reede, 10. mai 2019

Majaehitusest noorperemehe pilgu läbi - osa I

Tere. Mina olen Nils, Liisa elukaaslane (loodetavasti varsti ka abikaasa) ja Nikolase isa. 
Liisa pakkus mingi hetk välja, et võiksin tema blogis külalispostituse teha, ja et ma ise nii kirevalt kirjutada ei oska kui Liisa, tulin ise (ausalt!) sellise idee peale, et kirjutada lahti natuke praktilisemast aspektist meie kodusaamise lugu ja kõik sellega kaasnev. Erinevad load, suhtlus pankade ja ametkondadega – keskusmismida voor sisuliselt. Jutu point võiks olla üldpildis see, et keegi saab siit ka mõned näpunäited või ideed, kui plaanis oma maja ehitada.
Ehk siis, võta mugav asend sisse, sest nüüd alles läheb igavaks juriidika ja bürokraatia lahti arutamiseks. PS. Kuna see on mu elus teine kord blogipostitust kirjutada, siis be gentle.



Tänasel hetkel, kus me oleme jämedalt kuu aja pärast majja sisse kolimas, oleks paslik alustada ikka kohe täiesti algusest. 

Peatükk üks.
Esmane mõte oma kodu soetamise/ehitamise osas tuli umbes aastal 2014. Praegune projekt ei olnud meil siis veel laual, vaid väga kaugel sellest. Tol ajal käisime Liisaga isegi Veskimöldre taga asuvat paarismajaboksi (oli vist?) vaatamas. Hind oli tal kuskil 120 000€ (täna see sama kodu müügis 160 000-ga). Õnneks või kahjuks me pangast tol hetkel nii suurt laenu ei saanud ehkki konsultatsioonil me käisime ja erinevaid variante kaalusime. Matsime selle idee seejärel maha ja tiksusime oma korteris vaikselt edasi. Umbes samal ajal hakkas Liisa isal tekkima idee, mis me teha võiksime oma eluga, sest oli ta ju kursis meie majaotsingutega ja nägi, et ega me väga seal korteris passida ei taha. Nimelt pakkus ta kuskil 2015-nda aasta teises pooles välja oma vanemate ja Liisa vanavanemate suvekodu – võiksime ju sellest midagi teha, ta ära renoveerida või mis iganes. Mina selle idee peale kohe silda ei visanud, sest mul puudus igasugune touch või minevik selle kohaga ja suurt muljet ta mulle ei avaldanud ka kohe. Aga hakkasime vaikselt seal käima ja käima ja noh, kõrged männid ja meri ja vaikne ja ilus ja olles ise sündinud Nõmme mändide all, sai see koht aina kodusemaks ja kodusemaks. Peale kolme-nelja saunalava mõistujuttu Liisa isaga otsustasin Liisa suureks rõõmuks nö päästikule vajutada. Nagu ka Liisa varasemalt kirjutas, siis tema eriline pealesuruja ei ole ja väga oma seisukohta mulle ka argumenteerida ei tahtnud – ehk et lootis pigem selle peale, et mul endal mingi klõks ära käiks.... ja käiski. 
Nii. Mõeldud-tehtud, sisuline otsus olemas, roheline tuli. Mis edasi? 

