Sellest kuidas tehnika muudkui alt veab

Püha issaristivägi kus te oskate mind ikka üllatada! Nimelt möödunud nädalavahetusel toimunud sotsiaalmeedia auhindade jagamisel Playnupp, avastasin enda suureks üllatuseks, et olite mind hääletanud aasta blogija kategoorias esikolmikusse. Esikolmikusse Miiu ja Mallu kõrvale - nagu midaaa, kudaaa? See oli ootamatu, suur kummardus ja kniks vahva blogipere!
Et ma siin miskipärast hetkel valeootuseid hellitan ja pojakest teise päevaunne üritan panna, mille peale tema vaid üleheli kiirusel jäsemeid siputab ja rõõmust kriiskab, otsustasin, et üllatan ka teid ja panen lõpuks ka blogiveergudele midagi kirja. Üsna piinlik värk, et teate nomineeritakse siin blogimise eest ja puha aga kirja midagi pannud ei ole.

Viimastel nädalatel olen olnud ekstreemselt laisk ja oleksin Playnupul ilmselt isegi auhinna saanud kui kategooriate nimistusse ka Aasta Laiskleja oleks kuulunud. Lükkan laiskuseussinduse aga julgelt kibekülma pakase kraesse, mis mind mitte ühegi väega kodust lahkuma ei sundinud. Aualtöeldes on viimase paari kuu jooksul unetundegi nii väheks jäänud, et puht füüsiliselt ei ole jaksu eriti üheski suunas tormata ja pingutada. Aga ega ma kurda, kodus on tegelikult hästi mõnus olla.
Well... mitte küll nii nagu eile, mil hirmvana pliit/ahi otsustas järsku maha kooleda ja terve kodu ebameeldiva plastiku ja juhtmete kärssamise haisuga täitis. Halleluuja - just seda kulutust meil maja ehituseks planeeritava laenu ja järjest läheneva reisi eel vaja oligi. Not.
Igatahes kärsitu nagu ma olen, kohal on käinud juba elektrik ja välja valitud uus pliit/ahigi, mis juba homme saabuma peaks. Kuigi väljaminek ei olnud planeeritud ja erilist head meelt ei teinud, tunnen sisemas mingit veidrat rahulolu, sest noh mis saaks ühte koduperenaist ikka rõõmsamaks teha - uus köögitehnika ju ikkagi jess!

Et meil eelseisvaid kulutusi lademetes tulemas on ja möödunud kuudki üsna kulukad on olnud, siis oma toidukulud püüame üsna täpselt liistude vahel hoida. Seetõttu oligi minu esmane reaktsioon pliidierroriga järgnev, et ohei! käesolevaks nädalaks planeeritud pastasalati jaoks pastat keeta ja pizza jaoks tainast küpsetada ma küll mikrolaineahjus ei oska. Hommikupudru saan ehk veel kuidagi valmis aga ülejäänud kulinaarsete katsetustega hoiaksin mikrokast eemale ja seetõttu nii kärmelt oligi tarvis sööst-ost uue pliidi näol teha. Et tehnika meie korteris on iidamast aadamast, hoiame nüüd pöidlaid pihus, et külmkapp varsti saba ei annaks. Mäletate ju küll kuidas alles septembris pojakesega haiglast koju tulles läks boiler tuksi, mistõttu päevadeviisi ilma veeta tiksusime jaaaa nüüd üleeile läks tolmuimeja lõplikult hingusele. No mida veel...

Aaa reisist rääkides, me läheme kolmekesi mais Kreetale! Oi kuidas mu valgust tagasi peegeldav kahvatuvalge nahk juba päikest ja valutavad kondid sooja õhku vajavad. Kõige enam elevil olen muidugi sellepärast, et pojake ka esimest korda sooja ilma tunda ja varbad liiva lükata saab. Tegelikult mis seal salata, eks mul ole omad hirmud ka - ma ju vana lendamisfoobik. Kuna alkohol ja rahustid (jah, ma olen neid lennates võtnud) on minu väikese tissisõltlase tõttu välistatud, pean kuidagi lambanahast välja pugema ja oma hirmule tavainimese kombel vastu astuma. Võeh!
Reisile ja ka eelseisvale suvele mõeldes soetasime järelturult ka kergkäru. Meie igapäevane vanker - Roan Emma - on küll hästi mugav ja tore, aga üsna kobakas teine ja autosse mahutamiseks vaja lausa juppideks lammutada. Kergkäru näol sai aga valituks isend nimega Mamas & Papas Sola 2 MTX, katsetada veel pikemalt ei ole jõudnud aga esmapilgul tundub tavalise vankri kõrval hirmus mugav ja äge poistekas käru. Plaanin järelturult ka soojakoti soetada ja seejärel juba kärule vastu kevadet sõiduaega anda. Nils muidugi eeldas, et kergkäru on midagi nukuvankri laadset, et noh kerge ju!!!

Minu jaoks oli esmane kriteerium, et istumisosa saaks asetada mõlemat pidi, teiseks, et käru oleks enam-vähem kerge kaaluga, omaks vedrustust ja normaalseid rattaid. Kui välimuselt olin lummatud Mamas & Papas Urbo mudelist, siis jäi tema meist puutumata just rataste tõttu, tundusid pigem nõrgad teised. Samuti oli valikus Armadillo mudel, aga Sola vedrustuse olemasolu kallutas kaalukausi just tema poole. Leidsin järelturult pisut üle 200€ maksva variandi ja olen temaga praegu üsna rahul.

Kas kellegil on kokkupuudet ka kergkärude transpordikottidega? Mõtisklen siin, et kas on üldse mõnda muud lahendust kui tahaksime käruga lennukini minna ja alles siis ära anda. Kiletada ju
seal enam ei saa ja teadavärk kui jubedalt pagasit koheldakse...

*vahemärkus - jess, mõmmik jäi magama... emme hiilib vaikselt teise tuppa*

Tavaliselt möödub teine lõunauni rahumeelselt rõdul tududes aga täna miski häiris niii väga, et kohe kuidagi ei tahtnud uni tulla. Tuppa tulles ja voodisse maandudes oli muidugi kohe lõbu laialt ja unest polnud enam haisugi. Kahtlustan, et see mis pisut häiris oli ikka vana hea kõhuke, mis nüüd lisatoiduga alustades jälle pisut trikitab. Et karupoeg juba õitepea kuuendasse elukuuse jõuab (apppii kuidas juba???), siis alustasime mõni nädal tagasi lisatoiduga harjutamist. Juurikad keetsin ja püreerisin sügavkülma kenasti valmis ja jäi vaid söömisrõõm. Mida aga ei ole - on söömisrõõm! Ilmselgelt on maitsed uued ja võõrad aga hetkel ei ole läinud peale ei kõrvits, porgand ega kurk - igaühe peale tuleb vaid grimass grimassi järgi, mis on iseenesest kõrvaltvaatajale ülinaljakas. Näha on, et tal on toidu vastu huvi, sest meie suutäisi loeb üsna agaralt ja püreesöömise ajal on ka nägu ikka valdavalt naerul. Kui toit aga maandub keelele on tulemus midagi järgnevat...

Väikemees on üldse nii hullupööra pullivennaks läinud, et lihtsalt vaata ja imesta. Viskab meile nalja ja sikutab meid põsest, muudkui lõkerdab naerda ja püüab end koguaeg mööda maad edasi vinnata. Jutustab nagu väike jutupaunik ja tunneb maailma vastu aina enam huvi. Uskumatult äge kutt ikka!
Öösiti pressib end muidugi ainult emme kaissu ja kuna päevad veedame ju ka ninapidi koos, on nii naljakas vaadata kuidas ta õnnest lausa särab kui issi töölt koju jõuab. Täielik tibupojakene.