Koduperenaise ajast, ajastusest ja netipoodlemisest

Tänaseks päevaks olen koduse perenaise rolli saanud etendada juba rohkem kui üheksa kuud, milledest seitse olen peaasjalikult tegelenud paralleelselt nii pojakesega kui koduse majapidamise korrashoiuga. Ja ma lihtsalt armastan seda!
Hakkasin siin mõtlema, et meenutan endale mingil määral neid kurikuulsaid 50ndate koduperenaisi. Teate ju küll, need kes muudkui küürisid, keetsid ja toimetasid. Ise samal ajal aga ideaalses kleidikeses ja soengus juustega mööda elamist ringi kepsutamas. Noh... minu panus sellesse ilus olemisse on täna näiteks selline, et hommikul määrisin end marineerima isepruunistavasse kreemi, et vähegi magamatust oma näolapikesel peita püüda. Ilmselt mitte kõige kaunim vaatepilt, see tolmulapp käes, kergelt oranzikas daam siin hommikumantlis ringi hõljumas.

Olen alati olnud nagu orav rattas, vaevu suudan võtta selle tunnikese blogimiseks maha istuda, samal ajal ise mõeldes, mida kõike järgmiseks ära teha. Teate ju küll - muudkui remondin, askeldan ja toimetan.
Tänase poole päevaga olen näiteks ära jõudnud teha juba nii palju, et hommikuse pannkoogiteo kõrvale vaaritasin pojakesele tulevaks nädalaks suvikõrvitsa-, lillkapsa- ja bataadipüreed sügavkülma valmis (ise samal ajal nuputades, et peaks vist pirnid keema asetama, et ka pirnipüreed valmistada), peale hommikusööki tuulasin kiirelt tolmulapiga üle kõik pinnad ja põrandad, sest minu jaoks pole olemas mitte midagi jõledamat kui pudised põrandad, monteerisin valmis uue video, valmistasin lõunasöögi ja seda kõike lapsega toimetamise kõrvalt, olles ärganud kell 6.30 hommikul ja sealhulgas ka viis korda öösel pojakesele süüa andnud.
Unedefitsiit on saanud uueks reaalsuseks ja oma aega kui sellist pean näpistama enamjaolt pojakese lõunaune arvelt, ise samal ajal koduste toimetuste mõtteid vägisi eemale tõrjudes. Okei, okei - Nils ka natuke ikka kõrvalt aitas lapsega toimetada, seega kasutasin seda pühapäevast aega lihtsalt võimalikult produktiivselt ära.
Mõni päev lihtsalt on selline, kus muudkui toimetad ja toimetad. Need on ju tegelikult ideaalselt balanseeritud nende päevadega, kus unevõlg on niivõrd halvav, et jõuan vaid pojakesega mängukaare all oma tavapärases kodurüüs - hommikumantlis, krunn peas, sussid jalas ja näpuotsas jahtunud kohvitass - kaasa laliseda. Ilmselt elab iga ema tõe järgi, et päevad ei ole vennad.

Olen nüüdseks seitsme kuuse pojakesega üritanud rohkem tegevusi päevakavasse võtta, tihedamini külas käia ja muid vahvaid toimetusi väljaspool kodu teha. Ühe jaoks mul aga veel julgust ja mahti pole olnud, nimelt pojakesega koos poodlemine. Toidukaubad tellime ju iganädalaselt netipoodlemise kaudu ja tuleb tunnistada, et ega ma midagi muud ka teha tahaks. Toidukottide tassimine on nii eilne päev! 😅
Tuleb tunnistada, et ka muud shopinguvajadused olen üle kolinud e-poodidesse. See pisike oma aja aken on lihtsalt nii kitsuke, et pigem piilun ringi internetis kui suurtes kaubanduskeskustes.
Hetkel meenub vaid mõni üksik kord viimase seitsme kuu jooksul, kui olen oma nina kohe päris poe ukse vahelt sisse pistnud. Kõik riided nii endale kui ka pojakesele olen skoorinud siiani neti vahendusel.

Et minu ilunõuded on seitsme kuuga üsnagi devalveerunud, on mul igakord äraütlemata hea meel kui õnnestub end kuskile minekule sättida ja selleks puhuks ka pisut rohkem välimusega vaeva näha.
Mõned tooted aga on kohe sellised, et neid kulub isegi siis kui tihti kusagil käimist pole, sest noh... mingil määral kasutame me naised ju ilutooteid siiski igapäevaselt.
Eile oligi lõpuks üks hästi eriline päev, mille tarvis end täies ilus lille oli vaja lüüa. Ma olen kord juba selline, et vähemalt kaks nädalat enne üritust tean ette, mis selga-jalga panen ja milline tahan välja näha. Sellekspuhuks olingi juba mõned päevad enne õekese 18. sünnipäeva internetiavarustes end valmis seadnud, et täiendada ilutoodete varamut, mis koduriiulitelt vaikselt otsa saama hakkas.

Sel korral sai valitud abimeheks Iluversum. Ütleme nii, et tegelikult teen ma alati rohkem nö. window shoppingut ja ostukorvist enamus kordadel kaugemale ei jõuagi. Sel korral oli aga kraami enam kui rohkem vaja ja täitsin korvi vähemalt viis korda, valides välja hunniku kraami, millest lõpuks sõelale jäi just järgnev. Selline mõnus kompott baastoodetest, mis mind neil päevadel, kus ilu tikutulega taga tuleb ajada, hädast välja aitavad.
Valitud toodeteks said seekord Osis Freeze juukselakk, DKNY Be Delicious parfüümvesi, Max Factor Facefinity primer,  Max Factor Facefinity jumestuskreem, Nacomi kehavaht, London Pride meigipintslite komplekt ja Power Puff meigisvamm.

Et lillelöömine üks minu meelistegevustest tegelikult on, saigi see ka videopilti. Üheaegselt multitaskides ja vaatajate põnevatele küsimustele vastuseid andes, oli see ikka paras ülesanne, kui nüüd aus olla.

Suurima hea meelega ja kõvahäälselt aga kuulutan, et ka teil on võimalus võtta mõni mõnus hetk ja Iluversumis pisut poodelda. Nimelt toimub alljärgneva video vahendusel loosimine, kus võimalik võita 2x 50€ kinkekaart just eelmainitud vahvasse veebipoodi. Uskuge mind, valikut on ja vägagi põnevat! Olgu sinu hingesooviks end poputada ilutoodetega nagu minagi või isutab hoopis patuvabade maiuste ja mahedate supertoitude järgi - leiad oma uued lemmikud nüüd kõik mugavalt ühest kohast. Kiika aga julgelt videost järgi, et mis-kus-kes ja juba nädala pärast võtan õnnelike võitjatega ühendust.

Pilguheit möödunud aastale

Juba hirmus pikka aega tagasi nägin armsa Nineli blogis vahvana näivat küsimustejada 2017 aasta kohta. Et ma mitu aastat järjest niikuinii blogisse möödunud aastate kokkuvõtteid kirjutanud olen, leidsin end kohe küsimuste üle juurdlemas ja tahtsin endagi vastused kirja panna.
Iseenesest püüdsin kogu väest, et 2017 aasta mõtted uue aasta esimesel kuul blogisse kirja saada. Oleks nagu viisakas olnud aga no mis sa teed... ei ole see blogimine beebi kõrvalt veel minu võimekuste edetabelisse teed leidnud. Aga parem Hilja kui Leida eks... 😄

Kas tegid sel aastal midagi esimest korda?
Absoluutselt - olin rase ja ilmselgelt ka sünnitasin! Võrratu kogemus, mis ealeski ei unune. Või noh... rasked hetked ja piinav valu tollest päevast on nüüdseks juba küll igatahes ununenud... Aga eks see vist nii käibki. Esimest korda kogesin kolm kuud väldanud kõhugrippi meenutavat iiveldust ja nägin esmakordselt milleks üks naine ja keha tegelikult suuteline on. Võimas värk!

Milline on su 2017 aasta olnud?
Täis seinast-seina maksimeeritud hormonaalseid emotsioone, seikluseid, kogu väest tulemusele orienteeritud pingutamist, kuude viisi magamata öid, organismi proovile panemist, nuttu, naeru ja südantlõhkavat õnnetunnet.

Kas armusid sel aastal?
Jah! Armusin kõige sügavamal ja erilisemal moel enda pojakesse. Samuti armusin uuesti enda kallisse Nilsi, kelle teostatav isa ja perepea roll mind teda täiesti uues valguses nägema ja hindama pani.

Milline kuupäev aastast 2017 ei unune eal?
19.09.2017 - päev, mil karupojake maailma uudistama saabus.

Suurim edasiminek möödunud aastal?
Kuigi ma võiksin põhimõtteliselt igale küsimusele midagi enda armsast pojakesest kirjutada, püüan nüüd oma mõttemaailma pisut avardada ja leian, et üks suurimaid edasiminekuid möödunud aastal oli enda tunnustamine ja leidmine loovas võtmes. Päris enda ettevõtte asutamine ja selle rakendamine oma oskuseid maksimeerides.

Parim ost?
Tükk aega nuputasin hetkel selle punkti üle... et kogu beebiteemaline kraam oli pigem vajadusel põhinev siis neid ma siin mainida ei tahaks. Ilmselt oli mu lemmikuks meie uus söögilaua-toolide komplekt, mille peale köögiremonti meile organiseerisin. Kui varem hoiustasime köögilaua peal vaid igasugu nodi ja ealeski köögis söömiseks koos maha ei istunud, siis nüüd on asjalood hoopis teistmoodi. Kõik hommikusöögid ja tihti muudki toidukorrad, veedame mõnusasti perekonnana koos köögis.

Mille peale kulus kõige rohkem raha?
Kohe kui olin dekreeti jäänud, otsustasin ette võtta ühe parajalt nikerdamist vajava remondi, mille käigus uuendasin meie kodus esiku ja köögi. Et alguses plaanisin projekti alla vaid mõnisada eurot panna, juhtus lõpuks ikka nii nagu tavaliselt ja kulu oli enam kui poole suurem. Seda aga muidugi ka seetõttu, et ma olen juba kord selline, et kui näen miskit parendamise väärilist, pean ma sellega otsekohe tegelema ja nii see kopikas remondile kuluski. Tulemus oli aga igatahes seda sajaprotsendiliselt väärt.

Kas miski tegi sind väga õnnelikuks?
Jah - dekreediaegne rasedus. See periood oli lihtsali nii-ii-ii mõnus. Olemine oli väga hea ja tundsin ennast kõhukesega ringi veeredes uskumatult hästi. Kuna jäin dekreeti üle kahe kuu enne sünnitust, sain täpselt parajalt nautida ja toimetada nii kuis süda lustis. Ja jumalaletänu, et ma nii vara jäin. Kui oleksin jäänud dekreeti klassikaliselt - 30 päeva enne sünnitust - oleksin kodus saanud olla vaid ühe päeva, sest noh... karupojake ei mallanud ju pikalt kõhus chillida 😄

Aasta laulud?
Ed Sheeran - Barcelona
Ed Sheeran - Nancy Mulligan
Harry Styles - Sign of the Times
Marshmello ft. Khalid - Silence

Kellega oled kõige rohkem aega veetnud?
Ilmselgelt Nilsiga 😄 Teisel kohal on karupojake, kes liitus meiega septembrikuus.

Kas oled aastal 2017 olnud suhtes?
Jah, tähistasime Nilsiga detsembrikuus seitsme ühise aasta täitumist.

Aasta 2017 reisid?
Möödunud aasta reisikogemused piirdusid seekord vaid Helsinki päevareisiga. Noh... tegelikult pidime koos Nilsiga märtsikuus minema ka Londonisse, kuhu minu kabujalakesed veel eales jõudnud ei ole. Plaanis oli külastada nii maailmakuulsatest Youtuberitest kubisevat Brightonit kui ka kõiki Londoni pakutavaid legendaarseid vaatamisväärsuseid. Lennupiletid olid juba ostetud aga... juhtus nõnda, et pojake minu kõhus tekitas mulle sellist iiveldustralli, et otsustasime reisi ära jätta.

Midagi, millest tundsid aastal 2017 puudust ja mida ootad aastal 2018?
2017 aastal juurdlesin pikalt kas ja kuidas edasi minna nii blogi kui ka Youtube kanaliga. Aasta lõppedes olin aga enda soovides ja valikutes selgusele jõudnud ja selle üle on äraütlemata hea meel.

Aastalt 2018 ootan põnevat ja emotsiooniderohket kooskasvamist pojakese ja Nilsiga. Ootan pikisilmi mitmeid lähikonnas sündivaid pisikesi beebikesi ja juba näen, et tulevikuaastad tulevad vahvad ja lasterikkad. Lastega on see eluke ikka täiesti uus ja hoopis midagi muud. Uued rõõmud - uued mured. Vahva värk igatahes.
Samuti ootan kannatamatult meie oma pesakese ehitust, millega nüüdseks loodetavasti mõne kuu möödudes lõpuks alustada saame. Meie oma majakene metsaveerel - mõnus, nii mõnus!

Kui nüüd aga hetkesoovidest lähtuda siis üks pisikene unistus on magada 😅
Magada kasvõi ühe korra üle 2-3h järjest... eks näis kas unistused on mõeldud selleks, et täituda.

Kuidas tähistasid oma sünnipäeva?
Et mul septembrikuu alguseks oli juba ees üsna arvestatava suurusega pall, kokkasin ja katsin kodus pika laua meie üsnagi suurele kärgperele ja rohkemat plaani ei võtnud. Sünnipäevaraames väisasime koos Nilsiga ka päevareisina Helsinkit, peale mida juba kaks päeva hiljem olingi haiglasse teel, et pojakesega kohtuda. Minu ja Nilsi viimane reisuke kahekesi on jäädvustatud kenasti ka videosse.

Kas miski oleks saanud su aasta paremaks teha?
Eks see inimloom ole kord selliseks loodud, et alati jääb õhku rippuma asjaolu, et üks või teine aspekt võiks ju olla tehtud veelgi paremini, veelgi suuremalt, veelgi kiiremini. Teinekord tuleb aga lihtsalt minna lasta ja enam mitte jääda ootama seda veelgi veelgi veelgit. Suures pildis ma ütlen ausalt, et 2017 oli üks igavesti kordaläinud aastakäik. Kui nüüd pisiasjade kallale ikkagi nokkima minna, siis ehk kirun end pisut seetõttu, et oma kreatiivsust juba varem piisavalt väärtustada ei taibanud ja ettevõtte asutamisega niivõrd pikalt jokutasin.

Keda sa igatsesid?
Ma ütleks et sisimas igatsesin kindlasti seda, et oma suure perekonnaga rohkem aega veeta saaksin. Inimestel on kõikidel aga oma elu, mis hargneb omakorda perekonnaks, lasteks, vanemateks, sõpradeks ja tihtipeale on üksteise jaoks raske aega leida. Elu teeb aga omad korrektuurid ja peale pojakese sündi olen perega kordades rohkem aega veetnud ja tunnen selle üle vaid siirast rõõmu.

Parimad uued tutvused?
Sajaprotsendilise kindlusega minu superäge beebigrupp. Kiftid naised, kellega enda rasedust ja beebiaega lausa lust jagada on.

Midagi, mis tahad uuele aastale vastu minnes endale öelda?
Ole kannatlik ja anna endale aru, et kõik on mööduv. Hinda igat hetke ja keskendu rohkem positiivsele.

Selline see 2017 saigi -  emotsiooniderohke ja igas mõttes kõige erilisem, mida eales kogenud olen. Viimane aeg on ta nüüd aga teele saata ja lõpuks end uude aastasse sisse seada. Tänaseks aga kõik ja räägime aga varsti jälle!

Eluke, ilus eluke

Uuuups kui silmpilkselt on viimased nädalad mööda lennanud ja minust siin blogis ei kippu ega kõppu. Usun, et mõistate, et igapäevane elu beebiga on niivõrd asjatoimetusi täis ja samas üsna ühekülgne, seega ega mul tegelikult siin suurt miskit kirja panna teinekord polegi. Eks mida päev edasi, seda rohkem toimub meil põnevaid arenguid ja jagub ainest jutustamiseks ehk pisut rohkem.

Kui eelmises postituses veel kilkasin, et olen hirmproduktiivne just neil päevil kui Nils tööl on... heh algaja õnn või asi! 

Loomulikult läksid asjalood hoopis nii, et mina väsisin ju muudkui enam ja enam, ja lõppude lõpuks on need kõige produktiivsemad hetked siiski need kui Nils nädalavahetustel meiega kodus on. Jumal tänatud, et on olemas nädalavahetused! 😅 Olgugi, et viie-kuue tunnised ööuned on juba üsna tavapäraseks saanud, ei ole mu organism kohe kindlasti veel uue elukorraldusega sajaprotsendiliselt harjunud. Eks need unetunnid ole ju ka hästi pindmise une pealt ja iga tunni-kahe tagant tõustes ja mõnglikesel kõhtu täites. Aga kes saaks teda süüdistada - on teine üks ääääretult nunnu tegelane. 

Vot ei ole minu silmad enne näinud, et keski või miski saaks iga jumala päevaga aina nunnumaks muutuda, mõnglikesel on see oskus aga suurepäraselt omandatud! No lihtsalt vaadake seda väikest nööbikest 💙

Mõngelpoiss on homme juba kuus nädalat meiega olnud ja kuigi tänane öö oli taaskord üks väsitavamate killast, olen tänasel esmaspäeval siiski ääretult produktiivne ja lausa müstiliselt palju asju poisiga koos tehtud saanud. Müstiliselt paljude asjade tegemise alla kuulub maniküür, juustepesu, uue toidu valmistamine ja mõned muud iluprotseduurid. Et meie pojakest siiani gaasid üsna hoogsalt kimbutavad, on selge, et päevad ei ole vennad ja hirmproduktiivseid päevi on siiski üsna vähe. 

Gaaside teemal võin end juba tõeliseks spetsialistiks pidada, sest läbi on meil proovitud pea et kõik gaasirohud, probiootikumid, d-vitamiinid, võimlemised jne... Lõppkokkuvõttes tundub, et kõige paremini mõjub siiski lihtlabane võimlemine ja gaasirohtudest suurt tolku pole. Olgugi, et oleme gaasitralliga juba üsna harjunud ja ootame lihtsalt pingsalt selle aja lõppu, on ju lapsekesest nii hirmus kahju kui ta vaevast lahti ei saa. Nii me siis mõni päev võimlemegi ja klammerdume üksteise külge hommikust õhtuni ja sellistel päevadel ma diivanilt kaugemale ei jõuagi. Samas on sekka ka teistmoodi päevi nagu täna, kus igahommikune gaasitrall hakkas nagu ikka kell 6 ja kella üheteistkümneks saabus lapsekesele rahu ja ta sai taas uinuda. Mina siis sealjuures muid kasulikke koduseid toimetusi teha. 

Mulle tundub, et need päevad kui Nils on meiega kodus, mööduvad gaasisööstud ka kuidagi leebemalt, sest pojake rahuneb isa süles üsna kergekäeliselt. Ilmselt tunnetab paanikat ema südames ja rahu papa süles, seega pole ime, et minu süles enam nii lihtsalt ei rahuneta. 

Ootan nii hirmus pikisilmi selle aja möödumist, sest need üürikesed hetked kui pojakesel kõhuvalu ei piina, on ta nii võimatult armas väike mees. Nüüdseks juba üritab jutustada oma beebikeeles üsna hoogsalt, sikutab mind juustest ja naerab kõvahäälselt läbi une. Kohe-kohe peaksime mõngli arengus hakkama nägema juba aina enam vahvaid asju. Oh kui palju armastust 💙

Kui pojakesel täitus üks kuu, pidime toreda Malluka pakkumisel korraldama ühe beebi fotoshuudi aga nüüdseks on see meil mitmeid kordi edasi lükkunud ja toimub lõpuks hoopis homme. Sellegipoolest jäädvustame mõnglit igapäevaselt ka ise üsna hoogsalt ja otsustasin iga kuu täitudes teda padjakese kõrvale sättida, et näha kui vingelt poiss kasvu viskab. Esimese kuuga on igatahes kasvatud lausa 10cm. Ulme ma ütlen!

Et mulle taolised järjepidevad ülesvõtted ikka parajalt meeltmööda on, näitan teile nüüd ka üht jäädvustust rasedusest. Nimelt pildistasin iga viie nädala tagant kõhukasvu progressi üles ja üks päev enne mõngli esimese kuu sünnipäeva, täitus lõpuks 40.nädalat, mille nüüd juba koos pojakesega üles pildistasin. Täitsa müstika on mõelda, et vaid kuus nädalat tagasi veeresin ringi poiss kõhus. 

Üldiselt saan öelda, et tunneme end beebiga juba täiesti koduselt ja ausaltöeldes ei mäletagi, et kuidas enne beebit eluke üldse välja nägi... Käime juba julgelt kohvikutes ja shoppamas, sõidame ringi ja oleme üldse hästi asjalikud, et mõnglike saaks varakult sotsialiseerumise maigu suhu ja oleks inimestest ümbritsetuna rõõmsameelne ja julge. 

Proovisin uuesti ka jala vlogimaailma uksevahelt sisse ajada aga ütlen ausalt, et see tegevus tekitas mus üsna kahetisi tundeid. Tegin alloleva vlogikese küll valmis aga ega ma temast väga suurt rõõmu ei tundnud. Just seetõttu, et viimasel ajal on Eesti Youtube maailmas toimunud midagi äärmiselt kahetsusväärset ja õhkkond on muutunud hästi negatiivseks. Teemaks on üksteisele ära tegemine ja halvasti ütlemine, see ei istu mulle kohe üldse. Et mina oma videotega üritan alati pakkuda positiivseid emotsioone ja meelelahutust, tunnen, et ega ma ikka eriti midagi sellisesse negatiivsesse õhkkonda üles laadida ei taha. Seekord jätsin vlogisse ka pojakesest üsna mitu klippi ja koheselt peale video üles laadimist oli mulle selge, et rohkem ma teda nii personaalselt videotes ei näita. Lihtsalt see ei tundu mulle mugav ja õige. Kaalusin isegi juba üles laetud video maha võtmist, aga kuna tagasiside oli siiski valdavalt väga positiivne, jääb antud video Youtube'i rippuma. Eks ole näha mis kujul, kuidas ja millal minu sulest veel videosid näha saab. 

Võtsin hoopis vastu otsuse, et filmin pojakest ja meie tegemisi lihtsalt niisama... niiviisi nagu vanasti koduvideote tarbeks seda tehti. Mingi aja tagant monteerin jälle portsu kokku ja jätangi lihtsalt meile vaatamiseks, et kunagi aastate pärast imetleda nii enda nooruslikku välimust kui ka armsat beebipojukest. 

Nüüd aga üritan oma valutavad kondid diivanilt kokku koguda ja mõngelpojakesega tuuli ja tormi trotsides sammud õue seada. Olen kärutamisega avastanud jalutamise juures täitsa omad võlud. Kõrvaklappidest kostumas mõni huvitav e-raamat, taskus kosutav energiabatoonike ja vankris nohisev beebipoiss. Pole sel vihmasel ja tormisel Eestimaa sügisel niiviisi suurt vigagi. Suures uljuses otsisin endale valmis isegi ühe täitsa mõistliku koduse lihaseid turgutava jõukava, mille tegemise juurde aga vaid korra olen tänaseks jõudnud ja seegi võttis kuti kõrvalt aega ca 4h 😅 Loodan aga üsna pea taas härjal sarvist haarata ja enda väsinud lihased pisut soojemaks võimelda. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

25. nädal ja reis ümber Eesti

Just mõni hetk tagasi ärkasin üles selge arusaamaga, et absoluutselt viimane hetk on blogida. Olen uut postitust iidamast aadamast edasi lükanud, sest noh... puhkusel mõnulemine teeb oma töö ja arvutit tahaks avada ju nii vähe kui võimalik. Tänaseks olen puhkusel olnud juba pea, et kaks nädalat, mistõttu oli isu blogida täitsa omal kohal.
Mõneti on ka tunne, et midagi drastiliselt põnevat kõhuelanikuga seoses toimunud ei ole, seega ei olegi nagu midagi erilist kirja panna. Käimas on hetkel 25 nädal ja kutt on äärmiselt aktiivne. Togib ja nügib mind nii, et aeg-ajalt on tunne nagu ta tahaks mulle viipekeeles mingit sõnumit edastada.
Eks mõnikord ongi mu asend juba liialt pikalt ühele küljele lamav olnud või annaks jumal, et natuke liiga kägaras istuma olen jäänud - mõnel mehel on sellest tugev oma arvamus ja kes olen mina seda vaidlustama.
Ainuke asi mis minu arvates silmnähtavalt iga päevaga kasvab on A) mu kõht ja  B) mu kaal 😂
Loogiline ju oleks, et kõhu ümardumisega ümardub ka kaalunumber suuremaks aga ilmselgelt lisandub kaalu ka muudele kehaosadele, sest riietevalik kipub järjest nadimaks jääma. Olgugi, et üritan enda toitumist ikka normaalse inimese kombel jälgida ja teen usinalt trenni nii palju kui kutt luba annab, liigub see numbrike üsna usinalt ülespoole. Kuna ma tean, et naisi see teema kindlasti põletavalt huvitab, siis ei hakka ma sellest saladust ka tegema. Hetkel on lisandunud algkaalule ca. 5kg. Arvestades, et käimas on "alles" 25 nädal, on kutil kavas teha veel hirmus suur kasvuspurt oma kaalus, mistõttu seda muudkui lisandub ja lisandub. Üritan endale lihtsalt sisestada, et see on normaalne! Hetkel annab raseduseäpp mõista, et poisi suurus on ca 34cm kanti, mis on minu meelest juba täiesti hiiglaslik. Arvestades, et sündides on beebid ju ca. 50cm kanti, on suur osa pikkuse viskamisest juba igatahes tehtud.

Kui ma nüüd mõtlen tagasi korraks eelmisele hormooniteemalisele postitusele, siis tuleb tõdeda, et selles osakonnas olen pisut maharahunenud. Okei, mõned pisarad siin-seal olen siiski täitsa lambist valanud aga noh, see läheb üsna kiirelt üle 😅

Et mul ilmselt alateadlikult on tunne, et enne kuti saabumist peame me Nilsiga kõik maailma asjad ära tegema ja nägema, võtsime puhkuse esimesel päeval kohe ette ühe viie päevase ringreisi ümber Eesti. Et ma seda aga ka filmisin, ei hakkagi teile sellest pikemalt jahuma ja lasen hoopis videost vaadata kus me käisime - mida nägime.

Kuna viiepäevane tripp väsitas maksimaalselt, möödus nädalavahetus suhteliselt lamavas positsioonis puhates. Vaid pühapäev kujunes emotsiooniderohkeks, sest võtsime ette Laulupeo külastuse ja küll oli kaunis! 

Et aga alateadvus jällegi liiga vabalt võtta ei lase, võtsime esmaspäeval suuna Haapsallu, kus ma veendusin taaskord, et ei ole kaunimat linna siin Eestimaa peal. Võiksin sinna ausõna juba homsest elama minna. Idüllilised ühekordsed madalate akendega värvilised majakesed mere äärseid teid ääristamas - lihtsalt ideaalne! Kes elab Haapsalus - naudi ja hinda seda täiega!

Kuna käimas on hetkel puhkuse teine ehk viimane nädal, üritame seda täiega utiliseerida ja olengi siin viimased kaks päeva muudkui ringi sõitnud ja asjatanud. Reedel võtame aga suuna taaskord Tallinnast ära, seekord Muhumaale Väikesaarte Laulupeole. Tundub, et lõpuks tõotab ka mõnusat päevitusilma, mida siin hetkel veel näinud ei ole. 

Millegipärast olen ma isegi natuke elevil, et esmaspäeval on jälle tööpäev. Kuna järgmisest nädalast hakkab tiksuma viimased kolm töönädalat enne dekreeti minekut, on põhjus ilmselt selles. Vaid 15 tööpäeva - hell yes! 

Vaikselt oleme hakanud vaatama ka asju, millega end enne beebi sündi varustama peame - vanker, turvahäll jms. Jumalale tänu, et osa asju saame oma perekonnast ja hetkel on suuremate ostude näol vaja ära teha näiteks vanker ja kummut. Hetkel on küll selline tunne, et rohkem võhiklik vankrite osas olla ei saaks ja kuidas küll teised sellest teemast nii hästi jagavad. Mõnikord pean endale jällegi meelde tuletama, et oleme meie ise mingites idanenud Tšehhi ja Poola vankrites õõtsunud ja ei olnud meil viga ei vähematki. Seega üritan teemasse suhtuda üsna vabalt ja (hetkel veel) üle ei mõtle. Tahaks lihtsalt ilusat vankrit ja noh... odavalt 😅  Seetõttu kammingi läbi järelturgu ja mõned isendid on isegi silma hakanud. 

Mul on tegelikult olemas isegi list asjadest, mille kõik soetama peame. Juba kogemustega empsid - visake pilk peale - kas tundub loogiline?

• Kummut beebi riietele/rätikutele jms
• Eraldi mähkimisalus
• Ühekordsed mähkimisalused
• Vann + vannitermomeeter
• Vanker
• Beebipesa
• Kraadiklaas
• Küünekäärid
• Monitorid

Perekondlikul teel liigub meieni turvahäll koos raamiga, voodi kogu pesu ja madratsindusega ja lambanahk vankrisse. Riiete osas on mul juba esmane kast nurgas seismas aga endal veel suurt isu riideid osta ei ole olnud. Tegelikult käisingi alles eile esimest korda H&M beebide osakonnas maad uurimas. Poiste asjadest jäi silma vaid üks nunnu hall triibuline dressikomplekt ja see oli ka kõik mis hetkel emotsioone tekitas. Ilmselt jätan riiete ostu hilisemasse aega, kui arusaam nende vajalikkusest on suurem. 

Tundub, et hetkel on selle ülevaatliku postitusega siin ühelpool. Loodetavasti räägime varsti jälle!

Hip-hip-hurraa!

Holy-moly-macaroni ma ütlen! Esimene koht videoblogide kategoorias Eesti Blogiauhindade jagamisel - on ikka uhke tunne küll! Kahjuks tuleb aga tõdeda, et siirast õnnetunnet jagus vaid üheks õhtuks, sest alates eilsest päevast on ürituse ümber toimunud jälle selline trall, et hoia ja keela. Kahju on öelda, et negatiivsus tekitab trotsi ja viib võidurõõmu alla.

Räägin teile esmalt muljeid enda mätta otsast ja seejärel lihtsalt pean sõna sekka ütlema ka ümbritseva tramburai osas.
Alustaksin kohe võrdlemisega. Ehk on asi selles, et käisin ka eelmisel aastal kohal ning tookord pisut korralduslikus pooles pettusin, sest olemine oli üsna kitsas ja palav. Seekord mulle asukoha valik meeldis, olemine oli mugav. Oli liikumisruumi ja õhku, laval toimuv kenasti kõigile nähtav/kuuldav. Ilmselt mängis siin suurt rolli asjaolu, et kohaletulnuid oli käesoleval aastal kõvasti vähem kui möödunud aastal. Olen aga juba lugenud nii mõnestki blogist, et oleks tahtnud istuda ja et jalad väsisid ära. Küll aga on ju ilmselge, et ööklubis suurt istumisvõimalust ei ole, seega tuleks sellega juba eos arvestada, et kui ikka kontsal terve õhtu tiksuda ei jaksa, tuleks midagi muud välja mõelda. Võibolla aga üks ainukesi asju millega tolle õhtu jooksul Ženjaga nõustusin on see, et õige daam ikka klõbistab kontsaga kui üritus on selleks vastav. Isegi mina - rase😅 - pidasin kaks pool tundi tornkontsal seismist ja ringi liikumist vastu, sest ma ju teadsin, mis mind ees ootab ja olin selleks valmistunud. Aga olgu, see võib olla lihtsalt minu kiiks, sest tihti ma kontsa vajavaid üritusi külastada ei saa ja kui ikka võimalus antakse, kannatan ja kannan! Ürituse lõpupoole avastasime ka esimesel korrusel oleva diivanitega ruumi, seega istumisvõimalus (vajadusel isegi lamamisvõimalus😄) oli tegelikult täiesti olemas.
Õnneks olen ka mõnest blogist saanud lugeda vaid peaasjalikult positiivset tagasisidet ürituse kohta, sest vahepeal jäi juba tõesti tunne, et kellegil pole mitte midagi head öelda. Tundub, et ülemise korruse vip ala rahvas jäi üritusega igati rahule ja tutvusid seal kõik üsna hoogsalt. Ei tea mis sel allkorruse rahval siis küll juhtus, et meel nii mõrudaks sai. Minul ja sõbranna Kertul oli igatahes põnev üles sätitud inimesi ja ürituse kulgu jälgida. Läksime kohale ca. 15 mintsa enne üheksat ja jäime mõlemad seal veedetud ajaga absoluutselt rahule.

Üritusele kohale jõudes ja vaid viis sekundit Venuse pinnal kanda kinnitanud olles, haarati mul juba käest ja pandi istuma Saagimi live ülekande diivanile. Ütlen ausalt, et värin tuli sisse, sest tuntud bravuuritari kõrval intekat anda ei ole mulle just igapäevane. Kümne mintsane jutuajamine oli aga üllatavalt meeldiv ja saime Anuga nö. hästi liinile. Arutasime blogindusest, videotest ja beebidest - igati sisukas intekas 😊

Mulle meeldis, et auhindade üleandmine käis käesoleval aastal nobedalt ja säilis põnevus. Möödunud aastal venis see meeletult ja viis tuju alla. Muidugi olen ma kõige rõõmsam selle üle, et minule lausa 2845 häälega esikoht koju tuli. Tänutunne on põhjatu!
Arvestades seda, et pidasin pikka aega enda rasedatervist liiga nõrgaks, et kohale minna ja endale reklaami pea et nullilähedaselt tegin, on see saavutus minu jaoks ikka ilgelt tegija! Olgugi, et meie kategoorias oli vähe osalejaid, pean kõiki kandidaate julgeteks ja tublideks. Ma tõesti ei saa aru, miks meie kasvaval videomaastikul nii vähesed end kirja panid. Ei saaks öelda, et antud kategoorias osalemisel ei ole mõtet kui osalejaid nii vähe on. Aga kui keegi ennast kirja ei pane siis kuidas me küll osalejaid juurde võiks saada...?
Mulle meeldisid enamused hääletustulemused, mitmes kategoorias nägin esikohtadel enda lemmikuid. Tuleb tunnistada, et igal aastal on auhindade osas ära tehtud ikka väga suur töö. Mina küll ei oskaks ega suudaks leida nii palju sponsoreid, kes kõik kategooriad ära kostitada tahaks. Loomulikult ei ole auhind siinjuures nüüd kõikse tähtsam, aga vahva on ikka kui sellele on mõeldud. Tore, et auhindadeks ei ole pudi-padi, vaid reaalselt tarbitav kraam.

Videoblogide peasponsoriks oli Balbiino, kellelt sain mina auhinnaks 12 kasti smuutijäätist. Ma ei ole veel korraldajalt uurinud, et kuidas ma selle realiseerima peaks (sest auhinda ei antud üle kaheteist kasti näol) ja ausaltöeldes ei kujuta ma isegi ette mis ma selle kõigega küll peale hakkan 😋 Ühe osa tahaksin kindlasti välja loosida enda tublide lugejate/vaatajate vahel aga hetkel on veel küsimärk, et kuidas ma jäätist loosida saan... kipub teine ju transpordi käigus sulama. Küll ma midagi välja mõtlen. Ühe mõttena turgatas ka pähe, et pakuks äkki Fitloorale vahetuskaupa, sest tema võidetud Valio piimatooted talle kui veganile suurt mokka mööda ei ole, mulle aga maitsevad. Ei tea kas see oleks väga imelik pakkumine?

Pille Väljataga

Fitloorast rääkides olen ausaltöeldes siiralt imestunud, et tema võidu ümber mingit pettust kahtlustatakse. Blogimaailm ei keerle ju ammu juba enam vaid blogide ümber ja ilmselgelt on tal kõikide sotsiaalmeedia platvormide peale kokku mitukümmend tuhat jälgijat, kes tema poolt hääletada soovivad. Minu meelest oli ta võit ja häältearv igati loogiline.

Ma olin ausaltöeldes täiesti ära unustanud, et peale suuri üritusi on alati üks paras trill-trall ja tramburai, sest kõigil on midagi (negatiivset) öelda. Oli ju sama ka alles mõned kuud tagasi toimunud Playnupp galal, kus üheks suurimaks meelehärmi tekitajaks oli žürii osalus hääletusprotsessis. EBA kohta väidetakse aga, et jube nõme žüriid ei ole. No võta nüüd kinni mis siis teha. Ma ei näe, et üritus oleks nii mastaapne, et peaks välja töötama miski Eurovisioni sarnase hääletussüsteemi - tegemist on lihtsate Eesti inimeste lihtsa üritusega, kus täiesti loogilise sammuna on hääletajaks lugejad/vaatajad.

Ilmselgelt pean ma aga nõustuma üldsuse meelehärmiga Ženja osas - olen teda ise alati natuke lausa peljanud ja hoian pigem eemale. Pole midagi parata, et tegemist on temperamentse karakteriga ja ükskõik kus ta ka ei figureeri, alati on tal midagi veidrat öelda. Päris piinlik oli tema kommentaare blogijate suunas kuulata ja kartsin ausaltöeldes täiega, et kui ma peakski lavale minema, mis laviini ta mulle kaela valab. Korra suutis mulle küll ühe blondinalja teha aga õnneks sellega ka piirdus. Ülejäänud vestlus oli viisakas.
Ma arvan, et õhtujuhtimisega oleks ideaalselt hakkama saanud ka Saagim, kes niikuinii terve ürituse vältel laval diivanil istus. Inimeste nimede välja hõikamine ja aeg-ajalt mõne küsimuse küsimine ei tundu olevat Anule kontimurdev ülesanne. Iseasi kas ta sellega muidugi nõus oleks.

Ma ei tahaks tegelikult üldse kogu seda negatiivsust ja boikoteerimise või mille iganes teemat puudutada, aga no ausõna, tuju viib alla. Minu arvates on EBAl osalemine iga inimese vaba tahe ja see kuidas ta enda jaoks üritust tõlgendab samuti. Minu tõlgendus sellest on, et tegemist on võimalusega saada enda aasta pikkusele hobitööle lugejatelt/vaatajatelt tagasisidet ja mis saaks selles halba olla? Kui sa midagi hingega teed, on ju kena teinekord tagasisidet saada ja enda fänne millessegi kaasata. Et inimesed lähevad ürituse tõlgendamisega aga niivõrd isiklikule tasandile, ma ei saa sellest võibolla päris lõpuni aru. Ei taha ma siin jumala eest kedagi risti lüüa nende uskumuste või arvamuste eest ja kui nende vaba tahe on mitte osaleda - neil on absoluutselt selleks õigus! Pigem häirib asjaolu, et ei osaleta, aga kommenteeritakse negatiivselt siiski.

Tunnistan ausalt, et tundsin end päris puudutatuna mõnd sissekannet/kommentaari lugedes/vaadates teemal "miks ma ei osale". Justkui jääks meist, sadadest blogijatest kes osalevad, mulje nagu teeksime midagi moraalitut ja läbimõtlematut. Ma ei arva nii.
Et üritust korraldavad just need inimesed ja niimoodi, on paratamatu. Keegi teine ju niikuinii ei korraldaks, seega mina arvan, et korraldajad on ikka väga vaprad, et niiviisi juba aastaid vastu peavad ja ikka edasi rühivad. Aga eks me kõik näegi asju enda vaatevinklist ja nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi.

Tegemist on ju ikkagi positiivse ideega üritusega ja mul on kahju, et selle ümber igal aastal pigem negatiivsus ringleb. Ma ütlen ausalt, et kui mina oleks korraldaja, no teist korda enam kindlasti ei teeks ja ütleks kõigile, et vaadake ise kuidas saate 😅 Mul lihtsalt ei ole nii paks nahk ja asi ants. Ise olen aga tänulik, et igal aastal üritus siiski jälle korraldada võetakse ja eks ole näha kas ja millises kategoorias ma järgmine aasta platseerun.

Et mina ju nüüd tohutu suur ja võiduvääriline videoblogija olen ( 😅 ), võtsin endaga loomulikult laupäeval ka kaamera ühes ja terve päeva linti sain. Soovin teile vaid head vaatamist ja positiivset olemist. Räägime varsti jälle!

Kumb siis tuleb?

Woopwoop! Tänasel vihmasel päeval leian, et on põhjust tähistada, sest läbitud on raseduses üks minu jaoks väga oluline kadalipp. Nimelt käisin täna teist korda looteanatoomias - jah ma pidin käima kaks korda. Möödunud kolmapäevane looteanatoomia andis meile kenasti kätte kõik tähtsad numbrid ja näidud väljaarvatud ühe, miski väike ajus pesitsev asjake. Olgugi, et arsti sõnutsi olevat mitu korda käimine täitsa normaalne ja beebi asend oli lihtsalt kehv, suutsin viimased päevad ikkagi paraja närvipuntra tähe all mööda saata. Ei tea kas see on kõikide rasedustega nii aga esmasega on küll sellie tunne, et esimesed 20 nädalat elad vaid arsti visiidist arsti visiidini. Eks see esialgne arengu jälgimine ole ju päris pingeline ja loodad ikka ja alati kõige paremat. Infot saad aga alles siis, kui juba tõesti arsti toolil pikali oled ja must-valgelt ekraanilt seda uut ilmakodaniku jälgida saad.
Täna päeval saime aga kõik ilu- ja jõunumbrid kätte ja jumalale tänu on need kõige paremas korras. Tahtsin endale suurest õnnest kohe tähistamiseks seda rasedate lemmikut Cocat koju osta aga laiskus sai võitu 😛

Aga kumb see meie maimuke nüüd siis on - kas poiss või tüdruk? Võin öelda enda puhul igaljuhul nii palju, et hetkest, mil beebi olemasolu teadvustasin, olin jummala kindel kes tulemas on. Miskipärast olid ka enamus lähedased just selles soos nii kindlad ja meile suurt muud ei ennustatudki. Ütlen ausalt, et oleksin teise soo teada saamisel olnud esialgu päris jahmunud, sest mõte ja kujuteldav tulevane elu oli juba kuidagi nii ühe soo keskseks mõeldud. Paramparamparaa meiega on liitumas üks väike lahe kutt! Teades kui lahe on meie tulevase tegelinski isafiguur, olen 100% veendunud, et tulemas on maailma kõige coolim kutt üldse 😋

Et nii minu kui ka Nilsi peres on valdav enamus järelkasvu tüdrukud, sain eriliselt rõõmustada oma ema, kelle juures minu väike vennake kasvamas on. Emal nimelt on mulle alles hoitud muidugi hiigel koguses poisteasju. Möödunud nädalavahetusel mõtlesingi, et hüppan oma väikese autoga tema juurest kiirelt läbi, et mõned kotid pagassi visata... mmm jah - emal oli terrassile ootama laotatud 15 kasti asju. Peale tunnikest tuhlamist suutsin eraldada endale esialgu ühe kasti asju, mida nüüd aga kodus muidugi kuhugi veel panna ei ole. Hetkel olen suutnud veel ise asjade ostmisest hoiduda kuigi ma kardan, et ega see kaua nii püsi 😅
Eriti tore on minu meelest see, et nii lahkekäeliselt meile Pelgulinnas igal uuringul pilte kaasa jagatakse - nii tavalisi kui 3D. Enda suureks üllatuseks kuulsin täna meie rasedagrupist, et nii mõnelgi pool pidavat piltide väljastamine üldsegi tasuline olema.

Et kohe on mul algamas 21 nädal, jäädvustasin oma järsku suureks kasvanud kõhtu eelmisel nädalal üsna hoolega. Hetkel olengi sama riietusega kõhupilte teinud iga viie nädala tagant, et kasvuspurti jälgida. Kuna nüüd on kõhuke võtnud mõnusa rannapalli alge, naudin eriti ümber kleidikeste kandmist ja seetõttu käisin neid ka kaltsukatest skoorimas. Vasakul näete tavalist kõhuseeria ülesvõtet ja parempoolne skoor on Sarapuu Kirbukast leitud ideaalne suvekleit.

Juba üsna varsti on mul plaanis koos Nilsiga üles filmida raseduse teemaline küsimused - vastused video, seega kui tunnete, et tahaksite midagi põletavat minu käest ilmtingimata teada saada, siis võite lahkelt küssad kommentaaridesse jätta 😉 

Tänase päeva helges meeleolus otsustasin ka ära, et peaks end ikkagi Blogiauhindadele kohale vedama ja üle vaatama, kes meil see aasta need kõige tegijamad siin maastikul on. Ise osalesin käesoleval aastal videoblogide kategoorias ja ausaltöeldes endale pea et üldse reklaami ei teinud. Eks siis saab näha, kes auhinnad koju viivad 😊

Lõpetuseks tahan teile jagada veel üht meigisoovitust - nimelt jõudis minuni täna pakike Anastasia Beverlyhills lehelt ja peitus seal sees minu absoluutne TOP1 kulmuvärv ja prooviks tellisin ka huuleläike. *Mingi hetk on minust saanud absoluutne huuleläigete fanatt ja vanad lemmikud huulepulgad olen sootuks kõrvale heitnud* Minu valituks said konkreetselt Dipbrow Pomenade toonis Soft Brown ja huuleläige toonis Dainty. Pakk jõudis Ameerikast kohale vähem kui nädalaga ja tõsimeeli soovitan antud brändi ka teile - lihtsalt imetabased asjad!

Et pisutki tänase päeva elevust maha kruttida, tegin kiire 45 minutilise crosstraineri trenni ja asun nüüd nautima wrapi põhjal pitsat, mida Nils mulle hetkel köögis vaaritab. Siinkohal tõmbangi otsad kokku ja räägime varsti jälle!

Juutuubindusest

Hei mu sõbrad-sõbraksed!

Täna tahan pisut lobiseda videobloginduse, ehk peaasjalikult Youtube teemal. Olen elanud juba päris mitu kuud sellises mullis, et kui nädalavahetus saabub, tähendab see vastukaaluks varasemale läheks kinno-sööma-sünnadele plaanimisele, hoopis videote planeerimist ja väheste valgusküllaste tundide ära kasutamist.

Tavaliselt kipubki minul filmimispäevaks langema laupäev ja tegutsemiseks on aega umbes-täpselt 2-3 tundi, millele eelneb laupäeval pisut kauem põõnamine, mõnus hommikusöök, kiiremas korras kodukoristus ning seejärel juba video jaoks enda ning varustuse valmis sättimine. Tavaliselt viskan peale pisut tugevama meigi kui muidu laupäeva hommikul taunitav oleks, tõmban magamistoas teki sirgeks ja asetan kaamera koos statiiviga aknalauale valmis. Tunnete ju end ilmselt juba minu videosid vaadates üsna koduselt, sest kõik võtted saavad tavaliselt linti just minu magamistoas, sest just seal on aken kõige paremini asetsev ja peale loomuliku valguse mul kahjuks ühtegi asja kasutada ei ole. Kui juba filmimiseks läheb, proovin linti võtta vähemalt kaks videot, et oleks aega monteerida ja mõelda, et millisele nädalale sobivat videot ajastada. Teate ju küll mind, kõik peab olema 100% ette planeeritud ja juhuse hooleks ei kavatse ma midagi jätta 😁 Ma lihtsalt ei tunneks end üldse hästi kui satuksin üks hetk olukorda, kus olen lubanud vaatajatele iga nädal ühte videot ning seejärel lasen nädalapäevadel lihtsalt lõpuni tiksuda, endal pea videoideedest tühi ja ühtki varrukast ka võtta pole. Saladuskatte all võin mainida, et hoian alati mõnd videot varuks, mille materjal veel ehk monteerimata on aga mis mind hädaolukorras või nö. mustadel päevadel välja aitaks. Ma ei kujutakski seda Youtube teekonda kuidagi teistmoodi ausaltöeldes ette. Preparation is key ma ütlen!

Kui olen end mõnikord leidnud mõttelt, et miks ma seda küll teen, sest nädalavahetused on ju teoorias loodud siiski selleks, et eelnevast viiest tööpäevast pisutki puhata, jõuan aga igakord üsna momentaalselt arusaamale, et mulle lihtsalt nii väga meeldib see loomeprotsess ja hetk millesse olen sattunud.
Ma ei ole ennast tegelikult ealeski näinud inimesena, kes võiks midagi luua. Luua mingit teost või asja, midagi kunstilist või loomingulist. Okei, tegelikult kui ma väiksem olin siis käisin umbes 7 aastat keraamikaringis ja muudkui vorpisin vanemate rõõmuks erinevaid savinäkerdisi ja tundsin end ka siis äärmise osavnäpuna. Peale seda oli aga vähemalt 15 aastat pausi ja täitsa puhtjuhuslikult sattusin videosi tegema. Teate kui tore on näha, et mitme tuhande pealine vaatajaskond iga nädal seda sinu loodud miskit pikisilmi ootab... ühest küljest kummaline, teisest küljest aga üüüber lahe! Olen tänu videotele leidnud nii palju vahvaid inimesi, kellel samuti kirg antud temaatika vastu on ja antud maailmavaadet jagavad.
Mulle väga meeldib see eluetapp, milles hetkel olen... kui keegi oleks aasta tagasi öelnud, et täpselt ühe aasta pärast jälgib sind Youtube'is 10 000 inimest, oleksin ma nad ausõna kuu peale saatnud 😅 Taaskord ütlen... kummaline aga jube lahe!

Jummel jummelus küll ma ikka satun kergelt lobalainele. Tegelikult tahtsin teile blogiveergudel näidata mõnd uut videot, mis kas minu sulest või minu kaasabil valminud on.
Kuna olen võtnud vastutuse ja andnud lubaduse laadida üles iga nädal üks video, leiate tegelikult seega igal nädalal minu kanalilt ühe uue video. Kõiki neid ma siia lisada ei ole söendanud, sest teinekord ei ole nende juurde miskit informeerivat enam kirja panna ja minule meeldivad ikka sellised blogipostitused, mil sisu ja mõtet ka on 😋

Eelmisel nädalal panin oma kanalile üles video, milles said osaleda ka kõik minu Snapchati jälgijad. Muide, kui sa mind veel Snapchatis ei jälgi, siis viimane aeg on lisada enda sõbralisti kasutaja nimega: li55u !
Nimelt korraldasin küsimuste-vastuste vooru, ning lasin kõikidel soovijatel sisse saata neid huvitavad küsimused, millest enamikele proovisin ka videos vastuse anda. Tšekkige videost järgi, millised põnevad küsimused seekord vastuse said:

Teise videona tahan teile kohe kindlasti näidata ühte jube kifti projekti, mille organiseerimisega tublid tegelased hakkama on saanud. Kui teile jääb tavapärasest igahommikusest šokolaadikalendrist väheks ja tahaksite jõulukuul veelgi enam jõulufiilingut püüda, vaadake kindlasti iga päev kuni jõuludeni välja Youtube'is sellist kanalit nagu Eesti Youtuberid. Just sellel kanalil rullub lahti Eesti Youtuberite advendikalender ja seda otseloomulikult igapäevaste uute videote näol. Nimelt olid juutuuberid kutsutud külla jõuluvanale, kus me kõik miskit põnevat teha saime, et jõulekinke endale lunastada. Minu panus video näol on samuti juba antud kanalil üleval ja näitamiseks panen ta ka siia:

Nagu telepoes kombeks, ütlen ka nüüd, et see ei ole veel kõik! 😁 Käesoleval nädalal tuleb minu kanalil välja üks äraütlemata naljakas video, kuhu kaasasin ka Nilsi. Ütlen ausalt, et mina naersin antud teose vaatamise ajal nii, et pisarad voolasid. Eesti maastikul antud videot ma veel kellegi sulest näinud ei ole ja seega loodan, et see teile rõõmu valmistab. Juba mõne päeva jooksul ongi see minu kanalilt leitav, seega stay tuned!. Tänaseks aga tõmban siinkohal otsad kokku, astun töönädalale positiivses meeleolus vastu ja soovin seda kõike teilegi!

Jagan kingitusi!

Hei sõbrad,

olen möödunud nädala veetnud totaalsel töölainel ja seetõttu eriti mõtteid koguda siin blogiveergudel ei olegi saanud. Peale töö vihtumisele, valmistusin ka laupäeva hommikuseks filmimise sessiooniks, sest himsa hooga tagus kuklasse teadmine ja tungiv sisehääl, mis käskis filmida-monteerida-üles laadida esimese jõuluteemalise video. Jõuluteemalise juba novembrikuu keskel sel lihtsal põhjusel, et olen tegelikult terve oktoobri ja novembri alguse täitnud päkapikukohustusi ja kõik jõulukingid on mul selleks aastaks olemas, can I get a woopwoop!

Iga aastane jõulukinkide stress lajatab ju vähemalt sama ootamalt vastu vahtimist nagu ka iga aastane "issand lumi tuli juba maha - mul ikka rehvid vahetamata" teadmine. Sa tead, et see on igahetk tulemas aga varakult ette valmistuda ka ei viitsi. Sel aastal oli mul aga tõeline sundolukord, sest juba tükkmaad enne jõululaupäeva sõidame Tenerifele, mistõttu mingitest viimase minuti ostudest ei ole siin mõtet rääkidagi...

Esimese kingi ostsin oktoobrikuu alguses Nilsile ja andsin ka tegelikult üsna kohe üle, sest olukord lihtsalt nõudis seda. Nimelt soetasin talle Timberlandi poest Moens sooduskampaania raames Timberlandi uue kollektsiooni tumehallid saapad neljandiku võrra soodsamalt kui muidu oleks saanud. Kuna tema mind eelmisel jõulul sama kingiga üllatas, olin kindel, et Timerlandid on tõesti kindlapeale minek.

Samuti olen skoorinud kingid 8 pereliikmele, mis ongi tegelikult kõik mida sellel aastal teha tarvis. Kui nüüd Nilsi saapaost välja jätta, sain käesoleval aastal ka soodsamalt hakkama kui muidu. Hoidsin lihtsalt silmad-kõrvad teravad terve aasta ja panin kõrvataha, mida keegi soovunelmana mainis. Kahjuks ei saa ma teile aga ühtegi neist kinkidest siin veel avaldada, sest noh, nii kaoks ju kogu üllatus. Vast näete enamus asju aga vlogidest, mida Tenerifel üles võtta plaanin.

Nii, nüüd aga asja juurde! Et mulle see kinkide tegemine nii hingelähedane on, üllatusest tulenev rõõm südame laulma ja silma särama paneb - oli vaid õige enda kallite lugejate-vaatajate vahel üks suuremat sorti kingipakk loosi panna. Komplekteerisin mõne kuu jooksul kokku head-paremat ja filmisin loosi eile hommikul lõpuks üles. Kui leiad, et kingipakis on ka sinu jaoks miskit põnevat, mis endale meeldiks või kasvõi edasi kinkimiseks sobilik oleks - ole nii tore ja jäta enda konktaktandmed video alla Youtube'i kirja. Võitja teen teatavaks selle sama video all juba vähem kui kahe nädala pärast, 3. detsembril. Seega võid olla täitsa kindel, et pakk õigel ajal sinuni jõuab :)

Viimased videod - Disney ja Justin Bieberi eri

Hei armsad,

teate ma ei ole nii häbematult kaua siia blogipesasse ühtegi oma videomeisterdust jaganud. Küll tuleb tunnistada, et mõni päev tagasi sai läbi minu Canonite laenamise ajastu seega olen nüüd täitsa ilma kaamerata. Õnneks olin kavalpea ja filmisin umbes 5 videot ette ära... Sellele vaatamata tuleb mul üsna kärmelt midagi ette võtta ja endale kuskilt kaamera välja võluda. Süda ihkab hirmsasti Canon G7 X järele, mida sain ka terve kuu katsetada ja millesse ülepeakaela armusin, aga rahakott teda nii hirmsasti ei ihka... Ilmselt pean aga seekord südant kuulama ja selle toreda masinvärgi kuidagiviisi soetama.

Täna tahaksin teile näidata aga kahte viimast videot, mille olen Youtube'i üles laadinud ja mis mulle endale hirmsasti meelt mööda on. Kuna lisan igal nädalal oma kanalile ühe video, on esimene video juba tegelikult pisut aegunud, sest on üleval rippunud juba ca. 9 päeva... seega olete seda juba võibolla näinud. Küll aga olen video üle ääretult uhke ja seda siin siiski duubeldada soovin. Tegemist on nö. teadustööd vajava videoga mille tarbeks tundide viisi huvitavaid fakte läbi töötasin ja parimad välja valisin. Piltidega illustreerisin ja kokku jutustasin. Tegemist on loomulikult Disneylandi varjatud saladuste videoga, mille stiil üks minu enda absoluutseid Youtube lemmikuid. Video tegemine oli küll oluliselt keerukam kui kõik teised, mida varem teinud olen, aga lõpptulem see-eest väga kift ja tundub, et Eestis esmakordne. Kui teile selline video meeldib, teen neid suurima hea meelega veel. Selle jaoks oleks aga ääretult vahva kui jätaksite mulle kommentaaridesse teid huvitavad teemad, mida saaksin üksipulgi läbi töötada ja põnevamad palad teieni tuua.

Teine video on aga niivõrd värske, et on jõudnud vaid ca. 30 minutit minu kanalil rippuda. Tundub, et huvi pakub ta aga kõvasti sest no kammooon - it's Justin! Justnimelt, käesoleva nädala alguses oli mul õnn külastada Helsingis toimunud Justin Bieber Purpose World Touri kontserti ja siiani õhkan selle järgi, sest elamus oli lihtsalt üüberlahe... kohe ausalt! Olen näinud küll uudisportaalides ilmunud veidraid artikleid selle kohta, et fännid ei jäänud rahule aga tunnistan ausalt, et minu silm ühtki rahulolematut fänni küll ei märganud ja videost näete isegi kui palju rahvast teise päeva kontserdile kohale oli tulnud - meeletu mass! Justin andis nimelt Helsingis kaks kontserti kuna huvi tema vastu oli lihtsalt nii suur. Oli küll näha, et poiss on ehk pisut tuuritamisest väsinud aga sellegipoolest näitas oma šarmikat olemust ja laulis nagu inglikoori solist! Ahhhh-mazing I'm telling you!

Veel soovin teile meelde tuletada, et kuni seitsmenda oktoobrini käib blogis Devin loos, millest ootan teid kõiki osa võtma, klikkige vaid SIIA ja pange nimi kommentaariumisse kirja! Tänaseks aga minu poolt kõik, nautige nädalavahetust ja räägime varsti jälle!

27!

Hei armsad,

täna on minu sünnipäev, seda ei juhtu igapäev wupiduu juhheii juhhuuu! Saate vist eelnevast lausest aru, et mulle väga meeldivad sünnipäevad :D  Ootan iga aasta enda sünnipäeva juba kuid varem ja loen päevi mil saaks sel ühel kindlal päevakesel särada.

Tänane hommik algas minu jaoks nii kaunilt-kenalt, nimelt äratas Nils mind laulu-tordi-kohvi saatel ja no üks kord aastas on selline erikohtlemine ikka väga mõnus!
Pugisimegi hommikul kooki ja meisterdasin pisut ka tööle head-paremat kaasa, et ka kontoris pisuke pidu maha pidada. Võtsin endale absoluutselt omavoliliselt sünnipäeva puhul pisut pikema hommiku ja kontorisse jõudsin kümne paiku. Kontoris tervitati mind juba lillesülemiga ning kommidega. Tundub, et mu kolleegid teavad mind väga hästi, sest minu jaoks on kõige enam hinnas alati need kingid mis on kasulikud! Seega otsustaski üks kolleeg kinkida mulle suure kingikoti täie koduõunu ning teine üllatas suure purgi kuivatatud piparmündiga - aitähh ja kniks :)

Ma mäletan, et eelmise aasta sünnipäeva ümber oli niivõrd palju jebimist ja veidraid emotsioone, et sünnipäeva päev oli mu jaoks absoluutne emotsioonide virr-varr... Käesoleval aastal olen palju rahulikum ja üleüldises mõttes ka rahuolevam. Ma siiski ei hakka kõiki oma emotsioone siia hetkel kirja panema, sest et otsustasin neid teile näidata hoopis video näol. Eile võtsin linti ühe päris vahva video, kus pajatan lähemalt sellest, mis tunne on olla 27 aastane ja näitan teile mõnd vahvat pilti enda lapsepõlvest. Lasengi teid nüüd siinkohal videot kiikama ja ise kavatsen täieõiguslikult oma roosamannases sünnipäeva säras edasi peesitada. Räägime varsti jälle!

Swedbank'i konkurss - Spordile pöidlad püsti!

Hei mu armsad,

täna pöördun teie poole ühe piiiii-sikese abipalvega. Usun, et paljud teist on silmanud juba mitmete nädalate vältel sotsiaalmeedias ringlevaid videosid, milles alati ära märgitud ka Swedbank. Jooksid need isendid ka minu ajavoogu päevast-päeva sisse ja otsustasin seekord ka ise härjal sarvist haarata.
Nimelt on tegu Swedbanki mobiiliäppi konkurssiga, millele väga tabavalt nimeks pandud "Parima Youtuberi võistlus". Kõlab minu meelest üsna intrigeerivalt ja ega ma ausaltöeldes päris alguses osaleda tihanudki, kuna arvasin, et jään niikuinii teistest vähemalt peajagu alla, sest olgem ausad - geniaalseid tegijaid on Eesti youtuberite maastikul juba üsna mitmeid. Päevad aga möödusid, videosi muudkui lisandus ja hakkas minu peaski idee sündima.
Olin kindel, et ei soovi videot üles ehitada miskile tutvustavale süžeele, vaid teha midagi sketšilaadset, et äppi olemus nooruslikult ja põnevalt edasi anda. Olen ise ausaltöeldes totaalne Swedbank'i patrioot juba vähemalt 15 aastat ja tunduski lõpuks vaid õige see videopoiss ära teha. Kasutan äppi pea, et igapäevaselt kuna ta tõepoolest ongi nii lihtne ja kasutajasõbralik!

Kuna möödunud nädalal kostitas Canon mind mõneks ajaks ühe eriti vinge masinaga - Canon Powershot G9 X'ga - oli see mu ajule viimane märguanne, et nüüd tuleb tegutseda.

Kaamera - check! Statiiv - check! Abiline Lotta - check! Ilus ilm - check! Idee - check!

Minu õeke Lotta oli vaat, et veelgi rohkem põnevil kui mina ja aitas mul kõik vajalikud klipid linti võtta. Tundub, et suvi otsustas möödunud nädalavahetusel taaskord enda häid külgi näidata ja et noorte entusiasm on niivõrd nakkav, saimegi video üsna kiiresti purki.
Et nüüd loba vaikselt kokku tõmbama hakata, tahangi teile meie üllitist näidata ja teilt palun vaid üht - kui video teile meeldib, vajutage ikka pöidlad püsti ja aitame üheskoos spordi võidule! :)

Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Uut Maybellinilt - VIDEO

Hei sõbrad,

olete vast juba blogimaastikul silmanud mitmeid Maybelline uute toodete arvustusi. Maybelline on nimelt nii kena, et saadab aeg-ajalt blogijatele pakikesi, avastamaks uut ja põnevat. Olen minagi seekord pakikese saanud ja selle üle hirmus õnnelik! Esiti ei osanud ma aga seisukohta võtta, et mis ma nüds peale hakkan nende toodetega, et need põneval viisil teieni tuua ja pisut tutvustada.

Ilublogija staatuses ma kohe kindlasti ei ole, mis tähendab, et pikalt ja laialt lõikude viisi toodetest rääkida ei oska. Olen ilmselt liiga vähe erinevaid tooteid katsetanud, et saaksin hakata miskit usaldusväärset ilujuttu puhuma. Samuti pean end üsna kehvaks tootepiltide tegemisel ja ausalt suu ammuli piilun alati teiste osavnäppude blogidest kauneid pildiseeriad ja unistan endamisi samasugusest oskusest. Peab ju olema silma esiti kompositsiooni loomisel. Lisaks mängib suurt rolli valgus, taust ja kaamera kvaliteet. Oeh - ei ole minu pärusmaa (ükskõik kui palju ma ka püüaks). Aga selle-eest on minu pärusmaa kindlasti videoformaadis tootetutvustus. Just selles vormis tundsin end kindlalt ja hästi!
Täna näitangi teile videokest Maybelline uutest toodetest, kus üritan neid enda peal katsetada ja tulemustest muljetada. Samuti on video lõpus pisike loosike, millest kutsun teid lahkelt osa saama :)

Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Kavalad ilunipid videos

Hei armsad,

täna olen teie ees järjekordse videopostitusega. Nimelt võtsin linti video, mis on järg Pinteresti ilunippide testimisele, mida saab näha klikates SIIA.
Kuna tagasiside eelmainitule oli niivõrd vinge, otustasin jagada ka enda veidraid ja mitte nii veidraid ilunippe kõigi teiega.
Kohe kindlasti ei pea ma end miskiks iluspetsialistiks, kuna videot monteerides avastasin, et toho tonti, mu kulmud ei ole isegi mitte õed...kaugeltki mitte kaksikõed. Üsna kentsakas lugu, kuna peeglist vaadates tunduvad nad alati justkui käsikäes sammuvat. Teagi nüüd siis kellel õigus on - peeglil või videopildil?

Küll aga kasutame me vast kõik oma igapäevases elus nii üht kui teist ilunippi, mis on tegevustesse sisse sööbinud ja armsaks saanud. Antud videos on välja toodud just minu lemmikud ja need, mis tihemini kasutust ja kõneainet leiavad. Näiteks seletan videos üksipulgi lahti enda huulevärvimise rutiini, mis minu hiigelsuureks üllatuseks nii paljudele teist alati küsimusi tekitab. Minu jaoks on huulte värvimine kuidagi niivõrd tavaline, rutiinne ja lihtne tegevus ja seepärast ongi vahva kui saan jagada teiega oskusi, millesse ka ise kiindunud olen.

Mulle ikka see Youtube värk meeldib. Mulle sobib asjaolu, et saan edasi anda oma emotsioone nii vahetult ja töötlemata (okei, kõvasti nokitsemist ja "eee"-tamist, "äää"-tamist saab ju siiski omajagu välja lõigatud alati). Mulle meeldib loomise protsess ja lõpptulem. Lõpptulem, millesse oled panustanud alati sajaprotsendiliselt ja hingega.
Samas armastan ma ka tohutult kirjutada. Mulle on hingelähedane enda väljendamine hästi kirjeldavalt ja kujundlikult. Videotes see aga enamasti välja ei tule, kuna nendega on ikka nii, et kas:
a) aku hakkab kohe kohe tühjaks saama ja on vaja kiiresti ette vuristada
b) mõtteid on peas korraga nii palju ja ütled välja ikka selle, mis esimesena üle huulte libiseb
c) jääd end kaamera ekraanilt liiga kauaks vahtima ja mõte kaob sootuks peast

Kirjutamisega on aga teistmoodi. Ma võin istuda tunde kohvitassiga arvuti ees ja mõelda. Mõelda mida ma soovin öelda ja kuidas seda läbi klaviatuuri klõbina kirja panna. Kuna minu näol on tegemist aga teinekord isegi liiga jutuka olevusega, on see lihtsalt suurepärane, et saan end väljendada nii kirjapildis kui ka videopildis. Ma kardan, et ühe väljundiga ei suudaks ma kõiki emotsioone välja elada ja seega olengi õnnelik enda pisikese blogipesa ja vahva Youtube maailma mulli sees elades.

Suvi on mulle andnud niivõrd palju positiivset energiat ja tohutult huvitavaid ideid. Nii blogiteemadeks ja ka videoteemadeks. Ma loodan, et olete minuga koos elevil :)

Tänaseks aga kõik ja lasen teid video kallale!

Puhkuselood + VIDEO

Hei armsad,

vaatan siin hetkel kuidas soe suvine hommikupäike elutoa aknast põrandale langeb ja tunnen, et olen ikka täie rauaga puhkuselainel. Olen esimese kolme puhkusepäevaga jõudnud teha juba nii-ii-ii palju - ega ma siis rahulikult puhata oska eksole ;)
Möödunud nädalavahetusel väisasime Surfilaagrit, mis oli võrreldes üleeelmise aasta käiguga oi-kui-palju lahedam. Korralduslik pool oli nii mõneski mõttes ümber mängitud ja see aitas üritusele ikka paljuski kaasa. Juurde oli tulnud mitmeid huvitavaid toitlustusvariante, esinejad sobisid Surfikasse kui rusikas silmaauku (issake kui veider väljend kui nüüd mõtlema hakata) ja ilm kostitas meid ka tõepoolest vaid hea ja paremaga. Tedretäpid ninal tulid igatahes päikese kuumast lõõskamisest välja ja minu jaoks on mu tedrekate ilmumine alati selge märk suve saabumisest. Jess! Mäletate, et eelmises postituses mainisin oma huvi SUP'i proovimise vastu? Kui keegi peaks mõtlema, et mis supist ma räägin - siis tegu on terminiga Stand Up Paddle board surfing - ehk maakeeli surfilaual püstiseistes aerutamine. Ma tegin selle ära ja I am in love! Esimesed 15 minutit nägin küll kurja vaeva, et tasakaalupunkt üles leida ja püsti saada, mille käigus ka mõned korrad üsna jahedasse merevette sulpsasin. Aga kui saabub see hetk ja lõpuks lauale püsti saad, tunne on ikka vinge. Aerutasin ikka oma tunnikese ja oi oi oi kui valusad lihased peale seda olid. Ilmselt kasutasin selliseid lihaseid, millele muidu eriti vatti ei anna. Igatahes - soovitan SUP'imist kõigile!

Eile ärkasime esimest puhkuse hommikut kodus ja tõepoolest magasime nii kuis torust tuli. Kuna pühapäevane jalkaõhtu venis jube pikale, saime magamagi alles kahe paiku öösel. Eile hommikul vedasime aga oma kuivaineid täissöönud kered kõige uuemasse Mustamäe MyFitnessisse ja vehkisime pisut trenni teha. Jeesuke kui keerukas süsteem selles MyFitnessis kappide lukustamisega on. Aa-laa-tii kui taolisi ulme süsteeme näen - leian end mõttelt, et kes küll see geniaalne inimene selle süsteemi taga on.
Kui Roccas on võimalik kõik toimingud - jõusaali registreerimine, alale sisenemine, kappide lukustamine - teha üheainsa kaardiga, siis Mustamäel on tarvis omada sedasamaa kaarti, et jõusaali sisse pääseda, maksta 5€, et omastada tabalukk, mille küljes ripub kaks võtit, juba kasutusel olnud kaart kuskile turvaliselt ära panna, et see väljumisel taaskord käepärast oleks, tabalukk kapiukse külge kinnitada ja võti saali kaasa võtta. Võibolla on tõesti asi minus ja olen Rocca mugavustega ära hellitatud aga igatahes tundus see jube veider :)

Tänane päev tuleb aga õite põnev kuna plaanis on filmida mõned kiftid videod. Ütleme nii, et plaan on grandioosne ja sihid kõrgele seatud, eks näis, mis sellest kõigest reaalsuses ka välja tuleb. Juba mõne tunni pärast saan teiste video-kamraadidega kokku ja paneme enda näitlejaoskused tõsiselt proovile. Loodan, et juba mõne aja pärast saan teilegi neid videosid tutvustada.