emme pojakesele koduküla randa tutvustamas

Peatükk kaks. 
Kõik on jumala tore, et nüüd on vähemalt plaan, kuidas edasi minna. Aga kuidas – kas renoveerida olemasolev maja? Kui jah, siis kust alustada? Või kas võtta kõik maha ja osta e-poest moodulmaja (jah, see on tänapäeval võimalik)? Ütlen ausalt, et esimese hooga tahtsin ise minna lihtsama vastupanu teed ja reaalselt sirvisin kümneid moodulmaja kodulehti ja vaatasin hindu ja imetlesin, kui odavad need hinnad on. A’la 30 000€ ja saad endale 100m2 maja. Tegelt see nii ei ole, sest selle raha eest saad sa sisuliselt ainult vundamendi, seinad ja katuse. Kogu komplekt 4-5 korda kallim ja sinna otsa siis veel sisustus ja muu. See aga mind väga ei morjendanud, sest pangas esmased konsultatsioonid tehtud ja nagu kasvab majandus, kasvas ka meie võimekus, ehk et pank oli meid palju maksevõimelisemaks hinnanud. Küll aga sain siit ja sealt erinevaid arvamusi ja ideid kuulda ja kuulasin neid ka. Kuulasin nii palju ja analüüsisin ka ise siitpidi ja sealtpidi, et lõpuks võtsin vastu otsuse, et ei. Kui juba, siis nii, et saame ise otsustada milline maja välja näeb ja missugune ta üldse olla võiks. Moodulitega oli ka natuke see hirm, et kvaliteet ikkagi ei pruugi nii hea olla ja kui maja ehitada või osta tahad, siis tahad sa ka, et ta aastakümneid püsiks. Lisaks, väga kurioosne moodulmajade juures on see, et neid ei saa igale poole vedada, sest reka (kirjapildis väga veider sõna) ei mahu lihtsalt hoovi sõitma – meie planeeritav koduke oli üks selliste asukohtadega kruntidest. 
Selge – moodul on laualt maas. Mis variandid veel on. Üks tore variant oli see, et Liisa onupoeg on suhteliselt kõrgelt tunnustatud sisearhitekt ning tema büroo oli valmis meie mõtte realiseerima. Tema büroost hakkas meie väikese majakesega tegelema Peeter, kellel samal ajal laual veel umbes kümme tööd mastaabis ERM ja TLÜ peahoone jne. Esimene kohtumine oli meil Peetriga varakevadel 2016 ja praegu vaatasin järgi, et Peeter saatis esimese visandi meile jaanuar 2017. Selle 9 kuu sisse jäi umbes 10 korda tunni-kaheseid istumisi ja brainstorming’uid, et kuidas see 40m2 suvila selliselt ümber teha, et seal ka tulevikus pere elada saaks. Ilmselgelt oli vaja seda ka laiendada, et saaksime sinna ka kõik ära mahutud. Esmane mõte oli see, et laiendame nii, et ehitusluba taotleda vaja ei oleks. Seaduslikult saab seda teha selliselt, kui olemasolevale pinnale kuni 30%-lise juurdeehituse teha. 52m2 you say.....yeah no. Ehitusluba on igal juhul vaja taotleda, aga sinna oli veel nii palju aega, et suva see hetkel. 

Esimene eskiis. 20.01.2017

Tagasi vaadates seda esimest eskiisi pean tunnistama, et 90% ulatuses on ta tegelikult samaks jäänud. Aga kokkuvõtvalt oli aeg, mis me arhitektiga koos töötasime, et see esmane projekt valmis saada, kuskil üks aasta. Märts 2017 olid juba 3D joonised olemas ja pidime mõtlema hakkama järgmisi samme. 
Alates sügisest 2016 võtsime punti ka ehitaja. Ehitaja valimine käis 100% soovituse põhjal. Ei guugeldanud ühtegi ettevõtet, vaid soovitas Liisa onupoeg meile kahte ehitajat, kellega ta varasemalt palju koostööd teinud. Üks pidavat tegema veitsa kehvema kvaliteediga ja märksa aeglasemalt, aga see-eest soodsamalt. Teine pidi tegema väga kvaliteetselt ja suhteliselt hea tempoga, aga märksa kallimalt. Võite pakkuda, kumma me valisime. Vihje – selle, kes kvaliteetsemalt teeb. Ehitajatega on aga alati see, et linna peal käivad jutud, et kõik ehitajad lasevad üle või vähemalt proovivad seda teha ja kedagi ei saa usaldada. Käsi südamel ütlen, et ka mul oli see suurim hirm oma maja ehitamise juures. Et osta tundub palju kindlam, kuna keegi ei saa sind üle lasta valmis majaga. Tegelt ikka saab, sest varjatud puudusi ei ole võimalik tuvastada ja need ilmnevad ajapikku. Aga siiski, meie ehitajaga hakkasime kahepoolset usaldust kasvatama juba kaks aastat enne kopa maasse löömist, et saaksime ühel lainel olla. See võttis ka need ülesaamise pinged maha. Ehitaja poolt oli sisuliselt selline tagasiside, et kõik on tehtav ja tema probleeme ei näe – rõõm kuulda. Jaanuaris 2017 saime me temalt ka esimese hinnapakkumise ehitusprojektile. Selle panime ootele tol hetkel, aga aimdus oli olemas, mis ta maksma võiks minna.

noorperemehed pangas konsultatsioonil
Siia vahele poetan veel ka selle märkuse, et esmakordse majaehitajana ei tea sa ühtegi oma järgmist sammu ette – sul on ainult lambaaimdus, et kuskilt saab süüa, aga kui karjane sind aasale ei taluta, siis sa väga ei tea ka, kust süüa saab. Mina nii järjepidev ei ole, et mingeid ehitusfoorumeid lugeda, veel vähem sinna midagi postitada. Seetõttu kasutasime oma vanemaid, rohkem küll Liisa isa, kes meile mentori eest oli ja kellega me kümneid „koosolekuid“ pidasime, et mis vaja teha oleks ja kuidas ja kellega ja mida küsida. Lisaks tuleb väga palju ise pinda käia neile, kelle laual su töö parasjagu on. Olgu see arhitekt, ametnik, pank või keegi neljas. 

