emadepäevast, lutitamisest ja potitamisest

Emadepäevahommikuks palusin vaid kahte asja - pisut pikemat und ja pannkooke! Päris plaanipäraselt kõik siiski ei möödunud aga eks see väikelapsega elu olegi ju krutskeid täis. Et mina, pea igal hommikul pojakesega varavalges ärkan ja kohe putru keetma asun, oli ta üsna segaduses ja negatiivselt meelestatud, kui pühapäeva hommikul järsku Nils teda endaga ärkama püüdis veenda. Küll niheles pojake mul üht ja teistpidi külje alla, väljendas vastumeelsust üsna häälekalt ja lõppkokkuvõttes lükkas lihtsalt magamistoa ukse Nilsi nina ees kinni, andes talle märku, et "mine ise kööki kui tahad, mina jään siia emmet kiusama!". Nii ta siis pool tunnikest mu juukseid kruttiski ja lõpuks tüdinenult ja tühja kõhuga issi juurde kööki suundus. See tähendas minu jaoks umbes 30 minutit lisaund. Mitte küll ideaalne aga teate mis, ma võtan seda, mida võtta on!
Umbes üheksa paiku tuldi mind äratama, taustal kõlamas "Lotte laul emale". Nimelt on tegemist ühe pojakese lemmikviisiga.

Pannkoogid olid ustava Kukupesa postri retsepti järgi valminud ja kohv auras. Nosisime kolmekesi kõhud täis ja jäime nuputama, mida ülejäänud päevaga peale hakata. Nils oli meile planeerinud pikniku, seega jälgisime ilma ja otsisime tuulekindlat paika. Esialgne plaan Peeter Suure Merekindluse juurde minekust ja sekundaarne plaan Pirita uue monumendi külastamisest said üsna kähku ümber mängitud. Esiteks, sest tuul ja piknik ei ole hullult mõnus kombo ja teiseks - vastupidiselt ööunele, venis pojakese lõunauni hirmus pikale, seega suundusime hoopis kodu lähistele Glehni parki. Ilm oli pargis mõõõõnusalt soe ja mändide vahel lidus ringi igasuguseid vahvaid koeri, kelle jaoks pojakesel palju tähelepanu jagus. Piknik kujunes enam-vähem selliseks, et mina sõin külitades kõike head-paremat, mille Nils oli kaasa pakkinud ja ise jooksis ta aina poisi järgi, kes pargis asuva krokodilli ja Kalevipoja kuju vahel takistusjooksu harrastas.

Pojakesel on käsil hetkel mingi "huvitav" periood, kus puuduvad iiigasugused piirid ja ohutunne. Näib, et ka loogiline mõtlemisvõime on mingil määral vehkat teinud. Lemmiktegevusteks on tänapäeval meil siin täiest kõrist kiljudes vabalt valitud suunas tormamine, täiesti põhjendamatult tühja koha pealt jonnihoo välja pressimine ja absoluutselt kõige peale entusiastlikult "mkmm" ütlemine. Võib-olla mängib siin rolli ka see, et mõni aeg tagasi võtsin üsna päeva pealt pojakeselt ära luti, millega ta justkui kokku laulatatud oli. Kohe kui see kummijulla kuskilt veidigi paistis, leidis ta sekunditega enda tee pojakeseni. Nii päeval ja öösel. Näha on, et vähemalt esimestel päevadel, on see poisi mingil määral närvilisemaks teinud aga tegelikult on ta väga kenasti päeval hakkama saanud ja üks väike võit on juba ka asjaolu, et päevaunne enam lutti üldse tarvis pole.
Ööunega oleme veel nõksa keerulises seisus, sest viimastel päevadel on unne minek olnud hästi jonnirohke ja võtnud aega mitu tundi. Ei sobi raamatu lugemine, piimapudel, laulmine ja luttki visatakse vihaselt nurka. Ei võta minu pea, mis pojakest vaevab. Tea kas lutikaotus on nii frustreeriv või kimbutab juba vaikselt see kreisi kahese periood. Tegelikult võib olla ka see, et poisu on juba nii suur ja uneaeg nihkub vaikselt hilisemaks. Meie aga pressime ikka vana uneaega peale.
*kirjutasin seda postitust vahelduva eduga terve päeva ja juba rakendasin ka mõttelennust tulnud ideid - nihutasime uneaega tunnivõrra edasi ja voilaa - uinus täiesti rahumeelselt ja kiiresti, ilma luti ja kisata*

Hullult tunnen tegelikult, et teen talle ülekohut kui siin nõnda kirun. Tegemist ju ometi nii võimatult armsa ja muheda selliga, kellele valmistavad rõõmu pisikesed asjad nagu iga mööduv “kasssss”, või rong, mille heli kuuldes nii suur elevus sisse tuleb või kes iganes parasjagu mänguväljakul ees mängimas on - temast saagu uus parim sõber! Hästi vahva, kuidas pojake on lastega nii seltsiv ja julge. Mõni päev on ta tõeline inglike aga vaja on nii vähest, et ka see väike kuradike pead tõstaks.

Viimasel ajal olen üritanud ka pissipotti rohkem pildis hoida, kuigi see teema ei pingesta mind üldse veel nii väga kui lutt. Mulle tundub, et potitamisega on hea aktiivsemalt tegeleda ehk suvel? Praegu näeb see siin korteris enamjaolt välja nii, et üks pissiloik teise järel ja mõni õnnelik leiab enda tee ka potti. Jummala keeruline tundub tegelikult see potiteena - kui peakski kunagi mähkmevabadus tulema - mis siis saab? Kas peab potti igale poole kaasa tarima? Ses suhtes võtan veel vabalt ja “naudin” mähkmekindlat liiklemist. Ometi on aga tore tõdeda, et just viimastel päevadel on poti idee pojakesele kuidagi kohale jõudnud ja meelsasti on ta nõus seal istuma ja puslesid kokku panema. Noh, algus seegi!

Kui vanalt teie lapsed potil käimisega sõbraks said?