pühapäev, 24. september 2017

Mõnglikese sünnilugu

Avasin hetk tagasi esmakordselt nädala jooksul läpakaekraani ja seda muidugi selleks, et mõnglikese uneajast kirja panna minu maailmaime, korrektseid tiitleid kasutades - pojakese, sünnilugu. Sai see ööpäevak tõeliselt põnev, seega enne kui kergekoelises unevõlas ja õnnedeliiriumis midagi unustama hakkan, panen mälestused parem kohe kirja.

Möödunud laupäeval käisime Nilsiga ühel tõelisel kiirmatka meenutaval reisil Soomes ja reisi üks suurimaid eesmärke oli pojakest kindlalt kõhus kinni hoida, et tulevased lapsevanemad saaksid ikka kenasti viimase reisisutsaka ära teha. Kuna sünnitähtajani oli tegelikult veel pisut üle kuu, ei olnud küsimustki, et kas teha see pisike reis või mitte. Reis päädis 20 000 sammulise ja 15km läbitud päevaga, et noh... ikka kõikvõimalik saaks mõne tunniga Helsingis tehtud 😄 Pühapäeval põikasime külla tuttavatele ja tegime veel õhtul oma tavapärase Selveri tellimuse, mis ka esmaspäeval kenasti kohale jõudis ja mind nädala toite vaikselt ettevalmistama suunas. Esmaspäeva õhtul voodis raamatut lugedes, mõtlesin juba nohiseva Nilsi kõrval, et põikan veel kiirkorras enne und tualetti, sest teate ju küll seda raseda põit - ei ole tal tegu ega nägu. Kiire põike otsustasin ette võtta imekombel aga justament õigel minutil, sest ühest tavalisest uneeelsest põiekast kujunes välja hoopis lootevee ja limakorgi eraldumine. Eeeee okei mis nüüd saab? Kuupäevaks ju alles 18.09, ehk täpselt üks kuu enne määratud tähtaega. 
Kõigutasin mõne hetke poti peal jalgu ja mõtlesin, et kuhu edasi. Sünnitusloeng oli meil broneeritud alles kuupäevaks 25.09, seega ega ma end kurssi kogu protsessi järjestusega viinud ei olnud. Teadsin vaid, et limakork võib eralduda tükkmaad enne sünnitust aga lootevesi peaks juba tõsisem keiss olema...
Kirjutasin kärmelt oma Oktoobrikate chatti ja küsisin nõu, sest noh kümme pead on ikka kümme pead eks 😅 Preilid andsid kohe jõudu ja tuge juurde ja suunasid mind helistama ämmaemanda liinile, et küsida kas peaksin haiglasse kontrolli suunduma. Enne kõnet pidin aga tugevad kümme minutit julgust koguma, sest hetkega jõudis kohale šokk ja vappevärinad. Olin küll terve raseduse sünnitust tõelise põnevusega oodanud, aga kui staadiumis 35+6 tundub, et peabki nüüd minema hakkama - selleks lihtsalt ei saa valmis olla. 
Vaikselt sikutasin varbast ka Nilsi üles ja andsin mõista, et äkki on nüüd minek. Tema muidugi täiesti unesegaduses ja samamoodi šokeerituna arvas, et see ei saa hetkel võimalik olla, sest tähtaeg ju alles nii kaugel, ehk me ikka ei läheks haiglasse?? 😄 Arusaadav, et tulevane isa läks pisut endast välja ja ei saanud olukorra tõsidusest hästi sotti. Ämmaemanda liinilt sain rahustava vastuse, et pöörduda tuleks tõepoolest kontrolli ja ärgu ma üldse muretsegu. Kuna haiglakotti ma ju veel pakkinud ei olnud, plaan oli seda teha kuskil 37 nädala paiku, viskasime spordikotti ilge hunniku nodi ja siiani vete nirisedes pakkisime end autosse ja Pelgulinna erakorralise poole teele.

