Pühapäev, 13. jaanuar 2019

Teine laps - kas ja millal?

Mind on alati täiega närvi ajanud see, kui uuritakse põhimõtteliselt kohe peale sünnitust, et "nooooh millal siis teine tuleb kah?". Olen ka teiste emadega, kes minu arvamust on jaganud, samal teemal arutlenud ja pidavat see vist mingi üleüldine norm olema, et kui esimene, teine või kolmas laps on ilmavalgust näinud, tuleb kohe panna pähe idanema mõte, et kiire-kiire nüüd - järgmist tegema!
Olgu, võibolla see ei aja kõiki niimoodi närvi nagu mind, sest normaalsed inimesed ei ole ka nii närvihaiged ja lühikese süütenööriga nagu mina 😅 Lapse kandmine ja sünnitamine on naise organismile tohutult suur väljakutse aga vaid pelgalt murdosa sellest, mis lapsevanemaid tegelikult ees ootab. Hoopis olulisem rõhk on kõigel edasisel, mis suuresti mängib rolli teise, kolmanda või mitmenda iganes lapse tulekuga perekonda.

Minu jaoks ei olnud aga pojakese beebiiga üldse mitte vaid lust ja lillepidu. See oli raske ja kurnav nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Seda on ta mõnes mõttes tegelikult tänase päevani, aga nüüd olen ma lihtsalt sellega harjunud ja ilmselt muudmoodi enam ei oskaksi. Sealjuures aga muidugi tuleb tõdeda, et eks rasketest hetkedest kiputaksegi pigem rohkem arutama kui nendest mõnusatest, mida elu beebiga ju ka iseenesest mõistetavalt pakub. Poja on juba nii suur, et täitsa inimene kohe. Asjadest arusaav, peaaegu ise sööv ja toimetav inimene. Seega mõte uuest beebist, kes lihtsalt... on... ja ei tee suurt midagi, tundub kummaline.
Tihtipeale on vingumine näiliselt tulemuslikum ja kui saad kellegagi samastuda, on ju veel eriti hea olla. Teisalt on elu pojakesega ju maailma kõige ägedam, naljakam, üllatusrohke ja täis kõige suuremat armastust. See ei välista aga hetki, kui tahaks lihtsalt põgeneda.

Näiteks eile - pidime Nikolase minu ema juurde päevaks chillima viima, et Nilsiga kino-spa-õhtusöök teha. Ema teatas aga vastu õhtut, et las Niko jääb siis juba tema juurde ööseks, et saavad lapsevanemad ka pisut lõõgastuda. Mõte segamatust ööunest tundus ülimõnus ja vanaema juurde ta jäigi. Õhtul istusime aga Nilsiga kodus ja igatsesime pojakest hirmsasti. Meil on küll ka kahekesi alati hästi lõbus ja tore aga peale seda kui filmid vaadatud ja kook söödud, liikus mõte ikka sellele, et huvitav mis pojake küll teeb... aga nüüd... või nüüd??
Ööuni ühe jutiga ära magada oli muidugi kosutav, aga hommikul ärkasin täpselt samasuguse seljavalu ja rammestusega nagu ka siis, kui pojake meie voodis öösiti kaheksajalga etendab. Ma räägin - keha on lihtsalt harjunud ja mingit maagilist superpuhanud ükssarviku-und enam organism naljalt ei tee.


Enne pojakese sündi, olin ma jumala kindel, et tuleb ikka kaks pisikest järjest. Riik on meile ju nii ideaalsed võimalused selleks loonud, et emapalk näiliselt lõputult edasi tiksuks. Pikalt veeretasin peas mõtet, et "ahh mis seal siis on, aega ju kõvasti veel sellele mõelda" aga tegelikult hakkab nüüd aeg vaikselt ümber saama. Ilmselgelt ei ole beebindus mingi sõrmenipsuga teostatav asi ja väike ajavaru tuleks ju ka jätta. Hetkel olengi olukorras kus reaalselt üks päev mõtlen, et jep, kõik on otsustatud, beebi number kaks it is! Ja juba järgmisel hommikul võdistan kõhedusest õlgu, mõeldes, et nooo ma ikka ei ole veel vist päris valmis. Totaalne segadus.

Ma lasen end nii kergesti mõjutada asjadel nagu taaskord neli kuud ebareaalselt rõvedat ööpäevaringset iiveldust, esiklapse kohanemine sellega, et tema ei ole enam a&o, kahelapsevankrid, gaasid beebieas, rasedana ringi vaarumine, kahe väikese lapsega hakkama saamine kui hetkel ajab ükski aeg-ajalt hulluks, kas me saame siis üldse veel kunagi ka lasteta kuskil käia, kas ma suudan üldse kunagi veel mõnda last nii palju armastada jne. Ma võiks siia listi lisada veel igasuguseid pseudoprobleeme, mida mu aju genereerib aga no tühi temaga...

Samas kohe sinna otsa suudan mõelda aga ka sama palju kui mitte rohkemgi plusse, mis kahe väikese vanusevahega laste puhul reaalne oleks. Kui natukene vastu pidada, oleks neil omavahel kindlasti ülitore mängida, majja kolides oleks kahe lapse vankrimajandusega niivõrd palju lihtsam kui liftita kortermajas elades, saaksin kodus edasi olla ja vaikselt ka sotsiaalmeediatööd nokitseda, emapalk jätkuks samal viisil nagu ta praegu on olnud, teise ilmakodaniku jaoks oleks kõik asjad, mida kuude viisi enne pojakese sündi kokku ajasin, juba olemas ja kasutusvalmis, ärevus teadmatuse ees on suhteliselt olematu, sest ühe lapsega on ju juba paljut kogetud. Ja noh üleüldsegi, beebi toob ühte perekonda nii palju armastust, mõnusat unist nohisemist ja uut hingamist, et noh... beeebiii!

Praeguses hetkes on mu suurim murekoht aga asjaolu, et aju ei suuda registreerida olukorda, kus mõnda teist pisikest inimest saaks üldse nii palju armastada kui pojakest. See pidavat aga emadel üsna tavaline teema olema, olgu su esimeseks pisikeseks siis "koerlaps" või "pärislaps", ei suuda sa ette kujutada end kedagi teist veel nii palju armastamas kui juba esiklast. Emasüda on ju teadupärast aga kõikvõimas ja usun, et see on üks selline teema, mis laheneb kuidagi iseenesest. Nagu ka ilmselt väga paljud muud probleemid, mida ma enda jaoks olen välja mõelnud.

Ma leian, et see on hästi oluline teema mida arutada ja enda jaoks lahti mõtestada sest "noh noh noh millal siis teine tuleb" ei ole üldse mingi lihtne küsimus millele vastata. Ma ei tea! Ja see tekitab mus rahutust, sest mulle meeldib kui kõik on kontrolli all ja tulevik selge. Hetkel on aga täpselt sama ebaselge kui seebivesi.

Kuidas teil sellega on - kas olete ka samasuguseid mõtteid kogenud või mõtlen täiega üle?

eeeemps, lõpetaaa!


18 kommentaari:

Kertu ütles ...

Just eile arutlesin oma peakeses sama teemat... ja noh olen sama kaugel kui sina - ühel päeval kindel jah... ja järgmisel nohhh vähe teine seisukoht.
Minu jaoks plussid on sellised:
- saab lastega kauem koos olla (ka selle esimese põnniga eks :D sest kui tema lasteaias ja mina tööl siis noh, ei näe erilist "tähelepanu pööramist" ainult ühele lapsele) sest et noh aega pole ju!
- panustan sellele et neil oleks lahe koos mängida
- saab nö keskenduda lastele ja on ehk värskemad teadmised beebiga tegutsemises ja need kõikse paremad nipid
- kui vahepeal tööle minna siis kuidagi, läheks raskeks see et millal uus laps ja millal vblla karjääriga tegutseda jne.
- lisaks lapsed kasvavad koos ja ei teki armukadedust, sest nad ei mäleta elu teineteiseta



Nii miinused
- ise jääd väheke tahaplaanile, kui ei ole mingit väljundit, midagi ainult endale
- double the trouble
-

Aga siinkohal ei tule ülejäänud miinused meelde :D neid on, ausalt!

Teise lapse armastamise osas, Tessy on still my baby. See loksub imehästi ise paika, ausalt!

Ja lapsed on erinevad - see et nikolas sul magada ei taha lasta siis noh võimalus on et järgmine on HIRRRRMUS unekott :)

Aga vot need kaksikute vankrid jms... kas kuidagi ilma nendeta ei saa :D???
-

Liisa Pärnpuu ütles ...

Hahaa good points :D eriti meeldis see magamisevariant, üks unekott paluuun!

Kaisa Vits ütles ...

Jeees please. Mul paar kuud vanem laps kui Nikolas. Aga oleme ka juba pikalt mõelnud et tahaks teist vist ka. Kuigi hirm samuti meeletu kuna esimesega ka olid nii rämedad gaasid ja mitte magamatus. Mis mingil määral siiani ehk ärkab vahest öösel ikka lambist 😀ja kuigi ta juba suur usin poiss siis mõtlen et kas närvid peavad vastu kui teine samasugune veel magamatu 🤔vahepeal arstil käies ütles arst et megasuur võimalus saada kohe kaksikuid. Olin küll alguses mega õhinas ja tulin mehele koju kohe rääkima. Aga siis jõudsin reaalsusesse et ma vist sureks ära mees nõustus 😁ja noh vaba aega poleks siis vist enam üldse.

Liisa Pärnpuu ütles ...

Omg ma olen ka mõelnud, et päris kreisi oleks kaksikutega, eriti kui mõni laps juba ees olemas. Meil seda mitmikute liini aga üldse peres ei jookse. Aga tore näha vähemalt, et see pablamine on paljudel teemaks ja ma pole ainuke panicroom :D

Unknown ütles ...

Mul on 3 last. 5 aastane tütar, 3 aastane poeg ja 1,8 aastane tütar. Kartsin ka algul palju aga kõik laabus suurepäraselt. Kolmas laps on sünnist saadik hea unega olnud õnneks. Praegu jooksen ka veel öösiti mitme toa vahet, küll on ühel tekk pealt ja teisel pissi häda. Aga selle mitte magamisega olrn juba ära harjunud����.
Olen aru saanud et sul ka suur tugivõrgustik. Nad ju aitavad kui puhkust vaja��
Ma ise olen mõelnud ka seda et eks igale inimesele antakse nii palju kui kanda jaksab ��

Anonüümne ütles ...

Samad mõtted siingi.
Mul kûll beebi kohekohe viie kuune, kuid kuna mu beebimasin nagu nö katki, tuleks varsti mõelda. Boonuseks see, et ei peaks esimest lasteaeda viima kiirelt, miinuseks see, et esimene tundub suht hea beebi :D ( gaasid olid, veits nohune ka liiga tihti jne) aga ptuitpui, tõesti on ok olnud- kardan et järgmine nutaks ja karjuks ja kuidas tähelepanu jagada ja kas saaks hakkama + see armastuse teema.. ja kaks last on ikka kaks last :D teise raseduse ajal ei saaks enam lihtsalt lebotada ja olla, nagu enne esimest last jne :D

Anonüümne ütles ...

Täpselt sama vana laps ja täpselt samad mõtted, kuigi ise põen kõige enam vist selle enda ja mehega kahekesi aja pärast, praegu helistab vanaema iga nädal, et millal poissi näeb ja kas tahame välja minna... siis see elu enam nii lust ja lillepidu vist ei ole :D
Ja muidugi on ka minul väga lühike närv, ei oska ette kujutada kuidas hakkama saan, kui teise lapse sünniks on esimene “kohutav kahene” ja ei taha, ei taha on argipäev. Ja siis jälle mõtlen, et koos on neil äge ja lapsed on toredad ja tegelikult vôiks neid 3 olla 😂 väga ebastabiilsed mõtted...

Anonüümne ütles ...

Oodates praegu viimast kuud oma teist last siis kõik need hirmud käisid ka minu peast läbi. Siiski otsustasime anda talle võimalise. Kuna ma kergelt rasedaks pole jäänud siis otsustasimegi, et kui tuleb selle riigi poolt ette antud aja jooksul, siis tuleb teine järjest ja kui mitte, siis jätame pikema vahe lastele. Praegu ma ei saaks aga rohkem õnnelik olla, et jäin siiski rasedaks. Vanusevahe tuleb 2a5k küll ja esimene on väga asjalik tegelane juba. Saan teda ka paar päeva nädalas viia lasteaeda, et pisikesega näiteks võimlemas käia. Teist last kanda on kuidagi palju chillim ja usun, et ei põe enam selliste väikeste asjade pärast nagu esimesega. Isegi sünnitust ei karda sest tean, et elanselle üle ja tulemus on seda väärt :)

Anni ütles ...

Esimest last oodates ja veel mitmed kuud pärast tema sündi olin kindel, et minust väikese vanusevahega laste ema ei saa. Suurem laps oli 1,5 aastane kui aga peas käis ära mingi klõps ja mõtlesin, et miks ka mitte? Söötsin mehele idee ette ja tema oli koheselt nõus! Roheline tuli antud ja ei lasknudki see beebi end kaua oodata. Suurem plika oli 2,3 aastane, kui väiksem sündis (paar kuud pärast sinu Nikolast). Mina ütleks nii, et igaüks teab ise, mis temale õige on. Mina ja mees oleme mõlemad üksiklapsed, seega mõte meie lastest kui mängukaaslastest tundus idekas. Ma ei ütle, et siiani oleks olnud lihtne, aga minu arust ei ole siin ka mitte midagi ületamatut. Kõik loksub paika ja tihti leian end mõttelt, et mismoodi me küll selle ühe lapsega oleks elanud? Vot ei kujuta enam ette 😀
Ainus asi, mille peale ma tõesti hirmuga mõtlen, on tööle naasmine. Tagasimineku hetkeks olen eemal olnud üle 4 aasta ja vot see on pikk aeg. Inimesed on muutunud, töö on muutunud ja eelkõige olen mina muutunud. Oht ennast selles titenduses ja kodunduses kaotada on suur, kuid ka siin mõtlen, et küll kõik paika loksub 😊 Sina, Liisa, aga tee nii nagu süda ütleb. Öelgu ema, sõbranna, naabrimees või blogilugeja mida tahes. Ja ära muretse, kui teine sünnib, ei möödu poolt päevagi, kui keegi juba kolmanda plaane uurib, sest teadagi, kolme lapsega pered saavad ju Eesti riigis toetuste najal ropprikkaks 😂

Unknown ütles ...

Mul poiss 1,5a ja ma jällegi nii kindel, et nii pea ei tule teist last :D Põhjuseks see et mees töötab rohkem Rootsis, seal parem palk ja rohkem teha; korter remontimata- ma ei suudaks kahe väikelapse nii eladaja mõned muud põhjused veel, magamatus just ja kahega peaks üksi olema ja tahaks kooli ära lõpetada ennekui uus plaan tuleb 😁
Ja ma just kardan, et järgmine lapd.tuleb gaasidega,veel halvemini magab ja on veel memmekam 😁 Johann nii mõnus tsill ja gaasidega polnud mingit probleemi :) Aga eest tulevad hamabad suure valuga ning ikka veel kuus neid ja öösel ärkab vähemalt kaks korda kui mitte rohkem 😆

Anonüümne ütles ...

Oleme abikaasaga saanud kuu aega tagasi lapSevanemateks ja sammuti sugulased juba räägivad et noh teine ikka järgi vaja teha siis jäävad mähkme ja pudelimajandus ühte järge ja hiljem lihtsam elada. Isver mul paljas mõte uuest rasedusest hetkel tekitab külmavärinaid kuna kulges lõpus väga raskelt. Tekkis raskekujuline preeklampsia ja platsenta irdumine ning meie beebi sündis enneaegsena. Hirm selle ees et järgnev rasedus kulgeb sama moodi on suur ja peame seda kõike uuesti läbielama. Oma pisikest ime inkubaatoris näha on nii nii raske ja selletõttu pigem jätaks hea mitu aastat vahele ja ehk selle ajaga kaovad ka hirmud. Inimesed võiksid ennem teistel lasta esimese beebiga kohaneda kui tulevad juba uue beebi uutuga lagedale. Mul oli juhus kui olin rase ja siis üks tuttav küsis et noh millal siis ka teise plaani on, ma pidin imestusest silmad peast kukkuma et lase nüüd ikka olla mul alles esimene küpsemas 😊

Liisa Pärnpuu ütles ...

