Meie armas pooleteiseaastane

Täna pidasime üle pika aja taaskord minisünnipäeva - nimelt täitus karupojakesel aasta ja pool - seega oli igati kohane hommikusöögiks küpsisetorti pugida.
Meie pooleteiseaastane on üks hästi armas ja hea poiss. Ma täitsa ausalt kohe ei oskaks kokku lugeda, kui mitu korda päevas teda kiidan ja heldimusega vaatan. Lihtsalt nii tragi ja asjalik teine.
Eks ta tegelikult iniseb teist sama palju ja ajab mind ka 35 korda päevas hulluks, ripub jala küljes ja paneb mind koguaeg jonnijuurikat eteldes proovile. Aga no iga jumala päev kui ta lõpuks õhtul magama läheb, mõtlen juba tunni pärast, et noküllonarmaslapsmaivõi.

Meie aasta ja poolene pojake, armastab tohutult teiste lastega mängida. Tuluke lööb silmis põlema, kui saab jalad mõne mängutoa või võimlemistunni suunas seada. See-eest pelgab aga pisut mõndasid täiskasvanuid, küll aga mõne aja pärast leebub ja unustab emme jala külge klammerdumise ära. Üldse ei saa aru mis valiku alusel pelgamine tuleb, mingi pojakese nutika pea hästikeeruline algoritm ilmselgelt.
Kodusteks lemmikmängudeks on puidust looma- ja autopuslede kokku pusimine ja eriti südamelähedaseks on muidugi torni ehitamine - klotsidest, saabastest, emme meigiasjadest, jogurtitest või millest iganes veel võimalik on. Täna lõunal näiteks üritas lasanjetükikestest taldrikule torni ehitada. Loovusest juba puudu ei tule.

Multikad ei huvita teda aga näiteks üldse. Ainuke mida meelsasti vaadata ja kuulata meeldib, on Laulupesa lastelaulud. Neid võiks ennastunustavalt vaatama jäädagi aga enamasti uudistame neid vaid siis, kui haigusepisik on end külge haakinud. Seda telefonihuvi on niigi juba liiga palju.
Pojakese üheks suureks lemmikuks on albumid. Neid lapates võib ta pikalt-pikalt põrandal istuda ja piltidel olevatele inimestele osutades küsivalt "see?" öelda. Nii kaua kui keegi talle piltidel olevaid inimesi, koeri, kasse ja jäneseid ette loetleb, on igatahes rahu majas.
Üldsegi on ta loomadest täiesti lummatud ja see on nii-ii-ii nunnu! Esiti fännab muidugi kõiki perekoeri ja perekasse aga on ka number üks koduküla jões pesitsevate partide fänn ja ega varesedki pojakese armastusest ilma jää.
Kui paluda linde jäljendada, tuleb muigel sui esitlusele "pää pää" ja "kaa kaa"... noh pardid ja varesed siis eks.
Eriti mõnus on vareseid jälgida aknalaualt, millel istumine on ka miskipärast eriti äge. Autodele ja mööduvatele inimestele "tadaa" lehvitamine on sama naljapakkuv, kui lennuki- ja helikopterihäälte matkimine, emma kumma nägemisel. Lennumasinad on täiega lemmikud!

Joonistamine kestis umbes kaks minutit.
Sealt edasi oli ainult omg-nii-lahe-mängutubaaaaa ja restos kõvahäälselt kilgates ringi jooksmine 😅

Ma olen ausaltöeldes täiesti hämmingus, kui nutikas saab üks pisikene inimene olla. Palumise peale näitab ette põhimõtteliselt kõik kehaosad, olgu selleks siis hirmus oluline ninaauk või varbad ja põlved. Mulle tundub, et pojake saab praeguse vanuse juures põhimõtteliselt kõigest üli hästi aru. Kui paluda tal midagi teha, tuua või emmet aidata - toimetab teine nii usinalt.
Suure entusiasmiga viib musta pesu pesumasinasse (ja vahetab pesuprogrammi ajal mitu korda pesureziimi😬), toob märjad asjad pesuresti juurde (mõnikord toob oma sokisahtlist ka kuivad sokid märjale pesule lisaks, et ikka kõrgema ja vingema pesutorni saaks), nühib hoolsasti svammiga põrandaid ja korjab enda söögitooli alt kokku viimsegi maha kukkunud makaroni ja asetab selle eeskujulikult prügikasti. Nagu... mida asja?!? 😅 Sealjuures võib rahulikult süüa terve õuna nii, et mälub - võtab tükikesed suust välja - tekitab elutuppa 25 tükikestest koosnevat tornikest - ja jalutab edasi...

Nagu juba pisemana, on pojake ka praegu tegelikult hästi hea sööja. Isukalt vitsutab sisse põhimõtteliselt kõike, mis ette antakse aga eriti häälekaks muutub siis, kui kasvõi paar sekundit toidu jahtumist ootama peab. No ei ole seda kannatust eriti palju vist antud.
Targu panen tema toidu korraks sügavkülma, et esimene kuum saaks kiirelt jahtuda.
Ainukene asi, mis talle tõesti üldse ei meki, on kurk.

Iseloomult on pojake hästi armastav, sõbralik ja hoolas. Läheb meelsasti mängukaaslastele pai tegema ja jagab lahkelt emmele-issile enne ööund musisi. Paneb pusletükid palumise peale spetsiaalselt selleks mõeldud topsi ja legoklotsid õigesse mängukohvrisse. Eks me seda pedantsust oleme talle ka korralikult juurutanud, ega Neitsi ju muud moodi oskagi. Ilmselgelt paneme enamused mänguasjad õhtu hakul kokku ikkagi meie ise, aga leian, et ka lapsega koos mänguasjade kokku panemine on hästi oluline asi, mida harjutada.

Ööd on meil ikka suhteliselt samasugused nagu nad olid ka varem. Ärkame ja abistame luti leidmise või mille iganes muuga, mis pojakest vaevab. Ainult selle erinevusega, et õhtune uneaeg saabub nüüd juba kell 20, varasema 22 asemel, sest ühe päevaunega lihtsalt pikemat ärkvelolekut välja ei venita. Aga tegelikult on see hästi mõnus ja vajalik ka lapsevanemale - tegevusrohkest päevast mõned tunnid lesimisaega võtta.