Jeeeeee me oleme õnnelikult kodumaa pinnal tagasi ja mõnuleme üsna uimases olekus kodus.
Viimati kirjutasin teiega neljapäeval, seega paramparamparaaa jätkan reisijutukest sealt kus viimati pooleli jäin.
Nagu juba eelnevalt kirjutasin, saime lõpuks neljapäeval nautida ülimõnusat päikesepaistelist suusailma, mis päeva alguses küll eriti paljulubav ei olnud. Mägedes on ilmaolud lihtsalt müstilised. Kui mäe all tundub justkui taevas kukuks alla ja pilved ei saagi otsa, siis pisut ülespoole sõites avanes meie ees täiesti maaaaagiline ilm. Saime selle ka videosse ja teie saate seda oma silmaga kaeda juba järgmisel nädalal kui Austria kolmanda vlogi kokku oleme pannud :)
Kuna neljapäev oli meie viimane mäepäev, võtsime vastu otsuse, et proovime ühe korra veel after-ski'tada kuna teisipäevane Nilsi sünna after-ski oli lihtsalt superlahe. Astusime kella nelja paiku täisvarustuses samasse baari sisse ja avastasime, et neljapäevad ei ole vist kellegi miskid erilised lemmik-peopäevad. Nimelt ei toimunud tol päeval absoluutselt mitte midagi :D Inimesi oli varasemaga võrreldes vaid kolmandik ja muusika mängis vaikselt kõlarites taustaks. Mis seals ikka, võtsime oma kompsud kaasa ja istusime ainukese bussi peale, mis meid hotelli juurde tagasi sõidutas.
Õhtul seadsime sammud eelviimasele õhtusöögile, kus meid nuumati jälle viisil nagu vast vanasti põrssaid enne jõuluaega. Kui tavaks oli saanud, et igal õhtul serveeriti meile supp-praad-magustoit + buffee salatilaud, siis neljapäeval oli absoluutselt suurepärane pererahvas kõikidele külalistele laudadele asetanud fondüü, milles sai küpsetada endale erinevat liha ja kõrvale maaaailma parimad kartulid. Ausaltöeldes me olime hämmingus, et miks üldse on leiutatud friikartulid kui on olemas ka niivõrd jumalikud krõbedad kartulid. No shame aga me sõime neid kartuleid kaks kausitäit :D Kuna me muidu mitte kunagi kartuleid ei söö, oli see meie jaoks täiesti imeline kogemus haha :D
Üleüldiselt tahaksin juuubedalt kiita meie hotelli milleks oli Dahoam by Sarina. Hotell oli püsti pandud kolmekümnendates aastates Austria paari poolt, kes olid hotelli teinud ülikoduseks ja mõnusaks. Kõik töötajad olid lihtsalt niivõrd toredad, õhkkond nii hubane, et umbes viiendaks päevaks tekkis selline tunne nagu me olekski juba kodus ja eriti kuskile ära minna ei tahakski. Valisin selle hotelli suuremasosas tema hinna poolest, kuna ta oli ikka sadu ja sadu eurosid odavam kui tavalised suusakuurorti hotellid. Meie paketis oli sees nii hommiku- kui õhtusöök. Kõik toidud olid niii nii head ja me olime väga positiisvselt üllatunud, et ka alati väga fancylt serveeritud. Minu kõige lemmikum oli nädala jooksul brokoli püreesupp, mis oli meile mõlemale esmakordne kogemus, kuna me üldiselt püreesuppe ei armasta. Kui pakkusin Nilsile, et ma võiks ju seda kodus ka proovida teha, oli ta äärmiselt skeptiline ja arvas, et pigem ei tuleks see mul nii hästi välja kuna ma tahan alati kõiki asju liiga tervislikult teha. Mhmh, tänks :D
Tõesti ainuke miinus, mis ma hotelli puhul avastasin oli asjaolu, et kolmekümnest telekanalist ei olnud võimalik leida mitte üht inglisekeelset kanalit, viimane kui üks oli saksakeelne.
