Tenerife osa I ja lennujuttu

Hei sõbrad, hei-hei-hei!

Huhhh ma ei oskagi teid kohe ära tervitada peale sellist pikka kahenädalast pausi. Nagu te teate käisin jõulude paiku puhkusel Tenerifel ja veetsin nii palju aega arvutist eemal kui vähegi võimalik. Selle tulemil oli muidugi eilne tööpäev ja pikk õhtu video monteerimisega kehale täielik šokk ja valgusest pakatava ekraani üledoos. Tänaseks on aga kõik tagasi normis ja olen juba teist päeva tööpostil tagasi.

Eilne päikesepaisteline kuid krõbe ilm oli lausa ideaalne koduse-töise-puhkusejärgse balansi leidmiseks ja saime end kenasti kohe töölainele tagasi sätitud. Eks lõunamaa päikesest saadud D vitamiin, kuldpruun nahk, pleekinud heledad juuksesalgud ja meresoojast tekkinud hea tuju kesta veel mõnda aega ja selle fiilingu najal ongi hea möödunud aasta otsad kokku tõmmata.

Täna tahan teile aga pisut jutustada meie pika puhkuse esimesest poolest ja näidata ka esimest Tenerifel tehtud vlogi. Samuti tahaksin rääkida pisut oma lennuhirmu teemadel, kuna lend nii värskelt seljatatud on.

Veetsime jõulupühasid Tenerifel teist korda ja eks ikka ajapikku targemaks ning seega oli meil käesoleval aastal renditud tõeliselt vinge villa. Kuna pere on meil suur - tipphetkel oli meid majas 10 inimest, tähendab see ka suure maja vajadust - ühes ohtrate vannitubade ja magamistubadega. Mulle on jäänud reisides selline mulje, et mida suurem maja, seda grandioossemalt see kujundatakse ja kokku klopsitakse. Seega võingi käsi südamel öelda, et nii coolis rendivillas ei ole mina veel varem peatunud. Kuna ma pildimaterjali peale eriti rõhku ei pannud, saate te hea ülevaate majast hoopis allolevast videost.

Teekonda alustasime 14.detsember aga reisiks valmistumine algas minu jaoks juba vähemalt pool aastat varem. Seda sel lihtsal põhjusel, et kardan kohutavalt lennata ja vabalt võin väita, et see on mu suurim hirm. Hirm võtab enda alla minust nii palju, et reaalselt pool aastat varem hakkan nuputama kuidas lennureis rahulikult üle elada. Asi eskaleerub nii kaugele, et ca. kuu enne reisi hakkan tundma ärevust ka autoroolis kui sõidan läbi näiteks mõnest asfaldiaugust. Tekib koheselt tunne nagu oleksin turbulentsi kätte sattunud.
Olen siin huviga lugenud kõikide samasuguse hirmu käes kannatavate inimeste postitusi (näiteks Merje ja Triinu omasid). Muideks mina olingi see inimene, kes Triinu kirjutama ajendas selgitusi nõudes 😂 Olen aru saanud, et kõikidel hirmu all kannatajatel on omad viisid hirmu vähendamiseks - üldjuhul on selleks alati kas kange alkohol või rahustavad tabletid. Nii julm kui see ka ei ole - kõikide kõrvalseisjate soovitused stiilis "hinga rahulikult" või "joo vett" ei aita karvavõrdki ja pigem suurendavad paanikat, sest sisimas sa tead, et need ei aita ja inimesed ei mõista seda. Siinkohal tulebki lihtsalt selg sirgu lüüa, pläsku täis konjakit sisse kuugata või reaalselt rahustid alla neelata. Nothing to do.

Minu näol on olnud alati tegu konjakikuukajaga, mis on enamjaolt üsna ebameeldiv, sest mingil kahtlasel põhjusel kipuvad lennud liiga vara hommikul olema. Kui ikka kell 6 hommikul pläskutäie konjakit pead ära jooma... no ei kõla ju teps mitte hästi 😂 Seekord otsustasin aga esmakordselt proovida rahustavaid tablette ja pidin ise ka imestusest tagumiku lapikuks kukkuma, sest ma olin vana rahu ise. Kuue tunnine lennureis möödus imekiirelt ja turbulents tundus nagu lõbustuspark. Ausalt ka ei usuks kui poleks ise kogenud. Muideks muideks muideks - me lendasime üle õhtutuledes särava Eiffeli torni ja see oli lihtsalt imetabaselt vinge! Kindlasti otsige videos see koht üles!

Nonii, liigume nüüd siit lennuteemast eemale, et ma selle endal lõpuks peast välja saaksin (mida tegelikult ei juhtu, sest JUBA märtsis on mul järgmine lend ees ja obviously ma juba pablan selle pärast).

Tenerifel veedetud esimene nädal kostitas meid peaasjalikult vaid päikesepaistelise ilma ja sooja tuulebriisiga. Meie aias laiuv infinity pool oli täidetud vannisooja veega ja lausa kutsus päikese käes praadivaid vedelejaid suplema.

Kolmandal päeval, ehk 16.12, tähistasime Nilsiga kuue aasta täitumist ja seadsime sammud linna, et einestada Aasia restoranis Sobo, mida tuliselt kõikidele Costa Adejet külastavatele inimestele soovitan. Minu elu parimad Dim sumid for sure! Õhtu lõppeks tossutasime rannaäärses lounge'is pisut ufolaeva meenutavat hirmkallist vesipiipu ja hoolisime tol hetkel kuluvast kopikast õige vähe, lihtsalt olime ja nautisime.

Esimese nädala jooksul jõudsime külastada ka El Teide vulkaani ning selle all laiuvat dinosauruste orgu, mis pidavat olema viimane koht kus dinosaurused elutsesid. Tuleb tunnistada, et selline teadmine tekitas kohal viibides päris kirevaid ettekujutusi ja kivistunud laavast üleujutatud orgu uurida oli päris põnev. *eriti kui oled selline ajaloofriik nagu mina*

Küll aga on mägiste kõrguste võtmine auto tagapingil üks minu nõrkusi ja head enesetunnet kitsaste looklevate mägiteede rüppes säilitada on üsna keerukas. Seetõttu veetsimegi järelejäänud aja esimesest nädalast täitsa niisama chillides, välikohvikutes einestades, sugulasi villasse vastuvõttes ja kostitades ning lihtsalt naudiskledes.
Et nüüd teile aga pisut parem pilt meie reisi esimesest poolest silme ette manada, olge nii head ja kiigake allolevat videot.

Järgmises postituses aga juba lähemalt meie jõuludest Tenerifel, pisut veidrast jõulupuust, kinkidest, liivatormi laadsest loodusnähtusest ja sellest kuidas tagasiteel ei olnud lennureis üldse nii lõbus kui minnes 😋 Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!