Et karupojake on tänaseks juba kuue ja poole kuune, toimub meie majapidamises hästi asine lisatoitumine. Selgeks on saanud, et kõrvits, porgand ja brokoli on täiesti out. See eest suvikõrvits ja lillkapsas on aga täiega teema! Mõmisedes süüakse sisse ka kõik pudrulaadsed ollused, mis sellest, et emme maitsemeele arvates on need päris jõledad. Aga ega väike karupojake ju peale piima suurt maitseid ei tea, seega pudruolluse lähenemisel aetakse ikkagi suu linnupoja kombel ammuli ja võetakse suutäis hea meelega vastu.
Väikemehe arengust veel nii palju, et püüab teine nii meeleheitlikult end mööda maad edasi vedida, aga ei tule see keerukas ülesanne veel kuigi hästi välja. Hetkel piirdub tegevus vaid sellega, et kui käega piisavalt suure kaarega vehkida, siis saab mänguasju ka kaugemalt kui vaid oma nina eest kätte ja ega see liikumatus seetõttu ka väga rõõmurulli morjenda. Väikemees on nii asjalik ja tubli, et võib piiikalt pikalt omaette nohisedes mängumatil mängida. Piisab vaid aeg-ajalt emme poole kiikamisest, et kindel olla minu kohalolus ja mäng võib jätkuda.
Rõõmurulli lakkamatut positiivust on viimase kuu jooksul morjendanud vaid asjaolu, et kuskilt suutsime kinni püüda ka esimesed pisikud ja väikemees oli totaalses nohus. No mida nuhtlust, see nohu! Ega enne ikka ei oska karta kui olukord lõpuks käes on ja oi kui kibekiirelt siis rhinomeri järgi apteeki oli vaja kimada. Õnneks saime nohust nädalaga jagu, pidevalt salvi määrides, aurutades, Humeriga loputades ja rhinomeriga puhastades. Oi seda lapse õudu, kui nägi, et rhinomer jälle lähenemas on. Hästi raske oli see nohunädal, tüütu, unevaene ja raske.
Kui nüüd uneteemal rääkida, siis ehh... kust ma küll alustan?!?
See uni-uneke on meil alati pisut keerukas olnud. Päevaunedega on tegelikult siiani kõik täitsa kenasti ja graafikus, kui välja jätta vaid asjaolu, et toas väikemeest magama pannes võib ise end hullarisse sisse kirjutada, sest voodis magamine tundub olevat tema jaoks suhteliselt mõttetu tegevus. Toaunede alla läheb meil tavaliselt esimene ärkamise järgne hommikuuni ja muidugi ka ööuni. Ööunne panek on suures pildis möödunud meil üsna valutult - väikemees oma voodisse ja siis ta seal sibeleb ja krabeleb ja jutustab kuni lõpuks tudule jääb - kuni mõni päev tagasi otsustas ta, et ööunne mineku võiks teha vanemate jaoks ju niivõrd palju põnevamaks! Täpsemalt siis nii põnevaks, et peale väikemehe voodisse panekut, on tema elu eesmärgiks end igal võimalikul moel kõhuli keerata, käpuli ajada ja laliseda, kilgata ja itsitada. See on muidugi hästi nunnu ja alguses ka naljakas aga lõppkokkuvõttes võtab see tema selili suunamine ja veenmine, et tegelikult on nüüd tuduaeg, hoopis sellise pöörde, et lõppeb üldiselt jonni, vingerdamise, väänlemise ja nutust väsinuna ära vajumisega. Ja see kõik võtab muidugi ilmatuma kaua aega.
Kui enne võttis magama jäämine aega ca. 5-20 minutit, siis nüüd alla tunni ei tule midagi välja. Üritan endale muudkui asjaolusid leevendades selgitada, et tegemist on järjekordse faasiga ja küll see kõik üle läheb. Samaaegselt on mul kuklas tukslemas teadmine, et varsti saab see marakratt ju liikvele ja ma ei kujuta ette kuidas üldsegi liikuivaid lapsi magama pannakse 😄
Kui aga see õnnis vaikus ja uneke saabuvad, möödub pelgalt viis minutit kui juba beebikese igatsus peale tuleb ja kõik raskused ununevad. Oh seda ema südant küll.
Öise unegraafikuga olen vast möödunud kuue kuu jooksul ka kõike näinud. Et üleüldine magamatus hakkab juba täiesti normaalseks nähtuseks muutuma, ei imesta ma enam ühegi graafikumuutuse üle. Esimestel elukuudel ärkas mõmmik söömiseks ca. 3 korda öö jooksul, mis tundus tol ajal muidugi oomaigaad-mu-laps-ärkab-nii-palju. Oleks ma vaid teadnud, et selline graafik on nagu taevane õnnistus 😅 Mingist hetkest otsustas pojake öösiti iga tunni tagant lähedust otsida ja ei kõlvanud talle ei lutt ega kaisutamine, ikka otsis kust võiks süüa saada. Oi see oli karm, väga karm. Seljavalud muutusid juba pea, et väljakannatamatuks ja väsimus hakkas kohe tõsiselt ajudele käima. Nagu välk selgest taevast, toimus aga järjekordne muudatus ja mõmmik läks 3-4 korda ärkamiste peale tagasi. Ega ma muud midagi teha saagi kui lihtsalt loota ja oodata, et mis järgmiseks. Muidugi tunniste ärkamiste kõrval on ka neli korda öösel ärgata nagu luksus ja pole nagu suurt häda midagi...
Jõuame aga nüüd siis otsapidi selle modellinduse juurde, mis nii uhkelt pealkirjas kajastub. Ei, ma ei ole karupojakest modellina kuskile kirja pannud, seekord on tegemist aga hoopis kanaema võimalusega särada!
Nimelt võttis minuga juba mõnda aega tagasi ühendust Yu Talent Media, kes mind nii lahkelt enda kaanestaari konkursi üheks osaliseks palus. Möödunud nädalal sain osaleda pildistamistel lausa kolmel järjestikusel päeval ja oi-kui-kift see oli! Nii vajalik siia igapäevase dressid-sussid-krunn elule vahelduseks, et saaksin ka enda rutiini pisut elavdada. Meikarid-juuksurid-fotograafid, täisvärk ühesõnaga. Kui konkurss käima läheb, annan teile märku, et kus ja mida 😊
Möödunud nädalast modellikarjääri püüdsin ka nii palju videopildile kui võimalik ja seda saate juba õigepea Youtube vahendusel ise näha.
Ja eks see meie eluke siin niiviisi vaikselt kulgebki. Kui miskit põnevat taas toimumas, püüan jällegi end näole anda ja teidki kursis hoida. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar