Kolmapäev, 10. juuli 2019

Stress, sina või?

Midagi selle taolist mul siin kuklas igatahes pikemat aega juba kükitab. Mõtled küll, et mis see siis ära pole... pakid oma kraami kokku ja lihtsalt kolid. Vist unustasin ära, et ega me ju lihtsalt koli... ehitame ju ka. Mitmed otsused vajavad tegemist, ostud sooritamist, rahakott tühjendamist. Keerulise valgustiprojekti põhjal on tarvis valguslahendus visualiseerida, majaümbruse tühermaa karjub mullakoormate järgi ja ei paista ka peale kuude pikkust korrastamist eriti teist nägu minevat, kipsi- ja saepurutolm ei taha kuidagi põrandalt lahkuda, kastid muudkui kõrguvad ja tööd on ikka pooleli. Igatahes, oeh! Tahtsin lihtsalt end natuke lahti kirjutada ja koormat õlult natuke siia puistata... ehk hakkab kergem.

Täiega käib ajudele tegelikult see, et sean endale mingeid ulmelisi eesmärke ja daatumeid, mida tegelikult absoluutselt pole teha tarvis. Kohe kui asjad planeeritud kursilt kõrvale kalduvad, lisab see ju ainult õli tulle. Mõtted, mured ja stressikoorem lihtsalt kasvab selle arvelt.
Kuulutasin ju igalpool suure suuga, et jaanipäevaks kolime! Arvate, et oleme kolinud või? No ei ole ju otseloomulikult. Võiks ju rahulikult võtta ja mõista, et ehitus ei ole mingi niks-naks-valmis protsess ja lihtsalt vaikselt kaasa kulgeda. Aga eiiii, mul ju vaja endale muudkui tähtaegu seada!


Praegune stressiolukord on mu jaoks üsna kummaline, sest olen harjunud alati ohje oma käes hoidma, multitaskima ja pingelisi olukordi üsna hästi taluma. Möödunud nädalal läksid aga emotsioonid täiesti lappama, kui lihtsalt mitu õhtut järjest kodus nutma puhkesin ja oma muret Nilsiga lõpuks jagasin. Lihtsalt hästi palju asju kasvas korraga üle pea ja sain sest aru alles siis kui toimus plahvatus. Kõike oli kuidagi nii palju ja nii valesti, kontrolli sealjuures nii vähe, et ma ei suutnud enam olukorda adekvaatselt hoomata. Tegelikult on ju ses suhtes asjad hästi, et seinad on püsti, klaasid ees, põrandad pandud, köök paigaldatud. Aga ikka on mitmeid nipet-näpet töid tegemata, mis meid kolimast takistavad. Elektrik ja ventilatsioonimees peavad tulema mingid oma tööd ära lõpetama, dušiseinad ootavad paika saamist, aknalaudu pole, kõnniteega on mingid ulme komplikatsioonid. Lihtsalt arghhh see kõik kasvab mingil hetkel üle pea. 
Jumalale tänu, et oleme Nilsiga suutnud endale korraliku säästupuhvri tekitada (tänks #kogumispäevik) ja saime ootamatuid ehituskulusid oma taskust katta. Mõtled ju küll laenusummat alguses vaadates, et ohh tagavarasid maa ja ilm! Tegelikkus on aga see, et jääb puudu... ja mitte vähe! Eriti hulluks ajabki see, et meil puudub ju igasugune ehitusalane kompetents. Tahaks kuidagi protsesse kiirendada aga kui me seal oma käed kiirelt lahendust vajavatele töödele külge paneks, vallanduks ilmselt täielik kaos. Saamegi lihtsalt aia kallal kõpitseda ja nokitseda, muudkui põrandaid pesta ja oodata. Aga see ei oleks ju mina kui ma jälle midagi välja ei lubaks! Tundub, et järgmine nädal lõpuks siiski kolimine toimub. Ehk saavad sellega siis ka mu vastikud stressipeavalud läbi? Nilsil hakkab puhkus ja see tundub ju lausa ideaalne aeg viimaste asjade transportimiseks. 

Tegelikult oleme ses osas hästi tublid olnud, et enamus asju on korterist ikkagi juba majja ära viidud, kogu köögikraam ka kappidesse ära paigutatud ja esimesed roadki uues köögis küpsetatud. 
Tundub, et kulminatsioon kolimise eel on lihtsalt nii kreisi, et tahaks ainult kooki süüa ja veini juua. Ma pole seda küll eriti teinud aga sel nädalavahetusel kindlasti teen! 😅 
Läheme sõbrantsidega nädalavahetuseks Pärnusse, et end välja lülitada ja lihtsalt olla. Arvestades praeguseid asjaolusid on see nagu täielik taevane kingitus ausõna. 
Pojake on ka viimasel ajal nagu tõeline väike tulesäde ja jonnijuurikas. Magab hästi kehvasti nii päevast kui ka öist und. Sõbranna mainis, et vast tunnetab minu stressi, mis on ilmselt ka täiesti õige. Üldse ei osanud olukorrale niipidi vaadata aga tundub see ju igati loogiline - mina olen juba nädalaid üsna ärev ja närviline. Nädalavahetusel saab pojake mitu päeva oma lemmiku issiga aega veeta, seega ma usun, et see on hea värskendus ja vaheldus meile kõigile. 

Olen pojakesega tegelikult hästi palju päevasel ajal maja juures käinud, et ka teda uue kodu ja ümbruskonnaga vaikselt tuttavaks teha. Seal talle igatahes hullult meeldib. Jookseb aias ringi, uudistab metsaaluseid ja püherdab toas mööda näiliselt lõpmatut aknapinda 😅 Hea vaadata kohe, et lapsel on ruumi ringi uudistada ja mürgeldada. 

Üritan küll hirmsasti positiivset meelt säilitada, sest mu ümber on tegelikult väga suur ja abistav tugi perekonna ja sõprade näol. Kõik pakuvad koguaeg abi nii koristamisel, asjade transportimisel ja pojakese hoidmisel, mis kõik on väga tervitatav ja tõesti aitab palju. Olen tegelikult ju hästi rõõmsameelne inimene ja püüan alati igas olukorras häid külgi näha. Näiteks täna käisin autoga ülevaatuses ja meiega sattus suhtlema üks hästi kuri ja kibestunud teenindajatädi. Ei tea mis putukas teda purenud oli aga terve aja kui pojakesega kenasti ja vaikselt ooteruumis istusime, sisises ja nähvas ta nii mulle kui ka kõigile teistele teenindusse saabunud inimestele nii kuis torust tuli. Stressiliisa tahtis talle küll käratada, et no kurat, ma ei käi iga nädal ülevaatuses, ma tõesti ei tea sulle vastata seda või toda. Ega ma ju siia tasuta tulnud teenust sisse nõudma, maksin teile selle kümne minutilise tööotsa eest korraliku kopika, et te saaksite ise mu auto üle kontrollida ja vastused leida. Muidugi jäin aga viisakaks ja naerusuiseks, et ka tema enesetunnet ehk parandada ja päevale positiivsem noot anda. 

Igatahes... mul on vist lihtsalt vaja korraks välja lülituda. Õhtul lähen üle tüki aja ühte põnevasse trenni ja saan ehk pea natuke selgemaks. Sellest kirjutan teile juba lähemalt aga homme.
Loodan, et teil läheb hästi ja kehv suveilm väga ei morjenda. Nädalavahetus on kohe kohal, seega pead püsti ja täiskäigul edasi!

Kommentaare ei ole: