Laupäev, 19. oktoober 2019

Sünnapidude lainel ehk septembrikuu kokkuvõte

30. juubel peetud, pojakese sünnapidu möödas, Türgis pulmas käidud, blogis mitte midagi kajastatud... oh boy, oh boy küll ma olen ikka reelt maas. Ma olen iga päev üritanud, ausõna. Muretsenud, et kuidas ma küll blogi niiviisi hüljata võisin ja laiskusel üle võtta lasin. Tegelikult juhtus ka ju see, et lennuhirm halvas mind juba nädalaid enne reisile minekut, seega ei suutnud ma põhimõtteliselt mitte millelegi muule keskenduda, kui enda rahulikuna hoidmisele ja ja vähemalt 5x kümne minuti jooksul endale sisestamisele, et kõik on okei. Lennuk on turvaline ja ei kuku alla. Samas ülejäänud aja sellest kümnest minutist mõtlesin paaniliselt kui kõrgel me selle raudkolakaga hõljuma peame ja kuidas ma küll saan enda pere niiviisi ohtu seada. No täiesti opakas ma räägin. 


Alustame siis sellest, et issaristivägi ma sain ju vahepeal 30! Enesetunne sellele vaatamata on täpipealt sama mis ennem. Ei grammigi vanem kui 25 😅.
Ettevalmistused sünnapeoks võtsid omajagu aega, sest ühe festivaliteemalise peo korraldamine kätkeb endas päris suurel hugal dekoratsioone ja nende üles seadmist. Õeke tuli õnneks juba eelneval õhtul minu juurde ja sättisime ca. 4-5 tunniga kõik terve maja peale üles ära. Üritasin tekitada hästi värvilist ja suvist õhkkonda, vaatamata sellele, et suur sügis oli juba käes. Külalistelt palusin vaid seda, et seljas oleks võimalikult värvilised riided ja ise täiendasin nende välimust festivali käepaeltega.
Pakkusin külalistele enda absoluutseid lemmiktoite, tellisin suurel hulgal pad thaid, klaasnuudlisalatit, kevadrulle ja muud head-paremat Aasiapärast. Et enamustel sõpradel on praeguses eluetapis pisikesed lapsed, algas pidu suhteliselt varakult sest kõik lapsed ja loomad olid samuti peole oodatud. Enamasti mööduvad lastega koosviibimised mängunurgas aga õnneks suutsid enamused pisikesed koopereeruda ja maja peal ringi tuuseldades ise endale piisavalt tegevust leida. Olgu selleks siis voodist batuudi tegemine või lihtsalt mänguasjade mööda maja laiali tarimine. Ka omakeskis mängisime mitmeid mänge, milledest kõige popim muidugi vana hea Kuldvillak. Kõik mängud olid üles ehitatud teadmistele minu kohta, seega sain ennast tunda tõeliselt tähelepanu keskpunktis. Tugevamate pidulistega lõpetasime peoõhtu veel linnas tundide viisi tantsides. Järgneval päeval vaatasime lihtsalt terve päeva telksi ja sõime üksikuid ülejääke ehk, et täielik vegeteerimise mode. Sünna eel on mumst alati suurim hirm, et kas süüa ikka jagub. Müstilisel kombel olin ma toitu varunud eriti täpselt, sest ainuke asi mida peojärgsel hommikul veel süüa saime oli paar üle jäänud tordiviilu. Dekoratsioonide valikuga läks ses suhtes ka üsna hästi, et enamusi sain kasutada ka mõni nädal hiljem pojakese sünnal. Noh, ilmselgelt mitte seda hiiglaslikku 30 ja LIISALANDi aga ülejäänusid küll 😅.



Nils oma naturaalses olekus

hommikused ülejäägid
September oli üks tõeline peokuu seega liigumegi nüüd sujuvalt edasi pojakese sünna juurde. Põhimõtteliselt täpselt samad külalised ja mõned lisakski, kogunesid taaskord meie juurde ja maja täitus laste kilkamise ja väikeste jalgade vadinaga. Ma pole kunagi varem lastesünnat kodus pidanud aga ometi möödusid ju minu lapsepõlves kõik sünnapeod kodudes, seega mingi aimdus nagu peokorraldusest peaks olemas olema. Mäletan, et alati oli niii lõbus, sest no mida muud saakski teiste mänguasjadega mängimine, morsi joomine ja tordi mugimine olla. Üritasingi siis meenutada, et mis toidud lastele kõige paremini peale läksid ja milliseid mänguasju välja sättida. Toiduvaliku osas läksime pirukate - makaronisalati - vinkude teed. Juurde veel popcorni, küpsisetorti, vanaema küpsetatud vahvleid, puuvilju ja absoluuuuutselt kõik pisteti taaskord nahka. Tundub, et läks valikutega ikka täitsa täppi. Lapsed möllasid tundide viisi nii vanade kui ka vast kingitud mänguasjadega ja tundus, et neil oli ikka sigalõbus. Pojakesel ikka vedas päris korralikult, sest lisaks igasugustele lemmikautodele, muruniidukile, pusledele, raamatutele ja muule vahvale, kinkisid vanavanemad talle päris oma mänguväljaku, mis nüüd meie aias endale koha on leidnud. Et meil uue kodu juurest on päris pikk maa mängukale jalutada, oli selline kink lihtsalt nii-ii-ii vahva.




hilistel õhtutundidel viimseidki jääke hävitamas

Kui peod said peetud, nõud pestud, mänguasjad paika seatud ja dekoratsioonid maha võetud, algas vaikselt reisiks ettevalmistumine. Kaheks nädalaks lapsega reisile minek, mis omakorda kätkeb veel endas ühe äärmiselt põneva Türgi sugemetega pulmapeo külastamist, on ikka paras ettevõtmine. Aga sellest räägin teile juba täitsa uues postituses, sest pildimaterjali saab muidu lihtsalt liiiiga palju.
Olge mõnusad ja nautige nädalavahetust!

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tere!
Võib-olla on kuskilt teemast läbi käinud aga kui suure maja te ehitasite ja kui suur on see ilus avar (köök)-elutuba?

Liisa Pärnpuu ütles ...

Maja on meil pisut üle 100m2 ja köök-elutuba sellest vast kolmandik.