Aastavahetus, nii nagu vanasti

Aastavahetusest ja jõulutrallist on nüüd täpselt nii palju möödas, et suur õgardlus on unustatud, kingid lahti pakitud ja pühade sigin-sagin organismist välja saadud. Isegi jõuluehted- ja tulukesed pakkisin täna täitsa vabatahtlikult konkusse ära.

Nagu ikka, pidasime ka sel... exkjuuus mii, tähendab möödunud aastal jõulupühasid kolm päeva järjest. Esmalt Nilsi vanematekodus, seejärel minu isa juures ning kolmandal päeval minu ema juures. Võiks ju eeldada, et see oli kõik hirmus väsitav aga imekombel tegelikult ei olnud üldse. Et kõik meie koosviibimised on äärmiselt laste-, koerte-, ja üleüldiselt inimesterohked, oleme vist sellise pisut kärarikkama ja aktiivsema olemisega suhteliselt harjunud. Eriti kui see kõik leiab aset kesk jõulutunnet, kuuse- ja hapukapsalõhnalist elutuba, on sel miski eriskummaline võlu, mida saab ju kogeda vaid korra aastas. Kuigi mis seal salata, koju jõudes on alati ju see tunne, et huuuuh kui hea ja rahulik siin on.

Esimene pidupäev vast oligi kõige grandioossem. Lookas jõululaud, klaverimäng, kuhjade viisi kinke kuuse all ja palju tantsu-tralli-naeru. Saabusime Nilsi vanematekoju muidugi ka juba kahe paiku päeval, mis tähendas seda, et kui kümne ringis oli aeg Nikolasega koju ööunne minna, olime ka ise juba täiesti kutud.

ma lihtsalt armastan seda thriftitud kampsunit 😍

Teisel päeval võtsime läbi üsna karge aga ilusa talveõhtu, ette jalutuskäigu minu isa juurde, kes õnneks elab meile üsna lähedal. Ajasime aga vankrirattad kuumaks ja vurasime kohale. Talveõhtus valitses täielik vaikus, tubade akendest paistsid vaid eredad jõulutulukesed ja õhus oli piparkoogi lõhna. Käes oli ju ometi jõuluõhtu, mis tähendas, et kõik pered olid mõnusalt oma kodude soojuses ja tänavatel valitses vaikus. Isa juures oli aga taaskord maja täis lapsi, kes said tundide viisi mängida, edasi-tagasi joosta ja ennast omajagu väsitada, mis mulle hästi sobis.

Nikolas lihtsalt casually oma lemmikul, tädi Lottal, seljas elamas

Kolmanda päeva hommikul suutsin end koos Lottaga vaevaliselt trenni vedada aga trenniks seda eriti muidugi nimetada ei saa mis me seal tegime. Kere oli juba heast jõulutoidust nii kurnatud, et vaevu 30 minutit loivasime ratta peal ja tegime niisama peegli ees pilte. Aga noh... mida uut eksole? 😅 Peale seda asusime üheskoos minu juures veel kirsipirukat küpsetama ja õige pea sättisimegi end ema juurde minekule. Pugisime veel kogu täiega kõhud täis, lugesime luuletusi ja jagasime kätte viimased kingid. Muideks, igal aastal vahetult enne jõulupidude tralli, meenub mulle, et assa nugis, luuletust ju ka tarvis. Olen selleks puhuks alati ise miskit valmis kirjutanud. Lihtsalt kuidagi on traditsiooniks saanud.

Samuti üks thriftitud kamps, mille üle ääretult rõõmus olen. Taaskasutus FTW!

Need mõned päevad, mis jäid jõulupühade ja aastavahetuse vahele, sisustasime kinoskäikude, mängutubade, väljas söömiste ja põrandakatete valimisega meie valmiva maja jaoks. Juba 30nda hommikul pakkisime hiiglama suure hunniku asju autosse ja seadsime end Hiiumaa poole teele.
Nimelt mõtlesin juba oktoobris, et vot tahaks sel aastal aastavahetusel miskit sellist ette võtta nagu vanasti.
Kui olin veel pisike plika, sai vanematega pidevalt ringi sõidetud ja sõpsidega vahvates kohtades peatutud. Ilmselt käis sinna juurde ka alati mingi tähistamine ja pidu aga noh meie - laste jaoks - oli alati tegemist lihtsalt võimalusega mängida, mängida, mängida! Igatahes on mälestused nendest väljasõitudest nii toredad ja no mida muud me oma lastelegi pakkuda tahaks kui toredat äraolemist.
Et enamustel meie tuttavatel on juba lapsed või kaks, panimegi lisaks meile, veel kahe perega pead kokku ja otsustasime minna aastat vahetama Hiiumaale.

isad - lapsed - koerad / Hiiumaa '18

Broneerisime endale puhtjuhuslikult täiesti iiiii-mee-lii-see puhkemaja, mil nimeks Kalurikodu. Eelistasime seda ennekõike seetõttu, et hind oli võrreldes teiste majutustega ulmeliselt odav ja piltidelt tundus kõik tip-top. Reaalsuses oli tegemist ühe tõeliselt armsa, puhta ja mõnusa kohaga, kus mõned päevad perede keskis veeta.
Terve reisi vältel otsustas pojake kogu oma unegraafiku totaalselt pea peale pöörata, mis mind muidugi endast välja viis aga no mis sa ära teed kui inimesel on teiste väikeste inimestega koos lihtsalt niivõrd lõbus, et ei ole mahti magada.
Jõudsime majakesse kohale siis kui hakkas juba vaikselt hämarduma ja peale kompsude lahti pakkimist, kokkasime kiirelt ühe tortillabuffee, et pikast reisist väsinud kered saaks kosutust.
Suurema inimestehulgaga on selline lähenemine toidule minu meelest hästi lihtne ja kiire. Kärme köögiviljade hakkimine ja hakkliha/kana ettevalmistus, peale mida saab igaüks näha enda einega täpselt nii palju vaeva kui soovi on ja asi ants. Õhtu möödus totaalse lebotamise, kaardimängu ja täitsa niisama tiksumise saatel. Eks see lastega kuskil käimine vajab ka omajagu sisseelamist, seega polegi tarvis eriti rapsida.

