Piinlik on...

Võtsin just lahti käesoleva aasta ühe esimestest blogipostitustest, mille panin kirja jaanuari alguses, vaatasin täiesti heldinud näoga pilte pisikesest pojakesest ja meie poolelioleva maja karkassist. Kolimine tundus olevat mägede taga ja ega suvigi lähemal paistnud. Uskumatu kui palju jõuab poole aastaga muutuda ja mul poleks võimalustki selliseks tagasivaateks, kui ma kõike dokumenteerinud ei oleks.

Aasta alguses oli mul reaalselt veel mõned kuud aega, et välja mõelda, kuidas rohkem sääste tekitada ja milline hakkab olema elukorraldus kui vanemahüvitis otsa lõppeb. Igatahes olin mega entusiastlik, et küll kõik laabub ja ega ses osas saa tegelikult ka nuriseda. Hüvitis on ammu läbi saanud ja asjalood ongi täitsa enam-vähem laabunud. Kullamägedes küll ei suple, aga saame hakkama.
Tegelikult läksin ajas tagasi hoopis seetõttu, et lugeda milliseid eesmärke ma endale Kogumispäeviku teekonna alguses seadnud olin. Sellest postitusest vaatas mulle vastu üks kena rasvane number - 3000€ aasta lõpuks hoiusele! Eks ma ju tegelikult juba lugema minnes teadsin, et ega siin olukord hetkel kiita ole ja endale eesmärkide meenutamine on veidi nagu haavale soola raputamine. September toob aga alati uued algused, seega seda äratust oli mulle tarvis. Mul on läinud ikka täiega lappama. No nii hullusti, et kohe piinlik on ja ei tahaks tegelikult sellest rääkida. Süütunne karjub, et tõmba kerra ja poe nurka nuttu tihkuma, samas mõistus ütleb rahulikul häälel, et pole hullu, hakkame aga otsast peale.

Mul läks tegelikult väga hästi... umbes täpselt kuni selleni kui igakuine stabiilne sissetulek emapalga näol ära kadus. Tänased igapäevased kohustused ja kulud on tegelikult pea, et samad mis aasta alguses... aga lihtsalt selle vahega, et sissetulek on drastiliselt muutunud. Teadsin varem täpselt, et ahah, sellel ja tollel kuupäeval saabub x summa ja sellest saan kenasti kohe kuu alguses vähemalt neljandiku kõrvale panna. Nüüd on aga sissetulek täiesti mu enda kätes, sõltub vaid mu võimekusest lisa teenida ja on pea poole väiksem kui varasemalt. Kui me nüüd teeme kiire arvutuse, siis üle ei jää siin enam mitte midagi. Kohe mitte midagi.
Kõik mis tuleb kätte, on täpipealt välja arvutatud kuu vajaduste põhjal ja säästude jaoks lisa kandmine oleks omakorda lihtsalt kulu. Selle mõistmine oli tegelikult ka omaette protsess, sest miskipärast arvasin ma peale emapalga lõppemist, et suudan täiega üle oma võimete elada. Maksin endale aga ilusaid palganumbreid ja sealjuures muidugi ka hulgim riigimakse. Ajapikku hakkas nende kahe koostoimel, ei... tegelikult ju kolme - ülevõimete elamise, palga ja maksude - rahanatuke otsa lõppema. Sellele lisandus veel päris korralik stress kolimisest tulenevate kulude näol ja oligi paras kaos koos. Miskipärast ei olnud ma absoluutselt osanud arvestada, et näiteks haljastus ja esmatarbemööbel on nii kulukad. Elasin mullis, et küll need kuidagi ilmuvad ja numbrid sealjuures kontol ei vähene.

mina peale kolimist enda pangakontot vaatamas

Ses osas olen endaga muidugi täitsa rahul, et pool aastat suutsin nii järjepidevalt koguda, et olin oma seatud eesmärgile väga lähedal. Kui poleks sedagi suutnud, oleks maja valmimisega ikka täitsa tuuga olnud. Ega see hoiusekonto nüüd hetkel ka täiesti tühi ole, aga paraku tuleb tunnistada, et seal on peal vähem, kui aasta alguses. Kurb on küll aga samas tean, et enamus ei ole niisama tuulde lennanud vaid ikka asjaette läinud. *ütlen enamus, sest noh... osa on ikka paraku niisama ka hulkuma läinud*

Aga mis siis täpsemalt juhtus? Juhtus see, et ma muutusin laisaks ja mugavaks. Ei pööranud sellele enam tähelepanu, et aasta lõpus peaks mind ootama täidetud eesmärk ja tahtsin kõike kohe ja praegu! Ei suutnud sisustuse osas paljudele asjadele "ei" öelda ja läksin lihtsama vastupanu teed - kasutasin oma sääste. Ma ei ole nüüd sellepärast elu lõpuni endaga muidugi vaenujalal, sest ometi olid need kulutused ju meie uue kodu hüvanguks. Küll aga saan endale korraliku keretäie anda just selle tõttu, et lasin ka meie toidukulud totaalselt käest. Veebruarikuu - toidukuu - oli meie jaoks vast kõige silmi avavam ja suurima säästuga. Ma sain Kogumispäevikust hulgim nippe ja suutsin meid korralikult toidukulutuste osas distsiplineerida. Kui kolimisprotsess alguse sai, läks aga olukord kohe täitsa käest ära. Vähe sellest, et koguaeg oli tarvis bensukast süüa osta, läks ka nädalaste toiduplaanidega koguaeg midagi sassi. Alatasa oli midagi puudu, midagi ebavajalikku üle ja pood jäi reaalselt iga päev tee peale. Siin mängis kindlasti suurt rolli ka asjaolu, et järsku tõstsid kõik e-poed enda kulleritasu mitmekordselt ja see hävitas meie kord nädalas koju tellimise täielikult. Võttis ikka rohkem kui kuu, enne kui uues kodus üldse normaalse toidureziimi peale tagasi saime. Suvel on siin ka muidugi suur roll mängida, sest kui ikka 3x nädalas külalisi võõrustada, jääb see saadanas pood liiga tihti teele.

Et mu sissetulek on täna, oluliliselt väiksem kui see oli veel pool aastat tagasi, nuputasin üsna pikalt, et kuidas proovida taas mingit säästu saavutada. Otsustasin ette võtta juba eelnevalt proovitud väljakutse, mis meid tohutult aitas ja kasvatas. Nädalaste toidukulude hoidmine 50€ kandis! Lisaks sellele elimineerin taaskord igapäevased poodi põikamised. Eriti veider on veel asjaolu, et uues kodus  on meil pood ikka palju kaugemal kui varasemalt... aga miskipärast jõuan ma sinna aina tihemini.

Viimasel ajal kippusid poekorvid ikka sinna 80-90€ kanti küündima ja üllatasin end korralikult, kui suutsin viimase poenimekirja kokku panna summas 49,61€. Käisin läbi kõik kuivainekapid ja hoidised, et toiduvarusid võimalikult optimaalselt ära kasutada ja mitte liigse peale poes kulutada. Lisasin käesoleva nädala menüüsse kana-klimbisupi, singi-juustu quiche'i salatiga ja hakklihakastme koos tatraga. Üldiselt planeerin küll viis toitu nädala peale aga, et sel nädalalõpul ootavad meid ees suured pidustused siis ei olnud tarvis rohkem retsepte nuputada.

Ses suhtes võib käesolev kuu mulle muidugi korralikult kaikaid kodaraisse visata, et õigepea on täitumas ju minu 30. eluaasta, peale mida saabub kohe pojakese sünnipäeva tähistamine. See kõik tähendab ju ainult veelgi enam väljaminekuid! Tegelikult olen enda sünnipäevakulud juba suuremas osas kõik möödunud kuul ära katnud ja eks sellega mis veel ees, tuleb lihtsalt kuidagi tegeleda.

kuivainekapp on üks tõeline kullaauk!

Nagu ma veel vähe kehvasti ennast laristamise pärast tunneks, siis õli lisab tulle ka veel see, et olen juba mitu kuud ka hoiusele raha kandmisest viilnud. Koguaeg on hirm, et millekski jääb puudu ja pole ikka mõtet sinna hoiusele praegu kannet teha. Aga teate mis *läheb ja teeb kohe ülekande ära*, mitte küll nii suure kui varasemalt, aga kuskilt tuleb ju ometi alustada! Peab ennast ikka siin avalikult liistule võtma, muidu asjad ei liigu üht- ega teistpidi.

Huhh... sain teile siin nüüd südamelt kõik ära rääkida ja võin puhtalt lehelt alustada. Ma lihtsalt taha-aa-aa-n uuesti sama tubli ja produktiivne ja entusiastlik olla kui veel mõned kuud tagasi.

Kokkuvõtvalt ütlen nüüd siis uuesti, et minul on plaanis sel kuul hoida nädalased toidukulud 50€ ümber ja minetada see tobe harjumus koguaeg toidupoes käia. Ma olen seda ju juba korra varem suutnud, seega muidugi suudan ma seda uuesti! Peaks vist mingi uue eesmärgi ka püstitama?

Ükskõik kui väga ma ka tahaks selle 3000€ juurde jääda... taob mulle kuklasse teadmine, et järgnevatel kuudel seisab meil ees ehituse lõpetamisega veel üks päris suur väljaminek, mis ilmselt sööb taaskord kõik mu säästud. Ajastus lihtsalt kohe on selline mis ei soosi...

Võtan endale eesmärgiks paremini majandada, püüda iga kuu alguses kasvõi midagigi hoiustada, hoida lisasissetulekud stabiilsena ja mitte nii palju hetkeemotsioonidele alla anda. 

Tegelikult aitaks mind väga, kui jagaksite ka enda kogemust - kas aasta alguse eesmärgid on kõik plaanipäraselt läinud või olete ka kuskil komistanud? Kas eelarvetabelit veel täidate ja kas see on saanud harjumuseks? Milline väljakutse on teid kõige enam mugavustsoonist välja sikutanud?

Trenniäpp, mis hoiab vormis... tasuta! #kogumispäevik

Võiks ju eeldada, et kolimisega kaasnev lõputu pappkastide tarimine mööda kortermaja treppe ja nende tetrise kombel imepisikesse autosse mahutamine on üsna hea tasuta treeningviis... aga eks ta pigem ole lihtsalt üks paras tüütus ja selja paigast venitamine.
Teate, see kolimine ei mõju laastavalt mitte ainult närvisüsteemile vaid võib seda väga vabalt teha ka füüsisele. Pidev edasi-tagasi sõitmine, tanklapirukad ja pidev ajapuudus teevad meile lõppkokkuvõttes lihtsalt karuteene. Üks hästi suur abimees, mis mul vähegi kainet mõistust aitab säilitada ja endorfiine vabastada, on mu igapäevane trenn... mille eest ma ei maksa sentigi.

Leidsin endale mõned kuud tagasi ühe igati lihtsa ja loogilise mobiilirakenduse, mille abil iga päev 15-20 minutilise trenni kirja saan. Et Kogumispäevikus just tervisespordi kuu käimas on, jagan enda abimeest meelsasti teilegi!
Ma olen alati olnud pigem üksinda treenija tüüpi. Ei viitsi kellegagi trenni ajal muliseda ja tahaks selle lihtsalt kiiremas korras kaelast ära saada. Päris niisama diivanil külitamist ma endale lubada ei saa, sest siis juhtub lihtsalt see, et ma lähen hirmus ümaraks. Ümar ju on ka ometi vorm aga olles seda juba korra proovinud, ei ole ta kindlasti mu esmane valik. Seetõttu pusisingi jube kaua, et leida endale midagi meelepärast ja sobivat, et lihtsalt viitsiksin end natukenegi liigutada.
Ma olin kunagi hirmus tervislik ja sportlik. Noh selline kana ja riisi tüüpi tervislik (aa ei tegelikult riisi ma isegi ei söönud, ainult tatart) ja püsisin ühes regulaarse trenniga hullult heas vormis. Aga ma enam nii ei viitsi. Peale pojakese saabumist meie ellu, olen avastanud, et elus on ka muud peale kana ja riisi tatra 😂 Ma olen muutunud küll veidi laisemaks... aga samas ma vaatleks seda pigem niiviisi, et võtan lihtsalt vabamalt ja luban endal rohkem nautida. Mulle meeldib head toitu süüa ja selle kategooriline keelamine ei oleks enam tänasel päeval minu jaoks teema. Seetõttu ongi mulle eriti oluline, et leiaksin treeningviisi, mis ei võtaks ära liiga palju aega ja ei oleks mulle vastumeelne.

Veel mõned aastad tagasi, raseduse ajal, rentisin endale koju trenažööri, mis oli ka tegelikult hullult mõnus. Teleka ees tunnike kardiot vehkida polnud mingi probleem. Probleem oli vaid selles, et see va sunnik maksis põhimõtteliselt sama palju kui spordiklubi kuukaart ja võttis pisikeses korteris jõhkralt palju ruumi.
Peale rasedust proovisin erinevaid spordiklubisid - püüdsin leida midagi mis oleks kodu lähedal, soodne ja üleüldiselt lihtsalt normaalne koht. Mõned kuud isegi suutsin jõusaalis käia aga mingit rutiini ma endale ei tekitanud. Pigem tundsin koguaeg pinget, et kopikas jookseb aga ainuke kes ei jookse, olen mina.

Niisiis hakkasingi proovima erinevaid mobiilirakendusi ja lappasin läbi videotreeninguid, mis mulle konkreetselt ette ütleks, et "näe, siin on sulle see harjutus, tee seda nii palju ja seda teist naa palju". Sealjuures oli üks mu põhilisi nõudeid asjaolu, et harjutused oleks tehtavad ilma igasuguse treeningvarustuseta ja oleksid üles ehitatud sellise süsteemiga, et ma ka reaalselt püsiksin rutiinis. Videotega ma kohe kuidagi ei saanud järje peale, sest tantsulised aeroobsed treeningud ei ole kuidagi minu rida. Mulle ei sobinud, et treeningtempot juhib keegi teine ja dikteerib millal on aeg vett juua.

Laadisin hoopis alla äppi nimega 30 day fitness challenge ja võtsin ette full body treeningud.
Üldiselt on trennide sagedus selle konkreetse äppi põhjal 6+1, ehk kuus trennipäeva, üks puhkepäev. Kui arvestada asjaolu, et trennide pikkus on 15-20 minutit päevas, on see igati mõistlik ja tehtav.
Olen küll erinevate asjaolude tõttu pidanud päevi vahele jätma ja mitu päeva korraga järgi tegema aga igatahes see treening toimib! Tegemist ei ole küll mingise "suveks vormi" või "kaota 10kg" programmiga aga see hoiab kuidagi igapäevase liikumistaseme normis. Tunnen, et olen end piisavalt liigutanud ja selleks mitte liigselt vaeva näinud 😅

Eriti head vunki annab asjale juurde veel mu Fitbiti äpp, mis kellalt usinalt kaotatud kaloreid ja päevaseid samme loeb. Põhimõtteliselt on see ju ka täitsa tasuta... aaaga aktiivsusmonitor tuleb paraku ikkagi enne osta, et midagi sinna äppi ka ühendada oleks. Ma olen hull numbrisõltlane seega sammuluger annab mulle täiega motti alati päevased sammud täis teha.

rohelisega märgitud päevad on olnud trennipäevad

Aaa, tasuta trennidest rääkides! Et sel kuul on väljaminekuid kohe kuidagi ekstra palju - ootamatud ehituslikud lisakulud, autohoolduskulud, sünnipäevad, suvised ringreisid, juuksurid - on ikka kohe täitsa kitsas käes, mistõttu uurisin kogumispäeviklastelt, et milliseid tasuta trenne meil siin Eestimaa pinnal ka pakutakse. Oi-kui-palju lahedaid ideid ma sain! Eile proovisin esimest korda Nike Running Club tasuta ühistrenni ja see oli totaalne energialaeng! Ma pole üldse sellist masti inimene, et julgeksin sportlaste keskele minna ja midagi uut proovida aga sõbranna käevangus, võtsime südame rindu ja läksime proovima. Jummel kui kift see oli! Suur punt spordilembeseid inimesi, üliaktiivseid treenereid ja jõukohaseid harjutusi. Tegime Lauluväljakul kerge soojenduse, sörkisime aeglases tempos mööda päikesepaistelist Pirita promenaadi 4km ja pärast vuhasime veel jõuharjutusi peale teha. Jooksmine on minust ikka pikka aega suure kaarega mööda käinud aga olin peale sellist trenni lihtsalt täiesti äravahetatud. Eilne päev oli jube rusuv ja emotsionaalselt kurnav (nagu ka mu murepostitusest lugeda võisite) ja selline ühine positiivne pingutus oli täpselt see mida vajasin. Ma olen ausaltöeldes üsna hämmingus, et tänapäeval midagi nii head täitsa tasuta jagatakse 😂

Igatahes - soovitan teilgi suvevõlud enda kasuks tööle panna ja tasuta treeningvõimalusi proovida. Milliseid äppe ise enda liikumas hoidmiseks kasutate?

Tahaks soodsalt reisile aga ei oska #kogumispäevik

Teate mis? Me sõidame sügisel Türki pulma! Kujutad sa pilti - täitsa päris Türgi pulma kohe! Nimelt resideerub üks meie lähisugulane koos oma üli kifti kohaliku kaasaga, juba aastaid Alanyas. Sel sügisel oodataksegi mitu lennukitäit sugulasi ja sõpru endale külla, et üks korralik pulmapidu maha pidada. No ikka veits elevil!
Veel kümme aastat tagasi, kui Türgi ja Egiptus olid meie põhjamaise heleda kere soojendamiseks põhikuurortid, sai neid külastatud ikka korduvalt. Türki (juhuslikult mõlemal viimasel korral Kemerisse) sattusin aga viimati kuus aastat tagasi koos Nilsiga ja veel neli aastat enne seda, täpselt sellel ajal kui Islandil 2010 aastal vulkaan tossama hakkas. Meie jaoks tähendas see muidugi seda, et koju ei lastud ja saime puhkust korralikult pikendada.

Kogumispäevikus käimas olev puhkusekuu, ajendaski mind tegelikult jalgu tagumiku alt välja ajama ja end juba mõne kuu pärast aset leidva reisiga kurssi viima. Puhkusekuu raames saangi ehk üht-teist kõrvataha panna, et oma iganenud planeerimisviise pisut muuta ja lõpuks soodsamalt reisile minna. Oleme planeerimist lihtsalt koguaeg edasi nihutanud, sest ega me hetkeseisuga, nüüd kui kolimine on juba käes, piletite ja majutuse näol väljaminekut niikuinii teha ei saaks. Aga lähikuude jooksul on see siiski tarvis teha, seega reisiplaneerimine alaku!

pojakese esimene lennureis Kreetale

Ma olen alati olnud see kõige mugavam reisijatüüp - mulle meeldib päike, ilus hotellikompleks, kui keegi valmistab mulle süüa, kui meri on lähedal ja linn samuti. Ma ei külasta meeleldi kirikud või kõige klassikalisemaid turistikaid, küll aga olen ma müüdud kui läheduses peaks olema mõni arheoloogiline leid või lagunenud sajandite vanune ehitis. Ma tahan end kurssi viia kohaliku kultuuri ja ajalooga, sealjuures ei taha ma liiga palju aega puhkusest võtta selleks, et ringi rapsida.
Ma olen tegelikult hästi nõudlik reisija. Aga samas miks ka mitte?! Me reisime maksimaalselt kord... harva ka kaks korda aastas, mistõttu on ju täiesti okei nautida seda pisikest puhkuseaega täiel rinnal, täpselt nii nagu sa ise tahad.

Peaaegu, et kõik reisid, oleme alati võtnud läbi reisibüroode. See on ilmselt mugava reisija esmane välimääraja. Laduge mulle pildid-hinnad letti ja las ma valin enda lemmiku. Olen täitsa ise reisi kokku pannud vaid mõnel üksikul korral, viimati näiteks käesoleva aasta märtsis, kui külastasime sõbrantsiga Londonit. Et ma selles isetegemises eriti käpp ei ole, võib öelda, et jäin isegi oma valikutega tookord enam-vähem rahule. Kindlasti oleks saanud paremini aga eks see tuleb ka vilumusega. Asjaolu, et ma ei ole teab mis paindlik reisija, panebki mind ise tegemise-otsimise juures alati keerulisse seisu. Kui ma valin välja sobivad kuupäevad, siis ma tahan neile kindlaks jääda aga kogemus on näidanud, et miskipärast suudan ma alati valida hästi kehva aja. Kehva aja just soodsate reisitingimuste suhtes. Olles selline jäärapäine, on lennupiletid tavaliselt kallid ja sobivad hotellid juba välja müüdud. Siin ma kukungi alati orki ja jooksen ummisjalu reisibüroo poole, tõstan käed üles ja palun abi.
Minus ei ole grammikestki viimase-hetke-reisijat, samas täiega kadestan neid, kes just viimase hetke reisidega mööda ilma ringi rändavad. Nii vist saab ju väga odavalt?
Mina, Neitsi, ei suudaks endaga aga elada kui juba mitu kuud varem kogu tegevuskava paika ei oleks pannud. Pean täpselt välja arvestama mis kell-kuhu-kellega-palju maksab-kuidas, muidu ei ole minust minejat.

Ilmselt oleneb reisibüroo vs ise otsimise hinnasuhe ka hästi palju sihtkohast. Ma olen enamasti reisinud ikkagi Euroopas, mistõttu ei ole büroode hinnad olnud kunagi liiga kontimurdvad, kui ikka piisavalt pikalt ette broneerida. Linnareisid - need me oleme muidugi ise kokku klappinud - London, Rooma... neid tõesti läbi büroode ei võta. Aga samas Mallorca, Kreeta, Austria jms... oleme ikka lihtsama vastupanu teed läinud.
Kui kunagi peaks tulema peale aga suur tuhin ja tahaks lennata Aasiasse või Ameerikasse, tuleb ikka mõistusehäält kuulata ja reis ise kokku nokitseda. Seda tuhinat mul aga praegu peal ei ole, sest noh "preili lennuhirm siin pool, teree!". 

*Faktinurk*
Olen oma lennuhirmust siin blogis ikka omajagu rääkinud ja lõbus fakt on see, peale mitukümmend aastat muretut lendamist, sain lennuhirmu külge just kümme aastat tagasi Türgist tagasilennult. Islandi vulkaanipurskele järgnenud tuhapilve tõttu lendasime terve tagasitee hästi madalal, mis omakorda tähendas hulgaliselt õhuauke ja neli tundi rappuvat lennukit. Asjaolu tegi eriti ebameeldivaks aga üks stjuardess, kes mulle käratas, et "miks sa üldse lendad kui nii väga kardad?!?". See oli minu jaoks viimane piisk juba üle ääre ajavasse karikasse.

Tagasi teemasse. Hakkasin siis mina umbes nädalake tagasi hästi entusiastlikult reisibüroodele päringuid saatma, samaaegselt juba ka bookingus ise alternatiive otsides. Arvestades, et meie möödunud aastane suurepärane 9 ööd kestnud puhkus Kreetal, pani rahakotile põntsu umbes 1400€ ulatuses, ootasin ilmselt alateadlikult sarnast pakkumist. Eeldasin, et Türgi ei ole ju enam kõige kuumem kuurort ja ju ikka pääseme sugulaste juurde pigem soodsalt. Lootus on tõesti vist lolli lohutus, sest pakkumised mis üsna kiirelt laekusid, olid täiesti ebareaalsete hindadega.
Kui ma lähen puhkama, tahan ma sellest võtta maksimumi, seega panin näidiskriteeriumitena päringu jaoks paika, et puhkus võiks kesta 9 ööd, mööduda 5* hotellis koos toitlustusega ja hotell peaks asuma kindlasti Alanya linna sees või hästi lähedal.
Suur oli aga minu üllatus, kui sain ca. 15 pakkumist, kõik Alanyast minimaalselt 35km kaugusel ja hinnad algasid 2300€ pealt. Mitmed küündisid isegi üle 3000€. Ummm... mida?!?

Ideaalis peatuksime veel poole suguvõsa ja paljude tuttavatega samas hotellis, et lastel oleks sõpsid kohe kõrvalt toast võtta aga no sellise hinnaga jääb meil küll kõigil minemata. Kohalikud spetsialistid andsid muidugi ka mõista, et praegu olevat üüüber kehv aeg pakettreiside päringuks. Paar kuud tagasi olevat täpselt samad lennud ja hotellid olnud rohkem kui poole soodsamad ja nüüd hakkab lihtsalt kõrghooaeg sügisreiside ostmiseks kätte jõudma. Samuti asi mida jälgida - kui ka teil peaks olema Alanyasse mineku plaan - samanimelise piirkonnana pidavat müügis olema ca. 80km suurune ala, mis ei ole isegi Alanya linna lähistel mitte.
Mis seals muud kui hakkasin ise sobivaid variante kokku ajama. Jõudsin omadega kõigepealt täiesti kokku joosta, sest ei leidnud mitte ühekski sobivaks kuupäevaks otselende. Reaalselt, terve kuu vältel ei olnud minu otsingutulemustel ühtegi otselendu. Juhe täiesti koos! Teadjamad aga andsid jällegi nõu ja selgus, et näiteks Tezil on lennupiletite leiunurk, kus suure üllatusena on nii otselennud kui ka mulle sobivad kuupäevad. Ise nokitsedes komplitseerib tegelikult asjaolusid korralikult see, et enamasti maanduvad lennukid Antalyas, meil aga vaja otsapidi kogu bandega jõuda ju hoopis Alanyasse. Paketikate puhul saab selle üle saja kiltsase otsa sõita juba tellitud bussis, ise orgunnides tuleks ilmselt rentida hulgim autosid. See on tegelikult täiesti okei aga Kreeta näitel saime aru, et lastetoolidega on rendifirmades alati ilgem kammajaa.

Kui ma nüüd üritasin umbakaudselt endale sobivate määrajate järgi ise reisi kokku panna - kõik hinnas, linna keskel asuv ja vähemalt 4* majutus 9-10 ööks, autorent, lennupiletid - sain kogumaksumuseks keskeltläbi 1500€. Ütlen ausalt, et olen ka ise praegu väga meeldivalt üllatunud ja lootus, et saame siiski mõistliku hinnaga reisule, tärkab vaikselt taas. Täitsa loll tunne on kohe peal, et juba varasemalt kõiki reise pole proovinud ise kokku panna.
Meile teoreetiliselt sobiks näiteks selline hotell või selline... Alati kui ma bookingust bronnin, proovin leida variandid, millel oleks ka tasuta tühistamine. Ma küll loodan, et kõik läheb plaanipäraselt aga samas on mu loomuses liiga domineeriv aga-mis-siis-kui instinkt.

Ennast teades, jokutan ma nüüd vähemalt kuu aega veel, leian siis taaskord motivatsiooni reisiteemadega tegeleda ja alustan jälle otsast peale.
Kuidas teil reiside broneerimisega lood on - kas olete pigem mugavreisijad või otsite kõik ise?

Kas säästa kohe või hiljem ehk kasutatud vs uus auto?

Et sel kuul on autoga liiklemine Kogumispäeviku transpordikuu tõttu eriliselt kõrgendatud tähelepanu all, olen enda ustava sinise raketi kasutamist oluliselt vähendanud. Ühest küljest küll seetõttu, et eelmisel nädalal praktiseerisin autovabadust, liigeldes kondimootori ja ühistranspordi abil aga teisalt ka selleks, et kuueesmärki täita. Millegi arvelt tuleb see 10% ulatuses transpordikulude vähendamine ju ometi saavutada. Autovaba nädala praktiseerimine mind eesmärgile lähemale ei aidanud, sest ühistranspordile kulunud summa, oli põhimõtteliselt sendi pealt sama, mis keskmiselt autole kuluv. Õnneks on transpordikuu sattunud ajale, mil ilmad tempokalt soojenevad ja autoga liiklemine ei ole enam üldse nii atraktiivne (ja vajalik) kui näiteks sombusel märtsikuul. Sealt ma selle va kokkuhoiu vast koju toongi.

Täna võtan aga luubi alla enda kogemuse uue ja kasutatud auto ostmisel, jooksvate kulude võrdluse ja kasutajakogemuse, sest viimase 12 aasta jooksul, on mul olnud kolm erinevat sõidukit, milledest kaks kasutatud ja viimane, tutikas.
Ma ei tea autodest ja nende valimisest suurt midagi... mis on tegelikult üsna kahetsusväärne, sest olen pärit perekonnast, millest sirgus aastakümnete vältel, mitmeid professionaalseid motosportlasi. Aga no mis sa teed, pealekasv on neli tütart, kellel motohuvi täielikult puudub. Vähemalt oleme õnnistatud sellega, et autovalikus saame enamjaolt kindla peale minna, sest abikäsi valiku tegemisel, on mitmeid. Minu kriteeriumid endale sõiduki valimisel peale lubade saamist olid enamjaolt sellised, et võiks olla:
A) enam-vähem väljanägemisega
B) eeee... võiks mitte koliseda

Just selliste kriteeriumitega saigi 12 aastat tagasi soetatud minu esimene auto - kasutatud Honda Jazz. Algselt ei olnud ma temast küll eriti lummatud, sest nägi see isend üsna pereauto moodi välja. Ja noh, 18 aastane näitsik tahaks ikka midagi vingemat istumise alla. Koolis käimiseks aga käis kah ja aastate jooksul kiindusin temasse ikka täitsa ära. Üsna kapriisivaba, vähese kütusekuluga, sujuvalt liikuv ja armas väike masin. Mäletan, et tootmisaastaks oli tal 2004 ja võis ehk olla kuskil 2012 paiku kui esimesed väsimusmärgid saabuma hakkasid. Ses suhtes oli ta õudsalt hästi valitud auto, olgugi et kasutatud, püsis ideaalilähedaselt korras aastaid. Lõpuks aga hakkasid üles ütlema elektrisüsteemid akendes, raadio ei tahtnud eriti toimida, keresse tekkisid erinevatel kummalistel asjaoludel mõlgid ja aina enam hakkasin temaga teenindust külastama. Olgugi, et teeninduse vahet käisin temaga vaid mõned korrad aastas, hakkasid arved ülemõistuse suureks minema, seega vanapoiss tuli vaikselt välja vahetada. Hullult kahju oli tegelikult aga samas oli elevus ka, et äkki nüüd saan mingi uhkema pilliga ringi paarutada. Järgmiseks isendiks sai valitud Citroen C4. Phuhh... ees ootas tõeline õudusunenägu!

Isa küll lehvitas enne ostu hoogsalt punast lippu, et ega sellest kasutatud masinast vast midagi head oodata ei ole, aga jäärapäine 22 aastane mina, võttis vastu otsuse, et see on unelm! Olin oma läikiva musta ratsuga sõitmisest nii elevil, et kohe esimesel päeval suutsin temaga ka kõksu kirja saada. No võttis ikka värisema küll.
Sain korras autoga ringi tiirutada ehk vaid pool aastat, kui pead tõstsid imelikud armatuuri alt tulevad põrinad ja kõrinad, taaskord hakkas jukerdama raadio ja elektriaknad. Üsna kiirelt jäin ilma ka istmesoojendusest ja lõpuks ei tahtnud aknad enam üldse üles tulla. See oli aga hirmus nõme, sest näiteks keset talve lahtiste akendega maanteel sõita on ikka sigakülm. Et ma olen lihtsalt sellist masti inimene, kes armastab kui asjad on ideaalses korras ja probleemivabad, külastasin Citroeniga teenindust lõpuks põhimõtteliselt iga paari kuu järel. Arved küündisid igal korral vähemalt 400 euroni, mis sõi kõik mu viimsedki säästud. Piinlesin selle masinaga aastaid, sest miskipärast tundus liisingmaksega uue auto ostmine nii kauge, keeruline ja näiliselt võimatu.

Kolm aastat tagasi võtsid isa ja Nils mul aga nööbist kinni ja suutsid mind uue auto suunas siiski ära veenda. Selgus ilmselge asjaolu, et uue auto liisingusse võtmine ei ole üldse keeruline ja ammugi mitte võimatu. Et selleks ajaks olid mu kriteeriumid ka juba õige pisut arenenud, asusin endale meeldivat isendit otsima. Võtsin vastu otsuse, et kui osta, siis täpselt selline nagu mulle meeldib. Tahtsin, et autol oleks kindlasti automaatkäigukast, konditsioneer, eletrilised aknad, istmesoojendus ja ruumikas sisu. Kõik muud kriteeriumid olid minu jaoks nagu üleliigne müra, aga õnneks sain Nilsilt siiski piisavalt abi, et mõned mugavuslisad veel juurde tellida. Valituks osutus Škoda Fabia - pisike sinine rakett.

