Neljapäev, 17. mai 2018

Kuumalainest, emadepäevast ja ühest krutskeid täis marakratist

Päikesepaistel kere soojendades on paslik pisut selle erakordse kuumalaine vältel ette võetud tegemistest juttu teha. Aastast aastasse olen alati tööpostil olles neid maikuu kuumalaineid kirunud, sest olgem ausad - on ikka nõme küll kontoris passida ja sundkorras kevadväsimusest kurnatud aju tööle sundida kui jalad kibelevad plätudesse ja mereranda... Aga noh, mis sa ikka teed, elu on juba kord selline.
Sestap olen käesoleval aastal oma praegusel tööpostil, emarollis, oi-kui-rahul, et üleilmset kuumalainet lõpuks ka nautida saan. Ei mingit vingu ega hala - suviselt soe ilm on nii hullupööra nauditav peale lõpmata pikka kehva suusailma. Kui nüüd meenutada, siis tegelikult ju ei tulegi meelde aastatetagusest ajast nii müstiliselt sooja ja pikka perioodi. Jah, lapsepõlvest küll tegelikult ähmaselt miskit sellist nagu koidab aga täiskasvanuelust küll mitte.


Kuumalaine ei olekski tegelikult enam paremal ajal saabuda saanud. Oleme ju kohe-kohe minemas Kreetale, kus meid vaat, et kuumemgi kliima ees ootamas on ja seega saime ninaotsad juba kodumaal korralikult pruuniks, et kahvatuvalge nahk väljamaal kultuurišokki saaks. Eriti vahva on veel asjaolu, et kodumaiste soojade ilmadega pojakese mõnusaks õueloomaks harjutanud olen, naudib teine nii väga - nii väga. On isegi enamvähem harjunud sellega, et emps koguaeg mingi imeliku möksiga läheneb ja väidab, et määrime - määrime, siis ei tee päike liiga. Palavaga olen poisile ka veejoomise külge harjutanud, mida nüüd ka isegi öösel pisut praktiseerime. Kipub ju tema meil ikka parajalt palju ärkama ja mõned veekorrad ööjooksul on ka empsi vaimsele ja füüsilisele tervisele kasulikud.

Igatahes... möödunud nädalavahetusel oli minu enda päris esimene emadepäev. Hommikul valmistasid poisid mulle mõnusa laari pannukaid ja tervitasid imeilusa ilma saatel kinkidega. Nilsike otsustas mind üllatada minu noorepõlve lemmiku - Nickelback kontserti piletiga. Halleluujaaa, ma ei saaks olla enam rohkem põnevil! Nagu tõeline vaprake, oli õde Lotta samuti nõus ka endale pileti soetama ja minuga rokkima tulema, ise vaid ühte-kahte laulu teades. Eriti vahvalt oli Nilsike ettevõtnud teha nii mulle, pojakesele kui ka endale ühise disainiga pusad - just selline kingiidee, mis mind hästi palju kõnetab ja rõõmustab. Midagi ühist ja ägedat.
Peale pannukate pugimist, sõitsime läbi Nilsi ema juurest, et pojake ka mammale lilled üle anda saaks ning seejärel suundusime loomaaeda. Kuum ilm ja mereäärne tuulebriis muutsid loomaaiaskäigu tõeliselt mõnnaks. Ma olen küll viimastel aastatel hirmsasti loomaaia kontseptsiooni osas kahtlev olnud aga mis sa ikka hädaga ära teed, pojakesele tahaks loomakesi ju ääri-veeri kuidagi tutvustada. Uus jääkarude polaarium oli igatahes ootusiületavalt kift ja varasemate eluruumidega võrreldes siiski suurepärane edasiminek.
Pojakese lemmikuteks osutusid hoopis aga kitsekesed, kelledel ka hirmnunnud pojakesed muudkui jalgevahel siblisid. Vaatasid teised omavahel pikalt tõtt ja püüdsid üksteise eksistentsist sotti saada.
Peale loomaaias käiku hüppasin kiirkorras kümneks minutiks Rocca keskusesse, et reisiks mõned asjad skoorida, peale mida suundusime kuumast surmväsinuna koju jalga puhkama. Õhtul kostitasime enda juures veel emadepäeva puhul minu ema ja venda.


Üldiselt oleme pojakesega päikeselised päevad mööda saatnud Nilsi vanematekodus aias kiikudes - päevitades - arbuusi nosides, sest korteris läheb ikka kuratlikult kuumaks. Möödunud nädalavahetusel jõudsime kiigata ka enda krundi peale, kus hetkel usin lammutamine käsil on. Et koht ise asub üsna mereranna lähistel, otsustasime, et viimane aeg on viia poiss ka mere ja liivaga tutvuma. Oi kui lahe see oli! Possuke oli merest täitsa lummatud, et nagu suur vann või nii. Liiva sees muudkui istus ja sahistas varbaid ja sõrmekesi läbi imepeene kuldse rannaliiva. No kui mõnus!
Pojake on juba õue elu - oluga nii harjunud, et eile kui plaanisin terve päeva kodus olla ja mõned pisut töisemat laadi asjad korda ajada, muutus ta hirmus virilaks ja muudkui turnis mööda mind üles ja alla, justkui nõudes, et “kamooooon emps, tee-ee-ee-mee juba midagi”. No mis seals ikka, poiss riidesse, korterist välja, auto pagassist kergkäru kokku, mänguväljakule kiikuma. Ainult, et... mänguväljakule jõudes avastasin, et pojake jäi kaitsekreemita seega oeh, tagasi koju, pojake kreemiseks, tagasi kärusse ja mänguväljkule. Selleks ajaks oli ta ise muidugi juba nii väsinud, et jäi pea kohe kärus magama.


Mulle näib ausõna, et väikemees omandab uusi oskuseid igapäev ja tunniste intervallidega.  Üks hetk hakkab roomama, järgmisel juba ajab end põlvili ja kui uuesti vaatad siis on juba püstijalu mänguasjakasti küljes ja viskub igasse ilmakaarde pikali. Tundub, et oleme jõudnud mõnes mõttes tagasi algfaasi, mil pidevalt pojakese kõrval istuma ja teda valvama pidin. Vahepeal oli juba jummala laadna ja poiss toimetas kõhuli omaette pikalt ja sain mööda tube tuuseldada. Nüüd aga pean taaskord käed avali tema ümbrust turvama, sest turnib teine nagu pöörane. Samas on see nii uskumatult lahe kui elevile ta ise enda uutest oskustest läheb. Maailma kõige vägevam tunne on näha kuidas pojake ennastunustavalt naerda lõkerdab, ise juba pisut nalja teha mõistab ja armastust täis silmil suu avali musi tegema tuleb. Õnn peitub tõesti nii pisikestes asjades!



Olgugi, et toimetan koguaeg tiheda graafikuga, tuleb tõdeda, et järgmiseks nädalaks olen endale lohe eriti palju ette võtnud. Tuleval neljapäeval leiab aset Rocca al Mare keskuses Yu Talent Media finaalüritus, kus lõpuks ka üldine kaanestaarikonkurssi võitja ilmsiks tuleb. Muideks, veel viimast nädalt ootan teie hääli ühele vahvale pildile, mille võsime üles Rahva Raamatu kaupluses. Et lugemisest on saanud viimastel aastatel minu jaoks üks tõeliselt nauditav hobi, on just sellenädalne pilt mulle hästi südamelähedane. Leiad selle SIIT.

Foto: Kadri Tiganik

Reedel, nagu juba ka varem mainitud, ootab mind kontsert enne mida mõned iluprotseduurid ja kohvikutiir õekesega. Laupäeval tuleb vast ette võtta pisukene kokandusring, sest pühapäevaks oleme plaani võtnud Roheliste Väravate Tänava üritusel osalemise, mis igal aastal Nõmme kandis aset leiab ja sel aastal veel meile eriti mugavalt asetseb. Hetkel on plaanis püsti panna väike kirbukas ja pakkuda kooki/pirukat. Olete lahkelt oodatud läbi astuma, uudistama ja maiustama! *kuigi ärge praegu meest sõnast, härga sarvist võtke, sest kui ilmataat meid ei soosi, siis meie ka ei soosi 😄

Tänaseks aga minu poolt kõik ja lobiseme varsti jälle!

Foto: Kadri Tiganik

Kommentaare ei ole: