teisipäev, 5. november 2019

Käisime Türgis päikesevitamiini kogumas... ja pulmas ka!

"Peesitan siin hetkel Alanya kuuma päikese all, ühel pool palmid, teisel pool soe ja hirmsoolane Vahemeri. Nikolas magab taamal õndsat lõunaund ja mina naudin lõunakohvi. Mõtisklen siin selle üle, et küll päevad saavad ikka erinevad olla. Eile veetsin 12h järjest närveerides, kramplikult konjakit kulistades ja sealjuures pidevalt lapse ees vaprakest mängides. Reisisime siia "palmisaarele" kahe lennuga ja minusuguse lennufoobiku jaoks on see kõige hullem õudusunenägu üldse. Oled juba esimese lennu ajal närvivapustuse äärel ja kui see lõpuks hakkab läbi saama siis palun, siin on sulle üks lend veel!" 
Täpipealt nii palju puhkuse ajal blogisse kirja paningi.



Minu jaoks sai reisi jaoks planeerimine närveldamine alguse juba vähemalt kuu varem, sest ega lennuhirm siis viimase hetkeni oota - ta tuleb nii pea kui võimalik! Esimene märk lennuhirmu saabumisest on minu jaoks see, kui suvalisel autosõidul pisut konarlikumal teel auto veits raputust sisse viskab ja mind automaatselt turbulentsile mõtlema paneb. Kusjuures esmakordselt kümne aasta jooksul tundsin seekord, et ma saan selle paanitsemise kontrolli all hoidmisega palju paremini hakkama. Kuni me muidugi lennuki peal olime ja paanikanupp taaskord erepunaseks värvus.
Tea kas see eelnev rahu oli lihtsalt vaikus enne tormi ja tulenes sellest, et sel korral reisisime suure pundiga? Lastel palju tegevust ja endalgi lihtsam tähelepanu hajutada. Minult on päris palju küsitud, et mis minu lennuhirmu taga on ja kas see sarnaneb natuke merehaiguse või bussisõiduga, et noh süda läheb pahaks ja nii. Hell no! Mul läheb süda pahaks küll aga seetõttu, et ma olen täiesti kindel et ma kohe suren ja hirm keerab pea segi. Eks neid lennuhirmu vorme ole kindlasti ka palju erinevaid aga hetkel tunnen, et mul aitavad tõesti vaid kolm asja. Konjak, rahustid või näiteks see kui saaksin terve lennu koos kaptenitega kokpitis istuda ja iga minut küsida, et "kas see on okei, aga see? Aga mis see nupp teeb?". See kolmas variant vist ei mängi ainult kahjuks kuidagi välja.

Igatahes, kuidagi me ometi sinna Türgimaale maha potsatasime ja oma hotelli ka kohale jõudsime. Meid oli ees ootamas juba hulgim teisi eestlaseid, nii meie pereliikmeid kui sõpru. Enamused olid ennast juba mõnusalt mitu päeva varem sisse seadnud, kerge jume peale saanud ja tegid meile lahkelt hiiglaslikus hotellikompleksis ka kohe tutvustava tuuri. Vaatamata sellele, et osal reisiseltskonnal läks pagas kadume ja olime lendudest hullult kurnatud, oli adrekas soojast õhust, metsikust toiduvalikust ja merekohinast nii korralik, et pidasime veel mitu tundi vastu. Olenemata sellest, et hotellikompeks oli üks suuremaid kus ma üldse eales käinud olen, tundusid vähemalt pooled külastajatest olevat eestlased, sest pulma oli kohale tulnud niii palju kaasmaalaseid. Kuulu järgi olime me kõige esimesed eestlased selles Labranda Alantur hotellis üldse, seega muidugi tuleb kohe sajakesi peale lennata! 😂


Oleks üsna totter hakata üksipulgi meie igat päeva siin lahti kirjutama, sest suures enamuses nägid need kõik välja umbes sellised: pugisime rikkalikus hommikusöögilauas pannkookidest ja arbuusist kõhud punnid, peesitasime bassu ääres ja vuhisesime alla veetorudest, snäkkisime lõunaooteks korralikult kohalikke šokolaadilavaše ja puuvilju, kosutasime kere imelise vaatega jõusaalis, mängisime veepalli ja vihtusime zumbat teha, täitsime kõhud taaskord lõunasöögibuffeega, suigutasime lapsed unne, sirutasime kuumas liivas ja soolases merevees varbaid, tuulasime mööda kohalikke "butiike", nautisime igal õhtul õhtusöögilauas erinevat teemaõhtut, istusime tunde ja tunde ja tunde koos teiste lastevanematega mänguväljakul ja kuulasime ühe kõrvaga showprogrammi. Ja nii kümme päeva järjest. Õnneks oli meie hotellituba kompleksi kõige kaugemas otsas seega saime iga päev korralikult tööd teha selle nimel, et söödud pannkoogid endast erilist jälge ei jätaks. Nagu eelnev juba mõista andis siis ilmselgelt olen ma täiega hotellipuhkuse inimene. Lihtsalt selline kes naudib kui (kvaliteetne) toidukraam talle ette kantakse ja kord päevas voodil linad sirgeks tõmmatakse. Eks Türgis ole tegelikult ka kunagi omajagu juba käidud ja nähtud, seega ei mingeid süümekaid niisama lebotamise ees.
See on muidugi suhteliselt kummaline, et üldiselt oleme all inclusive puhkuste raames ikka päris kesise toiduvaliku otsa sattunud. Nagu sellest veel vähe oleks, siis ma olen ka rets bakterifoob ja varasemad kogemused Türgi hotellides on not so good myfriend. Ma lihtsalt jää-lee-staaaan, kui hotell on kuskilt otsast räpane ja kõige hullema jälje jätavad muidugi koristamata söögiruumid. Mul võtab vaevu millisekundi aega, et hakata oma peas kujutlema seda kasimata kööki jaaa niii edasi. Õnneks sel korral oli kõik ristivastupidine ja saime täiel rinnal nautida.

classic hommikusöök - krõbinaid ja arbuus
Kõige tegusamad olidki vast need päevad kui pidasime tüdrukuteõhtut ja muidugi ka pulm! Tüdrukuteõhtu raames panime pruudi sõbrantsidega pead kokku ja võtsime kambapeale ühe kifti puidust paadi? laeva? eee... jahi? Igatahes nautisime merel suvekuumust, mängisime mänge, nautisime veini ja kohalikke hõrgutisi. Triivisime vaikses tempos mööda kaljujärsakuid, piilusime koobastesse, kuulasime giidi pajatusi hirrrmus põnevast sajandite vanusest kindlusest ja nägime ka delfiine, mis pidavat seal ikka eriti harukordne nähtus olema. Õhtu lõpetasime täiesti imelise disainiga En Vie Beach rannarestoranis. Pruut oli igatahes happy-puppy!




meie Kertuke
Juba mõni päev hiljem sukeldusime täielikult pulmamelusse. Tegin päeva jooksul naistele mõned meigid ja sättisime end üheskoos valmis merevaatega hotellisviidis. Vot see oli alles mõnus! Pulmakülalistele oli juba tükk maad varem edastatud palve, et riietus võiks olla võimalikult värvikirev, särav, lilleline ja kõik mida vähegi ette suudad kujutada. Mehed lasid endale õmmelda koha peal ülikonnad ja naised olid kaasa võtnud oma parimad ja värvilisemad palad kodusest riidekapist. Pulmapidu peeti rannarestos ja kokkuvõttes oli see üks tõeliselt huvitav kogemus. Veetsime esimese tunnikese lauas istudes ja ette kantavaid kastmeid, näkse ja igasuguseid muidu gemüüsesid nautides. Pruutpaar saabus kõikide naiskülaliste ülevoolavate pisarate saatel tunnike peale peo algust ja nagu traditsioonidele kohane - ei mingit istumist ses' pulmas! Peale avatantsu jätkus tunde kestev tantsumaraton kohaliku muusika saatel. Tantsisin konkreetselt villid jalgadele ja sain kustumatu kultuurielamuse osaliseks! Mina lahkusin aga sügavas ööunes nohiseva pojakesega juba enne ühtteist, et pulmatrall saaks lastevabalt jätkuda ja pidulised õhtust kõike võtta, mis võtta andis.

värske pruutpaar

Pulmale järgnevatel päevadel külastasime veel kohalikku turgu ja mõnulesime niisama sooja päikese all. Aga noh, nagu ikka siis juba mõned päevad enne tagasilendu hakkab ju hirm pead tõstma. Eriti arvestades asjaolu, et mõlemad lennud olime bronninud keset ööd ja las ma meenutan teile, et meil oli ju ka hulgim lapsi kaasas. Õnneks oli meil ikka nii palju oidu peas, et tunnikese enne hotellist lahkumist otsustasime ka magada. Et midagigigigii energiavarudesse koguda. Gazipasa-Istanbul möödus üsna ebameeldivalt, sest raputas ja mitte vähe. Lisaks sellele, oli Nilsil Türgi ja Süüria konflikti tõttu mingi julm terrorismi paranoia ja ega see olemisele kuidagi kaasa aidanud. 3 tundi Istanbuli lennujaamas möödus normaalsetel inimestel (loe: inimestel, kelle jaoks on lendamine meeldiv ja emotsioonitu tegevus) magades ja minul niisama üksi ringi uidates. Kolasin mööda poode ja üritasin selle ühe unetunni peal kuidagi hakkama saada. Keskpäevaks jõudsime õnneks lõpuks kodumaale tagasi ja see pingelangus... wow no see oli ikka müstiline. Saabusime täiesti jääkülma majja, sest panime oma küttesüsteemi  distantsilt tööle panemisega pisut mööda aga see meid absoluutselt ei morjendanud. Jäime kõik momentaalselt paksude vatitekkide all magama ja ärkasime alles vastu õhtut.

Mul on nii hea meel, et saime ka sel aastal akud päikesevitamiini täis laetud aga ausaltöeldes on mul veel parem meel, et lähitulevikus ühtegi lendu silmapiiril terendamas ei ole.
Kuidas teil lendamisega lood on - pigem meeldib või vaevlete ka hirmude küüsis?


7 kommentaari:

Ninel ütles ...

Okei ma otsustasin, et ma panen ka oma lennuhirmu story siia kirja, sest minu arvates see päris huvitav ja vb tundub nii ka teisele, kes sama hirmu küüsis. Lapsena ja kogu elu olen lennanud hästi palju, enne kooli ehk lasteaia vanuses pendeldasin kogu aeg Tallinna ja Skandinaavia vahet, kuna elasime emaga vaheldumisi Taanis ja Fääri saartel. Nii tuli meie ellu mu taanlasest kasuisa ja ülejäänud elu pendeldasin, küll kooli tõttu veidi harvem, kuid siiski tihti Taani-Eesti vahet. Vahetevahel ka teistel reisidel :) Olin alati see inimene, kes isegi ei mõelnud või ei juurelnud pikemalt millegi üle lendamisel, chill kogemus nagu, esimest korda täiesti üksi lendasin 12 aastaselt ja ma jäin magama ma mäletan :D
Kui olin 18 läksime sõpradega USA-sse ja see oli minu esimene lend väljaspool Euroopat ja kahjuks sain negatiivse kogemuse, lend rappus nii, et pardateenindajad pidid ka kogu aeg istuma ja see hirmutas, et kui vaatad sealt ekraanilt, kaua veel, siis ümberringi ainult ookean haha.
See reis tegelikult veel nii hullult ei kartnud ja sain ilusti reisitud, aga sellest järgmine reis olin järsku see inimene, kes kardab lendamist.
no see vend, kes ei suuda kuulata podcasti , kuna lihtsalt ei saa keskenduda, lugeda ei suutnud, rääkida ei suutnud isegi kellegagi, kõik minutid lennul lihtsalt möödusid närveldades ja aega lugedes ja mingi külma higiga kaetud olekus lol. mingi hetk hakkasin ka alkoholi jooma lennates :D
ma ikkagi reisin palju rohkem võrreldes sinuga, nt see aasta olen lennanud 30 korda haha, kuna reisin palju eralus aga pean ka tööga seoses reisima. Nii et selline hirm pole jätkusuutlik.
Igatahes, läksime eelmine sügis, pmts 10 aastat hiljem jälle USA-sse. Ja muidugi mul oli veits trauma nendest lendudest, ja ma ei tea, need olid mu elu PARIMAD lennud. Nagu universumi poolt lihtsalt best lennud ever, magasin enamus lennud maha ja minu jaoks see oli vist nagu, *ring sai täis* moment ja edaspidi olen olnud jälle see muretu lendaja, magan ja chillin ja null hirmu ja närveldamist. Nii et sellest hirmust on võimalik tglt saada üle. Ma usun, et oled üritanud nagunii :D nii et ma ei hakka mingeid mõtteid siia kirja panema, et kuidas ja mis, eks see peab enda seest ka tulema.

Anonüümne ütles ...

Lendasin elus esimest korda see suvi. Esialgu olin hullult põnevil, ikkagi esimene kord lennukiga sõita aga lennukisse istudes ja õhku tõustes pidin südamerabanduse saama, sest see oli nii õudne. Tekkis arusaamine, et kui lennukiga midagi juhtub siis sealt enam elusana ei pääse. Ja nii ma lendsin 4 lendu värisedes, samamoodi külm higi otsaees, jälgides terve reis stjuardesse, teisi inimesi nende näoilmeid. Iga krabin, värin olin ma paanikas. Vaatasin iga 5min tagant kella, et kaua veel ja lubasin endale, et ei lenda kunagi enam. Muidugi kartsin ka mina terrorismiohtu. Nüüd mõned kuud hiljem kibelen kuhugi soojale maale aga kuidas ma selle lennusõidu küll vastu pean? �� Ja täiesti teemaväline küsimus.. kuidas LG pesumasinaga rahul oled? Plussid, miinused? Endal plaan sama pesumasin kuivati osta aga hirmutatakse juttudega, et kortsud jäävad riietesse ja pole mõtet osta.

Liisa Pärnpuu ütles ...

Ninel, ma olen ise ka seda arvanud, et kui ma vaid suudaksin või peaksin rohkem reisima siis kindlasti see hirm taanduks mingil määral. Mul samamoodi tuli see hirm ühest halvast sõidust, mis iroonilisel kombel oli ka Türgist koju tulek aga 10a tagasi.


Tunnen samamoodi, et peale lapse saamist on hirm suuremaks läinud, eriti kui koos lapsega reisin. Ei taha ju teisi endaga hukatusse vedada :D
Aga pesumasina osas - ma olen väga rahul! Olen äpist juurde tõmmanud ka paar huvitavat programmi, sest nagu wow mis tehnikamaailmas me elame :D Täiega meeldib, et saan masinat ka kodust väljas olles sobival ajal käima ja kinni panna. Kuivati jätab väga täis trumli korral riided kortsu küll. Aga see pidavat vist enamuste 2in1 masinatega nii olema. Kindlasti ei kaalu see minu jaoks üle aga seda, et tahaksin kuivatit ja pesumasinat eraldi, hetkel on nii ilus ja kompaktne lahendus. :)

Anonüümne ütles ...

Okei aga kuidas sa siis kasutad seda kuivatusprogrammi? Paned pool pestud pesust kuivatisse ja ülejäänd pool pesurestile või ongi kõik riided kortsus aga mitte nii hullult, et häiriks? Mul iseenesest seda kaugjuhtimissüsteemi poleks tarvis, sest kui juba pesta siis nagunii peaksin pesu sorteerima ja masina sisse panema ja miks mitte siis juba ka tööle panna masinat. Keeruline valik

Liisa Pärnpuu ütles ...

Minu jaoks seisnebki masina võlu selles, et saan terve trumlitäie panna kohe sellise programmiga, et kuivatab kapikuivaks. Midagi välja ma vahepeal ei võta.
Häirivalt kortsu jäävad triiksärgid aga neid tuleb niikuinii triikida. Ülejäänud riietel ei teki sellist hullu kortsumist. Lisaks on võimalik peale kuivatiprogrammi jätta osad asjad sisse ja teha üle auruprogrammiga mis tõmbab kortsud sirgeks.

Anonüümne ütles ...

Siis pean ikka ära ostma ����

Liisa Pärnpuu ütles ...

Talvel ikka jummala luksuslik kui saab soojad riided otse masinast selga panna :)