Esmaspäev, 20. november 2017

Novembris olen tänulik

Olen üritanud järgmist postitust kirjutada järjepidevalt alates möödunud pühapäevasest isadepäevast saati aga nagu näha on, pole ma omadega veel kuhugi jõudnud. Nüüd kavatsen seda aga muuta ja kibekiirelt postitus kirja panna, sest tunnen, et just sellist teemat ma hetkel lahata tahan.
Nimelt oli meie väikses peres eelmisel pühapäeval täitsa esimene isadepäeva tähistamine ja sellest ajendatult tabas mind tõeline emotsioonitulv millesarnast ei saa kohe kindlasti tuulde lasta.
Hakkasin siis mina üks hetk mõtisklema, et küll see november on alati üks kõle ja pikk kuu... aga see aasta tunnen end selles "kõledas ja pikas kuus" kuidagi erakordselt teistmoodi. Tunnen end hoopis väga hästi ja tänulikuna. Tunnen, et elukene söödab järjest ette asju mille eest vaid tänulik olla on õige ja sellest ma täna teile rääkida tahaksingi.
Tunnen ennast ju läbi ja lõhki ja oi-kui-kergelt lasen end teinekord pisiasjadest häirida ja ärritun kiirelt. Langen kergekäeliselt stressi ja elan seda välja inimeste peal, kes tegelikult on väärt palju enamat kui minu tujutsemisest tulenev turtsumine.
Seetõttu tundsingi möödunud nädalal, et tegelikult on elu ikka täitsa ilus ja tusatsemiseks ei ole üldse nii palju põhjuseid kui lasen endal teinekord arvata. Pigem on paslik kinni haarata just rõõmsatest emotsioonidest ja lasta neil end pilvisematel momentidel jällegi hõbedasele pilvepiirile sikutada.

Tänulik olen selle eest, et käesoleval aastal saab see pikk novembrikuu nii-kärmelt-nii-kärmelt omadega ühelepoole ja järgmisena tervitab meid juba mõnus jõulukuu. Minu armas mõnglike on möödunud kuu jooksul õppinud ja arenenud nii palju, et vaid rõõmupisar silmil on teda võimalik vaadata. Pisipoiss hakkab tasapisi gaasimurest vabanema ja see on üks äraütlemata rõõmus hetk värske ema elus. Lisaks sellele mööduvad tema päevad juba tasahilju mänguasju uudistades, oma pisikesi rusikaid lutsutades ja suunurgad taeva poole meile maailma armsaimat naeratust näidates.
Tema unegraafik ja päevased vajadused on mulle iga päevaga aina selgemad ja seda enam saan olla tema jaoks olemas just sel kujul nagu tal seda kõige enam vaja on. Tänu pojakesele näen esimest korda novembrikuud hoopis uues kuues. Igapäevased jalutuskäigud lasevad nautida sügisilmasid oma täies võlus ja uskuge mind, ka vihmas jalutamisel on miski salapärane võlu.


Tänulik olen ka selle eest, et Nils nii uskumatult sujuvalt isarolli sisse elanud on ja pojakesega väga erilise sideme on loonud. Olgu päev või öö - kui silmapiirile ilmub papake, on mõnglil tuju hea. Nii nad mul siin koos tantsivad, jutustavad, mängivad ja poistele omaseid krutskeid korda saadavad. Mõnglikesel täitus eile kaks elukuud ja otsustasin, et järgmisel laupäeval on aeg poisid täitsa üksinda kahekesi omapäi mõneks tunniks koju jätta, et emps saaks sõbrantsile sünna puhul õnnitlused viia. Ausaltöeldes olen täitsa põnevil, et kuidas neil siin läheb ja ei muretse teps mitte (olgu, võibolla ainult natuke), nad saavad kindlasti suurepäraselt hakkama.



Rääkides isadest, tõdesin taaskord, et ka minu isa on üks äraütlemata vinge mees. On ta ju valmis meisterdanud lausa neli täiesti omanäolist ja erilist tütart. Seda on lihtsalt nii kift jälgida kuidas neli plikat saaavad olla nii sarnased aga samalajal totaalselt erinevad. Minu noorem koopia ja järelkasv Lotta, kelles voolab tulihingeline teatrigeen ja saab hakkama üheaegselt nii tööl käimise-teatrikooli-kui ka gümnaasiumiõpingutega. Vinge värk ma ütlen! Meie Johanna, kes meenutab mulle väga mind ennast. On nii uudishimulik ja osav, meisterdab valmis kõik kaadervärgid, mida vähegi ette kujutada suudate ja tunneb rõõmu lihtsatest õuemängudest ja mürgeldamisest nagu minu lapsepõlveski kombeks oli. Ja muidugi meie kartmatu ja maailma humoorikaim pesamuna Emilia, kelle uudishimu, tegutsemishuvi ja rõõmsameelsus teeb silmad ette paljudele.


Üldsegi on väga vahva näha kui osavõtlikud proovivad olla värsked vanavanemad ja kui palju rõõmu väike mõngel ka nende eludesse toob. Tänu neile saavad tihtipeale rampväsinud vanemad ka mõne hetke diivanil lösutades puhata ja omavahel pisut juttugi puhuda. Tuleb tunnistada, et omavahelist aega on hetkel veel hirmraske leida aga küll see kõik balanssi jookseb ja normaliseerub. Olen selles veendunud. Praegu pühendame end nii palju kui võimalik meie maailma armsaimale mõnglikesele.

Samuti olen tänulik endale. Selle eest, et olen leidnud endas julguse koos pojakesega avastada ja käia-teha, et saaksime võimalikult palju kodust nina välja pista. Poiss muudkui kasvab ja tahab ju temagi maailma avastada. Iga päev on uus ja huvitav. Ta on mul üks äraütlemata tubli ja vagur poisiklutt, kellega on külas-kohvikus-poes käimine piece of cake. Oluline on vaid, et piimariiul oleks läheduses ja iga tunni-paari järel valmis oma uksi paotama ja oleme good to go!

Tundub, et sain nüüd lõpuks kõik emotsioonid kirja ja loodan, et suudan nende harjal heatujuliselt edasi pingutada. Jõulukuu on kohe-kohe kohal ja ma ei saaks rohkem põnevil olla. Mõnglikese esimesed jõulud - kui mõnus :)


Kommentaare ei ole: