teisipäev, 11. detsember 2018

Imetamise lõpetamisest ja uuesti, uuesti, uuesti lõpetamisest...

Olen imetamise teemalist postitust muudkui edasi ja edasi lükanud, kuigi te seda juba ammuilma ootate. Eks ma ikka hellitasin lootust öiste unemaratonide näol aga no mida ei tule, seda ei tule. Rõõmustan siis lihtsalt selle üle, et õnneks on karupojake üks ääretult vahva ja heatujuline poiss, kes magab päeval hästi, sööb ilma pretensioonideta kõike ja on viril üldiselt vaid siis, kui mõni uus hammas pead välja pistmas on. Eks ootame neid unerikkaid öid edasi... kunagi need ometi ju saabuma peavad.


Igatahes, imetamisest ja peaasjalikult selle lõpetamisest täna siin juttu teen. Olen korduvalt kirjutanud, et imetamine oli minu jaoks alati üsna nauditav ja oluline protsess. Ei kaasnenud, jumalale tänu, mul sellega mingeid erilisi vaevusi, lõhkiseid haavu mida tohterdada, piima puudust ega ka paisu. Ainuke asi, mida mingil perioodil imetamise tõttu jälgima pidin, oli minu toidulaud. Pojake vireles ju üsna pikalt jubedate gaaside käes ja seetõttu üritasin põhjust välja juurida juba eos enda toitumises, mis siis otseselt imetamise kaudu pojakest mõjutas.
Ega ma otseselt peale jääsalati tegelikult midagi gaasidega pojakesel seostada suutnudki, seega see toiduvälistamise periood oli üsna piinarikas. Muudkui jäta asju ära ja jälgi!!! See "jälgi" on üldse põhiline nõuanne laste puhul vist. No olgu ma siis jälgin.

Pojake oli kohe täitsa esimestest hetkedest alates super sööja. Võte oli kohe õige ja piim saabus kiiresti. Et tegemist oli aga pisut enneaegse mõmsliga, sai ta alguses nädalajagu rpa'd juurde, et kaaluiive pisut kiiremini liiguks. Kui kaal sai normi, jätkus kõik kenasti. Pojake muudkui mugis päevad - ööd läbi ja kasvas mühinal. Kogu protsess oli meie mõlema jaoks loogiline ja mugav, tekitas vajaliku sideme ja ma tõesti armastasin imetamist. See hetk kui saad oma pisikese kaissu võtta ja pakkuda talle midagi, mis on tema jaoks nii oluline, see tunne on minu jaoks hindamatu väärtusega.
Pojake ei olnud kunagi õnneks rinnal olemisest nö sõltuvuses ja ei käinud pluusi kiskumas ega muutunud virilaks kui päevasel ajal koheselt näljatundega tissiotsa ei saanud. Pigem oli sõltuvusharjumus tekkinud just minul, sest lõpuks haarasin teda imetamiseks rinnale suhteliselt tihti, kuigi ta isegi nälga ei kurtnud.

Meie proovikiviks on alati aga olnud ööd. Et pojake on tihe öine ärkaja olnud, haakisin ta endale iga ärkamisega külge ja jäime enamasti koos unele tagasi. See oli aga minu jaoks tegelikult meeletult kurnav, vaevlesin meeletute selja- ja õlavalude käes ja olin lõpuks juba totaalselt magamata. Pojakese kasvades, oli teda üsna raskem öösiti enda kõrvale tissiotsa haakida, sest tegemist oli juba kasvult üsna suure lapsega ja pidin seega alati tema nommerdamise lõpuni ootama, siis end vaikselt eemaldama ja kuidagi läbi seljavalu uuesti uinuma. Sealjuures teda ennast enam muidugi oma voodisse tagasi tõsta ei saanud, sest siis järgnes kohe ärkamine ja nutt. Eks me olime selle tiheda ärkamisgraafikuga ta meie voodis magamisega ära harjutanud ja nüüd oli tagajärg käes. Aga kuna ärkamised küündisid tõesti mõnel ööl ka kümne korrani, siis vast kujutate ka ise seda ette, et kümme korda ärgata, laps toita või kussutada ja tagasi voodisse asetada on pea võimatu.
Olin lõpuks omadega nii läbi, et augustis võtsin vastu otsuse - tuleb teha ära öine tissivõõrutus. Tahtsin selle sättida ajale, mis Nils oli ära töökoha suvepäevadel, et ikka enda elu eriti põnevaks teha ja see ülesanne vaid enda õlule võtta. Ma ei tea, ma lihtsalt olen selline inimene, et kõike on vaja teha ise-ise-ise!
Olin täiesti veendunud, et öine võõrutus võib meid aidata, sest päeval ta ise niivõrd tissisoovi üles ei näitagi, vaid pigem pakun ka päeval enda harjumusest. Võõrutuse esimesed kaks ööd olid hästi rasked. Kui inimene on harjunud ikka ärkamise peale kohe piima saama ja järsku tuleb leppida mingi kussutamise ja lauluga, pffft siin tuleb küll ikka korralikum nutujorin valla lasta. Nutt-kussutamine-nutt-paitamine-nutt-kussutamine-nutt-laulmine olid ligi nädala jagu meie ööde kokkuvõtted, kuni lõpuks aitas ärkamisejärgselt vaid lutt ja uni sai jätkuda.
Minu suureks üllatuseks meie ööd aga eriti ei paranenud. Kindlaid ärkamisi oli ikka vähemalt kolm korda öö jooksul ja mõnikord ka rohkem. Meie voodisse pressis ta samuti meelekindlalt edasi aga me ei lasknud end sellest häirida, sest õnneks on meil hiigelsuur voodi.


Septembris jäi karupojake aga haigeks, kohe nii haigeks, et lohutust leidis vaid tissist ja päevad läbi minu peal lamamisest. See tõi paratamatult tagasi ka öise imetamise, sest lapsekesel oli niigi raske öid mööda saata ja imetamisest oli natukenegi abi, et pojake unele tagasi aidata.
Mõtlesin, et ah mis seal ikka. Ta on ju veel tegelikult nii pisike, vaid aastane, seega jätkame siis imetamisega kuni meie mõlema jaoks saabub loomulik hetk lõpetamiseks.

Loomulik või mitteloomulik, aga see hetk saabus juba põgusa pooleteise kuu pärast. Ööd olid läinud taaskord ülemõistuse keeruliseks, ilma naljata oli ärkamisi nädalate viisi vähemalt 10x öö jooksul ja ma olin totaalses augus. Närvid krussis, keha valutas, null energiat.
Võtsin vastu otsuse, et imetamine tuleb totaalselt kokku tõmmata, sest augustis proovitud öise võõrutuse näitel, midagi oluliselt ei muutunud.
Päeval pojake enam tegelikult absoluutselt ei huvitunud ja tahtiski süüa enamasti vaid tavatoitu, öösiti aga klammerdus mu külge nagu pisike kaan.
Olin emotsionaalselt ja füüsiliselt omadega nii läbi, et läbi pisarate suutsin teha ühe 24 tunnise tissivaba perioodi. See päädis aga sellega, et ma reaalselt nutsin 24 tundi järjest. Vaatasin oma pojakest, mõtlesin, et alles ta oli ju nii väike ja vaid minust sõltuv ning nüüd ma siin vägisi lükkan teda endast eemale ja üritan võõrutada. Sain aru, et ma ei ole valmis. Olenemata sellest, et oli raske, ma lihtsalt ei olnud ise valmis ja ei suutnud võõrutusega sellel konkreetsel ajahetkel jätkata.
Sain aru, et hästi oluline on leida endas täpselt samasugune meelekindlus ja tahe, nagu seda oli augustis. Nii kaua kuni see tahe ise peale ei tule, jätkame vanaviisi.

Pisikese inimese viies elupäev
Otsustasime, et alustame võõrutamise asemel hoopis millegi muu uuega - harjutame pojakese enda voodis uinuma. Alati oli olnud nii, et tissitamine toimus meie voodis, kus ta siis kas kiirelt või mitteniikiirelt end magama pusserdas. Seejärel tuli ta lihtsalt enda voodisse tõsta. Tõstmine aga muutus ajapikku üsna keerukaks, sest poiss ju muudkui kasvab, seega oli viimane aeg ta enda voodisse uinuma harjutada. Esimestel päevadel oli ta ikka hästi segaduses, et mismõttes sa mind juba siia tõstad?!? Umbes nädalaga sai pojakesele aga selgeks, et see ongi nüüd uinumise koht ja enam selle vastu ei protestinud.

Kui olin enda peas asjad selgeks mõelnud ja poisi oma voodisse uinuma harjutanud, möödus pelgalt nädal ja tundsin reaalselt, et ma olen võõrutamiseks valmis. Valisin enda jaoks välja viimase tissitamise korra. Nutsin ja paitasin pojakest ja sain aru, et nüüd on kõik. Tundsin meeletut süütunnet, aga samas teadsin, et see on normaalne, loomulik ja minu jaoks juba sellel hetkel hädavalik.
Seekord otsustasime aga teha niiviisi, et mina kolin nädalaks elutuppa ööbima ja Nils tegeleb pojakesega öösiti ise. Siin hammustasime endale tegelikult natuke kätte, sest esiti kupatas Nils mind väljapuhkamise eesmärgiga teise tuppa ja jätkas pojakese öiseid söötmiseid rpa'ga. Kuna ta peab ju hommikul tööle minema, ei olnud sel hetkel reaalne, et ta ööläbi poisiga mässab, läheb seejärel hommikul kontorisse ja hakkab vaevu maganuna tähtsaid otsuseid tegema. Igatahes said mõned eesmärgid niiviisi täidetud - öine tiss oli unustatud ja mina sain magada.

Sain selle nädalaga end täielikult välja puhata. Meel oli erk, energiat oli palju ja keha ei valutanud enam. Oli aeg teha Nilsiga vahetus - kupatasin tema nädalaks elutuppa ja ise läksin tagasi pojakese juurde, et ta nüüd piimapudelist võõrutada. Esimestel öödel pakkusin talle läbi nutu vett, kussutasin, laulsin ja paitasin. Umbes nädalaga saimegi asja nii kaugele, et peale luti ta enam öösel miskit ei soovinud, ei mingit vett ega rpa'd.

Ise pidin aga veel nädalate viisi korduvalt päevas piima välja pumpama. Tootlus oli usin ja kehal läks omajagu aega, et muutustega kohaneda. Nüüd, umbes poolteist kuud hiljem, on olukord nii loomulik ja ma ausaltöeldes isegi ei mäleta enam seda aega kui mul pisike tissimaniakk oli. Emotsioonid said minust korduvalt võõrutusmõtetel võitu, sisendades, et nüüd meie vaheline eriline side kaob ja mida kõike veel. Otseloomulikult see nii ei ole. Pigem on peale võõrutust pojake veel ekstra hullult emmekaks hakanud.

Siinkohal jään aga ilmselt veel pikalt mõtisklema, et kas meie võõrutusmeetod mängis rolli selles, et ööd on meil ikka veel ärkamisterohked. Minu jaoks on täielik piin lugeda, et emad kes lõpetavad imetamise, saavad enamasti vastutasuks ööläbi tuduvad lapsekesed. Õnneks või kahjuks, on ka teistsuguseid isendeid. Praegu näevad meie ööd välja sellised, et ärkamisi on 2 kuni x korda. Enamasti piirdub pojake õnneks 2-3 korraga ja abiks on alati lutt või emme-issi kaissu pugemine. Hästi suur muutus tissivõõrutusega on olnud aga asjaolu, et pojake magab hommikuti palju pikemalt.
Kui varem oli äratus 6-7 paiku, siis nüüd on see mitu tundi edasi nihkunud. Midagigi!

Minu jaoks oli oluline meie teekonna lugu teiega jagada. Anda mõista, et lapsega ei peagi, ega saagi, asjad alati olla nö. by the book ja ootamatusi tuleb ette, see on paratamatu. Ootasin ise sinisilmselt võõrutamise tulemusena õndsaid vaikseid öid aga neid ei tulnud. Olukorraga tuleb aga rahu teha ja leppida. Kui nad praegu ei tulnud, tulevad kunagi hiljem... ongi midagi põnevusega oodata! 😅


1 kommentaar:

Katrin Kutsar ütles ...

Uuh,sa ikka nii tubli et võõrutasid koheselt, mitte järg-järgult ei jätnud imetamiskordi ära, mida paljud teevad :)
Mul 1,5a poiss ja ärkab ikka öösel ikka 2-4 korda, õnneks aitab lutt või vesi ja magab kenasti oma voodis edasi :) ja olen tänulik talle et hommik hakkab 8:30-9 aeg mitte nt 7 :D