Aasta viimase päeva hommikut alustasime muidugi imeliste pannkookide ja ohtra kohviga. Lapsed said paar tunnikest mängida, kuni isad viisid nad mõnetunnisele matkale (loe: algas emade puhkehetk). Emad muidugi eriti puhata ei mallanud, sest vaikselt tuli hakata valmistama õhtuseks olemiseks veidi pidusemat sööki ja endki pisut rohkem puhevile ajada, et see aastavahetus ikka kaunis rüüs vastu võtta. Liha ahjus - silmad värvitud - kleidid seljas - tervitasime tagasi meie seiklejaid ja asusimegi vaikselt õhtusöögilaua ümber, et ühiselt šampuseklaase kõlistada ja mis seal salata, ka pitsike kokku lüüa.

Vaatasime ühiselt aastalõpuprogrammi, mis oli sel korral kuidagi üsna mannetu ja limpsisime niisama vahuveini ja lobisesime. Kordamööda suunasime aktiivsest päevast ülielevil lapsi ööunne, mis kohati õnnestus ja siis jälle mitte. Ütleks, et tavaline lastega elu 😅 Kesköötunni lähenedes tõusis aga üsna korralik tormituul ja pistsimegi oma ninad vaid mõneks põgusaks minutiks välja, põletasime säraküünlaid ja kiikasime taamal paukuvat ilutulestikku. Kusjuures säraküünlad on just need mida ma eriti eredalt enda lapsepõlvest aastavahetusepidudest mäletan. Kuidagi nii kift oli pisikesena ööhämaruses lumehangede vahel säraküünaldega säristada. Eks sellele andis ilmselt oma võlu juurde ka asjaolu, et oli see ju põhimõtteliselt ainuke öö aastas kus ka lapsed said nii kaua üleval olla kui jaksasid.

Seekord sai minu õhtu otsa kuskil poole ühe kandis, kui pojake nõudis häälekalt, et ma ta oma kaissu tuttu võtaks ja muu siin ilmas enam talle ei sobinud. Ei mul selle vastu kõige vähematki.

Kolmanda päeva hommikul olime üsna uinamuinad ja pakkisime vahelduva eduga oma elamist kokku, koristasime ja sõime eelmisest õhtust alles jäänud kooki. Jumal tänatud, et aasta esimene päev kostitas meid tuulevaikse ja ilusa ilmaga, mistõttu saime väga laadnalt ja kiirelt praamiga mandrile tagasi põrutada. Koju jõudes tabas meid erakordne rammestus, mistõttu lamasklesime täiesti niisama ja plaanideta kodus. 

Nüüd oleme saanud jällegi tavapärasesse päevarutiini sisse elada, mis mulle äärmiselt head meelt valmistab. Mõeldes tagasi möödunud aastale, tuleb tõdeda, et oli põnev aga kohati ka raske. Sain palju uusi kogemusi ja elamusi aga oli ka aegu, mil kõik näis minevat üle kivide ja kändude. Olen uue aasta osas aga hästi ootusärevalt ja positiivselt meelestatud, sest tulemas on üks põnev ja teguderohke aasta.

klassikaline perepilt väikelapsega

Kuidas meil läheb?

Jumal kuidas ma end alati kirun kui selliseid pikki vahesid postitustes jätan. Nii palju toimetusi jääb dokumenteerimata ja nendele tagasivaadet teha on nii sigakeeruline. Igatahes, räägin teile pisut sellest kuidas meil läheb, mis hetkel käsil on ja mis tulemas.
Istun hetkel kannatlikult rehvivahetuses, millele paaniliselt alles siis mõtlesin kui kõned nädalad tagasi see esimene lumeäbarik maha sadas. Vaadates järjekorda, kes koos minuga enda auto valmimist ootavad, võin järeldada, et ilmselgelt ei olnud ma ainuke kes lund nähes paanikasse sattus. Kibekiirelt teenindusse helistades selgus aga tõsiasi, et vahetuseks aja saamine oli ulmeliselt keeruline, mistõttu ma alles täna, mitu nädalat peale lumesadu siin olengi.
Saan siin aga rahulikult telefonis postitust tippida, ilma et ühed pisikesed näpud mu telefoni kogu väest krabada püüaks.

Fotod: Signe Reitav

Vahepeal on toimunud suuri muutuseid pojakese elus nii palju, et olen ära lõpetanud imetamise. See otsus tuli raskelt aga samas loogiliselt ja loomulikult. Ühesõnaga oli see mu ainuke järelejäänud lahend meie ööune parendamisele, sest ööd olid juba nii käest ära, et see polnud enam inimlikult üle elatav. Tegelikult tahan imetamisest teha täitsa eraldi postituse, sest see teema vajab minu jaoks pisut pikemat lahti kirjutamist. Hetkel ei ole me veel oma teekonnaga päris lõpus seega õigepisut peab see postitus veel oma aega ootama. Aga mitte enam kaua!

Pojake on viimase paari kuuga tõeliseks pisikeseks suslikuks muutunud. Katsetab piire ja teeb pättuseid kogu raha eest. Üldiselt päädib tapeedi seinast lahti kiskumise ja näppude pistikusse toppimise keelamine vaid itsitamise ja uuesti proovimisega. No on suller ma ütlen. Üsna usinalt liigub pojake ka iseseisva kõndimise poole. Olgugi, et esimesed sammud said tehtud juba kuid tagasi, ei ole ta endas veel nii palju kindlust leidnud, et nüüd kõndima jäädagi. Pidevalt võtab pikemaid vahemaid aga käputamine tundub tema jaoks veel vast niivõrd palju kiirem lahendus. Hirmsasti armastab autodega ja suurte klotsidega mängimist, issi seljas turnimist ja lükkeautode seljas edasi vuramist. Ei hoia kokku ka endale plaksutamise arvelt kui saab aru, et on kõrge torni klotsidest ehitanud või autoga senisest pikema vahemaa maha vuranud.

Toidulaua kombed on ühest küljest paremuse poole arenenud, samas on ka krutskeid lisandunud. Endiselt sööb huvi ja isuga enamusi toite mida pakutakse aga usinalt tegeleb ka nende suure kaarega maha loopimisega. Jumal kui palju tuleb lapse kõrvalt ikka koristada. Varstolmuimeja on siinkohal minu igapäevane päästja. Lihtsalt nii kiire ja lihtne, kuigi jõudu jääb mõnikord puudu, arvestades kui palju jura koguaeg põrandaid katmas on.

Pojake on juba nii nutikas ja iseteadlik. Oskab näpuga näidata kus on nina, suu ja kõrvad. Iga kord muidugi vanemate ülevoolava aplausi ja õnnejoovastuse saatel. Armastab veeta aega oma vanavanemate ja pisikeste sugulastega, mis on täiesti suuuurepärane, sest niiviisi saavad ju ka emme-issi teinekord endale pisut aega napsata. Näiteks ülemöödunud nädalavahetusel saime Nilsiga käia Myhits Awardsil, kuhu mulle nii lahkelt maailma kõige ägedam kutse saadeti. Converse ketsid kutsena on äge ja uuenduslik lahendus. Sajaprotsendiline kajastus sotsiaalmeedias garanteeritud.

MUA Keily Helimets

Möödunud nädalavahetusel käisime pojakesega esmakordselt juuksuris, sest kummalisel kombel oli talle pähe korralik mullet moodustunud. Niks naks sai lastejuuksuris issi süles pisukese pisara saatel soeng siiski kiirelt viisakaks. Samuti pidasime ju pühapäeval juba teistkordselt Nilsiga isadepäeva, mille tarbeks oma poistele ägedad matchivad pusad lasin teha. Kusjuures see valge osa on nagu sametine, ulme mida tänasel päeval juba tavalisest trükikojast saab.

Oma papa ja õed viisin samuti ühiselt einestama. Pärast sõime papsi juures torti ja tegime juba seitsmendat aastat järejest oma traditsioonilise isadepäevapildi. On näha, et aastatega on lisandunud väärikust, emotsioone ja ka pereliikmeid.

2018

2012

Olen siin viimasel ajal vihtunud ka kõvasti trenni teha, nii oma tavapärast jõusaalitrenni kui ka EMS treeningut. Lugesin just Briti postitust ja tundsin end seal täiega ära. Püüan olla nii tubli aga hetkel olen küll arenguga kuskil madalseisus. Ükskõik kui palju ma ka trenni jõuan, ükskõik kui puhtalt ma ka toitun, ikka see va sunnik kaal seisab või lausa tõuseb. Ma julgen seda hetkel ajada imetamise lõpetamise kaela, sest vast on see kehale ikkagi suur muutus ja ümberkorraldus. Eks iga ema teab kui raske on lapse kõrvalt seda aega ja motti leida, et oma kondid trenni vedada ja krt kui tulemust ka pole, on ikka raskusi enda motiveerimisega küll. Mis seal ikka, rühin muudkui edasi. Selles suhtes olen ma ka muidugi veits nõme vend enda vastu, et isegi kui olin end aastaid tagasi treeninud miinumumkaaluni, olles sealjuures üli kenasti lihaseline ja konkreetselt fit, mõtlesin peegelpilti nähes, et no krt siit ja sealt annaks ju veel timmida. Sellesse vormi jõudmine oli minu jaoks muidugi “äärmiselt jätkusuutlik” protsess mis hõlmas endas iga päev vähemalt 7km jooksu ja toidulaud oli kanast, tatrast ja salatist lookas, halleluuja. Tahaks lihtsalt süüa normaalsete inimeste toitu ja olla normaalne, ka peast.

Vähemalt on arengud ja edasiminekud nähtavad meie majaprojekti juures. Vundament-torud-ühendused on kõik tehtud. Käesoleval nädalal saavad paika ka esimesed seinad ja laetalad. Nimelt osa meie majast tuleb nö A kujuline ja toetub täies mahus maast laeni kolmnurksel talakonstruktsioonil. Oi kui äge see tuleb!

Viimasel nädalal olen täiega püüdnud ka jõulukinkidega tegeleda. Mõned üksikud on oma tee ka jõuluvana kingikotti juba leinud aga juudas kui palju veel soetada on vaja. #kärgpererõõmud
Õnneks oleme omadega vähemalt sealmaal, et kõigile on miskit vajalikku välja mõeldud, sest mingit pisisodi kinkimist me kindlasti ei poolda. Nikolase peale mõeldes... tea kas talle üldse omaltpoolt miskit soetama hakkamegi. Vanavanematelt tuleb niikuinii kinke ja uus turvatool vajab ostmist seega eks näis kuidas läheb.
Phuhhh kui hea oli vahelduseks kirjutada. Tänaseks aga minu poolt kõik, räägime varsti jälle!

tadaa!

Mida pista jõuluvana kingikotti?

Olles tänaseks päevaks juba neljakordselt ja lausa 17 aastat saanud kanda uhkusega suure õe nimetust, võite vaid ette kujutada kui lugematul arvul kordi olen ma puutunud kokku kinkide nuputamisega nii jõuluõhtuteks kui ka sünnipäevadeks. On neist kingipojukestest ju lapsekestele nii hirmsuur rõõm, et mis saakski minul siis selle nuputamise vastu olla eksole.
Ega mul ta vastu miskit olegi kui vaid et läheb see iga aastaga muudkui keerulisemaks ja keerulisemaks. Olgugi, et meie pere lapsed valjuhäälselt oma nõudmisi soove ei esita ja jätavad pigem vabad käed, on aastatega juhtunud nõnda, et mänguasjade kuhilad kasvavad üle pea ja vaat et polegi enam midagi uut kinkida võimalik.
Täna, lapsevanemana, näen kingiideede lukku panemisega eriti hoolega vaeva, sest näen nüüd omalkäel, et ega seda plastikust kola ja hetketrendi eriti koju kuhjata ei tahaks küll. Mäletan selgelt enda lapsepõlvest, et pilvebaleriinid ja furbyd jäid minul saamata, sest isa üritas vanemdada ja lapsele selgeks teha, et see plastik pakub rõõmu vaid üürikeseks ja tema sellesse panustada ei soovi. Olgugi, et tundsin tol hetkel maailma suurimat ülekohut enda suunas, saan nüüd loomulikult vanemlikust seisukohast aru ja mõistan, miks panustati pigem kauakestvatesse esemetesse nagu näiteks raamatud ja puidust mänguasjad. Eks ta proovis juba maast-madalast lapsele väärtuseid sisendada aga no eks sa püüa seda selgeks teha kui kõikidel klassikaaslastel on koolis pilvebaleriinid kaasas. Okei okei... eks ma teinekord skoorisin ikka jõuluks ka Sadamamarketist Spice Girls pusa või Harry Potteri kasseti, seega mingid soovid suutsin ikkagi läbi suruda.

Tänasel päeval on aga kvaliteetsete ja vahvate mänguasjade valik niivõrd suur, et lihtsasse plastiknänni panustamine on õnneks järjest keerulisem. Olengi teile kokku pannud väikese valiku toodetest, mis mulle lastele mõeldes silma on jäänud. Üks märksõna millest püüan aga laste puhul mööda vaadata on tehnika. Miskipärast kardan seda lastele suunatud digiajastut nagu kulutuld.

Eks kingi iseloom oleneb muidugi suuresti ka kingisaaja vanusest ja leian, et näiteks pisibeebide puhul on paslik kink suunata rohkem vanematele, sest niisama aastaks-paariks asju koju ootele panna on ju pigem keerukas. Meie kodu on igatahes niivõrd panipaiga vaene, et kohe kuidagi ei kannata mänguasjakuhilat kapinurka tekitada. Nüüd siis aga kingivaliku juurde, mis minu jaoks vahva, lapselik ja kvaliteetne tundub.

Ütlen ise alati kõigile, kes miskit külakostiks või kingiks tuua tahavad - tooge lihtsalt mähkusid! Kulub neid pisibeebidega ju nii meeletus koguses ja hinda osatakse nende eest ka päris krõbedat küsida. Seega igati praktiline ja kasulik nii beebile kui vanematele.
Meie peres on viimastel kuudel täiesti asendamatu igapäevane kaaslane Najell Sleepcarrier. Kasutan seda igapäevaselt poissi vankrisse transportimisel (ilma liftita kortermaja puhul ideaalne lahendus) ja samuti on ta meil alati kaasas restoranis, et poisile üks mõnus ja tuttav pesa teha.
Kuna pisibeebid aga juba mõne kuu vanusena maailmast üht-teist mõistma hakkavad, võib kingikotti pista midagi sellist, millest pisikesele nii kasu kui rõõmu on - näiteks närimisrõngas, et pidevalt suhurändavatele käekestele konkurentsi pakkuda.

Juba pisut suurematele mugulatele võiks rõõmu pakkuda üks ukseavast või maakodu puuoksalt rippuv kiik. Või vähe lihtsam oleks ehk minna kiikhobuse teed, mida nii kiftilt moderniseeritult tänases kaubanduses leida on. Väikestele maailmaavastajatele oleks paslik näpuvahele pista ehk hoopis üks vahva eestimaine puidust fotoaparaat, millega endale olulisi hetki "jäädvustada".

Olen ise alati olnud laste puhul hästi raamatute usku. Õppisin ise juba ühes vanaemaga üsna pisikesest saati raamatuid nautima ja seda sooviksin kindlasti ka oma pojakesele juurutada. Igihaljaste klassikute kõrval on lasteraamatute maailmas aga alati midagi uut ja põnevat avastada ja üht uut ja põnevat teiega jagada sooviksingi. Nimelt loosin välja kaks vahvat Helen Eikla lasteraamatut "Sennahoi ja Nurrnopsu. Üks Põhjamaa lugu". Kui soovid kingikotti raamatuvõrra täiendada,  jäta palun kommentaariumisse endast märge maha meiliaadressi näol. Võitjatega võtan ühendust 08.12.
Minul isiklikult ei saa kunagi küllalt lauamängudest ja ma lihtsalt südamest loodan, et ka lapsed tänapäeval veel lauamängudest lusti leiavad. Jõuluvana kingikotti võiks üks arendav lauamäng igatahes enda tee leida küll!
Et lauamängu oleks vahva mängida ühes vinges patjadest-tekkidest ehitatud tubases onnis, oleks ju paslik mängijaid valgustama ja valvama asetada üks armas valgusti.

Et minu perekonnas on suurem osa lapsi juba eas, kus tahaks ise teha-käia-avastada-mängida, saan end aastast aastasse proovile panna ja kingiideedega pidevalt pead ragistada. Juba pisut suurematele paneksin mina kingikotti taaskord mõne huvitava seltskonnamängu, mida ühes sõpradega lõbus mängida oleks.
Samuti tundub igati mõistlik kinkekaardi-majandus, eriti eelistaksin midagi sellist mis tooks saajale mõne vahva elamuse. Paar kinkepiletit kinno võib ühe toreda nädalavahetuse lapse jaoks ideaalselt ära sisustada.

Selle pika kingijoru lõpuks tahaksin teile lihtsalt soovida stressivaba pühadeperioodi. Lumeootust ja magusaid piparkooke. Rõõmu perega veedetud ajast ja ühte igati nauditavat jõulukuud!

Novembris olen tänulik

Olen üritanud järgmist postitust kirjutada järjepidevalt alates möödunud pühapäevasest isadepäevast saati aga nagu näha on, pole ma omadega veel kuhugi jõudnud. Nüüd kavatsen seda aga muuta ja kibekiirelt postitus kirja panna, sest tunnen, et just sellist teemat ma hetkel lahata tahan.
Nimelt oli meie väikses peres eelmisel pühapäeval täitsa esimene isadepäeva tähistamine ja sellest ajendatult tabas mind tõeline emotsioonitulv millesarnast ei saa kohe kindlasti tuulde lasta.
Hakkasin siis mina üks hetk mõtisklema, et küll see november on alati üks kõle ja pikk kuu... aga see aasta tunnen end selles "kõledas ja pikas kuus" kuidagi erakordselt teistmoodi. Tunnen end hoopis väga hästi ja tänulikuna. Tunnen, et elukene söödab järjest ette asju mille eest vaid tänulik olla on õige ja sellest ma täna teile rääkida tahaksingi.
Tunnen ennast ju läbi ja lõhki ja oi-kui-kergelt lasen end teinekord pisiasjadest häirida ja ärritun kiirelt. Langen kergekäeliselt stressi ja elan seda välja inimeste peal, kes tegelikult on väärt palju enamat kui minu tujutsemisest tulenev turtsumine.
Seetõttu tundsingi möödunud nädalal, et tegelikult on elu ikka täitsa ilus ja tusatsemiseks ei ole üldse nii palju põhjuseid kui lasen endal teinekord arvata. Pigem on paslik kinni haarata just rõõmsatest emotsioonidest ja lasta neil end pilvisematel momentidel jällegi hõbedasele pilvepiirile sikutada.

Tänulik olen selle eest, et käesoleval aastal saab see pikk novembrikuu nii-kärmelt-nii-kärmelt omadega ühelepoole ja järgmisena tervitab meid juba mõnus jõulukuu. Minu armas mõnglike on möödunud kuu jooksul õppinud ja arenenud nii palju, et vaid rõõmupisar silmil on teda võimalik vaadata. Pisipoiss hakkab tasapisi gaasimurest vabanema ja see on üks äraütlemata rõõmus hetk värske ema elus. Lisaks sellele mööduvad tema päevad juba tasahilju mänguasju uudistades, oma pisikesi rusikaid lutsutades ja suunurgad taeva poole meile maailma armsaimat naeratust näidates.
Tema unegraafik ja päevased vajadused on mulle iga päevaga aina selgemad ja seda enam saan olla tema jaoks olemas just sel kujul nagu tal seda kõige enam vaja on. Tänu pojakesele näen esimest korda novembrikuud hoopis uues kuues. Igapäevased jalutuskäigud lasevad nautida sügisilmasid oma täies võlus ja uskuge mind, ka vihmas jalutamisel on miski salapärane võlu.

Tänulik olen ka selle eest, et Nils nii uskumatult sujuvalt isarolli sisse elanud on ja pojakesega väga erilise sideme on loonud. Olgu päev või öö - kui silmapiirile ilmub papake, on mõnglil tuju hea. Nii nad mul siin koos tantsivad, jutustavad, mängivad ja poistele omaseid krutskeid korda saadavad. Mõnglikesel täitus eile kaks elukuud ja otsustasin, et järgmisel laupäeval on aeg poisid täitsa üksinda kahekesi omapäi mõneks tunniks koju jätta, et emps saaks sõbrantsile sünna puhul õnnitlused viia. Ausaltöeldes olen täitsa põnevil, et kuidas neil siin läheb ja ei muretse teps mitte (olgu, võibolla ainult natuke), nad saavad kindlasti suurepäraselt hakkama.

Rääkides isadest, tõdesin taaskord, et ka minu isa on üks äraütlemata vinge mees. On ta ju valmis meisterdanud lausa neli täiesti omanäolist ja erilist tütart. Seda on lihtsalt nii kift jälgida kuidas neli plikat saaavad olla nii sarnased aga samalajal totaalselt erinevad. Minu noorem koopia ja järelkasv Lotta, kelles voolab tulihingeline teatrigeen ja saab hakkama üheaegselt nii tööl käimise-teatrikooli-kui ka gümnaasiumiõpingutega. Vinge värk ma ütlen! Meie Johanna, kes meenutab mulle väga mind ennast. On nii uudishimulik ja osav, meisterdab valmis kõik kaadervärgid, mida vähegi ette kujutada suudate ja tunneb rõõmu lihtsatest õuemängudest ja mürgeldamisest nagu minu lapsepõlveski kombeks oli. Ja muidugi meie kartmatu ja maailma humoorikaim pesamuna Emilia, kelle uudishimu, tegutsemishuvi ja rõõmsameelsus teeb silmad ette paljudele.

Üldsegi on väga vahva näha kui osavõtlikud proovivad olla värsked vanavanemad ja kui palju rõõmu väike mõngel ka nende eludesse toob. Tänu neile saavad tihtipeale rampväsinud vanemad ka mõne hetke diivanil lösutades puhata ja omavahel pisut juttugi puhuda. Tuleb tunnistada, et omavahelist aega on hetkel veel hirmraske leida aga küll see kõik balanssi jookseb ja normaliseerub. Olen selles veendunud. Praegu pühendame end nii palju kui võimalik meie maailma armsaimale mõnglikesele.

Samuti olen tänulik endale. Selle eest, et olen leidnud endas julguse koos pojakesega avastada ja käia-teha, et saaksime võimalikult palju kodust nina välja pista. Poiss muudkui kasvab ja tahab ju temagi maailma avastada. Iga päev on uus ja huvitav. Ta on mul üks äraütlemata tubli ja vagur poisiklutt, kellega on külas-kohvikus-poes käimine piece of cake. Oluline on vaid, et piimariiul oleks läheduses ja iga tunni-paari järel valmis oma uksi paotama ja oleme good to go!

Tundub, et sain nüüd lõpuks kõik emotsioonid kirja ja loodan, et suudan nende harjal heatujuliselt edasi pingutada. Jõulukuu on kohe-kohe kohal ja ma ei saaks rohkem põnevil olla. Mõnglikese esimesed jõulud - kui mõnus :)

Jõulud Tenerifel

Heia sõbrad,

kuna eile läks laivi Tenerife vlogi teine, ühtlasi ka viimane osa, on täna paslik pisut selle video kõrvale ka juttu vesta. Tunnistan ausalt, et kui nüüd kohe pean hakkama meenutama, et mida me siis vaid pelgalt kuu tagasi veedetud puhkuse teisel nädalal tegime, siis ega see nii kärmelt meenu midagi.

Juba teist aastat järjest üritasime teisel nädalal samme seada Siam Parki poole, mis pidavat suurte teeäärsete bännersiltide kohaselt olema TripAdvisori poolt esimesele kohale positsioneeritud veepark maailmas. Ebapiisavate pingutuste tagajärjel ei jõudnud me sinna aga kohe kuidagi. Selle asemel külastasime hoopis oma lasterohke perega üsna meie kodukandi lähedal olevat Jungle Parki, mis oli tõepoolest üsna kift. Olgugi, et loomade jälgimine läbi paksu klaasi ei ole minu teema, pakkus park tõelist džungi-ilu, kauneid vaateid ja parajalt turnimist seiklusradadel.

Teisel nädalal hakkas meid hirmsal kombel üle päeva kimbutama ka tormine ilm. Lausa selline mida minu silmad varem kaenud pole. Kogu erksinine taevalaotus kattus hallollusega ning õhk oli tuulepuhangutest paks ja päikest ei paistnud kuskilt. See ei tähendanud aga seda, et taevas oleks pilves olnud. Taevalaotust kattis hoopis imepeenike liiv, mille Sahara kõrb suurte tuulepuhangute saatel meie poole teele oli pannud. Üsna veider vaatepilt.
Väljaspool maja liikumine oli üsna keerukas, sest tuul keerutas ja lennutas nii hoogsalt, et oli suur oht näiteks kurjalt varitseva aiamööbliga vastu pead saada. Seega kükitasime toas ja mis seal muud kui tagusime kaarte ja olesklesime niisama.
Eriti tugevaks kiskus torm aga siis, kui jõulud hakkasid uksele koputama. Noh, et ikka võimalikult Eesti jõulutunne peale tuleks eks. Kui algselt olime üli entusiastlikud, et kaunistame oma "jõulupuu" sisehoovi, siis ilmataat andis üsna otsekohese soovituse, et tehke seda ikka parem toas. Selleks saigi tuppa tassitud üks kokku pandud varjuga päikesevari ning Hiina kräpi poest kaasa tassitud mõned komplektid tulukesi, karda ja muud nodi. Et näha kuidas meie omanäoline jõulukuusk välja kukkus, vaadake kindlasti allolevat videot.

Jõululaupäevaks olime aga kõik usinalt valmistunud ja selleks näiteks eelnevalt Eestist kaasa toonud kõik kingitused ja isegi verivorstid. Liha, kartulit ja hapukapsamaterjali on ka Tenerifel saada kui väga hästi otsida, seega ühe õige Eesti jõululaua saab seal kenasti kokku panna küll. Kui jõulupäev käes, askeldasime pikalt köögis, uurisime põnevusega kingihunnikut ja panime end kordki reisi jooksul korralikult riidesse ja tegime näod pähe. Tenerifel jõulude paiku käies on saanud ka traditsiooniks, et jõululaupäeval teeme pisut omanäolisema perepildi, kui seda on niisama kuuse kõrval poseerimine. Khm khm, kuuske meil seal niikuinii ei olnud ja seega ei jäägi üle muud kui panna pähe põhjapõdra sarved ja bassu ääres poosid sisse võtta.

Jõulude paiku kipub meie peres ikka nii olema, et kui esialgu jõutakse konsensusele, et kinke teeme ainult lastele, leiavad lõpuks ikka kõik midagi kuuse alt ka endale. Kui teid huvitab, et mis mina käesoleval aastal jõulukinkidena kuuse alt enda kirjutatud (teen seda muideks igal aastal) luuletuste vastu lunastasin, vaadake aga tähelepanelikult video lõpuni.

Eelmises Tenerife postituses lubasin teile aga pisut pajatada, et mida ise sellel aastal kuuse alla poetasin. Nilsi kingiga jõuludeni kohe kuidagi oodata ei kannatanud ja seega skooriski Nils jõuluvana saanist juba oktoobrikuus endale ühed imeilusad tumehallid Timberlandi, või siis timbuka nagu mu väike õde armastab öelda, saapad. Ema leidis kuuse alt minu suure lemmiku Öölooma magamismaski ning venna ühe korraliku mustkunsti komplekti. Õde Lotta sai endale kaua igatsetud Depend geellaki komplekti ning isale poetasime kuusealla miskit hoopis veidrat, nimelt nokamütsi, mis pidi olema just selle õige kuju ja suurusega. Ei pidavat tema kuskilt sellist leidma ja eks me siis selle talle otsisime ja lasime peale trükkida midagi eriti kavalat.
Naispere, ehk isa naine ja minu kaks väikest õde, skoorisid endale hiiglamasuure kingikoti seest komplekti merineitsisaba kujulisi tekke, mis olid lihtsalt niiiii coolid, no vaadake ise!

Kui jõululaupäev meeleolukalt mööda saadetud, ei saanud midagi parata ja mõte kohe vägisi kiskus koju reisimise poole. Kaks nädalat on ausaltöeldes ikka päris pikk aeg puhkusel veeta ja vaatamata asjaolule, et kodus ootas töö ja sombune sügisilm, tahtsime lõpuks kõik oma kodudesse naasta.
Kojureis leidiski tee meieni ühes tormise ilma ja unise olekuga. Mäletate, et eelmises postituses rääkisin teile kui lõbusaks mu Helsinki - Tenerife lennureis kujunes? Jaaah... tagasilennud olid oluliselt kehvakesemad. Olgugi, et tarbisin taaskord oma rahustavaid preparaate, oli tagasilend suunal Tenerife - Stockholm kuidagi eriti pikk ja igav. Samuti pakkus üsna teravaid elamusi minilennukiga lend suunal Stockholm - Tallinn, mille jooksul lennuk muidugi väga suurt kõrgust võtta ei jõudnudki ja vaevu tuult ja tormi trotsides oma ninaosa enne ilge pauguga maandudes otseks sai. Huhh, mulle ikka väikesed lennukid ei istu üldse!

Nüüd aga jätan lobajutu siinkohal pooleli ja lasen teid lõpuks videot vaatama. Tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Tenerife osa I ja lennujuttu

Hei sõbrad, hei-hei-hei!

Huhhh ma ei oskagi teid kohe ära tervitada peale sellist pikka kahenädalast pausi. Nagu te teate käisin jõulude paiku puhkusel Tenerifel ja veetsin nii palju aega arvutist eemal kui vähegi võimalik. Selle tulemil oli muidugi eilne tööpäev ja pikk õhtu video monteerimisega kehale täielik šokk ja valgusest pakatava ekraani üledoos. Tänaseks on aga kõik tagasi normis ja olen juba teist päeva tööpostil tagasi.

Eilne päikesepaisteline kuid krõbe ilm oli lausa ideaalne koduse-töise-puhkusejärgse balansi leidmiseks ja saime end kenasti kohe töölainele tagasi sätitud. Eks lõunamaa päikesest saadud D vitamiin, kuldpruun nahk, pleekinud heledad juuksesalgud ja meresoojast tekkinud hea tuju kesta veel mõnda aega ja selle fiilingu najal ongi hea möödunud aasta otsad kokku tõmmata.

Täna tahan teile aga pisut jutustada meie pika puhkuse esimesest poolest ja näidata ka esimest Tenerifel tehtud vlogi. Samuti tahaksin rääkida pisut oma lennuhirmu teemadel, kuna lend nii värskelt seljatatud on.

Veetsime jõulupühasid Tenerifel teist korda ja eks ikka ajapikku targemaks ning seega oli meil käesoleval aastal renditud tõeliselt vinge villa. Kuna pere on meil suur - tipphetkel oli meid majas 10 inimest, tähendab see ka suure maja vajadust - ühes ohtrate vannitubade ja magamistubadega. Mulle on jäänud reisides selline mulje, et mida suurem maja, seda grandioossemalt see kujundatakse ja kokku klopsitakse. Seega võingi käsi südamel öelda, et nii coolis rendivillas ei ole mina veel varem peatunud. Kuna ma pildimaterjali peale eriti rõhku ei pannud, saate te hea ülevaate majast hoopis allolevast videost.

Teekonda alustasime 14.detsember aga reisiks valmistumine algas minu jaoks juba vähemalt pool aastat varem. Seda sel lihtsal põhjusel, et kardan kohutavalt lennata ja vabalt võin väita, et see on mu suurim hirm. Hirm võtab enda alla minust nii palju, et reaalselt pool aastat varem hakkan nuputama kuidas lennureis rahulikult üle elada. Asi eskaleerub nii kaugele, et ca. kuu enne reisi hakkan tundma ärevust ka autoroolis kui sõidan läbi näiteks mõnest asfaldiaugust. Tekib koheselt tunne nagu oleksin turbulentsi kätte sattunud.
Olen siin huviga lugenud kõikide samasuguse hirmu käes kannatavate inimeste postitusi (näiteks Merje ja Triinu omasid). Muideks mina olingi see inimene, kes Triinu kirjutama ajendas selgitusi nõudes 😂 Olen aru saanud, et kõikidel hirmu all kannatajatel on omad viisid hirmu vähendamiseks - üldjuhul on selleks alati kas kange alkohol või rahustavad tabletid. Nii julm kui see ka ei ole - kõikide kõrvalseisjate soovitused stiilis "hinga rahulikult" või "joo vett" ei aita karvavõrdki ja pigem suurendavad paanikat, sest sisimas sa tead, et need ei aita ja inimesed ei mõista seda. Siinkohal tulebki lihtsalt selg sirgu lüüa, pläsku täis konjakit sisse kuugata või reaalselt rahustid alla neelata. Nothing to do.

Minu näol on olnud alati tegu konjakikuukajaga, mis on enamjaolt üsna ebameeldiv, sest mingil kahtlasel põhjusel kipuvad lennud liiga vara hommikul olema. Kui ikka kell 6 hommikul pläskutäie konjakit pead ära jooma... no ei kõla ju teps mitte hästi 😂 Seekord otsustasin aga esmakordselt proovida rahustavaid tablette ja pidin ise ka imestusest tagumiku lapikuks kukkuma, sest ma olin vana rahu ise. Kuue tunnine lennureis möödus imekiirelt ja turbulents tundus nagu lõbustuspark. Ausalt ka ei usuks kui poleks ise kogenud. Muideks muideks muideks - me lendasime üle õhtutuledes särava Eiffeli torni ja see oli lihtsalt imetabaselt vinge! Kindlasti otsige videos see koht üles!

Nonii, liigume nüüd siit lennuteemast eemale, et ma selle endal lõpuks peast välja saaksin (mida tegelikult ei juhtu, sest JUBA märtsis on mul järgmine lend ees ja obviously ma juba pablan selle pärast).

Tenerifel veedetud esimene nädal kostitas meid peaasjalikult vaid päikesepaistelise ilma ja sooja tuulebriisiga. Meie aias laiuv infinity pool oli täidetud vannisooja veega ja lausa kutsus päikese käes praadivaid vedelejaid suplema.

Kolmandal päeval, ehk 16.12, tähistasime Nilsiga kuue aasta täitumist ja seadsime sammud linna, et einestada Aasia restoranis Sobo, mida tuliselt kõikidele Costa Adejet külastavatele inimestele soovitan. Minu elu parimad Dim sumid for sure! Õhtu lõppeks tossutasime rannaäärses lounge'is pisut ufolaeva meenutavat hirmkallist vesipiipu ja hoolisime tol hetkel kuluvast kopikast õige vähe, lihtsalt olime ja nautisime.

Esimese nädala jooksul jõudsime külastada ka El Teide vulkaani ning selle all laiuvat dinosauruste orgu, mis pidavat olema viimane koht kus dinosaurused elutsesid. Tuleb tunnistada, et selline teadmine tekitas kohal viibides päris kirevaid ettekujutusi ja kivistunud laavast üleujutatud orgu uurida oli päris põnev. *eriti kui oled selline ajaloofriik nagu mina*

Küll aga on mägiste kõrguste võtmine auto tagapingil üks minu nõrkusi ja head enesetunnet kitsaste looklevate mägiteede rüppes säilitada on üsna keerukas. Seetõttu veetsimegi järelejäänud aja esimesest nädalast täitsa niisama chillides, välikohvikutes einestades, sugulasi villasse vastuvõttes ja kostitades ning lihtsalt naudiskledes.
Et nüüd teile aga pisut parem pilt meie reisi esimesest poolest silme ette manada, olge nii head ja kiigake allolevat videot.

Järgmises postituses aga juba lähemalt meie jõuludest Tenerifel, pisut veidrast jõulupuust, kinkidest, liivatormi laadsest loodusnähtusest ja sellest kuidas tagasiteel ei olnud lennureis üldse nii lõbus kui minnes 😋 Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Millist jõulupuud valida?

Käesoleval aastal on mulle kohe kuidagi eriti eredalt kõrvu jäänud spekulatsioon jõulupuude ümber. Olen antud teemat arutanud ka oma tutvusringkonnas ja tundub, et popiks teemaks on see ka hetkel blogimaastikul. Spekulatsioon siis nimelt selle ümber, et kas koju tuua päris kuusk või midagi muud.

Mõistan täielikult, et mida aeg edasi, seda keskkonnateadlikumaks inimesed muutuvad ja ega enam nii kergekäeliselt okkaist pungil jõulupuid koju toodagi. Samas on eestlastele juurdunud sisse kuulumine rahvuslikku koolkonda. Sellesse koolkonda, mis peab ülimaks värsket kuuselõhna, mida mõned nädalakesed koduseinte vahel nautida saab. Hoolimata asjaolust, et pelgalt mõne nädala möödudes tuleb alati tõdeda, et välisuks on kohe kindlasti paarkümmend sentimeetrit kahanenud, sest see kuusesaadanas ei taha kuidagi ilma okkaid maha viskamata väljuda.

Tunnistan, et ise kuulun just tollesse rahvuskoolkonda ja toon igal aastal koju ikka ja jälle selle päris kuusepoisi. Mulle meeldib kogu protsess, mis algab kuuse hoolikast valimisest, pikku- ja laiupidi silmaga mõõtmisest, et kas ikka ja kuidas. Sellele järgneb alati umbes 30 minutiline heldimust tekitav jauramine, et jälgida kuidas mees rasket kuusepuud püüab puu vankudes sirgelt põrandale sättida ja kuusevõrku eemaldada. Kui kogu see ebameeldiv ja raske osa on peremehe poolt ära tehtud, saab jälle käed külge lüüa - alaku ehtimine ja kaunistamine! Ja kus siis saab alles ilu teha! Ehted, kingid, ilupadjad, tulukesed - you name it!😁

Kuna meie korteris on aastaringselt selline kliima, et võiksime möödujatele paradiisisaare vouchereid müüa, on kahjuks vältimatu olukord, kus juba peale nädalakest vaid pelgalt kuusest suure kaarega möödudes okkaid igas ilmakaares lendab. Puu kuivab lihtsalt ära. Eelmisel aastal olin aga kaval! Nimelt sain teada, et müüakse sellist vedelikku, mida pisuthaaval kuusevee sisse törtsutada tuleb ja mis seejärel okkad kenasti okste küljes kinni hoiab. Uskumatu aga toimis! Pudel oli vist miski 0,5L ja kuna kulu oli nii väike, saan selle ilmselt paarikümne aasta pärast veel lapselastelegi kuuse alla kingiks poetada, egas head asja saa raisku lasta! 😁

Tegelikult tahtsin täna teile näidata hoopis midagi eriti lahedat. Kuna minul käesoleval aasta kuusepuu ehtimist kodus ei tule, sest lähme ju õigepea reisule, olen tuulanud netiavarustes niisama ringi DIY projekte otsides ja mingi hetk hakkas silma igasuguseid geniaalseid kuuselaadseid tooteid. Nimelt siis selliseid, mis täiesti okkavabad, kunstkuuse vabad ja mille kõige vabad veel. Igatahes on neisse pandud paras hulk nokitsemist ja häid mõtteid. Kui ma käesoleval aastal jõulude paiku kodus oleksin, mine tea, äkki võtaksingi hoopis miski sellise laheda projekti ette. Eriti on mulle meeldima hakanud kuulikestest tehtud rippuvad jõulupuud, olgu nad siis kardina külge ehitatud või laest alla rippuvad - jube kiftid igatahes! Kui lume puudumine kipub teinekord jõulutunnet lausa vägisi hingest välja kiskuma, aitab üks mõnus jõulune DIY kohe kindlasti!

Siit nad nüüd siis tulevad, kiftid DIY hingega inimestele mõeldud jõulupuud:

1. Puitplaatidest nurgapuu

➽➽➽

2. Jõulukuulidest hõljuv puu

➽➽➽

3. Redelist ja tulukestest puu

➽➽➽

4. Kriitseinale joonistatud puu

➽➽➽

5. Kuivanud okstest tulukestega puu

➽➽➽

Valikut on ju veel muidugi tohutult palju aga need mis välja tõin, tundusid olevat kuidagi hingega asja juures. Peegeldavad oma olemuselt jõululikku pehmust, lihtsust ja annavad kodule mõnusa olemise. Tänaseks ongi aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Unistamine on ju tasuta...

Heia sõbrad,

jõulud lähenevad armutu kiirusega mistõttu olen hakanud ka ise mõtteid enda soovide ümber mõlgutama. Ah mis siin luisata, eks ma olen tegelikult juba üsna pikalt üritanud välja nuputada, et mis siis sel aastal tarvilik jõuluvana kirja panna oleks. Erilise tõuke annab muidugi asjaolu, et juba nädalate viisi nuiavad pereliikmed vastused ja mida ei ole... on vastused!

Mäletan, et juba eelmine aasta kurtsin siin sama muret, et justkui veider on inimestele öelda, et nüüd just sellel ühel päeval aastas ostke mulle seda ja toda ja kolmandat. Võibolla sellise sundmõtte tagajärjel ei suudagi ma ühtegi mõistlikku kingisoovi välja mõelda. Tunnen end hiiglama palju mugavamalt ise kingitegija rollis, sest rõõmu lähedaste silmis on ju lihtsalt nii tore näha.

Olen põnevusega iga päev jälginud Pille-Riinu blogi, kuhu ta jõulude eel igapäevaselt kingisoovitusi postitab ja samuti teisi tublisid, kes ikka ja jälle millegi uue-põnevaga lagedale tulevad. Ise kiikasin tegelikult mõni aeg tagasi päris tihedalt Eesti disainerite tooteid ja olin siiralt üllatunud kui vinget kraami meil siin ikka tehakse. Üritasin küll pingsalt välja mõelda, et kas mõnda neist toodetest enda lähedastele kinkida saaksin aga kui ikka nii suure perega on tegemist nagu minul, tuleb eelarvega vähe ettevaatlikumalt ümber käia. Siin ka näited mõndadest minu lemmikutest:

1. Seinakell Härra Aprill // 2. Greenika käeehe // 3. Sune kõrvarõngad 

 4. Moshi huulepalsam // 5. VarmCountry lõikelaud // 6. Greenika käeehe

Tegelikult on mul mõned asjad küll, mille järgi hing ihaleb, aga kõige vajalikum neist on nii hirmkallis ja keerukas leida, et ei teagi kas on paslik sellist vidinat jõuluvanalt paluda. Selleks on kaua igatsetud filmimisvalgus, täpsemini siis ringlight. Olen ühe korra antud valgustusega filmimist proovinud ja ei oskakski midagi paremat ette kujutada. Päevad on hetkel nii jube pimedad, et filmimiseks hetke leida on pea, et võimatu. Saan filmimist ajastada vaid laupäeva või pühapäeva hommikusse aga ega iga nädalavahetus ka sama graafikut pidi viitsi liikuda...

Kui nüüd soovinimekirjaga edasi liikuda, vaatab mulle vastu jälle üks üsna sarnane asjapulk - valgustusega lauapeegel. Jälle sama lugu, väljas valitseb pidev pilkane pimedus, nagu Mordoris elaks ausalt, ja igahommikused kosmeetikaminutid on illlgelt raskendatud. Hetkel toimin niiviisi, et igal hommikul võtan kätte oma minipeegli, mis peitub ühe väikese highlighteri karbis, lülitan tööle Iphone'i taskulambi ja lasen valgusvihul endale silmaauku paista. Ei kõla ju kui üks mõnus hommik? Selletõttu olekski väga vajalik üks valgustusega peeglike.

Viimase mõttena suutsin genereerida ühe päris huvitava toote. Nimelt nägin mõni aeg tagasi Jyskis vaipade osakonnas ca. 20€ maksvat tehis lambanahka, mis nägi üllatavalt hea välja. Olen alati endale miskit lambanaha sarnast soovinud, aga kui käsi ei tõuse, et isegi 20€ Jyski jätta siis noh... ilmselgelt ei osta ma endale ka päris lambanahka. Kuna Jyski oma oli aga nii soodne, võtaks neid kohe kamaluga ja laotaks terve diivani täis...ja põranda...ja voodiääre 😁

Tegelikult ootan ma kõige enam ikkagi seda, et saaks südamerahus hapukapsast ja verivorsti vitsutada ja varbad liiva lükata. Üsna kummastav on küll jõuludest troopilises kliimas mõelda aga kuna korra oleme seda juba kogenud, tean, et tegelikult on see jube mõnus. Lund, mis loodetavasti ikka mingi hetk otsustab maha tulla, jõuame nautida ju niikuinii veel pool aastat.

Tänaseks aga minu poolt kõik ja soovin teile lennukaid kingiideid!