reede, 22. aprill 2016

Hitid minevikust!

Heia-heia!

Mul on täna reedel kuidagi eriti muhe ja hea tuju, ning sel põhjusel tahan ka teie päevale mõnusat vunki juurde anda.
Mõni aeg tagasi tegin blogis kaks postitust, kus meenutasin enda noorepõlve lemmikuid muusikalisi palasi ja mulle tundus, et teile meeldis see. Isegi tundsin mõlema postituse kirjutamisest suurt rõõmu ja no nii palju äratundmismomente, am I right?
Muusika on lihtsalt eluks vajalik komponent, eriti kui suudad enda jaoks selgeks teha mis töötab - mis mitte.
Mainisin põgusalt ka viimati, et minule mõjub kuidagi eriliselt veidi vanem muusika. Kohe nii vana, et mind ennast veel ei eksisteerinudki kui need lood juba maailma raputasid ja inimesi meeletult pöördesse ajasid.
Kõik need lood on oma tee minuni leidnud erinevatel viisidel. Paljud on kindlasti mõjutuse ja tõuke saanud sellest, mida minu vanemad omal ajal kuulasid - on neid lugusid siis hiljemgi korduvalt repeati peal lastud. Paljud neist aga on mind leidnud hoopis muul viisil. Te ju juba teate, et ma olen ajastutemaatika järgi täiesti hull. Armastan ajastufilme ja naudin ka erinevatele kümnenditele iseloomulikke muusikažanreid.
Täiesti ausalt ja vabatahtlikult kuulan neid lugusid vist isegi liiga tihti ja lasen neil end kaasa haarata ja minema hõljuda. Kujutada, et olen ka seal.
Olgu selleks siis 50-60'ndad, kus saan luua endale kujutelma ülepõlve kellukese-lõikelistest kleitidest, ja suurtest puhvsoengutest. Või olgu selleks 80-90'ndad kus kujutan end juba keemiliselt pähe aurutatud kräsulokkides siniseks võõbatud silmalaugude ja pikkade põlviksokkidega.

Aga hakkame siis peale! Seekord panin kõik lood ajastute järgi paika, et sujuvalt võtta koos ette väike reis muusikaajaloos.

Kõigepealt hüppame tagasi aastasse 1958 kui maailma vallutas latiinokas Ritchie Valens ja täitis saale kiljuvate tüdrukutega esitades enda legendiks saanud lugu La Bamba. Eks kuulake ise ja ma usun, et jala paneb tatsuma küll ;)
Kahjuks juhtus Ritchiega selline lugu, et sõitis tema enda eralennukiga koos mitme teise tolleagse tuntud muusikuga üle Ameerika ja see lennuk otsustas aastal 1959 alla kukkuda.
Ritchie tähelend jäi kahjuks selle tõttu lühikeseks aga enda jälje jättis ta sügavalt...


Nüüd aga hüppame paar aastat edasi ja kohtume 1963 aastas Johnny Cashiga. Legendaarse naistehullutajast sumedahäälse staariga, kelle Ring of Fire ei jäta vast kedagi külmaks.


Aastas 1964 kohtume ühe minu absoluutse lemmiku muusikastiiliga ja praise the lord see lugu on lihtsalt vapustav. The Temptations'i My Girl on suutnud muusikamaailmas enda kohta hoida nüüdseks juba väga mitu aastakümmet ja saanud osa ka väga paljude filmide taustamuusikana. Ja kes saakski neile seda pahaks panna, mõnus päikesepaistelise ilma taustalugu.
Selliseid muusikavideosid vaadates tekib mul alati tunne, et ooooeh tahaks ka seal olla ja kõike seda nostalgiat sisse hingata...


Oleme jõudnud esimese naisesitajani. Tegemist seekord eriti khuuli nimega Dusty Springfieldiga, kelle Son of a Preacher Man'i teate vast kõik ja lisaselgitusi polegi vaja. Laske sel lool end lihtsalt kanda ja õõtsuge kaasa :)


Nüüd aga nüüd aga nüüd! Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna kui oluline järgmine lugu minu jaoks on. See on lugu, mis mind üldsegi käesolevat postitust tegema ajendas. Nagu video põhjal järeldada võite, on tegu legendaarse Tina Turneriga. Ajatu rokidiiva, kes alustas oma karjääri ereda leegiga ja põles kunagise abikaasa Ike Turneri vägivaldsuse tõttu peaaegu maatasa. Olen Tina Turneri eluloofilmi vaadanud niiii mitu korda ja paratamatult tekib Ike'i vastu pöördumatu viha ja õõv. Samas on just tema see, tänu kellele Tina tähtede sekka tuli...
Aga siin ta on, teie ees 1969 aastal välja tulnud Proud Mary. Lugu, mida olen koos emaga tantsiskledes kuulanud vähemalt 500 korda :D


Et veel pisut kauem 1969 aastat nautida, lisan siia ühe lemmiku just sellest samast aastast. Michael Jacksonit teate ju kõik, eks? Kas aga olete kursis ka Jackson 5 toimetamistega 60-70'ndatel? Kui kogu pere oli veel kokku põimitud äärmiselt karmikäelise isa poolt ja lapsed justkui tsirkuseartistidena mööda ilma tuuritasid? Elu oli neil karm aga muusika oli laitmatu. Minu lemmik nende sulest - I want you back pisikese andeka Michael Jacksoni esituses!


Järgmiseks teeme üsna suure hüppe ja anname endale aru, et 70'ndad mulle ei meeldinud :D Nimelt ei ole mul sellest asjastust teile mitte midagi ette näidata ja lähme kohe chop-chop aastasse 1983, mil maailma hullutas ääretult veidra stiiliga Culture Club looga Karma Chameleon. Varastest 90'ndatest on mul meeles, et just seda lugu lasti nii meeletus koguses erinevatelt muusikakanalitelt ja ju see mulle ajju sööbis :D Aga kes siis ei tahaks kaasa röökida : Kharmakharmakharmakharmakharma chameeeeleeoooooon!


Oii preilid preilid...siin teie ees on minu suurim meeslemmik 80'ndatest. Kauni Ken'iliku välimuse, nõtkete põlvede ja ingelliku häälega noor George Michael. Isn't he just dreamy? :D
Wake me up before you go-go on olnud läbiaegade minu numero uno lugu ja vaibumismärke ei paista veel kuskilt. Iga kord kui videot vaatan, unistan sellest, et kuidas imeväel ma end küll sinna esiritta võluda saaks... Palun... lihtsalt nautige! :D


Pean tõdema, et oleme jõudnud viimase loo juurde. Lõpunoodina kõlab midagi hoopis teistsugust, kui kõik eelnevad muusikalised üllitised. Hoopis midagi rock'isemat. Tegemist nüüd täpne olles 80'ndatel maailma vallutanud Starshipiga ja nende lugu We built this city on juba üsna pisikesest saadik mulle meeldinud. Ei tea kus ma seda kuulsin või mis asjaoludel, aga edetabelisse ta igatahes jõudis.
Siin ta on teie ees, totaalne 80'ndate vaibiga muusikavideo.


Tänaseks aga kõik, olge mõnusad ja nautige nädalavahetust!


Kommentaare ei ole: