloa peale kahte kuud peavalu ja tõestamisi ja puude märkimisi ja toimetusi. Siis oli vaja Vee ja Kanalisatsiooni ettevõttest vee ja kanalisatsiooni jaoks kokkuleppeid ja lubasid. Neid hakkasime ka koos Priiduga juba veebruaris ajama ja saime aetud mai keskpaigaks 2018. See hõlmas endast siis ma isegi ei tea mida – Asutuse mehed käisid kohal, vaatasid veesurvet ja nõudsid dokumentatsiooni, kuidas kanalisatsiooni ja vee majja toome. Lisaks pidime veel mingeid töid seal tegema – ühesõnaga väga keeruline protsess minu jaoks, sest ma ei saanud mõhkugi aru, mida tegema pidi. Aga läbi raskuste rohelise templi poole me liikusime. Vee ja Kanali saime ka jonksu. Ehitusloa taotlemiseks oli seda kõike vaja ja need punktid otsustas vald meile iga kord kuuajase hilinemisega teada anda, et mida veel vaja on. Vald üleüldse nõudis vähemalt kümme korda täpsustusi ja i kid you not mul oli vahepeal ehr.ee (ehitusregistri portaal) juba avalehe staatusesse tõusnud pideva refreshimise tõttu, et näha kas meie luba on aktsepteeritud. Priit raudselt kaotas selle kuuekuulise võimlemisperioodi jooksul vähemalt 10kg üleliigset massi ka veel pealekauba. Ja LÕPUKS, 4.07 kell 9:23 sündis ime ja postkasti tuli kiri, et ehitusluba on antud. Peaaegu sama ilus päev, kui esiklapse sünd. Jokes... aga siiski, me olime suhteliselt õnnelikud, sest bürokraatiaga oli ühel pool. Saab nüüd ehitama hakata? Peaaegu. 

Kuidas reaalselt maja ehitama hakkasime ja mis selleks kõik teha tuli, loe juba varsti siinsamas Liisa blogis. 

suvekoduke

koduke, mai'19

Kui palju maksab nullist kodu sisustamine?

Märts on kohe-kohe otsa lõppemas ja sellest ei anna märku ainult kuupäevad kalendris vaid ka tühjus minu rahakotis. Tuleb tunnistada, et ülemaailmne Rahatarkuse kuu on mind üsna nirult kohelnud. Või tähendab, mina olen teda üsna nirult kohelnud. Olen Oleme täiega üle oma võimete elanud ja millist muud lõpplahendust seal siis ikka oodata on.

Olen see kuu suhtunud kergekäelisemalt nii toidupoodlemisse (mis mind täiiiiega ärritab, sest see pisiostudele mõttetutele ostudele juhukulutamine on mu eelarvesse mega suure augu söönud) ja lisaks sellele, tundsin end üsna vabalt ka kahel reisil, mis mõlemad siia kuusse mahtusid. Nii Rootsi kui ka Londoni külastused on nüüd möödanikud ja aeg on reaalsusele otsa vaadata. Raha on ikka täiega otsas. 

Oma panuse andis muidugi ka asjaolu, et võtsime end lõpuks kokku ja hakkasime kodusisustusse raha paigutama. Ootasime sellega ikka tegelikult omajagu ja tark oleks olnud neid kulutusi juba aasta algusest saadik hajutama hakata. Aga parem hilja kui leida.

Oleme majaehituse protsessiga tegelenud juba aastaid. Mõistagi oli algus pigev kuiv ja bürokraatiline, mistõttu ma sellest siin absoluutselt muljetada ei viitsinud. Nüüd oleme lõpuks jõudnud aga osa juurde, mis on nii reaalne, põnev ja toimubki päriselt. Kohe päriselt - päriselt, me kolime juba õigepea! Seega suht vedas, et sain vastu võtta Kogumispäeviku Instagramis mulle seatud miniväljakutse - kodusisutusega seotud kulude kaardistamise. Ma olen tegelikult hästi süsteemne ja excelilembeline inimene aga täiesti teadlikult lükkasin sisustusteemalise tabeli koostamist edasi. Ja edasi ja edasi ja edasi. No lihtsalt nii suur töö, et kohe kuidagi ei viitsinud end käsile võtta. Et ideepoolest peaksime majja sisse kolima juba vaid mõne üürikese kuu pärast siis tabas väljakutse mind täpselt õigel ajal. 

Olen sel kuul, ilma naljata, istunud kümneid tunde kaupluste netipoodides ja muidugi veetsime omajagu aega ka reaalselt sisutuspoodides diivanite pehmust ja valamute sügavust testides. 

Et ülesanne tundus alguses suhteliselt hoomamatute mõõtmetega, alustasin lihtsalt sellest, et kirjutasin Excelisse välja kõik ruumid ja mida nendesse tarvis oleks. Lisaks märgistasin esemed, mida on vaja ASAP ja eks ülejäänud jäävad lihtsalt enda aega (loe - rahamägesid) ootama. Ootamatult muutus voodipeatsite võrdlemine, dušinurkade otsimine ja põrandaplaatide valimine niii põnevaks - lõpuks tabas mind eriti hull ootusärevus kolimise ees. Esimene päris oma kodu ikkagi!

Et oma praegusest kodust me pea, et midagi peale enda riiete ja mõndade sööginõude kaasa ei võta, on vajalike vahendite list ikka hiiiiiglama suur. Oleme siin ju kõik täiskasvanud inimesed ja ma mõistan väga hästi, et uudishimu hindade osas on täiesti inimlik. Seetõttu ei hakka ma siin ka midagi salgama ja näitan teile täitsa ausalt ära, mis meie nimekirjas hetkel koha leidnud on ja kui palju ta maksab. Olen tabelit koostades end päris korralikult proovile pannud, otsides välja sooduspakkumised ja -kampaaniad, millede raames mitmed ostud teha plaanime. Näiteks praeguseks hetkeks juba tehtud valamuostu, ajastasime kampaaniahindadega nädalavahetusele ja saime selle seega 50€ odavamalt. Samuti oleme juba praegusesse koju hoiule võtnud teleri, mille soetasime kunagi skooritud sooduskupongide abil ja saime seega 200€ ostuhinnast soodukat. No täielik võit minu silmis!

Valamuostuga sai selgeks ka meie amatöörtlikkus sisustusvallas - kiiruga tehtud ost ei mahtunud üht- ega teistpidi meie kummagi autosse. No absoluutselt ei mõelnud selle peale ostu planeerides.

Eks omad vitsad peksavad ja õppetund oli igati kasulik, et järgmiste ostude planeerimisel pisut hoolsam olla.

Lisasin tabelisse ka eraldi veeru tarneaegade ja koguste märgistamiseks, aga see vast niivõrd põnev uudistamiseks pole.

Nagu juuresolevatelt piltidelt näha, on asjade kogukulu ikka päris korralik (ja pooltel asjades pole veel isegi hindu juures 😅).  Aga eks ta ole ka üks paratamatu majaehituse osa. Te ju teate kui kooner ma olen, seega olen enda liistudele truuks jäänud ja ühe eeskujuliku säästja kombel kõikvõimalikud sisustuspoodide veebivariandid läbi tuulanud, et leida igas vallas soodsaim. Samas tuleb tunnistada, et olen ka üsna tähelepanelikult jälginud, et valik saaks ikkagi piisavalt kvaliteetne ja enda maitsele vastav. Lihtsalt soodne hind mind ei kõneta. Mind kõnetab soodne diil! 

Järgmiste ASAP ostudena peame soetama diivani, külmiku ja madratsi. Just need on hetkel puudu, et saaksime juba (ideaalis) maikuus majja sisse kolida. Madratsiga varustab meid õnnelikul kombel Napsie, seega voodiraami ostuga me ehk isegi kiirustama ei pea. Pidavat teine nii mõnus ja pehme olema, et võin igasuguse probleemita madratsiga ka põrandal külitada. 

Diivani ja külmikuga peame aga üsna täpselt ajastama, sest korteris meil nende hoiustamiseks ruumi ei ole. Majja neid aga enne teatud asjade valmimist tarnida ka ei saa. Et meie kodukese puhul on tegemist ühe pisut ebahariliku välimusega majaga, on sellele valmistatavad aknad pisut pikema tarnega ja nende järgi me hetkel ootamegi. Akendest sõltub aga väga palju muid paigaldamist vajavaid asju - põrand, kamin, trepp, köögimööbel jne. Phuhh... kõlab nagu hiiglama palju oleks veel teha, aga tegelikult on suurem osa juba tehtud. Köögimööbli andsime tootmisesse juba sügisel, seega tema ootab vaid paigaldamist. Põrandad - plaadid - uksed - segistid jms on ka tegelikult juba välja valitud ja ehitajale edastatud, aga saaks need paganama aknad juba paika! Lootust on, et lähema nädala jooksul see ka lõpuks juhtub.

Lisaks kõigele sellele, mis on enda tee tabelisse juba leidnud, peame kunagi võtma käsile ka garderoobkapid, kardinad jms, mis tuleb soeatada eritellimusega. Agaaa sellele ma veel üldse oma mõtteid ja auru ei suuna, sest see tundub hetkel kauge tulevik.

Et maja sise- ja välistööd on veel käimas, ma midagi liiga spetsiifilist piltide kujul teile näidata ei tahaks. Küll aga panin kokku väikese moodboardi, et saaksite aimu, mis masti koduke meil valmimas on. Olen maja kuju osas päris palju küsimusi saanud - miks selline kuju, kus on selle praktilisus jms. 

Ütleme siis nii, et paik kuhu koduke kerkib, on minu jaoks üks erilisema tähendusega kohti. Lapsepõlv ja suveaeg möödus kõik selle maagilise männimetsa ja liivarannaga ääristatud paigas, kus kõrgus minu vana-vanaisa poolt püstitatud uhke maja. Et sellele majale ja paigale austust välja näidata, tuginesime projekti puhul just originaalile ja mul on hiiglama hea meel, et me seda tegime.

Kuidas teil sisustusega kogemus on - kas olete mingeid eriti häid diile kuskilt saanud?