Meie kolmnurkse kodu lugu - lapsepõlvemälestustest tänapäevani

Kujutlege silme ees ideaalset suveidülli - sinitaevani kõrguvaid männipuid, jalutuskäigu kaugusel aiamaal kasvavaid porgandeid ja rediseid, krundi äärel vohamas pähklitest pungil sarapuu, puidulõhnine aastakümneid omal kohal kõrguv vana-vanaisa ehitatud omanäoline suvila, kaerahelbeküpsiseid küpsetav kallis vanaema, üleaedsed kilkavad naabrilapsed, kõige erilisem ja kummalisem samblikuväljade ja hiidkõrgete puudega müstiline mets ja kiviviske kaugusel asuv imeline peene liivaga ja helesinise veega rannaäär. Täpselt sellised omadused kaunistasid igat minu lapsepõlvesuve. Just sellise idülli saatel möödusid ühed õnnelikumad ja erilisemad hetked suvilas vanaema juures.

Maale minek oli väikse plikana alati nii-nii oodatud ja vahva sündmus, et kolm suvekuud vanaema juures möödusid linnutiivul. Sapakale hääled sisse ja suvitama! Suved olid nii soojad ja mõnusad. Päikeselised päevad veetsime naabrilastega koduküla rannas, tundide viisi supeldes, aeg-ajalt vanaema poolt kaasa pandud võileiba ja morssi nosides. Pilvisemad ilmad, möödusid suvila lähedal tiigis vettehüppeid praktiseerides, samaaegselt selle äärest kaussidesse tiigisavi kogudes, et naabripoisiga midagi ägedat meisterdada, külasaunas kõigile naabritele pannkoogipidusid korraldades, pinksiturniire pidades või lihtsalt vanaemaga koos nukkudele riideid ja mööblitükke meisterdades. Sel ajal oli minu, kui õnneliku lapse ja rõõmsameelse, eluterve inimese kujunemisel, hästi suur roll.

Aastad läksid edasi, vanus hakkas turjale kogunema ja igat vaba hetke enam suvilas veeta ei tihanud. Käisime vanaema juures sõbrantsidega suvitamas ikka, lausa nädal või kaks korraga. Nautisime vantsi kokatud pannkooke ja praekartuleid, vedasime end igal jumala hommikul kella üheksaks saunalinade ja cd-makiga randa ja külitasime seal nii kaua kuni hakkas hämarduma ja kõhud tühjenesid. Hullult mõnus oli, linnakärast eemal ja vanemate silma alt ära.
Mida aeg edasi, seda vähem minu ja suvila teed ristusid. Noorel inimesel on ju toimetamist nii palju, et aja maha võtmiseks pole lihtsalt enam mahti! Mingis vanuses on linnakära ja -tuled niivõrd palju olulisemad ja põnevamad, kui rahulik aja maha võtmine metsatukas. Aga suved ja idülliline aeg vanaema juures olid alatiseks südames. Nagu elus ikka, tuleb ette aegu, mil langetada valikuid - keerulisi, elulisi ja olulisi.

Isa on mulle ikka alati südamele pannud, et suvilakoht on meie perele hästi oluline. Ta on suvila eest ka peale vanaema lahkumist, usinalt hoolt kandnud, et keegi kunagi taaskord leiaks endas soovi sinna minna. Aastaid oli see minu jaoks hästi keeruline. Mälestused ja tunded, mis jäänud lapsepõlvest - neid oli raske taasleida. Õnneks on inimesel imeline oskus ajas kasvada. Nii ka minul.

Ja mu isa teadis seda. Ta teadis ja ootas, et minus tärkaks taas see sama rõõm ja soov suvekodus aega veeta, nagu lapsepõlves. Meie armsa ja hea suvila saatus ja tulevik oli pikalt pehmeltöeldes kõhedusttekitav, sest minus polnud nii palju julgust, et võtta vastu niivõrd suur ja elumuutev otsus - suvekodu oma hoole all võtta.
Nils, kes ei ole veetnud meie pere suvilas, linnast mitukümmend kilomeetrit väljas, metsa sees... mitte ühtegi ideaalset lapsepõlvesuve vaid pigem oli paika näinud vaid hallis sügiskõleduses, mõistis minu muret ja võttis vastu otsuse, et sinna rajame oma tulevase kodu. Tema nägi selles paigas tulevikku ja õnnelikku lapsepõlve meie pojale. Ta teadis kui suurt väärtust see paik endas meie jaoks kannab ja kui suur tulevikupotentsiaal tal on. Mina, kui teadatuntud ülemõtleja, otsustuskindluse vaeguse käes põdeja - jään talle selle eest alatiseks tänulikuks!

Vastu ei saanud võetud ainult otsus, ehitada oma tulevane kodu suvilakrundile, vaid ehitada see vana-vanaisa poolt ehitatud erilise ja omanäolise suvilaprojekti baasil, seda omajagu moderniseerides ja kaasajastades, et ta oleks praktiline, meie vajadustele vastav, piisavalt suur aga mitte liiga... See projekt on meie jaoks lihtsalt liiga oluline, et lasta tal unustustehõlma vajuda. Ja kuradima äge on see ka!

Umbes kolm ja pool aastat tagasi, panimegi rattad selles suunas veerema, et bürokraatia ja paberimajandusega kuskilt otsast algust teha. Pankade ja vallaga tuli aru pidada, krunt välja osta ja vana maja üle vaadata - mida annab päästa ja utiliseerida, mida mitte. Et meie Nilsiga teame ehitamisest sama palju kui tigu hiina keelest, kaasasime arhitektuuribüroo ja usaldusväärse ehitusfirma, kellega koostöös meie visioon elule ja jalule aidatigi. Paberimajandus kõikide osapooltega jõudis umbes kahe aastaga nii kaugele, et saime hakata mõtlema ka vaikselt reaalsele tööle. Kui ühe vana maja renoveerimine, sellest põhimõtteliselt uue ehitamine, sisustamine ja sealjuures üsna omapärase projekti järgimine tundub keeruline, siis uskuge mind - seda see ka on! Oleme tohutult palju abi nii, jõu kui nõuga, saanud kõigilt pereliikmetelt, tuttavatelt ja loomulikult oleme ka ise Nilsiga juba aastaid, igapäevaselt panustanud, et koduprojektiga jõuda siiamaani, kus praegu oleme. Ehitus on tegelikult läinud üsna ludinal ja kuue kuuga on valminud põhimõtteliselt kõik väline ja nipet-näpet ka sisemust. Et ootasime kaks kuud aknaid, venisid paljud sisetööd ajagraafikust edasi aga see on ehitamise juures ju suhteliselt paratamatu. Nüüd on aga sisetöödele roheline tuli antud ja meie hullupööra vinge trepp, kamin ja köök, leiavad endale õige varsti majas koha. Püüame sisustuselementidena sisse tuua ka esemeid suvilast, et veelgi tugevamat sidet originaaliga säilitada. Pisut vajavad nad küll kõpitsemist, aga see tundub pigem hästi põnev ja kindlasti tehtav. Sellest kõigest aga mõnes teises postituses rohkem.

Küll aga näitan teile ette minu armsa vanaema suvila ja meie tulevase kodukese välisilmet, mis just sellel suvilal baseerub. Detailidest veel nii palju, et vanal majal oli kasutuskõlblikku elupinda umbes 50 ruutmeetrit, millele lisandus ka katusealusene garaaž. Uuel majal saab elupinda olema pisut üle 100 ruutmeetri. Vanas majas baseerusid kõik eluruumid kolmnurkses ehitises, uuele majale oleme lisanud ka nelinurkse suure eluruumi. Et uues majas on tube tegelikult laias laastus kolm, on maja ehitatud nõnda, et vajadusel on kunagi võimalik ka pisut laieneda ja tube juurde tekitada.

Aknad lõpuks ees, aeg sisetöödeks!

noorperemees

Algne suvila

Suvila talvevõlumaa

Selline ta meil siis tuleb, ajatu perekodu, täis lapsepõlvemälestusi ja positiivseid emotsioone. Ootamas, et looksime uusi mälestusi ja annaksime kunagisele suvekodule uue hingamise.