Okei tuli meelde üks asi veel - nimelt tundus, et seal ei ole väga suureks tavaks süüa värskeid puu- ja juurvilju, seega oli nende valik samuti pea olematu. Põhimõtteliselt rahuldasime vitamiinivajadust õhtusöögil salatibuffees värsket kraami sisse ahmides.
Kui kedagi huvitab taolise suusareisi maksumus, siis tavaliselt on lend ja hotell üheskoos ikka üle 1000€, eriti kui hotellis pakutakse ka õhtusöögi varianti. Meile see aga teps mitte ei sobinud, kuna kohapeal tuleb arvestada ka muude suurte kuludega, mis näiteks soojamaa reiside puhul ei ole vajalikud.
Näiteks meie viiepäevane mäepilet maksis üle 200€ inimese kohta ning samuti tuleb arvestada üsna kopsakas summa lõunasöökide peale, mida tarbid mäel. Olgugi, et mäekohvikud on üsna rustikaalsed ja kohati ka vanamoelised, on kõikides hinnad totaalselt laes, kuna inimesed lihtsalt maksavad. Energiat kulub mäepäevadel väga palju, kuna veedad praktiliselt 6-7 tundi värskes õhus sportides, seega süüa tuleb ja muud ei jää üle. Meie piirdusime lõunal enamasti traditsioonilise guljašš supiga, mida serveeritakse koos suure leivaga või siis bratwurstiga mida samuti serveeritakse leivaga. Mõlema lihtsa toidu hind jääb kuskile 7€ kanti. Lisaks tuleb siis veel arvestada joogiga - olgu selleks Almdudler, kohvi või õlu, kõikide hind jääb ca. 4-5 € vahele. Selliste jooksvate kulude tõttu valisingi meile Dahoam by Sarina hotelli, mille hind koos hommiku- ja õhtusöökidega jäi umbes 650€ kanti inimese kohta. Minu meelest on see üsna hästi saadud.
Reedene päev oli meil reisi jooksul ainuke mitte-mäepäev ja seega võtsime hommikul väga rahulikult. Käisime viimasel hommikusöögil ja lebotasime veel paar tundi voodis filme vaadates. Kui lõpuks end püsti ajasime, jalutasime 3km kaugusele Zell Am See linna ja mängisime turiste. Tiirutasime paar korda hiiglaslikul turul, käisime kohvikus koogil - kohvil ja jalutasime lõpuks tagasi, et osta kohalikust poest mõned kingid kodustele ja samuti haarasime kaasa hunniku kohalikku veidrat toidukraami, millega filmisime ühe väikese video. Samuti ostsime Nilsile tema kauaoodatud pita wrapi tänavakohvikust, mille valmistas meile vene proua, kes elab Austrias enda kreeklasest mehega ja kes kiitis Tartus asuvat Ahhaa keskust kus ta oli käinud enda õega kes elab Lätis (keeruline :D).
Ülejäänud õhtu veetsime viimase õhtusöögi- ja pakkimislainel. Vaatasime ära ka kaks filmi, mida mõlemat teile väga soovitan. Täpselt minu cup of tea ajastufilmid - Pawn Sacrifice ja Bridge of Spies.
Väikese vahemärkusena küsiksin teilt, et kas olete täheldanud mõnd head ajastufilmi? Minu üheks kõige lemmikumaks on The Help ja näiteks ka selline film nagu Magic in the Moonlight ja Midnight in Paris. Mulle isiklikult meeldivad igasugused erinevad ajastud filmides, aga mida realistlikumalt etendatud seda parem. Seega - kui teil on mõni hea film meeles mõlkumas - olen alati uute filmide otsingul.