Kui uue auto ost tundus hullult hirmus ja kallis ja üldse-mitte-minu jaoks, siis tegelikult ei saaks ma rohkem oma otsusega rahul ollagi. Võrreldes jooksvate kuludega, mis kaasnesid (vähemalt minu) kasutatud suksudega, ei jõua Fabia isegi ligilähedale. Tal ei ole kolme aasta jooksul mitte midagi katki läinud, kõrisema või surisema hakanud, raadio ja aknad töötavad (lihtsad rõõmud elus 😅) ja kütusekulu on üliväike. Ta on mõnusalt ruumikas ja ilus ka veel pealekauba! Olgugi, et uue auto puhul on vaja läbi mõelda sissemakse küsimus, liisinguvõimekus ja veel sada asja (millega aitasid mind isa ja Nils, sest üldse mitte minu teema), on ideaalses töökorras auto ikkagi kindel turvavõrk. Ma olen hull paanitseja ja ülemõtleja, seega võimalus, et auto kooleb keset maanteed ühel hetkel kätte ära või laseb omast vabast tahtest kesk talvist võlumaad kõik aknad alla, ei ole üldse minu jaoks. Seetõttu andsin endast mõlema kasutatud autoga kõik, et need püsiks nii korras kui vähegi võimalik aga paratamatult ei tule nad ka mulle lõpmatuseni vastu. Nemad ka vananevad ja annavad ühel hetkel lõpikult alla. Seega kõik see, mis ei ole minu jaoks, on õpitud läbi kogemuste ja õppetundide.
Ma olen jumst kindel, et on olemas terve posu kasutatud autosid, mis on hästi heas korras ja teevad oma tööd laitmatult ja seetõttu läks ka hinnatundlik otsustaja minus kõigepealt näiliselt soodsama variandi peale, katsetades kasutatud masinaid. Proovisin kõigepealt säästa kohe ja kulutada hiljem. Paraku ei olnud selle süsteemiga minul palju õnne, süda tuli kõvaks teha, soetada tutikas masin - kulutada kohe ja säästa hiljem!

Lemmikleiud kirbukatest

Mina ja taaskasutus - kõlab natuke nagu 10. klassi kirjanditeema, aga tegelikult on see minu jaoks täiega teema! Taaskasutus, kirbukad, teisel ringil olevad riided, lasteasjad, mööbel - see kõik on meie jaoks viimaste aastatega niivõrd kättesaadavaks ja kvaliteetseks muutunud, et patt oleks seda vältida. Renditavad müügiboksid, netikirbukad, kirbufestarid - no mis sa tulihingeline (hinnatundlik) shoppamisfänn veel tahta oskad!

Võin julgelt väita, et vähemalt kolmandik minu riidekapist on taaskasutus. Ja kohe kindlalt on need ka ühed minu lemmikasjad. Kasutatuna on meie juurde jõudnud ka väga paljud pojakese asjad - olgu need siis riided, vankrid, voodi - kõik on meie juures teisel ringil. See ei tähenda koheselt tegelikult alati seda, et olen kõik need asjad kirbukatest ostnud, vaid palju kraami jõuab meieni peresiseselt. On täiesti tavaline, et voodi milles pere kõige pisem magab, on kuulunud enne juba näiteks kolmele pisikesele sugulasele. Ka ju omamoodi taaskasutusvorm?
Taaskasutus ei ole minu jaoks muidugi pelgalt vaid riide- ja mööblitükkide soodsalt skoorimine, vaid omab palju suuremat ja olulisemat väärtust. Kilekottide asendamine riidest kottidega, vanast mööblist millegi uue ja vajaliku nokitsemine - hullult südamelähedane! Aga kõigest sellest ehk mõnel teisel korral pikemalt.

Sel kuul on Kogumispäevikus käsil garderoobikuu, mille raames just riidekapi sisu erilise luubi all on. Praeguseks hetkeks olen oma riidekappi heade inimeste abiga tühjendanud juba ligi 180€ väärtuses ja SIIN on alles veel nii mõndagi põnevat, millele võid pilgu peale visata.
Naised ja riidekapp - igipõline murekoht. Näiliselt pole kunagi midagi selga panna, reaalsuses uputab aga kapp igast mulgust üle. Panin küll suure hulga riideid müüki, aga visuaalselt poleks kapis nagu midagi muutunud... ma lihtsalt ei saa pihta!?
Kuna mul saab asjadest üsna kiiresti villand, siis juba aastaid olen esemest tüdinenuna viinud üleliigseid riided ja jalatsid nii Uuskasutuskeskusesse, kogumiskonteineritesse ja jaganud niisama pereliikmete vahel laiali. Mulle meeldib, et riidekapp on pidevas roteerumises ja täitub aeg-ajalt "uue" kraamiga. Aga püüan ikka end joonel hoida, et uue kraami soetamisel, ei toetaks ma juba niigi ülemõistuse kontrolli alt väljunud tarbimisühiskonda liiga palju ja seetõttu olengi hullult rahul, et nii suure osa oma garderoobist, olen teise ringi kaupade näol skoorinud.

Kui teise ringi toote eest raha välja käin, püüan veenduda, et ese on piisavalt korralik, taaskasutatud tootele vastava hinnaga ja defektivaba. Lihtne on muidugi öelda, et "ma veendun!", aga tegelikult olen ikka korduvalt ka alt läinud. Niimoodi emotsiooni pealt ostes - "oumaigaad seda ma vajan ju kohe" - olen ikka omajagu liiga suuri või liiga väikeseid asju koju tassinud. Mingis pimedas lootuses, et aga äkki ikka mahub...?! Kindlalt olen täiega süüdi ka niisama asjade kokku ostmises, mille järgi ma tegelikult üldse läinud ei ole. Muudkui keerutan proovikabiinis peegli ees ja tekitan endale illusiooni, et kannan seda kleiti ehk ühel või teisel üritusel... äkki need kingad ikka sobiks selle ägeda käekotiga... no mitte eriti ratsionaalne mõtlemine igatahes. Aga viimasel ajal olen end tegelikult väga palju parandanud. Rohkem meelekindlust = vähem ebavajalikku kraami!

Olen siin juba aastaid lubanud, et varsti tuleb postitus minu lemmikute kirbukaleidudega. Et ühes aastaringis saab kirbukakaupa soetatud ikka omajagu, on mul teile ka üht-teist põnevat näidata. Kirbukaleiud on mu jaoks alati kuidagi eriti magusad, eriti kui leian sellise eseme, mida olen ka varasemalt poes piilunud aga hinna tõttu ostmata jätnud.
Minu lemmikkirpparid on tänasel päeval Sarapuu kirbukas, Riisaikel ja Moepärl (mis küll kahetsusväärsel kombel just suleti). Palju olen kuulnud ka Kalamaja Bazaarist aga sinna jõudnud veel ei ole. Netist ajan asju taga Facebook marketiplaceis, Yagas ja Basaaris. Kui netishoppamine sai kunagi alguse Buduaarist, kus sai nii müüdud, ostetud kui ka vahetatud, siis niisama teise ringi kaubaga olen sina peal juba tegelikult täitsa noorest east saati. 15-20 aastat tagasi, kui veel kooliteed käisin, oli kaltsukaup tavapoe valikust nii palju soodsam, et ega väga valikut ei olnud, kust riidekaup soetada. Nüüd ma aga naljalt enam kaltsukasse ei lähe, sest tegelikult tahaks ju ikka teada kust ja kellelt müüdav kaup tulnud on. Sellepärast mulle see tänane kirbukamajandus nii hullult meeldibki - inimesed ise viivad oma kauba müüki ja hindavad selle omale tahtele vastavalt. Okei, aitab lobast, killuke minu lemmikutest kirbukaleidudest on lõpuks teie ees - koos hindade ja (kui mälu võimaldab) ka asukohtadega.

Narmastega kleit 5€ (Moepärl), Zara punane kleit 10€ (Telliskivi kirbufestival)

Kleit 20€ (Sarapuu, vist kõige kallim asi mille kunagi kirbukast ostnud olen), nahast platvormid 10€ (blogijate kirbuturg), paksem tagi 5€ (Sarapuu)

Siidjas roheline kleit 5€ (Sarapuu), laiade varrukatega kampsun 15€ (Yaga), villane seelik 4€ (Moepärl)

Nike trennipluus 4€, Victoria's Secret trenniretuusid 8€ (Moepärl), laiade varrukatega kampsun  8€ (FB marketplace), teksalühkad 5€ (Sarapuu)

Mis teie lemmikud kirbukad on?

Nädalavahetus kui patupäev? #kogumispäevik

Olen usinalt viimased kaks nädalat 50 eurose nädalamenüüga majandanud ja samaaegselt üht korralikku blogimõõna pidanud. Ma olen kuidagi nii-ii-ii keskendunud sellele eelarve ümber majandamisele, et endast elumärgi endmine on tahaplaanile jäänud.

Igatahes! Nagu eelnevalt mainisin, oleme Kogumispäeviku raames viimasel kahel nädalal, limiteerinud oma toidukorvi 50€ peale. See on olnud parajalt keeruline aga samaaegselt ka hästi põnev.
Olin enne väljakutse algust üsna pelglik ja kartsin, et lendame juba esimesel nädalal kogu eelarvega uperkuuti ja feilime täiega, sest meie tavapärane ostukorv ei ole kunagi jäänud alla 70 euro.
Endalegi üllatuseks, oleme siiani üsna kenasti vastu pidanud... küll aga mõningaste mööndustega.

Alustame siis täitsa algusest. Esimesel nädalal tegin esmalt kolmes e-toidupoes- Maximas, Coopis ja Selveris - võrdlevad toidukorvid, et näha milline on meie vajadusi arvestades soodsaim. Üllatuslikult tuli võitjaks Coop ja nende teenust siis kasutasimegi.
Ega ma tegelikult väga ei olnud enda jaoks lahti mõtestanud, et mis ja kuidas... põhimõtteliselt lendasin tuimalt nimekirjaga peale ja vaatasin kuidas läheb.
Asi millele ma aga tavapärasest enam tähelepanu pöörasin, oli grammkaalu ja hinna suhe. Kui muidu olen võtnud 150g juustupaki näiteks 2€ eest, siis nüüd uurisin e-poes pisut tähelepanelikumalt ringi ja sain sama hinnaga soodusosakonnast hoopis ligi 500g paki. Ma olin soodustoodete hulga osas tegelikult täitsa üllatunud. Näiteks tänase, ehk kolmanda säästutellimuse, tegingi enamjaolt vaid soodustoodetest.
Teine oluline õppetund oli muidugi meie kurikuulus kapselkohvimasin, mille jaoks oleme täite ostmata jätnud nüüdseks kahel järjestikusel nädalal. Uskumatu, aga oleme selle arvelt säästnud ligi 24 eurot (ja muidugi selle raames ka prügi tekkimist oluliselt vähendanud). Võtsime kasutusele hoopis presskannu, mille kahenädalane kulu on olnud vaid 6 eurot. Hetkel kasutame laenatud presskannu aga kokkuhoiumõttes tuleb see säästukuu lõpus endale ka koju soetada.

Lähenesin esimese nädala menüüle suure aupaklikusega ja valisin hästi turvalised ja kodused toidud, millega teadsin, et ei saa eealrvet lõhki ajada. Nii jõudsidki menüüsse toidud nagu ühepajatoit, karjase pirukas jms. Küll aga viskas kaikaid kodaraisse frikadelli-riisisupp, mille valmimisel selgus, et riis oli kummalisel põhjusel HALLITANUD ja supp läks seega raisku. Põhjusel, et ühest suurest toidukorrast ilma jäime, valmis esimese nädala jooksul üsna mitmel korral pannkooke. Nii möödunud nädalal üle jäänud keefirist kui ka munavabalt, sest munad olid mingil hetkel lihtsalt otsa saanud.
Tundsin end terve nädala üsna ebakindlalt ja leidsin end koo-guu-aeg toidule mõtlemas. "Ei tea kauaks sellest ikka jagub", "issand aga mida me ülehomme snäkiks sööme??", "tea kas nädala lõpuni ikka veab välja?". Muudkui vaaritasin igasuguseid tagavaratoite pea olematutest kuivainevarudest ja kuidagi selle najal ikka vedasime välja. Siinkohal tasuks mainida, et varusid ei ole meil pea, et üldse. Me lihtsalt sööme kõik lõpuni ära ja alustame iga nädal enamvähem puhtalt lehelt. Õnneks oli aga olemas piisavalt suur jahu- ja pähklivaru, et magustoitudeks ja vahepaladeks sai valmida hunnikus pannkooke, marjakook, energiapallid ja muud põnevat. Üldse töötas aju kuidagi ülekiirusel ja pidevalt midagi uut nuputades. Arvasin alati, et kui näiliselt on kodus kõik otsas siis nii ongi ja ei jää midagi üle kui poest kraami juurde tuua. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud.

Teist nädalat alustasin hoopis julgemalt ja võtsin menüüsse toidud nagu Pad Thai, burger jms. Küll aga muutusin pildistamisega mega laisaks, eeee... nimelt ma ei pildistanudki midagi üles.
Seekord vähendasin nädalaostul ka meie tavapärast vahepalade kogust ja veidral kombel jäi neid isegi alles. Isu oli kuidagi oluliselt vähenenenud ja kui esimesel nädalal oli viie päeva möödudes külmikus täielik põud, siis nüüd oli alles nii mune, piima, puuvilju kui ka hulganisti muud kraami. Ulme!
Nils tegi küll nädala sees mitu korda sohki ja einestas kaasa võetud karbilõuna asemel kontori kohvikus ja vast seetõttu jagus ka toidukordi oluliselt rohkemaks. Tabasin end nädala keskel mõtlemast, et kõht on koguaeg täis, mingeid paanilisi "mis me homme snäkime" mõtteid polnud üldse ja veidralt suur summa oli kontol alles. Hakkasin juba mõtisklema, et kas mingid arved on maksmata või mis värk on, sest tavaliselt juba kuu keskel liiguvad mõtted vaikselt järgmise palgapäeva suunas.
Jumal tänatud, et sel kuul on toidu pealt korralik sääst tekkinud, sest see laatsaret, mis meil viimase paari nädala jooksul kodus valitsenud, tahab ravimikulude pealt oma.
Lisaks sellele, lähen märtsi alguses täielikule ekspromptreisile Londonisse, mis on ju teada-tuntud kui üks kallimaid linnu üldse. Hetkel tundub aga, et vean peale säästude hoiusele kandmist ja tervet kuud säästumenüütamist, kenasti minireisi välja.


Ega tegelikult ei ole nüüd kõik ka nii lillelõhnaliselt ja vikerkaarevärvides kulgenud. Viimased kaks nädalavahetust on möödunud suhteliselt "patupäeva" vaimus.
Nädalavahetused on meil alati suhteliselt vabakava graafikuga olnud, mis tähendab, et toite me nädalavahetuseks ette ei planeeri. Mõnikord tahame väljas süüa, mõnikord tuua koju sushit ja noh... teate ju küll kuidas need nädalavahetused kulgevad. Küll aga ei ole meie kõige suuremaks komistuskiviks rämpstoit vaid hoopis uisa-päisa kulutamine, mis peale säästunädalat nii ahvatlev tundub.
Esimese nädala möödudes oli olukord muidugi eriti tragikoomiline. Tunne oli selline nagu pääseks kuskilt paastulaagrist ja tahaks poest kõike osta! Teisel nädalal kulges olukord õnneks natuke rahulikumalt, sest laupäeval oli Nilsi juubel, mille raames sõime lihtsalt sünnatoitu ja poes meeletult hulluma ei hakanud.
Sellele vaatamata, tunnen, et pean end veiiiits nädalavahetusel rohkem joone peal hoidma ja mitte nii pea ees poodi sisse lendama ja kõike kokku kahmama. Ei ole see lõppkokkuvõttes hea rahakotile ega ka muidu tervislikule elustiilile.

Kolmanda nädala eel olen ikka veel põnevil ja ootusärev, et kuidas meil läheb. Tegin just tellimuse ja olgugi, et Coopist oleks ilmselt soodsamalt saanud, tahtsin kiirelt tellimuse lukku lüüa ja tegin selle mugavusest Selverist, mille veebiversiooniga olen rohkem harjunud. Olen enda üle sigauhke, sest arve jäi isegi alla 50 euro. Seekord leidsid enda tee nädalamenüüsse köögivilja-püreesupp peekoniga, kana ja fetaga burrito, lasanje ja kartulipuder hakkliha-fetapallide ja tooralatiga.

Kas olete ka toidukuu raames kulude kokkuhoiult edusamme teinud?

Ma kulutasin sellele iga kuu sadu eurosid?? #kogumispäevik

Olen viimased paar nädalat üsna usinalt end tegevuses hoidnud, et mitte langeda vanade harjumuste ohvriks, mis kümne küünega mu rahakotti tühjendada armastasid. Eelarve tabeli täitmine on end ses suhtes juba täitsa kenasti õigustanud, et peale detsembrikuu kulude sisse kandmist, nägin üsna momentaalselt ära, mis on minu nõrgad kohad ja mille arvelt saaks kulusid kärpida. 
Ühesõnaga jah - olen mitu nädalat nagu viieline eelarve tabelit täitnud. Sellel on aga ühe šopahooliku jaoks omad head ja vead. Nagu mingi poolearuline, ootan, et saaks taaskord väikse kulutuse teha, et oleks juba midagi ometi sinna tabelisse juurde kirjutada ja näha kuidas Exceli valem teeb simsalabimm! Siiani on vaimujõud aga õnneks nii tugev, et pisikulutusi ma siiski oma hasardi toitmiseks teinud ei ole ja seega olen ka täitsa kenasti reel püsinud. *okei, ühel päeval libastusin aga ajasin end uuesti jalule*


Kusjuures, eelarve tabelit täites avastasin, et pisikulutused toidupoes ongi just need, mis minu rahakotis kõige enam hävitustööd teevad. Sellised tobedad igapäevased mõtted nagu: “niikuinii lähen ju varsti vankriga välja, haaran siis poest juba puuvilju ja külmutatud juurikaid juurde, läheb ehk tarvis”, “tahaks proteiinibatooni ja energiajooki. Tervis, siit ma tuleeeen!”, “hmm… tahaks uut jumestuskreemi… pood it is!”. Niiviisi olen ma võimeline igas enda päevas vähemalt tunnikese sisustama - vankriga välja ja poodi! 