No eksole, isegi rasedad on nüüd ettevõetud :D Eks need ole sellised kindlat tüüpi inimesed, vist need samad kes iga raseda käest küsivad, et “höhöhöhh oled sa kindel, et kaksikuid ei oota, nii suur kõht ju”. Ulme, lihtsalt ulme.

Helena ütles ...

Meie lastel on 2 päeva vahet ja mul on samad mõtted. Erinevus on muidugi küll selles, et mul esimene laps väga lihtne(pole olnud kordagi probleeme gaaside või magamisega vms) ning kardan, et kaks korda ei saa vedada lihtsa lapsega :)

Aili ütles ...

Mina läksin ka väga närvi selle peale, et uuriti, millal ometi teine ka nüüd tehakse.
Kui O. oli sündinud, hakati ka ikka päris varakult pärima, millal ometi teise teeme. Ja pidevalt korrutati seda kõiiiiige nõmedamat lauset: "kui lastel on väike vanusevahe, on neil nii hea koos mängida." Ma ei vihka midagi muud siin maailmas rohkem, kui seda lauset. Nii loll lihtsalt! Ennekõike just selles mõttes, et see on osade arust peamine argument. Rääkimata need jutud, et "esimene aasta väikese vanusevahega lastega ongi vääääga raske." Kas see peaks mind rohkem nüüd tahtma teist teha kohe otsa?! :D
Kui saadi aru, et ma teist kohe otsa ei tee, hakati pärima, et millal ma siis tööle lähen või mis ma siis edasi teen (reaalselt laps oli poole aastane). No ei teadnud eksole. Tundus, et enamus ei olnud sellega rahul, et ma kohe nüüd tööle ei jooksnud.
Nüüd kui otsustasin ülikooli minna, ei sobi nagu see variant ka, et ma ikkagi last ei hakka nüüd tegema. Ehket keegi ei olnud rahul.
Muidugi viskas mul ühel hetkel see pärimine kopsu üle maksa, et millal millal ometi see teine laps tuleb, sest me ju üritasime vahepeal teist last saada. Siis ütlesingi küsijatele otse välja, et katkes. Ehk mõni sai sellest siis aru, et võib-olla ei peaks igaühelt küsima seda, et millal ja millal.

Anonüümne ütles ...

Oii see "kas ma teist last ka sama palju armastada suudan kui esimest" tunne oli mul väga pikalt südamel ja kui ta lõpuks siis sündis ja mulle kaissu sätiti siis ma tundsin kuidas hinge kriipis, et ma üldse võisin nii kunagi mõelda! Täpselt sama kallis, armas ja tähtis kui esimene! Ühesõnaga see eelnev hirm on loomulik... Aga kahelapse vankrit soovitan ma küll. Ma mängisin kaks aastat kangelasema ja tassisin kord üht, kord teist linade ja kottidega ning nüüd olude sunnil, sest lumi on juba nii võimas laenasime kevadeni kaksikute vankri, et suuremat lasteaiast koju tuua (lapsed 2 ja 3 hetkel) ja ma ei suuda ennast ära kiruda, et juba 2 aastat tagasi seda võimalust ei kasutanud... oeh sellega on nii lebo ikka ja kahe lapsega saan nüüd vabalt ka üksi liigelda ilma, et ma ise kaamel oleks :D
Mulle meeldib elu kahe lapsega, nad tegutsevad ja mässavad tõesti palju kahekesi ja teise lapsega on beebindus ka juba nagu möödaminnes, usaldades oma sisetunnet.

Anonüümne ütles ...

Milline värskendav pilguheit teise lapse saamise teemale!

Olen minagi seda mõtet juba paar aastat oma peas aeg-ajalt veeretanud, kuid siiani "tagajärgedeta" :)
Minu esiklaps nimelt juba 11-aastaseks saamas ja kui praegu kõrvalt kõiki tuttavaid värskeid vanemaid vaatan, siis tundub nagu ma oleks kiviajal lapse saanud. Mingist kummalisest inertsist toimisin lapse esimesel eluaastal suuresti ilmselt nii nagu sügaval nõukogude ajal ehk et kuulasin ainult oma ema nõuandeid ja internetti lapsemajandusega seoses nina ei pistnud. Kõik kulges kuidagi omasoodu. Praegu vaatan kõrvalt ja mõtlen, kas üldse on võimalik tänapäeval last kasvatada ilma 10-ne erineva veebirakenduseta, mis teavitaksid lapse söögi- ja uneaja algust/lõppu, annaksid juhiseid vaktsineerimiste ja kõige muu osas. And it scares the hell out of me!

Ja teate, ma mäletan ka peaaegu 11 aastat hiljem neid gaasivalusid ja unetuid öid, asjade autosse kaasa pakkimist kui kuhugi minek oli, 3-5-tunniseid kärutamisi ja neid imearmsaid pipipatse, mida mu preili juba päris varakult kandma sai hakata. Sellegipoolest on mul täna üks ja ainus tohutu hirm, mis mind tagasi hoiab - minu iseseisvus! Igatsesin seda nii kaua, et jõudsin vahepeal juba unustada, millist kirjandust mulle lugeda meeldis ja mida teevad inimesed "vavabdel hetkedel". Käisin ükskord hiljuti isegi raamatukogust küsimas, mida inimesed tänapäeval loevad, mis pole just erialane kirjandus. Ütleme nii, et loen jätkuvalt erialakirjandust ja lasteraamatuid :)

Kuigi minu jutt kõlab nagu mõne fossiili suust tulnuna, pole ma tegelikult grammigi vanem kui 30. Ja kui ma täna, 11 aastat peale oma esimest rasedust mõtlen, kas oleksin võinud teise lapse saada väikese ajavahega peale esimest, siis tagantjärele tundub see nii palju lihtsam kui nüüd jälle kõigega n-ö nullist alustada.

Põnevat nuputamist ja iseendas selgusele jõudmist! Mina igatahes naudin seda teekonda, sest mul on valikuvabadus ja mõtlemisvõime :)

Anonüümne ütles ...

Täpselt nagu minu kirjutatud oleks. Esimene laps sai nüüd jaanuari alguses aastaseks ja mu peas keerlevad päevast- päeva samad mõtted. Tahaks nagu natuke normaalselt ka elada, sest meil polnud ka kuigi kerge beebiiga. Samas mõtled, et elad selle üle, kui peaks uuesti nii raske olema ja eks siis hiljem elan oma elu. Aju suudab ikka nii palju erinevaid variante päeva jooksul genereerida, et ulme 😂. Vahel mõtlen, et keegi kuskil mujal võiks selle minu eest kuidagi ära otsustada, millal järgmine pisike tuleks 😆

Anonüümne ütles ...

Meid õnneks niimoodi ei pommitatud küsimustega. Või kui, siis normaalsel viisil. Praegu küsitakse, kas kolmas on ka plaanis, aga selle peale ütlemegi, et ei välista, aga praegu ei taha. Minu vanus on veel alla 30, nii et kiiret pole ka kuhugi.

Noorem laps on hetkel 1,5a; vanema lapsega on vanusevahe üsna täpselt 3 aastat. Kuna mõlemad lapsed on olnud ülikehvad magajad (esimesed paar aastat saab magada tunni-kahe kaupa), siis ei tahtnud endale väikese vanusevahega laste näol sügavat depressiooni kaela tõmmata.

Kõige olulisem põhjus on aga see, et mulle lihtsalt ei meeldi kodune olla. Ma olen tige, närviline ja depressiooni veerel. Olen selle aja lihtsalt ära kannatanud ja tööle tagasi minnes olen esimesed kuud nagu eufoorias. Sellest väga kõva häälega rääkida ei ole viisakas, sest pigem peetakse seda imelikuks, kui naisele (!) pakub töö suurt rahulolu. Samas olen laste heaolu esikohale seadnud, st esimene aasta on nad saanud põhimõtteliselt 24/7 minu küljes rippuda, ja lasteaeda minek seisnud ees alles 2-aastasena. Vahepeal on lihtsalt korralikult pappi lapsehoidja peale läinud, aga see on väga hästi kulutatud raha olnud. Potentsiaalse kolmanda lapsega jääb abikaasa koduseks, et asi ausam oleks :D