2017 märtsis käisime ka esimesel konsultatsioonil Pangas 1 (edaspidi diskreetsuse huvides nimetan pankasid hellitavalt Pank 1 ja Pank 2), et aru saada, kas meil selle projektiga üldse midagi teha on, ehk et kas me piisavalt kapitali saame, et see projekt teostada. Sealt oli esialgne roheline tuli, aga öeldi, et tulge tagasi siis, kui on maja projekt olemas ja kui on hindamisakt tulevase maja tulevikuväärtuse kohta. Lisaks tuleb ära märkida ka see, et Pank 1 ütles, et hinnapakkumise võiks soodsamaks saada, sest ega te nii rikkad ka ei ole...
Kuid enne veel. Et maja ehitada on vaja maatükki. Maatükk on küll aastasadu Liisa perekonnale kuulunud, kuid siiski seda päris ilusa näo eest meile ei antud. Pidime näitama tahet ja valmidust ning seetõttu tehti meile ettepanek osta see maatükk täitsa endale välja. Mitte küll päris turuhinnaga, kuid siiski – oma panusega. Selle triki tegime me Pangas 1 ära ja sellega suurt probleemindust ei olnud. Tuli võtta olemasolevale majale hindamisakt ja pidime käima küll kolm-neli korda pangas ja ühe korra ka kaks tundi notaris ja hulga allkirju andma jms, et see tehtud saada. Et maatükil oli peal panga silmis väheväärtuslik suvila, saime me selle vormistada ikkagi kodulaenuks. Jah, tühja krunti ei ole panga kaudu väga mõistlik osta kuna sellisel juhul on raha hind hoopis midagi muud ja üldiselt tahetakse näha ka juba valmis projekti. Ehk siis antud juhul Pank 1 pigem tuli meile vastu ja oli nõus sellega, et selles suvilas on võimalik ka sees elada, ehkki tal väärtus oli puhtalt sentimentaalne. Kokkuvõtvalt, olime me nüüd väheväärtusliku suvila omanikud.

vanaisaga ka pangas konsultatsioonil
Peaks vist nüüd kolmanda peatüki tegema. 

Peatükk kolm.

Peatükk kolm selles mõttes, et krunt on olemas, ehitaja on olemas, Pank 1 on enam-vähem paadis ja ka arhitekti visioon on paberile/arvutisse ilmunud. Millega aga Peeter (arhitekt) meid aidata ei saanud, oli projekteerimine. Teadupärast ilusasti joonistatud pildiga sa ehitusluba ei saa. Vaja läheb dokumentatsiooni, ehk majaprojekti. Kus on ära kirjeldatud mõõdud, tuleohutus, sadevee äravool, kanalisatsioon, bla-bla-bla. Kõik mis su majas on ja olema saab sisuliselt tuleb ära kirjeldada. 
Et Peetril seda sertifikaati ei olnud, tuli leida pädev projekteerija. ÕNNEKS on mu trennikaaslane Priit vägagi edukas arhitekt, kellel ka projekteerija sertifikaat olemas on. Märts 2017 läksingi alandlikult Priidu juurde oma joonistega ja palusin tema abi. Õnneks ta oli nõus. See oli märts 2017, tuletan meelde. Kui Peetril oli 10 projekti laual, siis Priidul oli neid laual kuskil 50. Nende seas ka meie väike koduke. Muideks, kui tahad majale projekti saada, siis tuleks arvestada, et see võib olla vahemikus 5-10% maja koguhinnast....müstika. 
Aga, mida see siis tähendas – jälle mitmeid kohtumisi Priiduga ja arutelusid, et kuidas ja mida ja nii edasi. Ühesõnaga Priit pidi tegema Peetri joonistest valmis projekti, millega ka ehitusloa kätte saab. Priit oma tihedas graafikus sai selle kõik üheks 40-leheliseks projektiks ja veel kümneks vajalikuks loataotlusdokumendiks ja jumal teab veel milleks täpselt 9 kuuga, ehk jaanuar 2018 oli tal kogu materjal koos. 