Ometi olen paadunud kord-nädalas-toidupoest-koju-tellimise-fänn olnud juba aastaid (kuigi viimased korrad oleme pidanud hoopis ise poes käima, aga sellest juba mõnel teisel korral pikemalt). Sellised läbi mõtlemata, nädala toidukorvist välja jäävad kulutused on küll pisikesed, aga kui need kuu lõpus kokku lüüa, on tulemus jahmatav ja ulatub reaalselt sadadesse eurodesse. 
Eriti tobe on minu möödalask sedasorti kuludega ka seetõttu, et olen juba aastaid olnud toiduteemaliste kulude kokkuhoiu isehakanud tõekuulutaja - piinliku täpsusega iga jumala päev hommiku- ja lõunasöögi kontorisse nii endale kui ka Nilsile kaasa teinud, et vältida ulmelisena tunduvaid lõunasöögi kulusid väljas einestades, aa-laa-tii nimekirjaga toidupoest vajalikku kraami ostelnud ja eriti hoolega silmas pidanud, et nädala menüüks ette nähtud eelarvest ikka kinni peaksin. Tuhat ja tuline, et just toiduteema mind alt vedas! 

Detsembri kulutusi tabelisse lüües tabas mind aga tõeline heureka moment. Äkki ei oleks toidukulud nii suured, kui ma iga päev pisinodi lisaks ei ostaks?!? Seda kõike annab ju paremini planeerida ja nädala toidukorv veelgi põhjalikumalt enne tellimist läbi mõelda.
Ja äkki saaks need kulud hoopis koheselt kuu alguses hoiusele kandes tuludeks muuta?!

Siinkohal jõuangi lahendini, mis konkreetset kuluartiklit minimaliseerida aitab. Mis silmist, see meelest. Kuu alguses rohkem raha hoiusele = kuu vältel vähem mõttetuid kulutusi. 
Nagu ka juba eelmises postituses rääkisin, olen aastaid hoiusekonto usku olnud. On ta vankumatu tinasõduri kombel kenasti omal kohal püsinud ja õiget aega oodanud. Eeldasin, et kui igal kuul 100€ hoiusele kannan, olen varsti rikas valmis! Psseehh…
Kui seda kontot aga minu kombel hoogsalt tühjendada, ei ole rikkusest kippu ega kõppu.
Ärge saage valesti aru, 100€ on suur summa, mida igakuiselt kõrvale panna, aga arvestades enda hetkeseisu, väljaminekuid ja sissetulekuid, tean, et saaksin ka paremini. Juba ammu oleksin saanud. Aga ega mõistus pole oma teha.
Jaanuari alguses, peale eelarve tabeli täitmist, võtsin end aga korralikult kokku ja kandsin hoiusele kohe 350€. Umbes-täpselt sellise lisakulu, mille kohta tabel karjuvalt märku andis ja  muidu niisama tühjale tähjale tuulde oleksin lasknud.

Kusjuures ma eeldasin koguaeg, et mu suurim kuluartikkel on hoopis riided ja jalanõud, millede järgi ma võin igatsevalt tunde ja tunde vaateaknaid uudistades ja e-poode lapates aega surnuks lüüa. Mulle lihtsalt hirmsasti meeldib window shoppimine. Mitte isegi nii väga shoppimine… aga just window shoppimine. Et ma olen aga paadunud taaskasutaja, ei ole see kuluartikkel isegi mitte võrreldav eelmainitud pisinodiga. Kirbukaid ja taaskasutusveebe mööda kolades kaotan ilmselt oma elust küll oluliselt aega, mida saaks suunata muule praktilisele tegevusele, aga vähemalt on rahaline kulu väike. 

Et kogumispäeviku käesoleva kuu üheks miniväljakutseks on 10% ulatuses kulude vähendamine suurimalt kuluartiklilt, püüangi end vaos hoida ja need tobedad miniostud oma päevadest edaspidi välja arvata. Tänaseks olen paari nädalaga vähemalt 50€ või enamgi nende pealt kokku hoidnud, mis leidis omale koha juba kuu alguses hoiusel. Ilmselge on ju see, et kui igapäevases kasutuses oleval kontol üleliigset raha pole - mida sa siis hing ikka nii väga ostelda saad.

Möödunud kordses postituses, lubasin küll suure suuga välja oma jooksva aasta eesmärgid aga selleni kuidagi üldse ei jõudnud, et kuidas neid siis õigupärast saavutada. Millelt ma üldse säästa ja koguda saan, kui palk varsti otsa saab? Ma ütlen ausalt - ma ei tea veel sajaprotsendiliselt aga läbi katse-eksitusmeetodi, ma saan teadma!

Ma olen täiesti tavaline inimene. Mugav inimene, kes naudib teatud väljaminekuid, mille arvelt kohe kuidagi ei taha kokku hoida. Ma olen naine, ma tahan poputamist ja olen valmis selle koha pealt silma kinni pigistama. Aga seda ka tõesti kuus vaid korra või kaks.
Teisalt olen ma juba eos hull kooner ja teen alateadlikult alati pigem soodsama kui kulukama valiku. Olgu see siis rõivaste, bensiini või majapidamistarvete soetamisel. Ma tean, et teen tegelikult igapäevaselt valikuid, mis aitavad mul oma koonerlust toita, aga minu jaoks on õppimiskoht hoopis selle ülejäägi õiges paigutamises. Käesoleva aasta jooksul tuleb ette kulutusi, millelt ma ei taha koonerdada - minu puhul on nendeks näiteks iluprotseduurid, mis annavad mulle mõned tunnid “oma aega” kuus, mil saan lihtsalt vaikuses lebada või segamatult raamatut lugeda - aga kindlasti leian ma viise, kuidas juba säästvalt eluviisilt, veelgi säästvamale lülituda.

Samas ainult säästmisest ju ei piisa, kui kuskilt pisukest kopikat peale ei tiksu. Mida sa ikka säästad kui kõik on juba ära paigutatud.
Täna on mul võimalus, tekitada poppides sotsiaalmeediumites aktiivne olles ja pisut töövormis tegutsedes, endale lisasissetulek. Ta ei ole küll midagi grandioosset aga patt oleks ka nuriseda. Nutikalt tegutsedes, on ta abiks ikka. Pisikest lisa saan koguda ka taaskasutusega - oma hiiglaslikku riidekappi tuulutades, taara pealt kopikaid korjates (mida koguneb tegelikult üsna korralikult, sest kahetsusväärsel kombel tarbitakse siin majapidamises ebareaalses koguses purki villitud Coca Cola Zerot)

*mõtleb ja ohkab… oleks mul vaid mõni eriti praktiline oskus, mida sel aastal lisatulu tekitamiseks rakendada saaks*

Oh well, eks aeg annab arutust ja saab näha kuidas ja kui palju sellise elustiiliga säästa kannatab. Eesmärk on aga silme ees kindel ja motivatsioon on laes! 
Kogumiseni!

Kuidas saada rikka(ma)ks? #kogumispäevik

Oleme Nilsiga ideaalne näide klišeelikust väljendist “vastandid tõmbuvad”, sest arusaam majandamisest on meil laias laastus üsna erinev. Mõlemad peavad üksteise toimimist rahaasjadega alatihti tagurlikuks aga kummalisel viisil see sümbioos kuidagi ääri-veeri siiski töötab. Kindlasti saaks aga paremini. Olen ühest küljest hästi kitsi ja alati soodsaid kuid efektiivseid lahendusi otsiv säästumaniakk, teisest küljest “läks trumm, siis mingu pulgad pealegi” mentaliteediga kohutav laristaja. Saa nüüd siis sotti, kuidas minust selline lõhestunud isiksusega inimene on saanud. Nilsi näol on tegemist aga pigem inimesega kes säästab suurelt aga ei pelga ka kulutada...

Mina säästan väikselt ja ka kulutan suurelt 😅 Midagi lihtsalt peab siin võrrandis muutuma!

Hetkel pulbitseb minus siiski lootus, et käesoleva aasta jooksul leiame üheskoos paremini toimivad lahendused ja ehk suudan luua enda rahaasjadesse ka vähe etemini toimiva balansi, mis ühtse perekonnana toimides justkui vajalik oleks.

Ometi kasvasin ju alati üles õpetussõnadega, et distsipliin on kõikide elu aspektide A&O. Tunnen, et olengi tegelikult end erinevates eluetappides muudkui distsiplineerinud ja mööda joont käinud aga konkreetseid eesmärke, mis mind ka tulevikuperspektiivi silmas pidades oluliselt aitaksid, endale seada pole julgenud.

Nüüd olen aga sattunud lõhkise küna ette ja viimane aeg on midagi muuta. Emapalk on vaid mõne kuu pärast otsa lõppemas ja tuleb tunnistada, et juba dekreeti jäädes andsin endale suurejoonelise lubaduse igal kuul meeletult säästma hakata, et peale emapalga lõppu koduseinte vahel lulli edasi lüüa. Mis te arvate kas ma tegin seda? Loomulikult mitte!

Ent sel aastal ei ole eesmärgiks vaid niisama ilma stabiilse sissetulekuta toimetulek vaid plaanid on palju grandioossemad. Et käsil on aastatepikkune majaehitus, mis nüüd ka vaikselt valmimismärke näitama hakkab, istub pangalaen ju turjal nagu kubjas ja piitsutab igakuiselt, et oma kopikad kätte saada. See tähendab omakorda seda, et pean välja töötama enda jaoks süsteemi, mille abil saan kenasti tasuda kõik vajalikud kulud, tekitama endale pisukse elamisraha ja ka säästupuhvri. Seda kõike ilma stabiilse sissetulekuta. Aga ega ma’s pead norgu lase! Olen täiesti veendunud, et kuidagi, ma saan sellega hakkama.

Jumalale tänu, et Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse rahatargad mind enda rüppe on kutsunud ja Kogumispäevikuga 2019. aastal liituda palusid. Enam õigemat aega rahatargaks kogumispäevliklaseks saada lihtsalt ei olegi võimalik ette kujutada.  

Nagu eelnevalt mainitud, olen ju tegelikult juba pooleldi säästumaniakk ja seega ka kogumispäeviku liige juba üsna mitu head aastat. Püüdsin ka möödunud aastal pea, et igal kuul kogumisrongile hüpata ja kuuväljakutsetega alustada aga nagu ikka, kui selget eesmärki silme ette ei sea, läheb siht paigast ja täpselt nii oligi. Ei jõudnud ma omadega eriti kuskile ja potentsiaalne sääst, see pani nelja tuule poole ajama. Sel aastal kavatsen aga kohe alguses kogumisrongile peale astuda ja maha minna alles siis kui tuleb minu peatus, Detsembris. Üheskoos teiega, loodan läbi teha ja kogeda põnevaid teemakuid, millede raames saame jagada üksteisega oma nippe ja trikke säästvamaks ja targemaks äraolemiseks. Mida rohkem meid saab, seda lihtsam see on!

Käesoleva aasta lõpuks, saame olla üheskoos rahatargemad ja nii paljude vahvate kogemuste võrra rikkamad. Aasta lõpp võib tunduda küll täna trööstitult kaugel aga tegelikult on ju juba varsti jaanipäev ja mis sealt siis enam jõuludenigi minna on, eksole!

Et see kõik vaid suusoojaks jutt ei oleks, on aeg kirja panna käesoleva aasta eesmärgid. Mõtlesin nende üle kohe hästi pikalt, et mis plaanid need siis on, mida universumisse välja saata soovin. Sain paika üksjagu mõtteid, mille saavutamise nimel sel aastal vaeva näen.

*hingab sügavalt sisse ja välja*

Esmaseks eesmärgiks sean kohe silme ette endale numbriks 3000€, mille tekkimist kui võluväel enda hoiusekontole ootan. Võluvägi peab muidugi tulema minu enda pingutustest ja lahendite leidmisest, mis teebki asja põnevaks. Olen hoiusekonto usku olnud tegelikult juba aastaid aga alateadlikult keeran oma ponnistused säästmiseks pidevalt untsu. Kannan küll iga kuu alguses kindla summa kontole aga vajadusel võtan sealt ka täiesti tarbetute ostude jaoks üsna vaba käega raha välja. Eesmärk on tal alati olnud ju tegelikult olla säästupuhver ootamatuste jaoks ja abiline emapalga lõppemise ajaks. Eeldasin, et tänaseks päevaks on mu hoiusekontol mitme aastase kogumise tulemusena umbes 5000€ aga vastu vaatab mulle sealt hoopis 1200€. Et hoiusel olev rahanatuke, läheb kohe kindla peale juba paari kuu pärast kasutusse, seangi sihiks, et selle aasta lõpuks võiks sinna peale igapäevaseid kulutusi ja toiminguid kogunenud olla siiski 3000€. Laias laastus see tähendab seda, et igakuiselt pean suutma hoiusekontole kanda 250€ vaba raha.

Teiseks, veidi laialdasemaks eesmärgiks, tahan endale seada ülesande, olla erakordselt usin, toimekas ja enesekindel oma otsustes. Olen paraku hästi närviline ja endas kahtlev inimene, mis tüürib mind tihtipeale eemale võimalustest ja väljakutsetest, mis tagaksid edu nii käesolevas säästuprojektis kui ka kindlasti paljudes muudes aspektides. Täna olen seisus, kus mul on erakordne võimalus teha kodust, enda armsa pisikese poja kõrvalt tööd, mis kasvas välja kirjutamiskirest ja hobist kaamera ees juttu puhuda. Tööd, mida armastan ja läbi mille end niivõrd omanäoliselt väljendada saan. Rohkem julgust ja pealehakkamist Liisa!

Käesoleva aasta kolmas suurem eesmärk, seab mind fakti ette, et ma pean kolima. Kolimine ise küll teab, mis suur ettevõtmine ilmselt ei ole (hehe, kindlasti söön oma sõnu kui siin väikeses korteris kõrguvate kastihunnikute vahel last taga ajan) aga kindlasti on suureks väljakutseks uue eluga kohanemine majas. Olen terve elu elanud korteris ja unistanud oma majast ja aiakesest. Üsna varsti on see unelm tõeks saamas ja kohe kindlasti kaasnevad sellega väljakutsed, mida ma täna veel näha ei oska. Majja tuleb tükk haaval sisse osta esmatarbemööbel, mida küll loomulikult saan teha elukaaslasega kahasse aga mu jumal, kui kallis on ju tegelikult kasvõi igapäevane iseenesest mõistetav mööblitükk nagu diivan. Täitsa tühja majja me aga ju ometi kolida ei saa, seega eesmärgiks number kolm on (primitiivne) kodusisustus säästureziimil! *sealjuures mitte kvaliteedis kaotades*

Et aga ka hingele veidi kosutust ja soovunelmaid pühendada, võtan sihiks, lugeda veel rohkem raamatuid kui möödunud aastal. Iseenesest on lugemine ju täiesti tavaline normaalse inimese tegevus, aga minuni jõudis lugemiskirg alles mõned aastad tagasi. Püüangi nüüd jätkuvalt vaimu erksana hoida ja lugemise näol talle tegevust pakkuda. Võtame eesmärgiks näiteeeeks... seitse raamatut.
Samuti katsun meeles pidada, et tervislikult toitumine on minu organismile hästi tarvilik aga kindlasti ei tohi ma unustada, et toit pole pelgalt vaid kütus, mida keha vajab. Hea toit hoiab üheaegselt keha töös ja pakub ka meeltele naudingut. Pean õppima end vähem piitsutama ja endaga pisut leplikum olema.

No vot siis. Tundub, et sellised soovid ma nüüd universumisse teele lasengi ja mis seal’s muud kui asja kallale! Jaanuar on Kogumispäevikus eesmärkide ja eelarve teemakuu, seega äran’d enam kauem mõtle ja pane eesmärgid siia tabelisse kirja, et saaksime juba üheskoos nende nimel tööle hakata.

Ma olen hästi ootusärev ja põnevil kõige selle osas, mida me sel aastal koos tegema hakkame ja tahaksin juba hirmsasti näha, kuidas minu ja ka sinu teekond kujuneb.