Mina kukkusin õhtul juba õnneks kella kümne paiku ära, sest taaskord oli meil tarvis ärgata kell 3.30 öösel, et lennujaama sõita. Kui äratuskell helises, olin krips kraps jalul ja teps mitte väsinud. Võtsime oma viimased asjad ühes ja kiirustasime bussi peale. Saime bussiski veel tunnikese magada (olenemata asjaolust, et noorel bussijuhil üürgas üle bussi korralik popmuusika popurrii) ja jõudsime umbes kella kuue paiku lennujaama.
Kuna te minu lennuhirmu-surmapaanikast olete juba teadlikud, siis võin teile ju vabalt öelda, et haarasin endale kell 7 hommikul duty free poest väikese pudeli konjakit ja hõlma alt kulistasin seda lennujaamas ja lennukis nagu vana spioon ise :D Kindlasti ei ole konjaki joomine kell 7 hommikul üks mu meelistegevusi aga kahjuks surmahirmule silma vaadates tuli mingi otsus vastu võtta - seekord oli siis selleks otsuseks konjak :D
Lennujaamas juhtus veel selline tore vahejuhtum, et lennuk, millega Eestisse tagasi lendasime, saabus ca. 30min enne meie lendu Salzburgi lennujaama ning tema pardal viibis minu isa ja kaks õde, kes täna Austriasse suusatama läksid ning keda meeleheitlikult lennuki pealt maha tulles silmata üritasin. Nemad mind küll ei näinud aga oma isa peakupli nägin läbi mitme klaasseina ära ja see rahustas mind lisaks konjakile ka veidike maha.
Daddys girl.
Lennureis oli meil veelgi lühem kui viimane kord - vaid 2 tundi - aga sellegipoolest sain tunda enda jaoks kohutavalt mõjuvat turbulentsi ja jubedat hirmu. Ma usun, et kui te küsite ükskõik kelle teise 140ne pardal viibinud reisija käest, et kas siis raputas ka - vastavad nad, et ei olnud hullu miskit. Aga minu jaoks oli - alati on. Võehhhh *raputab õlgu*.
Õnneks potsatasime kell 11.30 Tallinna Lennujaamas kenasti maha ja saime koju sõita. Oehh kui hea oli koduuksest sisse astuda. Kohe kui olin uksest sisse astunud tundsin, et "päris elu" rutiin on tagasi ja see ei ole teps mitte halb asi. Minus tärkas sekundiga metsik vitamiinipuudus ja puuviljaisu kuna üldiselt söön alati neli puuvilja päevas. Teen nüüd kiire arvutuse ja see tähendab, et olen oma keha ilma jätnud vaid pelgalt nädalaga 28st puuviljast. Õnneks kappas Nils kohe usinalt poodi ja tõi mulle kohanemiseks kotitäie banaane, õunu ja kapsasupi materjali. Jah, ma tundsin, et tahan midagi kerget ja kodust, aitab küll sellest võileibade, kartuli ja müsli vohmimisest.
Nüüd mõnulengi kodus, kõht kapsasupist täis, puuviljad ja külmutatud marjad taldrikul oma korda ootamas. Olen valmis vaatama Eesti Laulu teist poolfinaali ja end kogu täiega Eurovisiooni tralliga kurssi viima. Muideks - läheme ka ise Eesti Laulu finaalkontsertile, seega ongi mul viimane aeg end osalistega tuttavaks teha.
Kas keegi teist on ka sinna minemas ja kes on käesoleval aastal teie lemmikud? Minu lemmikuks nagu arvata võib Cartoon aga üllatuslikult ka näiteks meeldib mulle väga Jaan Tätte juuniori lugu. See on minu meelest nii veider ja lahe :D
Loodan, et teile meie Austria vlogid on meeldinud. Meile meeldis neid teha ja olen väga õnnelik, et paljud neile niivõrd positiivset tagasisidet on andnud :)
Üks on veel tulemas seega stay tuned!
Praeguseks aga kõik ja räägime varsti jälle!
1 kommentaar:
See the help on ikka väga väärt film! :)
Postita kommentaar