Kolmapäeval on aga aeg taas end pakkimislainele seada, kuna neljapäeva hommikul üsna varakult võtame suuna Hiiumaa poole. Kes on minu blogi lugenud algusest saati, on ilmselt mõned korrad silmanud, et pajatan mingist maagilisest salajasest laiust, kus iga aasta korra käidud saab. Tegemist on üritusega mis on toimunud juba pea 25 aastat ja külastajateks üks ja see sama seltskond. Minulgi on õnn antud seltskonnas viibida ja seekord juba kuuendat korda laidu külastada. Õnneks on telkimine meil Surfikast värskelt meeles ja seega läheme positiivselt ka järgmisele nelja päevasele telkimisretkele vastu.

Õnneks kestab meie puhkus kaks nädalat, seega teise nädala kokkuvõte jõuab blogiveergudele vast järgmisel nädalal. Veider on puhkuse ajal ainult asjaolu, et iga jumala päev tundub justkui laupäev. Nii tänagi - istun siin hommikumantlis ja vahin oma quilty pleasure kanalit - TLC'id... Kuna ma aga surfikast teile täna rääkisin, näitan ka Vlogi, mille mõni hetk tagasi üles laetud sain.

Mõnusat vaatamist ja toredat nädala jätku!

VIDEO + niisama päevakorralist lobajuttu

Hei armsad,

nagu eelmises postituses suure suuga lubasin, on täna teie ees Vlog meie Jaanipäevakust. Kuna aga lobasin ülejäänud enam-vähem olulise Jaanipäeva info juba taaskord eelmises postituses ära, teen täna niisama pisikese lobaposti.
Lobapost, kõlab nagu häbipost, kas pole :D Õnneks seda see siiski vast pole...
Olen hetkel veetmas viimast kibekiiret töönädalat enne kahenädalast puhkust, mis on oi-kui-oodatud sündmus. Valetaksin, kui väidaksin, et terve puhkus ei ole juba päeva tunnikaupa ära planeeritud igasugu põnevate tegevuste najal. Ilmselt olen oma puhkuse-eelse (või okei see on siiski üsna tavapärane tempo) töörabamisega suutnud endale kuidagi liiga teha kuna virelen juba üle nädala kahtlase tuikava närvivalu käes, mis on pesa teinud endale minu vasakusse käsivarde. Täna läks kontoris istudes valu aga eriti väljakannatamatuks ja ausaltöeldes oli ka hommikul tööle sõit üsnagi ebameeldiv, kuna rooli oli nõus keerama vaid parem käsi. Ütlen ausalt, et ma ei julgenud varem doktor Google poole pöörduda kuna suudan end alati pisiasjadest üüüberpaanikasse ajada. Täna tuli seda aga teha ja no loomulikult arvas Dr. Google, et mul on kohe saabumas kas a) südamerabandus b) põen raskekujulist diabeeti või midagi muud sarnast. Okei - paanika aktiveeru!
Õnneks on meil perekonnas ka arstiteaduskonna lõpetanud kodanikud ja südamerahuks sain teada, et pigem on tegemist siiski mõne närvipõletikuga õlavarres, mis levitab tuima valu käsivarde ja teravat valu aegajalt rindkere poole. Ega see nüüd miski hüppan-rõõmust-lakke diagnoos ei ole aga sellegipoolest hulga parem kui guugeldus. Pidavat seda tekitama üsna tihedalt pidev kontoritöö, kuna asend on tunde, päevi, aastaid laua taga konutades sama ja lihastel on sellest lihtsalt siiber. Jumalaletänu, et saan neljapäeva hommikul ka arsti juurest läbi käia ja loodetavasti närvid maha rahustada. Nii peas kui käes hehe.

Kuna ma viimaste kuude jooksul olen juba ausaltöeldes liiga palju vingunud, et "oh kui raske on nii palju tööd teha", võtsin vastu ühe kohusetundliku inimese jaoks üsna raske otsuse ja jätkan suuremas osas taaskord vaid oma vanas-heas ettevõttes. Küll aga jään tegevaks teise ettevõtte blogirindel, mille kirjutamine mulle tõepoolest vägagi vajalikku positiivset energiat annab ning milleks õnneks ka jaksu jagub. Näiteks täna jõudsin valmis kribada lausa kolm postitust, mis kõik minu puhkuse vältel avaldamisele lähevad. Minu meelest said need üsna meeleolukad ja et te neist ka ilma ei jääks, hoidke ikka SELLEL lehel teinekord pilk peal :)
Ei saa absoluutselt pahaks panna ka Nilsikesele, kes tunnistas, et tõepoolest olin viimastel kuudel üsna torssis olekuga, vaikne ja väsinud. Seda ma tõepoolest olin ja see ei ole kohe kindlasti mina! Ma ei tundnud end enam ära ja ilmselgelt oli põhjus asjaolus, et mul ei olnud lihtsalt füüsiliselt aega tegeleda ühegi sellise asjaga, mis minus kire sütitab. Näiteks blogimine!
Nüüd olen aga tagasi ja tunnen end jälle omas nahas hästi :)

*

Kuna puhkuse lähenemine on täistuurid sisse võtnud saan juba enam-vähem elevile minna, sest kohe reedel põrutame peale tööd Surfilaagrisse! Kui mõni nädal tagasi lubas ilmataat hirmkuuma suveilma siis nüüd tuleb vast hinge kinni hoida, et taevakraanid kinni püsiks. Las ma ütlen teile miks see nii on ... telkimine. Oehh see kurivaim telkimine. Olen valmis telkima vaid siis kui mu Nils mind kenasti palub ja käsi südamel lubab, et kõik saab korda :D Nagu te aru saate, mulle ei meeldi telkimine karvavõrdki! Õnneks leevendab asjaolu see, et meie kasutuses olev telk on niivõrd suur, et sinna saab täitsa ausõna sirge seljaga sisse kõndida. See tähendab ka seda, et telki mahub ära inimlikult kogu kaasaveetav kraam ja ruumi jääb veel ülegi. Millegipärast on aga alati nii, et just telgiga ööbimisel viskab ilma nii külmaks, et põhimõtteliselt võib telgi väliküljelt käia härmatist maha kraapimas. Miks, oh miks küll ei ole keegi leiutanud sellist ODAVAT soojapuhurit, mis vaid patakate jõul meie telgi soojaks puhuks... Õnneks suudan telkimise mured hetkeks kõrvale heita kui vaid meenutan seda idülli, mis Surfilaagris ees ootab. Seal on tõeliselt mõnus melu. Parajalt vaikne samas piisavalt meeleolukas. Olen veel eriti elevil kuna käesoleval aastal tahan ära proovida SUP'imise. Seega jääb üle vaid loota, et Roostal ei ole vesi taaskord 10 kraadi kanti nagu ta tavaliselt kipub olema.
Kas keegi teist on Surfikasse minemas?

*

Mõtlesin siin mingi päev, et ehk peaks muutma blogi taustkujundust? Tundub, et blogi kujundust tuleks muuta vähemalt korra kvartalis, vähemalt selline mulje on jäänud kuna niivõrd paljud blogijad sellega hetkel ametis on...aga ma ei oska juu!!! Samuti on see roosamanna lillekujundus mulle kuidagi südamelähedaseks saanud, vähemalt mulle endale tundub, et see on mingil viisil Liisajutustamiste imago ja kahju oleks sellest loobuda. Samuti armastan jäägitult oma blogi päisekujundust, mille armas lugeja Sabrina mulle juba tükimat aega tagasi täitsa niisama tegi. Avastasin mina üks päev postkastist kirja, mille sisuks mitu erinevat tema kujundatud blogipäise lahendust. Küll mõni inimene on ikka kuldaväärt :)
Siiski tundub mulle alatihti, et ehk oleks teil pilte lihtsam heledama tausta pealt vaadata... ma tõesti ei tea... palun andke nõu :)

*

Olen viimased paar nädalat elanud mõnusa Youtube mulli sees, kuna seal toimub ikka pidevalt midagi uut ja hullumeelset. Näiteks lükkasin käima paar nädalat tagasi ühe loosi, et anda tagasi tänu tolleks hetkeks 3000 kogunenud jälgijale. Olin absoluutselt veendunud, et loosis osaleb ehk 50 armsat fänni aga ohsapühajumal! Loosis osales üle tuhande inimese. No ikka täitsa sõnatuks võttis. Tundub, et auhind läks vaatajaskonnale hästi peale ja mis saakski mind rohkem õnnelikumaks teha kui teistele rõõmu toomine. Teate ju küll mind - ise hakanud üllatustekuninganna nagu ma arvan end olevat :D Loosi väljakuulutamist ja võitjate loosimist ma blogisse ei postitanud, kuna tundsin, et see on kuidagi sajaprotsendiliselt minu Youtube audientsi teema. Seega kui keegi teist peaks huvi tunduma, et mida ma seal siis küll välja loosisin - kutsun teid lahkelt videosid järgi vaatama:)
Samuti olen ma siiralt õnnelik, et minu kanalit on märgatud ja saan sellega mõne aja pärast juba midagi veelgi põnevamat ette võtta. Aga sellest kõigest juba siis kui see aeg käes on ;)

*

Käisime pühapäeva õhtupoolikul meie suvila maalapikesel (millega seoses meil Nilsiga tulevikus ääretult grandioossed plaanid on) kõvasti umbrohtu ja üleliigset loodust hävitamas. Saag ja hekikäärid on üks pagana hea trenn ma ütlen teile! Leidsin maalapikeselt eest ühe vohava rabarberipesa ja haarasin sealt kõik varred endaga koju kaasa. Muideks Nils teadis rääkida, et rabarberilehed pidavat mürgised olema (tõsi? ei? ja?) ja need jätsin kohe heaga leekivasse lõkesse. Kuna rabarberikooki on juba mitu korda küpsetatud, mõtisklesin pikalt, et kas valmistada kisselli või miskit muud põnevat. Otsus langes hoopis raberberimoosi kasuks. Otsisin välja kõige lihtsama retsepti, mis vähegi leidus ja nagu tavaks on saanud sattusin ikka Silja, Food & Paris blogilehe kütkeisse. Kasutasin SEDA retsepti ja loodetavasti saan seesuguse lihtsa toimetamisega hakkama. Rabarberid on igatahes koos suhkruga potis ja homme saavad need ka keedetud.

*

Nüüd aga katsun oma närvihaigele käsivarrele lamaskledes puhkust anda ja lasen teid lõpuks Jaanipäeva Vlogi vaatama. Minu meelest sai see täitsa vahva!

Tänaseks aga kõik ja räägime varsti jälle!