kolmapäev, 2. mai 2018

Imetamisest, kaalust ja arenguetappidest

Raseduse ajal tabasin end pidevalt mõttelt, et issake kuidas küll see imetamine välja hakkab nägema. Kuidas peaks vastsündinud maimuke mõistma, et empsi küljes on mingid asjad, millest saab süüa ja kuidas ta üldse peaks imemisvõtte selgeks saama kui ta seda ealeski proovinud pole?!? Samuti tundus imetamine eriskummaline ka minu seisukohalt - kas ma ikka saan sellega hakkama, ega see imelik ei ole, issake see on kindlasti valus ja ebamugav?!?

Oeh, küsimused - küsimused, eksole.

Reaalsus on aga see, et juba mõni hetk peale pojakese sündi, kui ta esimest korda rinnale asetati, loksus kõik imeväel paika ja imetamise loogilisus jõudis mulle kohale. Jah, esimesed nädalad olid küll pisut ebamugavad, imetamine põhjustas mingil määral valu ja erinevate imetamispositsioonide katsetamine oli ehk isegi pisut keerukas. Nägin kurja vaeva ja pidasin graafikut (ülla-ülla, mina ja mu graafikud), et pojake ikka kordamööda ühele ja teisele poole asetada, et jumalaeest seda kurikuulsat paisu ei saaks tekkida. Ptüi-ptüi-ptüi, pääsesin paisust ja mida aeg edasi, muutus imetamine esiteks maailma kõige loomulikumaks ja teiseks, hästi oluliseks ja meeldivaks tegevuseks.

Sain üsna kiirelt aru, et imetamisel on hästi oluline osa pojakese lähedusvajaduse leevendamiseks ja omavahelise suhte loomiseks. Oli ta meil ju tibatilluke ja enneaegne, mistõttu pidavat ta veel kuu jagu minu kõhus pesitsema. Et sealt tahtis ta aga välja pääseda, oligi rinnal hoidmine ideaalseks kõhuväliseks alternatiiviks. Minu jaoks on imetamine olnud tõesti hästi meeldiv ja loomulik teekond. Olen selle eest nii tänulik. Andes pojakesele nüüd aga ka üsna usinalt lisatoitu, on imetamise osa mõnevõrra vähenenud ja melanhoolia on ikka hästi kerge tekkima. Tunne, et ta ei vaja mind enam nii väga ja appi-kuidas-ta-järsku-nii-suur-poiss-on?!?

Ühest küljest on see tegelikult tore, et Nils saab veelgi enam mulle abiks olla ja pääsen pisut rohkem omapäi ka kodust välja, teades, et poisid saavad hakkama lisatoidu ja nüüdseks juba pisut vähema väljapumbatud rinnapiimaga. Pumpamisega on mul alati olnud tegelikult selline vihkan-armastan suhe, et hirmus mugav on sügavkülma piima varuda ja endale selle tegevuse najal pisut vaba aega näpistada. Teisalt on see nii hullupööra tüütu ja keeruline, et otsustasin rinnapumbast tegelikult juba mõnda aega tagasi loobuda ja asendasin selle vanahea käsitsi pumpamise meetodiga. Toimib täitsa kenasti ja on vaat, et efektiivsemgi.
Et poisuke hetkel kolm korda päevas ka lisa saab, hommikul üldiselt putru, lõunal köögiviljapüreed ja õhtul köögiviljapüreed lihaga, olen endale teadvustanud, et imetamiskorrad on hetkel veel ekstra olulised ja hindan neid seetõttu veelgi enam. Tõstan teda rinnale tõesti nii palju kui ta vähegi soovib ja kaisutan niisamagi aina rohkem ja rohkem. No niii nunnukas teine lihtsalt.


Miks ma aga üldse imetamisest rääkima hakkasin - on ju ilmselge, et rinnapiim on beebile kõige olulisem ja vitamiinirikkam toit vähemalt esimese eluaasta vältel. Ideaalis tuleks seda usinalt pakkuda nii kaua kuni võimalik. Samaaegselt on imetamisel ka absoluutselt iii-mee-lii-nee mõju emale - see hoiab kaalu meeletult hästi kontrolli all. Kogu see magamatus ja vanemdamine ja imetamine on nii kreisi energiaröövel, et pidevalt elad nagu mingis veidras defitsiidis. Seetõttu ongi imelihtne haarata igasuguse nodi järgi, mis käeulatuses ja muudkui suhkruga enda energiavaramuid täita. Jah, muidugi on see ebatervislik aga samas, annad endast niigi palju kõigile ja kõigele, et lihtsalt mõne asjaga lased minna. Eriti veel siis kui see kaalunumbrile kuidagi hävitavalt ei mõju.
Muidugi ei osanud ma aga arvestada asjaoluga, et lisatoit ja rinnapiim ei anna imetava ema kehale enam samasugust koormust nagu lihtsalt rinnapiim. Oomaigaaden kui te oleksite vaid mu nägu näinud kui mõned päevad tagasi seda kaalunumbrit nägin.


Kogusin enda hormoonidest tulvil emotsioonid kokku tagasi ja otsustasin, et aitab vabandustest ja lamasklemisest. Mingit trenni ma tegelikult küll tegema ei hakka, nii palju energiat mul nüüd ka pole 😅 Toitumise ja igapäevase liikumise pean aga jonksu ajama ja nii ongi. Ma tõsimeeli arvasin, et elu ongi nüüd edaspidi nii ilus, et iga päev võin süüa jäätist ja šokolaadi, küpsiseid, barankasid ja soolapulki. Võta näpust - tuleb jälle normaalseks inimeseks hakata 😄 Hetkel aitab tegelikult hästi ka asjaolu, et kuu lõpus läheme reisile ja see õudus peab kaalult kaduma. Eks siis ole näha, kas pean vastu ja kas midagi üldse muutub. Öeldakse ju, et tervisliku kaalulangetuse ja üldse normaalse funktsioneerimise olulised osad on:

a) tervislik toitumine
b) liikumine
c) piisav uni

No võite kolm korda arvata, mille muutmine neist eelmainitutest ei ole minu kätes 😄 Eks ma siis proovin nende kahe, muudetavaga hakkama saada. 

Viimastel päevadel on lisaks minu normaalsele toitumisele, toimunud muutuseid ka muul rindeil. Et viimane suurem arenguhüpe toimus pojakesel 4-kuuselt, tundub, et 8nda elukuu lähenedes on toimunud järgmine. Pisikesest vagurast, vaikselt ümbrust jälgivast beebist on saanud üleöö seiklusi otsiv, väike uudistav, üheaegselt varesepoja hääli ja kilkeid tegev pisipoiss. Ta kohe tõsimeeli üritab vaikselt meiega juttu teha ja on end ümbritsevast maailmast juba hästi teadlik. Mõmmik muudkui turnib ja üritab end istuma sikutada, üldsegi mitte lastes end mõjutada asjaolul, et igakord selili vajub ja mina teda 24/7 turvama pean. Pistikupesad said juba kaitsmetega kinni pandud, kapilukud tuleb ASAP lisada. Egas need sahtlites peituvad emme-issi asjad on ju niiiii palju ägedamad kui mingid mänguasjad. Samuti on ta täiesti peapeale pööranud oma päevase unegraafiku, mistõttu on avastamist ja ootamatuseid igas päevas aina enam. 
Üheks uueks meelistegevuseks on empsi süles istudes kahe käega mind kõikidest pehmetest kohtadest pigistada ja seejärel vaadata mis saab - kas emps kiljatab või keelab - igatahes on jummala naljakas!


Juba õiiiiigepea saan teile rääkida lähemalt ka meie majaehitusprojektist, millega lõpuks alustada saame ja ma olen lihtsalt nii elevil. Lõpuks, peale kahte ja poolt aastat paberimajandust, saame me alustada. Väikemees on viimaste kuude jooksul meiega pangas ja notaris kaasas käinud ja tähtsa poisi kombel dokumente lapates püreed muginud või kenasti põrandal mänguasjadega piiksutatud. Elu lapsega! 😅

Papsiga pangas

Vanapapsiga notaris

3 kommentaari:

SR ütles ...

Haha....nagu ise oleks selle postituse kirjutanud. Ja mõtlen just seda osa, et kriips peal sellel magusaga premeerimisel, sest kaalunumber ei ole see, miks ma tahaks, et ta oleks. Mina ei ole kahjuks oma raseduseelsesse kaalu jõudnud, kuid võtsin asja käsile ja püüan ikkagi nüüd asjaga tõsisemalt tegeleda. Nagu öeldakse - 9 kuud võtsid juurde, siis anna kehale 9 kuud alla võtta. No...minu 9 kuud saab mai keskel läbi. :)
Ja see kriiskamine....oh sa juudas...kõrvatropid peaksid alustava ema pakis kindlasti olemas olema. :)

Anonüümne ütles ...

Mida sa õhtusöögiks sööd/teed? :)

Liisa Pärnpuu ütles ...

Ikka iga päev erinevaid asju :)