Laupäev, 2. jaanuar 2016

2015 vs 2016

Terve päeva on mu peas ketranud ringi erinevad mõtted seoses 2015 aasta lõppemise ning 2016 saabumisega. Panen need ka siia kirja ja seletan lahti, endal teinekord ehk hea lugeda ning loodan, et teilgi huvitav ning ehk äratundmisrõõmugi...

Olen möödunud aasta lõppemisega kuulnud paljudelt tuttavatelt, lugenud erinevatest blogidest ning mujaltki, et 2015 oli üks muutusi täis aasta. Enamikud kuuldused on olnud väga positiivsed ning tundub, et inimestel möödus eelmine aasta väga lennuka ning eduka tähe all. Minu mõtisklused 2015 kohta lasevad mul tõdeda, et tõepoolest toimus palju muutuseid, edasiminekuid aga samas ka mingil määral tagasiminekuid. Mul on ausaltöeldes väga hea meel, et 2015 peatüki nüüd lõppenuks saame lugeda. Ootasin seda salamisi väga, kuna tundsin, et möödunud aasta hoidis mind mingil põhjusel kinni nagu ankur merepõhjas. Olen tuleva, 2016 aasta suhtes ääretult positiivselt meelestatud ning näen, et lõpuks saan hakata teostama enda unistusi.

Ma ei anna kunagi uue aasta alates neid nö. "uusaasta lubadusi". Olenemata sellest, et mulle meeldib elada sündmusest sündmuseni (see tähendab siis seda, et pidevalt sean endale asjatoimetusi/külastan üritusi mis loovad mulle nö. ajajoone, mille põhjal elada, niiviisi, et koguaeg oleks midagi oodata), ei taha ma endale anda lubadusi, mis mind justkui mingil määral kammitseks. Ma tean täpselt mida ning milliseks inimeseks ma tahan saada ning töötan pidevalt selle nimel, et enda väikeseid eesmärke täita. Ma leian, et enda unistusi/eesmärke peab taga ajama pidevalt ning selletõttu ei tahagi ma neid siduda aasta alguse/aasta vahetumisega. Loomulikult mõistan ma aga ka neid inimesi, kelle puhul "uusaasta lubadused" neid mingil määral edasi aitavad, igaühele oma eksole :)

2015 oli minu jaoks üsna keeruline aasta. Kõige enam kammitses mind tööstress, kuna tööalaselt oli toimumas kogu aasta vältel suuri muudatusi, mis seadsid mitmel korral mind positsiooni, kus ennast tuli pidevalt ületada. Mingil hetkel see aga kurnab nii meeletult ning kaob igasugune tuju väljaspool tööaega olla positiivne ja aktiivne.
Tuleval aastal tunnen, et pean enda silmaringi tööalaselt laiendama. Olgugi, et olukord on ehk veidi stabiliseerunud, on oluline, et annaksin endast pidevalt maksimumi ning veidi pealegi. Hetkel tundub see täiesti tehtav ja vaat et põnevgi. Õnneks olen tööl ümbritsetud meeletult toredate inimestega, kes üksteist pidevalt motiveerivad ning rasketest aegadest üle aitavad.

Seoses sellega, et kannatasin mingil määral tööstressi all, jäi unarusse minu jaoks üks tähtis aspekt, mille olin enda elurutiini nii tugevalt sisse juurutanud. Olgugi, et 2015 esimene poolaasta oli minu trennisaavutuste osas üks parimaid, tuleb tõdeda, et 2015 teine pool oli kindlasti nelja aasta jooksul kõige nirum. Trenn oli totaalselt teisejärguline ja ei omanud minu jaoks oluliselt suurt tähtsust. Ma küll külastasin jõusaali ja pingutasin koduski, kuid siiski ei olnud see piisav. Lükkasin pidevalt trennikohustusi edasi. Juba see, et ma kirjutan "trennikohustusi" näitab nii mõndagi. Soovin leida enda jaoks jälle trennis üles selle lõbu ja lusti, mille najal varem trenni tegin. Õnneks näitas tänane, uue aasta esimene trenn, et "uuel aastal uue hooga" on kõik võimalik :)
Möödunud sügisel ma mitte ainult ei olnud niru trennitaja, olin ka nadi tervislik toituja. Ma küll ei hüljanud enda põhitõdesid ja ei lasknud kuskile pimedasse auku, aga toitusin palju palju vabamalt kui kunagi varem, ilma eriliste kindlate kellaaegadeta ning piiranguteta. Ühest küljest tegi see mulle natukene muret, teisest küljest aga kummalisel kombel tundsin end väga hästi. Ma avastasin enda üllatuseks, et enda vabamaks laskmisega leidsin endas ülima enesekindluse. Ühe kilogrammi kõikumine ei masendanud mind enam absoluutselt nii nagu varem. Jah, see võib tunduda väga veider, et lausa ühe kilogrammi kaalukõikumisega võib saabuda must masendus, aga just nii see mingi hetk oli. Tänasel päeval võin öelda aga sajaprotsendilise kindlusega, et tunnen end vaatamata kaalukõikumisele ülihästi ja ei põe...jah ma lihtsalt ei põe. Tundub, et "suureks saamisega" saabub mingine teatud meelerahu ja endaga rahulolu. Saabub arusaam, et trenn&toitumine ei ole elulise tähtsusega A&O. Jah, see on tähtis aga mitte nii tähtis, et sellepärast iga päev ja iga tund stressata.

Et nüüd 2015 aastat vaid mitte negatiivsel toonil kõnetada, tuleb tunnistada, et toimus ka väga palju toredaid sündmuseid ning arenguid. Kindlasti üheks neist oli minu ja Nilsi kihlumine, mis on minu eluvaadetega sajaprotsendilises kooskõlas ja see aitas mind emotsionaalselt kuidagi uuele tasemele.
Mina ja Nils oleme alates sellest ajast õnnelikumad kui kunagi varem. 2015 detsembrikuus täitus meil 5 aastat ning tõdesime, et armastus esimesest silmapilgust on tõesti olemas ja tunneme end peale viit kooselu aastat ikka nagu vastarmunud. Nii roosamanna kui see ka ei kõla, on meil olnud õnn kokku saada ning kokku kasvada täpselt õiges vanuses.






Olenemata sellest, et olen hiigelsuur kooner (nagu te juba teate eksole) on kuidagi eluke viimastel aastatel möödunud sellises rütmis, et raha tuleb-raha läheb. Kunagi ei ole seda üle ega liiga palju. Miks ma sellest räägin on see, et alles 2015 aastal jõudsin enda mõtlemisega sellisesse punkti, kus suutsin välja töötada süsteemi, et ka reaalselt raha säästa. See on minu jaoks ääretult suure olulisusega, kuna oleme jõudnud Nilsiga nii kaugele, et 2016 on meil reaalselt esmakordselt võimalus teostada mõned suured unistused, mis tahestahtmata raha vajavad. Ma olen väga perekeskne ja kodu-armastav inimene, mis tingib minus mõtte, et ma ei saa elus eriti edasi liikuda kui mul ei ole minu ideaalnägemusele vastavat kodu mida oma armsamaga (ja ka hiljem perega) jagada saan ning neile oma uksed alati avada oleks võimalik. Tuleval aastal oleme peale kahte aastat pidevat selle nimel tegutsemist jõudnud punkti kus saame ehk tõepoolest uue kodu. Rohkem ma sellest rääkida ei taha, et mitte ära sõnuda, ptüi ptüi ptüi. 

Ma armastan seda, et mul on niivõrd suur pere. Eriti armastan ma seda sellepärast, et mul ei ole väga palju lähedasi sõpru, just selliseid hingesugulase moodi lähedasi. Aga need kes mul on, neid ma soovin hoida samamoodi nagu oma perekonda. 
Mulle meeldib kui mu ümber on inimesed kellega ma saan olla mina ise ja kes ka koos minuga soovivad koos olla ning ühiselt kasvada. 2016 aastal soovin ma olla aga mingil määral avatum ja heasüdamlikum rohkemate inimeste suhtes kes on minu ümber. Ma mingil põhjusel ei lase tihtipeale inimesi endale liiga lähedale ja kipun tihti suhtuma liigse eelarvamusega. Ma soovin, et saaksin seda enda juures muuta ning luban endale, et töötan selle nimel. 
Ma armastan ja hindan oma perekonda ning sõpru, aga neid võiks ju veeeeel rohkem olla :))
Samal ajal aga soovin ka kõikidele inimestele rohkem mõistmist ja avatud meelt, täiskasvanulikku vastutustunnet ning mõistusehäält. Leian, et klapin kõige paremini inimestega, kes jagavad minuga sarnast maailmavaadet ning väärtusi. 

2015 on minu jaoks erilisel kohal kindlasti ka see, et alustasin blogi kirjutamist. Olin alati öelnud, et mina seda kindlasti tegema ei hakka, aga võta näpust, siin ma nüüd olen. Mulle meeldib blogi kirjutada. Mulle meeldib see, et blogimine on mind viinud paljude tegevuste/katsetuste ja lõbusate juhtumisteni, milleni ma muuljuhul sattunud ei oleks. Ma lasen enda äärmisel tsiviliseeritusel mõnikord rihmad lõdvaks ning saan osa paljudest lõbusatest seikadest. Kui augustikuus alustasin blogi vaid nö. kirjaneitsina, olen avastanud, et mulle meeldib väga ka videosid teha. On väga armas näha, et minu väike Youtube kogukond kasvab päevast päeva ja inimestele pakuvad minu videod huvi ja rõõmu. Blogi avamine oli kindlasti väga õige otsus ja olen selle üle siiralt õnnelik.

Olenemata sellest, et 2015 oli minu jaoks emotsionaalselt raske, on näha, et kirjapandud saavutuste näol oli möödunud aasta ka äärmiselt teguderohke. Olete saanud juba varasemalt lugeda minu reisi- ning kontserdielamustest, mis möödunud aastal aset leidsid. Ma kogesin palju uut ja kifti, kohtasin uusi huvitavaid inimesi ja kogesin elamusi mida varem kogenud ei olnud. Siiski üks asi mida ma parandada ei ole suutnud ja olen ka teile juba varasemalt kurtnud - ma ei ole siiani raamatutega sinasõbraks saanud. Katsun 2016 aastal olukorda parandada ja võtan õppust Nilsi väljatöötatud raamatugraafikust (jah, meie kodus on raamatugraafik :D ). 

Loodan, et 2016 aasta on minu jaoks sama palju muutuste aasta nagu seda oli 2015 paljude teie jaoks. Olen väga positiivselt meelestatud ning ootan huviga mida käesolev aasta minu ellu toob :)






1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Hästi tore postitus :)