Teatrijuttu - Aju Jaht

Olen end hetkel mõnusasse kodusesse kookonisse kerinud, et kirja panna lühike arvustus Linnateatri tükist Aju Jaht. Olgugi, et praegune kodu-kookon on mõnus ajaviide, ei oska ma pea, et paremat ajaviidet ette kujutadagi kui reedeõhtune teatrikülastus. Tegelikult on teatrikülastused vägagi tervitatavad ükskõik mis nädalapäeval, aga no reedel on ju omane nädalalõpu-puhkuse žarm.
Ma tunnen juba ammu, et klubis rokkimine ei ole enam minu jaoks see kõige mõnusam nädalavahetuse veetmise viis. See on asendunud hoopis sooviga end harida...eriti just kultuurselt harida. Ma ei väida siin, et ma nüüd enam ükski nädalavahetus linnapeale lounge'itama ei lähe, teen seda kindlasti kuna sügis-talvine hooaeg seda mingil määral lausa nõuab. Aga on lihtsalt tore kui vahelduseks saab teha midagi muud. Ja on ka tore kui seda väärtust hindavad sinu lähedalseisvad inimesed.
Olen ise Aju Jahti varasemalt juba Linnateatris vaatamas käinud. Absoluutselt kohe peale lavastuse lõppemist, kui veel aplodeerimine polnud lõppu saanud, teadsin, et tahan seda vaatama minna ka koos Nilsiga. Ma usun, et meestele pakub see lavastus ehk rohkem põnevust kui mõni muu seda teeks, kuna lavastusel on kandev maskuliinne ja intensiivne omapära.
Olen alati mõelnud, et mida küll huvitav tähendab filmide puhul kasutatav žanr horror-komöödia. Kõlab ju üsna jaburalt. Aju Jahi lõppedes on aga vast kogu publikumil selge horror-thriller-komöödia žanri olemus.

Lavastuse algus seab publiku koheselt pilkase pimeduse ja kummaliselt ärevust tekitava muusikalise mänglusega olukorda, mis kerib ootusärevuse üsna teravaks. Taaskord on lavastuse muusikaline pool minu jaoks niivõrd lummav, et lisan lavastuse muusikalise põhiteema teile siia kuulamiseks...noh kasvõi meeleolu tekitamiseks. Lavastuse põhiteema on kuulatav vajutades SIIA.
Kummaline, et vaid kolme näitlejaga on võimalik terve saalitäis rahvast nö. ära lollitada ning pikk lavastus pingelise põnevusega täita. Ära lollitamisega pean ma silmas seda, et näidend on pikitud täis niivõrd mitmeid süžeepöördeid, et publikum jõuab kahe-poole-tunniga endale ettekujutada umbes viite erinevad lõpplahendit...võin aga etteruttavalt ära öelda, et ükski neist ei pruugi olla lõpuks tõene. Ma ei lahka siinkohal rohkem lavastuse süžeed, juhuks kui mõni teist soovib seda lavastust lähiajal vaatama minna.
Küll aga tuleb tunnistada, et on täiesti kummastav kuidas saab niivõrd palju huvi ja intriige pakkuda vaimuhaigla hirmutav õhkkond, üks tõeline hulluarst, kummaline haiglaõde ning täiesti tavaline kirjanik. Kõigest eelmainitust Aju Jaht just pajatabki.

Siinkohal tuleb vast kiidusõnad teele panna oma rollid suurepäraselt välja mänginud Indrek Ojarile, Allan Noormetsale ning Piret Kaldale.
Võin kohe ära öelda, kes veel ei tea, siis Indrek Ojari on juba ammuilma kasvanud välja "Kodu keset linna" aegsest teenager'likust  noormehest ja täidab ükskõik mis rolli lihtsalt suurepärase meisterlikusega. Tema poolt antud näidendis ka üks väga kummituslik ja meeldejääv seik...kes näinud see teab.
Küll aga ei olnud seekord Ojari meeldejäävaim. Ma usun, et mitte keegi ei ole varem Allan Noormetsa niivõrd intrigeerivas ja sõna otses mõttes hullumeelses rollis ei ettekujutanud ega ka näinud. On aga tore tõdeda, et lavastaja nägi siinkohal ära antud näitleja maskuliinsuse ning intensiivsuse, mis sobisid tema vastuolulist rolli kandma lihtsalt suurepäraselt.
Samuti tuleks ära mainida kolmas - Piret Kalda - kelle naiselikult õrn, hirmunud kuid samas salakaval roll tõi muige näole üsna mitmel korral.
Esimese vaatuse lõppedes võib publikum tabada end mõttelt, et miks olid kõik sisupöörded niivõrd lihtsakoeliselt ja ettearvatavalt ettesöödetud ning kas teisest vaatusest üldse midagi oodata ongi...
Ütlen teile saladuskatte all ära, et lavastus just sellise emotsiooni ja kontseptsiooni peale üles ehitatud ongi, et publikumi teise vaatusega korralikult šokeerida.

Kokkuvõtvalt võib öelda seda, et soovitan lavastust vaatama minna neil, kel huvi kriminullide ning koomiliselt krutskeid täis süžee vastu. Samuti ei teeks paha külm närv ning tolerants ka mõne verepiisa osas siin-seal. Just selliste kummaliste omaduste peale on minu arvates antud tükk üles ehitatud.

Tsauki!