Priidust kohe jälle, aga nüüd tagasi Panka 1. Panka 1 läksime veebruar 2018 uuesti. Kaasas tulevikuväärtuse hindamisakt, tagatise hindamisakt (sest sissemaksu kapitali meil ei olnud), ehitusprojekt, ehitaja pakkumus (olime projekti hinna osas leidnud kompromissi ja eelkonsultatsioon Pangaga 1 oli summa osas positiivne) ja kõikvõimalikud meie kontode väljavõtted – konkreetselt kogu maailma dokumentatsioon oli kaasas. 
Kaks kuud hiljem saime ka positiivse otsuse, küll aga teatud mööndustega. Pidime andma kaks korterit tagatiseks, kuna Pank 1 oli suhteliselt konservatiivne teatud tingimuste andmises. Ei taha üldse kritiseerida, aga veidi läksid selle projektiga meil nendega ka suusad risti. Elus ikka juhtub selliseid asju, mistõttu suvel otsustasime oma laenu Panka 2 refinantseerida ja kogu oma laenu ja kohustustega teise panka üle minna. Nagu ikka siis kõik need lepingud ja üleviimised ja toimetused nõudsid ka notarite lävepakkude kulutamist, aga it is what it is. Kogu see refinantseerimise protsess kestis kuskil 3 kuud, sest Pank 2 tahtis samamoodi kogu infot saada. Õnneks meil enamik dokumente oli juba varasemalt olemas. Kokkuvõtvalt – laen oli meile välja kirjutatud ja võisime seda hakata ka kasutama. Kuid enne veel pean tegema tagasipõike varakevadesse ja Priidu juurde tagasi. 

Ja nüüd jälle Priidu (projekteerija) kontoris, veebruar 2018. See, et maja projekt on valmis, ei tähenda iseenesest veel midagi. Vaja on ehitusluba ja Priit lubas ka sellega aidata. Ütlen kohe ära, et kui ta seda teinud ei oleks, siis me ilmselt siiamaani käiks kuskil vallas või veel hullem – ei käikski kuskil. See bürokraatia mis toimub, selleks peab olema kogemusi ja kontakte, et sealt enam-vähem läbi purjetada. Aga hakkame siis pihta. Kõigepealt – ehitusprojekt nägi ette, et vaja on maha võtta krundilt seitse mändi. Selleks on vaja raieluba. Et raieloa saaks, on vaja haljastuse hinnangut. Selle pidime tellima ja paari nädalaga tehti see ära. Sealt edasi läks kuskil kaks kuud, et saada raieluba – tore, saime ka raieloa peale kahte kuud peavalu ja tõestamisi ja puude märkimisi ja toimetusi. Siis oli vaja Vee ja Kanalisatsiooni ettevõttest vee ja kanalisatsiooni jaoks kokkuleppeid ja lubasid. Neid hakkasime ka koos Priiduga juba veebruaris ajama ja saime aetud mai keskpaigaks 2018. See hõlmas endast siis ma isegi ei tea mida – Asutuse mehed käisid kohal, vaatasid veesurvet ja nõudsid dokumentatsiooni, kuidas kanalisatsiooni ja vee majja toome. Lisaks pidime veel mingeid töid seal tegema – ühesõnaga väga keeruline protsess minu jaoks, sest ma ei saanud mõhkugi aru, mida tegema pidi. Aga läbi raskuste rohelise templi poole me liikusime. Vee ja Kanali saime ka jonksu. Ehitusloa taotlemiseks oli seda kõike vaja ja need punktid otsustas vald meile iga kord kuuajase hilinemisega teada anda, et mida veel vaja on. Vald üleüldse nõudis vähemalt kümme korda täpsustusi ja i kid you not mul oli vahepeal ehr.ee (ehitusregistri portaal) juba avalehe staatusesse tõusnud pideva refreshimise tõttu, et näha kas meie luba on aktsepteeritud. Priit raudselt kaotas selle kuuekuulise võimlemisperioodi jooksul vähemalt 10kg üleliigset massi ka veel pealekauba. Ja LÕPUKS, 4.07 kell 9:23 sündis ime ja postkasti tuli kiri, et ehitusluba on antud. Peaaegu sama ilus päev, kui esiklapse sünd. Jokes... aga siiski, me olime suhteliselt õnnelikud, sest bürokraatiaga oli ühel pool. Saab nüüd ehitama hakata? Peaaegu. 

Kuidas reaalselt maja ehitama hakkasime ja mis selleks kõik teha tuli, loe juba varsti siinsamas Liisa blogis. 

suvekoduke
koduke, mai'19

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Nii huvitav lugemine!!

Unknown ütles ...

Läksin mina siis mingi Montessoori teemalise blogi tõttu blogiauhindade lehele, jõudsin üldse otsapidi siia blogisse ja leidsin sellise postituse, mida oli reaalselt ka huvitav lugeda :D Kiitused tulevasele abikaasale! Ootan järge :)