Olin autos üsna ärevil ja kell 1 öösel sõites oli tunne nagu läheksime lennujaama, et reisile minna. Noh...metafoorina see nagu iseenesest isegi kehtiks. Pelgus kohal, sain kiire ülevaatuse ja selgus, et veed on tõesti osaliselt tulnud ja ega siin nüüd enam kaua minna ei tohiks. Eeeee....okeiii, saabub ülim ärevus.
Kolmekümneks minutiks suunati mind KTG masina alla jälgimisele ja nii me siis Nilsiga seal vaikselt ööhämaruses tiksusime. KTG andis mõista, et juba ööseks tuleb sünnieelsesse sisse jääda ja Nils peab haiglast lahkuma. Siis tabas mind aga tõeline šokk ja töinasin nii mis hirmus. Kurb oli mõelda, et käes on võibolla viimane öö enne beebi saabumist ja pean selle üksi haiglas veetma. Huhh... hormoonimonster minus sunnib praegugi pisaraid selle meenutuse peale välja. 
Nils tõi mulle veel kärmelt bensukast midagi hambaalla ja nii ma kell kolm öösel sünnieelses tilgutite all olingi. Nimelt pidin minema koheselt antibiootikumide mõjusfääri, et vältida infektsiooniohtu. Jumalale tänu, et ühispalatis kedagi peale minu ei olnud, tuulutasin palati hästi jahedaks ja sain ehk isegi 3h sõba silmale. 

Hommikul ärkasin ca. kell 8 tuikava päevadevalu peale, sain uue doosi ravimeid ja suundusin seejärel kitli sahisedes ultrahelisse. Sellest hetkest on mul tehtud ka viimane kõhuga pilt. Olemine oli veel ülihea ja sees põnevus, et täna hakkab ilmselt midagi toimuma ja et Nils saab külastusajal mu juurde tagasi tulla.


UH ülevaatuse ajal selgus asjaolu, et kutt on päris pisike ja üsna varsti tuleks midagi ette võtta kui sünnitegevus ei ole alanud. Palatisse tagasi jõudes oli minuga liitunud ka üks noor neiu, kellel rasedust 9 nädalat ja võitles hullumeelse iivelduse ja vedelikukaotusega. Mina vohmisin aga oma pudrueine sisse ja jäin ootama edasist programmi. 
Kell 10 sain arstikabinetti vestlusele ja selgus asjaolu, et teha tuleks esilekutsumine. Iseenesest see mind ei heidutanud üldse kuni hetkeni mil arst tõdes, et tegu on sama ravimi manustamisega mida kasutatakse raseduse katkestamisel. Siis tuli küll päris õõnes tunne sisse. Eriti häiris mind asjaolu, et tulemusi pidin kuulama ja otsuseid vastu võtma üksi, sest sünnieelses on külastusaeg alates kella kahest päeval.
Mis seals ikka, allkiri alla ja pöidlad pihku, et esimese doosiga ravimi mõjuma saame. Nimelt on võimalik antud ravimit manustada iga 4h tagant kokku 3x, juhul kui sünnitegevus ei alga. Tunnistan, et kui jook mulle nina alla lükati, kaalusin ikka oma head mitu minutit, et mis kuradi olukord see nüüd on, kuhu ma olen sattunud ja mida ma oma eluga teen. Jook sisse ja jääme ootele...
Otsustasin, et enne kui tuhud saabuma hakkavad, kasutan aega ära ja hüppasin veel sünnieelse korruse dušikabiini, pesin korralikult juuksed ja tupsutasin pisut ninagi, et noh... kuidagigi mõtteid eemale saada. Ja nii ma siis seal ootasin, mina, mu kõht ja mu kittel 😄


Jõudsin valusid oodates veel mõelda, et mis kõik jäi tegemata, sest aega ju teoorias oli veel nii palju. Kodus ei ole beebivoodit, turvahäll ei ole autos, Sleepcarrier on ostmata, homme õhtul pidin ju tegema pediküüri, ripsmetehniku ja juuksuriajad mille kenasti vahetult enne sünnitust sättisin, tuleb nüüd ära känseldada... 

Kella üheteistkümneks hakkas kohale jõudma tuikav päevadevalu, mis aeg-ajalt tugevnes. Kuni selle hetkeni panin kirja märksõnu, et hiljem siia blogisse midagi kirjutada oleks ja nüüdsest märksõnad katkevad, sest suure hooga jõudsid kohale korralikud tuhud. Kella üheteistkümnest kaheni tugevnesid tuhud pidevalt ja lasin koheselt käiku loengutest õpitud uutamise-aatamise ühes hingamisega ja vähkresin, et leida enamvähem asendit. Nilsi saabudes olin taaskord KTG all ja juba nii karmides valudes, et temaga enam rääkida ei söendanud. See pool tundi KTG all oli tõeline piin, sest lamavas asendis tuhusid üle hingata väga ei õnnestunud ja ootasin vaid seda hetke kui masin minu küljest eemaldatakse. Peale KTG sain lõpuks ka avatuse ülevaatuse, mille ees oli mul tõeline hirm, sest kes ei oleks kuulnud lugusid piinavatest valudest ja miniatuursest avatusest. Saabus ahastus - avatust 3cm. Kuidas kurat ma ei saa aru???
Õnneks lubati meid sünnituspalati poole teele asuda ja nende mõnede minutite jooksul kui pidime korrust vahetama, elasin üle mitu ülitugevat tuhu ja sain vaevu aru mida tegema pean. Imestasin kõige enam asjaolu, et tuhude vahe oli juba mitu tundi ca. 1-2 minutit ja kuidas saab sellises olukorras avatus olla vaid 3cm. 

Sünnitustoas suutsin vaevaliselt voodisse ronida ja pea kotttooli suruda, sest kedagi näha ma ei tahtnud ja rääkida ei suutnud. Ütlesin ämmakale vaid, et vaja oleks epiduraali... ja kohe! Ämmakas lähtus muidugi teadmisest, et 3cm avatust pole ju veel midagi ja oodaku nüüd ma ikka veel pisut. Plaanis oli veel üks KTG ja alles peale seda epiduraali mõte... mõtlesin ausalt, et see ei saa olla võimalik. 
Suutsin endale ainukese elatava asendi leida poti peal ja vähkresin seal paar minutit kuni tundsin, et tuhude valu on kuidagi vajuvaks muutunud ja ägisesin Nilsile, et ta ämmakat pressidega hoiataks. Ämmakas arvas, et ma olen tõesti aru kaotanud, sest alles 10 minutit tagasi saabusin 3cm avatusega. Peale kontrolli selgus aga tõsiasi, et saabunud on täisavatus ja tuleks kärmelt pressima hakata. 
Olin oma peas arvestanud, et pressimine käib umbes nii nagu filmides. Ca 3x ja laps käes - juhhuu!

Mmmm ei... pressisin seal möirete saatel ca. 25 minutit, ise samal ajal hämmingus, et kuidas küll lapse väljutamine sellest lühikesest kanalist saab nii hullumeelselt kaua aega võtta. Lõpuks, peale 25 minutit, mis tundus nagu 25 tundi, väljus midagi sooja ja kõvahäälset ja saabunud ta oligi, meie väike mõngel! Enda ja Nilsi nutuhoogude saatel asetati ta mulle kõhule ja ma ei suutnud oma õnne ära uskuda. Õnne, et mõngel on lõpuks väljas ja et sünnitus on jumaltänatud läbi! 
Kuigi poiss oli korralikult enneaegne, olid tema näitajad absoluutselt superhead. Apgar 9 ja kõik olulised numbrid paigas. Kaaluks 2495g ja pikkuseks 44cm, meie väike mugul.
Papaga koos esimene kaalumine ja ülevaatus tehtud, toodigi see väike imelaps lõpuks minu juurde, et ta saaks teha esimese korraliku pidusöögi. Söömisvõte oli tal ideaalne koheselt. Selline ta siis meil tuligi, meie väike ideaalne mõngel.

Asi, mis aga tõsiselt hirmutas, oli asjaolu, et nabanööris oli sees korralik sõlm. Usun, et seetõttu väike kutt nii kärmelt tulema tahtiski hakata, et olukord kõhukoopas ei olnud enam sobiv. Jumal tänatud, et tegemist on juba eos nii targa kutiga.

Peale kahetunnist sünnitustoas lamasklemist, mõnda pisikest õmblust ja mini-inimesega tutvumist, arvasin, et olen nii krapsakas ja hüppan püsti, et liikuda perepalatisse. Ilmselgelt liigne agarus, sest ega ma vist veel päris täpselt aru ei saanud, millega mu keha on hakkama saanud. Ämmakas ulatas mulle uhkusega väljateenitud kaneelisaia, mille kiirelt hingealla pistsin ja kärutas mind ratastoolis peretuppa, kus veetsime järelvalve all järgmised kolm päeva, et olla kindlad väikse mugula tervises.
Mõngel oli haiglas veedetud päevade jooksul kõikide arstitädide absoluutne lemmik, sest tegemist on imekombel ühe üsna vagura, heade näitajatega, suure isu ja äärmiselt nunnu poisikesega.


Tänaseks päevaks oleme tasahilju totaalselt uue koduse eluga harjuma hakanud ja olgugi, et rammestus on pidevalt peal, kaalub elu mõnglikesega selle igati üles. Vot just nii põnevalt ta meie juurde saabuski ja meie elu rikastama asuski. Ja nii me siis siin nüüd oleme, väike perekond - mina, Nils ja Nikolas.

12 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Loen esimest korda su blogi. Ja mulle jubedalt meeldib, kuidas sa sünnitust nii positiivse alatooniga kirjeldad. "käisin vikerkaart puuksutamas" Sorry, kui kõlab natue labaselt aga väga äge igatahes. :) Tubli.

LIINA ütles ...

Suured-suured õnnesoovid! Ja värskel ilmakodanikul nii ilus nimi! :)

Liisa Pärnpuu ütles ...

haha väga hea väljend :D eks kuidagi tuleb need ilmaimed välja pressida, pigem jäädes siis kogu selle kammajjaa juures positiivseks ;)

Mona Evestus ütles ...

Oh jeebus kui ilus - see lugu, see nägu, see perekond, see nimi!!! Suured ōnnesoovid! 💙

Miss Fanciful ütles ...

Palju palju õnne!! :) :)

margit ütles ...

Nikolas on nii vahva nimi!
Palju õnne ja jõudu kosumisel :)

;] ütles ...

Palju õnne!!!

Sirli ütles ...

Nii hea ja kaasahaarav oli lugeda, aitäh! Proovime ka ise rasestuda nüüdseks juba mõned kuud ning olen teiste sünnilugusid lugedes mõelnud, et kas tõesti läheb kõigil alati nii ludinalt ja kiiresti nau tahetakse näidata. Sina aga andsid kõik nii kuidagi vahetult edasi, samas ise positiivsust mitte kaotades, et kohe tore oli lugeda. :) Palju õnne muidugi värsketele vanematele pisipoja sünni puhul!

Anonüümne ütles ...

Palju-palju õnne teile! Imeilus nimi pisipõnnil❤️

Karin Karu ütles ...

Imearmas perekond! Palju, palju pisikese ilmakodaniku sünni puhul kogu perele! :))

Merili Sulg ütles ...

Palju palju õnne! Mäletan veel ise selgelt, kuidas viimase KTG ajal lihtsalt klammerdusin voodi külge, sest nii ebamugav ja valus oli, tahtsin need kummid enda ümbert ära kiskuda, aga suutsin viisakaks jääda. ��

Kristiina Nurm ütles ...

Edu ja jõudu .olen ise ka enneaegse poja ema sündis 35+3 2015a . kaaluga 2764g ja 49cm . veebuaris saab 3a igati tubli maragratt. Praegu ootan 17+4 n oma teist pisikest loodan.et sel korral lõppuni kanda