Minu (seikluste- ja sekeldusterohke) London

Pisut rohkem kui kuu aega tagasi, jõudsin arusaamale, et ma vajan puhkust ja kohe!
Mõeldud - tehtud.
Peale sõbranna veenmist, tunde sobivate lennuaegade ja sihtkohtade otsimist, reisisäästude kalkulatsiooni ja lennuhirmust tuleva ärevuse alla surumist, oligi plaan paigas. London it is!
Pidime ju tegelikult juba ülemöödunud aastal koos Nilsiga Londonisse lendama aga et minu rasedus kulges just sel hetkel eriti ränga iiveldustähe all, jäi see plaan tol hetkel soiku. Sel korral saime aga Katsiga oma pikaajalise unistuse - ühisreisi - ellu viia.
Ostsime piletid ja bronnisime hotelli jaanuari lõpus ja möödunud nädalavahetusel, kui kalender jõudis märtsi, seadsimegi end Inglismaa poole teele.
Tänu Kogumispäevikule olen viimaste kuude jooksul nii palju suutnud säästa, et lühiajaline linnareis oli täielik köki-möki. Mõeldes tagasi veel möödunud aastale ja käitumismustritele, oleks selline teguviis täiesti mõeldamatu olnud.

Nagu minu pikemaajalised lugejad vast juba teavad, vaevlen meeletu lennuhirmu küüsis. Püüan selle leevendamiseks küll erinevaid lahendusi leida aga ega miski eriti märkimisväärselt ei aita. Seetõttu leidsingi end taaskord lennujaamas, kell 10 hommikul, konjakiklaasikesega. Mis seal salata, kell 10 hommikul on konjaki rüüpamine üsna jälk tegevus aga samas pisutki uimastav mõju sellele iiveldama ajavale megahirmule tal on. Esiti tekitas hirmu muidugi lendamine ja teisalt olin üsna ärev, et pojakesest kolm ööd eemal olen. Õnneks on Nils tõeline superpaps ja poiste hakkama saamise pärast ma grammigi muret tundma ei pidanud. Lihtsalt tavalised emakaru asjad... igatsus ja nii.
Igatahes. Lend kestis kaks ja pool tundi, mille käigus saime üksjagu lobiseda nii sõbrantsiga omavahel kui ka meie kõrval istuva Evestuse bändiliikmetega. Nimelt olid tüübid teel Londonisse, et uut plaati esitleda ja meie muidugi käisime neile korralikult ajudele ja tegime kogu muusikatööstuse kohta tunni ajaga totaalse ristküsitluse. #ups

Kui lennukirattad Stanstedi lennujaamas maad puudutasid, oli mu elevus lihtsalt piiritu. Ilmselt oleks see veelgi suurem olnud kui ma oleks teadnud, millised seiklused meid alles ees ootavad. Suundusime oma käsipagasikohrvitega kibekiirelt rongipiletide järgi ja olime hirmrõõmsad, et supersoodsa diili saime. Üsna kiirelt selgus aga, et muidugi oli supersoodsa diili põhjuseks hoopis vast soetatud bussipiletid. No mis seal ikka, võtsime siis bussiga suuna kesklinna poole, et sealt seejärel metroo peale istuda ja Wembleysse hotelli sõita.
Rongijaamast saime läbi korraliku pusimise Oyster kaardid, ehk ühistranspordi magnetkaardid, milledele kolme päeva jagu sõiduraha peale laadisime. Tiksusime omajagu aega perroonil, sest ei suutnud aru saada kas oleme üldse õigel suunal, õigel liinil ja mida me üldse oma eludega nüüd peale hakkame. See metroovärk tundus lihtsalt niiiiii keeruline! Lõpuks saime ikka õige suuna kätte ja jõudsimegi hotelli. Olime ülientusiastlikult endale samaks õhtuks bronninud külastusaja Sky Gardenisse aga nagu ikka, arvestasime endale liiga lühikese trippimisaja ja jätsimegi sinna ajanappuse tõttu minemata. Lihtsalt nii mõnna oli hotellivoodis jalgu sirutada ja aknast naaberhoonet, Wembley staadionit imetleda.

Õhtuhämaruse saabudes vedasime end ikka Londoni kesklinna kohale ja asusime ringi uudistama. Esiti üritasime tegelikult lihtsalt aru saada, et kus midagi asub ja kuidas oleks kõige mõistlikum liigelda. Ma olin sellest hiidmetropolist täiesti pahviks löödud. Sõnatu! Londoni grandioossus lõi mind avatud käega vastu nägu ja raputas korralikult läbi. Tahaks öelda, et õnneks on Kats ka varem Londonis käinud ja suutis seetõttu selget mõistust säilitada ja meid transpordisegadusest päästa aga kus sa sellega! Nende paari päeva jooksul sai nii mitu korda vale bussi või suuna peale istutud, et enam ei jõua isegi kokku lugeda 😂. Tujul me sellest muidugi langeda ei lasknud ja kruiisisime vabakäigul nii kuis jaksasime. Olgugi, et esimesel õhtul leidsime end kõigepealt tellingute varjus oleva Big Beni juurest, leidsime, et mõistlik oleks suund siiski Oxford streeti poole võtta, et miskit hambaalla pista. Hommikused grillvõikud (ja konjak 😅) olid ainukesed energiavarud, mis selleks hetkeks juba totaalselt kulutatud olid. Jumal tänatud Google mapsi eest, mis meid vaevata mööda pisikesi Oxford streeti risttänavaid mõnusa restoranini juhatasid. Esimene fish and chips check!
Et päev oli olnud pikk ja üsna elamusterohke, pakkisime esimesel õhtul pillid varakult kotti ja suundusime tagasi Wembleysse.

Oeh need mõnusad hotellilinad ja kella kaheksani põõnamine! Et minu hommikud algavad üldiselt üsna varakult, sain omajagu aega tiksuda, enne kui Kats lõpuks silmad lahti lõi. Nautisime mõnusat hotellihommikusööki ja imestasime, et miks küll kell üheksa Wembleys nii palju jalkasärkide ja -sallidega inimesi jalutab. Pelgalt tunni pärast oli selge, et pisike staadionike meie hotelli kõrval, täitus vaikselt jalkafanattidega, kes Arsenali - Tottenham Hotspur mängu vaatama suundusid. Et staadion mahutab lausa 90 000 inimest, oli see vaatepilt lihtsalt kirjeldamatult kreisi! Meist möödus tuhandeid ja tuhandeid elevil jalkafänne. Ja te teate ju küll milline on jalgpallikultuur Inglismaal, see on ju nende Püha Graal, seega võite vaid ette kujutada, milline ülev meeleolu selle rahvamassi sees valitses.

üks parajalt puhanud inimene

Olime ka ise üsna varajased, et nagu viielised kella 11ks Buckingham Palace'is vahtkonnavahetusel kohal olla. Ilmselgelt olime faktide kontrollimisel aga liiga lohakad ja tol hommikul muidugi vahetust ei toimunudki. No mis seals ikka - seadsime sammud Trafalgar Square'i poole, et enne Madame Tussauds muuseumit aega parajaks teha. Pugisime kevadsooja ilma nautides puuvilju ja lihtsalt jälgisime seda eriskummalist metropoli inimsuminat.
Vahakujudemuuseum on olnud minu bucket list sihtkoht juba aastaid ja ütleme nii, et see oli selline... 6,5/10. Osad karakterid olid tõesti äravahetamiseni sarnased aga ega enam teist korda läheks küll.
Soojendava päikese saatel võtsime taaskord suuna Oxford streetile, sest shopping!!! Hindasime enda energiavarusid pisut üle ja seetõttu loivasime poodides ringi valutavate jalgade ja kumiseva peaga. Päevane sammunäit oli ammu täis saanud ja viimnegi jaks hakkas kerest lahkuma. Hotelli!

Sherlockit kaemas

Et programm oli aga tihe, polnud hotellis ju muidugi puhkamiseks suurt aega antud ja mõne tunni pärast olime taaskord kesklinnas tagasi. Olgu ka öeldud, et Oxford streetile trippimine meie Wembley Hiltonist, võttis koos jalutuskäigu ja metroosõiduga aega ca. 35-40 minutit.
Õhtustasime Itaalia restos ja võtsime seejärel suuna öölokaali poole. Kokteilid, tants ja trall said kesta kella üheni, sest paljud kohad pannakse lihtsalt sel kellaajal kinni. Olime hirmus entusiastlikud, et juba õigepea oleme öömetrooga Wembleys ja saame end puhkama sättida. Pseeh, kus sa sellega!
Just see liin, mida pidime kasutama, oli katki läinud ja ainsaks lahenduseks oli võtta mitu erinevat bussi, mis õnneks samuti ööliini sõitsid. Vaid 11km kaugusele jõudmine, võttis bussidega aega ei vähem ega rohkem kui kaks tundi. K a k s t u n d i.
Olime täiesti surmväsinud ja aktiivsuskell näitas 36000 sammu. Headööd!

36 000 sammu hiljem...

Äratus helises nii häbematult kiiresti ja kuus tundi und oli peale sellist päeva (ja ööd) ikka hirmvähe. Loivasime hommikusöögile ja vohmisime sisse kõike head-paremat, mis käeulatusse jäi. Ilm oli hall ja vihmane, tõeline London! Eriti müstiline oli aga asjaolu, et kohalike jaoks oli tegemist vist juba kevad-suvise ilmaga ( 8 kraadi ja vihm... ), sest enamasti olid nad riietunud kas t-särkidesse või lühkadesse. Ka lapsed...
Märgadest oludest hoolimata, seadsime end mõne tunni möödudes taaskord metroo peale ja hüppasime London Eye vaaterattale. Juuube kallis aga täiega oma hinda väärt!
Järgmisena võtsime suuna National History Museumi poole, mis meile mõlemale üsna kehvakese mulje jättis. Tunne oli, nagu oleks bioloogia tunnis klassiekskursioonile tulnud ja peaks kuidagi sundima end putukate piltidest ja linnutopistest vaimustuma, et ikka kontrolltööks teadmised olemas oleks. Vähemalt oli sissepääs tasuta.
Peale kiirtuuri muuseumis, trippisime aina marusemat ilma trotsides tagasi Oxford streetile ja tegime veel viimased sisseostud. Õhtul kulmineerusid reisimuljed hotelli all asuvas TGI Friday's peale mida kukkusime ära nagu notid. Okei, tegelikult vaevlesin räige lennuärevuse käes ja ära kukkumine võttis (vähemalt mul) ikka hirmus kaua aega.

Emaspäeva hommik - Heathrow lennujaam - 8.00 - konjak. Võõeeehhh vat see oli alles rõve! Aga mis sa hädaga ära teed, hirmul on suured silmad. Ootusärevus koju jõudmise ja poiste nägemise eel oli lihtsalt sõnulseletamatult suur ja kodumaale jõudmise tunne absoluutselt vaimustav!
Nüüd, paar päeva peale reisi, olen vaikselt reisirattalt maha astunud ja isegi kahe tunnisest ajavahest tekkinud mini jetlagist jagu saanud. Järele jäänud emotsioon on aga ülev ja kõikvõimas. Näha ja kogeda sellist suurlinna, on lihtsalt uskumatu. Multikultuurne, värvikirev, ajalooline ja samas nii kaasaegne. Üks minu unistuste sihtkohti, ühe maailma ägedaima reisikaaslasega! 🙏